1-21-3574/5 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(9)

1-21-3574

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

09.06.2021, Tallinn, kirjalik menetlus

Alustamata kriminaalasja number 1-21-3574 (21230100142)

Kohtunik

Heili Sepp

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 19.04.2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X (Läti Vabariigi registrikood XXXXXXXXXX) esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo kaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri

19.04.2021. a määrus muutmata.

2. Määrus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) registreeriti 28.01.2021 X avaldus selle kohta, et OÜ Y suhtes

alustataks menetlust KarS §-de 209, 344 ja 345 tunnustel. Avalduse kohaselt sõlmisid X ja OÜ Y

08.09.2020. a kavatsuste lepingu vask-katoodide ostu-müügi kohta. Lepingu sõlmimise osas pidas

Y OÜ volituse alusel läbirääkimisi HH. Vastavalt lepingu punktile 8 kandis X 16.09.2020 OÜ Y

pangakontole kauba eest ettemaksu summas 108 503,78 eurot. Makstud kaubapartii (22 tonni) pidi

lähetatama 17.-18.09.2020. Vaatamata OÜ Y kinnitustele ja esitatud dokumentidele ei ole X

makstud kaubapartiid siiani kätte saanud. OÜ Y kinnitas korduvalt, et SIA-lt X saadud ettemaks

kanti üle vasktooted valmistama pidanud Q GMK-le ja et kaup reserveeriti täies mahus. X esitas

23.11.2020 Q GMK-le järelepärimise selle kohta, kas ettevõttel on õigussuhted OÜ-ga Y ehk kas

15.06.2020 sõlmiti leping nr 154/2020 (millele OÜ Y oli varem viidanud), kas Q GMK sai OÜ-lt Y

ettemaksu 108 503,78 eurot ja kas Q GMK oli kehtestanud katoodide ostmisele mingid piirangud.

Vastuseks järelepärimisele teatas Q GMK, et neil ei ole OÜ-ga Y õigussuhteid ja nende vahel ei ole

lepinguid sõlmitud.

2. PPA 08.02.2021. a teatisega nr 21230100142 jäeti kriminaalmenetlus alustamata selleks vajaliku

aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Vanemkomissar märkis, et kriminaalmenetlust ei

saa alustada selleks, et alles otsida võimalike kuriteo toime pannud isikute seost Eestiga ja seda

olukorras, kus esitatud asjaolude pinnalt on alust arvata, et selline seos puudub.

3. X lepinguline esindaja Andrus Lillo esitas kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale

Põhja Ringkonnaprokuratuurile 18.02.2021. a kaebuse, milles taotleb alustada kriminaalmenetlust.

2(9)

4. Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristjan Lille jättis 08.03.2021. a määrusega X

esindaja kaebuse rahuldamata. Prokurör nõustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise

põhjendustega ja märkis, et prokuratuurile ei ole esitatud uusi tõendeid, mis oleksid seni tuvastatud

asjaolud ümber lükanud.

5. X lepinguline esindaja Andrus Lillo vaidlustas Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse 19.03.2021

Riigiprokuratuuris, paludes PPA kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis ja Põhja

Ringkonnaprokuratuuri määrus tühistada, alustada kriminaalmenetlust ning saata asi PPA-le

täiendavate uurimistoimingute (sh tõendite) kogumiseks.

6. Riigiprokuratuur jättis 19.04.2021. a määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör

nõustus PPA teatise ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse seisukohtadega ning leidis, et

varasemad menetlejad on igakülgselt ning põhjalikult käsitletud X avalduses märgitud asjaolusid

ning jõutud õigustatud järeldusele, et Eesti karistusseadus ei kehti avalduses väidetava võimaliku

kuriteo kohta. Seega Eesti Vabariigis kriminaalmenetlust ei alustata.

7. Kriminaalmenetluse alustamiseks peab uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima temale esitatud

materjalide pinnalt siseveendumus, et toime on pandud Eesti karistusseaduse regulatsioonile alluv

kuritegu. Käesolevas asjas riigiprokuröril sellist veendumust ei kujunenud, sest asja materjalide

pinnalt ei ole võimalik sedastada kellegi käitumises Eesti karistusseaduse regulatsioonile alluva

kuriteo tunnuseid. KarS §-s 6 sätestatud territoriaalsuspõhimõtte järgi kehtib riigi karistusseadus

kõigi isikute suhtes, kes on selle riigi territooriumil kuriteo toime pannud, sõltumata kurjategija või

kannatanu kodakondsusest. Tegemist on ühe karistusseaduse ruumilise kehtivuse aluspõhimõttega,

sest karistusvõim kuulub riigile ning territoorium on üks riigi eksistentsi aluseid. Sellest tulenevalt

tunnustab ka rahvusvaheline õigus kõige enam seda põhimõtet, sest see seondub riigi

suveräänsusega. Ka menetlusökonoomia seisukohalt on see põhimõte kõige olulisem, kuna kuritegu

on kõige otstarbekam menetleda just selle toimepanemise kohas.

8. KarS § 7 lg 1-s sedastatu ei tähenda seda, et Eesti Vabariik tõttaks teiste riikide suveräänsust

eirates nende territooriumile oma karistusseadust rakendama alati, kui teoga on toimepanija või

kannatanuna seotud Eesti kodanik/Eestis registreeritud juriidiline isik. KarS §-s 7 sätestatud

isikulise

kehtivuspõhimõtte

näol

on

tegemist

suhteliselt

erandliku

kõrvalekaldumisega

territoriaalsuspõhimõttest. Seda kinnitab KrMS § 435 lg-s 3 sätestatu, millest nähtub, et kui Eesti

karistusseadustikku kohaldatakse väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimepandud kuriteo

suhtes, tuleb sellest viivitamatult teatada Riigiprokuratuurile, kes alustab kriminaalmenetlust või

kontrollib kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkust ja põhjendatust. Üldjuhul lähtutakse

kriminaalmenetluse alustamisel sellest, et kuritegude uurimine toimub riigis, kus kuritegu toime

pannakse. Võimaliku erandi sellest põhimõttest kehtestab KarS § 7, kuid isikulise kehtivuse

põhimõte on erandlik ja KarS §-s 7 sätestatut kohaldatakse praktikas vaid siis, kui seeläbi on

kriminaalmenetlus tõhusam ja otstarbekam kui territoriaalsuspõhimõttest lähtudes.

9. Kaebuse esitaja on seisukohal, et „kuna Y OÜ ja tema esindaja asukoht on teadaolevatel

andmetel Eesti Vabariigis ja olemasolevate andmete pinnalt saadeti allkirjastatud leping

kannatanule Eesti Vabariigist, siis tuleb kohaks, kus kahju tekkis, pidada Eesti Vabariiki“ ja „kuna

108 503,78 eurot asus Eesti Vabariigis asuva krediidiasutuse arveldusarvel ja see kanti sealt edasi,

siis tuleb kohaks, kus kahju tekkis, pidada Eesti Vabariiki“. Riigiprokurör pidas kaebaja seisukohta

meelevaldseks ja õiguslikult ebakohaseks, sest faktilistest asjaoludest nähtuvalt pandi tegu toime

siiski Läti Vabariigis, mitte Eesti Vabariigis.

10. Riigiprokurör selgitas, et kelmus näeb ette kriminaalvastutuse teisele isikule varalise kahju

tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu

3(9)

saamise eesmärgil. Koosseisutüübilt on tegemist tagajärjedeliktiga. Varaline kahju peab kannatanul

kelmuse puhul lähtuma varakäsutusest, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halveneb.

Kõnealusel juhul on kannatanu X näol tegemist Läti Vabariigis registreeritud juriidilise isikuga ja

temale varalist kahju põhjustanud (tema varalist seisu halvendanud) varakäsutuse tegi ettevõte

samuti Läti Vabariigis. Seega on kohatu väita, et Läti ettevõte, mis oma kohalikult arvelduskontolt

raha mujale kandis, sai seeläbi varalist kahju justkui hoopis Eesti Vabariigis. Õiguslikult ei ole

määrav see, kuhu kelmuse teel saadud/saadav raha kanti. Riigiprokurör nõustus abiprokuröri

seisukohaga, et varakäsutus tehti Läti Vabariigis, leping sai lõpliku heakskiidu samuti Lätis ja

kannatanuks on Lätis registreeritud juriidiline isik, mistõttu viitavad faktilised asjaolud pigem

sellele, et kelmus kui tagajärjedelikt on toime pandud Läti Vabariigis.

11. Kaebuses viidatud karistusseaduse kehtivuse isikupõhimõttega seonduvalt viitas riigiprokurör

KarS § 7 lg-s 1 sätestatule ja märkis, et SIA Tolmatsi näol ei ole tegemist Eestis registreeritud

juriidilise isikuga. Väidetava kuriteo toimepanija kodakondsuse kohta tehakse aga kaebuses

meelevaldseid oletusi. Kaebaja arvab, et „teo toimepanija võis olla Eesti elanik/kodanik ja/või

Eestis registreeritud ettevõte“. Kaebuse esitaja meelest „see, et HH ei ole registreeritud Eestis

elavaks isikuks, ei välista tema viibimist Eestis, tema seotust Eesti Vabariigiga või isegi asjaolu, et

tegemist võib olla Eesti Vabariigi kodanikuga“, kusjuures „võib HH olla ka varjunimi, mille taga

võib peituda seesama HH või muu Eesti Vabariigiga seotud isik“. Riigiprokuröri hinnangul on

tegemist kaebaja subjektiivsete seisukohtadega, mis rajanevad pelgalt meelevaldsetel oletustel.

Materjalides puuduvad tõsiseltvõetavad vihjed sellele, et avalduses väidetav kelmus võiks olla Eesti

karistusseaduse kehtivusalas isikupõhimõttest tulenevalt.

12. Riigiprokurör ei nõustu kaebajaga, et „kriminaalmenetlust tulebki alustada selleks, et

kontrollida põhjendatud kuriteokahtlust, sh teha kindlaks, kas kuritegu on toime pandud või mitte,

kas kuriteo toime pannud isikutel puudub seos Eesti Vabariigiga või mitte“. KrMS § 6 kohaselt on

uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud

toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel ning arvestada tuleb ka Eesti

karistusseaduse kehtivusega. Kriminaalmenetlust saab Eesti Vabariigis alustada üksnes siis, kui

pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid Eesti karistusseaduse regulatsioonile alluva

kuriteo toimepanemise kohta, kusjuures ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul

teate esitamine, milles isik arvab olevat kusagil toime pandud mingi kuritegu, ei ole piisav põhjus

kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt avaldaja subjektiivse

hinnangu põhjal või kontrollimaks seda, kas Eesti karistusseadus väidetava teo kohta kehtib või kas

„kuriteo toime pannud isikutel puudub seos Eesti Vabariigiga või mitte“. Kaebuses ei väideta

tõsikindlalt seda, et keegi oleks kindlasti pannud toime mingisuguse Eesti Vabariigi

jurisdiktsioonile alluva kuriteo, vaid soovitakse lihtsalt kriminaalmenetluslike vahenditega

„kontrollida“ ja „teha kindlaks, kas kuritegu on toime pandud või mitte, kas kuriteo toime pannud

isikutel puudub seos Eesti Vabariigiga või mitte“. Kaebaja meelest „pole välistatud põhjendatud

kahtlus, et kelmuse toimepanemise koht võis olla Eesti Vabariigis“. Kriminaalmenetlust ei saa

alustada

avaldaja

hüpoteeside

kontrollimiseks,

tema

subjektiivsete

hinnangute-oletuste

kinnitamiseks või kummutamiseks.

13. Kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal

alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kuriteoteate esitaja

meelevaldse subjektiivse arvamuse põhjal, et tema arvates on keegi võib-olla kusagil toime pannud

kuriteotunnustega teo, mille kohta ehk kehtib Eesti karistusseadus. Kui kuriteoteade ei sisalda

piisavalt seesugusele kuriteole viitavat teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega

lubatav. Riigiprokurör peab lubamatuks olukorda, kus menetleja peaks oletusliku avalduse alusel

4(9)

kriminaalmenetlust alustama ja alles siis hakkama otsima kriminaalmenetluse alust ehk seda, kas

mõne (Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluva) kuriteo tunnused on üldse sedastatavad.

Riigiprokurör nõustub varasema menetlejaga, et „Kriminaalmenetlust ei saa alustada selleks, et

alles otsida võimalike kuriteo toimepannud isikute seost Eestiga ja seda olukorras, kus esitatud

asjaolude pinnalt on alust arvata, et selline seos puudub“. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud

riigiprokurör põhjendatuks alustada Läti Vabariigis registreeritud ettevõtte X avalduses kirjeldatud

juhtumiga seoses Eesti Vabariigis kriminaalmenetlust.

14. Riigiprokuratuuri 19.04.2021. a määrusele esitas kaebuse X esindaja vandeadvokaat Andrus

Lillo, kes palub Riigiprokuratuuri määrus tühistada, alustada käesolevas kriminaalasjas menetlust ja

saata see PPA-le täiendavate uurimistoimingute (sh täiendavate tõendite) kogumiseks.

15. Uurimisasutuse seisukoht, et teo toimepanemisel on kasutatud ära Eesti ettevõtte nime ja et

kahju tekkimise koht on Läti Vabariik, ei põhine ühelgi tuvastatud asjaolul ega tõendil. Samuti

leidis uurimisasutus alusetult, et käesolevas asjas on kelmuse tagajärje – varaline kahju kanntanule -

saabumise kohaks Läti Vabariik. Tegelikult on kahju tekkimise kohaks Eesti Vabariik.

16. Alates 01.01.2015. a kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju

tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise

eesmärgil (vt 15.03.2018. a RKKKo asjas nr 1-13-5173, p 16.1). Kelmus tuleb lugeda lõpuleviiduks

kannatanule kahju tekkimisega (RKKKo asjas nr 1-15-2666, p 15). Seega on KarS § 209

süüteokoosseis täidetud hetkest, kui saab rääkida kannatanule kahju tekkimisest.

17. KarS § 11 lg 1 p 3 räägib kahju tekkimise kohast. Seega ei olnud seadusandja tahe siduda teo

toimepanemise koht (tagajärjedelikti puhul) kannatanu asukohaga, vaid kohaga, kus toimus tegu,

mis tõi kaasa kannatanul kahju tekkimise. Kuna kelmuse puhul „koht, kus saabus süüteokoosseisu

kuuluv tagajärg“ tuleb sisustada kui „koht, kus kahju tekkis”, siis tuleb seda mõista kui kohta, kus

toimus faktiline asjaolu, mis avaldas vahetult kahjulikku mõju SIA-le X. Käesolevas asjas leidis

vastav tegu aset Eesti Vabariigis.

18. Tsiviilõigusliku lepingu ärakasutamine kelmuse toimepanemisel toimub enamasti petmise teel

ja kahju tekib lepingu tulemusena. Kuna leping tekib selle allkirjastamisest mõlema poole poolt, siis

saab käsitleda kannatanule kahju tekkimise aluseks hetke, kui Y OÜ esindaja lepingu allkirjastas ja

kannatanule edastas. Teadaolevatel andmetel on Y OÜ ja tema esindajate asukoht Eesti Vabariigis

ning allkirjastatud leping saadeti kannatanule samuti Eesti Vabariigist. Seetõttu tuleb kahju

tekkimise kohaks pidada Eesti Vabariiki.

19. Kui kelmuse toimepanemisel kasutatakse tsiviilõigusliku lepingut, tekib kannatanul kahju alates

hetkest, kui on selge, et kannatanu nõude väärtus petja vastu on väiksem, kui kannatanu sooritus

petjale. Nõude väärtuseks tuleb pidada seda, kas kannatanu nõue on reaalselt maksma pandav.

Seega tekib kannatanul kelmuse puhul kahju alates hetkest, kui on selge, et kannatanu lepingust

tulenevat nõuet ei ole võimalik petja vastu realiseerida.

20. X tasus Y OÜ-le viimase arveldusarvele vaskkatoodide eest ettemaksuna 108 503,78 eurot. Kui

Y OÜ ei oleks oma kohustust X ees täitnud, sh. põhjusel, et Y OÜ-l juba lepingu sõlmimisel ei

olnud kavatsust lepingut täita, oli SIA-l X nõudeõigus Y OÜ vastu 108 503,78 eurot. Sellise

kannatanu nõude majanduslik väärtus oli 108 503,78 eurot ja realiseeritav ajani, kuni see summa

eurot oli Y OÜ-l olemas. Piisavast kindlusest selle osas, et OÜ Y oleks SIA-lt X saadud summa

kannatanule tagastanud ja et nõudeõigus ei olnud väärt vähemalt sama palju kui süüdistatava tehtud

varakäsutus, saab kõneleda üksnes pärast seda, kui viidatud summa kanti Y OÜ kontolt edasi. Seega

tekis kannatanul kahju alates hetkest, kui 108 503,78 eurot kanti Y OÜ kontolt kolmandatele

isikutele edasi, kuid Y OÜ vara koosseis sama vara võrra ei suurenenud. Kuna vastav summa asus

5(9)

Eesti Vabariigis asuva panga arveldusarvel ja see kanti sellelt edasi, siis tuleb kohaks, kus kahju

tekkis, pidada Eesti Vabariiki.

21. Uurimisasutus ei saa kriminaalmenetlust läbi viimata väita, et kelmuse toimepanemise kohaks ei

ole Eesti Vabariik. Kannatanu hinnangul viitavad andmed põhjendatud kahtlusele, et Y OÜ ja selle

juhatuse liige HH on kelmusega seotud. X suhtles vaskkatoodide müügilepingu sõlmimise osas

läbirääkimiste pidamise algusfaasis HH-ga. Alles hiljem toimus edaspidine suhtlemine HH volituse

alusel HH-ga. Kuna ettemaks tasuti Y OÜ arveldusarvele ja see kanti hiljem kolmandatele isikutele,

siis ei ole eluliselt usutav, et ettevõte, kes tegutses juhatuse liikme kaudu, ei olnud kelmuse

toimepanemisest teadlik. Seega on avalduses esitatud andmetest näha, et teo toimepanija võis olla

Eesti elanik/kodanik ja/või Eestis registreeritud ettevõtte.

22. Asjaolu, et Y OÜ omakapital oli 2019. a seisuga 3170 eurot, kasum 670 eurot ja tööjõukulud 0

eurot, viitab sellele, et äriühingul ei olnud juba lepingu sõlmimise ajal plaanis lepingut täita.

Asjaolu, et HH ei ole esitanud kannatanule oma dokumendi koopiat, ei oma tähtsust, sest

müügilepingu allkirjastas Y OÜ juhatuse liige HH. Avalduse kohaselt kasutati Eesti

sideettevõtjatele kuuluvaid telefoninumbreid, mis loob eelduse, et neid numbreid kasutanud isik

tegutses Eesti Vabariigis ja et kelmus pandi samuti toime Eestis. Menetlejad jätsid

kriminaalmenetluse alustamata põhjendusega, et teoreetiliselt ei ole välistatud võimalus, et kuritegu

võib olla toime pandud väljaspool Eesti Vabariiki. Kriminaalmenetlust alustataksegi selleks, et

tuvastada asjaolud ja edasiselt saab otsustada, kas menetluse jätkamiseks ja süüdistuse esitamiseks

Eesti Vabariigis esineb aluseid või mitte.

23. Kannatanu peab asjakohatuks uurimisasutuse viidet sellele, et dokumendid, mis on koostatud ja

allkirjastatud Y OÜ juhatuse liikme poolt, ei vasta Eestis kasutatavatele dokumentide koostamise

korrale. Kannatanule jääb arusaamatuks, kuidas välistavad kelmuse toimepanemist asjaolud, et:

kasutatakse üheaegselt nii ettevõtte blanketi kui pitsatit; volikirjas on märgitud HH isikukood passi

numbri asemel; sõnakasutuse ja tekstide ehitus ei ole tavapärane Eestis kasutatavate äridokumentide

vormistamise korrale; kõikidel OÜ Y poolt edastatud dokumentidel sisalduv allkiri on samasugune,

mis viitab väidetavalt allkirja võltsimisele. Need asjaolud ei saa välistada seda, et OÜ Y ja HH

võisid toime panna kelmuse.

24. Uurimisasutuse oletus, et mingid allkirjad võivad olla võltsitud, ei põhine tõenditel. Vastupidise

tuvastamiseni tuleb asuda seisukohale, et dokumentidel on OÜ Y ja HH allkirjad. Isegi juhul, kui

dokumentidel olevad allkirjad on võltsitud, ei välista see automaatselt võimalust, et OÜ Y ja HH

olid kelmuse toimepanemisega seotud. Samuti olukorras, kus viidatud isikud ei olnud kelmuse

toimepanemisega seotud, ei välista see kelmuse või muude kuritegude toime panemist. Asjaolu, et

kuriteoteate esitamisel ei ole kuriteo toime pannud isik teada, ei välista kriminaalmenetluse

alustamist.

25. Samuti on oletuslik uurimisasutuse seisukoht, et ei ole võimalik kindlalt väita, et TBB panga

konto, kuhu laekus kannatanu poolt makstud raha, kuulub Y OÜ-le. Vastav TBB panga konto

number on märgitud arvel, mille allkirjastas ja edastas kannatanule Y OÜ juhatuse liige.

Vastupidise tuvastamiseni tuleb lähtuda eeldusest, et konto kuulub Y OÜ-le.

26. Asjaolud, et HH ei ole registreeritud Eesti Vabariigis elavaks isikuks ja et ta suhtles Eesti

sideettevõtetega mitteseotud sidevahendite kaudu, ei välista seda, et OÜ Y ja HH olid kelmuse

toimepanemisega seotud või sellest teadlikud. Ei ole välistatud, et HH võis viibida Eestis, ta võib

olla Eestiga seotud või olla Eesti Vabariigi kodanik. HH võib olla ka varinimi, mille taga võib

peituda HH või mõni muu Eesti Vabariigiga seotud isik.

6(9)

27. Varasemad menetlejad ei ole toonud välja ühtegi alust, mille pinnalt saab asuda seisukohale, et

OÜ Y ja HH poolt kelmuse toimepanemine on välistatud ja et teo toimepanemise koht ei saa olla

Eesti Vabariigis. Menetlejate lahendid põhinevad üksnes oletustel ja nendest kumab läbi soov

asjaga mitte tegeleda. Alles pärast uurimisasutuse ja prokuratuuri poolt viidatud oletuste uurimist ja

dokumentaalset tõendamist saaks otsustada asja edasise saatuse.

28. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest,

tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetlus alustamise kasuks. Käesolevas asjas ei esine

kuriteokaebuses toodud kuriteokahtlust välistavaid asjaolusid, mistõttu tuleb selle kontrollimiseks

alustada kriminaalmenetlust. Kuriteokaebus ja sellele lisatud tõendid ei pea olema sellised, et nende

alusel oleks võimalik pöörduda kohtusse ja saavutada süüdimõistmine. Kannatanu ei nõustu

uurimisasutusega selles, et kui kuriteokaebuse pinnalt saab väita, et ei ole välistatud, et kuritegu ei

ole toime pandud, siis ei olegi kuritegu toime pandud ja seega puudub ka alus kriminaalmenetluse

alustamiseks. Selline tõlgendus on ekslik.

29. Kuriteoteade saamisel hindab uurimisasutus üksnes kuriteokaebuses toodud faktilisi asjaolusid

ja kontrollib, kas kuriteokaebuses toodud asjaolude pinnalt on põhjendatud kahtlus selles, et kuriteo

võidi toime panna või mitte. Selles staadiumis ei saa uurimisasutus hakata oletama, mis võimalused

on olemas selleks, et saaks väita, et kuritegu ei ole toime pandud. Kuna kannatanule ei ole

kuriteoteate esitamisel kõik asjaolud teada ega võimalik neid ka tõendada, siis saabki teade tugineda

üksnes oletustele ja kontrollimata faktidele. Menetluse alustamiseks ei pea uurimisasutusel või

prokuratuuril tekkima temale esitatud materjalide pinnalt 100% ulatuses siseveendumus, et Eesti

karistusseaduse regulatsioonile alluv kuritegu on toime pandud, vaid esinema arusaam, et selline

kuritegu võib olla toime pandud. Käesoleval juhul saab tuvastada selle, kas tegu pandi toime või

mitte, üksnes kriminaalmenetluse raames.

30. Varasemad menetlejad ei ole kahtluse alla seadnud ega ümber lükanud järgmiseid asjaolusid: Y

OÜ ja tema esindaja asukoht on teadaolevatel andmetel Eesti Vabariigis; olemasolevate andmete

pinnalt saadeti allkirjastatud leping kannatanule Eesti Vabariigist; 108 503,78 eurot asus Eesti

Vabariigis asuva krediidiasutuse arveldusarvel ja raha kanti sealt edasi, millisest hetkest tekitati

kannatanule kahju. Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud, et kuriteo toimepanemine on seotud Eesti

Vabariigiga. Isegi kui asuda seisukohale, et varaline kahju peab kelmuse puhul lähtuma

varakäsutusest, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halveneb, ei välista ka see, et KarS § 11 lg 1

alusel on kuritegu toimepanemise kohaks on Eesti Vabariik. Uurimisasutus on ekslikult jätnud

eristamata varakäsutuse hetke ja kannatanul kahju tekkimise hetke. See, et kannatanu tegi

varakäsutuse Läti Vabariigis, ei välista seda, et kannatanu kahju tekkis Eesti Vabariigis. Asjas

puudub vaidlus, et ilma kannatanu poolt tehtud varakäsutusega ei oleks talle kahju tekkinud.

31. Kaebaja hinnangul saab kannatanule tekkida kahju alles siis, kui tema varakäsutuse tulemusena

tekkinud või tekkida võiv nõue muutub väärtusetuks või vähemalt väiksema väärtusega nõudeks,

kui varakäsutus. Käesolevas asjas kandsid Y OÜ ja/või sellega seotud isikud rahalised vahendid

ZBA Parts OÜ kontolt edasi, mille tulemusena viimase majanduslik seisund muutus selliseks, et

kannatanu nõue ei ole enam faktiliselt realiseeritav. Sellega oli koosseis lõpule viidud ja

kannatanule tekkis kahju. Seda kinnitab ka üldise varalise kahju mõiste. Kuna kannatanu nõude

väärtus vähenes alles teo tulemusena, mis pandi toime Eesti Vabariigis, siis on teo toimepanemise

koht ka Eesti Vabariigis. Eeltoodust tulenevalt peab kannatanu ekslikuks uurimisasutuse seisukohta,

et kannatanu varalist kahju põhjustanud (tema varalist seisu halvendanud) varakäsutuse tegi

kannatanu Läti Vabariigis.

7(9)

32. Kaebajale jääb arusaamatuks Riigiprokuratuuri etteheide, et kannatanu teeb kuriteokaebuses

oletusi seoses Y OÜ-ga seotud isikute seosega Eesti Vabariigiga. Kuna neid asjaolusid ei ole

võimalik ilma kriminaalmenetlust alustamata kontrollida, siis saabki kannatanu kuriteoteates

tugineda ka oletustele. Neid asjaolusid peab aga kontrollima uurimisasutus kriminaalmenetluses.

33. Uurimisasutus ei ole tuvastanud ega tõendanud, et järgmised asjaolud on välistatud: puudub

eeldus, et Y OÜ ja temaga seotud isikud on seotud Eesti Vabariigiga; toimepanija on Eesti

elanik/kodanik ja/või Eestis registreeritud ettevõte; HH või muu kelmusega seotud isik on

registreeritud Eestis elavaks isikuks; HH või muu kelmusega seotud isik viibis selle toime

panemisel Eesti Vabariigis ja nende seotus Eesti Vabariigiga; HH on varjunimi, mille taga võib

peituda HH või muu Eesti Vabariigiga seotud isik. Olukorras, kus on olemas põhjendatud kahtlus,

et kuritegu võidi toime panna Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigiga seotud isikute poolt,

ei saa meelevaldsetele oletustele tuginevalt jätta kriminaalmenetlus alustamata.

34. Kaebaja viitab Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-19-10, p-s 8.3 sedastatule ning leiab, et

kriminaalmenetlust saab ja tuleb alustada kontrollimaks muu hulgas seda, kas Eesti Vabariigi

karistusseadus väidetava teo kohta kehtib või mitte ja kas kuriteo toime pannud isikutel on seos

Eesti Vabariigiga või mitte. Uurimisasutus ei ole lükanud ümber väidet, et kuritegu on toime

pandud ja et teo toime pannud isikutel on seos Eesti Vabariigiga ega vastupidist tuvastanud. Sellises

olukorras tuleb in dubio pro duriore põhimõttest lähtuvalt alustada kriminaalmenetlust.

35. Kaebaja peab asjakohatuks ja küüniliseks Riigiprokuratuuri seisukohta, et on lubamatu selline

põhimõte, mille kohaselt menetleja peaks avaldaja oletusest kantud avalduse alusel

kriminaalmenetluse ära alustama ning alles siis hakkama otsima seda, kas mõne kuriteo tunnused on

üldse sedastatavad. Kaebaja rõhutab, et käesolevas asjas ei taotle kannatanu kriminaalmenetluse

alustamist menetluse aluse otsimise eesmärgil, sest see on teada ning on ka selgelt kuriteokaebuses/-

teates välja toodud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

36. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse kui ka süüdistuskohustusmenetluse raames

kogutud materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 19.04.2021. a määruse

tühistamiseks ning kriminaalmenetluse alustamiseks.

37. Kaebuses märgitakse, et KrMS §-s 6 sätestatu kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise

otsustamisel lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse

kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Sellega seoses nendib ringkonnakohus, et uurimisasutus või

prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid

kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas

vajalik alus ja ajend. Seejuures peab uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima temale esitatud

materjalide pinnalt siseveendumus, et Eesti karistusseaduse regulatsioonile alluv mingisugune

kuritegu on toime pandud. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et uurimisasutus või prokuratuur ei

ole kriminaalmenetluse alustamisel seotud mis tahes isiku arvamusega. Seega, kuigi

kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tuleb

taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus, see on pelgalt

teoreetiline (RKKK 3-1-1-60-10). KrMS § 6 näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik

kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või

asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. Lisaks sellele nimetab KrMS § 199 lg 1 p 1

esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes samuti ette, et

kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada.

8(9)

38. Käesolevas asjas on kõik varasemad menetlejad asunud seisukohale, et kriminaalmenetluse

alustamiseks puudub alus, leides, et kuriteoteates kirjeldatud kuritegu ei ole toime pandud Eesti

Vabariigis ja seega ei saa järeldada ka kuriteo ajendi ja aluse olemasolu ning selliste asjaolude

tuvastamiseks ei alustata kriminaalmenetlust. Seega on jäetud kriminaalmenetlus alustamata

kriminaalmenetluse aluse puudumisel, mis on KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlust

välistavaks asjaoluks. Järgnevalt põhjendab ringkonnakohus seda, miks ta nõustub, et

kriminaalmenetluse alus puudub.

39. Riigiprokurör on oma määruses viidanud asjakohaselt KarS §-des 6 ja 7 sätestatud

territoriaalsuspõhimõttele ja isikulise kehtivuse põhimõttele ning on ammendavalt selgitanud, kus ja

milliste isikute vastu/poolt toime pandud tegude kohta Eesti karistusseadus kehtib. Üldjuhul

lähtutakse kriminaalmenetluse alustamisel sellest, et kuritegude uurimine toimub riigis, kus kuritegu

toime pannakse. Võimalikud erandid sellest põhimõttest kehtestab KarS § 7, mille alusel kehtib

Eesti karistusseadustik teatud juhtudel ka väljapool Eesti Vabariigi territooriumi toimepandud

kuriteo kohta, kui näiteks kannatanuks või kuriteo toimepanijaks on olnud Eesti kodanik ja/või

Eesti registreeritud juriidiline isik (KarS 7 lg 1).

40. Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebuses leiab kannatanu, et kelmuse süüteokoosseisu

kuuluv tagajärg (X-le varalise kahju tekkimine) leidis aset Eesti Vabariigi territooriumil ja on

esitanud ka mõttekäigu, mis tema hinnangul sellist seisukohta toetab (vt nt käesoleva määruse p-d

16-20). Ringkonnakohus kaebaja sellise käsitlusega ei nõustu, vaid leiab varasemate menetlejatega

nõustuvalt, et faktilised asjaolud viitavad pigem sellele, et väidetav kelmus on toime pandud Läti

Vabariigis. Nimelt saab asja materjalide pinnalt objektiivselt järeldada, et X tegi varakäsutuse Läti

Vabariigis ja ringkonnakohtu hinnangul on just pangaülekande teostamine see hetk, mil kannatanu

kandis kahju. Seega ei ole asjaolu, et X kandis raha Eestis asuva TBB panga arvelduskontole,

käesolevas asjas õiguslikult määrav. Võttes arvesse, et kannatanu tegi varakäsutuse Lätis, X ja OÜ

Y vahel sõlmitud leping sai oma lõpliku heakskiidu Lätis ja kannatanuks on samuti Lätis

registreeritud juriidiline isik, saab ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et kelmus kui

tagajärjedelikt on toime pandud Läti Vabariigis. Ainuüksi sellest, et väidetava kuriteo

toimepanemisel kasutati ära Eestis registreeritud äriühingut ja et avalduse kohaselt kasutati

suhtlemisel ka Eesti sideettevõtjatele kuuluvaid telefoninumbreid, ei saa automaatselt järeldada, et

pettus on toime pandud Eesti Vabariigi territooriumil. Seda põhjusel, et Eesti ettevõtte nime ja

telefoninumbreid on võimalik kasutada ka ükskõik millises teises riigis. Nendel põhjustel nõustub

ringkonnakohus varasemate menetlejatega, et kuriteoteates, selle lisades ja kaebustes ei nähtu

faktilisi asjaolusid, mille pinnalt tekkinuks kohtul veendumus, et kuritegu on toime pandud Eesti

Vabariigis.

41. Kannatanu on ringkonnakohtule esitatud kaebuses jätkuvalt seisukohal, et kuigi OÜ Y nimel

lepingu sõlmimise läbirääkimistega tegelenud HH ei ole registreeritud Eestis elavaks isikuks, ei

välista see tema viibimist Eestis, tema seostust Eestiga või olemast Eesti Vabariigi kodanik. Samuti

võib kaebaja hinnangul olla HH ka varjunimi, mille taga võib peituda HH või mõni muu Eesti

Vabariigiga seotud isik. Sellega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et riigiprokurör on kaebaja

nendele väidetele juba vastanud, leides, et tegemist on kannatanu subjektiivsete seisukohtadega, mis

rajanevad pelgalt oletustel. Riigiprokuröri sedastatuga nõustub ka ringkonnakohus, sest ka kohtule

esitatud materjalides puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, et väidetav kelmus võiks olla Eesti

karistusseaduse kehtivusalas KarS §-s 7 sätestatud isikupõhimõttest tulenevalt. Tegemist on üksnes

kannatanu spekulatsioonidega. Nii nentis Põhja Ringkonnaprokuratuur, et nende käsutuses olevatest

andmebaasidest lähtuvalt ei saa järeldada, et HH või HH oleksid Eesti kodanikud. Samuti puuduvad

kohtul andmed, mis võimaldaksid järeldada, et HH ja/või HH oleksid kuidagi Eestiga seotud.

9(9)

42. Kaebaja möönab kaebuses, et asjas on vaja alustada kriminaalmenetlus, et kontrollida ja

tuvastada, kas kuritegu on toime pandud või mitte ja kas kuriteo toime pannud isikutel on Eestiga

seos olemas. Sellega seoses tuleb märkida, et kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles

kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Nii on ka

Riigikohus sedastanud, et taunida tuleb kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse

kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10, p 11). Praegusel juhul tuleb tõdeda, et kuriteo arvatavalt

toimepannud isikute selline seos Eestiga, mis tingiks teo kuuluvuse Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni

alla, on üksnes teoreetiline.

43. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri

19.04.2021. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. KrMS § 385 p 11 kohaselt on

määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

/allkirjastatud digitaalselt/