3-19-1095/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1095

Haldusasi

XX kaebus Välisministeeriumi tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja v.adv Jaak Siim

Vastustaja – Välisministeerium, esindaja Marge

Maspanov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. novembri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. novembri

2020. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1095 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu

otsuse põhjendusi, asendades need osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.07.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-1095

2(12)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 27.03.2019 Välisministeeriumile taotluse, milles palus hüvitada Euroopa

Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni erivaatlusmissioonil Ukrainas (OSCE SMM) osalemise

eest talle vähem makstud ja maksmata jäetud tasu 25 497,40 eurot; vähem makstud

töötuskindlustushüvitise vahe taotluse esitamise aja seisuga 408,27 eurot; vähem makstava

vanemahüvitise vahe 7399,37 eurot ning hingeliste üleelamiste, sealhulgas meeleolu

pikemaajalise languse ja stressiseisundi eest mittevaralise kahju hüvitis 11 000 eurot.

2. Välisministeerium jättis 09.05.2019 vastuskirjaga nr 4-4/4571-19 XXi taotluse varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

3. XX esitas 10.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 27.12.2019) varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks vastavalt 32 954,02 ja 6000 eurot või alternatiivselt

mittevaralise kahju osas kohtu poolt määratavas õiglases suuruses.

Kaebaja kandideeris 2014. a kevadel rahvusvahelisele tsiviilmissioonile (OSCE SMM)

avalikult väljakuulutatud vaatleja ametikohale ning osutus 13.05.2014 valituks. 19.05.2014

andis kaebaja nii vastustajale kui ka OSCE-le kirjaliku kinnituse, asumaks vaatlejana tööle.

Faktiliselt alustas kaebaja tööd OSCE SMM-i vaatlejana 27.05.2014. Kaebaja asus vaatlejana

tööle Eesti riigi poolsete garantiideta.

Vastustaja teavitas 04.07.2014 kaebajat, et valmistab ette käsunduslepingut OSCE SMM-i

vaatlejatele. Kaebaja allkirjastas käsunduslepingu 07.07.2014. Peale OSCE SMM-l osalemiseks

mandaadi pikendamist vastavalt 01.10.2014, 01.04.2015, 01.04.2016 ja 01.04.2017 OSCE poolt

pikendas vastustaja kaebajaga 2014. a juulis sõlmitud käsunduslepingut järgnevalt: 1) lepingu

lisaga 1 kuni 31.03.2015; 2) lepingu lisaga 2 kuni 31.03.2016; 3) lepingu lisaga 3 kuni

31.03.2017. Perioodiks 01.04.2017–31.03.2018 ei nõustunud vastustaja käsunduslepingut enam

pikendama ja kaebaja jätkas sellel ajavahemikul teenistust Eesti riigi poolsete garantiideta ja

Eesti riigilt tasu saamata.

Vastustaja teatas 11.12.2017 kaebajale, et on arutanud OSCE-sse panustamise tulevikku ning

otsustanud ekspertide arvu vähendada, mille tõttu ei ole vastustajal võimalik uueks mandaadiks

OSCE-le kaebaja tööperioodi pikendamiseks positiivset vastust anda. 22.12.2017 teatas

vastustaja täiendavalt, et kaebajat ei ole lähetatud rahvusvahelisel tsiviilmissioonil osalemise

seaduse (RTsMS) alusel ning tema missioonil osalemise kohta ei ole vormistatud käskkirju.

OSCE SMM-i juhtkonna pöördumisest tulenevalt tegi vastustaja oma 16.03.2018 kirjaga

kaebajale ettepaneku jätkata OSCE SMM-l üks aasta ehk kuni 31.03.2019 ja seda koos kõigi

garantiidega, mida RTsMS tsiviilmissioonil osalevale eksperdile ette näeb. Kaebaja nõustus

ettepanekuga. 28.03.2018 teatas vastustaja vastupidiselt oma 16.03.2018 kirjas märgitule ja

kaebajale ootamatult, et ei jätka viimasega OSCE SMM-l töötamise osas koostööd.

Vastustaja andis 28.03.2018 e-kirjas teada, et kaebaja võib ka edaspidi kandideerida OSCE

missioonil vaatlejana osalema. 19.04.2018 kandideeris kaebaja OSCE iRecruitment'i kaudu

Human Dimension Co-Ordination Officer (seconded) ametikohale. 03.05.2018 sai ta

vastustajalt vastuse, et vastustajal on eelarvelisi vahendeid kolme eksperdi lähetamiseks OSCE

SMM-i missioonile Ukrainas ning hetkel on kaks lähetatud eksperdi kohta täidetud. 01.06.2018

3-19-1095

3(12)

sai kaebaja vastustajalt vastuse, et ministeerium esitas OSCE-le kaalumiseks kaks kandidaati,

kaebaja kandidatuuri eelnimetatud kahe isiku hulgas ei olnud.

Kaebaja kandideeris 17.06.2018 OSCE iRecruitment`i kaudu uuesti OSCE SMM-i vaatleja

ametikohale. Selle avalduse lükkas vastustaja tagasi ega vahendanud kaebaja kandidatuuri edasi

hindamiseks OSCE-le. 26.07.2018 kirjas teatas vastustaja, et selleks ajaks on kolmas isik Eestist

missioonile lähetamiseks välja valitud ja juba missioonile asumas ning seetõttu uusi kandidaate

missioonile ei esitata.

21.03.2014 alguse saanud OSCE SMM on relvastamata tsiviilmissioon, mille peamised

ülesanded on jälgida ja anda erapooletult ja objektiivselt aru olukorrast Ukrainas ning

hõlbustada dialoogi kõigi kriisi osapoolte vahel. Seetõttu tulnuks seoses kaebaja lähetamisega

OSCE SMM-le kohaldada RTsMS-i. OSCE SMM mahub ülaltoodud asjaolusid kogumis

arvesse võttes igal juhul RTsMS § 2 p-s 1 defineeritud mõiste „rahvusvaheline tsiviilmissioon"

alla ja kaebaja sama paragrahvi p-s 2 määratletud mõiste „ekspert" alla.

Kaebajale tasu maksmisel pidanuks vastustaja lähtuma RTsMS § 18 lg-st 2. Kuna kaebajale ei

makstud missioonile eelnenud kuue kuu jooksul töötasu ega palka, tulnuks tasu maksmisel

aluseks võtta vähemalt 3-kordne Eesti töötasu alammäär. Faktiliselt maksti kaebajale tasu aga

tema ja vastustaja vahel sõlmitud käsunduslepingu ja selle lisade 1–3 alusel ajavahemikul

04.07.2014–31.03.2016 brutosummana 949,05 eurot kuus ning ajavahemikul 01.04.2016–

31.03.2017 brutosummana 430 eurot kuus. Kaebaja jätkas ajavahemikul 01.04.2017–

31.03.2018 tööd, kuid selleks perioodiks lepingut ei pikendatud ja tasu ei makstud. Samuti ei

makstud kaebajale tasu perioodil 23.05.2014–03.07.2014.

OSCE SMM ei vasta RTsMS § 2 p-des 4 ja 7 määratletud kiireloomulise või lühiajalise

missiooni tunnustele, vaid kestust arvestades on tegemist sama paragrahvi p-s 10 defineeritud

pikaajalise missiooniga, mille puhul ületas eksperdi lähetusaeg 90 järjestikust kalendripäeva.

Kaebaja viibis missioonil 2014. a maist kuni 2018. a märtsini. Seega, isegi kui eeldada

vastustaja põhjenduste õigsust, saab teha järelduse, et vähemalt ajavahemikul 19.04.2017–

31.03.2018 pidanuks RTsMS kohalduma ka kaebaja suhtes.

Tasu maksmata jätmine olnuks põhjendatud üksnes juhul, kui esinenuks RTsMS § 18 lg-s 5

kirjeldatud olukord – kui kaebajale maksnuks palka rahvusvaheline organisatsioon, kelle

otsealluvuses ta missioonil ülesandeid täitnuks. Antud juhul ei maksnud OSCE kaebajale palka.

OSCE hüvitas kaebajale rahaliselt vaid reisikulud missiooni asukohta ja sealt koju vastavalt

missiooni alustamisel ja sealt lahkumisel ning maksis talle maksuvabalt tasu elukondlike kulude

(majutus, toit jms) osaliseks katmiseks. Täiendavalt maksti kaebajale maksuvabalt hazard

payment`i kõrgendatud ohu piirkonnas viibimise eest.

Kaebajale maksti tasu 22 834,74 eurot vähem, kui tulnuks maksta siis, kui juhindutud oleks

RTsMS § 18 lg 2 ls-s 2 sätestatud määrast. Kaebaja on praegusel ajal töötu. Eesti Töötukassa

23.01.2019 otsusega nr 119004036 määrati kaebajale l80-päevaseks perioodiks (29.01.2019–

27.07.2019) makstava töötuskindlustushüvitise suuruseks 8,33 eurot päevas. Kaebaja keskmine

ühe kalendripäeva töötasu viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötatud kuul

oli töötukassa arvestuse kohaselt 14,33 eurot. Juhul kui kaebajale oleks makstud tasu vastavalt

RTsMS § 18 lg 2 ls-le 2, oleks talle makstav töötuskindlustushüvitis märkimisväärselt suurem.

Lähtudes töötuskindlustuse seaduse § 9 lg-test 1, 2 ja 4, kujuneks kaebaja keskmiseks ühe

kalendripäeva töötasuks viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötatud kuul

(periood aprill–detsember 2016) 21,5 eurot.

Kaebajal sündis xxx Ukrainas viibides tütar. Eestisse naasnuna esitas kaebaja

Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotlused lapsetoetuse ja vanemahüvitise saamiseks. SKA

3-19-1095

4(12)

määras 15.03.2019 otsusega ajavahemikuks 01.03.2019–31.08.2034 igakuiseks lapsetoetuseks

60 eurot ja perioodiks 01.03.2019–05.02.2019 igakuiseks vanemahüvitiseks 540 eurot.

Vanemahüvitise määramisel arvestas SKA vastavalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 37 lg-le 3

hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta (s.o 2017. a) isikustatud

sotsiaalmaksu summaks 425,70 eurot. Kuna vastustaja ei maksnud kaebajale tasu ülejäänud

missioonil viibitud kuude, s.o ajavahemiku 2017. a aprill–detsember eest, siis kujunes kaebaja

ühe kalendrikuu keskmiseks tuluks vaid 107,5 eurot ning igakuise hüvitise suuruseks määrati

PHS § 40 lg 1 alusel 540 eurot. Juhul, kui kaebajale oleks makstud tasu vastavalt RTsMS § 18

lg 2 ls-le 2 iga 2017. a-l missioonil viibitud kuu eest, oleks talle makstav vanemahüvitis 1204,67

eurot kuus.

Kokku on kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude suuruseks 32 954,02 eurot (s.o saamata

jäänud tsiviilmissioonil osalemise tasu 22 834,74 eurot + saamata jääv töötuskindlustushüvitis

1619,91 eurot + saamata jääv vanemahüvitis 8499,37 eurot).

Väärikuse alandamise korral on ette nähtud mittevaralise kahju hüvitamine. Vastustaja

vastuolulist ja sõnamurdlikku käitumist arvestades saab kaebajal mittevaralise kahju tekkimist

eeldada (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1). Kaebuses kirjeldatud vastustaja

käitumisaktid kogumis põhjustasid kaebajale kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse

alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas. Väärikaks ei saa pidada käitumist, millega

vastustaja andis pidevalt ebaselgeid ja vastuolulisi selgitusi missioonil osalemiseks esitamise

kohta ning jättis ühelegi objektiivsele ja mõjuvale põhjusele viitamata kaebaja kandidatuuri

lõpuks sootuks esitamata. Kogu aja vältel oli kaebaja teadmatuses ja mures enda ja pereliikmete

tuleviku suhtes. Sellega kaasnes pikaajaline emotsionaalne pingeseisund ehk stress. Kaebaja oli

varasema põhjal eeldanud, et saab missioonil tööd jätkata, kuid oli sunnitud naasma perega

Eestisse. Tööd ei ole kaebaja leidnud käesoleva ajani. Kaebaja kandideeris 2018. a-l korduvalt

teistele tsiviilmissioonidele, kuid ei osutunud kordagi valituks. Vastustaja tugines

subjektiivsetele põhjendustele.

Vastustaja suhtumist kaebajasse iseloomustab asjaolu, et erinevalt teistest OSCE SMM-l

osalenud vaatlejatest ei peetud vajalikuks kutsuda teda rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel

osalenud Eesti ekspertide tänamiseks korraldatud üritustele 16.06.2017 ja 18.06.2019. Üritustel

pälvisid presidendi ja välisministri tunnustuse koos kaebajaga OSCE SMM-l osalenud Eesti-

poolsed vaatlejad. Kaebajat kummalegi üritusele ei kutsutud ja talle tänu ei avaldatud, ehkki ta

elas enam kui neli aastat veendumuses, et esindab Ukraina kriisikoldes missioonil viibides ja

eluga riskides Eesti riiki. Selline ebavõrdne kohtlemine tekitas kaebajas solvumistunnet, mis on

samuti vaadeldav hingelise kannatusena (nt Riigikohtu 06.06.2002 otsus nr 3-3-1-27-02, p 14).

4. Välisministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

21.03.2014 otsustati seoses Ukrainas aset leidva olukorraga luua OSCE SMM. Samal ajal

kuulutas OSCE välja konkursi missioonile vaatlejate leidmiseks. Soovi missioonil vaatlejana

osaleda avaldasid mitmed eestlased (sh kaebaja), esitades OSCE kodulehel sellekohased

avaldused. Avalduse esitamise järgselt küsis OSCE kandidaatide päritoluriigi nõusolekut.

16.05.2014 pöördus kaebaja vastustaja poole täpsustavate küsimustega, mis puudutavad

ennekõike Donetski elamispiirkondi ning OSCE poolt makstavat päevaraha. Kaebaja alustas

27.05.2014 missioonil tööd seconded ametikohal ja sõlmis vastavasisulise lepingu OSCE-ga.

Kaebaja allkirjastas 07.07.2014 käsunduslepingu, mida pikendati missiooni pikendamise aja

kaupa kuni 31.03.2017. Vastustaja saatis 26.01.2016 kaebajale teate käsunduslepingu alusel

makstava tasu vähendamise kohta ning sai selle kohta kaebajalt samal päeval nõusoleku.

22.03.2017 saatis vastustaja kaebajale e-kirja, millega teavitati kaebajat lepingu ja tasu

maksmise lõppemisest 31.03.2017. Vastustaja saatis 16.03.2018 kaebajale e-kirja, milles tegi

3-19-1095

5(12)

ettepaneku missioonil jätkata kuni 31.03.2019. Vastustaja saatis 28.03.2018 kaebajale e-kirja,

milles teatas, et kaebaja missioonil osalemist ei ole siiski võimalik pikendada.

Rahvusvaheline tsiviilmissioon täidab rahvusvahelise tsiviilkriisiohje ülesandeid ning luuakse

enamasti rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vastava organisatsiooni otsustusprotseduuri

kohaselt. Organisatsiooni otsus (liikmesriikide konsensuslik otsus) luua missioon ei tähenda

seda, et liikmesriik selles ka ise osalema peab, olgu rahaliselt või ekspertide lähetamisega.

Konkreetse osalemisotsuse missioonil langetab iga riik suveräänselt. Eesti puhul otsustab

missioonil osalemise välisminister, arvestades nii missiooni välispoliitilist prioriteetsust Eesti

jaoks kui ka eelarvelisi vahendeid. Kõnealuse missiooni loomine otsustati seoses Ukrainas

kujunenud keerulise olukorraga 21.03.2014. Kuigi tegemist oli ja on endiselt välispoliitiliselt

Eesti jaoks prioriteetse riigiga, ei olnud missioonile panustamine sel hetkel eelarveliselt

võimalik ja missioonil osalemise otsust ei tehtud. Samal ajal kuulutas OSCE välja konkursi

missioonile vaatlejate leidmiseks. Vastustaja informeeris kõiki kandideerijaid eelnevalt, et

vastustajal ei ole võimalik neile maksta palka ning ainsa tasuna saavad nad arvestada OSCE

päevarahadega. Sellest, et neil tingimustel ei ole missioonil osalejatele ette nähtud sotsiaalsete

garantiide tagamist, sai kaebaja üheselt aru ning kinnitas seda ka oma hilisemas e-kirjas

vastustajale. Kaalunud olukorda ning samas piiratud eelarvelisi võimalusi, otsustas vastustaja,

et OSCE konkursil edukalt kandideerinuid tuleks võimalust mööda siiski toetada, mistõttu

otsustati sõlmida nendega käsunduslepingud minimaalsete sotsiaalsete tagatiste säilitamiseks.

Kaebusest jääb ebaselgeks, milline vastustaja konkreetne tegevus on käsitatav väärikuse

alandamisena. Vastustaja on juba varasemas suhtluses kaebajaga vabandanud olukorra eest, mis

tekkis 16.03.2018 saadetud e-kirja tagajärjel ning pakkunud tekkinud läbielamiste

kompenseerimiseks 6000 eurot. Sellest on kaebaja keeldunud. Kaebajalt ei ole võetud alatiseks

võimalust järgnevatel missioonidel osaleda.

16.06.2017 ja 18.06.2019 Eesti riigi poolt tsiviilmissioonidele lähetatud ekspertide tänamiseks

korraldatud üritustele kutsuti RTsMS alusel lähetatuid. Eestlasi, keda riik lähetanud ei ole,

töötab missioonidel veel. Kaebajat ei kutsutud, kuna teda ei olnud lähetatud RTsMS alusel.

Vastustajal ei ole ühegi õigusakti alusel kohustust tänuüritust korraldada, seega puudub kaebaja

subjektiivsete õiguste riive.

5. Tallinna

Halduskohus

jättis

27.11.2020

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kaebaja leiab ekslikult, et tema tegevus Ukrainas OSCE missioonil oleks pidanud olema

tasustatud RTsMS alusel. Nimetatud seadus reguleerib Eesti riigi osalemist rahvusvahelisel

tsiviilmissioonil ning missioonile lähetatava eksperdi õigusi, kohustusi ja sotsiaalseid tagatisi

(RTsMS § 1 lg 1). Eesti riik otsustas kõnealusel missioonil osaleda alles 19.04.2017

(välisministri 19.04.2017 käskkiri nr 85 „Rahvusvahelisel tsiviilmissioonil osalemine“; dtl

235). Välisministri pädevus sellise otsuse langetamiseks tulenes RTsMS § 7 lg-st 5. Seega ei

osalenud Eesti riik kaebuses kirjeldatud ajal kuni 19.04.2017 kõnealusel missioonil, mistõttu ei

kohaldu nimetatud perioodi osas RTsMS. Asjaolu, et 04.07.2014–31.03.2017 oli kaebajaga

sõlmitud käsundusleping, ei oma praeguse vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Nimetatud

leping pole sõlmitud RTsMS alusel, sellega hõlmatud perioodil Eesti riik missioonil ei

osalenud. Vastustaja tegevus sellise lepingu sõlmimisel ja täitmisel pole praeguse vaidluse ese.

Ekslik on ka kaebuse seisukoht, et vähemalt perioodil 19.04.2017–31.08.2018 pidanuks kaebaja

olema tasustatud RTsMS alusel. Puudub vaidlus, et kaebaja missioonil osalemise kohta, sh

nimetatud perioodil, pole ühtegi haldusakti (vt Välisministeeriumi 22.12.2017 e-kiri kaebajale;

dtl 32). Avalik-õiguslik teenistussuhe tekib haldusakti alusel. Seega polnud kaebaja

teenistussuhtes Eesti riigiga ka perioodil 19.04.2017–31.03.2018, mistõttu tal puudus õigus

3-19-1095

6(12)

RTsMS-s ette nähtud hüvedele missioonil osalemise eest. Seejuures ei oma määravat tähtsust

kaebuses toodud ühe ametniku e-kirjas viidatud võimalus jätkata 31.03.2018–31.03.2019

„seaduse alusel ja kõigi garantiidega“ (vt Väliministeeriumi 16.03.2018 e-kiri kaebajale; dtl

36), kuna vastavat otsust vastustaja ei teinud (vt Välisministeeriumi 28.03.2018 e-kiri kaebajale;

dtl 37). Seega on varalise kahju nõue alusetu, kuna puudub avaliku võimu kandja õigusvastane

tegevus (RVastS § 7 lg 1).

Alusetu on ka mittevaralise kahju nõue. Väärikuse alandamise alla ei asetu igasugused

hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut

alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Asjas ei nähtu, et vastustaja tegevus oleks

kaebaja suhtes olnud vastuoluline määral, mis õigustaks rahalise kompensatsiooni

väljamõistmist. Kaebaja alustas 27.05.2014 Ukrainas tegevust OSCE-ga sõlmitud lepingu

alusel. Pooled pole väitnud ja asja materjalidest ei nähtu, et Eesti riik oleks seoses sellega

andnud kaebajale mingisuguseid lubadusi. Kaebajaga 07.07.2014–31.03.2017 tähtajalise

käsunduslepingu sõlmimine ei andnud kaebajale õiguspärast ootust selle jätkuvale

pikendamisele. Eelnevast ei saanud kaebajal tekkida ka õiguspärast ootust, et vastustaja toetab

2018. a kaebaja kandidatuuri OSCE seconded ametikohale. Selles küsimuses on vastustajal

ulatuslik diskretsiooniruum. Asja materjalidest ei nähtu diskretsiooni kuritarvitamist. Vastustaja

kaalutlused on asjakohased, kaebuses kahtlustatud subjektiivsus pole kohtule äratuntav.

Kaebuse kohaselt kaebajal pikaajaliselt esinenud emotsionaalse pingeseisundi suhtes puudub

vastustaja süü. Segadust tekitavaks on võimalik pidada Välisministeerium 16.03.2018 e-kirja

kaebajale, kuid puudub vaidlus, et vastustaja poolt kaebajale hingeliste üleelamiste

kompenseerimiseks pakutud 6000 eurot ei võtnud kaebaja vastu. Hingelised üleelamised ei

peagi olema tingimatult ja üksnes rahaliselt kompenseeritavad. Kohus loeb Välisministeerium

21.01.2019 kirjas nr 4-4/4571-16 kaebaja ees vabandamist viimasele tekitatud mittevaralise

kahju heastamiseks piisavaks (dtl 93). Asjaolu, et kaebaja on Eestis käesoleva ajani töötu, pole

seostatav vastustaja tegevusega.

Asjas nähtuva teabe kohaselt kutsuti tänuüritustele isikud, kelle suhtes kohaldus RTsMS. Kuna

kaebaja selliste isikute ringi ei kuulunud, pole kaebajat ebavõrdselt koheldud. Isegi juhul, kui

kaebaja tulnuks kutsuda nimetatud üritustele, ei saanud kutsumata jätmine tekitada talle

selliseid kannatusi, mis tuleks hüvitada rahas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub 27.12.2020 apellatsioonkaebuses ja 25.05.2021 täiendavas seisukohas tühistada

Tallinna Halduskohtu 27.11.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning

jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kohus ei ole süüvinud kaebaja põhjendustesse ega hinnanud esitatud tõendeid ja neil

põhinevaid asjaolusid. Varalise kahju hüvitamise nõude kontekstis ei ole küsimus selles, kas

kaebaja oli lähetatud OSCE SMM-le RTsMS alusel või mitte, vaid selles, kas ta oleks pidanud

olema lähetatud vastustaja õiguspärase tegevuse korral nimetatud seaduse alusel ning kas

kaebajale peavad seetõttu laienema seaduses loetletud sotsiaalsed garantiid. Küsimus taandub

sellele, kas tegemist oli lühiajalise, kiireloomulise või pikaajalise tsiviilmissiooniga RTsMS §

2 tähenduses. Kuna juba esmakordne OSCE SMM mandaat kehtis üle 90 päeva (s.o perioodil

21.03.2014–31.09.2014), pidanuks olema vastustajale kohe alguses selge, et tegemist on

pikaajalise tsiviilmissiooniga RTsMS § 2 p 10 mõistes ja oleks tulnud lähtuda nimetatud

seaduse sätetest.

Vastustaja esindaja on 16.03.2018 e-kirjas kaebajale märkinud: „Jätkaksid siis nii nagu meie

soov ehk seaduse alusel ja kõigi garantiidega, mis seadus ette näeb.“ Seega on vastustaja

3-19-1095

7(12)

väljendanud kaebajale seisukohta, et OSCE SMM on rahvusvaheline tsiviilmissioon RTsMS §

2 p 1 mõistes ja kaebaja on ekspert RTsMS § 2 p 2 mõistes, kellele kohalduvad kõik sotsiaalsed

garantiid, mida sama seadus eksperdile ette näeb. Veelgi enam, juba 11.12.2017 kaebajale

saadetud e-kirjas märkis vastustaja esindaja, et: „Aastatagune otsus oli, et edaspidi lähetab

Välisministeerium kõik eksperdid vaid tsiviilmissioonide seaduse alusel.“ Seega juba hiljemalt

2017. a detsembris oli vastustaja jõudnud otsusele, et eksperdid tuleb lähetada

tsiviilmissioonidele RTsMS alusel.

Vastustaja väide, mille kohaselt vaatlejad osalesid OSCE SMM-l omal vastutusel, on esitatud

eesmärgiga õigustada oma õigusvastast tegevust. Vähemalt ajavahemikul 19.04.2017–

31.03.2018 pidanuks kaebaja suhtes igal juhul kohalduma RTsMS. Selle perioodi eest ei

makstud aga kaebajale üldse tasu. Samas lähetati RTsMS regulatsioonist juhindudes Eestist

OSCE SMM-le Ukrainasse uusi vaatlejaid. Sellist erinevat kohtlemist on põhjendatud käsitada

põhiseaduse §-st 12 tuleneva üldise võrdsuspõhiõiguse rikkumisena.

Vastustaja asus esimest korda väitma, et vaatlejad osalesid missioonil omal vastutusel ning ei

olnud Eesti riigi ametlikud esindajad, alles 14.09.2018 kirjas ehk pärast seda, kui kaebaja oli

korduvalt nõudnud vastustajalt konkreetseid vastuseid OSCE SMM-l osalemist puudutavatele

küsimustele. Veel 2017. a lõpus oli vastustaja seisukohal, et kaebaja ei osalenud missioonil

„omal vastutusel“, vaid esindas Eestit. Halduskohus ei ole sellele tähelepanu osutanud.

Halduskohus on tähelepanuta jätnud, et OSCE SMM vaatleja ametikoht on seconded ehk OSCE

liikmesriigi lähetatud. Vastustaja veebilehel avaldatud OSCE terminite sõnastiku kohaselt

tähendab sõna secondment lühidalt kokkuvõttes, et OSCE kontekstis on tegemist praktikaga,

kus osalev riik teeb personali OSCE-le kättesaadavaks, jätkates selle tasustamist.

Kohtule oleks pidanud asjaolude põhjal olema selge, et kaebajale tulnuks maksta tasu vastavalt

RTsMS § 18 lg-le 2 ja seda kogu OSCE SMM-l viibimise vältel. Tasu maksmata jätmine olnuks

põhjendatud üksnes juhul, kui esinenuks RTsMS § 18 lg-s 5 kirjeldatud olukord – kui kaebajale

maksnuks palka rahvusvaheline organisatsioon, kelle otsealluvuses ta missioonil ülesandeid

täitnuks. OSCE kaebajale palka ei maksnud. OSCE hüvitas rahaliselt vaid reisikulud missiooni

asukohta ja sealt koju missiooni alustamisel ja sealt lahkumisel ning maksis maksuvaba hüvitist

elukondlike kulude (majutus, toit jms) osaliseks katmiseks, samuti maksuvabalt nn hazard

payment’i tasu kõrgendatud ohu piirkonnas viibimise eest.

Asjaoludega vastuolus ja paljasõnaline on vastustaja 08.05.2019 otsuse väide, et kaebajale olid

alates esimesest missioonile asumisest teada kõik tingimused, sh kaasnevad rahalised tasud ja

sotsiaalsed tagatised. Kaebaja alustas vaatlejana 27.05.2014 vastustaja poolt heaks kiidetud

eksperdi ametikohal, kuid alles 04.07.2014 teatas vastustaja talle, et valmistab ette OSCE

SMM-l osalevate vaatlejatega sõlmitavat käsunduslepingut. Kaebaja allkirjastas lepingu

07.07.2014. Seega ei saanud ta 2014. a mais missioonile siirdudes olla teadlik, kas ja millistel

tingimustel temaga leping sõlmitakse. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks

tema väidet, et poolte vahel olid olulised tingimused enne missioonil töö alustamist kokku

lepitud.

Halduskohus ei ole hinnanud asjaolusid ja tõendeid, mis kinnitavad kaebaja veendumust, et

vastustaja keeldus tema missioonil osalemist pikendamast vastuolulistele ja subjektiivsetele

põhjendustele tuginedes. Kaebajale sai teatavaks, et 2018. a-l lähetas vastustaja OSCE SMM-

le vaatlejana E.K, kes oli teeninud samal missioonil eelnevalt juba 2,5 aastat, naases sealt omal

soovil ning sai osalemise eest ka tänukirja. Tema töötamist missioonil vaatlejana 2018. a

septembris kinnitab kaebaja ja E.K vaheline e-kirjavahetus. E.K lähetati missioonile RTsMS-i

alusel ajal, mil kaebaja osales samal missioonil olukorras, kus temaga 2014. a juulis sõlmitud

käsunduslepingut ei oldud pikendatud. Seega on kinnitust leidnud, et vastustaja ettekäänded

3-19-1095

8(12)

kaebaja missioonil osalemise mittepikendamiseks olid otsitud. Tegemist on ebavõrdse

kohtlemisega.

Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ei peetud vajalikuks käsunduslepingut pikendada

olukorras, kus seda oldi eelnevalt kolm korda pikendatud ja lepingu sõlmimise eesmärgiks oli

vastustaja väitel kaebajale minimaalsete sotsiaalsete tagatiste säilitamine. Vastustaja ei ole

siiani esitanud arusaadavat selgitust, miks ei peetud pärast peaaegu kolmeaastast perioodi

kaebajale sotsiaalsete tagatiste säilitamist äkitselt enam vajalikuks, ehkki tema osalemine OSCE

SMM-l jätkus ja talle väljastati diplomaatiline pass.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta kõik kaebaja väited selle kohta, et kandidaatide valimine

rahvusvahelistes tsiviilmissioonides osalemiseks ei olnud läbipaistev ega kooskõlas hea

haldustava põhimõttega. Kaebaja on nõudnud vastustajalt korduvalt andmeid, mis võimaldaks

veenduda, millistest kriteeriumidest lähtudes leiti kandideerinud isikute hulgast sobivad.

Vastustaja esitas valimist kajastava protokolli väljavõtte vaid ühel korral, s.o 26.03.2019, kui

kaebaja kandideeris taaskord EUMM Georgia missioonile ega osutunud valituks. Ülejäänud

kordadel soovitud dokumente ei esitatud, mistõttu on tõenäoline, et neid ei koostatud või esineb

kaalukas põhjus nende varjamiseks.

Ekslik on halduskohtu väide, et kaebuses on peetud sõnamurdlikuks vastustaja 08.05.2019

keeldumist kaebajale varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisest summas 44 305 eurot.

Kaebaja pidas sõnamurdlikuks hoopis asjaolu, et vastustaja ise eeldas esialgu oma käitumisega

kaebajale hingeliste üleelamiste põhjustamist, vabandas ja avaldas valmisolekut mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 6000 eurot, kuid hiljem taganes lubatust, väites, et kahju

hüvitamise aluseid ei esine. Alusetu on kohtu väide, et kaebaja ei ole näidanud, milles seisnes

ministeeriumi sõnamurdlikkus kompromissiläbirääkimiste ajal. Kaebaja on esitanud selle kohta

põhjaliku selgituse 10.06.2019 kaebuse p-s 3.4.6.

Kaebaja nõustub põhimõtteliselt, et kaebaja mittekutsumine vastustaja korraldatud

tänuüritusele ei saanud tekitada talle rahaliselt hüvitatavaid kannatusi. Samas ei ole kaebaja

mittevaralise kahju tekkimist põhistades tuginenud üritusele mittekutsumise faktile. Üritusele

mittekutsumisele viitas kaebaja hoopis 27.12.2019 täiendavas seisukohas, et ilmestada

vastustaja suhtumist temasse.

Vastustaja käitumine on olnud õigusvastane, korduv ning kaebajale pikema aja vältel hingelisi

üleelamisi põhjustav, millest tingituna esineb alus mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas.

Usutav on, et kaebuses kirjeldatud vastustaja käitumisaktid kogumis põhjustasid talle selliseid

kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas.

Kaebaja ei leia, et tema kasuks väljamõistetav kahjuhüvitis peab olema tingimata 6000 eurot

või ligikaudu samas suurusjärgus. Kaebaja pidas nimetatud summat kohaseks seetõttu, et sellise

summa pakkus vastustaja ise oma 21.01.2019 kirjas. Kui kohus ei nõustu selle summaga, siis

palub kaebaja kohtul määrata õiglane hüvitis enda äranägemisel.

7. Välisministeerium palub 28.01.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde.

OSCE otsus (liikmesriikide konsensuslik otsus) luua missioon ei tähenda seda, et liikmesriik

peab selles ise osalema, olgu rahaliselt või ekspertide lähetamisega. Konkreetse osalemisotsuse

langetab iga riik suveräänselt. Esimese otsuse, et Eesti Vabariik osaleb OSCE missioonil

ekspertide lähetamisega, tegi välisminister alles 19.04.2017. Kaebajat ei ole kordagi OSCE

missioonile Ukrainasse eksperdina lähetatud ning puudus alus tema suhtes RTsMS-i

kohaldamiseks.

3-19-1095

9(12)

Eesti Vabariik peab andma oma kinnituse kandidaadi esitamisel, kandidaadi OSCE poolt

valituks osutumisel ja ka viibimise pikendamisel, sest muul moel ei ole võimalik OSCE

missioonile kandideerida ega seal töötada. Kinnituse andmisega ei kaasne Eesti Vabariigile

kohustust maksta mingit tasu ega toetust. Rahalised kohustused kandidaadi suhtes tekivad

OSCE-l pärast kandidaadiga lepingu sõlmimist. Sellesse protsessi ei ole kaasatud Eesti

Vabariik. Kandidaadil ei saa olla õigustatud ootust, et tema kandidatuur missioonile esitatakse

või tema missioonil olekut pikendatakse.

Kaebajaga sõlmiti käsundusleping minimaalsete sotsiaalsete tagatiste säilitamiseks. Kuigi

käsundusleping sõlmiti 2014. a juuli alguses, samas kui kaebaja alustas tööd 2014. a mai lõpus,

olid poolte vahel olulised tingimused enne töö alustamist kokku lepitud. Ei ole ühtegi

vastupidist tõendit. Kaebaja väited, mille kohaselt ei olnud ta teadlik kõikidest tingimustest, mis

tema suhtes kohalduvad, on pahatahtlikud ning kohut eksitavad. Tõenditest on nähtav, et

kaebaja on talle võimaldatavatest tingimustest teadlik, saades aru ka sotsiaalsete tagatiste

olemasolu ja puudumise tegelikest tagamaadest.

Käsund kaebajaga lõppes lepingus kokkulepitud ajal 31.03.2017. Edasi maksis missioonil

viibimise eest ainult OSCE. Kaebajal puudus õigustatud ootus, et tema lepingut vastustajaga

pikendatakse. Pooled ei ole ühelgi viisil kokku leppinud käsundi jätkumises. Seega pidi

kaebajale olema üheselt selge, et tema missioonil viibimisest ei teki Eesti Vabariigile mingeid

kohustusi. Vastustaja ei saa vastutada kaebaja otsuse eest viibida pikema aja vältel Ukrainas ja

mitte tegeleda töö otsimisega, muuta oma elukorraldust või muretseda enda ja pereliikmete

tuleviku pärast.

E.K oli vahepeal Eestis, tegi siin tööd ja kandideeris uuesti ning osutus valituks, ta ei viibinud

pidevalt missioonil. Kõikide kandidaatide puhul lähtutakse ühesugustest OSCE etteantud

valikukriteeriumidest.

On alusetu väita, nagu oleks läbirääkimistesse asumine millegi eeldus (praegusel juhul

hingeliste üleelamiste põhjustamise). Samuti on alusetu väita, nagu kujutaks läbirääkimiste

käigus eri seisukohtade väljendamine või läbirääkimiste lõpetamine enne kokkuleppele

jõudmist endast sõnamurdlikkust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. XXi apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks

või tühistamiseks, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi,

asendades need ringkonnakohtu otsuse omadega. Õige on apellatsioonkaebuse etteheide, et

halduskohtu otsus on põhjendamispuudusega ning osadele kaebaja väidetele on jäetud hinnang

andmata. Selle puuduse saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

9. Alustuseks märgib ringkonnakohus, et Välisministeerium ega halduskohus ei ole pööranud

tähelepanu kahjunõude tähtaegsusele. Halduskohtu 05.09.2019 määrusest kaebuse menetlusse

võtmise kohta (dtl 222) ei nähtu, et halduskohus oleks kontrollinud kaebuse tähtaegsuse

küsimust. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus haldusorganile või kaebus

halduskohtule esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta

jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Vastavalt RVastS § 18 lg-

le 2, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata

või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul

esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Praegusel juhul on kahju hüvitamise

taotlus Välisministeeriumile esitatud alles 27.03.2019 (dtl 95 jj) ning hõlmab ka perioode mai

3-19-1095

10(12)

2014–27.03.2016. Selle ajaperioodi osas on taotlus Välisministeeriumile esitatud RVastS § 17

lg-s 3 sätestatud 3-aastase tähtaja rikkumisega, sest kahju tekkimisest pidi kaebaja teada saama

jooksvalt koheselt maksete laekumisest arvates (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11

ühes viidatud kohtupraktikaga), ning Välisministeerium on seega andnud sisulise hinnangu

osaliselt aegunud nõudele. Nagu öeldud, ei ole Välisministeerium ega halduskohus sellele

küsimusele tähelepanu pööranud. Ringkonnakohus ei pea menetlusökonoomia põhimõttest

lähtuvalt aga mõistlikuks uuendada praeguse haldusasja sisulist läbivaatamist tähtaja küsimuse

ja võimaliku tähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks, sest vaidluse tulemus kaebaja jaoks

jääb samaks – kaebaja jaoks ei ole sisulist vahet, kas kaebuse menetlus tuleb osaliselt lõpetada

kaebetähtaja rikkumise pärast ja osaliselt jääb kaebus rahuldamata või jääb kaebus tervikuna

rahuldamata (vt kohtuotsuse edasised põhjendused).

10. Perioodi osas, mis eelnes välisministri 19.04.2017 käskkirjale nr 85 (dtl 235), millega

otsustati RTsMS § 7 lg 5 alusel lähetada alates 1. aprillist 2017 OSCE erimissioonile Ukrainasse

(OSCE SMM Ukraine) Eesti eksperdid, puudub kaebaja varalise kahju nõudel õiguslik alus,

sest Välisministeeriumi tegevus ei olnud õigusvastane. Isikul puudus ajal, kui Eesti Vabariik ei

osalenud Ukraina missioonil, subjektiivne õigus nõuda enda käsitamist Eesti eksperdina

RTsMS tähenduses ning selle seaduse alusel nõuda enda tasustamist ja sotsiaalsete tagatiste

kohaldamist. Asjast nähtub veenvalt, et sõltumata sellest, kuidas oli Eesti riigil aastate lõikes

eelarvelisi vahendeid missioonil olnud isikute täiendavaks toetamiseks, oli kaebaja kogu

Ukrainas oldud aja OSCE ekspert, kellele olid OSCE poolt tagatud päevarahad, tervise- ning

elukindlustus (vt OSCE lähetuse tingimused dtl 160 jj). See, et OSCE lepingutes on kaebaja

lähetajariigiks märgitud Eesti, ei tähenda, et Eesti oleks riigina osalenud OSCE missioonil

RTsMS tähenduses. Samamoodi ei saa seda tähendada ka asjaolu, et Välisministeerium

vahendas vaatlejate valikut OSCE-le. Vastupidiselt kaebaja arusaamale sõltub eksperdi suhtes

RTsMS kohaldatavus just sellest, kas valdkonna eest vastutav minister on otsustanud Eesti

Vabariigi osalemise rahvusvahelisel tsiviilmissioonil või mitte (RTsMS § 1 lg 1 ja § 7 lg 5).

Ehk teisisõnu – RTsMS kohaldatavus ei sõltu abstraktselt missiooni olemusest, vaid Eesti

Vabariigi ametlikust otsusest missioonil osaleda. Eesti Vabariik ei ole kohustatud finantseerima

Eestist pärit vaatlejate ja ekspertide osalemist rahvusvahelistel missioonidel, millest Eesti

Vabariik ei ole RTsMS §-s 7 sätestatud korras otsustanud osa võtta. Vastupidine väide ei tugine

seadusel. Niisiis ei olnud kaebaja enne 01.04.2017, s.o enne välisministri 19.04.2017 otsust

OSCE Ukraina missioonil osalemise kohta, Eesti Vabariigi ekspert, kelle suhtes oleks pidanud

kohaldama RTsMS-i regulatsiooni. Välisministeeriumi tegevuses puudub õigusvastasus.

11. Välisministeerium ei ole suutnud haldusmenetluses ega kohtumenetluses esitada

mõistlikku ja adekvaatset põhjendust, miks ei lähetatud kaebajat pärast välisministri 19.04.2017

otsust Ukraina missioonile RTsMS kohaselt. Vaidlus puudub selles, et kaebaja jätkas Ukrainas

missioonil ka perioodil 01.04.2017–31.03.2018, s.o ajal, mil Eesti Vabariik oli RTsMS § 7 lg 5

alusel otsustanud lähetada Ukraina missioonile Eesti eksperdid. Selleks ajaperioodiks aga ei

lähetanud Eesti Vabariik kaebajat Ukrainasse RTsMS alusel ega maksnud ka mingit tasu

käsunduslepingu alusel. Välisministeerium on 14.09.2018 kirjas kaebajale (dtl 91) selgitanud,

et tasu maksmise lõpetamisest alates 01.04.2017 teatati vaatlejatele ette, põhjuseks rahaline

olukord. Enamik sellel hetkel vaatlejana töötanuid otsustas jätkata ka riigipoolse toeta. Vastavat

22.03.2017 e-kirja, millega rahastuse lõpetamisest teada anti (vt vastus kaebusele, p 1.7), ei ole

asja materjalide juurde lisatud. Välisministeerium ei ole vastu vaielnud, et pärast välisministri

19.04.2017 otsust väljastati kaebajale välisministri 21.04.2017 käskkirja nr 88 alusel Eesti

Vabariigi diplomaatiline pass riigi ülesannete täitmiseks, mille kaebaja tagastas

Välisministeeriumile 05.08.2018 (vt kaebaja 27.12.2019 menetlusdokument ning selle lisad 2

ja 3). Välisministeerium ei ole selgitanud, kes olid need eksperdid, kelle Eesti riik lähetas

Ukraina missioonile 19.04.2017 käskkirja alusel. Asjaoludest võib järeldada, üheks selliseks

3-19-1095

11(12)

eksperdiks võis tegelikkuses olla ka kaebaja, kuid mingil teadmata põhjusel jäi see õiguspäraselt

vormistamata.

12. Sõltumata sellest, kas Välisministeeriumi tegevus 01.04.2017–31.03.2018 oli õigusvastane

või mitte, jääb kahjunõue rahuldamata, kuna kaebaja on jätnud kasutama esmased

õiguskaitsevahendid. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohane esmane õiguskaitsevahend oma

õiguste kaitseks oleks olnud nõue kohustada Välisministeeriumi lähetama kaebaja Ukraina

missioonile RTsMS-i sätete kohaselt. Kuna pikaajalisel missioonil osalemise ajaks võetakse

ekspert Välisministeeriumi koosseisuväliseks teenistujaks ja eksperdi lähetamine tuleb

vormistada Välisministeeriumi kantsleri käskkirjaga (RTsMS § 10 lg-d 1 ja 2), ei saanud

kaebaja mõistlikult olla arvamusel, et pärast välisministri 19.04.2017 otsust OSCE Ukraina

missioonil osalemise kohta tulebki ta automaatselt lugeda lähetatuks RTsMS-i alusel. Kaebaja

ei ole esitanud mingeid selgitusi, miks ta ei reageerinud kohe ega nõudnud enda lähetamist

RTsMS-i alusel. Puudub alus arvata, et see nõue oleks olnud edutu ja kohustamiskaebus ei

saanuks olla tulemuslik (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-15-2943, p 14). Kuna kaebajal endal oli

võimalik varalist kahju vältida, ei ole kahjunõue põhjendatud. Kahjunõude rahuldamise

eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused

oleksid täidetud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-2267, p 17).

13. Rahuldamata jääb ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Ehkki Välisministeerium käitus

kaebajaga sõnamurdlikult ja vastuolus hea halduse tavaga, kui 16.03.2018 kirjaga (dtl 36) tegi

kaebajale ettepaneku jätkata missioonil kuni 31.03.2019 ning 28.03.2018 ja 29.03.2018

kirjadega (dtl 37 ja 38) sellest ettepanekust taganes, ei saanud selline toimimisviis tekitada

kaebajale mittevaralist kahju määral, mis tuleks hüvitada rahas. Küsimus, kas põhiõiguste

rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja

raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13, Riigikohtu otsus asjas nr

3-18-562, p-d 10 ja 12). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus

diskretsiooni alusel (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-16-1903, p 34; 3-3-1-43-11, p 18; 3-3-1-70-

14, p 24 ja seal viidatud praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud Välisministeeriumi

vastuoluline käitumine põhjustada kaebajale selliseid hingelisi üleelamisi, mida tuleks hüvitada

rahas. See lävend on täitmata. Mittevaralise kahju tekkimist kaebajale tema väärikuse

alandamisega ei saa järeldada järgmistele missioonidele inimeste värbamisega seotud

kirjavahetusest

kaebaja

ja

Välisministeeriumi

vahel

ega

toimunud

kompromissiläbirääkimistest. Kui kaebaja leidis, et ta on missiooni eksperdi kohtadest ilma

jäänud õigusvastaselt, oleks kohane õiguskaitsevahend olnud Välisministeeriumi toimingu või

(eel)haldusakti vaidlustamine kohtus koos Välisministeeriumi kohustamise nõudega.

Välisministeeriumi värbamistoimingute õigusvastasust ei saa järeldada esitatud kirjavahetusest.

Tekitatud ebameeldivuste (2018. a märtsi vastuolulised sõnumid) eest vabandas

Välisministeerium 21.01.2019 kirjaga (dtl 93) ja pakkus kompromissi korras mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

kaebajale

6000

eurot.

Sellest

kaebaja

keeldus,

kui

esitas

Välisministeeriumile

27.03.2019

kahjunõude,

millega

sai

vastustaja

lugeda

kompromissiläbirääkimised nurjunuks. Kompromissiläbirääkimiste nurjumisest ei saa isikule

tekkida rahas hüvitatavat mittevaralist kahju. Ringkonnakohus peab vabandamist ja

kompromissi sõlmimiseks valmisoleku näitamist piisavaks, korvamaks vastuoluliste

sõnumitega kaebajale tekitatud ebamugavused.

14. Eelnevast tulenevalt jääb XXi apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi,

asendades need osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 200 p 4). Vastavalt

3-19-1095

12(12)

HKMS § 108 lg-le 1 jäävad kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud kaebaja enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

15. Tuginedes HKMS § 175 lg-le 3, tuleb avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja nimi

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)