4-21-1859/7 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juuni 2021 Jõhvi kohtumajas Kirjalikus menetluses

Väärteoasja number 4-21-1859 (2440,21,001496)

Kohtunik Larissa Prokopenko Väärteoasi kaebemenetluses J. M. kaebus Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liikluspolitseinik R. K. 15.04.2021.a otsusele nr 2440,21,001496.

Menetlusalune isik

J. M., isikukood xxx, elukoht xxx Juhindudes VTMS § 120, § 132 p 1, 134, 135 kohus

O T S U S T A S:

Jätta J. M. kaebus Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liikluspolitseinik R. K. 15.04.2021.a otsusele nr 2440,21,001496 rahuldamata ning otsus muutmata.

Rahatrahv 180 eurot tuleb tasuda 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pangas, arveldusarvele nr EE932200221023778606 Swedbank pangas, arveldusarvele nr EE777700771003813400 LHV pangas või arveldusarvele nr EE701700017001577198 Luminor Bank, viitenumber 10220182163664. Kohtuotsus saata Ida Prefektuurile ja kaebuse esitajale VTMS § 135 lg 5 kohaselt väljastusteatega või elektrooniliselt.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise kuupäevast. MENETLUSE KÄIK

2

15.04.2021 koostas Politseija Piirivalvemeti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liikluspolitseinik R. K. kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2440,21,001496 J. M. suhtes selle fakti kohta, et 15.04.2021 kell 18:16 Ida-Virumaal Lüganuse vallas Tallinn - Narva mnt 143. km-l juhtis tema mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 +/- 8 km/h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Sellega rikkus ta LS § 50 lg 2. Lisaks puudus mootorsõidukil ees ja taga kohustuslikud algaja juhi tunnusmärgid. Sellega rikkus ta LS § 106 lg 3. J. Murakat karistati KarS § 63 lg 1 ja LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 180 eurot, s.o 45 trahviühikut.

30.04.2021 saabus Viru Maakohtule J. M. kaebus tema suhtes 15.04.2021 tehtud otsuse peale väärteoasjas nr 2440,21,001496.

KAEBUS

30.04.2021 esitatud kaebuses palub menetlusalune isik Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liikluspolitseinik R. K. 15.04.2021.a otsus nr 2440,18,001546 tühistada ja määrata rahatrahv väiksemas summas.

Isik leiab, et määratud rahatrahv 45 trahviühikut (180 eurot) ei ole proportsionaalne etteheidetava rikkumise asjaoludega. Karistuse määramisel ei võetud arvesse kõiki olulisi asjaolusid, mistõttu ei vasta karistus toimepandud väärteo raskusastmele. Kiiruse ületamine ei olnud tahtlik, vaid lühiajaline piirkiiruse ületamine oli tingitud möödasõidu kui liiklusmanöövri ohutust lõpetamisest. Oluline on asja juures aspekt, et möödasõitu tegi sõidukist, mis liikus kiirusega keskmiselt 85 km/h alas, kus lubatud kiirus on 90 km/h. Isikul ei ole varasemaid liiklusrikkumisi ning tema liikluskäitumisele avaldaks eelpooltoodut arvestades mõju ka väiksem rahatrahv.

VASTUS KAEBUSELE Kohtuväline menetleja nõustub kirjaliku menetlusega ning palub jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, ning esitab kirjalikult oma seisukoha väärteoasjas nr 2440,21,001496. Kohtuvälise menetleja seisukohast tuleb esitatud kaebus karistuse osas jätta rahuldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et menetlusaluse isiku süü õigusrikkumiste toimepanemises on tõendatud ning põhjendatud on määratud karistuse suurus. Teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud ning isik on tegude toimepanemises süüdi. Menetlusalune isik tunnistas süüd õigusrikkumise toimepanemises ja tal puudusid kehtivad karistused. Menetlusalune isik nõustus kiirmenetluse kohaldamisega ning andis ütlusi süüteo toimepanemise kohta. Kaebuses on viidatud asjaolule, et menetlusalune isiku piirkiiruse rikkumine oli lühiajaline, mis oli tingitud möödasõitu sooritades ning rõhutab, et kiiruse ületus möödasõidul oli justkui vajalik, et liiklusmanööver ohutult lõpetada. Samuti isik viitab asjaolule, et tal puuduvad eelnevad rikkumised. Kohtuvälise menetleja esindaja ei nõustu kaebuses isiku poolt toodud põhjendustega, et justkui need oleksid arvestatavad karistuse vähendamiseks. Samuti menetleja ei nõustu kaebajaga, et määratud karistus oleks ebaproportsionaalselt suur. Tuvastatud sõidukiirus oli selline, mille puhul menetlusalune isik pidi tajuma, ilma odomeetrit jälgimata, et tegemist on lubatud sõidukiiruse ületamisega. Liigeldes kiirusega 125 km/h näitab üheselt, et menetlusaluse isiku poolt toimepandud tegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Lubatud sõidukiiruse ületamine olulisel määral on juba iseenesest ohtlik

3

õigusrikkumine, millega seatakse ohtu nii enda, kui ka teiste liiklejate elu ja tervis. Lisaks lubatud sõidukiiruse ületamisele nähtub, et teostati ka möödasõitu millega oht liikluses kasvab kordades. Möödasõit ei ole juhile kohustuslik manööver või tegevus, selle otsuse langetab juht ise. Enne möödasõidu alustamist on juhil kohustus veenduda manöövri ohutuses ning ka selles, et möödasõiduks vajalik ja ohutu vahemaa on piisavas ulatuses vaba ja nähtav. Möödasõitu tehes on oluline, et ei rikutaks piirkiiruse nõudeid ja kõik juhi poolt tehtud manöövrid oleksid sooritatud sujuvalt. Menetleja on seisukohal, et kaebuses välja toodud põhjendustega isik püüab vaid õigustada oma tegevust. Samuti kohtuväline menetleja rõhutab, et tegu on esmase juhiloa omajaga, kes on hiljuti saanud juhtimisõiguse ning koolis õpitu peaks ikka värskelt meeles olema. Karistusotsuse koostamisel arvestas kohtuväline menetleja kõikide kohtuvälise menetluse käigus kogutud tõenditega, isiku süüd kergendavate ja raskendavate asjaoludega, isiku süü tunnistamist ja eelnevate karistuste puudumist. Juhindudes KarS § 63 lg. 1 sätestatust määrati karistuseks liiklusseadus § 227 lg 2 alusel rahatrahv 45 trahviühikut s.o. 180 eurot mis on antud sanktsiooni keskmise määras. Kohtuväline menetleja märgib, et liiklusseaduse § 227 lg 2 sanktsioon näeb ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ehk kuni 400 eurot, või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja olles tutvunud väärteoasja materjalidega kogumis ja hinnanud isiku süü suurust, määras põhikaristuseks rahatrahvi 180 eurot. Seega kohaldatud karistus on sanktsiooni keskmises määrast madalam ning kohtuväline menetleja on karistuse määramisel selgelt juhindunud nii seaduses sätestatust kui ka riigikohtu praktikast (RK lahend 3-1-1-59- 15). Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et menetlusaluse isiku poolt esitatud kaebusega ei ole lisandunud täiendavaid asjaolusid, mida saaks otsuse tegemisel arvesse võtta. Kohtuvälise menetleja esindaja on jätkuvalt seisukohal, et põhjendatud on menetlusalusele isikule määratud põhikaristus ja selle suurus. Kohtuvälise menetleja seisukohast menetlusaluse isiku kaebus rahuldamisele ei kuulu.

KOHTU SEISUKOHT

VTMS § 120 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Väärtegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja siseveendumuse kohaselt hinnanud kogutud tõendid nende kogumis, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu.

VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised.

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktstruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise

4

korral subjektiivse koosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel konttrolltasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrolltasandile (RKKK 3-1-1-74-10).

Käesolevas väärteoasjas on süüdistus esitatud J. Murakale LS § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi selles, et tema 15.04.2021 kell 18:16 Ida-Virumaal Lüganuse vallas Tallinn - Narva mnt 143. km-l juhtis tema mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 +/- 8 km/h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Lisaks puudus mootorsõidukil ees ja taga kohustuslikud algaja juhi tunnusmärgid.

Käesolevas väärteoasjas on kogutud järgmised tõendid: Menetlusaluse isiku ütlused kiirmenetluse protokollis, mille kohaselt J. M. selgitas, et sooritas möödasõitu, mille ajal oli kiirus lubatust suurem. Samuti on kiirmenetluse otsuses märgitud, et isikul on esmane juhiluba. Kiirusemõõtmeseadme kasutamise videosalvestised (CD tl 17, 1.ja 4.videosalves), mille kohaselt vastutuleva valge värvi auto kiirus on max 125 km/h (CD, 1.videosalvestis, 00:30). Salvestisest on näha kiiruse ületamise koht (CD, 1. videosalvestis 00:38). Motoorsõidukil ei ole algaja juhi tunnusmärgid (CD, 1.videosalvestis, alates 00:56). Videosalvestises (CD 4.videosalvestis) on toodud ka süüteo toimepanemise aeg ja kiirusemõõteseade andmed.

Kohtul puudub alus kahelda dokumentaalsete tõendite ja menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsuses. Tõendites puuduvad vastuolud, nad langevad kokku omavahel ja annavad kohtule väärteo toimepanemise pildi.

Asjas on tõendatud ja menetlusaluse isiku poolt õigeks võetud, et J. M. juhtis 15.04.2021 kell 18:16 Ida-Virumaal Lüganuse vallas Tallinn - Narva mnt 143. km-l juhtis tema mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 +/- 8 km/h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Lisaks puudus mootorsõidukil ees ja taga kohustuslikud algaja juhi tunnusmärgid.

J. M. tunnistas, et ületas lubatud sõidukiirust eessõitvast sõidukist mööda sõitmiseks, kuna see liikus keskmiselt kiirusega 85 km/h. Kohus selgitab siinkohal, et objektiivse koosseisu tuvastamisel ei ole vahet, kas kiirus oli ületatud möödasõidul või mitte. Liiklusseadus ei näe tavasõidukitele ette erandeid, mille puhul oleks kiiruse ületamine lubatud või õigustatud sh ka möödasõidu ajal. Seetõttu peabki juht alati kaaluma möödasõidu vajalikkust ning tegema seda vastavalt reeglitele ohutult nii enda kui ka teiste liiklejate jaoks. Seda enam, et tegu on algaja juhiga, kelll sõidukiirus vastavalt LS § 50 lg 2 ei tohi ületada 90 km/h. Seega ei tohi selline juht sõita rohkem kui 90 km/h ka nendel teelõikudel, kus piirsõidukiirus on üle 90 km/h. Kohus leiab, et isiku õigustusena toodud asjaolu, et eessõitev sõiduk liikus kiirusega 85 km/h ning seetõttu pidi ta sooritama möödasõitu, ei ole veenev ja kohane. Sõidukiirus 85 km/h on esmase juhiloa omaniku jaoks täiesti normaalne ning sõiduki kiirendamine kuni 125 km/h on lubamatu.

J. M. pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritud Liiklusseadus § 227 lg 2, § 242 lg 1 järgi, rikkudes Liiklusseaduse § 50 lg 2, § 106 lg 3. J. M. ise nõustus, et pani toime temale etteheidetava väärteo: ületas sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Samuti pole isik vaidlustanud, et tema sõidukil puudusid algaja juhi tunnusmärgid. J. Muraka süüd kinnitavad politseiauto videosalvetised.

5

ASJASSEPUUTUVAD NORMID

Liiklusseaduse § 50 lg 2 kohaselt esmase juhiloa omaja ei tohi sõita kiiremini kui 90 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 106 lg 3 kohaselt autol, mida juhib esmase juhiloa omaja, peab olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk.

Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestab: Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Liiklusseaduse § 227 järgi koosseisutüübilt on tegemist spetsiifilise teokirjeldusega, erilise isikutunnusega ja blanketse väärteokoosseisuga. Liiklusseaduse § 227 objektiivsed tunnused seisnevad mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamises.

Liiklusseaduse § 242 lg 1 sätestab: Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub LS §-des 201– 203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis, karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut.

J. M. ise tunnistab, et ta ületas kiirust. Kiiruse ületamist kinnitavad ka videosalvestised.

Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 227 lg 2 ettenähtud väärteona.

Tuginedes tõendamist leidnud asjaoludele, leiab kohus, et J. M. pani toime LS § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. J. M. oli teadlik rikkumisest (oli teadlik, et sõidab lubatust oluliselt kiiremini ja ei kasutanud teadlikult esmase juhi tunnusmärke) ning tahtlikult eiras Liiklusseaduse sätteid.

KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS 2. peatüki 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et J. M. on talle süüks arvatud LS § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane.

Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust.

KARISTUS

6

Kohtuväline menetleja tegi 15.04.2021 kiirmenetluse otsuse, millega J. M. karistati KarS § 63 lg 1 alusel LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 45 trahviühikut, s.o 180 eurot. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 400 eurot või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Kohus märgib järgmist: karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 näidatud karistuse eesmärkidest. Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü.

LS § 227 lg 2 alusel karistatakse lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, s.o kuni 400 eurot (1 trahviühik = 4 eurot).

Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka erija üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5).

Kohus hindab isiku süü suurust ehk karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. J. M. pani toime kaks väärtegu ühe teona, mis on toime pandud otsese tahtlusega. J. M. on varem väärteokorras karistamata, tunnistab ennast süüdi ja kahetseb. Kohus leiab, et J. M. süü antud väärteos keskmine ning talle määratud rahatrahv sanktsiooni keskmisest määrast veidi väiksemas määras (45 trahviühikut) vastab isiku süü suurusele. Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on õiglane ja põhjendatud, rahatrahv summas 180 eurot on piisav motiveerima menetlusalust isikut edaspidi hoiduma õigusrikkumisest ning määratud karistus arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid.

KOHTU MEETMED

Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu, kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Larissa Prokopenko