2-20-417/62 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-

Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-417

Kohtuasi

OÜ Hingehoid hagi OÜ Sillen Konsultatsioonid

(pankrotis) vastu võlausaldajate 30. detsembri 2019. a

üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks

Sihtasutuse

Hiiu

Ravikeskus

hagi

OÜ

Sillen

Konsultatsioonid (pankrotis) vastu võlausaldajate

30. detsembri 2019. a üldkoosoleku otsuse kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 2. novembri 2020. a otsuse tsiviilasjas

nr 2-20-418

Harju Maakohtu 23. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas

nr 2-20-417

Kaebuse esitaja, liik ja hind

OÜ Hingehoid apellatsioonkaebus Harju Maakohtu

2. novembri 2020. a otsuse peale, hind 3500 eurot

OÜ

Sillen

Konsultatsioonid

(pankrotis)

apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 23. oktoobri 2020. a

otsuse peale, hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Sihtasutus

Hiiu

Ravikeskus

(registrikood

90010864), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarmo

Peterson ja vandeadvokaadi abi Henri Torop

Hageja

OÜ

Hingehoid

(registrikood

12295590),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristel Viru

Kostja

OÜ

Sillen

Konsultatsioonid

(pankrotis),

pankrotitoimkonna

esimees

Paul-Kristian

Padrik,

lepingulised esindajad vandeadvokaat Rauno Kinkar ja

vandeadvokaadi abi Henri Ratnik

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 25. mai 2021. a kohtuistungil

2-20-417

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Hingehoid apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 23. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-417 ja teha

asjas uus otsus, millega:

2.1. Rahuldada OÜ Hingehoid hagi.

2.2. Tunnistada kehtetuks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) 30. detsembri

2019. a võlausaldajate üldkoosoleku otsus, millega valiti pankrotitoimkonda

RP.

2.3. Jätta OÜ Hingehoid hagi menetlemisel maa- ja ringkonnakohtus tekkinud

menetluskulud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kanda.

3. Jätta OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta Harju Maakohtu 2. novembri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

5. Jätta OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) apellatsioonkaebuse menetlemisel

tekkinud kulud OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Hingehoid (hageja I, võlausaldaja I) esitas 9. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule OÜ Sillen

Konsultatsioonid (pankrotis) (kostja, võlgnik) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks

OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) 30. detsembri 2019. a võlausaldajate üldkoosoleku

otsuse, millega valiti pankrotitoimkonda RP (tsiviilasi nr 2-20-417). Samal päeval esitas samale

maakohtule sama kostja vastu sama nõudega hagi ka Sihtasutus Hiiu Ravikeskus (hageja II,

võlausaldaja II) (tsiviilasi nr 2-20-418).

1.1. Hagiavalduste kohaselt esitasid võlgniku pankrotimenetluses oma nõuded hageja I (nõuete

kogusumma 648 533 eurot 5 senti), hageja II (nõuete kogusumma 209 557 eurot 17 senti) ja

OÜ Vangent Assets (võlausaldaja III) (nõuete kogusumma 10 410 577 eurot 1 sent).

2-20-417

Võlausaldaja III on suurvõlausaldajana võlgniku pankrotimenetluses korduvalt oma õigusi

kuritarvitanud, et saada kontroll võlgniku pankotitoimkonna üle ja vältida toimkonnas

väikevõlausaldajate esindatust (tsiviilasjad nr 2-18-4471 ja 2-18-15400).

Hagejad esitasid 30. detsembril 2019 pankrotihaldurile e-kirja teel taotluse võlausaldajate

üldkoosoleku kokkukutsumiseks ning said samal päeval Ametlike Teadaannete vahendusel

teada, et pankrotihaldur oli 23. detsembril 2019 juba võlausaldajate üldkoosoleku kokku

kutsunud ja see pidi toimuma 30. detsembril 2019 kell 12. Pankrotihaldur ei teavitanud e-kirja

saamise järel hagejaid üldkoosoleku kutsest. Üldkoosolekul selgus, et võlausaldajat III oli

asunud esindama pankrotihalduriga samas büroos (advokaadibüroo LEXTAL) praktiseeriv

vandeadvokaat RK. Võlausaldaja III esindaja teatas üldkoosolekul, et Ott Invest OÜ, kellele

võlausaldaja III oli varem oma nõudest 10 000 eurot loovutanud, on nõude võlausaldajale III

tagasi loovutanud, ning võlausaldaja III loovutas selle nüüd RP-le. Ühtlasi seadis võlausaldaja

III esindaja koosolekul pankrotitoimkonna liikme kandidaadina väikeste nõuetega

võlausaldajate esindajana üles RP. Hagejad seadsid üles JK kandidatuuri. Üldkoosolekul valiti

võlausaldaja III häältega pankrotitoimkonna liikmeteks suurte nõuetega võlausaldajate

esindajatena PP ja UM, kes on seotud võlausaldajaga III, ning väikeste nõuetega võlausaldajate

esindajana RP, kes on samuti seotud võlausaldajaga III läbi äriühingu Interactive Fate OÜ.

Hagejad esitasid üldkoosolekul vastuväite RP väikeste nõuetega võlausaldajate esindajana

pankrotitoimkonda valimise kohta.

1.2. Võlausaldajate 30. detsembri 2019. a üldkoosoleku otsus tuleb tunnistada pankrotiseaduse

(PankrS) 83 lg 1 alusel kehtetuks, sest see on vastuolus seadusega (PankrS § 74 lg-ga 2) ning

sellega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve.

Otsus on vastuolus PankrS § 74 lg-ga 2, sest selles ei ole väiksemate nõuetega võlausaldajate

esitatud liiget. RP kandidatuuri ei seadnud üles väikeste nõuetega võlausaldajad ning RP ei

esinda väikeste nõuetega võlausaldajate huve. Kuna RP sai loovutuse teel osa suure

võlausaldaja nõudest, siis ei saa teda pidada väikse nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2

tähenduses. RP nõue tuleneb samast õigussuhtest nagu võlausaldaja III nõue ning olemuslikult

on tegemist suure võlausaldaja nõudega. RP ja võlausaldaja III huvid kattuvad. Võlausaldaja

III nõude loovutamine on näilik, sest selle eesmärgiks on tõrjuda väikse nõudega võlausaldajad

pankrotitoimkonnast välja ja saada pankrotitoimkonna üle kontroll. Võlausaldaja III üritab juba

mitmendat korda pahatahtliku nõude loovutamise skeemiga oma õigusi kuritarvitades saada

kontrolli pankrotitoimkonna üle ning pankrotihaldur ei ole seda takistanud.

Otsus rikub võlausaldajate ühiseid huve, sest toimkonda ei ole moodustatud kõigi

võlausaldajate huvide kaitseks PankrS § 74 lg 1 tähenduses. Toimkond kaitseb üksnes

võlausaldaja III huve ega täida usaldusväärselt toimkonna funktsioone.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles mõlemale hagile vastu ja palus jätta need rahuldamata.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on üldkoosoleku otsus kooskõlas PankrS § 74 lg-ga 2, sest

RP on väikese nõudega võlausaldaja.

Võlausaldajale III kuulub tsiviilasjas nr 2-17-17302 jõustunud kohtulahendist tulenev nõue

5 169 106 eurot 74 senti. Võlausaldaja III loovutas sellest nõudest 10 000 suuruse osa RP-le,

kes tasus nõude eest 2500 eurot. Võlausaldaja III osanik OK võõrandas 8. novembril 2019

osaluse ning võlausaldaja III praegused kaudsed omanikud UM ja PP ei ole seotud endise

2-20-417

osaniku OK-ga ega RP-ga. RP-l ei ole nendega ühiseid majanduslikke huve. RP kandidatuuri

seadis üles RP esindaja, mitte võlausaldaja III esindaja.

RP-le kuulub väike nõue (10 000 eurot). Viited varasematele menetlustele ja lahenditele on

asjakohatud. RP ei ole mingil moel võlausaldajaga III seotud, sh ei ole majanduslikku seotust

läbi Interactice Fate OÜ. See äriühing on tarkvaraarendaja, kes korraldas avaliku

rahastuskampaania, mille tulemusel rahastas seda kokku 22 isikut, sh RP. Nõude loovutamise

eesmärk oli varalise nõude loovutamine, et RP saaks pankrotimenetluses võimaluse korral oma

nõude rahuldada suuremas ulatuses kui tema tasutud nõude hind. On elementaarne, et RP soovis

osaleda oma nõude maksimaalses ulatuses realiseerimiseks pankrotitoimkonna töös.

Loovutamise tõttu ei saa RP nõuet pidada võlausaldaja III nõudeks ning võlausaldaja III

majanduslikud huvid ei kattu RP huvidega tulenevalt eriõigusjärglusest.

2.2. Kuna RP on väikse nõudega võlausaldaja, ei riku otsus võlausaldajate ühiseid huve.

Maakohtu otsused ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 2. novembri 2020. a otsusega hageja I hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja I kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

võlgniku pankrotimenetluses on võlausaldajateks hageja I (nõuete kogusumma

648 533 eurot 5 senti), hageja II (nõuete kogusumma 209 557 eurot 17 senti),

võlausaldaja III (nõuete kogusumma 10 410 577 eurot 1 sent) ja RP (võlausaldaja III

loovutatud nõue 10 000 eurot);

-

OK võõrandas 8. novembril 2019 võlausaldaja III osad Keila Kinnivara OÜ-le, kelle

osanikud on Gaza OÜ (osanik ja juhatuse liige UM) ning PKP Holdings OÜ (osanik ja

juhatuse liige PP);

-

RP on Ember Quality Service OÜ osanik ja juhatuse liige;

-

Ember Quality Service OÜ ja PKP Holdings OÜ on Interactive Fate OÜ väikeosanikud

(vastavalt 6,28% ja 11,98%); osaühingul on 22 osanikku; osaühing korraldas

2019. aastal avaliku rahastuskampaania, mille raames otsiti väikeinvestoreid

videomängu arenduse rahastamiseks; osaühingu ja võlausaldaja III tegevused ei kattu

ning neil ei ole omavahel seoseid;

-

võlausaldaja III 5 169 106 euro 74 sendi suurune nõue on võlgniku pankrotimenetluses

jõustunud kohtuotsusega tunnustatud;

-

võlausaldaja III loovutas 30. detsembril 2019 kohtuotsusega tunnustatud nõudest

10 000 euro suuruse nõude RP-le, kes tasus nõude loovutuse eest 2500 eurot;

võlausaldaja III teavitas samal päeval pankrotihaldurit nõude loovutamisest;

-

30. detsembril 2019 kell 12 toimus võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate

üldkoosolek, kus valiti pankrotitoimkonda PP, UM ja RP; RP andis selleks nõusoleku

ning ta valiti tema esindaja, mitte võlausaldaja III esindaja ettepanekul;

-

üldkoosoleku otsuse kohaselt on väiksema nõudega võlausaldajad need, kelle nõude

suurus on alla 1 000 000 euro, ja suure nõudega võlausaldajad need, kelle nõude suurus

on üle 1 000 000 euro.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on RP väiksema nõudega võlausaldaja PankrS § 74

lg 2 tähenduses, mistõttu ei ole üldkoosoleku otsus seadusega vastuolus.

2-20-417

Pärast nõude loovutamist on võlausaldaja III 10 000 euro suurune nõue võlaõigusseaduse

(VÕS) § 164 lg-te 1 ja 2 järgi RP iseseisev nõue. Nõude loovutamine ei ole seaduse järgi

keelatud ning kohustuse saab täita uuele võlausaldajale. Nõude loovutamise leping kehtib.

Tegemist ei ole hüpoteetilise nõudega, kuna see tuleneb jõustunud kohtulahendist. RP on

väiksema nõudega võlausaldaja ning tema kandidatuuri ei seadnud üles suurema nõudega

võlausaldaja. Hageja ei ole toonud esile, et üldkoosolekul oleks otsuse vastuvõtmise korda

rikutud. Asjaolu, et võlausaldaja III hääletas RP poolt, ei muuda otsust kehtetuks ega RP nõuet

võlausaldaja III nõudega seotuks.

Nõude loovutamine ei ole näilikkuse tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 järgi

tühine. Nõude loovutamise tagajärjed on saabunud, sest nõude loovutamiseks on teavitatud

haldurit, RP tasus nõude eest 2500 eurot ning asus oma nõudest tulenevaid õigusi realiseerima.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et nõude loovutamise eesmärgiks oli tõrjuda väikeste

nõuetega võlausaldajad pankrotitoimkonnast välja.

Vaidlustatud üldkoosoleku otsus ei ole vastuolus varem tsiviilasjades nr 2-18-4471 ja

nr 2-18-15400 tehtud lahenditega, sest RP ei ole läbi äriühingute osaluse võlausaldajaga III

seotud. Samuti ei ole võlausaldaja III endine osanik OK seotud praeguste osanikega ega

pankrotitoimkonda valitud isikutega.

3.3. Kuna RP on väikese nõudega võlausaldaja, ei saa tema pankrotitoimkonda valimine

rikkuda võlausaldajate ühiseid huve.

3.4. Asjaolu, et võlausaldaja III on ka varem oma nõude osaliselt loovutanud ja

tagasiomandanud, ega see, et 8. mai 2017. a, 12. märtsi 2018. a ja 2. oktoobri 2018. a

võlausaldajate üldkoosolekul valiti toimkonda väiksema nõudega võlausaldajate esindajad

võlausaldaja III häältega, ei ole üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks.

4. Harju Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2020. a otsusega hageja II hagi, tunnistas vaidlustatud

üldkoosoleku otsuse kehtetuks ja jättis menetluskulud kostja kanda.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

võlgniku pankrotimenetluses on võlausaldajateks hageja I (nõuete kogusumma

648 533 eurot 5 senti), hageja II (nõuete kogusumma 209 557 eurot 17 senti),

võlausaldaja III (nõuete kogusumma 10 410 577 eurot 1 sent) ja RP (võlausaldaja III

loovutatud nõue 10 000 eurot);

-

8. mail 2017 toimus võlgniku pankrotimenetluses esimene võlausaldajate üldkoosolek,

kus valiti pankrotitoimkonda väiksemate nõuetega võlausaldajate esindajaks AR, kes

oli Der Gynth OÜ esindaja; Der Gynth OÜ oli talle kuuluva nõude omandanud 8. mail

2017 võlausaldajalt III;

-

12. märtsil 2018 toimus uus võlausaldajate üldkoosolek, kus valiti pankrotitoimkonda

väikevõlausaldajate esindajaks OK, sest Der Gynth OÜ oli talle loovutatud nõude

võõrandanud 21. veebruaril 2018 omakorda OÜ-le Leitvaagen; OÜ Leitvaagen

ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli OK ning OÜ Leitvaagen oli võlausaldaja III

ainuosanik; ka võlausaldaja III juhatuse liige oli OK; Riigikohus leidis 24. aprilli 2019.

a otsuses tsiviilasjas nr 2-18-4471, et väikese nõudega võlausaldajaks ei saa PankrS §

74 lg 2 tähenduses pidada isikut, kes on suurvõlausaldajaga seotud viisil, et tal on

suurvõlausaldajaga sisuliselt samaväärne majanduslik huvi;

-

2. oktoobril 2018 toimus uus võlausaldajate üldkoosolek, kus valiti võlausaldaja III

häältega pankrotitoimkonda väikevõlausaldajate esindajaks OTT Invest OÜ esindaja

2-20-417

OK; vahetult enne üldkoosolekut teatas võlausaldaja III, et ta loovutas oma nõudest

10 000 eurot suuruse osa OTT Invest OÜ-le; OTT Invest OÜ ainuosanik on OK; hagejad

esitasid kandidaadiks JK, keda ei valitud toimkonda; tsiviilasjas nr 2-18-15400

jõustunud kohtuotsusega tunnistas Tallinna Ringkonnakohus selle üldkoosoleku otsuse

kehtetuks, sest väikese nõudega võlausaldajaks ei saa PankrS § 74 lg 2 tähenduses

pidada isikut, kes on suurvõlausaldajaga seotud viisil, et tal on suurvõlausaldajaga

sisuliselt samaväärne majanduslik huvi;

-

30. detsembril 2019 kell 10.24 esitasid hagejad pankrotihaldurile taotluse uue

võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumiseks, kuid said samal päeval Ametlike

Teadaannete vahendusel teada, et haldur oli juba 23. detsembril 2019 kokku kutsunud

koosoleku, mis pidi toimuma 30. detsembril 2019 kell 12;

-

30. detsembri 2019. a üldkoosolekul teatas võlausaldaja III, et OTT Invest OÜ loovutas

oma nõude tagasi võlausaldajale III ning võlausaldaja III loovutas selle RP-le;

-

üldkoosolek kutsus senise pankrotitoimkonna tagasi, otsustas, et väikevõlausaldaja on

võlausaldaja, kelle nõuete summa on väiksem kui 1 000 000 eurot, ja valis uue

toimkonna, sh suurvõlausaldajate esindajateks PP ja UM ning väikevõlausaldajate

esindajaks RP;

-

RP esitas väikese nõuetega võlausaldajate esindaja kandidaadiks RP;

-

hageja I, kelle oli nõudeid 648 533 euro 5 sendi ulatuses, esitas väikese nõuetega

võlausaldajate esindaja kandidaadiks JK;

-

võlausaldaja III ei nõustunud JK valimisega ja valis toimkonda RP;

-

hagejad esitasid otsuse kohta vastuväite, kuid sellele vaatamata võeti otsus vastu.

4.2. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hagejal II pankrotivõlausaldajana õigus esitada hagi

võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks, hagi on esitatud tähtaegselt ning

vaidlustatud otsus on PankrS § 83 lg-s 1 nimetatud esimese alternatiivi kohaselt kehtetu, sest

otsusega on rikutud PankrS § 74 lg-t 2, kuna otsuse tulemuse on väiksema nõudega

võlausaldajate (hagejate) pakutud kandidaat jäänud pankrotitoimkonnast välja ning tema

asemel on pankrotitoimkonda valitud RP, kellele kuulub osa olemuslikult suurvõlausaldaja

(võlausaldaja III) nõudest.

Tegemist on võlausaldaja III kolmanda katsega jätta algsed väikevõlausaldajad

pankrotitoimkonnast välja ja allutada pankrotitoimkond enda kontrollile, luues kunstlikult uue

väikevõlausaldaja ja valides ta oma häältega kõigi väikevõlausaldajate esindajaks

pankrotitoimkonnas. Kohus on juba kaks korda pööranud võlausaldaja III käitumise

väikevõlausaldajate loomisel samaväärse majandusliku huvi tõttu tagasi. Asjaolu, et

võlausaldaja III omanikeringis on toimunud muudatused, ei muuda võlausaldaja III kui

juriidilise isiku eelneva tegutsemise faktilisi asjaolusid.

Praegusel juhul on võlausaldaja III loovutanud taas osa oma nõudest kolmandale isikule ja

valinud ta taas väikevõlausaldajate esindajaks pankrotitoimkonda. Kuna esitatud asjaoludel ei

saa tuvastada RP samaväärset majandlikku huvi võlausaldajaga III, ei ole tegemist üks-ühele

sama olukorraga, mis oli eelmise kohtuasjade aluseks. Asjaolu, et RP omandas nõude

võlausaldajalt III, et võlausaldajal III ja RP-l oli üldkoosolekul sama esindaja, ning see, et RP

on seotud Interactive Fate OÜ-ga, ei näita võlausaldaja III ja RP sellist majanduslikku seost,

mida saaks võlgniku pankrotimenetluses arvestada.

Suurvõlausaldaja poolt väikese osa oma nõudest loovutamise teel kunstlikult uue

väikevõlausaldaja tekitamine ning tema pankrotitoimkonda väikevõlausaldajate esindajana

valimine oma häälteenamusega ei ole aga kooskõlas PankrS § 74 lg 2 sisu ja eesmärgiga. Sätte

eesmärgiks on tagada, et ka tegelike väikevõlausaldajate huvid oleksid pankrotitoimkonnas

2-20-417

esindatud. Selle hindamisel tuleb arvestada võlausaldajate nõuete tausta ja päritolu.

Võlausaldaja III tegevuse (luua kunstlikult väikevõlausaldaja ja valida see oma häältega

väikevõlausaldajate

esindajana

pankrotitoimkonda)

aktsepteerimine

tähendaks,

et

suurvõlausaldajal on võimalik alati saavutada kontroll pankrotitoimkonna üle ning see on

selgelt vastuolus PankrS § 74 lg 2 mõtte ja eesmärgiga. Sel viisil loodud nõue on

pankrotiseaduse tähenduses osa suurvõlausaldaja nõudest, mitte uus väikenõue. See

kvalifitseerub üksnes formaalselt väikevõlausaldaja kriteeriumi alla väikseks tükiks eraldamise

tõttu. Suurvõlausaldaja nõudest väikese tüki loovutamise teel pankrotivõlausaldajaks saanud

isik ei saa kvalifitseeruda väikevõlausaldaja mõiste alla olenemata formaalselt sätestatud piirist

allapoole jäämisest, sest olemuslikult on tegemist osaga suurvõlausaldaja suurnõudest.

4.3. Kuna vaidlustatud otsus on vastuolus seadusega, siis ei tule hinnata, kas otsus on vastuolus

ka võlausaldajate ühiste huvidega, sest PankrS § 83 lg-s 1 on sätestatud otsuse kehtetuks

tunnistamise alternatiivsed alused.

4.4. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja

kanda.

Apellatsioonkaebused

5. Hageja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Harju Maakohtu 2. novembri 2020. a otsuse

tsiviilasjas nr 2-20-417 tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hageja I apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt PankrS § 74 lg-t 2.

Asjaolu, et võlausaldaja III on juba kolmandat korda kasutanud samasugust skeemi, kinnitab,

et RP ei ole väikevõlausaldaja PankrS § 74 lg 2 tähenduses ning võlausaldaja III eesmärk nõude

loovutamisel oli pankrotitoimkonna üle kontrolli saamine. RP nõue on osa suurvõlausaldaja

nõudest ning RP ei saa olla väikevõlausaldaja PankrS § 74 lg 2 tähenduses. Maakohtu

formalistlik lähenemine viib olukorrani, kus suurvõlausaldaja saab nõudest väikse osa

loovutamise

teel

luua

väikevõlausaldaja

ja

hoida

tegelikud

väikevõlausaldajad

pankrotitoimkonnast eemal.

Lisaks on maakohus tsiviilasjas nr 2-20-418 teinud vastupidise lahendi.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Harju Maakohtu 23. oktoobri 2020. a otsuse

tsiviilasjas nr 2-20-418 tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja II kanda, või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt PankrS § 74 lg-t 2

koosmõjus PankrS § 83 lg-ga 1 ning maakohtu järeldused on vastuolus Riigikohtu praktikaga.

Riigikohtu praktika kohaselt pidi maakohus tuvastama, et nõude loovutamine oli vastuolus

PankrS § 74 lg-ga 2, st tehingu pooltel oli ühine majanduslik huvi. Asjaolu, et RP sai nõude

loovutuse teel, ei tähenda PankrS § 74 lg 2 rikkumist. Nõude loovutus kehtib ning RP nõue ei

saa olla õiguslikult enam võlausaldaja III nõue. Nõude loovutamisel tekkiv eriõigusjärglus ei

tähenda seda, et RPul ja võlausaldajal III on ühised majanduslikud huvid. Maakohus järeldas

ka ise, et ühist majanduslikku huvi ei ole.

Maakohtu otsus on vastuolus tsiviilasjas nr 2-20-418 tehtud otsusega.

Maakohus ei ole otsust nõuetekohaselt põhjendanud, jättis hindamata hagivastusele lisatud

tõendid, mis kinnitavad, et nõude loovutamine ei olnud näilik, ning tuvastas asjas esitatud

2-20-417

tõendeid hinnates vääralt, et nõude loovutamise tehing oli kunstlik, tsiviilasja tehiolud on

sarnased varasemate vaidlustega ning RP toimkonda valimine on võlausaldaja III kunstlik käik.

Vastustajate seisukohad

7. Kostja vaidles hageja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja I kanda. Kostja jäi menetluses varem esitatud seisukohtade juurde.

8. Hageja II vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda. Hageja II jäi menetluses varem esitatud seisukohade juurde. Juhul,

kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et võlausaldajate üldkoosoleku otsus ei ole

vastuolus PankrS § 74 lg-ga 2, tuleb hagi rahuldada seetõttu, et see rikub võlausaldajate ühiseid

huve.

Menetluse edasine käik

9. Tallinna Ringkonnakohus liitis 7. detsembri 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-418

esitatud hagi tsiviilasjaga nr 2-20-417 ja jättis tsiviilasja numbriks 2-20-417.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata ja tsiviilasjas nr 2-20-418 tehtud maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Hageja I apellatsioonkaebus tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja tsiviilasjas nr 2-20-417 tehtud maakohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohus saab teha selles asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi. Selle maakohtu

otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka hageja I esitatud hagi

alusel alustatud kohtumenetluses tekkinud menetluskulude jaotust.

11. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus tsiviilasjas nr 2-20-418 lõppjäreldusena

õigesti hageja II esitatud hagi võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks

ning sama tuleb teha ka hageja I tsiviilasjas nr 2-20-417 esitatud hagiga.

12. Pooled vaidlevad mõlemas asjas selle üle, kas võlgniku pankrotimenetluses 30. detsembril

2019 vastuvõetud otsus, millega valiti pankrotitoimkonda väikeste nõuetega võlausaldajate

esindajaks võlausaldaja, kes omandas üldkoosoleku toimumise päeval suurvõlausaldajalt

väikese osa viimase nõudest, olukorras, kus suurvõlausaldaja oli korduvalt väikese osa oma

nõudest loovutanud, on seadusega (PankrS § 74 lg-ga 2) vastuolus või rikub võlausaldajate

ühiseid huve PankrS § 83 lg 1 tähenduses ning tuleb seetõttu kehtetuks tunnistada.

Pooled ei vaidle maakohtu otsustes tuvastatud asjaolude üle ning ringkonnakohus võtab need

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuste lahendamisel aluseks. Kuigi kostja väidab

apellatsioonkaebuses, et maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-20-418 esitatud tõendeid hinnates

vääralt, et nõude loovutamise tehing oli kunstlik, tsiviilasja tehiolud on sarnased varasemate

vaidlustega ning RP toimkonda valimine on võlausaldaja III kunstlik käik, mõistab kolleegium

kostja kaebuse väiteid selliselt, et kostja ei nõustu maakohtu tehtud järeldustega, mitte nende

järelduste aluseks olevate asjaolude tuvastamisega.

13. Kolleegiumi hinnangul ei vasta vaidlustatud võlausaldajate üldkoosoleku otsus PankrS § 74

lg-s 2 sätestatud nõuetele, mistõttu on see seadusega vastuolus ja tuleb tunnistada PankrS § 83

lg 1 alusel kehtetuks.

2-20-417

Ringkonnakohus selgitab, et PankrS § 83 lg 1 järgi võivad võlgnik, võlausaldaja või haldur

nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks mh võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta

seadusele. Seejuures ei vasta üldkoosoleku otsus seadusele, kui on rikutud PankrS § 74 lg-s 2

sätestatud nõudeid, mille kohaselt peavad pankrotitoimkonda kuuluma nii suuremate kui ka

väiksemate nõuetega võlausaldajate poolt esitatud isikud.

Riigikohus on leidnud, et selle sätte eesmärk on tagada, et igas pankrotitoimkonnas oleksid

lisaks suurvõlausaldajatele esindatud ka väikevõlausaldajad, ning märkinud, et selle sätte

tähenduses ei saa pidada väikese nõudega võlausaldajaks isikut, kes on suurvõlausaldajaga

seotud viisil, et tal on suurvõlausaldajaga sisuliselt samaväärne majanduslik huvi. Lisaks peab

otsuse kehtetuks tunnistamiseks olema väiksema nõudega võlausaldaja pakutud kandidaadile

eelistatud

suurvõlausaldajaga

samaväärset

majanduslikku

huvi

omavat

kandidaati

(vt Riigikohtu 24. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4471, p-d 13–14).

Kolleegium ei nõustu kostja arusaamaga, et viidatud Riigikohtu lahendi järgi ei saa

võlausaldajat pidada PankrS § 74 lg 2 tähenduses väiksema nõudega võlausaldajaks üksnes

juhul, kui tal on suurvõlausaldajaga sisuliselt samaväärne majanduslik huvi. Riigikohus

lahendas toonase vaidluse tolles vaidluses esile toodud asjaolude alusel ega ole järeldanud, et

ainuüksi samaväärne majanduslik huvi suurvõlausaldajaga takistab loovutuse teel väikese

nõude omandanud võlausaldaja pidamist väikese nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2

tähenduses. Seda arvestades järeldas maakohus tsiviilasjas nr 2-20-418 õigesti, et teistsugustel

asjaoludel tuleb hinnata olukorda vastavalt esitatud asjaoludele. Arvestades Riigikohtu esile

toodud eesmärki (tagada, et igas pankrotitoimkonnas oleksid lisaks suurvõlausaldajatele

esindatud ka väikevõlausaldajad), saab kohus ringkonnakohtu hinnangul igal üksikjuhul

hinnata, kas asjas esitatud asjaoludel saab pankrotitoimkonda esitatud võlausaldajat pidada

väikevõlausaldajaks PankrS § 74 lg 2 tähenduses või mitte.

Kuigi üldjuhul võib hindamine piirduda formaalselt ettepaneku teinud võlausaldaja nõude

suurusega, et tuvastada, kas ta on käsitatav väikevõlausaldajana, ei saa kohus erandlikel

asjaoludel pidada võlausaldajat väiksema nõudega võlausaldajaks, kui tema esitatud kandidaadi

pankrotitoimkonda valimine ei täidaks PankrS § 74 lg-s 2 sätestatud eesmärki.

Väikevõlausaldajate esitatud liikme pankrotitoimkonda kaasamise eesmärk on see, et

väiksemate nõuetega võlausaldajate huvid oleksid ka sisuliselt, mitte üksnes formaalselt

pankrotitoimkonnas esindatud. Seega on viidatud sätte kontekstis oluline nii see, et

pankrotitoimkonda osutus valituks vähemalt üks väikevõlausaldajate pakutud kandidaat, kui

vähemalt üks on oma ettepaneku teinud, aga ka see, et ettepaneku teinud formaalselt väikese

nõudega võlausaldaja esindaks tegelikult väiksema nõudega võlausaldajate huve. Vastasel

korral saaks suurvõlausaldaja oma nõudest väikse osa loovutamise teel tuua pankrotimenetlusse

alati väikevõlausaldaja, valida ta oma häälteenamusega pankrotitoimkonda ning hoida sellega

tegelikud väikevõlausaldajad pankrotitoimkonnast eemal.

Seda arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu käsitusega tsiviilasjas nr 2-20-418, et

väiksema nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2 tähenduses ei saa igal juhul pidada

võlausaldajat, kelle nõue jääb alla võlausaldajate üldkoosolekul sätestatud piiri. Oluline on

pidada silmas kõiki asjaolusid, sh seda, millal, mil viisil ja millistel asjaoludel ning millise

eesmärgiga on isik saanud võlgniku pankrotimenetluses väikese nõudega võlausaldajaks, et

tagada väikese nõudega võlausaldajate huvide tegelik esindatus pankrotitoimkonnas.

14. Praegusel juhul ei saa kõiki asjaolusid kogumis hinnates pidada RPut PankrS § 74 lg 2

tähenduses väiksema nõudega võlausaldajaks, nagu leidis õigesti ka maakohus tsiviilasjas nr 2-

20-418.

2-20-417

14.1. Pooled ei vaidle selle üle, et võlausaldajad otsustasid üldkoosolekul, et väiksema nõudega

võlausaldajad on need, kelle nõude suurus on alla 1 000 000 euro, ja suure nõudega need, kelle

nõude suurus on sellest suurem. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hagejad on väiksema nõudega

võlausaldajad PankrS § 74 lg 2 tähenduses. Seda kinnitab mh asjaolu, et hagejad esitasid oma

nõuded võlgniku pankrotimenetluses ning hageja I nõuete kogusumma on 648 533 eurot 5 senti

ja hageja II nõuete kogusumma 209 557 eurot 17 senti. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja I

kui väiksema nõudega võlausaldaja tegi üldkoosolekul ettepaneku valida pankrotitoimkonna

liikmeks J. Kuusk. J. Kuusk sai hääletusel 859 häält, mis vastas hagejate häälte summale, ega

osutunud pankrotitoimkonda valituks (tsiviilasja nr 2-20-417 toimiku I kd, tl 51–53 pöördel).

Pooled ei vaidle ka selle üle, et RP sai pankrotivõlausaldajaks 30. detsembril 2019, mil

võlausaldaja III esindaja RK teatas võlausaldajate üldkoosolekul, et ta loovutas 10 000 euro

suuruse nõude, s.o osa talle kuuluvast võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud

5 169 106 eurot 74 sendi suurusest nõudest RP-le. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et samal

üldkoosolekul tegi RK RP esindajana ettepaneku valida pankroti toimkonna liikmeks RP. RP

sai hääletusel 10 422 häält, mis vastas võlausaldaja III ja RP häälte summale, ning osutus

valituks (vt viidet toimikule ülal).

Seega tegid kaks võlausaldajat, keda saab neile kuuluvate nõuete suuruse järgi pidada väiksema

nõudega võlausaldajaks, võlausaldajate üldkoosolekul ettepaneku pankrotitoimkonna liikme

kohta, kellest üks osutus valituks.

14.2. Hagejate väitel ei saa RP pidada väiksema nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2

tähenduses, sest ta ei esinda väiksemate nõuetega võlausaldajate huve, kuna võlausaldaja III

kuritarvitab juba kolmandat korda võlgniku pankrotimenetluses oma õigusi, loovutades väikese

osa oma nõudest kolmandale isikule, et tõrjuda hagejad kui väikevõlausaldajad

pankrotitoimkonnast eemale.

Võlgniku pankrotimenetluses on vähemalt kolm korda toimunud vahetult enne võlausaldajate

üldkoosolekut võlausaldaja III nõude loovutamise kaudu uue väiksema nõudega võlausaldaja

lisandumine, uus väiksema nõudega võlausaldaja on teinud ettepaneku valida ta

pankrotitoimkonda ning ta on osutunud enda ja võlausaldaja III häältega valituks. Täpsemalt,

12. märtsil 2018 toimus võlausaldajate koosolek, kus loovutuse teel väikse nõude omandanud

Leitvaagen OÜ esindaja OK tegi ettepaneku enda pankrotitoimkonda valimiseks ja osutus

võlausaldaja III ja enda häältega valituks (tsiviilasja nr 2-20-417 toimiku I kd, tl 11–12 pöördel).

2. oktoobril 2018 toimus võlausaldajate koosolek, mille eel oli võlausaldaja III loovutanud OTT

Invest OÜ-le 10 000 euro suuruse osa oma pankrotimenetluses tunnustatud nõudest, OTT

Invest OÜ lepinguline esindaja tegi üldkoosolekul ettepaneku valida pankrotitoimkonda OTT

Invest OÜ seaduslik esindaja OK, kes osutus võlausaldaja III ja OTT Invest OÜ häältega

valituks (tsiviilasja nr 2-20-217 toimiku I kd, tl 14–16). 30. detsembril 2019 toimus

võlausaldajate koosolek, mille eel oli võlausaldaja III loovutanud RP-le 10 000 eurot suuruse

osa oma pankrotimenetluses tunnustatud nõudest, RP lepinguline esindaja, kes oli ühtlasi ka

võlausaldaja III lepinguline esindaja, tegi ettepaneku valida pankrotitoimkonda RP ning RP

osutus võlausaldaja III ja enda häältega valituks (tsiviilasja nr 2-20-417 toimiku I kd, tl 51–53

pöördel).

Eeltoodut arvestades on põhjendatud hagejate kahtlus, et võlausaldaja III kuritarvitab

süsteemselt sama skeemi järgides pankrotimenetluses oma õigusi ja saavutab oma

häälteenamust ära kasutades selle, et pankrotitoimkonda osutub valituks pankrotimenetluse ajal

vahetult enne üldkoosoleku toimumist loovutuse teel formaalselt väikese nõudega

võlausaldajaks saanud kolmas isik või tema esindaja. Seejuures on kahel varasemal korral

2-20-417

valitud väikevõlausaldajate huve esindama OK, kellel oli selgelt võlausaldajaga III ühine

majanduslik huvi.

Praegusel juhul on olukord erinev selle võrra, et võlausaldaja III loovutas väikese osa oma

nõudest füüsilisele isikule, mitte endaga seotud äriühingule. Eeltoodu ei anna siiski alust

järeldada, et RP, kes sai võlausaldajalt III vahetult enne võlausaldajate koosolekut loovutuse

teel väikese osa võlausaldaja III nõudest, tegutseb võlgniku pankrotimenetluses väiksema

nõudega võlausaldajate huvides. Pankrotitoimkonna lepinguline esindaja RK selgitas

ringkonnakohtu istungil nõude loovutamise asjaolusid ja tõi esile järgmist: „Võlausaldaja III

eesmärk nõude loovutamisel oli saada 2500 eurot, et katta pankrotimenetluses tekkinud

õigusabikulusid. Peamine eesmärk oli tekitada inimene, kes mõtleb kaasa, esitab enda

seisukohti, aitab ideedega ja teostab reaalset kontrolli pankrotimenetluse toimimise üle ning

oleks objektiivne ja lähtuks kõikide võlausaldajate huvidest. /…/ RP sisenes võlausaldajana

pankrotimenetlusse sooviga teostada kontrolli pankrotimenetluse käigu üle ja võidelda teiste

võlausaldajate nõuete vastu. Tema eesmärk oligi koosoleku ajaks nõue omandada, et oleks

võimalik teostada nõudest tulenevaid õigusi.“

Arvestades asjaolu, et võlausaldaja III on korduvalt valinud talle kuuluva häälteenamusega

pankrotitoimkonda temalt või tema eriõigusjärglaselt värskelt loovutuse teel nõude omandanud

kolmanda isiku esindaja, ning seda, et ka praegusel juhul oli nõude loovutamise eesmärgiks mh

tekitada inimene, kes osaleb pankrotitoimkonnas, mõtleb kaasa ja võitleb hagejate nõuetele

vastu, on võlausaldaja III nõuet loovutades hea usu põhimõtte vastaselt korduvalt kuritarvitanud

pankrotimenetluses oma õigusi ning üritanud tõrjuda pankrotitoimkonnast eemale

väikevõlausaldajad (hagejad). Võlausaldaja III õiguste kuritarvitamise tõttu ka sel korral ei saa

pidada RP väiksema nõudega võlausaldajaks PankrS § 74 lg 2 tähenduses, sest tegelikult ei

esinda ta võlgniku pankrotimenetluses väikevõlausaldajate huve.

Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et võlausaldaja III osanike ja juhatuse liikmete ring on

vahepeal muutunud. Sellel, kes on võlausaldaja III osanikud ja juhatuse liikmed, ei ole

praegusel juhul tähtsust. Oluline on see, et jätkunud on sama käitumismuster.

15. Eeltoodut arvestades on mõlemas kohtuasjas esitatud hagid põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Kuna maakohus jättis tsiviilasjas nr 2-20-417 hageja I hagi rahuldamata, tuleb hageja I

apellatsioonkaebus rahuldada, selles asjas tehtud maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega hagi rahuldada. Hagi rahuldamise tõttu tuleb tsiviilasjas nr 2-20-417 esitatud hagi

menetlemise kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna maakohus rahuldas tsiviilasjas nr 2-20-418 hagi, jätab kolleegium kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni tsiviilasjas nr 2-20-418

muumata,

kuid

muudab

ülaltoodut

arvestades

osaliselt

kohtuotsuse

põhjendusi.

Apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmise

tõttu

jäävad

kostja

apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

16. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

2-20-417

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin