2-16-13480/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-13480

Kohtuasi

Eesti Maaülikooli hagi X vastu võla, viivise, võla

sissenõudmise kulude ja lisanduva viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. aprilli 2019. a otsus ja 2. märtsi

2020. a täiendav otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1755 eurot 71 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Eesti Maaülikool (registrikood

74001086), lepinguline esindaja Krista Arraste

Kostja

(apellant)

X

(isikukood

XXXXXXXX),

lepingulised

esindajad

Danil

Lipatov

ja

Jelena

Karžetskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 22. aprilli 2019. a otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

osaliselt muuta otsuse põhjendusi

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku

aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-16-13480

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu

taotluse

kohta

seisukohti

ja

vastuväiteid.

Kui

menetlusosaline

taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Maaülikool (hageja) esitas 7. septembril 2016 X (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt välja võla 1495 eurot, võla sissenõudmise kulu 50 eurot, seisuga 7. september

2016 sissenõutavaks muutunud viivise 91 eurot 11 senti ja alates 8. septembrist 2016 viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude

täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt soovis kostja läbida mootorsõidukijuhi õpetaja koolituse (koolitus)

perioodil 30.10.2015–15.04.2016. Kostja registreeris ennast hageja koduleheküljel

koolitusele. Kostja sõlmis avalduse täitmisega ja selle allkirjastamisega hagejaga 30.

oktoobril 2015 lepingu, mille alusel ta sai koolitusel osaleda. Koolitus maksis 1495 eurot.

24. novembril 2015 esitas hageja kostjale koolitusel osalemise arve nr AMT0580253, mille

tasumise tähtaeg oli 4. detsember 2015. Kostja kinnitas koolitusele registreerumisel (hageja

kodulehekülje kaudu), et on tutvunud koolituse üldise korralduse p-dega 1–7 ning võtab

endale kõik nendest tulenevad kohustused. Korralduse p 4 kohaselt tuleb kõikidele

koolitustele eelnevalt registreeruda kas avatud ülikooli telefonidel või kodulehel

registreerumisvormi kaudu. Koolitusele registreerumine on siduv ja registreerujale kehtivad

kõik koolituse tingimused ja kohustused. Korralduse p 6 kohaselt, kui koolitusele

registreerunud isik soovib osalemisest loobuda, kohustub ta ülikooli sellest viivitamatult,

kuid mitte hiljem kui kolm päeva enne koolituse algust, teavitama, vastasel juhul tuleb

koolituse eest ikkagi tasuda. Korralduse p 7 kohaselt on korraldajatel juhul, kui

koolitusgrupis osalejate piirarv jääb täitmata, õigus koolitus ära jätta või selle toimumine

kuni osalejate piirarvu täitumiseni edasi lükata. Hageja edastas 28. oktoobril 2015

koolitusele registreerunutele meeldetuletuse, et alates 30. oktoobrist 2015 algab

mootorsõidukijuhi õpetaja koolitus. Kostja alustas 30. oktoobril 2015 koolitusel osalemist.

Kostja arvet ei tasunud. Hageja saatis kostjale 30. novembril 2015 meeldetuletuse. Kostja

vastas 9. detsembril 2015 hageja e-kirjale, et ei näe põhjust arvet tasuda, kuna ei ole teenust

saanud ja puudub leping.

2. Hageja selgitas 16. novembril 2016 esitatud täiendavas vastuses, et täiendkoolituse üldine

korraldus ehk tüüptingimused olid hageja kodulehel avaldatud alates täiendõppekursuste

pakkumisest (vastusele lisatud väljatrükid hageja kodulehe logi väljavõtetest), millest

nähtub, milline info oli hageja kodulehel teatud perioodil. Esitatud väljavõttes on info

seisuga 13.10.2015. a. Sellest nähtub, üldtingimused olid hageja kodulehel ka 13.10.2015.

a. Kostja registreeris end koolitusele 16.10.2015. a (lisatud logi väljavõtted Exceli tabelitega,

kõigi registreerumiste kohta tekib automaatselt arvutipõhine ankeet ja Exceli tabel). Hageja

on täitnud VÕS § 37 kriteeriumid, st viidanud korduvalt dokumendile täiendkoolituse üldine

korraldus ja teinud kostjale lepingu sõlmimise ajal võimalikuks sellega tutvuda. Hageja

viitas üldtingimustele registreerumise infos ja lisaks 30.10.2015 avalduses/lepingus. Kostja

on omakorda kinnitanud tutvumist üldtingimustega registreerumisel ning teistkordselt

2-16-13480

allkirjastades 30.10.2015 avalduse/lepingu. Kostja on kõigepealt registreerumislehel ja

hiljem käsitsi allkirjaga kinnitanud andmed, kes on maksja ja kuhu tuleb arve saata. Kostja

on ise hoolimatult ja hooletult suhtunud endale võetud lepingulise kohustuse täitmisesse.

Eksitav ja väär on kostja käsitus, et VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel on tegemist ebamõistliku

tüüptingimusega (leppetrahviga). Koolituse eest tasumine on lepingu põhitingimus.

Hageja alustas omalt poolt lepingu täitmist, asudes koolitust andma. Kostja osales koolitusel.

Seega oli leping poolte vahel sõlmitud ja poolte tahe igakülgselt selge ja arusaadav ning

mõistetav.

Hageja pöördus telefoni teel kostja poole novembri 2015 lõpus küsimusega, miks kostja

koolitusel enam ei osale. Kostja vastas hagejale, et “enam õpingutega ei jätka, ei viitsi

Tallinnast sõita”. Kostja ise ei pöördunud hageja poole mitte kordagi ega teatanud, et ei

osale enam õppetöös. Hageja selgitas kostjale telefoni teel, et arve tuleb kostjal hagejale

ikkagi tasuda, mille peale kostja vastas, et ei kavatsegi arvet tasuda. Hageja selgitas oma e-

kirjades (hagi lisa 6(1) ja 6(2)), et kostja on kohustunud koolitusarve tasuma ja viitas oma

16.12.2015. a e-kirjas mh hageja kodulehel tänaseni nähtavale kursuse / täiendkoolituse

pakkumise

lingile

http://avatudylikool.emu.ee/taiendope/kursus-

tasuline/mootorsoidukijuhi-opetajakoolitus/.

Kostja esitatud tasaarvestamise avaldus on hageja suhtes pahatahtlik. Kostja ise väitis, et

kostja „ei viitsi Tallinnast sõita koolitusele”. Eksitav on kostja väide tasaarvestusavalduses,

et kostjal jäi saamata tulu Baurecon OÜ kokkuleppe alusel.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Kostja vastuväited on kokkuvõttes järgmised.

1) Pooled ei sõlminud lepingut, millega kostja oleks võtnud endale kohustuse tasuda

koolituse eest 1495 eurot. Isegi kui lugeda, et poolte vahel leping sõlmiti, tuleb

lepingu

tingimused

lugeda

tüüptingimusteks.

Kostjal

puudus

võimalus

tüüptingimustega tutvuda.

2) Tüüptingimus, mille kohaselt tuleb koolitusarve tasuda, on tühine (VÕS § 42 lg 3 p

5). Hageja ei ole oma kodulehel viidanud, kus on võimalik tüüptingimustega tutvuda.

Lepingutingimused, sh tüüptingimused, tuleb esitada teisele poolele selliselt, et ta

saab need salvestada ja taasesitada. Hageja nõue 1495 eurot on tõlgendatav

ebamõistliku leppetrahvina (lepingust taganemise leppetrahv) ja vastavalt VÕS § 42

lg 3 p-le 5 tuleb lugeda leppetrahvi nõue tühiseks.

3) Hageja ei ole tõendanud, et kostja tutvus hageja koolituse üldise korralduse

dokumendiga ning tüüptingimustega.

4) Hageja lisas tüüptingimused kodulehele pärast kostja registreerumist. Seda asjaolu

tõendab ka hageja esindaja vastus registreerimisele (kostja vastuse lisa 1), kus neid

tingimusi ei olnud ja kus ei olnud lisatud viidet üldise korralduse p-dele 1–7

(tüüptingimused). Üldise korralduse p-dega 1–7 ei ole võimalik siiamaani tutvuda.

Seda tõendab hageja esindaja kinnitus (vastuse lisa 2).

5) 30. oktoobril 2015 allkirjastatud avaldusel puudus tingimus „Koolituse maksumus

on 1495 eurot. Nõustun koolituse tingimustega ja kohustun tasuma koolituse arve“.

2-16-13480

Suure tõenäosusega on esitatud hagi lisa 2(1) hageja poolt võltsitud. Seega on väär

hageja seisukoht, et kostja kinnitas, et on tutvunud täiendõppekursuste üldise

korralduse p-dega 1–7 ning võttis endale kõik nendest tulenevad kohustused.

6) Kui 30. oktoobril 2015 allkirjastatud dokument on avaldus koolitusele

registreerumiseks, ei tekkinud sellest kohustust maksta lepingus sätestatud summa.

Kui 30. oktoobril 2015 allkirjastatud dokument on leping, siis jääb arusaamatuks,

miks lepingu sõlmimise ettepanekus puudus teave selle kohta, et kostja võtab endale

lepingu sõlmimisega kohustuse maksta lepingus sätestatud summa tähtaegselt.

Kostja hinnangul oli see pakkumus olla koolitusele registreeritud ning kostja ootas

hagejalt lepingut, mida ta ei saanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja alustas

30.10.2015 koolitusel osalemist.

7) Kuna hageja ei olnud huvitatud koostööst, otsustasid kostja ja tema partner Y kursust

mitte läbida. Hageja tegevus tekitas kostjale ja tema partnerile kahju. Kahju seisneb

selles, et enne koolitusele registreerimist sõlmisid kostja ja tema partner kokkuleppe

Baurecon OÜ-ga. Kokkuleppe kohaselt pidid kostja ja tema partner esitama 2016.

aastal sõidukijuhi õpetaja tunnistused, alustama Baurecon OÜ-ga koostööd ning

teenima 2016. aastal tulu kokku 8000 eurot. Kostja tegi hagejale ettepaneku

tasaarvestuseks.

8) Isegi kui lugeda, et kostja peab tasuma nende koolituspäevade eest, kus ta reaalselt

ka osales, siis hageja nõue ei saa olla 1495 eurot, sest see on hind terve kursuse eest,

mida kostja ei läbinud.

9) Tõendatud ei ole lepingueelse teabe andmise kohustuse täitmine. Lähtudes VÕS §

48 lg-st 1 pidi hageja andma kostjale allkirjastatud lepingudokumendi, koopia

lepingust või kinnituse lepingu sõlmimise kohta paberil. See on jäänud siiamaani

tegemata. Hageja väide, et kostja pole palunud hagejalt kordagi esitada mingit

lepingut, ei vabasta teda selle kohustuse täitmisest. Tüüptingimustega (üldise

korralduse p 6) antakse tarbijale koolitusest loobumise tähtajaks 3 päeva, mis on

ebamõistlikult lühike. Võttes arvesse, et lepingueelne teave oli osaliselt esitatud ning

kostja allkirjastas avalduse koolitusel osalemiseks alles 30.10.2015, kui koolitus

algas, puudus kostjal üldse võimalus loobuda koolitusel osalemisest.

10) Lepingu sõlmimise kuupäevaks tuleb lugeda 30. oktoober 2015, kuna sel kuupäeval

andis kostja oma nõusoleku koolitusel osaleda. Leping on sõlmitud suuliselt, kuna

puudub poolte kirjalikult vormistatud lepingutekst. VÕS §-st 11 lähtudes peab

ülesütlemise avaldus olema tehtud samas vormis, milles leping sõlmiti. Hageja ja

kostja sõlmisid suulise lepingu, seega saab suuliselt teha ka ülesütlemisavalduse.

Kostja ütles lepingu üles, teatades sellest hagejale suuliselt. Lepingu ülesütlemise

põhjuseks on sealhulgas VÕS § 481 lg-st 1 tuleneva kohustuse anda tarbijale

allkirjastatud lepingudokument, koopia lepingust või kinnitus lepingu sõlmimise

kohta paberil, rikkumine.

11) Koolitus ei vastanud kostja ootustele. Korraldaja lubas algselt koolitust selliselt, et

osalejad saavad koolitusmaterjalid ja saavad osaliselt või vajadusel osaleda

koolitusel kaugõppe vormis. Koolituse alguses selgus, et kohalolek on kohustuslik

ning mingeid materjale kostja ei saanud.

4. 23. jaanuaril 2019 esitas kostja taotluse kuulata tunnistajana üle Y, kelle juuresolekul

esitas kostja hageja esindajale taotluse saada kirjalik leping. Tunnistaja saab ka selgitada,

mis põhjusel oli kostjal vaja kirjalikku lepingut. Tunnistaja ütlustega saab kostja tõendada

lepingu ülesütlemise põhjuse olemasolu ja lepingu ülesütlemise viisi.

2-16-13480

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks ning tegi otsuse TsMS § 444 lg 4

kohaselt kirjeldava ja põhjendava osata. 26. aprillil 2019 andis kostja teada, et soovib esitada

apellatsioonikaebuse. Maakohus tegi 2. märtsil 2020 täiendava otsuse, täiendades 22. aprillil

2019 tehtud otsust puuduva osaga (TsMS § 448 lg 41).

6. Harju Maakohus rahuldas 22. aprilli 2019. a otsusega (lihtmenetluses, ilma kirjeldava ja

põhjendava osata) hagi ning mõistis kostjalt välja võla 1495 eurot, võla sissenõudmise kulu

50 eurot, seisuga 7. september 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 91 eurot 11 senti ja

alates 8. septembrist 2016 viivise protsendina põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda,

kuid rahaliselt neid kindaks ei määranud.

7. Maakohtu 2. märtsi 2020. a täiendava otsuse põhjendused on järgmised.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

kostja täitis 16. oktoobril 2015 hageja koduleheküljel asuva avalduse B-kategooria

mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalemise soovi kohta;

-

20. oktoobril 2015 saatis hageja kostjale kinnituse, et kostja on koolitusele

registreeritud;

-

26. oktoobril 2015 edastas hageja kostjale teatise/meeldetuletuse, et 30. oktoobril

2015 algab mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusega;

-

30. oktoobril 2015 täitis kostja omakäeliselt ja allkirjastas avalduse, milles väljendas

soovi asuda õppima B-kategooria mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusele;

-

poolte vahel sõlmiti leping 30. oktoobril 2015;

-

hageja esitas 24. novembril 2015 kostjale koolituse eest arve nr AMT058025

suurusega 1495 eurot;

-

30. novembril 2015 saatis hageja kostjale arve tasumise kohta meeldetuletuse;

-

kostja osales 30.10.2015, 31.10.2015, 06.11.2015, 07.11.2015, 13.11.2015 ja

14.11.2015 toimunud koolituspäevadel;

-

kostja keeldus 9. detsembril 2015 e-kirjaga koolitusarve tasumisest.

Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses on kostjal hageja ees lepingust tulenevaid

täitmata kohustusi ning kas kostja ütles lepingu erakorraliselt kehtivalt üles. Samuti

vaidlevad pooled tüüptingimuste kehtivuse üle.

Maakohus kvalifitseeris poolte vahelise lepingu käsunduslepinguks VÕS § 619 kohaselt.

Maakohus nõustus kostjaga, et hageja interneti kodulehel avaldatud kuulutus

mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalemise võimaluse kohta oli VÕS § 16 lg 3 järgi

ettepanek esitada pakkumus. Kostja edastas hagejale oferdi 16. oktoobril 2015, kui täitis

registreerumisvormi. Hageja teatas 20. oktoobril 2015 kostjale, et ta on registreeritud

koolitusele. Seega tegid pooled VÕS § 16 lg 1 ja § 19 lg 1 kohased kirjalikud tahteavaldused

lepingu sõlmimiseks ning kostja vormistas ja allkirjastas 30.10.2015 täiendavalt kirjaliku

2-16-13480

avalduse (vt I kd, tl 11-12), milles soovis asuda õppima B-kategooria mootorsõidukijuhi

õpetajakoolitusele ning asus seda läbima. Seega sõlmisid pooled kirjaliku lepingu.

Kumbki lepingupool võib ka tähtajalise käsunduslepingu üles öelda, kui kõiki asjaolusid

arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda

sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni (VÕS § 631

lg 1). VÕS § 196 lg 1 sätestab üldise aluse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

„mõjuval põhjusel […], eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud

tähtpäevani“. Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist

kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud

mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Ühtegi erakorralist alust ettenägevat sätet

pooltevahelises lepingus kirjas ei ole.

Lepingu kehtivalt erakorraliselt ülesütlemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise

formaalsed eeldused (õigeaegsus) kui ka materiaalsed eeldused (õigustav põhjus). Kostja

väitel ütles ta lepingu üles novembri lõpus suuliselt. Lepingu ülesütlemise õigeaegsuse

hindamiseks analüüsis maakohus, kas tingimus, et kui isik soovib koolitusest loobuda, peab

ta seda tegema hiljemalt kolm täistööpäeva enne koolituse algust, vastasel juhul jääb

koolitusarve tasumise kohustus jõusse, on tüüptingimus. Tüüptingimus tehti kostjale

teatavaks koolituse registreerimislehel. Kostja pidi koolitusele registreerumisel kinnitama,

et on tingimusega tutvunud. Tüüptingimus ei olnud tühine, kuigi selle kohaselt oli

koolitusest loobumisest etteteatamise tähtaeg lühike. Lühike etteteatamistähtaeg ei olnud

tarbijat kahjustav. Pärast koolitusele registreerumist oli kostjal piisavalt aega (10 päeva)

koolitusest loobumiseks. Kostja loobus koolitusest alles novembri lõpus, kui oli juba

koolituspäevadel osalenud. Kostja ei järginud mõistlikku tähtaega lepingu ülesütlemiseks,

mistõttu ei olnud lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud ning kostja ei ole

lepingut kehtivalt üles öelnud.

Maakohtu hinnangul ei ole täidetud ka lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kostja

väiteid lepingu ülesütlemise põhjuste kohta ei ole menetluses tuvastatud. Tunnistajate

ütlustega on tuvastatud üksnes kostja poolt hagejale teatamine, et kostja ei soovi enam

koolitusel osaleda. Tunnistaja Y ütluste järgi teatas kostja hagejale, et kostja ei jätka

õpinguid, kuna ei ole kätte saanud lepingut. Samas tunnistaja C selgitas, et kostja ei soovinud

enam osaleda koolitusel, kuna tal on muud tegevused ja ta ei saa reedeti-laupäeviti enam

Tartusse tulla. Samuti väitis kostja, et kuna koolitus toimub Tartus, siis ei viitsi ta sõita.

Tunnistaja C kinnitas, et kostja ei ole talle ühtegi korda avaldanud soovi saada kirjalikult

vormistatud leping. Seega on tunnistajate väited kirjaliku lepingu nõude kohta vastuolulised

ning selles osas ei ole kohtul alust eelistada kummagi tunnistaja ütlusi.

Kostja esitas vastuolulisi väiteid ka lepingu sõlmimise kohta. Alguses väitis kostja, et poolte

vahel pole lepingut sõlmitud ning hiljem tugines sellele, et leping sõlmiti suuliselt. Ka

koolitusarve tasumata jätmisel tugines kostja sellele, et pooled ei ole lepingut sõlminud.

Seega on juba kostja enda väited vastuolulised ning ta ei saa tugineda sellele, et üheks

loobumise põhjuseks on kirjaliku lepingu puudumine.

Samuti väitis kostja, et ülesütlemise põhjuseks oli ka see, et koolitus ei vastanud kostja

ootustele (koolituse alguses selgus, et kohalolek on kohustuslik, koolitusmaterjale ei jagatud,

mistõttu puudus võimalus iseseisvalt õppida koolituselt puudumise korral). Koolituse

mittevastamine kostja ootustele ei ole selline hagejapoolne lepingurikkumine, mis oleks

andnud aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Asjas kogutud tõendid kostja väiteid ei

2-16-13480

toeta. Kostja ei ole tõendanud, et hageja lubas koolitust selliselt, et osalejad saavad

koolitusmaterjalid ning saavad osaliselt või vajadusel osaleda koolitusel distantsõppe

vormis. Koolituse pakkumises ei ole kirjas iseseisvalt õppimise võimalust.

Seega ei olnud lepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud. Kostja ei

öelnud lepingut kehtivalt üles ning ülesütlemine ei toonud kaasa lepingu lõppemist ning

lepingu täitmise kohustusest vabanemist. Kuna ülesütlemine ei olnud kehtiv, siis ei ole vaja

hinnata, kas lepingu tüüptingimus, mille kohaselt, kui isik ei ütle lepingut tähtaegselt üles,

jääb talle kohustus tasuda kogu koolituse eest, on tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna

sellega on välistatud VÕS § 195 lg 5 kohaldamine (kohustus tagastada lepingu lõpetamise

ajale järgneva eest üle antu).

Kostja väited, et ta otsustas kursust mitte läbida ja seetõttu tekitas hageja talle kahju, on

paljasõnalised ja tõendamata. Kuna kostja on menetluses loobunud rahalistest nõuetest

hageja vastu ja võtnud tasaarvestusavalduse tagasi, jätab kohus kostja need väited

tähelepanuta.

Maakohus ei nõustunud ka sellega, et nõue tasuda koolituse maksumus, on käsitatav

leppetrahvina ning see tuleb lugeda tüüptingimusena tühiseks. See, et tegemist on

leppetrahviga, ei tulene ühestki lepingutingimusest. Tegemist oli koolituse tasuga, mitte

lepingu rikkumise korral rakenduva trahviga. Tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult

kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või

kui tingimuse sisu tugineb õigusaktile, millest ei saa lepingupoole kokkuleppel kõrvale

kalduda. Seega ei ole koolituse hinna kokkulepe tüüptingimusena tühine. Kostjal tekkis

kohustus tasuda hagejale koolituse eest 1495 eurot.

Maakohus rahuldas ka hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude perioodi 15.

detsember 2015 – 7. september 2016 eest seadusjärgses määras 91 eurot 11 senti ning

edasiulatuva viivise nõude protsendina põhinõudelt alates 8. augustist 2016 kuni põhinõude

kohase täitmiseni.

Kuna maakohus rahuldas hagi, jäid menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg 1 kohaselt kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtusse uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt õigusnorme lepingu

ülesütlemise kehtivuse hindamisel. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta ei esitanud

ülesütlemisavaldust õigeaegselt. Maakohus jättis arvestamata, et tüüptingimus lepingu osana

jõustus alates lepingu sõlmimisest. Leping sõlmiti 30. oktoobril 2015. Kostja ei saanud

kasutada koolitusel osalemisest loobumise õigust, kuna loobumiseks mõeldud aeg lõppes

lepingu sõlmimisega.

Maakohus jättis ülesütlemisavalduse õigeaegsuse analüüsimisel hindamata tüüptingimuse

kehtivuse. Samuti ei hinnanud maakohus, kas tingimus kahjustab tarbijat ebamõistlikult,

kuna sellega sisuliselt välistati VÕS § 195 lg 5 kohaldamine. Kui kostja oleks koolituse eest

tasunud, välistaks vaidlusalune tüüptingimus tasutu tagasinõudmise. Tüüptingimus on

2-16-13480

tühine, kuna sellega kaldutakse kõrvale VÕS § 195 lg 5 olulisest põhimõttest. Maakohus

lähtus ülesütlemise kehtivuse kontrollimisel tühisest tüüptingimusest. Kostja osales

koolitusel kaks nädalat, mis on mõistlik aeg lepingu VÕS § 196 alusel ülesütlemiseks.

Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes arvestamata kostja väite, mille kohaselt

koolitus ei vastanud kostja ootustele. Maakohus märkis, et sellele väitele tugines kostja alles

23. jaanuaril 2019 toimunud eelistungil. Eelistung on eelmenetluse osa, mille eesmärk on

hageja nõuete ja menetlusosaliste seisukohtade ning tõendite väljaselgitamine. Otsuse

tegemisel ei oma tähtsust, millal kostja oma seisukoha esitas, kui ta tegi seda eelmenetluses.

Maakohus rikkus menetlusnormi sellega, et jättis kostja tunnistaja ülekuulamise taotluse

rahuldamata. Kostja palus kuulata tunnistaja Y üle asjaolude kohta, mis puudutasid kostja

nõuet vormistada leping kirjalikult. Maakohus ei ole tuvastanud, kas hagejal tekkis kohustus

leping kirjalikult vormistada. Maakohus oleks pidanud hindama, kas hageja pidi esitama

lepingu paberil või mitte ning kas lepingu esitamata jätmine on oluline rikkumine. Tunnistaja

ütlused olid apellandile vajalikud, kuna see oli ainus võimalus tõendada kirjaliku lepingu

nõude esitamist. Kohus ei andnud kostjale seda võimalust, millega pani poole ebavõrdsesse

positsiooni.

Hageja rikkus lepingut ka sellega, et ei andnud koolitusel osalejatele materjale ning sellega

jäi kostja olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust lootis.

Vastustaja seisukoht

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse

resolutsioon jätta muutmata, aga osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

11. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle

pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel:

- kostja täitis 16. oktoobril 2015 hageja koduleheküljel asuva avalduse B-kategooria

mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalemise soovi kohta;

- 20. oktoobril 2015 saatis hageja kostjale kinnituse, et kostja on koolitusele registreeritud;

- 26. oktoobril 2015 edastas hageja kostjale teatise / meeldetuletuse, et 30. oktoobril 2015

algab mootorsõidukijuhi õpetaja koolitus;

- 30. oktoobril 2015 täitis kostja omakäeliselt ja allkirjastas avalduse, milles väljendas soovi

asuda õppima B-kategooria mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusele;

- poolte vahel sõlmiti leping 30. oktoobril 2015;

- hageja esitas 24. novembril 2015 kostjale koolituse eest arve nr AMT058025 suurusega

1495 eurot;

- 30. novembril 2015 saatis hageja kostjale arve tasumise kohta meeldetuletuse;

- kostja osales 30.10.2015, 31.10.2015, 06.11.2015, 07.11.2015, 13.11.2015 ja 14.11.2015

toimunud koolituspäevadel;

- kostja keeldus 9. detsembril 2015 e-kirjaga koolitusarve tasumisest.

2-16-13480

12. Et kostja väitel tulenes alus lepingulise tasu maksmisest keeldumiseks lepingu

ennetähtaegsest ülesütlemisest, tuli vaidluse lahendamiseks kohtul hinnata, kas kostja ütles

tähtajalise käsunduslepingu ennetähtaegselt üles. Kostja esile toodud asjaoludel võis kostja

lepingu erakorraliselt üles öelda nii mõjuval põhjusel (VÕS § 631 ja § 196 lg 1) kui ka hageja

rikkumise tõttu (VÕS § 631 ja § 196 lg 2).

12.1. VÕS § 631 sätestab, et kumbki lepingupool võib nii tähtajalise kui ka tähtajatu

käsunduslepingu üles öelda sama seaduse §-s 630 sätestatut järgimata, kui ilmneb, et kõiki

asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut

üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu

tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni.

12.2. VÕS § 196 lg 1 sätestab üldise aluse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

„mõjuval põhjusel […], eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud

tähtpäevani“. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1

kohaldamise tingimused langevad sisuliselt kokku – lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

on vajalik mõjuv põhjus (otsused asjades nr 2-16-13032, p 12; nr 2-16-11889, p 34). VÕS §

631 lg 1 on vaadeldav selgitava täpsustusena, mis ei tõrju kõrvale VÕS §-i 196 (otsus asjas

nr 3-2-1-93-09, p-d 11–12). Seepärast saab praegu neid sätteid vaadelda koos.

12.3. Mõjuva põhjuse hindamine VÕS § 631 ja § 196 lg 1 kohaldamisel sõltub poolte huvide

kaalumisest seaduse rakendaja poolt. Kaalumise tulemust mõjutab ka lepingu liik (P. Varul

jt, VÕS I, § 196 komm 4.3.a.). Poolte huvide kaalumisel on mh oluline küsimus, kes kannab

ülesütlemise aluseks olevate asjaoludega seotud riisikot. Riskijaotuse määrab ära leping, eriti

selle eesmärk ja asjakohased seadused (Riigikohtu 14. juuni 2019. a otsus haldusasjas nr 3-

13-481, p 26). Vaid erandina võivad võlaõiguslike kestvuslepingute ülesütlemist õigustada

ülesütleja sfääri kuuluvad asjaolud. Viimasel juhul võib, aga ei pruugi lepingu ülesütlemine

olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib ülesöelnud poolel tekkida kahju

hüvitamise kohustus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-114-07, p 11; vrd

üürilepingu erisuste kohta otsus asjas nr 3-2-1-2-06, p 18).

12.4. Maakohus hindas õppeteenuse lepingu ennetähtaegse ülesütlemise materiaalset

õiguspärasust üksnes seoses hageja võimalike rikkumistega (VÕS § 631 ja § 196 lg 2).

Ringkonnakohus analüüsib täiendavalt, kas kostjal võis olla alus lepingu ennetähtaegseks

ülesütlemiseks VÕS § 631 ja § 196 lg 1 järgi.

12.5. Hindamaks seda, kas kostja võis VÕS § 196 lg 1 alusel lepingu erakorraliselt üles

öelda, arvestab kohus õppeteenuse lepingu olemust ja kestust. Mootorsõidukijuhi õpetaja

koolitus pidi toimuma perioodil 30.10.2015–15.04.2016. Kutse või akadeemilise kraadi

omandamine on üldjuhul pikem protsess, mis kestab sageli aastaid. Õppeteenuse kontekstis

ei ole praegusel juhul tegu väga pikaajalise lepinguga.

12.6. Õppeteenuse olemus on, et teadmisi omandatakse järkjärguliselt ja seetõttu ei saa

üldjuhul rühmaõppesse liituda poole õppeperioodi pealt. Õppeteenuse osutaja peab valdava

osa panustest lepingu täitmiseks tegema juba enne teenuse alustamist – korraldama ruumid,

palkama personali ja ette valmistama programmi. Õppeteenuse osutajal on huvi määratleda

õpperühma koosseis juba alguses ja nõuda õppeteenuse eest tasu kogu perioodi eest

sõltumata sellest, kas õppur täies mahus osaleb või mitte. Kursuse poole pealt lõpetanut ei

ole koolituse korraldajal võimalik asendada uue õppijaga.

12.7. Kostja tõi lepingu ülesütlemise põhjusena esile, et koolitus ei vastanud kostja ootustele

(st koolituse alguses selgus, et kohalolek on kohustuslik, materjale koolitusel ei antud,

puudus võimalus iseseisvalt omandada teadmisi koolituspäeval puudumise korral). Kostja

2-16-13480

esile toodud asjaolud on kolleegiumi arvates täielikult kostja mõjusfääris ega ole käsitatavad

mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1 mõttes. Selles, kas kostja esile toodud asjaolud on

käsitatavad lepingu rikkumisena VÕS § 196 lg 2 tähenduses, nõustub ringkonnakohus

maakohtu hinnangu ja põhjendustega ega korda neid.

12.8. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei olnud kostjal mõjuvat põhjust

õppeteenuselepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 järgi. Õppeperiood ei

olnud väga pikk ning õppetegevus oli oma liigilt selline, et hagejal oli õigustatud huvi, et

õppur tasub kogu õppetasu sõltumata sellest, kas ta täies mahus osaleb või mitte.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, et hageja ei olnud toime

pannud lepingu rikkumist, mis oleks andnud kostjale mõjuva põhjuse leping ennetähtaegselt

lõpetada. Ringkonnakohus maakohtu põhjendusi selles osas ei korda. Et asja läbivaatamisel

on tuvastatud, et materiaalsed eeldused lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks puudusid nii

VÕS § 196 lg 1 kui ka lg 2 alusel, ei hinda kohus menetlusökonoomia kaalutlustel, kas

kostjal täitis formaalsed eeldused lepingu lõpetamiseks, sh kas kostja esitas lepingu

lõpetamise avalduse õigeaegselt (VÕS § 118).

14. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele lepingu sõlmimise kohta märgib kohus

järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja interneti kodulehel

avaldatud kuulutus mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalemise võimaluse kohta oli VÕS

§ 16 lg 3 järgi ettepanek esitada pakkumus. Kostja edastas hagejale oferdi 16.10.2015, kui

täitis registreerumisvormi (vt I kd, tl 9–10, 65–71). Hageja teatas 20.10.2015 kostjale, et ta

on registreeritud koolitusele (vt I kd, tl 36). Seega tegid pooled VÕS § 16 lg 1 ja § 19 lg 1

kohased kirjalikud tahteavaldused lepingu sõlmimiseks ning kostja vormistas ja allkirjastas

30.10.2015 täiendavalt kirjaliku avalduse (vt I kd, tl 11–12), milles soovis asuda õppima B-

kategooria mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusele, ning asus koolitust läbima.

15. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et tuginedes Riigikohtu 03. oktoobri 2018. a

määrusele tsiviilasjas 2-16-13477, pidi maakohus kontrollima, kas tüüptingimus, mille

kohaselt õppur peab lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tasuma õppetasu täies mahus,

kahjustab tarbijat ebamõistlikult, kuna sellega sisuliselt välistatakse VÕS § 195 lg 5

kohaldamine. Kolleegium selgitab, et viidatud määruse p 13 kohaselt tuleb kohtul seda

asjaolu kontrollida olukorras, kus on tuvastatud lepingu ennetähtaegne ülesütlemine VÕS §

631 alusel. Praegusel juhul kohus seda eeldust ei tuvastanud ja seega ei ole põhjust hinnata

tüüptingimuse võimalikku tühisust VÕS § 195 lg 5 seisukohast.

16. Vastuseks kostja väitele, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis tunnistaja

Yi üle kuulamata, märgib kolleegium järgmist.

16.1. Maakohus ei lubanud eelistungil 23.01.2019 tunnistajat üle kuulata seoses faktiväitega,

et kostja nõudis telefonivestluses hageja esindajaga kirjalikku lepingut. Vastavalt TsMS §

238 lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise

ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Vastavalt

TsMS § 236 lg-le 1 tõendi esitamine on menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et

kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise

alusel.

16.2. Maakohus kuulas tunnistaja üle teiste asjaolude osas, kuid jättis põhjendatult tunnistaja

üle kuulamata seoses väitega, et kostja nõudis telefonivestluses hageja esindajaga kirjalikku

lepingut. Maakohus selgitas otsuse p-s 27, et hagejal ei olnud VÕS § 481 alusel kohustust

esitada kostjale kirjalikku lepingudokumenti. VÕS §-ga 481 kehtestatakse nõuded ettevõtja

ja tarbija vahel antavatele kinnitustele ning säte kohaldub väljaspool äriruumi sõlmitud

2-16-13480

lepingutele. Praegusel juhul on poolte vahel leping sõlmitud 30.10.2015 hageja äriruumis, st

kostja täitis ja allkirjastas (30.10.2015) avalduse esimesel hageja korraldatud koolituspäeval.

16.3. Iseenesest võib ka väljaspool VÕS § 481 kohaldamisala sõlmitud lepingutes VÕS § 2

lg-st 2 tuleneda õppeteenuse osutajale kohustus anda teisele lepingupoolele mõistlikul

teabekandjal lepingutingimusi ja tüüptingimusi kajastav dokument, kuid tegemist ei oleks

sellise lepingurikkumisega, mis annaks aluse lõpetada leping ennetähtaegselt. Et küsimus

sellest, kas kostja nõudis kirjalikku dokumenti või mitte, ei ole lepingu ennetähtaegse

lõpetamise seisukohalt asjassepuutuv, jättis maakohus põhjendatult tunnistaja selle

faktiväite osas üle kuulamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS §

174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv