2-20-14542/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-14542

Kohtuasi

XX avaldus põlvnemise tuvastamiseks pärast isiku

surma

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 11.12.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

QQ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja CC

Puudutatud isikud:

QQ

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja Tarvo Ilves

WW (isikukood XXXXXXXXXXX)

Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu; registrikood

75000064), esindajad Galina Rannama ja Linda Õisman

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada QQ taotlus osaliselt ja võtta tsiviilasja toimikusse määruskaebuse lisana

esitatud täiendav tõend (EKEI 28.12.2020 vastus päringule). Väljatrükk

pärimisregistri andmetest jätta vastu võtmata.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 11.12.2020 määrus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Rahuldada määruskaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

2-20-14542

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (avaldaja) esitas 05.10.2020 Pärnu Maakohtule avalduse enda põlvnemise tuvastamiseks

ZZ (surnud XX.XX.XXXX). Avalduse ja selle täienduse kohaselt elasid avaldaja ema ja ZZ

koos ning avaldaja ema jäi kooselu ajal rasedaks. Enne avaldaja sündi läksid avaldaja ema ja

ZZ lahku. Avaldaja sündides keeldus ZZ ennast avaldaja isana tunnistamast, sest avaldaja ei

saanud ZZ perekonnanime. ZZ jäi kadunuks 20.11.2009 ning tema surnukeha leiti 15.04.2010.

Kuna avaldaja emal ei olnud kooselu ajal kellegi teisega suhteid, ei saa avaldaja isaks olla keegi

muu kui ZZ.

2. Maakohus kaasas menetlusse asjast puudutatud isikutena ZZ vanemad QQ ja WW ning

kohaliku omavalitsusena Pärnu linna. 04.12.2020 ärakuulamisel kuulas kohus ära puudutatud

isikud, avaldaja ema ja tunnistajana avaldaja emapoolse vanaema YY.

2.1. Avaldaja jäi avalduse juurde ja selgitas täiendavalt järgmist. Raseduse alguses elas ZZ

vanemate juures, pärast seda Pärnus üürikorteris. Lapse sünni järgselt suhtles ZZ-ga

minimaalselt. ZZ oli sünnitunnistusel isa kandega nõus vaid juhul, kui lapse perekonnanimi

saab olema Ddd. ZZ käis koos QQ-ga pärast lapse sündi last vaatamas, niisamuti osales avaldaja

oma emaga 2007. aastal ZZ suguvõsa kokkutulekul.

2.2. Puudutatud isik QQ selgitas, et avaldaja ema ja ZZ elasid nende juures paar kuud, misjärel

kolis avaldaja ema linna korterisse. Avaldaja ema rasedusest oli QQ teadlik ja käis koos ZZ-ga

pärast sündi last vaatamas. Samuti osales avaldaja koos emaga 2007. aastal ZZ suguvõsa

kokkutulekul. Pärast lapse sündi ZZ avaldaja emaga ei suhelnud.

2.3. Puudutatud isik WW selgitas, et ZZ ja avaldaja ema elasid nende majas teisel korrusel,

kuid temal avaldaja emaga kokkupuudet ei olnud. Avaldajat nägi WW esimest korda suguvõsa

kokkutulekul 2007. aastal.

2.4. Tunnistaja YY sõnul viis ZZ tütre, s.o avaldaja ema, enda juurde elama. Tütar ei

tunnistanud alguses, et on rase. Rasedusest teatas koos ZZ-ga novembris 2006. Kuna avaldaja

ema tegi läbi raske avarii ega julgenud enam maalt linna sõita, üüris ta Pärnusse korteri, kus

elas koos ZZ-ga. Enne lapse sündi kolis avaldaja ema Sinti, kuna ei soovinud vägivaldsuse tõttu

ZZ-ga koos elada. ZZ nõudis last endale ning soovis, et lapse perenimi oleks Ddd. ZZ käis

minuga mitmel korral rääkimas ja palus, et saaks elada koos avaldaja ema ja avaldajaga. Ta

ütles, et ei jäta avaldajat kunagi hätta ja aitab teda.

2.5. Kohaliku omavalitsuse Pärnu linna hinnangul nähtub ärakuulamisel antud ütlustest ja

selgitustest, et avaldaja on ZZ laps. Eestkosteasutus toetab avaldust.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas avalduse 11.12.2020 määrusega (vaidlustatud määrus) ja tuvastas, et XX

põlvneb ZZ (surnud XX.XX.XXXX).

3.1. Maakohus viitas perekonnaseaduse (PKS) §-dele 94 ja 95 ning leidis, et avaldus tuleb

rahuldada. Kuna ZZ on surnud ning tema DNA-d ei ole säilinud, ei ole võimalik määrata

molekulaargeneetilist ekspertiisi. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ZZ avaldas korduvalt soovi last

pärast tema sündi toetada ja lapse elus osaleda, mis kinnitab, et ZZ käsitles avaldajat enda

lapsena. Menetluses ei ole esitatud avaldaja nõuet ümberlükkavaid asjaolusid. ZZ käis oma

emaga pärast sündi last vaatamas. Pole eluliselt usutav, et ta oleks seda teinud võõra lapse

puhul. QQ, kes elas nii lapse ema kui isaga raseduse ajal koos, ei pidanud tõenäoliseks, et lapse

2-20-14542

emal saanuks olla muu suhe. Seega on avaldaja veenvalt tõendanud avalduses esitatud asjaolud,

mille alusel saab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 579 lg 3 mõttes pidada ZZ

avaldaja isaks.

4. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda ning määras, et

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Määruskaebus

5. Puudutatud isik QQ esitas 29.12.2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja jätkata tsiviilasja menetlust. Määruskaebuse rahuldamisel palub kaebuse esitaja

tagastada talle kaebuselt tasutud riigilõiv.

6. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

− Maakohtus on vääralt hinnanud asjas kogutud tõendeid ega ole teinud kõike endast

olenevat, et tuvastada asjas vajalikud asjaolud. Kohtu veendumus, mille kohaselt ei ole

võimalik molekulaargeneetilist ekspertiisi teostada, ei ole kontrollitud. Tsiviilasja

materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks pöördunud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

(edaspidi EKEI) poole päringuga ekspertiisi läbiviimise võimalikuse või ZZ

bioloogilise

materjali

või

genoomikapõhiste

biomarkerite

olemasolu

kindlakstegemiseks. 28.12.2020 vastas EKEI, et nad on teinud DNA põlvnemise

analüüse ning saanud ka vastuse, kus on osalisteks laps, tema ema ja lapse isaema ning

isaisa.

− Maakohtu järeldused on ekslikud ja vastuolus kohtuistungil antud ütlustega. Maakohus

on omistanud kaebuse esitajale ütlusi, mida ta ei ole kohtule avaldanud ja nimetatu tõttu

on maakohus jõudnud võimalikule ebaõigele järeldusele.

− Asja läbivaatamisel on jäänud vastuseta, miks avaldaja seaduslik esindaja ei soovinud

varasemalt tuvastada avaldaja põlvnemist ZZ. Asjas tuleb läbi viia täiendavad

protsessitoimingud, sh molekulaargeneetilise uuringu määramiseks.

− Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks lahendanud avaldaja 23.11.2020

loobumise avaldust kohtumäärusega, rikkudes sellega menetlusõigust.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja

sellele vastamiseks. Avaldaja ja Pärnu linn vaidlesid kaebusele vastu. Puudutatud isik WW

toetab määruskaebust.

8. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3

alusel tühistada ning saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus

rahuldatakse.

10. Koos määruskaebusega esitas QQ taotluse täiendavate tõendite (EKEI 28.12.2020 vastus

kaebaja päringule ja väljatrükk ZZ pärimisregistri andmetest) vastuvõtmiseks, tõendamaks

molekulaargeneetilise uuringu teostamise võimalikkust ning asjaolu, et 15.10.2010

2-20-14542

pärimistunnistuse tõestamisel ei ole avaldajat pärijana nimetatud. TsMS § 662 lg 3 võimaldab

esitada määruskaebemenetluses uusi asjaolusid ja tõendeid, mistõttu tuleb taotlus osaliselt

rahuldada ja võtta asja juurde EKEI vastus kaebaja päringule. Samas ei ole toimikusse vaja

võtta väljatrükki pärimisregistri andmetest, kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist

asjasse puutuva tõendiga. Asja lahendus ei sõltu sellest, kes olid 15.10.2010 pärimistunnistusel

ZZ pärijatena märgitud. Menetluse eesmärgiks on avaldaja põlvnemise tuvastamine, mis ei

sõltu sellest, kes olid või ei olnud ZZ pärijatena pärimistunnistusele kantud. Menetluses ei ole

vajalik tuvastada, miks avaldaja (seaduslik esindaja) põlvnemise tuvastamise avaldust kohtule

varem ei esitanud.

11. Põlvnemise tuvastamise pärast isiku surma lahendab kohus TsMS § 550 lg 1 p 5 järgi hagita

perekonnaasjana. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud

menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui

seadusest ei tulene teisiti. Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on

kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt

sellele otsuse (Riigikohtu 06.11.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-13, p 17).

12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, nagu oleks molekulaargeneetilise uuringu

teostamine praegusel juhul välistatud. Seda kinnitab ka kaebaja poolt määruskaebusele lisatud

EKEI 28.12.2020 vastus. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud, miks

ei ole uuringut võimalik läbi viia lapse, tema ema ja oletatavate isaema ning isaisa osalusel.

13. Samas ei ole TsMS § 581 kohaselt ekspertiisi teostamine põlvnemise tuvastamiseks alati

vältimatult vajalik. PKS § 84 lg 1 järgi on lapse isaks mees, kes on lapse eostanud, ning

PKS § 94 lg 2 järgi tuvastab kohus isast põlvnemise asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada,

et laps põlvneb sellest mehest, st mees on lapse eostanud. Seega saab kohus tuvastada isaduse

asjaolude alusel, millest saab järeldada, et laps põlvneb bioloogiliselt kindlasti või ülimalt suure

tõenäosusega sellest mehest.

14. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks, saab tuvastada

lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps

põlvneb sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava

eostamise ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad

alust piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest (Riigikohtu 06.11.2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-119-13, p 15).

15. Maakohus on eksinud, lugedes puudutatud isiku QQ poolt ärakuulamisel avaldatuga

tõendatuks, et avaldaja emal ei olnud tõenäoliselt avaldaja eostamise ajal teisi suhteid. Õige on

kaebuse väide, mille kohaselt on kohus ärakuulamise helisalvestise kohaselt küsinud ning QQ

pidanud ebatõenäoliseks, et ZZ-l võinuks olla avaldaja eostamise ajal teine suhe. Eelmärgitut

arvestades on maakohus QQ selgituse sisu protokollis ebaõigesti kajastanud ning teinud sellest

hiljem eksliku järelduse.

16. Kuna kohtulahendiga tuvastab kohus lõplikult sugulussuhte, peab kohus enne kohtulahendi

tegemist veenduma põlvnemises või selle puudumises ning hagita menetluse eripära arvestades

selgitama välja kõik selleks vajalikud asjaolud. Maakohus on jätnud PKS § 94 lõikest 2

tulenevalt kõigepealt tuvastamata, kas lapse ema ja väidetava isa vahel olid lapse eostamisajal

intiimsuhted. Sellist asjaolu saab järeldada näiteks sellest, et elatakse koos. Käesolevas asjas ei

ole maakohus selgitanud välja, kas lapse eostamise ajal elasid lapse ema ja väidetav isa koos.

Juhul, kui sellised suhted nimetatud isikute vahel olid, on vajalik edasiselt tuvastada, kas

tegemist on ülimalt suure tõenäosusega lapse isaga.

2-20-14542

17. Maakohtu poolsed minetused võisid mõjutada asja lahendamise tulemust ja neid ei ole

võimalik mõistlikult kõrvaldada kaebemenetluses. Seetõttu tuleb saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

18. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada ammendavalt välja asja lahendamiseks

olulised asjaolusid, sh tuvastada täpsemalt avaldaja eostamise aeg. Seejärel tuleb maakohtul

hinnata, kas asjas on kogutud piisavalt tõendeid, mille alusel saab otsustada isaduse üle ülimalt

suure tõenäosusega, ning vajadusel koguda uusi tõendeid, sealhulgas otsustada ekspertiisi

teostamise vajalikkuse üle.

19. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et hagita menetluses ei ole loobumine

kohtu jaoks TsMS § 477 lg-st 5 tulenevalt siduv. Lisaks märkis avaldaja seaduslik esindaja

ärakuulamisel, et soovib menetlust jätkata, s.o loobus varem esitatud avaldusest.

20. TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi otsustab menetluskulude jaotuse maakohus asja uuel

läbivaatamisel. Siis saab maakohus lahendada ka kaebaja taotluse määruskaebuselt tasutud

riigilõivu tagastamiseks. Nimelt sõltub TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitajale

riigilõivu tagastamine sellest, kuidas otsustab kohus vastava kulu menetlusosaliste vahel

jagada.

21. TsMS § 696 lg-st 3 tulenevalt ei saa Riigikohtule esitada määruskaebust ringkonnakohtu

sellise määruse peale, millega ringkonnakohus saadab hagita asja menetluse jätkamiseks tagasi

maakohtule, st ei tee ise menetlust lõpetavat lahendit (vt Riigikohtu 28.05.2014 määrust

tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav