2-20-12037/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

11. juuni 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-12037

Tsiviilasi

X ja Y hagid Tallinna Veemotoklubi vastu

ringrajapaatide Balti Meistrivõistluste noorteklassi

GT-15 tulemuste muutmiseks

X ja Y hagid Eesti Veemoto Liidu juhatuse

10. augusti 2020 otsuse vaidlustamiseks

Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord hagi Eesti

Veemoto Liidu juhatuse 10. augusti 2020 otsuse

vaidlustamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 9. novembri 2020 otsus

Kaebuste esitajad ja liik

X, Y ja Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord

apellatsioonkaebused

Asja hind ringkonnakohtus

X kaebuselt hagis Tallinna Veemotoklubi vastu 500 eurot ja

hagis Eesti Veemoto Liidu vastu 500 eurot

Y kaebuselt hagis Tallinna Veemotoklubi vastu 500 eurot ja

hagis Eesti Veemoto Liidu vastu 500 eurot

Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord kaebuselt

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid): X (isikukood XXXXXXXXXXX), Y

(isikukood XXXXXXXXXXX) ja Mittetulundusühing

Motospordiklubi Nord (registrikood 80253100), ühised

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Piret Kergandberg

ja Evelin Prunt

Kostjad (vastustajad): Eesti Veemoto Liit (registrikood

80088173) ja Tallinna Veemotoklubi (registrikood

80130136), ühine lepinguline esindaja Henri Parisalu

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil (menetluskonverents) 24. mail 2021, millel

osalesid hagejate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat

Evelin Prunt ja kostjate ühine lepinguline esindaja Henri

Parisalu ning Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord

juhatuse liikmed C ja Q, Eesti Veemoto Liidu juhatuse liige

Z ja Tallinna Veemotoklubi juhatuse liige W

2 (18)

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 9. novembri 2020 otsus tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata

ning jaotati ja määrati rahaliselt kindlaks menetluskulud (resolutsiooni punkt 3 ja

punkt 4 koos selle alapunktidega).

2. Jätta läbi vaatamata hageja X hagi Eesti Veemoto Liidu vastu juhatuse

10. augusti 2020 otsuse vaidlustamiseks.

3. Jätta läbi vaatamata hageja Y hagi Eesti Veemoto Liidu vastu juhatuse

10. augusti 2020 otsuse vaidlustamiseks.

4. Muuta tsiviilasja hinda maa- ja ringkonnakohtus ning määrata see järgmiselt:

4.1. X nõudelt Tallinna Veemotoklubi vastu 500 eurot;

4.2. Y nõudelt Tallinna Veemotoklubi vastu 500 eurot;

4.3. X nõudelt Eesti Veemoto Liidu vastu 500 eurot;

4.4. Y nõudelt Eesti Veemoto Liidu vastu 500 eurot;

4.5. Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord nõudelt Eesti Veemoto Liidu

vastu 3500 eurot.

5. Mõista hagejalt Mittetulundusühingult Motospordiklubi Nord välja riigilõiv

200 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul

alates otsuse käesoleva punkti jõustumisest. Alates jõustumisest kuni täitmiseni

tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

6. Saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule järgmistes nõuetes:

6.1. X hagi Tallinna Veemotoklubi vastu ringrajapaatide Balti Meistrivõistluste

noorteklassi GT-15 tulemuste muutmiseks;

6.2. Y hagi Tallinna Veemotoklubi vastu ringrajapaatide Balti Meistrivõistluste

noorteklassi GT-15 tulemuste muutmiseks;

6.3. Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord hagi Eesti Veemoto Liidu

juhatuse 10. augusti 2020 otsuse vaidlustamiseks.

7. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

8. Mitte menetleda hagejate 4. juuni 2021 avaldust asja arutamise uuendamiseks ja

taotlust uute tõendite vastuvõtmiseks ning kostjate 9. juuni 2021 vastust. Jätta

hagejate avaldus ja selle lisad ning kostjate vastus tsiviilasja toimikusse, aga

tõenditega seonduvad taotlused lahendab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punkt 4) võib esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioon-

kaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3 (18)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja I), Y (hageja II) ja Mittetulundusühing Motospordiklubi Nord (hageja III, koos:

hagejad) esitasid 19. augustil 2020 Harju Maakohtule hagi Eesti Veemoto Liidu (kostja I,

edaspidi: EVL) ja Tallinna Veemotoklubi (kostja II, edaspidi: TVK, koos: kostjad) vastu.

1.1. Hagi esitamise tingis hagejate I ja II osalemine 24.–26. juulil 2020 Tallinnas, Harku

järvel toimunud ringrajapaatide Balti Meistrivõistlustel (edaspidi: võistlus), mille korraldas

TVK, kes viitas võistluse väljakuulutamisel Rahvusvahelise Veemoto Liidu (U.I.M.) reeglitele

(2020 Circuit Rulebook, edaspidi: UIM-reeglid). Seoses võistlusega tõid hagejad esile järgmist:

-

hagejad I ja II osalesid võistlusel noorteklassi GT 15 arvestuses, kusjuures hageja II

lõpetas võistluse ajaliselt esimesena ning hageja I teisena;

-

TVK viis 26. juulil 2020 läbi esikolmikusse jõudnud ringrajapaatide tehnilise kontrolli,

mille tulemusel leidis, et hageja II ringrajapaat nr 3 ja hageja I ringrajapaat nr 2 ei

vastanud tehnilistele nõuetele. TVK 26. juuli 2020 otsusega tühistati hagejate I ja II

tulemused ning nad diskvalifitseeriti võistluselt. Hagejad esitasid suulise protesti ja

soovisid kirjaliku seisukoha esitada pärast tehnilise kontrolli raportiga tutvumist;

-

hagejatele tehti tehnilise kontrolli raport ja TVK 26. juuli 2020 otsus teatavaks

30. juulil 2020. Hagejad esitasid 31. juulil 2020 apellatsiooni, nõudes tulemuste

parandamist. EVLi president edastas 4. augustil 2020 hagejale III informatiivse teate,

milles märkis, et hagejate I ja II diskvalifitseerimise otsust ei muudeta.

1.2. Lisaks tuginesid hagejad väitele, et hagejate I ja II spordiklubi on hageja III, kes on EVLi

liige. Hagejad I ja II leidsid, et ka nemad on oma klubi kaudu EVLi liikmed. Hagejad tõid esile,

et EVLi juhatus tegi 10. augustil 2020 otsuse, millega peatas hagejate I ja II rahvusvahelised

võistluslitsentsid alates otsuse tegemisest kuni 1. novembrini 2020.

1.3. Hagejad märkisid hagiavalduses järgmised nõuded:

(1) kohustada TVK-d muutma võistluse tulemusi ning andma meistrivõistluste noorte-

klassi GT 15 üldarvestuses esimene koht hagejale II ja teine koht hagejale I;

(2) tuvastada EVL juhatuse 10. augusti 2020 otsuse tühisus või tunnistada see kehtetuks.

1.4. Hagejad põhjendasid oma nõudeid mh järgmiste väidetega:

-

hagejatel on õigus nõuda EVLi juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist või tühisuse

tuvastamist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 38 lg-te 1 ja 2 alusel;

-

hagejad ei osalenud EVLi juhatuse 10. augusti 2020 koosolekul ega saanud seetõttu

esitada otsusele vastuväidet, st puudub mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 24

lg-st 3 tulenev piirang otsuse vaidlustamiseks;

-

hagejate I ja II ning EVLi vahel on sõlmitud leping. Hagejad I ja II võivad nõuda selle

täitmist ehk UIM-reeglitele vastavalt litsentside peatamise otsuse tühistamist ja vee-

motospordi võistlustel osalemise võimaldamist. EVL väljastas hagejatele I ja II

isiklikud rahvusvahelised võistlejalitsentsid kuni 31. detsembrini 2020. EVL kui

litsentsiandja peab järgima UIM-reegleid, kaitsma EVLi liikmete huve ja õigusi ning

kehtestama ja rakendama Eesti rahvuslikke võistlusmäärustikke ning kalenderplaane.

EVLil puudub õigus litsentside kehtivus peatada. Hagejatel peab olema litsentside

alusel õigus osaleda U.I.M.-i ja alamorganisatsioonide (sh EVLi) heaks kiidetud

võistlustel, kui ei esine UIM-reeglitest tulenevat litsentside peatamise alust. Kuna TVK

rikkus 26. juuli 2020 otsuse tegemisel UIM-reegleid, on hagejatel I ja II õigus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2 alusel nõuda TVK-lt diskvalifitseerimise otsuse

muutmist koos võistluse üldarvestuse korrigeerimisega vastavalt UIM-reeglitele.

Alternatiivselt on hagejatel samad nõuded tasu avaliku lubamise sätete alusel;

4 (18)

-

hagejate I ja II paatide tehnilise kontrolli läbiviimisel ei järgitud UIM-reeglite

p 503.04.02 tingimusi. Mootori silindripea sisse– ja väljalaskeklappide mõõtmisi ei

teostatud. Ilma klappide läbimõõtu, kaalu ja pikkust kindlaks määramata ei ole

võimalik järeldada, et mootori osa on modifitseeritud. Paatide sisse– ja väljalaske-

klappide seisukorda ei jäädvustatud korrektselt, tehti vaid osalised ja vale vaatenurgaga

fotod. Tehnilise kontrolli raportis näidatud viisil (klappide jäädvustamisel nurga alt) ei

ole võimalik kontrollida etteheite tõesust. Tehnilise kontrolli käigus ei tuvastatud

plokikaane mõõtmeid. Raportile on lisatud foto ühest plokikaanest, kuid ei selgu,

millise paadi mootorist see tehti. Kummagi paadi plokikaant ei kõrvutatud mõõtmis-

tulemustega ega tootja andmetega. Mootorilt võetud klappide ekspertiisi ei tehtud;

-

tehniline kontroll võrdles hagejate I ja II paatide mootori sisselaskeklappe visuaalselt

selliste sisse– ja väljalaskeklappidega, mida ei ole kasutatud. UIM-reeglite p 503.04.02

kohaselt on teatavad kõrvalekalded mootori osade mõõtmetes lubatud. Tehniline

kontroll ei välistanud võimalust, et väidetavad kõrvalekalded jäävad lubatu piiridesse,

seega ei ole võimalik hagejatele I ja II heita ette nõuete rikkumist. Hagejate I ja II

paatide mootoriklappe ei modifitseeritud, vaid neil olid üksnes kulumisjäljed;

-

tehnilise kontrolli läbiviimisel ei järgitud ka UIM-reeglite p 503.04.01 korda. Paate

nr 50, 11, 51 ja 5 ei suunatud piiritletud alale koheselt, vaid alles 1,5 t pärast võistlust.

Paatide nr 51 ja 5 kontrollis tehti vigu, mistõttu puudus alus anda nendega sõitjatele

auhinnakohti hagejate I ja II asemel;

-

rikuti UIM-reeglite p 402.02, sest tehnilise kontrolli läbi viinud W (edaspidi: tehnilise

kontrolli läbiviija) kuulub TVK juhatusse ja on võistlustel kolmanda koha saanud

võistleja juhendaja. Seega oli tehnilise kontrolli läbiviijal huvi otsuse tegemiseks, mille

tulemusel hagejad I ja II võistlustelt diskvalifitseeritakse ning neil takistatakse TVK

sõitjatega konkureerimine edasistel võistlustel. Samuti puudus Z-l õigus osaleda

hagejate I ja II võistluslitsentside peatamise otsustamisel. Ta on EVLi peasekretär, kuid

samaaegselt ka TVK võistleja paadi mehaanik;

-

UIM-reeglite p 403.06 näeb ette, et kõik žürii otsused, koosolekute protokollid ja

otsuste põhjendused tuleb asjassepuutuvatele isikutele kirjalikult teatavaks teha, sh

tuleb teatavaks teha edasikaebamise kord. Tehnilise kontrolli raportit ei tehtud

hagejatele viivitamatult teatavaks, vaid nad said sellega tutvuda alles 30. juulil 2020.

Samuti oleks järelduste teatavaks tegemist pidanud kinnitama nii hagejad kui TVK

enda allkirjaga. Eelnevat aga ei tehtud, mistõttu ei saa tehnilise kontrolli raport olla

aluseks hagejate I ja II diskvalifitseerimisele ega võistluslitsentside peatamisele;

-

lõpparvestusest peab nähtuma ammendavalt viide UIM-reeglite punktile, mille alusel

ja millist karistust võistlejale kohaldati. Võistluste üldarvestuse protokollist nähtuvalt

diskvalifitseeriti hagejad I ja II võistlustelt UIM-reeglite p 318.08 alusel, aga sellist

punkti pole. Lisaks rikuti UIM-reeglite p 319, mis näeb ette prinditud (printed) või

trükitud (typed) tulemuste avaldamise. Puudub võimalus kontrollida, kas käsikirjalised

täiendused lõpparvestuse tabelile ja diskvalifitseerimise otsusele tehti enne või pärast

protokolli allkirjastamist ja kes need tegi;

-

diskvalifitseerimine ja litsentsi peatamine on eraldi karistused, aga UIM-reeglid ei

võimalda võistlejale mitme karistuse määramist ühe rikkumise eest;

-

EVLi juhatus rikkus otsuse tegemisel UIM-reeglite p-s 406.01 ette nähtud karistuste

määramise tingimusi. EVLi juhatuse otsus tuleb EVLi põhikirja p 1.3 järgi koostoimes

UIM-reeglite p-ga 403.06 allkirjastada ning hagejatele I ja II isiklikult teatavaks teha.

Nii on otsus vastuolus võistlejatele karistuse määramise korraga ning hagejate I ja II

ning EVLi vahelise lepingu tingimustega. Kuna hagejad I ja II ei pannud toime pettust,

korduvat või väga tõsist distsiplineerimatust ega väga tõsist rikkumist UIM-reeglite

p 406.08 tähenduses, puudus EVLil õigus võistluslitsentside peatamiseks.

5 (18)

2. Kostjad vaidlesid nõuetele vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hagejad I ja II ei ole ega saa olla EVLi liikmed, sest EVLi põhikirja p 3.1 järgi võivad

liikmeteks olla juriidilised isikud. Liikmesklubi liikmed saavad osaleda EVLis ainult

oma liikmesklubi kaudu, kes on EVL liige;

-

tehnilise kontrolli läbiviija on U.I.M.-i poolt koolitatud ja tunnustatud ekspert, kes

tegutseb professionaalsel tasemel. Ta on erapooletu ja sõltumatu tehniline ekspert, kes

ei esindanud võistlusel TVK-d ega viinud kontrolli läbi TVK nimel. Hagejate I ja II

tulemused tühistas ning nad diskvalifitseeris erapooletu ja sõltumatu peakohtunik P

(edaspidi: peakohtunik) vastavalt UIM-reeglite p-le 406.06. Võistlustulemus tehti

hagejatele I ja II teatavaks 26. juulil 2020 kell 16.32, kui see riputati võistluse

teadetetahvlile kooskõlas UIM-reeglite p-ga 317 ja 319. Neist viimane näeb mh ette nii

käsikirjalise (printed) kui trükitud (typed) avaldamise võimaluse;

-

UIM-reeglite p-s 403.04 ette nähtud tähtaja jooksul ei esitanud hagejad I ja II samade

reeglite p 403.03 kohast protesti, mistõttu neil pole enam õigust tulemusi vaidlustada.

Protesti esitamiseks tulnuks reeglite p 403.02 järgi tasuda protesti esitamise tasu

80 eurot, mida hagejad I ja II ei teinud. Hagist ei nähtu, mis alusel nõuavad hagejad

TVK diskvalifitseerimise otsuse muutmist ja üldarvestuse korrigeerimist. Samuti pole

põhjendatud, miks peaks hagejad saama nõuda TVK otsuse tühistamist ja tulemuste

korrigeerimist tasu avaliku lubamise sätete alusel;

-

hageja I paadi tehnilise kontrolli käigus tuvastati, et paadi väljalaskeklapi teravaid ääri

oli töödeldud, et parandada õhuvoolu (võrdluses originaalvaruosadega). Samuti oli

sisselaskeavasid töödeldud kahest servast, et parandada õhuvoolu. Hageja II paadil oli

töödeldud sisse- ja väljalaskeklappide ääri ning sisselaskeavasid. Ebaõige on hagejate

väide ainult kulumisjälgede kohta. Vastavalt UIM-reeglite p-dele 503.01.1, 503.03

ja 503.04.1 on tehnilisel inspektoril lisaks mõõtudele õigus kontrollida muid

parameetreid ja seda viisil, mida ta peab sobivaks ehk ka vaatluse teel;

-

ekslik on hagejate viide UIM-reeglite p-le 503.04.2, mille kohaselt on mootori

kontrollimine kohustuslik ainult maailma rekordi sõitudel, maailmameistrivõistlustel

ja kontinentaalsetel meistrivõistlustel. GT 15 noorteklassis on keelatud igasugune

mootorite töötlemine või modifitseerimine, sest mootor peab olema nagu tehases

toodetud (UIM-reeglite p 550.6.08). Tehnilise kontrolli läbiviijal puudus kohustus

raportis kajastada mootoriosade mõõtmeid. Hagejatel puudub õigus vaidlustada

tehnilise kontrolli raportit, sest UIM-reeglite p 322.03 kohustab raporteerima tehnilise

diskvalifitseerimise üksikasjad ainult alaliidule vastavalt p-le 503.01.2;

-

tehnilise kontrolli läbiviimisel ei rikutud UIM-reeglite p 503.04.1, mille kohaselt

peavad esimesed kolm võistlejat minema parki. Vastavalt reeglitele ja tehnilise

kontrolli raportile suunati parki esimesed kolm paati, millest kaks olid hagejad I ja II,

kes tehnilise kontrolli tulemusel diskvalifitseeriti. Parki ei pea kohe suunama neid

võistlejaid, kes ei ole esimese kolme hulgas, vaid saavutavad auhinnakoha parema

ajalise tulemusega võistlejate diskvalifitseerimise tulemusel;

-

peakohtuniku otsus diskvalifitseerida hagejad I ja II ei ole žürii otsus, mistõttu

UIM-reeglite p 403.06 ei kohaldu. Hagejatel I ja II puudus õigus esitada apellatsioon

UIM-reeglite p 405.03 alusel, sest nii saab vaidlustada ainult žürii otsust protesti

lahendamisel. UIM-reeglid ei näe ette, et lõpparvestusest peaks nähtuma viide punktile,

mille alusel ja millist karistust on võistlejale kohaldatud. Hagejad leidsid ekslikult, et

käsikirjaliselt lisatud viide UIM-reeglite p-le 317.08 kui diskvalifitseerimise alusele ei

ole lubatav, sest reeglitest ei tulene sellist keeldu;

-

kohaldamisele ei kuulu ka UIM-reeglite p 402.02, sest hagejad I ja II ei esitanud

võistlustel protesti, mille lahendamine kuulunuks žürii pädevusse;

6 (18)

-

hagejad ei toonud esile EVLi juhatuse 10. augusti 2020 otsuse tühisuse alust.

Nimetatud otsuse väidetav vastuolu põhikirjaga ei saa olla tühisuse aluseks. Ebaõige

on hagejate väide, et tehnilise kontrolli läbiviimise rikkumine ja raporti koostamise

korra rikkumine toob kaasa juhatuse otsuse tühisuse. Hagejad ei nimetanud, millistele

tingimustele peab tehnilise kontrolli raport vastama;

-

UIM-reeglite p 503.01.2 kohaselt on rahvuslikul alaliidul lisaks diskvalifitseerimisele

õigus otsustada täiendava karistuse üle. Võistluslitsentsi peatamine kui sanktsioon on

ette nähtud UIM-reeglite p-s 406.08, Tehniliste tingimuste rikkumine on väga oluline

rikkumine, sest selle tagajärjel saadakse eelis võrreldes teiste sportlastega. Lisaks on

see tahtlik pettus. Juhatuse otsus ei ole vastuolus EVLi põhikirja ega UIM-reeglitega.

Võistluslitsentsi peatamise keeldu ei tulene UIM-reeglite p-st 406.01;

-

UIM-reeglite p 406.06 annab peakohtunikule õiguse võistleja diskvalifitseerida.

Diskvalifitseerimise alus on märgitud parandatud protokollis (UIM-reeglite p 317.08).

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 9. novembri 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata

(resolutsiooni p 3). Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda ja määras need kindlaks rahaliselt

(resolutsiooni p 4 koos alapunktidega).

3.1. Esmalt hindas maakohus tehnilise kontrolli raporti olemust UIM-reeglite süsteemis ja

sellest tulenevat otsuste vaidlustamise korda. Maakohus leidis, et UIM-reeglite p 322.03 alusel

ei tulnud tehnilise kontrolli raportit hagejatele teatavaks teha, vaid saata alaliidule (st EVLile).

Järelikult puudub hagejatel õigus vaidlustada tehnilise kontrolli raportit kui eraldiseisvat

dokumenti, sest see ei kuulu üldse võistlejatele jagamisele.

3.1.1. UIM-reeglite p 403.03 alusel võisid hagejad I ja II esitada protesti esialgsete tulemuste

vastu. Kostjate kinnitusel tegi peakohtunik tulemused teatavaks 26. juulil 2020 kell 16.32

nende riputamisega teadetetahvlile. Hagejad kinnitasid, et võistluste lõpparvestus pandi üles

teadetetahvlile.

3.1.2. UIM-reeglite p 406.06 annab peakohtunikule õiguse võistleja diskvalifitseerida.

Peakohtuniku allkirjastatud võistlustulemuste protokollis on hagejate I ja II diskvalifitseerimise

alusena märgitud UIM-reeglite p 317.08. Seega pidi hagejatele juba 26. juulil 2020 olema teada

nende diskvalifitseerimise alus ja põhjendamatu on etteheide, et ilma diskvalifitseerimise otsuse

ja selle aluseks olevate tehnilise kontrolli tulemuste teatavaks tegemiseta ei saanud nad

diskvalifitseerimist 26. juulil 2020 vaidlustada.

3.1.3. Hagejad olid kursis tehnilises kontrollis nende ringrajapaatidele tehtud etteheidetega,

sest osalesid kontrolli tegemises ja esitasid suulisi märkusi. Ühtlasi pidid nad arvestama, et

UIM-reeglite p 503.04.1 kohaselt on tehnilistel inspektoritel õigus läbi viia kõiki kontrollimisi,

mida peavad vajalikuks, isegi kui kontroll on toimunud enne treeningsõitu, ja neil on õigus viia

kontroll läbi nii nagu sobivaks peavad. Seega ei saanud hagejad eeldada, et tehnilise kontrolli

läbiviimine peab toimuma üksnes rangelt kindlaksmääratud formaalsetes raamides. Ebaõige on

hagejate viide UIM-reeglite p-le 503.04.2, sest samade reeglite p 550.6.08 alusel on GT 15

noorteklassis keelatud igasugune mootorite töötlemine või modifitseerimine ja mootor peab

olema nagu tehases toodetud.

3.1.4. UIM-reeglite p 403.04 kohaselt tuleb protest tulemuste vaidlustamiseks esitada ühe

tunni jooksul alates esialgsete tulemuste teatavaks tegemisest. Seega pidid hagejad esitama

protesti hiljemalt 26. juulil 2020 kell 17.32. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejad oleksid

esitanud tähtaegse protesti võistlustulemuste vaidlustamiseks. Hagejate suulised palved

tehnilise kontrolli läbiviijale seonduvalt mõõtmisprotseduuride ja võimaliku ekspertiisiga ei ole

vaadeldavad protestina esialgsete võitlustulemuste vastu. UIM-reeglite p-de 403.01 ja 403.2

7 (18)

järgi peab protest olema kirjalik, protesti ei saa esitada ühiselt ja protest peab sisaldama protesti

tasu. Hagejad ei ole tõendanud, et nad esitasid kirjaliku protesti ja tasusid 80 eurot.

3.1.5. UIM-reeglite p 403.06 käsitleb žürii otsuseidega kohaldu tehnilise kontrolli raporti

puhul. Järelikult ei tulnud raportit võistlejatele isiklikult allkirja vastu teatavaks teha.

3.1.6. Samuti ei tulene UIM-reeglitest nagu pidanuks tehnilise kontrolli läbiviija või võistluste

peakohtunik selgitama hagejatele protesti esitamise õigust ja korda. Hagejad I ja II tegelevad

võistlusspordiga, mistõttu võib eeldada, et nad on kursis võistlusreeglitega ja otsuste

vaidlustamise korraga. Ühtlasi tegutsevad hagejad I ja II läbi spordiklubi, kes saab neid

nõustada. Kui hagejad nõuavad kostjatelt rangelt UIM-reeglite järgmist, peavad nad ka ise

teadma reegleid ja olema vajadusel valmis enda huve kaitsma ettenähtud korras. Isegi kui

hagejad mingil põhjusel ei olnud kursis UIM-reeglitest tuleneva protestide esitamise korraga,

ei ole see asjaolu etteheidetav kostjatele.

3.1.7. Hagejad ei järginud UIM-reeglite korda võistlustulemuste vaidlustamisel, seega ei saa

nad tulemusi enam vaidlustada. Võistleja peab tulemustega tutvuma ja võib esitada protesti,

mille lahendab võistluse žürii, lähtudes UIM-reeglitest (p 403.05). Võistlusel žürii ühtki

hagejaid puudutavat otsust ei teinud, sest hagejad ei esitanud ühtki protesti. Hagejate esitatu ei

ole käsitletav ametliku apellatsioonina UIM-reeglite p 405 tähenduses, mistõttu oli EVL

õigustatud hagejale III vastama, et hagejad pole järginud otsuste vaidlustamise korda ja ning

puudub alus hagejate I ja II võistlustelt diskvalifitseerimise otsuse ümbervaatamiseks.

3.1.8. Hagejate I ja II tulemuste tühistamise ning diskvalifitseerimise vaidlusalusel võistlusel

otsustas mitte tehnilise kontrolli läbiviija, vaid võistluste peakohtunik vastavalt UIM-reeglite

p-le 406.06. Hagejate viide tehnilise kontrolli läbiviija väidetavale huvide konfliktile

UIM-reeglite p 402.02 alusel on põhjendamatu, sest viidatud punkt käsitleb žürii moodustamist.

3.2. Teiseks hindas maakohus, kas EVLi juhatuse 10. augusti 2020 otsus ja selle alusel

hagejatele I ja II määratud karistus oli õiguspärane.

3.2.1. UIM-reeglite p 317.08 alusel tehtud hagejate diskvalifitseerimise otsus on jõustunud ja

kehtiv, võis EVL sellest lähtuda 10. augusti 2020 otsuse tegemisel. Hagejate nõue otsuse

tühisuse tuvastamiseks MTÜS § 24¹ lg 1 järgi on alusetu. EVLil oli õigus peatada hagejate I

ja II võistluslitsents UIM-reeglite p 406.08 alusel, lähtudes TVK poolt kindlaks tehtud hagejate

väga tõsisest rikkumisest, mida hagejad ettenähtud korras ei vaidlustanud. Samuti ei esitatud

tõendeid, mille alusel saaks tuvastada juhatuse otsuse vastuolu heade kommetega. Otsus on

tehtud pädevuse piirides ja õiguspäraselt. Otsuse tühisust ei tingi asjaolu, et selle tegemisel

osales Z. Tema roll mehaanikuna ei tähenda, et ta on huvide konfliktis 10. augusti 2020

koosolekul osaledes. Pealegi ei olnud koosolekul arutusel hagejate protest, sest hagejad ei olnud

nõuetekohast protesti enda diskvalifitseerimise vaidlustamiseks esitanud.

3.2.2. Põhjendamatu on hagejate etteheide, justkui rikkunuks juhatuse otsus topeltkaristamise

keeldu. UIM-reeglite p 503.01.2 näeb ette, et lisaks diskvalifitseerimisele on alaliidul õigus

otsustada täiendava karistuse üle. Eeltoodust lähtuvalt ei olnud hagejate I ja II litsentsi ajutine

peatamine vastuolus UIM-reeglitega ega EVLi põhikirjaga. Samuti on hagejatele määratud

karistus proportsionaalne rikkumise raskusega vastavalt UIM-reeglite p-le 406.01.

3.2.3. Neil kaalutlustel on alusetu hagejate nõue tunnistada juhatuse otsus kehtetuks MTÜS

§ 24 lg-te 1 ja 7 ning TsÜS § 38 järgi. Tuvastatud asjaoludel ei ole otsus vastuolus seaduse ega

EVLi põhikirjaga. Otsuse kehtetust ei tingi ka hagejate väidetu, justkui poleks EVLi juhatuse

otsust hagejatele isiklikult teatavaks tehtud ja allkirjastatud. EVLi juhatus võttis otsuse vastu

samal kujul nagu hagejad selle kohtule esitasid. Otsus on hagejatele teatavaks saanud, sest

muidu poleks nad saanud seda esitada. Kui hagejate väidetud puudused ka eksisteeriks, ei ole

need sisuliselt takistanud hagejatel oma õigusi käesolevas kohtumenetluses kaitsta.

8 (18)

3.3. Maakohus pidas kostjate lepingulise esindaja kulusid põhjendatuks ja vajalikuks

5760 euro ulatuses (= 40 × 144, käibemaksuga). Kuna kostjad kandsid oma menetluskulud

võrdsetes osades, siis tuleb kummagi kostja kasuks hagejatelt solidaarselt välja mõista

menetluskuluna 2880 eurot. Vastavalt kostjate taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda viivist

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada hagi

rahuldamata jätmise, menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 3

ja 4). Esimese võimalusena paluvad hagejad uue otsusega hagi rahuldamist, teise võimalusena

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetluskulud paluvad hagejad panna

kostjate kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks sisustas maakohus ebaõigesti UIM-reeglitest tulenevat protesti ja apellatsiooni

esitamise õigust.

4.1.1. UIM-reeglite p-des 403 ja 405 ette nähtud protesti ja apellatsiooni esitamise kord on

vahekohtukokkulepe, mitte õiguskaitsevahendite kasutamist piiravad tingimused või vaidluste

kohtuväliseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslik kord. Neis punktides sisalduv vahekohtu

kokkulepe ei piira võistleja ja spordiklubi õiguste teostamist, st õigust pöörduda kohtusse.

Protesti esitamise õigus on üksnes siseregulatsioon.

4.1.2. Spordiliidu apellatsioonikomisjoni poole pöördumise õigus ei välista kohtu pädevust,

sest apellatsioonikomisjoni menetlust käsitlev kord ei ole reguleeritud seadusega, vaid

spordikoodeksiga, mis ei ole õigustloov akt ega rahvusvaheline leping (vt Riigikohtu

9. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 9; 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-150-14 p 10 jj). Apellatsioonikomisjonile protesti või kaebuse esitamine on

alternatiivne õiguskaitsevõimalus, mis ei välista võistleja õigust taotleda spordivõistluste

absoluutarvestuste jm samalaadsete otsuste vaidlustamise õigust eraõiguse sätete alusel.

4.1.3. Maakohus jättis täitmata selgitamiskohustuse ega juhtinud eelmenetluses hagejate

tähelepanu sellele, et võib UIM-reeglitest tulenevat protesti ja apellatsiooni esitamise õigust

käsitleda võistleja õiguskaitsevahendite kasutamist piirava kokkuleppena. Sellisel juhul oleks

hagejad saanud õigeaegselt põhistada, et protesti esitamiseks määratud ühe tunni pikkune

tähtaeg piirab ebamõistlikult TVK vastutust VÕS § 106 lg 2 tähenduses.

4.2. Teiseks ei analüüsinud maakohus, millises ulatuses võiks protesti esitamata jätmine

piirata otsuste vaidlustamise õigust kohtumenetluses.

4.2.1. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kas protesti esitamise kohustus kehtis UIM-reeglite

p-st 403.03 tulenevalt ainult hagejale III või hagejatele I ja II või kõigile hagejatele ühiselt.

Seetõttu ei ole arusaadav, millise tähenduse omistas maakohus protesti esitamise õigusele

seoses juhatuse otsuse vaidlustaisega MTÜS alusel. Samuti ei hinnanud maakohus, kas

hagejal III oli õigus vaidlustada TVK diskvalifitseerimise otsus UIM-reeglite p 403.03 alusel.

4.2.2. Sõltumata protesti esitamisest on hagejatel I ja II õigus nõuda tulemuste kindlaks

määramiseks kokkulepitud tingimuste järgimist. Puudub vaidlus, et apellatsioonikomisjon pole

pädev lahendama täitmisnõuet VÕS § 108 lg 2 alusel. Samuti ei välistaks VÕS §-le 220

analoogne vastutust piirav regulatsioon hagejate nõude rahuldamist MTÜS alusel.

4.3. Kolmandaks jättis maakohus kohaldamata asjassepuutuvad UIM-reeglid.

4.3.1. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks analüüsinud diskvalifitseerimise

otsuse teinud isiku osas UIM-reeglite p 201.03. Selle kohaldamisel oleks kohus pidanud leidma,

et võistlustulemuse korrigeerimise pädevus on TVK-l, mitte peakohtunikul.

9 (18)

4.3.2. Maakohus leidis vääralt, et hagejatel ei olnud õigust tugineda tehnilise kontrolli

järeldustele. UIM-reeglid, sh tehnilise kontrolli läbiviimise nõuded, moodustavad ühe osa nii

hagejate ja EVLi ühinguõiguslikust õigussuhtest kui ka hagejate I ja II ning TVK vahel

kokkulepitud võistluste läbiviimise korrast. Kui hagejatel puudub võimalus tehnilise kontrolli

järeldustele tugineda, siis ei ole neil võimalik põhistada, miks on juhatuse otsus võistlus-

litsentside peatamise osas EVLi põhikirjaga vastuolus ja tuleb tunnistada MTÜS § 24 lg 1

kohaselt kehtetuks. Sarnaselt ei ole hagejatel võimalik esitada täitmisnõuet võistluste

läbiviimiseks kokkulepitud korra järgmiseks VÕS § 108 alusel.

UIM-reeglite p 319 teisest lõigust tuleneb, et kõik võistlustel osalenud sõitjad, kellel

võistlussekretär ja tehnilised ülevaatajad on lubanud võistlustel osaleda, peavad olema

kajastatud võistluste lõpptulemustes, sh need, kes ei kvalifitseerunud lõppvõistlusele, näidates

ära diskvalifitseerimise põhjuse. Sama punkti neljanda lõigu teise lause kohaselt peab

allkirjastatud võistluste lõpptulemustelt nähtuma ka rakendatud sanktsioon.

Maakohus jõudis väärale järeldusele, et teadetetahvlile riputatud võistlustulemustes oli

hagejate I ja II diskvalifitseerimise alusena märgitud UIM-reeglite p 317.08. Võistluste

lõpparvestuselt nähtub viide UIM-reeglite p-le 318.08.

Võistluste lõpparvestuse protokollis on hageja II ringrajapaadi nr 2 diskvalifitseerimise

põhjendusena viidatud UIM-reeglite p-le 313.02 ja hageja I ringrajapaadi nr 3 osas

UIM-reeglite p-le 503.01.1. UIM-reeglite p 313.02 näeb ette tagajärjed juhuks, kui võistleja

kahjustab võistluste käigus poid. UIM-reeglite p 503.03.1 seevastu võimaldab küll võistleja

diskvalifitseerida, aga juhul, kui võistleja on keeldunud mootori võistlusjärgsest kontrollist.

Võistleja diskvalifitseerimise aluseks saab teoreetiliselt olla UIM-reeglite p 406.06, kuid sellele

punktile lõpparvestuse tabel ei viita. Seega ei olnud täidetud UIM-reeglite p 319 teise ja

neljanda lõigu nõuded diskvalifitseerimise otsuse võistlejatele teatavaks tegemise osas.

Kui hagejatele ei olnud arusaadav, miks ja mis alusel nad diskvalifitseeriti, ei olnud neil

tegelikult võimalust esitada protesti TVK otsusele. Ilma tehnilise kontrolli raportiga

tutvumiseta puudus arusaam, milline on TVK etteheidete paatidele. Tehnilise kontrolli

etteheited paatidele olid samasisulised, aga lõppearvestuse protokollis märgiti erinevad

diskvalifitseerimise alused. Maakohus seda vastuolu ei arvestanud ja jättis UIM-reeglite

p-d 313.02, 503.01.1 ja 406.06 ekslikult kohaldamata.

4.3.3. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et hagejad ei saanud eeldada, et tehnilise

kontrolli läbiviimine peab toimuma üksnes rangelt kindlaksmääratud formaalsetes raamides.

UIM-reeglite p 503.04.2 neljanda lõigu kohaselt on mootorite võistlusjärgse tehnilise kontrolli

läbiviimise nõuded kindlaks määratud ammendavalt ja imperatiivselt. Seega pidi maakohus

hindama, kas tehnilise kontrolli läbiviija järgis hagejate I ja II ringrajapaatide mootorite

kontrollimisel UIM-reeglite p-s 503.04.2 ette nähtud kohustuslikke nõudeid või mitte.

4.3.4. Maakohus jättis UIM-reeglite p 550.6.08 osaliselt kohaldamata ning analüüsimata

reeglite p-d 503.04.2 ja 550.6.08 osas, milles mootori osade modifitseerimise keeluks ei loeta

tootja poolt ettenähtud võimalikke kõrvalekaldeid. UIM-reeglite nõutava kohaldamise korral

oleks maakohus tuvastanud, et hagejate I ja II paatide tehniline kontroll ei olnud kooskõlas

reeglitega, st ka EVLi põhikirja ja meistrivõistluste läbiviimiseks kokkulepitud tingimustega.

Tehnilise kontrolli läbiviimisel ei järgitud UIM-reeglite p-s 503.04.2 ette nähtud kohustuslikke

nõudeid ega tuvastatud, kas hagejate I ja II paatide mootori osad vastavad tootja

homologeeringu failis märgitud mõõtmetele. Tehnilise kontrolli käigus analüüsiti paatide

mootori osasid ainult visuaalselt, kuid võimalikku kaaluerinevust ei saa nii tuvastada.

4.3.5. Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei nähtu ka UIM-reeglite p-s 406.08 ette nähtud

võistluslitsentside peatamise aluste esinemise analüüsimist. Maakohus ei teinud kindlaks, kas

TVK etteheide hagejatele I ja II tõsise rikkumise toimepanemisele oli põhjendatud.

10 (18)

4.4. Neljandaks jättis maakohus VÕS § 108 lg 2 kohaldamata. Vaidlustatud otsuse

põhjendustest ei ilmne, et maakohus oleks tuvastanud, kas hagejate I ja II ning TVK vahel

tekkis võistlustele registreerimisega võlaõiguslik suhe. Maakohus ei analüüsinud hagejate I

ja II õigust taotleda võistluse tulemuste välja selgitamise korra järgimist VÕS § 108 lg 2 alusel.

4.5. Viiendaks jättes maakohus asjas kogutud ja uuritud tõendite alusel tuvastamata tehnilise

kontrolli läbiviimise nõuete rikkumise ning tehnilise kontrolli raportil põhinevate võistluste

lõpptulemuste ja EVLi juhatuse 10. augusti 2020 otsuse ebaõigsuse.

Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hagejate järgmised tõendid: tehnilise kontrolli

aruanne, võistluse lõpptulemuse protokoll, tehnilise kontrolli raporti hagejale III edastamist

kinnitav e-kiri, apellatsioon tehnilise kontrolli tulemustele, homologeeringu fail, U.I.M.-i

apellatsioonikomisjoni 21. augusti 2016 otsus, foto sisse- ja väljalaskeklappide hoiustamise

kohta ning fotod võistlejate ja otsuse teinud isikute vaheliste seoste kohta, võistluslitsentside

taotlused.

4.6. Kuuendaks rikkus maakohus poolte võrdsuse ja ärakuulamise põhimõtet. EVL ja TVK

väitsid maakohtus üllatuslikult, et hagejad ei ole EVLi liikmed ning kuigi hageja III on EVLi

liige, puudub tal EVLi juhatuse otsuste vaidlustamiseks õigus, kui otsused puudutavad

hagejaid I ja II. Menetluse käigus ilmnes vajadus tõendeid vahetult uurida, sest pooltel oli väga

erinev arusaam nii tehnilise kontrolli tegevusest kui ka UIM-reeglite sisust. Seetõttu soovisid

hagejad asja arutamist suulises menetluses. Maakohus jättis hagejate taotluse rahuldamata jättes

kaalumata, kas menetluslik olukord on muutunud ja kas istungi korraldamine on asja õigeks

lahendamiseks vajalik.

4.7. Seitsmendaks võttis maakohus asja materjalide juurde TsMS § 229 nõuetele

mittevastavad tõendid. Kirjavahetusest tootja esindajaga ei selgu, milliste fotode ja mootori

osade kohta avaldas tootja seisukoha. Kostjate esitatud mootori osade joonistelt ei ole

arusaadav, kes dokumendi koostas. Samuti on joonised koostatud ajaliselt hiljem, st pärast

hagejate I ja II diskvalifitseerimist ning võistluslitsentside peatamist. Selle teabega ei saanud

kostjad arvestada otsuste tegemisel.

4.8. Kaheksandaks ei ole maakohtu siseveendumuse kujunemine tehnilise kontrolli

läbiviimise ja UIM-reeglite õigusliku sisu osas selge ega jälgitav.

4.8.1. Nii nõustus kohus ühest küljest, et võistluse korraldamine pidi toimuma kooskõlas

UIM-reeglitega, kuid leidis teisalt, et tehnilise kontrolli läbiviimise osas oli TVK-l õigus valida,

kas ja millises ulatuses ta järgib UIM-reeglite p 503.04.2. Nii jääb arusaamatuks, milline oli

maakohtu hinnangul UIM-reeglite tähendusele võistluste läbiviimisel ja võistluslitsentside

peatamise otsustamisel.

4.8.2. Vaidlustatud otsus on arusaamatu ja üllatuslik. Maakohus märkis, et kohtuotsuse

tegemise ajaks ei ole hagejate õiguste rikkumine enam aktuaalne, sest võistluslitsentside

peatamise aeg on möödunud. Vaidlustatud otsusest ei ole arusaadav, kas kohtuotsuse hilisem

tegemine välistab hagejate õiguse vaidlustada juhatuse otsust või on hagejad minetanud EVLi

juhatuse otsuse vaidlustamise õiguse mõnel muul põhjusel.

4.8.3. Maakohus ei selgitanud eelmenetluses pooltele, et hagejad peaksid põhistama enda

õiguslikku huvi juhatuse otsuse vaidlustamise vastu. MTÜS § 24 ega TsÜS § 38 ei eelda

mittetulundusühingu liikme õigusliku huvi. Hagejatel on ainuüksi EVLi liikmestaatusest

tulenev õigus nõuda, et kõik EVLi organite otsused on EVLi põhikirja ja seega ka

UIM-reeglitega kooskõlas, st hagejatel on õigus vaidlustada nende võistluslitsentside

peatamine olukorras, kus see oli ebaproportsionaalne ja mh topeltkaristusena lubamatu.

4.8.4. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et võistlejatel on õigus nõuda litsentsi

väljastanud spordiklubilt litsentsi väljastamise tõttu tekkinud õiguste ja kohustuste järgimist

ning kokkulepitud reeglitega vastuolus olevate spordiklubi organite otsuste tühisuse tuvastamist

11 (18)

või kehtetuks tunnistamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2020 määrus tsiviilasjas

nr 2-20-3447, p 18, Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-14, p 12).

Sarnaselt on spordivõistlusest osavõtjal õigus nõuda võistluse korraldajaalt kokkulepitud

reeglite järgimist.

4.8.5. Maakohtule esitatud tõendid ning kostjate seisukohad kinnitavad, et tehnilise kontrolli

läbiviija ei kontrollinud mootori mõõtmete vastavust tootja homologeeringu failile. Järelikult

on tehniline kontroll ja sellel põhinevad TVK ja EVLi juhatuse otsused vastuolus UIM-reeglite

p-s 503.04.2 kindlaks määratud protseduurireeglitega 2–6. Seetõttu on hagejad I ja II alusetult

võistlustelt diskvalifitseeritud ja TVK määras võistluse tulemuse vastuolus UIM-reeglite

p-ga 317.01, mille kohaselt on esikohale jõudnud ringrajapaat see, mis läbis ettenähtud distantsi

kõige lühema ajaga. Hagejad I ja II ei pannud võistlustel toime pettust, korduvat või väga tõsist

distsiplineerimatust ega väga tõsist rikkumist UIM-reeglite p 406.08 tähenduses, mistõttu

puudus ühtlasi alus nende võistluslitsentside peatamiseks.

5. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu.

6. Pärast asja suulise arutamise lõpetamist 24. mai 2021 kohtuistungil (menetluskonverentsil)

esitasid hagejad 4. juunil 2021 avalduse asja arutamise uuendamiseks. Ühtlasi esitasid hagejad

täiendavaid tõendeid. Hagejad tuginesid uuele väitele, et alles nüüd teatavaks saanud asjaoludel

puudus TVKl õigus korraldada hagi esitamise tinginud võistlus. Kostjad vastasid omal algatusel

9. juunil 2021 ja vaidlesid hagejate taotlustele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse asja sisulise lahendamise, menetluskulude

jaotamise ja rahalise kindlaksmääramise osas. Hagejate I ja II nõuded EVLi vastu jätab

ringkonnakohus TsMS § 657 lg-tes 3 ja 4 sätestatud korras läbi vaatamata. Ülejäänud osas

saadetakse asi TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule, st apellatsioon-

kaebus rahuldatakse osaliselt. Ühtlasi muudab ringkonnakohus asja hinda mõlemas kohtu-

astmes ja mõistab välja seni tasumata riigilõivu. Poolte menetluslike taotluste lahendamise osas

on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

8. Maakohus ei eristanud piisava selgusega hagejate nõudeid. Nii jäi esimeses kohtuastmes

välja selgitamata, kes täpselt kellelt ja mida nõuab. Need puudused saab ringkonnakohus

kõrvaldada ja korrastada menetluslikku olukorda seoses hagejate nõuetega.

8.1. Hagiavalduse resolutsiooni p 3 alapunktides 3.1 ja 3.2 sõnastasid hagejad eespool p-s 1.3

refereeritud nõuded (1) ja (2) nii, et kummagi nõude sõnastuses ei märgitud selgelt nõude

esitajat. Ringkonnakohtu istungil selgitasid hagejad, et nad soovisid esitada nõuded järgmiselt:

(1) hagejad I ja II nõuavad kumbki TVKlt võistluse tulemuse korrigeerimist, st vastavalt

teist ja esimest kohta;

(2) hageja III vaidlustas EVLi juhatuse otsuse (ühinguõiguslikul alusel);

(3) hagejad I ja II vaidlustasid samuti EVLi juhatuse otsuse (esimese võimalusena kui EVLi

liikmed, teise võimalusena kui huvitatud isikud TsÜS § 38 lg-te 1 ja 2 tähenduses ning

kolmanda võimalusena lepingulisel alusel).

8.2. Nõude (1) osas on hagejad I ja II kumbki iseseisev hageja ning TVK on kostja (TsMS § 3

lg-d 1 ja 2). Selles osas olid pooled ringkonnakohtu istungil ka üksmeelsed ja kostjate

22. septembri 2020 vastusest maakohtu menetluses nähtub, et kummagi hageja nimel kõnealuse

nõude TVK vastu esitamine oli arusaadav. Kostjad küll leidsid, et TVK pole kohane kostja, aga

see vastuväite ei mõjuta hagejate I ja II vastavate nõuete eristamist. Hagejatel oli TsMS § 4 lg 1

esimese lause; § 5 lg 1 ja § 205 lg 2 teise lause järgi õigus valida, kelle vastu nad hagi esitavad.

12 (18)

8.3. Nõue (2) eristub piisava selgusega kui hageja III ühinguõiguslik nõue EVLi vastu.

Siinjuures pole vaidlusalune, et mõlemad nimetatud pooled on mittetulundusühingud, st

vastavas ühinguõiguslikus suhtes kohalduvad eelkõige MTÜS sätted.

8.4. Nõue (3) pole ringkonnakohtu hinnangul ühelgi hagejate nimetatud õiguslikul alusel

menetluskõlbulik ning tuleb jätta TsMS § 657 lg-tes 3 ja 4 sätestatud korras läbi vaatamata.

Ringkonnakohus põhjendab seda hagejate väidete kaupa järgmiselt.

8.4.1. Hagejate hinnangul on hagejad I ja II hageja III liikmetena EVLi liikmed. Kostjad

vaidlesid sellele vastu, viidates EVL põhikirja p-le 3.1. Viidatud punkti (dtl 106) esimese lause

järgi võivad liikmeteks olla juriidilised isikud (liikmesklubid) ja teine lause on sõnastatud

järgmiselt: „EVL liikmesklubide liikmed saavad kuuluda EVLi ainult oma klubi kaudu“.

Koostoimes põhikirja teiste sätetega (eelkõige p-d 3.3 ja 4.1.3) järeldub viidatust, et EVLi

liikmed on juriidilistest isikutest liikmesklubid. MTÜS § 12 lg 1 esimese lause järgi võib

mittetulundusühingu liikmeks olla iga füüsiline või juriidiline isik, kes vastab põhikirja

nõuetele. Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et hagejad I ja II ei ole EVLi liikmed.

8.4.2. MTÜS § 24 lg 7 võimaldab sama paragrahvi lg-tes 1–6 sätestatud korras nõuda ka MTÜ

teiste organite otsuste kehtetuks tunnistamist, sh saab sel alusel vaidlustada EVLi juhatuse

otsust. MTÜS § 24 lg 3 esimese lause järgi on kehtetuks tunnistamise nõude esitamiseks

õigustatud mh mittetulundusühingu liige. Otsuste kehtetuks tunnistamine on MTÜS-s

erisätetega reguleeritud, st selles osas TsÜS § 38 ei kohaldu (vrd nt Riigikohtu 15. juuni 2005

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-05, p 10). Kuivõrd hagejad I ja II ei ole EVLi liikmed, siis puudub

neil õigus nõuda EVLi juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist ühinguõiguslikul alusel.

8.4.3. Juhatuse otsuse tühisuse aluseid MTÜS ette ei näe, selles osas kohaldub TsÜS § 38 lg 2.

Kuigi MTÜS § 24¹ lg 4 järgi kohaldatakse otsuse tühisuse tuvastamise kohtumenetluses

vastavalt sama seaduse § 24 lg-d 5–7 ja neist lg 7 sisaldab omakorda viidet lg-tele 1–6, siis ei

saa sellest järeldada seadusandja tahet reguleerida mittetulundusühingu juhatuse otsuse

tühisusele tuginemise alused ja kord MTÜS-s ammendavalt. Nii on põhimõtteliselt võimalik,

et mittetulundusühingu juhatuse otsuse tühisusele saavad tugineda huvitatud isikud TsÜS § 38

lg 2 teise lause tähenduses. Vähemalt üldjuhul peaks olema otsuse tühisusele tugineda saaval

isikul ühtlasi õigus pöörduda kohtusse otsuse tühisuse tuvastamiseks.

8.4.4. Kohtupraktikas jaatatakse juhatuse otsuse vaidlustamise õigust aktsionäride, osanike ja

ühinguliikmete puhul. Nii soovitakse anda neile isikutele kaudne õigus kontrollida juhtorganite

otsuste seaduslikkust ja vajadusel sekkuda (Riigikohtu 14. detsembri 2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-139-16, p 14 kolmas lõik). Sellega on kooskõlas seisukoht, et juriidilise isiku organi

otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad seaduse kohaselt

nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist (Riigikohtu 13. mai 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

15388, p 20.4; 18. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-16, p 11 kolmas lõik, samuti neis

viidatud varasem praktika). Kuigi nii ei piirata organi otsuse tühisusele tuginevate isikute ringi

ammendavalt, nähtub sellest ikkagi, et tühisusele tugineval isikul peab olema teatav

ühinguõiguslik puutumus juhtorgani otsusega. See võib avalduda nii isiku otsestes õigustes ja

kohustustes ühingu suhtes, aga ka tema huvis ühingu säilimise või tegevuse tulemuslikkuse

kohta. Ühinguvälisel isikul selline huvi üldjuhul puudub.

8.4.5. Hagejad I ja II põhjendavad oma huvi sellega, et EVLi juhatus pidanuks hoiduma

võistluslitsentside kehtivuse põhjendamatust peatamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see

kohane huvi TsÜS § 38 lg 2 teise lause tähenduses. Riigikohus on mõneti sarnases olukorras

leidnud, et kui mängukeelu kohaldamisel on mittetulundusühingu otsusega rikutud isiku õigusi,

kes ei ole mittetulundusühingu ega selle organi liige, võib ta kasutada muudest õigussuhetest

tulenevaid õiguskaitsevahendeid, nt kahju hüvitamise nõue, kui litsentsiavalduse alusel

tekkinud pooltevahelist lepingut on rikutud (Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-150-14, p 16 ja seal viidatud varasem praktika).

13 (18)

8.4.6. Ringkonnakohus möönab, et ühelt poolt hagejate I ja II ning teiselt poolt EVLi vahel

tekkisid litsentside väljastamisel lepingulised suhted. Seega saaksid hagejate I ja II nõuda ka

lepingu täitmist või kasutada muid VÕS § 101 lg-s 1 ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Samas

ei ole hagiavalduse resolutsiooni p 3.2 nõue sõnastatud ühegi viidatud sättes loetletud

õiguskaitsevahendi sisule vastavalt. Hagejad selgitasid ringkonnakohtu istungil, et praegu oleks

pigem kohane tuvastada vaidlusaluse otsuse õigusvastasus, aga esiteks pole sellist nõuet

esitatud ja teiseks ei vastaks ka see lepinguliste õiguskaitsevahendite kataloogile.

8.4.7. Eeltoodud kaalutlustel tuleb jätta hagejate I ja II nõue (3) TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel

läbi vaatamata. Nimelt ei ole see ühinguõigusliku nõudena esitatud nende hagejate seadusega

kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ning lepinguõigusliku nõudena pole sellega võimalik

saavutada taotletavat eesmärki. Hagejad I ja II pole esitanud EVLi vastu sooritusnõuet ega

kahju hüvitamise nõuet.

8.5. Eelneva põhjal saab vahekokkuvõttena märgida, et lahendada jäävad hagejate I ja II

nõuded TVK vastu võistlustulemuste korrigeerimiseks ning hageja III nõue EVLi vastu

juhatuse otsuse vaidlustamiseks.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest võistluse korraldamise ja toimumise kohta. Pooled ei

vaidle mh selle üle, et UIM-reeglid (dtl 567 jj, tõlked 125–126, 1195–1197, 1254–1256)

sisaldavad järgmist võistlustulemuste vaidlustamise korda:

403 – PROTESTI MENETLUS

403.01 – PROTESTI KEHTIVUS

Ainult võistleja saab esitada protesti faktide vastu, mis on seotud ainult sõitudega, kus ta

osaleb.

Ühised protestid allkirjastatud mitme sõitja poolt ei ole lubatud.

Kõik protestid peavad olema kirjalikud – trükitud või käsitsi kirjutatud trükitähtedes inglise

keeles.

See peab sisaldama protesti esitamise põhjust koos seda tõendavate asjakohaste

dokumentidega, mis tuleb esitada protesti esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul, ja

protesti tasu, mis on määratud võistluste korraldaja poolt.

Kõik protestid peavad olema protestija poolt allkirjastatud. […].

403.03 – PROTESTI ESITAMISE ÕIGUS

Protesti on õigus esitada avaldatud esialgsete tulemuste vastu või Võistluste Komitee iga

otsuse vastu või ühe või mitme konkurendi vastu.

[…].

Protesti saab esitada ainult seoses teemaga, mis otseselt puudutab protestijat ennast. […].

403.04 – PROTESTI ESITAMISE AEG / PROTESTI PERIOOD

[…].

Iga muu protest tuleb esitada ühe tunni jooksul esialgsete tulemuste teatavaks tegemisest ,

välja arvatud järgmistel juhtudel: […].

403.05 – OTSUS

Iga žürii otsus jääb kehtima kuni muutmiseni UIM Rahvusvahelise Apellatsioonikohtu

poolt.

405 – APELLATSIOONIMENETLUS

405.03 – APELLATSIOONIÕIGUS

14 (18)

Žürii otsusele võib esitada apellatsiooni isiku poolt, kes oli kaasatud žürii koosolekul, kui

see isik leiab, et talle on ülekohut tehtud ja/või teatavaks saavad uued asjaolud, mis võivad

muuta žürii otsust. […].

10. Pooled on üksmeelsed, et UIM-reeglitele viitas TVK võistluse väljakuulutamisel selle

korraldamise tingimuste osana. Konkreetselt võistlustulemuse vaidlustamise osas nähtub see

programmi alapunktist „Protestid“ (dtl 41 jj, tõlge 34). Ringkonnakohtu hinnangul kajastavad

nii programm kui ka viidatud reeglid ühelt poolt TVK (võistluse korraldaja) ning teiselt poolt

hagejate I ja II (võistlejate) vahelist kokkulepet ehk lepingut VÕS § 8 lg 1 tähenduses.

11. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt

välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi

läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. UIM-reeglid

vastavad neile tunnustele, eelkõige on need välja töötatud sarnastel võistlustel kasutamiseks,

neid ei ole läbi räägitud ja võistlejatel puudub võimalus mõjutada reeglite sisu. Seega on

kõnealused reeglid tüüptingimused, mida TVK kasutas võistlejatega lepingute sõlmimisel.

12. Tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 esimese lause alusel tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Sama sätte teise lause järgi

eeldatakse ebamõistlikku kahjustamist, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse

olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest

tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

13. Hagejad I ja II on füüsilised isikud, kes ei osalenud võistlusel iseseisva majandus- või

kutsetegevuse raames. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega nagu saaks litsentsi taotlemisest

järeldada tegutsemist elukutselise sportlasena. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse

(MSÜS) § 3 lg 1 kohaselt on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise

eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. MSÜS § 3 lg 2 järgi

loetakse majandustegevuseks tulu saamise eesmärgist olenemata tegevus, mille suhtes on

kehtestatud teatamis- või loakohustus. Noorsportlasena teatava spordiala võistlustel osalemine

ja selleks litsentsi taotlemine ei vasta kummalegi tunnusele. Pigem nähtub spordiseaduse § 10²

lg-st 1, et sportimiseks sõlmitav leping on sõltuvalt poolte suhete iseloomust tööleping või

teenuse osutamise võlaõiguslik leping. Töötamine ega üksikute tasuliste teenuselepingute

sõlmimine ei vasta iseseseisvalt teostatava püsiva ja tulu saamisele suunatud tegevuse

tunnustele. Samuti pole sportimiseks kehtestatud teatamis- ega loakohustust. Järelikult on

hagejad I ja II tarbijad VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

14. VÕS § 42 lg 3 sisaldab loetelu tüüptingimustest, mis ebamõistlikult kahjustavad tarbijaga

sõlmitud lepingus. Viidatud loetelus on märgitud mh järgmised tingimused, millega:

-

nähakse teisele lepingupoolele ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks

(p 9);

-

võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse

ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist (p 10);

-

nähakse ette, et teatud teo tegemisel või tegemata jätmisel loetakse lepingupoole

tahteavaldus tehtuks või tegemata jäetuks, välja arvatud juhul, kui tingimuse kasutaja

kohustub teisele lepingupoolele tema käitumise tähendusest eraldi teatama ja andma

talle mõistliku tähtaja tahteavalduse kinnitamiseks (p 37).

15. Kohus peab tarbijavaidluses omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult

kahjustava tüüptingimusega (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-

13477, p 13 teine lõik ja Euroopa Kohtu 12. veebruari 2015 otsus kohtuasjas C-567/13, p 37

15 (18)

ning neis viidatud varasem praktika). Maakohtu otsusest ei nähtu, et UIM-reeglitele oleks

vastav hinnang antud. Nii rikkus maakohus TsMS § 438 lg 1 esimest lauset. Ringkonnakohus

saab poolte esile toodud ulatuses kontrollida, kas UIM-reeglid näevad ette võistlejat kui tarbijat

ebamõistlikult kahjustava võistlustulemuste vaidlustamise korra.

16. UIM-reeglite p 403.04 näeb ette, et mh võistlustulemuse ja/või diskvalifitseerimise

vaidlustamise protest tuleb esitada ühe tunni jooksul esialgsete tulemuste teatavaks tegemisest.

Kõnealuse tähtaja hindamisel on oluline võtta arvesse samade reeglite p-s 403.01 märgitud

protesti kehtivuse eeldusi, sh ühiste protestide keeldu, kirjalikku vormi- ja keelenõuet ning

kohustust esitada protesti põhjus koos asjakohaste dokumentidega. Koostoimes panevad

viidatud tingimused võistlejale kohustuse koostada väga lühikese aja (üks tund) jooksul

rangetele vormi-, keele- ja sisunõuetele vastav dokument. Samas tuvastas maakohus, et samad

reeglid ei näe ette võistluse korraldaja kohustust anda võistlejale koos tulemuste teatavaks

tegemisega kogu tehniline teave, mida ta vajab diskvalifitseerimise otsustuse vaidlustamiseks.

Nii nähakse võistlejale ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks VÕS § 42 lg 3 p 9

tähenduses.

17. UIM-reeglite järgne tulemuste vaidlustamise kord näeb mh ette vaidluse lahendamise

U.I.M.-i vahekohtus (UIM International Court of Appeal). TsMS § 718¹ lg 1 sätestab, et vahe-

kohtumenetluse kokkulepet, mille üheks pooleks on tarbija, ei või sõlmida enne nõude

sissenõutavaks muutumist. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab kokkulepe sisalduma tarbija

omakäeliselt allakirjutatud või digitaalallkirjaga varustatud dokumendis. Nii nende kui ka

vahepealsetes lõigetes märgitud tingimuste rikkumine toob TsMS § 718¹ lg 5 järgi kaasa

vahekohtukokkuleppe tühisuse. Ringkonnakohus leidis eespool p-s 13, et hagejad I ja II

sõlmisid võistlusel osalemise lepingu tarbijatena. Järelikult rakenduvad nende suhtes TsMS

§ 718¹ piirangud ja UIM-reeglites sisalduv vahekohtukokkulepe on tühine, sest seda ei ole

sõlmitud pärast vaidlustamisõiguse tekkimist ning puuduvad hagejate I ja II allkirjad.

Koostoimes sellega, et UIM-reeglites sisalduv vahekohtukokkulepe on tühine, tähendavad

eelmises p-s 16 analüüsitud tingimused lisaks seda, et nendega võetakse võistlejalt sisuliselt

võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või vähemalt raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse

kasutamist VÕS § 42 lg 3 p 10 tähenduses.

18. Sisuliselt tähendab eespool refereeritud vaidlustamiskord ka seda, et kirjaliku ja

vorminõuetele vastava protestidokumendi esitamata jätmisel loetakse, et võistleja ei esitanud

protesti. Hagejad I ja II tõid 20. oktoobri 2020 arvamuse p-s 2.7.14 esile, et nad vaidlesid

suuliselt vastu nende diskvalifitseerimisele. Kuigi kostjad vaidlustasid selle väite

27. oktoobri 2020 seisukoha p-s 3.21, siis ei pööranud maakohus 28. oktoobri 2020 e-kirjana

vormistatud määruses tähelepanu hagejate ennetavale viitele, et kõnealust asjaolu soovivad nad

vaidluse korral tõendada vande all antavate ütlustega. Siiski pole see asja lahendamisel oluline,

kuivõrd suuline protest ei oleks UIM-reeglite p 403.01 kolmanda ja viienda lõigu järgi lubatav.

Hagejad I ja II tuginesid suulise protesti esitamisele, aga kostja TVK omakorda ei väida, et ta

üldse oleks pidanud juhtima hagejate tähelepanu suulise avalduse ebapiisavusele ja kirjaliku

protesti esitamata jätmise tagajärjele. Eelnevast tuleneb, et vaidlustamiskord vastab siinkohal

kirjeldatud osas ka VÕS § 42 lg 3 p 37 tunnustele.

19. Eelnevast tuleneb, et poolte esile toodud ulatuses on VÕS § 42 lg 1 ning lg 3 p-de 9, 10

ja 37 alusel tüüptingimusena tühine UIM-reeglites ette nähtud protesti esitamise, st võistluse

tulemuse vaidlustamise kord osas, milles see kohustab võistlejat esitama kirjaliku (trükitud või

trükitähtedes kirjutatud) ingliskeelse põhjendatud ja allkirjastatud protesti (p-d 403.01 kolmas

kuni viies lõik) ühe tunni jooksul pärast esialgsete tulemuste avaldamist (p 403.04 teine lõik).

20. Maakohus jättis kõigi hagejate nõuded rahuldamata sisuliselt põhjusel, et hagejad I ja II ei

järginud UIM-reeglites võistlustulemuste vaidlustamiseks ette nähtud korda (vaidlustatud

otsuse p-d 59–61 ja 63). Ringkonnakohus leidis, et vaidlustamiskord on tüüptingimusena

tühine. Seega ei saa jätta hagejate nõudeid rahuldamata pelgalt korra järgimata jätmise

16 (18)

põhjendusega. Muid vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid maakohus ei

tuvastanud ja poolte väiteid ei käsitlenud. Väidete ja vaidluse ulatust arvesse võttes ei ole seda

võimalik teha esimest korda apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

21. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks ega vajalikuks lahendada hagejate 4. juuni 2021

avaldust asja arutamise uuendamiseks. Esiteks tingiks see apellatsioonimenetluse venimise ja

asja lahendamise viibimise (TsMS § 331). Teiseks puudub asja arutamise praegu uuendamiseks

vajadus, sest eeltoodud kaalutlustel tuleb asi niigi maakohtus uuesti läbi vaadata. Selle käigus

saavad hagejad tugineda kõigile asjaoludele, mis on menetluslikult lubatavad. Ühtlasi pole vaja

käsitleda kostjate omaalgatuslikku 9. juuni 2021 vastust. Hagejate taotlus ja selle lisad ning

kostjate vastus jäävad toimikusse, aga uute tõendite vastuvõtmise otsustab maakohus.

22. Seoses asja senise ja uue läbivaatamisega selgitab ringkonnakohus veel järgmist.

22.1. TsMS § 658 lg 2 näeb ette, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioon-

kaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel

on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Seega nähtub

seadusest sõnaselgelt, et asja uuesti läbivaatavale kohtule on kohustuslikud üksnes

ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaal- ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja

kohaldamisel. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul

vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata tõendeid ega tuvastada asjaolusid, kuivõrd selles osas

ei ole ringkonnakohtu lahendi seisukohad maakohtule siduvad (Riigikohtu 13. veebruari 2019

määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161, p 16.1 ja seal viidatud varasem praktika).

22.2. Maakohus rikkus menetlusõigust (TsMS § 5 lg 2 ja § 199 lg 1 p 6), kui rahuldas

28. oktoobri 2020 e-kirjana vormistatud määruses kostjate eelmise päeva taotlused, sest

hagejatel puudus võimalus neile taotlustele vastata. Siiski oli hagejatel võimalik esitada oma

vastuväited apellatsioonimenetluses, mistõttu pole samu taotlusi vaja uuesti lahendama asuda.

22.3. Samuti rikkus maakohus menetlusõigust kui jättis samas määruses käsitlemata hagejate

20. oktoobri 2020 menetlusdokumendist nähtuva soovi suulise protesti esitamise asjaolu kohta

vaidluse korral tõendi esitamiseks. Vaidlustamiskorra tühisuse ja eelkõige eespool p-s 18

märgitud põhjusel ei oma see vaidluse edasisel lahendamisel tähtsust.

22.4. Maakohus rikkus tõendi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamise (TsMS § 232

lg 1) ja otsuse põhjendamise (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8) kohustusi UIM-reeglite p 319

käsitlemisel. Pooled olid erimeelsed, milline tähendus omistada viidatud punktis kasutatud

sõnale printed (kas prinditud või käsikirjaline). Maakohus seda küsimust vaidlustatud otsuses

ei puudutanud, aga p 54 põhjendustest võib aru saada nagu oleks maakohus vaikimisi

nõustunud kostja arusaamaga. Ringkonnakohus kahtleb, kas see on põhjendatud. Nimelt

sisaldab samade reeglite p 403.01 (eespool toodud kaalutlustel tühist) vorminõuet sõnastusega

type written or hand written in printed characters, mis erineb p 319 esimese lõigu sõnastusest

printed or typed. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata p 319 vorminõude sisu ja

tähendust, vajadusel saab selleks UIM-reegleid kui tüüptingimusi tõlgendada. Kahtluse korral

tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks (VÕS § 39 lg 1 teine lause). Ühtlasi

tuleneb eelnevast, et ennatlik võis olla vaidlustatud otsuse p-s 67 põhjendatud ja resolutsiooni

p-s 2 avaldatud otsustus, et asjas pole vaja esitada täiendavaid tõlkeid. Kohtul ei tarvitse endal

olla piisavat teadmist võõrkeelse teksti tähenduse väljaselgitamiseks.

22.5. Kui maakohus leiab, et tulemused tuli avaldada prinditult või trükitult ja neis pidi

sisalduma viide diskvalifitseerimise alusele, siis võib hagejate I ja II diskvalifitseerimine olla

formaalselt alusetu. See võib omakorda tähendada, et EVLi juhatuse otsus on sisuliselt ebaõige.

Maakohtul tuleb seda võimalust pooltega arutada ja anda võimalus esitada seisukohad, kas

UIM-reeglid võimaldavad diskvalifitseerimise aluse hiljem teatamist. Kui tulemused ei pea

olema prinditud või trükitud või kui diskvalifitseerimise aluse võib avaldada ka hiljem, siis

17 (18)

tuleb sisuliselt hinnata, kas hagejad I ja II diskvalifitseeriti õiguspäraselt, sh kooskõlas

UIM-reeglitega. Selles osas peab maakohus omakorda kontrollima, kas need osad reeglitest,

millele pooled tuginevad, on tüüptingimustena kehtivad. Ühtlasi tuleb vajaduse korral hinnata,

kas ja kuidas mõjutab ebaõige diskvalifitseerimine EVLi juhatuse otsuse kehtivust.

23. Seoses eespool p 8 alapunktides nõuete täpsema eristamisega kontrollib ja muudab

ringkonnakohus tsiviilasja hinda ning teeb otsustuse täiendava riigilõivu nõudmiseks.

23.1. Kõik p-s 8.1 refereeritud nõuded (1)–(3) on mittevaralised nõuded TsMS § 132 lg 1

tähenduses. Nõude (2) hind on TsMS § 132 lg 4 p 8 ja lg 1¹ järgi 3500 eurot. Teiste nõuete

puhul saab kohus hinna määrata TsMS § 132 lg 2 alusel.

23.2. Pooled ei toonud esile võistluse tulemusega seonduvat konkreetset rahalist väärtust.

Samas nähtub poolte selgitustest ringkonnakohtu istungil, et võistlustulemus mõjutab hagejate I

ja II kui noosportlaste toetust. Ühtlasi on nii tulemusel kui ka vaidlusaluse diskvalifitseerimise

õiguspärasusel mõju nende edasistele võistluskarjäärile. Hagejad I ja II olid võistlemise ja hagi

esitamise ajal, aga on ka veel praegu alaealised, mistõttu saab eeldada neil iseseisva olulise

sissetuleku puudumist. Neid asjaolusid arvesse võttes määrab ringkonnakohus kummagi

hageja I ja II nõude (1) ja (3) hagihinnaks 500 eurot.

23.3. Käesoleval juhul ei saa hagihinda arvutada liitmise teel (TsMS § 134 lg 1 esimene lause),

sest liita võib ühes hagis sisalduvaid nõudeid. Ringkonnakohus põhjendas, et iga hageja esitas

nõuded iseseisvalt ning need on suunatud eraldi kostjate vastu. Nii kujuneb hageja I hagi

hinnaks TVK vastu esitatud nõuetelt (1) 500 eurot ja EVLi vastu esitatud nõudelt (3) samuti

500 eurot. Sarnaselt on ka hageja II kummagi nõude hind 500 eurot. Hageja III esitatud hagi

hind on 3500 eurot. Kõik hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse neid puudutavas osas tervikuna,

st TsMS § 137 lg 1 järgi on samasugused kaebustelt arvutatud hinnad.

23.4. Hagejad I ja II pidid nii hagiavalduse kui apellatsioonkaebuse esitamisel tasuma kumbki

riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel 200 eurot (=100 + 100). Hagejal III tuli RLS

§ 59 lg 4 alusel tasuda kummalgi juhul 300 eurot. Hagejate nimel tasuti kokku mõlemas kohtu-

astmes 600 eurot, mis hagejate selgituse kohaselt jaguneb hagejate vahel võrdselt. Seega on

hagejad I ja II tasunud hagiavalduste ja apellatsioonkaebuste esitamisel piisava riigilõivu, aga

hageja III mõlemal juhul 100 euro (= 300 – 200) võrra vähem.

23.5. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud

riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena (mh vähem tasutud riigilõivu) mõistab asja lahendav

kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuigi menetlus

jätkub maakohtus, siis pole põhjust jätta seni tasumata riigilõiv kohustatud hagejalt välja

mõistmata. Järelikult tuleb hagejalt III välja mõista 200 eurot (= 100 + 100). Vastava kulu saab

edaspidi jagada menetluskuluna samal viisil nagu õigeaegselt nõutud ja tasutud riigilõivu. Lõiv

tuleb tasuda otsuse vastavas osas jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5).

Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivu tasumiseks kohustamise lahendi võib valdkonna eest

vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus saata sundtäitmisele (TsMS § 179 lg 6). Nõude

tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause määras (TsMS

§ 179 lg 9).

24. Menetluskulud jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks jaotada läbi vaatamata jäänud nõuetega seotud kulusid

eraldi muudest menetluskuludest, sest menetlus jätkub samade poolte vahelise vaidlusena.

(allkirjastatud digitaalselt)

18 (18)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 01.06.2022 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas

nr 2-20-12037 osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu

9. novembri 2020. a otsuse samas asjas ja saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks

ning

rahuldas

apellatsioonkaebused

osaliselt

(ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 6 ja 7). Ülejäänud osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata ning X ja Y apellatsioonkaebused

rahuldamata. Saata asi Mittetulundusühingu Motospordiklubi Nord

nõude osas Eesti Veemoto Liidu vastu uueks läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

2. Jätta Harju Maakohtu 9. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-12037

muutmata osas, milles X ja Y hagid Tallinna Veemotoklubi vastu jäid

rahuldamata,

arvestades

Riigikohtu

otsuses

toodud

õiguslikke

põhjendusi.

3. Rahuldada

Eesti

Veemoto

Liidu

ja

Tallinna

Veemotoklubi

kassatsioonkaebused osaliselt.

4. Jätta Tallinna Veemotoklubi menetluskulud kõigis kohtuastmetes

võrdsetes osades X ja Y kanda.

5. Määrata kindlaks Tallinna Veemotoklubi menetluskulud. Mõista X-lt

Tallinna Veemotoklubi kasuks välja 3115 eurot 20 senti. Mõista Y-lt

Tallinna Veemotoklubi kasuks välja 3115 eurot 20 senti.

6. Määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.