2-21-5546/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 03.06.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5546

Kohtuasi

Vinni vald (Vinni Vallavalitsuse kaudu) avaldus XX

korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.05.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Vinni vald (Vinni Vallavalitsuse kaudu)

(registrikood 75008746), esindaja Tiiu Ivanova

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Annemarie Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14.05.2021 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 09.04.2021

Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes

esialgset õiguskaitset 09.04.2021.

Kohus lubas 09.04.2021 määrusega paigutada puudutatud isik tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni 17.05.2021. Puudutatud isikul esines

raske psüühikahäire, millest tulenes teda ennast ja ümbritsevaid ohustav käitumine. Sõltuvalt

oma seisundist ei olnud ta võimeline otsustama ravi vajaduse üle.

2

2. Vinni vald (avaldaja/vald) esitas 10.05.2021 avalduse puudutatud isiku ravi pikendamiseks.

Avalduse kohaselt esitas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla avaldajale 07.05.2021 taotluse, mille

kohaselt ei ole alates hospitaliseerimisest puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt

paranenud - ta ei mõista ravivajadust ega nõustu edasise haiglaraviga. Ravita jäädes on

tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine. Psühhiaatrid taotlesid kohaldada

puudutatud isiku suhtes jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus kuni kolm kuud alates tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsusest.

3. Avaldusele lisatud psühhiaatrite 07.05.2021 koostatud arvamuse järgi oli puudutatud isik

seisund paranenud minimaalselt. Tema käitumine osakonnas oli rahulik, öösiti magas, sõi

korrapäraselt. Tema psüühiline seisund oli jätkuvalt täiel määral mõjutatud temal esinevatest

psühhootilistest elamustest. Käesolevaks ajaks polnud puudutatud isiku käitumine muutunud:

endiselt rääkis ta segaselt endast kui Jumalast, galaktikate vahelisest sõjast ja mediteerimisest.

Puudutatud isik avaldas vestlustel absurdse sisuga luulumõtteid, ebareaalseid plaane tulevikuks.

Ta oli kindel, et aastaks 2023 saab temast peaminister, hiljem ka president. Ta avaldas

personalile, et valmistab maailma elanikkonna hävitamise projekti. Puudutatud isiku väitel oli

tal koostatud nimekirjad isikutest, kes peavad ellu jääma ja uue maailma loomisel osalema. Ta

vestles personaliga meelsasti, kui aga nägi, et personal teda ei usu, muutub düsfooriliseks ja

pahuraks. Emale oli esitanud telefoni teel absurdseid nõudeid, arvas et kuna ema oli Jumala

sünnitanud, siis peab ta selle eest maksma pojale rahalist hüvitist. Tal oli plaanis raha

investeerimine erinevatesse projektidesse, lisaks laenu võtta. Haiguskriitika puudutatud isikul

puudus. Ta tunnistas, et võtab ravimeid kontrollitud keskkonnas, et kiiremini haiglast välja

saada. Kuid peale haiglaravi lõppemist ambulatoorselt ravi ei jätka, kuna peab ennast terveks.

4. Avaldaja andmetel olid nad tegelenud puudutatud isikuga korduvalt. Puudutatud isikule on

pakutud erihoolekandeteenust (toetatud elamise teenust), kuid ta ei nõustunud taotlust esitama

(ühel päeval soovis, teine päev ei olnud enam nõus). Puudutatud isik esitas töövõime hindamise

ja puude taotluse ning 03.10.2020 määrati talle puuduv töövõime ja raske puue kuni 02.10.2025.

Puudutatud isik oli Viru-Jaagupis oleva korteri täiesti elamiskõlbmatuks muutnud - kõik oli

lõhutud, aknad sisse pekstud (vineeritahvlitega kinni löödud), teadaolevalt puudus korteris

elekter ja vesi. Sinna tagasi elama minna pole võimalik. Kohalik omavalitsus suhtles

puudutatud isiku emaga ja on alustatud eestkoste seadmine (kohtuasi nr 2-21-7398).

5. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt oli puudutatud isiku käitumine olulisel määral mõjutatud

temal esinevast psüühikahäirest, see oli ettearvamatu, kohati agressiivne ja ebaadekvaatne.

Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik iseendale.

Puudutatud isiku iseseisev toimetulek oli oluliselt häiritud. Haiguskriitika puudus täielikult –

isik keeldub kategooriliselt ravist ning käesolevalt on võimalik jätkata vaid tahtest olenematu

raviga kontrollitud keskkonnas. Arvestades anamneesi ning senist haiguse kulgu ja praegust

seisundit, ei ole tõenäoline puudutatud isiku haigusest paranemine 40-päevase haiglaravi vältel

rakendatud raviga sedavõrd, et oleks tagatud puudutatud isiku turvaline toimetulek

haiglavälises keskkonnas. Seetõttu taotleti kohtult luba puudutatud isiku tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks, temale antipsühhootilise, rahustava, üldtugevdava ja

muu sobiva ravi manustamiseks.

6. Riigi õigusabi korras määratud esindaja selgitas, et teistkordsel vestlusel 12.05.2021

psühhiaatriakliinikus kinnitas puudutatud isik, et ta on täiskasvanud terve inimene ja mingit

ravi ta ei vaja. Ka ei vaja ta ravimeid väljaspool haiglat, sest neil on ebameeldivad kõrvaltoimed.

Ravimeid pidas ta üldistatuna organismile mürgiks. Selgitas, et tal pole ema, vaid ennast emaks

nimetav naine on tema „maaletooja“. Ta rääkis, et tal on tähtsad kontserdikorralduse projektid

pooleli – selleks on ta broneerinud mõisa. Kui ta jälle täiendavalt kolmeks suvekuuks arstide

3

poolt haiglasse vangi pannakse, läheb see kõik kaotsi. Rääkis, et ta töötas varem Soomes

kõrgehitusel ja tuleb ise kõigega toime.

Puudutatud isiku raviarsti dr JK kinnitusel polnud puudutatud isiku vaimne tervis paranenud.

Tal puudus igasugune haiguskriitika, millest tulenevalt väitis, et ta mingit ravi ei vaja ja soovib

psühhiaatriakliinikust lahkuda. Paranoidset skisofreeniat põdev puudutatud isik oli endiselt

ebaadekvaatne ja agressiivne, võides kujutada ohtu nii endale kui teistele.

Puudutatud isiku ema avaldas telefonivestluses, et oli pojale igapäevaselt helistanud, kuid

mõistlikult suhelda neil polnud õnnestunud, sest poeg oli endiselt ebaadekvaatne. Ta rääkis, et

on Jumal ja Maailma Kuningas ning ema on tema tütar, kes peab talle alluma. Kavatses emaga

korteri maha müüa ja hakata suurt äri ajama. Praeguseks oli ema telefoninumbri oma telefonis

blokeerinud. Ema palus tungivalt, et haiglas puudutatud isikut edasi ravitaks.

Avaldaja sotsiaaltööspetsialist pidas samuti vajalikuks puudutatud isiku suhtes ravi jätkamist

kuni tema seisundi olulise paranemiseni.

Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust.

7. Ekspert sedastas 14.05.2021 allkirjastatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr 7.1-3/280,

et puudutatud isik oli selge teadvusega, orienteerus õieti ajas, kohas, enese isikus, situatsioonist

adekvaatne arusaam ja haiguskriitika puudusid täielikult. Mõttekäik ja kõne veidi kiirenenud,

kohati raske sellest aru saada, rääkis, et tal on jumalik loomus ja et at loeb teiste inimeste

mõtteid. Avaldas spontaanselt suurus- ja paranoilisi luulumõtteid, oli agressiivselt meelestatud,

ähvardas politseinikke. Nähtamatu organisatsioon juhib kõike, tema haiglasse toomine ja

kinnihoidmine olevat poliitiline probleem, tema ülesanne oli välja saada ja hakata Eesti riiki

juhtima, tema ise oli jumal. 2019 oktoobris esitas puudutatud isik avalduse nimemuutuseks-

soovides endale ametlikuks nimeks Jumal Kroon, kuid eesnime vahetuse taotlust ei rahuldatud.

Tunde-tahteelu oli otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu tema käitumine oli

ettearvamatu ja agressiivne. Eksperdi hinnangul põdes puudutatud isik vaimuhaigust

püsikululise paranoidse skisofreenia kujul, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada

ja seda juhtida. Alates 2019 viibis isik haiglaravil neljandat korda. Kõigil kordadel oli ta

hospitaliseeritud ägedas psühhootilises seisundis kiirabi ja politsei poolt ning tema suhtes on

kohaldatud tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Haiguskriitka ja ravisoostumus puudusid

täielikult, mis tingis ka haiguse ägenemised, mille ajal puudutatud isiku käitumine oli

ettearvamatu ja agressiivne. Arvestades eeltoodut ei olnud puudutatud isiku suhtes võimalik

kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas.

Puudutatud isiku suhtes oli vajalik ravi jätkata kuni kolm kuud.

Maakohtu määrus

8. Kohus rahuldas avalduse puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks.

Kohus juhindus psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1, § 13 lg-st 2 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-st 1. Kohus paigutas puudutatud isiku

tema tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks alates 14.05.2021

kuni 8.07.2021; andis loa isikule tahtevastaselt antipsühhootilise, rahustava, üldtugevdava ja

muu sobiva ravi ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid

ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu ning luges tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lõpetatuks 8.07.2021 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Kohus kuulas puudutatud isiku ära 09.04.2021. Puudutatud isiku tervislik seisund ei olnud

muutunud ja seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks puudutatud isiku korduvat ärakuulamist.

Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus samuti vajalikuks, sest arvestades puudutatud

isiku psüühilist seisundit, ei aitaks nende isikute ärakuulamine kaasa asja lahendamisele.

4

Puudutatud isiku ema oli puudutatud isiku esindajale kinnitanud, et toetab poja tahtest

olenematu ravi jätkumist.

Avaldus puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks oli põhjendatud ja

tuli rahuldada. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire - püsikujuline paranoidne

skisofreenia (F20.0). Arstide arvamuses ning ekspertiisiaktis välja toodud asjaolud puudutatud

isiku ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise kohta, tema luulumõtete ja haiguskriitika täieliku

puudumise kohta kinnitasid kohtu hinnangul eksperdi järeldusi, et isik vajab tahtest olenematut

ravi ning et ravi ei ole võimalik tagada väljaspool haiglat.

Eksperdi hinnangust ning psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku seisund

praeguseks oluliselt paranenud. Väljaspool haiglat ei olnud ravi jätkamine võimalik puuduva

haiguskriitika puudumise tõttu. Ravi ei olnud võimalik tagada väljaspool haiglat ka põhjusel,

et puudus keskkond, kus oleks võimalik jälgida tema korrapärast ravimite võtmist ning kus

puuduks otsene oht temale endale ja teistele isikutele. Ravi katkemine väljaspool

haiglatingimusi oli pigem kindel. Puudutatud isik oli praegusel hetkel füüsiliselt ohtlik nii

endale kui ka teistele, kuna oma paranoiliste luulumõtete tõttu oli tema arusaam objektiivsest

maailmast, iseenda ja teiste inimeste käitumise ajenditest oluliselt moonutatud. Oma

ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu eksisteeris seetõttu pidev oht nii iseenda, teiste

isikute elu ja tervise suhtes, samuti oli suur oht nii tema enda kui ka teiste isikute varalistele

huvidele. Ravi katkestamise tagajärjeks oleks nii isiku enda kui ka teiste jätkuv ohustamine.

Oma seisundist tulenevalt ei olnud ta võimeline ravivajadust ise hindama. Hinnates isiku

ohtlikkust eelneva käitumise põhjal, võis teha järelduse, et ohtlikkus oli lähitulevikus pigem

kindel. Psühhiaatrilist abi polnud võimalik osutada tahtest olenematu haiglaravita.

Määruskaebus

9. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu

määruse tühistamist. Puudutatud isik ei ole haige, ta on jumal oma kuningriigis ja tuleb

kosmosest. Korter ja aknaklaasid said lõhutud mediteerimise käigus, kips, karkass ja

klaasikillud aknast välja visatud. Praegu on vaja käivitada oma projektid, milleks on

tõestusmaterjal olemas. Puudutatud isik polnud nõus kohtuga, kuna leidis, et ta polnud haige

ega pidanud haiglas enam olema.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

10. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis sellele avaldaja seisukohta.

11. Avaldaja ei toetanud määruskaebust ja palus jätta selle rahuldamata.

12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

13. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise

tingimused polnud täidetud. PsAS § 11 lg 1 p de 1–3 kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu

5

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on nende eelduste olemasolu piisavalt

põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures arstide ja eksperdi arvamustele, milles toodi esile

isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine oli põhjendatud.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - püsikujuline paranoidne skisofreenia F20.0.

Tema käitumine on olulisel määral mõjutatud temal esinevast psüühikahäirest, see on

ettearvamatu, kohati agressiivne ja ebaadekvaatne. Puuduvad tõendid, et puudutatud isiku

selline psüühikahäire oleks ära langenud.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt

ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda

tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes

väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning,

et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

Puudutatud isik viibis alates 2019 haiglaravil neljandat korda. Kõigil kordadel oli isik

hospitaliseeritud ägedas psühhootilises seisundis kiirabi ja politsei poolt ning tema suhtes

kohaldati tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isiku käitumine oli täiel määral

psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Tulenevalt temal esinevast raskest psüühikahäirest

käitus puudutatud isik agressiivselt ning on täielikult juhitud temal olevatest psühhootilistest

elamustest. Ta oli varasemalt lõhkunud korteri aknaklaasi ja ähvardanud naabreid vägivallaga.

Haiglaravita jäämisel ei järginud ta eelnevatel kordades ravisoovitusi. Varasemast kogemusest

nähtuvalt süveneb puudutatud isiku agressiivne käitumine ümbritsevate suhtes. Ka

varasematest episoodidest nähtub, et tervisliku seisundi halvenemine on toonud kaasa ka

vägivalla ja sellega ähvardamise.

Ekspert ja arstid avaldasid, et puudutatud isiku seisund vaatamata senisele ravile on paranenud

minimaalselt. Seega pole isiku agressiivne käitumine ja oht sellele ära langenud. Puudutatud

isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel. Puudutatud isik on jätkuvalt ettearvamatu

käitumisega. Ekspertiisiakti kohaselt on puudutatud isiku tunde-tahteelu otseselt mõjutatud

psühhootilistest elamustest, mistõttu tema käitumine on olnud ettearvamatu ja agressiivne.

Mälu ja kognitiivsed võimed on psühhoosist mõjutatud. Eeltoodust nähtub, et ravi katkestamise

tagajärjeks oleks puudutatud isiku nii enda kui ka teiste jätkuv ohustamine. Ringkonnakohus

leiab, et isiku ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle kohta, et ta ei ole

endale või teistele ohtlik.

Avaldusest nähtub, et vaatamata senisele ravile polnud puudutatud isikul haigustaju välja

kujunenud. Ka ekspert kinnitas, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika oma haigusliku

seisundi kohta. Puudutatud isik tunnistas eksperdile, et võtab ravimeid kontrollitud keskkonnas,

et kiiremini haiglast välja saada. Kuid peale haiglaravi lõppemist ambulatoorselt ravi ei jätka,

kuna peab ennast terveks. Olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik keeldub ise

ravimeid võtmast, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Puudutatud isik pole järginud ka

varasemalt antud ravisoovitusi. Pärast eelnevaid haiglaravi kordi ei ole ta ilmunud

ambulatoorsetele vastuvõttudele ja ravimeid ei tarvitanud. Ka käesolevalt ei ole puudutatud isik

nõustunud raviga. Arvestades temal esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö

puudumist, ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane ning isik ei ole võimeline ise ennast

väljaspool raviasutust vabatahtlikult ravima.

6

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eksperdi ja arstide arvamustes. Lisaks nähtub, et haiglas

viibimise ajal ei olnud puudutatud isiku seisund sedavõrd paranenud, et ringkonnakohus saaks

asuda seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 p-s 1–3 nimetatud eeldused oleksid ära langenud.

Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata.

14. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)