3-20-2018/25 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Roby Koik

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuni 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-2018

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 6. oktoobri 2020.

a otsuse nr 15.3-3.4/590-2 tühistamiseks ja Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Kohtuistungi kuupäev

5. mai 2021

Menetlusosalised

Kaebaja - X, esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Ragne

Õunap ja Triinu Moora

Kaasatud haldusorgan – Valga vald, esindaja Kätlyn

Podiradt

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 6. oktoobri 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/590-2

punkt 2 - Xile tehtud ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega

Vene Föderatsiooni ja punkt 3 - Xile kolme aastase Schengeni alale sissesõidukeelu

kohaldamise osas.

3. Teha Politsei- ja Piirivalveametile ettekirjutus Xi 6. mai 2020. a taotluse uueks

otsustamiseks.

4. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

5. Välja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Xi kasuks 210 eurot menetluskulu.

6. Politsei- ja Piirivalveameti ja Valga valla menetluskulud jätta nende endi kanda.

7. Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, st apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 5. juuli 2021. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. X on Vene Föderatsiooni kodanik, kes on sündinud Narvas ning elanud lapseeast Eestis.

2. Xile on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 29.02.2000. a otsusega väljastatud kehtiva

seaduse mõttes pikaajalise elaniku elamisluba.

3. Tartu Maakohtu 02.09.2019. a otsusega tunnistati X süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja teda

karistati seitsme kuu vangistusega. Nimetatud karistusega liideti Tartu Maakohtu 14.11.2018.

a otsusega mõistetud karistus ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti üks

aasta kaheksa kuud ja kümme päeva vangistust.

4. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 06.10.2020. a otsusega nr 15.3-3.4/590-2 tunnistati

kehtetuks Xi pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39L000075 alates 06.10.2020. a (otsuse punkt

1); tehti ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni

kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele Xi kinnipidamisasutusest vabanemisel (otsuse

punkt 2); kohaldati sissesõidukeeld kolmeks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse

täitmisest (otsuse punkt 3).

5. X esitas 16.10.2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 06.10.2020. a otsuse nr 15.3-

3.4/590-2 tühistamiseks ja taotluse esialgse õiguskaitse korras vaidlustatava otsuse kehtivuse ja

täitmise peatamiseks kuni haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

6. Tartu Halduskohus võttis 21.10.2020. a määrusega Xi kaebuse menetlusse, jättes esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 08.12.2020. a määrusega rahuldamata Xi määruskaebuse

halduskohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise peale.

8. Tartu Halduskohus kaasas 10.03.2021. a määrusega asja arvamuse andmiseks

haldusorganina (eestkosteasutusena) Valga valla.

9. X esitas 05.05.2021. a kohtuistungil taotluse kaebuse täiendamiseks kohustamisnõudega,

taotledes PPA kohustamist Xi 06.05.2020. a taotluse uuesti otsustamiseks. PPA esindajad

avaldasid arvamust, et kui kaebaja soovib kaebust täiendada, siis on see tema õigus.

10. Tartu Halduskohus rahuldas 05.05.2021. a kohtuistungi protokollilise määrusega Xi

kaebuse kohustamiskaebusega täiendamise taotluse.

11. Tartu Halduskohus rahuldas 06.05.2021. a määrusega Xi korduva esialgse õiguskaitse

taotluse osaliselt ja keelas Politsei- ja Piirivalveametil Xi Eesti Vabariigist väljasaatmine kuni

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas.

12. X vabanes kinnipidamisasutusest 12.05.2021. a.

Kaebaja nõue

13. Kaebaja on seisukohal, et PPA otsus rikub tema õigusi, kuna temalt on põhjendamatult

võetud õigus elada oma elukohas koos perekonnaga. Kaebaja taotleb PPA otsuse tühistamist,

kuna see on kaalutlusvigadega ning rikub tema õigust perekonnaelule.

Kaebajast tuleneva ohu hindamisel on vastustaja arvestanud kõigi kaebajale tema elu jooksul

mõistetud kriminaal- ja väärteokaristustega. Sealjuures on viidatud ka süütegudele, mis on

toimunud enam kui 20 aastat tagasi ning jäetud tähelepanuta, et nimetatud karistatused on

ammu kustunud. Vastustaja on pidanud oluliseks ka kustunud karistusi leides, et need

iseloomustavad kaebaja isikut. Samas on jäetud tähelepanuta, et valdavalt pani kaebaja

kuritegusid toime alaealisena ning vahepealsel ajal elas ta seaduskuulekalt.

Kaebuse esitamise ajal on kaebajal neli kehtivat kriminaalkaristust varguse (KarS § 199),

mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise (KarS §424) ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise

(KarS § 4189, kindlustuskelmuse (KarS § 212) ja alkoholi ebaseadusliku käitlemise (KarS §

375) eest. Viimati karistati kaebajat 02.09.2019.a selle eest, et ta varastas salaja võõra

robotmuruniitja. Märkimata ei saa jätta ka seda, et nimetatud kuriteo pani kaebaja toime enne

eelmise kohtuotsuse tegemist, s.t. kriminaalasju oleks võinud arutada ühes menetluses, millega

oleks kaasnenud üks karistus.

14. Analüüsides kaebaja poolt viimasel ajal toimepandud õiguserikkumisi, on ilmne, et tegemist

on teise astme kuritegudega, mille eest on seadusandja näinud ette maksimaalse karistusena 5

aastat vangistust. Samas on kaebajale mõistetud karistused tunduvalt alla vastavate

sanktsioonide keskmist määra, millest järeldub, et kohtute hinnangul ei ole tema poolt toime

pandud kuriteod olnud ülemäära rasked ning tema süü ole olnud suur.

15. Vaidlustatud haldusaktis on vastustaja viidanud Tartu Vangla hinnangule, mille kohaselt

olevat kaebaja ohtlik avalikkusele, uue kuriteo toimepanemise risk on keskmine. Paraku ei

selgu, milliste andmete alusel on Tartu Vangla oma arvamuse kujundanud. Kuigi

kohtupraktikas on korduvalt viidatud sellele, et vanglate poolt arvutatav uue kuriteo

toimepanemise tõenäosuse kujunemine ei ole mõistetav ega jälgitav, on vanglasüsteem

järjekindlalt viidanud sellisele oletuslikule näitajale. Eeltoodu alusel ei ole kaebaja ohtlikkuse

hindamisel võimalik arvestada Tartu Vangla poolt esitatud uue kuriteo toimepanemise

tõenäolisusega.

16. Riigikohus on 19.veebruari 2019.a otsuses haldusasjas nr 3-17-1545 märkinud, et kui

Politsei- ja Piirivalveamet kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha

koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ

art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht (otsuse p 19).

Sama otsuse punktis 23 on Riigikohus viidanud Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt

eeldab avaliku korra kaitsele tuginemine igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida

põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht,

mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.

17. Vaidlust ei saa olla selle üle, et liiklusohutuse ja võõra vara vastased süüteod on lubamatud,

kuid raske on nõustuda sellega, et mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes ja muruniiduki

vargus kahjustavad ühiskonna põhihuvisid sel määral, et tingivad süüdlase vältimatu

väljasaatmise.

18. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa tühistamine ning Eestist väljasaatmine tooks

kaebajale ning tema lähedastele kaasa raskeid tagajärgi – abikaasadel puuduks võimalus

normaalseks pereeluks, laps jääks ilma isa vanemliku hoolitsuseta ning vajaliku abita jääks ka

kaebaja ema. Kaebajale on arusaamatu vastustaja seisukoht, et nii abikaasa kui ka lähedased

võivad soovi korral teda Venemaal külastada või ka koos temaga Eestist lahkuda. Kaebaja

abikaasa Z on Eest Vabariigi kodanik, keda ei saa kohustada Eestist lahkuma ja välismaale

elama asuma.

19. Kaebaja on kogu oma elu Eestis elanud ning töötanud. Arusaamatust tekitab vastustaja

seisukoht, et kaebajal on võimalik Vene Föderatsioonis asuda tööle, tasuda oma võlgnevusi

ning saada edukalt hakkama. Üldiselt teadaolevalt on käesoleval ajal majanduslangus

enamuses maailma riikides, s.h. ka Venemaal. Taolises olukorras ei ole eluliselt usutav, et ilma

alalise elu- ja töökohata ning materiaalselt vähe kindlustatud isik suudaks leida endale elu- ja

töökoha ning saada hakkama viisil, mis võimaldaks täita oma kohustusi alaealise lapse,

abikaasa ja lähedaste ees ning rahuldada tema vastu täitemenetluses esitatud nõuded.

Arvestades Eesti Vabariigi ning Vene Föderatsiooni vahelisi puudulike suhteid täitemenetluse

valdkonnas ning sissetuleku puudumist tooks kaebaja väljasaatmine kaasa selle, et temalt

kannatanute ja riigi kasuks välja mõistetud summade laekumine oleks äärmiselt ebatõenäoline.

20. Kaebaja esitas 19.01.2021. a taotluse lisada haldusasja materjalidele koopia Yi

sünnitõendist, millest nähtuvalt on 21.09.2016.a sündinud Y kaebaja tütar. Lapse emana on

kantud sünnitõendile C. Samuti taotles kaebaja lisada haldusasja materjalidele koopia Ci surma

tõendist, mille kohaselt suri C 05.12.2020. a. Kaebaja soovib eelnimetatud dokumentidega

tõendada, et ta on alaealise Yi vanem ning lapse teine vanem on surnud. Kuigi kaebaja viibis

taotluse esitamise ajal vanglas on ta lapse ainus hooldusõigusega vanem ning seetõttu mõjutaks

tema Eesti Vabariigist väljasaatmine oluliselt alaealise heaolu.

21. Kaebaja 12.02.2021. a menetlusdokumendi kohaselt on PPA 29.01.2021.a arvamus kaebaja

tõendite taotluse osas asjakohatu. Seisukohas avaldatu viitab sellele, et vastustaja ei püüagi

arvestada kõigi tähtsust omavate asjaoludega ning esitatud argumendid ei ole kooskõlas hea

haldustavaga.

Arusaamatu on PPA seisukohas esitatud etteheited, mille kohaselt ei ole kaebaja oma lapsega

alates 05.12.2020. a kokkusaamisel käinud ega talle helistanud, samuti ei ole ta alates

05.12.2020. a oma last majanduslikult toetanud. Vastustaja on nimetatud etteheidete esitamisel

jätnud tähelepanuta, et kaebaja viibib endiselt Tartu Vanglas ning tal puudub võimalus vabalt

oma last külastada, samuti puuduvad tal vahendid, mille arvel oma last materiaalselt toetada.

Vangistusseadus sätestab lühi- ning pikaajaliste kokkusaamiste korra ning kokkusaamised on

võimalikud vaid juhul, kui vabaduses viibib isik kokkusaamist taotleb. Tähelepanuta ei saa jätta

ka seda, et alaealine laps saab kokku saamisele tulla vaid täiskasvanud saatjaga. Samuti on

seoses COVID-19 viiruse levikuga viimasel ajal kokkusaamiste korraldamine rakendatud.

Seega ei sõltu kohtumine alaealise lapsega ainult kaebaja soovist, vaid see eeldab mitmete

tingimuste täitmist.

Sama arusaamatu on väide, mille kohaselt ei olevat kaebaja last kunagi materiaalselt toetanud.

Tõepoolest ei elanud kaebaja ja C juba aastaid koos, kuid sellest ei saa järeldada, et isa ei oleks

last toetanud. Juhul, kui lahus elav vanem last ei toeta, on last kasvataval vanemal õigus nõuda

elatist vastavalt perekonnaseaduse sätetele. C ei ole sellist nõuet esitanud, millest võib

järeldada, et kaebaja toetus lapsele oli piisav. Vanglas viibimise tõttu ei ole kaebajal

sissetulekut, mille arvel oma alaealist last toetada.

Põhimõtteliselt on vastustajal õigus selles, et kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti

andmise aja seisuga. Samas võib hilisem asjaolude muutumine kaasa tuua olukorra, kus

haldusakt on ilmselgelt põhjendamatu ning rikub adressaadi või kolmanda isiku õigusi.

Käesoleval ajal on kaebaja Yi ainus elusolev vanem, kellel on õigus ja kohustus alaealise eest

hoolitseda. Kaebaja väljasaatmine tekitaks olukorra, kus tal ei ole võimalust vanema kohustusi

täita ning alaealine jääks ilma vanemliku hoolitsuseta.

Vajadus lapse eest hoolitseda ja tema elu korraldada kaalub üles kaebajast väidetavalt lähtuva

ohtu Eesti Vabariigi avalikule korral ja julgeolekule.

22. Kohtuistungil esitas kaebaja taotluse kaebuse täiendamiseks kohustamiskaebusega,

taotledes PPA kohustamist kaebaja 06.05.2020. a taotluse lahendamiseks.

Vastustaja vastuväited

23. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

24. Kaebaja on Venemaa kodakondsusega ning VMS § 3 mõttes on tegemist välismaalasega.

VMS § 10 kohaselt tagatakse Eestis viibivale välismaalasele Eesti kodanikuga võrdsed õigused

ja vabadused. Samas ei ole välismaalase positsioon väljasaatmise puhul võrreldav kodanikuga

(EIKo 12313/86, Moustaquim vs Belgia, p 49). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kinnitab riigi

õigust, rahvusvahelise õiguse alusel ja vastavuses rahvusvaheliste lepingute järgsete

kohustustega, reguleerida välismaalaste sisenemist oma territooriumile ja nende elamist seal.

Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on selgelt kehtestatud,

et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele

juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus

pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide

kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Osalisriikidel on õigus saata välja kuritegudes süüdi

mõistetud välismaalane, et hoida avalikku korda ning selline otsus peab olema kooskõlas

seadusega ning demokraatlikus ühiskonnas vajalik (EIKo 52178/10, Samsonnikov vs. Eesti, p

86).

25. PPA otsus vastab VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldustele – kaebaja kujutab endast ohtu

avalikule korrale ja julgeolekule. PPA otsus on kaalutlusvigadeta, haldusorgan on selgitanud

piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile

põhjendatud ja õiglase hinnangu ning vaidlusalused kaalutlused nähtuvad vaidlusalusest

haldusaktist. PPA on otsuse tegemisel analüüsinud VMS § 241 lg-s 3 sätestatut – kaalunud

välismaalase toimepandud õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi, kaebajaga seotud ohte, võttes

arvesse isiku Eestis elamise kestust, vanust, tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete

jaoks ning sidemeid Eestiga. Lisaks on PPA võtnud arvesse EIK praktikat. Samuti on

vaidlusalune otsus kooskõlas kõige hiljutisema Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt peab

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel olema tuvastatud isikust lähtuv tegelik

(tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht avalikule korrale ja riigi

julgeolekule, kui pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel koostatakse ka

lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld (RKHKo 3-17-1545 p 19). Vaidlusaluse otsuse

tegemisel pole PPA lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud HMS §-st 6

tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebuse esitajale võimaluse oma

seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid.

PPA võimaldas otsuse tegemisel kaebajal esitada enda arvamus ja vastuväited lähtudes

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 40 lg-st 1 ning neid otsuse tegemisel arvesse võtnud.

PPA on vaidlusaluses haldusaktis tuvastanud esmalt kaebajast tuleneva ohu avalikule korrale,

tuvastanud kas isikust lähtuv oht on tegelik ning seejärel tuvastanud kas oht on piiavalt tõsine.

Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 3 tulenevalt võivad liikmesriigid pikaajalise elaniku õiguse

pikaajalise elaniku staatusele lõpetada, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule

arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu ning sama direktiivi art 12 lg 1 kohaselt võib

pikaajalise elaniku välja saata üksnes siis kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu

avalikule korrale ja julgeolekule võttes arvesse isiku elamise kestvust territooriumil, vanust,

tagajärgi isikule ja tema pereliikmetele ning sidemeid elukohariigiga. PPA on vaidlusaluses

haldusaktis analüüsinud eelpool nimetatud artikleid kogumis ning tuvastanud tegeliku ja

piisava ohu avalikule korrale.

26. Kaebaja heidab PPA-le ette, et PPA viitas süütegudele, mis on toimepandud enam kui 20

aastat tagasi ja karistused on kustunud. Vastustaja selgitab, et tulenevalt karistusregistri seaduse

§ 20 lg 1 p-st 4 on registri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada mh politseiasutusel

välismaalaste seaduses ja väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud

menetluste läbiviimiseks. Vastustaja on seisukohal, et kui seadusandja on pidanud vajalikuks

väljastada andmeid KarRS § 20 lg1 loetletud asutustele, siis eelkõige eesmärgiga vastavate

institutsioonidele seadusega pandud ülesannete täitmiseks. KarRS § 5 lg 1 sätestab, et registri

andmetel on õiguslik tähendus ja KarRS § 5 lg 2 p 1 täpsustab, et õiguslik tähendus on ka

registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel KarRS § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud seadustes

sätestatud menetluste läbiviimisel. Vastustaja on seisukohal, et õiguspärane on eelpool

nimetatud andmete kasutamine VMS-s ja VSS-s sätestatud menetluste läbiviimisel sh lahendite

tegemisel. Ka kohus on märkinud, et isikust lähtuva ohu hindamisel on arhiveeritud

karistusandmed tõendina lubatavad (Tallinna Halduskohtu 14.06.2019 otsus haldusasjas nr 3-

19-340, p 35). Elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses on õiguslik tähendus isiku

karistatuse ja süütegude korduvuse arvestamisel ka nendel karistusregistri andmetel, mis on

kustutatud ja arhiivi kantud. Kustutatud ning arhiivi kantud karistused iseloomustavad isiku

suhtumist õiguskorda ning eelnevat käitumist, mistõttu eelmainitud isikuomadused on määrava

tähtsusega isikust tuleneva ohu analüüsimisel Eesti Vabariigi avaliku korra ja julgeoleku suhtes.

Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule saab ja tuleb

hinnata läbi tema käitumise minevikus, millest saab teha järeldusi tema käitumise kohta

tulevikus (Riigikohtu 4. aprilli 2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51). Seega on PPA

isiku käitumismustri hindamisel ning isikust tuleneva ohu analüüsimisel lähtunud seadusega

kooskõlas olevatest andmetest.

27. Kaebaja märkis, et enamus kuritegusid on kaebaja toime pannud alaealisena ning on

vahepealsel ajal elanud seadusekuulekalt. PPA ei nõustu kaebaja etteheidetega. Esiteks, on

enamus PPA poolt viidatud süüteod toime pandud viimase 20 aasta jooksul, mitte enam kui 20

aastat tagasi, nagu väitis kaebaja. Teiseks, ei vasta tõele kaebaja väide, et enamus kuritegusid

on kaebaja poolt toime pandud alaealisena. Kaebaja sai täisealiseks 13. veebruaril 1998. Seega

on PPA otsuses viidatud süütegudest vaid Narva Linnakohtu 9. aprilli 1997 otsuse aluseks

olevad ja Narva Linnakohtu 20. veebruari 1996 otsuse aluseks olevad süüteod kaebaja poolt

toimepandud alaealisena. PPA lähtus kaebaja ohtlikkuse hindamisel kaebaja poolt täisealisena

toimepandud süütegudest.

Küsitav on ka kaebaja väide, et ta on vahepealsel ajal käitunud seadusekuulekalt. Vastustajale

jääb selgusetuks, millist vahepealset aega kaebaja silmas peab. Kaebaja on kuritegusid toime

pannud alates 1998. aastast kuni 2018. aastani ning on vangistuses viibinud rohkem kui 14

aastat oma elust. Kaebaja seadusekuulekad perioodid on olnud lühikesed ja vastustaja

hinnangul ei saa vangistuses veedetud aega seadusekuulekaks elamiseks nimetada. Vastustaja

hinnangul oli seadusekuulekas käitumine, millele kaebaja viitab, talle nö peale sunnitud, kuna

kaebaja on korduvalt viibinud vangis ja ei ole saanud sel ajal seaduse rikkumisi toime panna.

Selgusetuks jääb kaebaja seisukoht, et viimase kuriteo pani kaebaja toime enne eelmise

kohtuotsuse tegemist, st et kriminaalasju oleks võinud arutada ühes menetluses, millega oleks

kaasnenud üks karistus. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja käitumise ja ohtlikkuse hindamise

seisukohast oluline mitmes kohtumenetluses kuritegusid menetletakse. Oluline on kuritegelike

episoodide arv, mitte menetluste arv. Kaebajat on korduvalt karistatud nii kriminaal- (11 korral,

sh reaalset vanglakaristust kandma määratud 6 korral) kui ka väärteokorras (31 korral).

28. Vastuseks kaebaja väitele, et kohtute hinnangul ei ole kaebaja poolt toime pandud kuriteod

olnud ülemäära rasked ning tema süü ei ole olnud suur, vastab vastustaja järgmist. Kaebaja

hinnang viimase aja õigusrikkumiste kohta on ebamäärane, lakooniline ning puuduvad

konkreetsed põhjendused ja viited menetlustele. Kaebaja kehtivad kriminaalkaristused on

määratud kokkuleppemenetluses. Kuna kaebaja ei ole täpsustanud, milliseid viimase aja

õigusrikkumisi ja karistusi ta silmas peab, saab vastustaja vaid üldiselt märkida, et

kokkuleppemenetlus on kriminaalõiguslik kompromiss ning ilmselgelt kompromissi

saavutamiseks läbirääkimisi ei alustata sanktsiooni ülemmäärast. Vastustaja märgib

täiendavalt, et karistus toimepandud teo eest on mõeldud isikut suunama õiguskuulekale teele.

Kaebajat on korduvalt vangistusega karistatud ning karistuse eesmärgiks on isiku hälbelise

käitumise lõppemine. Seega on PPA hinnangul olulised ka need karistused, mis ei ole

vangistused, kuivõrd on näha, et ka rahalised karistused ei ole isikut suunanud õiguskuulekale

teele. Kokkuvõtvalt on PPA vaidlusaluses otsuse lähtunud eelpool toodud kriminaalõiguses

kehtivatest lihtmenetluse põhimõtetest, karistuse eesmärkidest ning johtuvalt sellest kaalunud

kaebajale mõistetud karistuse liike ja määrasid.

29. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Tartu Vangla poolt esitatud uue kuriteo

toimepanemise tõenäosuse hindamisega ei ole võimail arvestada, kuna uue kuriteo

toimepanemise tõenäosuse kujunemine ei ole mõistetav ega jälgitav. Kaebaja väide on

vastustaja hinnangul paljasõnaline ning asjaolu, et kaebaja selle hinnanguga ise ei nõustu, ei

tähenda automaatselt kaebaja poolt mainitut. Vastustaja märgib, et haldusmenetluse käigus

tuvastatakse lisaks muudele asjaoludele ka isikut iseloomustavad positiivsed ja negatiivsed

asjaolud ning Tartu Vangla poolt koostatud iseloomustus on ilmselgelt objektiivse kaaluga

dokument ohu hindamisel. Tartu Vangla pädevuses on koostada kinnipeetava kohta

riskihinnang ning PPA-l puudub igasugune põhjus kahelda koostatud hinnangu

usaldusväärsuses. Loomulikult ei ole riskihinnang ainuke dokument, millega PPA seisukohta

kujundades ning otsust tehes arvestab, vaid seisukoht isiku ohtlikkusest kujundatakse kogumis

teiste asjaoludega. Vastustaja leiab, et asjakohatu ja meelevaldne on kaebaja poolt seada

kahtluse alla riskihinnangu objektiivsust, kui ei ole välja selgitatud ohuhinnangu läbiviimise

metoodika põhimõtteid (nt valimi kriteeriumeid, kvantitatiivse analüüsi meetodeid, mudelite

valikuid jne). Arvestades asjaoluga, et riskihindamine on vahend, mille toel on võimalik välja

selgitada kuritegeliku käitumise põhjused ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosus ja

ohtlikkus on igati asjakohane, et PPA ühe asjaoluna võtab arvesse otsuse tegemisel ka vanglas

läbiviidud riskianalüüsis kajastatut. Vaidlusaluses otsuses on PPA arvesse võtnud nii kaebaja

iseloomustuses toodut kui ka Tartu Vangla riskihinnangut, mille kohaselt on kaebaja korduva

kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 58% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise

tõenäosus 2 aasta jooksul samuti 42%.

Isegi kui Tartu Vangla poolt esitatud riskihinnangut mitte arvestada, on kaebaja

käitumismustrist siiski selgelt näha, et uue kuriteo toimepanemine on väga suure tõenäosusega.

PPA otsuses on kaebaja süüteod loetletud ja kaebaja käitumist analüüsitud ning

menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt, ei korda vastustaja vastuses kaebusele otsuses

kajastatut.

30. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes ja

muruniiduki vargus kahjustavad ühiskonna põhihuvisid sel määral, et tingivad süüdlase

vältimatu väljasaatmise. Mootorsõiduki joobes juhtimine on väga raske ning teiste isikute elu

ja tervist ohustav käitumine. Ilmselgelt ei ole tegemist väheolulise süüteoga. Samamoodi

varguse puhul. Määrav ei ole mitte see, millise eseme isik varastab, vaid tegu iseenesest. Vargus

on ilmselgelt selline tegu, mis kahjustab teiste isikute õigusi ning on PPA poolt taunitav.

31. Kaebaja hinnangul tooks tema elamisloa kehtetuks tunnistamine ning väljasaatmine talle ja

tema lähedastele kaasa raskeid tagajärgi – abikaasadel puuduks võimalus normaalseks

pereeluks, laps jääks ilma isa vanemlikust hoolitsusest ja kaebaja ema jääks ilma vajaliku abita.

Vastustaja sellise seisukohaga ei nõustu. Vastustaja hinnangul ei ole kaebajal ka vangistust

kandes võimalik oma abikaasaga tavapärast pereelu elada. Vastustajale teadaolevalt ei ole

kaebaja siiamaani oma alaealise lapsega suhelnud, ega tema ülalpidamises osalenud (otsuse lk

19). Elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses ega kaebuses kohtule ei ole kaebaja

selgitanud, milles seisneb tema ema abivajadus, mida ainult kaebaja saab teostada ning kuidas

on kaebaja väidetavat abivajavat ema siiamaani abistanud.

32. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluses otsuses on PPA leidnud õigesti, et abikaasa osas

ei ole pereriive ulatuslik, kuna abielluti vanglas lühikest aega tagasi ning omavahel tegelikku

pereelu ei ole elatud. Samuti pidi abikaasa perekonnaelu alustades olema teadlik kaebaja

kriminaalsest minevikust, kodakondsuse staatusest ning sellega kaasneda võivatest

tagajärgedest. Ka EIK on jõudnud seisukohale, et olukorras, kus isik oli teadlik oma partneri

kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel

pereelu teises riigis (EIKo Onur vs Ühendkuningriik, 17.02.2009, p 59). Vastustaja märgib, et

abikaasal säilib võimalus kaebajat Venemaa Föderatsioonis külastada või soovi korral alustada

ühiselu Venemaa Föderatsioonis. Vastustaja märgib, et rahvastikuregistri andmetel on kaebaja

Q isa, kuid ta ei ole osalenud lapse kasvatamises ega toeta oma last majanduslikult. Ka EIK on

aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda

isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud, mistõttu kaebajal

suhtlemisõigust oma lapse ja teiste lähikondlastega on võimalik realiseerida ka

kodakondsusjärgses riigis elades (EIKo Joseph Grant vs Ühendkuningriik, 08.01.2009, p 40).

PPA ei ole kohustanud kaebaja Eesti kodanikust abikaasat kaebajaga Venemaale elama asuma.

PPA vaid selgitas, kuidas on kaebajal võimalik oma elu korraldada pärast vanglast vabanemist

ja Eestist lahkumist.

33. Kaebaja on seisukohal, et ei ole eluliselt usutav, et ta leiaks Venemaal töö- ja elukoha, kuna

Venemaal on majanduslangus ning selletõttu on kaebajal raske saada hakkama viisil, mis

võimaldaks tal täita kohustusi oma lapse, abikaasa ja lähedaste ees ning rahuldada tema vastu

täitemenetluses esitatud nõudeid. Kaebaja väide Venemaal töökoha leidmise võimatuse kohta

on paljasõnaline. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et kaebaja emakeel on vene keel ja tal

on Vene Föderatsiooni kodakondsus ning Venemaal töökoha leidmine ei ole tema jaoks

keerulisem kui Eestis. Kaebajal ei ole ka Eestis praegu tööd ja tal puudub sissetulek ning ka

Eestis on hetkel palju töötuid ja raske töökohta leida. Töötamise registri andmetel oli kaebajal

viimane pikaajaline töökoht aastal 2014, aastal 2018 on kaebajale vaid kahel korral töötasu

makstud. Seega ei ole kaebaja väide Venemaal töökoha leidmise keerukuse osas asjakohane,

kuna ei ole kindel, et kaebajal on Eestis lihtsam töökohta leida kui Venemaal.

34. Asjakohatu on kaebaja etteheide, et kaalumata on kaebaja väljasaatmise tagajärjed tema

perekonnaliikmetele. Vaidlusaluses otsuses on PPA kaalunud VMS § 241 lg 3 ette nähtud

asjaolusid: kaebaja vanust, Eestis elamise kestust, võimaliku perekonna- ja eraelu riivega ning

sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Vastustaja märgib, et PPA on vaidlusaluse otsuses kaalunud

kaebaja poolt etteheidetavaid asjaolusid ning ei pea vajalikuks neid uuesti põhjalikult käsitleda,

kuid selgitab lühidalt, et vaatamata asjaolule, et kaebaja on väidetavalt elanud kogu elu Eestis,

on kaebaja omandanud vaid eesti keele A1 taseme. Kaebaja on vanglaametnikele kinnitanud,

et ta ei soovi eesti keelt edasi õppida. Kaebaja on teinud küll mõningaid püüdlusi lõimuda

ühiskonda, kuid üksnes keele õppimine ei loo automaatselt riigiga tihedat kultuurilist sidet. Ka

EIKo on leidnud, et isik ei näidanud kunagi üles huvi riigi kodakondsuse saamise vastu, kuigi

tal oli selleks õigus, ning see andis kohtu silmis õigustuse isiku riigist välja saata. Kohus leidis,

et ainuüksi isiku elamine riigi territooriumil ei loo automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks

pidada tähtsaks. Samuti on Riigikohtu Halduskolleegium kohtuasjas nr 3-3-1-1-14 märkinud et

asjaolu, et isik on kogu elu Eestis elanud ei anna küll alust pidada tema sidemeid

kodakondsusjärgse riigiga tugevateks, kuid see ei välista pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamist. Kohus leidis, et kaebajal on välisriigi kodakondsus ning sellest

tulenevalt on tema seos kodakondsusjärgse riigiga tugev. Samuti ei ole pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine vältimatuks eelduseks sugulaste või hõimlaste olemasolu

välisriigis. Vastustaja leiab, et tulenedes EIK ja Riigikohtu seisukohtadest, ei ole kaebajal

absoluutset õigust viibida Eestis lihtsalt põhjusel, et ta on siin praktiliselt terve elu elanud. PPA

on selgitanud, et kaebajal on sihtriigi kodakondsus, ta pole taotlenud Eesti kodakondsust, kuigi

tal oli selleks õigus, tema emakeel on kodakondsusjärgse riigi riigikeel, tema vanus ei takista

tema lõimumist sihtriigiga.

Kaebaja rõhutab, et arvestades Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel puudulikke

suhteid täitemenetluse valdkonnas ning sissetuleku puudumist, tooks kaebaja Eestist

väljasaatmine kaasa selle, et kaebajalt kannatanute ja Eesti riigi kasuks väljamõistetud

summade laekumine oleks äärmiselt ebatõenäoline. Vastustaja hinnangul iseloomustab selline

avaldus kaebaja suhtumist oma kohustustesse kannatanute ja Eesti Vabariigi ees. Isegi

täitemenetluses ei ole keelatud oma nõudeid tasuda ning kohtutäituriga nõuete tasumiseks

kokkuleppeid sõlmida. Ei ole kohustust oodata kuni kohtutäitur arvelduskonto arestib. See, et

kaebaja väidab, et Venemaal elades on nõuete täitmine raskendatud viitab sellele, et kaebajal ei

ole plaanis enda vastu esitatud nõudeid täita, vaid plaanib täitmisest kõrvale hoida.

35. Võttes arvesse kaebaja süütegusid ja nendega seotud asjaolusid, siis saab jaatada ka

kahjuliku tagajärje olulisust, sest isiku varasemas käitumises on piisavalt viiteid, et ta võib

ohustada teisi. Seega arvestades kaebaja toimepandud kuritegude arvu, sagedust ja asjaolusid,

katseaja nõuete rikkumist ja sooritades uusi kuritegusid, tema suhtumist toimepandud

kuritegudesse ja käitumist vangistuse ajal, vangla poolt koostatud iseloomustust ja

riskihinnangut ning kohtute seisukohti seoses kaebajaga, on PPA otsuses leidnud õigesti, et

kaebajast jätkuv oht avalikule korrale on reaalne ja piisavalt tõsine, mistõttu on teiste isikute

õiguste ja vabaduste kaitsmise eesmärgil põhjendatud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine.

36. Vastustaja vaidleb 29.01.2021. a menetlusdokumendis vastu kaebaja taotlusele tütre

sünnitõendi ja tütre ema surmatõendi asja juurde võtmise vastu.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna ta on alaealise Yi isa ning et lapse ema C on

surnud, siis on ta lapse ainus hooldusõigusega vanem ning seetõttu mõjutaks tema Eesti

Vabariigist väljasaatmine oluliselt alaealise heaolu.

Tartu Vangla vastusest vastustajale selgub, et kaebaja ei ole alates 05.12.2020. a

kokkusaamistel käinud, telefonitsi on suhelnud vaid oma ema, õe ja abikaasaga ning esimese

elukaaslase tütrega. Ajavahemikus 05.12.2020 kuni 26.01.2021. a ei ole kaebaja oma last

majanduslikult toetanud. Valga Vallavalitsuse vastusest vastustajale selgub, et lapse eest

hoolitseb praegu lapse ema Ci uus abikaasa/elukaaslane, kes kinnitas, et kaebaja (lapse isa) ei

ole lapse vastu huvi tundnud.

Seega ei osalenud kaebaja lapse kasvatamises ega toetanud teda majanduslikult enne lapse ema

surma ega tee seda ka käesoleval hetkel. See omakorda tähendab, et PPA otsuse tegemise aja

seisuga ei ole praeguseks asjaolud muutunud määral, mis annaksid alust PPA otsuse

tühistamiseks.

Tallinna Ringkonnakohus on 19. veebruari 2019 otsuses nr 3-17-1545 selgitanud, et HKMS §

158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga

ning erandi näeb lõige 31 ette vaid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele.

Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et

liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse

õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev

olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-

371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik

lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd

nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94). Haldus- ja ringkonnakohus, omades

faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja

selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud

olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule

oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks

samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada,

sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane.

Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, kuna

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebaja esitatud uutest

tõenditest ei nähtu, et kaebajast tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule

kaob või väheneb märkimisväärselt. Seega ei ole kaebaja esitatud tõenditel asja lahendamisel

tähtsust.

37. Kohtuistungil vaidles PPA kohustamiskaebusele vastu. PPA käsitles kaebaja 06.05.2020. a

taotlust täiendava arvamusena, mis esitati ärakuulamise raames. Menetlusosaline saab kogu

haldusmenetluse ajal arvamust avaldada.

Haldusorgani arvamus

38. Valga Vallavalitsuse arvamuse kohaselt on perega, kus kasvab kaebaja tütar, tegeletud

alates 2017. aasta mai kuust. Valga lastekaitsespetsialistide kogutud andmetest ja fikseeritud

kodukülastuse aktidest ei tule välja, et X oleks huvi tundnud oma tütre Y vastu. Vald on

korduvalt suhelnud Wi ja tema praeguse elukaaslase Zga, kes mõlemad on väitnud, et Xl pole

olnud huvi tänaseni suhelda oma lapsega.

Peale Ci surma on tihedalt suheldud Wga, kellel on plaan pöörduda kohtusse, et saada Yi

eestkostjaks. Arvestades, et laps on hiljuti kaotanud oma ema ja Y jaoks on W tema isa, ei osata

hetkel hinnata milline võib olla Y reageering saamaks teada, et W ei ole tema bioloogiline isa.

Eestkosteasutust teeb murelikuks asjaolu, et X ei ole arvamuse andmiseni oma tütrega suhelnud

ja tema vastu huvi tundnud ning kinnipidamisasutusest vabanedes pole Valga

lastekaitsespetsialistid kindlad, et X on huvitatud oma alaealise lapse kasvatamisest ja vastutuse

võtmisest.

39. Kohtuistungil väljendatud seisukoha kohaselt, kuna eestkosteasutuse ametnikud ei ole

kaebajaga varasemalt kokku puutunud, ei peeta võimalikuks kaebuse põhjendatuse suhtes

arvamust avaldada.

Kohtu seisukoht

40. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010. a Politsei- ja Piirivalveamet)

29.02.2000. a otsusega anti Xile alaline elamisluba Eestis, mis seoses 01.06.2006. a jõustunud

välismaalaste seaduse muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks (dtl

69).

41. PPA tunnistas vaidlustatud otsusega (dtl 7-30) kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr

EL39L000075 alates 06.10.2020. a kehtetuks (p 1), tegi kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist

lahkumiseks

väljasaatmisega

Vene

Föderatsiooni

kõrvaltingimusega,

mis

kuulub

sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2) ja kohaldas kaebajale

sissesõidukeelu kolmeks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3).

42. Käesolevas asjas menetlusdokumentides fikseeritud andmetel ja ametkondlikuks

kasutamiseks oleva kohtute infosüsteemi andmetel (kohtuasi nr 3-xxx) vabanes kaebaja

12.05.2021. a kinnipidamisasutusest ja Tallinna Halduskohtu 13.05.2021. a määrusega

haldusasjas nr 3-xxx jäeti PPA taotlus Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja

pikendamiseks rahuldamata ja X vabastati viivitamatult kinnipidamiskeskusest, kus ta viibis

Tartu Halduskohtu 12.05.2021. a määruse alusel.

43. Kuna halduskohus rahuldas 06.05.2021. a määrusega käesolevas haldusasjas (dtl 304-306)

osaliselt kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas Politsei- ja Piirivalveametil Xi Eesti

Vabariigist väljasaatmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas,

siis halduskohtu käsutuses olevate andmete kohaselt, viibib kaebaja käesoleva kohtuotsuse

tegemise ajal Eestis, kuna tema Eesti Vabariigist väljasaatmine on keelatud.

Seoses kohtumäärusest tuleneva keeluga ei ole kehtima hakanud ka kaebajale vaidlustatud

otsusega alates lahkumiskohustuse täitmisest seatud kolme aastane sissesõidukeeld Schengeni

alale.

44. Halduskohtu hinnangul on PPA vaidlustatud otsus, asjas kogutud tõendeid vastastikuses

seoses ja kogumis hinnates õiguspärane osaliselt, mistõttu tuleb kaebus rahuldada osaliselt.

45. Esmalt käsitleb halduskohus pikaajalise elaniku elamisloa tühistamist (I), seejärel hindab

lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega seonduvat (II), lahendab

kohustamiskaebuse (III) ning jagab poolte vahel menetluskulud (IV).

I

Pikaajalise elaniku elamisloa tühistamine

46. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on kaebaja pisut enam kui 40 eluaasta kohta 11 korda

kriminaalkorras karistatud, millest kehtivaid karistusi on neli ning asjas toimunud kohtuistungi

seisuga viibis ta vanglas kuuendat korda.

47. Kaebajast täiskasvanud isik on 2000. aastal Eestis alalise elamisloa kasuks otsustamise ja

Vene Föderatsiooni kodakondsuse kasuks otsustamisega määratlenud ennast Eesti õiguse

mõttes välismaalasena.

VMS § 13 näeb ette, et välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis

elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk on tagada, et

välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine

oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse

vajadusele. Eeltoodud eesmärk ei välista muude asjaolude või kaalutluste arvestamist

menetluses. Seega võib välismaalase õigusi piirata, kui on põhjendatud alust arvata, et isik

ohustab avalikku korda, riigi julgeolekut või rahvatervist.

48. Vaidluse all ei saa olla, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on isikule

koormav meede, sest isik on saanud loa Eestis tähtajatult elamiseks ja tal on siin perekondlikud

sidemed (tütar, abikaasa, ema, õde). Mida intensiivsem on isiku põhiõiguste riive, seda

kaalukamad peavad olema kehtetuks tunnistamist õigustavad põhjused. Olukorras, kus

pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et välismaalane kujutab ohtu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule, peab tulenevalt VMS § 241 lg-st 3 kaaluma välismaalase

toimepandud õigusrikkumise raskust, laadi ja asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse

välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid

Eesti ja päritoluriigiga.

49. Halduskohus on seisukohal, et kaebuses ja menetlusdokumentides kaebaja poolt välja

toodud asjaoludel, saab vaidlustatud otsust kaebajale väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamises osas pidada kaalutlusveata haldusaktiks.

50. Kaebaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et PPA ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebajast

lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule puudub või vähemalt viimaste kuritegude

valguses on vähenenud. Kaebaja hinnangul ei saa temast lähtuvat ohtu pidada tegelikuks.

51. Üheks avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks

on juba kuriteo toimepanemise fakt. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks

minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle

otsustamisel (vrdl RKHKo 3-3-1-1-14, p-d 16-17, Tartu RngKo 3-19-351, p 13).

52. Halduskohus on seetõttu seisukohal, et ei ole alust toetada kaebuse seisukohti, et karistus

iseenesest või vangistus spetsiifiliselt suudaks kaebajat õiguskuulekal rajal hoida. Isiku

hoolimatust suhtumisest õiguskorda annavad kinnitust mh ka tema arvukad liiklusalased

väärteod.

Varasemalt on kaebajat kriminaalkorras karistatud valdavalt varavastaste kuritegude eest

(salajased vargused grupis, ka varguse katsed, mootorsõiduki ärandamine, grupis röövi katse).

Viimast vangistust kandis kaebaja varavastase kuriteo eest, lisaks narkootilises joobes olles

mootorsõiduki juhtimise ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest. Liitkaristusena

kindlustuskelmuse, alkoholi ebaseadusliku käitlemise eest ja varavastase kuriteo eest.

Erinevalt kaebajast on halduskohtu hinnangul kuriteod eriliigilised ja rasked ning on ajas

muutunud ühiskonnaohtlikumaks.

Halduskohus tugineb oma seisukohas muuhulgas Tartu Maakohtu 30.12.2020. a määrusele

kriminaalasjas nr 1-xxx, mille kohaselt ei peetud võimalikuks kaebajat temale Tartu Maakohtu

02.09.2019. a otsusega samas kriminaalasjas mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne

tähtaega

vabastada

{https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=281521028,

03.06.2021}.

Eelpool käsiteletud andmetel on kaebaja käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks vangistusest

vabanenud karistuse täieliku kandmise järgselt.

53. Analüüsides PPA vaidlustatud otsust, saab järeldada, et kaebaja käitumist on määravalt

mõjutanud algkooli õpingud Tapa Erikoolis ja sellele järgnenud vanglakaristuse kandmine

Viljandi Vanglas kuuendas kuni kaheksandas klassis õppimise ajal.

Vaidlust ei saa olla seega selles, et isiksusena on kaebaja määravalt väljakujunenud Eestis

elamise ajal. Nimetatu ei anna alust aga nõustuda kaebajaga, et enamuse kuritegudest pani ta

toime alaealisena.

Vaidlustatud otsuses loetletud kohtuotsustest, millega on kaebajat 11 korda kriminaalkorras

karistatud, saab järeldada, et ainult esimese kahes kohtuotsuses (1996. a ja 1997. a) käsitletud

kuriteod pani kaebaja toime alaealisena.

Pärast 1999. a märtsis vanglast vabanemist on kaebaja jätkanud kuritegude toimepanemist kuni

järgmise vabaduse võtmiseni 24.09.1999. a ja 6 aastase vangistuse mõistmist.

Vangistusest vabanemise järgselt on kaebajat 2011. aastal ja 2013. aastal karistatud enam kui

aasta pikkuse vangistusega.

Seega on tõsi, et nende kuritegude puhul on karistatus vaidlustatud otsuse tegemise ajaks

kaebajal kustunud. Kaebaja on aga 2016. ja 2018. aastal jätkanud kuritegude toimepanemist.

54. Neil asjaoludel, ei nõustu kohus kaebajaga, et kaebaja poolt viimati teise astme kuritegude

toimepanemine, välistab temale väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise.

55. Poolte viidatud siseriiklikus kohtupraktikas sedastatakse, et pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisel peab oht olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks

tunnistamisega kaasneb isiku kohustus riigist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise

tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p‑st 2 ja

direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‑st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale

ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes.

56. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kokku 11 korral, nendest kehtivaid karistusi on tal

neli ning kaebaja viibis kohtuistungi toimumise seisuga vanglas kuuendat korda. Kaebaja on

toime pannud eriliigilisi kuritegusid – varavastaseid, liiklusalaseid, üldohtlikke ning

narkootikumidega seotud süütegusid. Arvestades kaebaja senist käitumist Eestis – teda on

karistatud kriminaalkorras üheteistkümnel korral ja väärteokorras kolmekümne ühel korral,

millest vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtivaid väärteokaristusi on 19, ning, et

kriminaalkaristusi on kaebajale määratud pika ajavahemiku, enam kui kahekümne aasta jooksul

– on ilmne, et kaebaja puhul on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise eeldused

täidetud ja meede pole ebaproportsionaalne.

Vaidlustatud otsust analüüsides on selge, et vastustaja on kaalunud kaebaja toimepandud

õigusrikkumiste raskust, laadi ja olemust. Pelgalt kuritegude toimepanemise fakt ei pruugi veel

kinnitada isikust lähtuvat reaalset ja piisavalt tõsist ohtu. Vastustaja on vaidlustatud otsuses aga

põhjendatult välja toonud kuritegude hulga ja dünaamika, samuti juhtinud tähelepanu kaebaja

korduvatele väärtegudele.

Kaebaja süütegude loetelu ilmestab halduskohtu hinnangul tema suhtumist õiguskuulekasse

käitumisse pikema aja vältel ning näitab kujunenud käitumismustrit varavastastest kuni

uimastitega seotud süütegudeni. Tegude ühiskonnaohtlikkus ei ole ajas ka karistusõigusele

spetsialiseerunud maakohtu hinnangul määravalt muutunud, kuna kaebajat ei peetud

võimalikuks ennetähtaegselt tingimis vangistusest vabastada.

Vastustaja seisukoht isikust tulevikus lähtuda võiva ohu kohta on prognoosotsus. Halduskohus

saab sellise otsuse õiguspärasuse üle otsustades hinnata, kas vastustaja on õiguspäraselt

kaalumist teostanud, mitte aga asuda vastustaja asemel ohu reaalsust ja tõsidust hindama.

57. Käesoleval juhul vastustaja tegevuses kaebajale väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisel kaalumisviga ei ilmne.

II

Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine

58. Kaebaja on taotlenud vaidlustatud otsuse tühistamist mh motiivil, et kaebuse rahuldamine

võimaldaks tal täita oma kohustusi alaealise lapse eest.

59. Põhiseaduse kohaselt võib teatud juhtudel ka perekonna- ja eraellu sekkuda. PS § 26 teise

lause järgi võib riik isikute perekonnaellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise,

kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks

või kurjategija tabamiseks.

Vastustaja on käesolevalt pidanud kaalukamaks õigushüveks teiste Eestis viibivate isikute

õiguste kaitset kaebajast lähtuva ohu eest. PPA vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole vastustaja

hinnangul kaebajal Eestis sellist perekondlikku sidet, mille tõttu tuleks tal võimaldada jätkuvalt

Eestis viibida.

60. Halduskohus ei nõustu vastustaja käsitlusega, et HKMS § 158 lg 2, aga ka HMS § 54

välistab andmise ajal õigusega kooskõlas olnud, kuid kaebaja õigusi rikkuva haldusakti

kehtetuks tunnistamise. Käesoleval juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu

kohaldamise osas.

Nagu märgitud, käesolevalt on vastustaja pidanud kaalukamaks õigushüveks Eestis viibivate

isikute heaolu ning Eesti õiguskorda tervikuna kui kaebaja Eestis viibimist. Asjaolude

väärtustamise kontrollimisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele

väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral

(RKHKo 3-3-1-1-14, p 26). Seega ei saa kohus võtta seisukohta selle osas, millist õigushüve

on vastustaja pidanud kaalukamas ja seetõttu enam kaitsmist väärivaks.

61. VSS § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult

välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, juhul kui

välismaalane on alaealine.

Halduskohtu hinnangul ei ole PPA vaidlustatud otsuses vajalikul määral käsitletud haldusakti

mõju kaebaja kui lapsevanema aspektist ja kaebaja lapseealisele tütrele Yile. PPA on

keskendunud kaebaja abikaasale ja pigem möödaminnes märkinud, et kaebajal on tütar ja kuna

kaebaja vangistuses tütrega ei suhtle, siis ei oma tütre olemasolu mõju kaebajale

lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise aspektist.

Halduskohus vastustaja taolise käsitlusega nõustumiseks võimalust ei näe tuginedes HKMS §

158 lg-le 3. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsus sisaldab lahkumisettekirjutuse tegemise

ja sissesõidukeelu kohaldamise osas kaalutlusviga, on samaaegselt kaebaja õigusi rikkuv ja ka

õigusvastane.

62. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud Yi sünnitõendiga on tõendatud, et 21.09.2016

sündinud Y on Xi tütar. Samuti kaebaja poolt kohtule esitatud Ci surma tõendiga on tõendatud,

et kohtumenetluse ajal 05.12.2020. a on surnud kaebaja alaealise lapse ema C.

63. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei saanud PPA arvestada kaebaja lapse ema surma faktiga,

kuid ta pidi siiski kaaluma kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel ja lahkumisettekirjutuse

tegemisel, meetmete mõju kaebaja alaealise lapse aspektist.

Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning lastekaitseseaduse § 5 p‑st 3 ja §‑st 21 tuleneb

kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata

ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis viibimise

ja elamise õiguse ning viimasele sissesõidukeelu kohaldamise üle, sest see võib riivata lapse

õigusi ja kohustusi (vt RKHKo 3-18-89, p 23, 24, RKHKo 3-16-2088, p 25).

Halduskohtu hinnangul vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 19 seda tehtud ei ole.

64. Halduskohtule ei ole menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid, mille alusel tuvastada, et

õiguslikus mõttes ei ole kaebaja ainus hooldusõigusega vanem ning seetõttu mõjutab tema Eesti

Vabariigist väljasaatmine oluliselt alaealise heaolu. Halduskohtule menetlusosaliste poolt

esitatud tõendite kohaselt ei ole kaebaja oma lapse hooldusõigust üle andnud, samuti ei ole

halduskohtule teadaolevalt kohus kaebajalt hooldusõigust täielikult ära võtnud.

65. Kuna kaebaja ei saanud kohtuistungi sisulise asja arutamise seisuga vanglas viibides

ilmselgelt hooldusõigust teostada, siis lähtub kohus sellest faktilisest asjaolust.

Perekonnaseaduse § 176 lg 1 kohaselt täidab kuni eestkostja määramiseni eestkostja ülesandeid

lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kui eestkoste

seadmise eeldused on täidetud.

Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt, PKS § 140 lg 1 järgi peatab kohus vanema

hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Kolleegiumi

hinnangul tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada viidatud sätte mõttes seda,

et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Selles

tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust

pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema

vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse

huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas,

kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu

tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada. (RKTKo 3-2-1-121-

12).

66. Valga valla eelmenetluses ja kohtuistungil esitatud arvamuse kohaselt on kaebaja lapse

kasvamist lapse ema peres monitooritud, kuid õiguslikke samme kohtuistungi seisuga lapse

osas tehtud ei olnud.

67. Menetlusosalised ei ole halduskohtule teada andnud ega tõendanud, et kaebajalt on

hooldusõigus kohtuotsusega ära võetud ja kaebaja lapsele on seatud PKS § 176 lg-s 1 nimetatust

erinev alaline eestkoste.

PKS § 171 kohaselt, kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal või kui lapse

päritolu ei ole võimalik kindlaks teha, määratakse talle eestkostja. Perekonnaseisuasutuse või

muu valitsusasutuse või valla- või linnavalitsuse ametnik, politseiametnik, raviasutuse või

hoolekandeasutuse juht, kohtunik, prokurör, notar ja kohtutäitur, kellel on andmeid eestkostet

vajava lapse kohta, on kohustatud sellest teatama valla- või linnavalitsusele ja kohtule

eestkostet vajava isiku hariliku viibimiskoha järgi.

68. Vanemal on kohustus tagada lapse igakülgne heaolu, kusjuures kaitstud peavad olema kõik

lapse põhiõigused, sh enesemääramisõigus ja õigus eraelu puutumatusele. Kui lapsele ei ole

tagatud lapse parimatest huvidest lähtuv õigus teada oma päritolu ja et ta on lapsendatud, sest

lapsendaja ei ole andnud nõusolekut selle avaldamiseks, võib tegemist olla vanemliku võimu

liialdusega ja lapse parimate huvidega vastuolus tegutsemisega. (RKTKm 3-2-1-6-12).

69. Halduskohus nõustub vastustajaga, et Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art

12 kohaldamisel tuleneb, et liikmesriigi kohtul on lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu

õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev

olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb.

70. Tervemõistuslikkusest lähtudes peab lapseealise tütre ilma emata kasvatamine mõjutama

kaebaja käitumist ja vähendama määravalt kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi

julgeolekule.

71. Muutunud asjaoludel ei oleks samasisulise otsuse tegemine PPA poolt kaebaja ja tema

perekonnelu kaitse aspektist enam õiguspärane, mille tõttu kuulub vaidlustatud otsus osaliselt

tühistamisele, s.o lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas.

III

06.05.2020. a kaebaja taotluse otsustamiseks kohustamine

72. PPA vaidlustatud otsuse kaasuse asjaolusid ja menetluse käiku kirjeldava osa punktis 10 on

konstateeritud, et X esitas taotluse 06.05.2020, mis registreeriti PPA dokumendiregistris

08.05.2020 nr-ga 15.3-3.1/1300-1. Otsuses on nenditud, et taotluses palus isik pikendada tema

pikaajalist elamisluba Eestis, kuna vanglast ennetähtaegse tingimisi vabanemise kindlaks

tingimuseks on Eesti pikaajalise elamisloa olemasolu ja kolme lausega on refereeritud taotluse

sisu.

73. Vaidlustatud otsusest ei nähtu kaebaja 06.05.2020. a taotluse osas mistahes seisukoha võttu

haldusorgani poolt. Taotlust ei ole lahendatud ka haldusakti otsustavas (resolutiiv) osas. Pelka

taotluse registreerimist dokumendiregistris ei saa halduskohtu arusaamisel lugeda haldusorgani

poolt taotluse haldusmenetluse seaduses sätestatud korras lahendamiseks.

74. Vaidlustatud otsuse p 7 kohaselt on PPA vaidlustatud otsuse tegemisega päädinud

haldusmenetlust alustanud Tartu Vangla 18.12.2019. a taotlusel. Seega ei ole vaidlustatud

otsust tehtud kaebaja 06.05.2020. a taotluse alusel. Vaidlustatud otsuse p 8 kohaselt tagati

kaebajale ärakuulamisõigus 18.12.2019. a menetluse algatamise järgselt kaebaja teavitamisega

menetluse algatamisest, millele esitas kaebaja 08.01.2020. a vastuväited.

75. Halduskohus saab menetlusosalise ärakuulamise institutsiooni mõttest aru taoliselt, et isik

saab ärakuulamise käigus arvamust avaldada selles osas, mille kohta talt haldusorgani poolt

arvamust või vastuväiteid küsiti. Kaebaja on 06.05.2020. a vastustaja refereeringu kohaselt

palunud pikendada pikaajalist elamisluba.

Kohus ei saa nõustuda vastustaja esindajate vastuväidetega, et kuna pikaajalist elamisluba

pikendada ei saa, siis oli tegemist pelgalt kaebaja asjakohatu arvamusavaldusega, mida ei

pidanudki haldusaktis kajastama.

Kui haldusorgan peab taotleja nõuet kohatuks või selliseks, mida kehtiv õigus ei luba rahuldada,

siis tuleb uurimis- ja selgitamiskohustuse raames taotlejale selgitada, mis on kohane nõue (nt

tähtajalise elamisloa taotlus).

76. Kuna käesoleval juhul on kohustamiskaebuse esemeks olev nõue diskretsiooniline, ei saa

kohus teha vastustajale definitiivset kohustamisotsust (RKÜKo 3-3-1-60-03, p 38). Kuna

vastustaja tegevusetus kaebaja 06.05.2020. a taotluse lahendamisel rikub kaebaja õigusi, teeb

kohus PPA-le ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks (HKMS § 41 lg 3; RVastS § 6 lg 4).

IV

77. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt.

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg1). Kaebuse osalise

rahuldamise korral kuuluvad menetluskulud jagamisele proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).

Kaebaja 05.05.2021. a menetluskulu nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on kaebaja

kandnud menetluskulu 270 eurot, sellest 30 eurot riigilõiv ja 240 eurot õigusabi. Kaebuse

täiendamise järgselt on kaebajal sisuliselt neli nõuet, millest kolme osas kaebus rahuldatakse.

Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga (HKMS § 109 lg 6).

Taotlus kuulub rahuldamisele proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Vastustaja ja vastustaja poolel asja kaasatud eestkosteasustuse võimalikud menetluskulud

jäävad nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

78. Kohus asendab omaalgatuslikult kohtuotsuse avaldamisel otsuses kajastatud füüsiliste

isikute nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 27.01.2022. a otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 27.01.2022. a otsus

Resolutsioon

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

2. Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsuse resolutsiooni punktid üks kuni

neli ja tehas selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. juuni 2021. a otsuse resolutsiooni punkt viis ja teha

selles osas uus otsus, millega jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

5. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

6. Otsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.