2-20-13328/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-

Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 2. juuni 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-13328

Kohtuasi

XX hagi YY vastu

elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXX,

seaduslik

esindaja

CC, lepinguline

esindaja Alla

Žulinskaja

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Oksana Smirnova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta YY 18. mai 2021. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 21. aprilli 2021. a

otsuse peale tsiviilasjas nr 2-20-13328 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

2. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

YY

kanda.

XX-l

ei

ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-20-13328

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. CC (ema) esitas XX (hageja, laps) nimel 14. septembril 2020 Harju Maakohtule YY (kostja,

isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks alates 15. septembrist 2020 kuni

hageja täisealiseks saamiseni välja poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära

suuruse elatise selliselt, et see vastaks kuupalga alammäära muutumisele. Samuti palus hageja

mõista kostjalt alates 1. märtsist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 15. septembril välja

tagasiulatuva elatise 1284 eurot 22 senti.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sündis vanemate kooselust 24. augustil 2003 tütar (hageja), kes jäi

pärast vanemate lahkuminekut elama emaga. Isa ei ole vaatamata ema nõudmistele

miinimummääras elatist korrapäraselt tasunud. Isa tasus alates 2020. a märtsist kuni

septembrini elatist 604 eurot, s.o miinimummäärast 1284 eurot 22 senti vähem. Isa maksetest

ei piisa selleks, et katta pooled lapse kasvatamisega seotud kulud.

1.2. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kuus vähemalt 757 eurot (transpordile 10 eurot,

eluasemele 167 eurot, riietele ja jalanõudele 100 eurot, vaba aja tegevustele 20 eurot, toidule ja

joogile 150 eurot, haridusele 200 eurot, tervishoiule 20 eurot ning muudele asjadele 20 eurot).

Kuna hageja soovib saada miinimumelatist, ei pea hageja oma kulutusi tõendama.

Kuigi kostja väidab, et tal on kehv majanduslik seis, ei ole ta seda asjaolu tõendanud. Tema

majanduslik olukord on parem, kui ta väidab. Ta suudab tasuda miinimumelatist.

Kuna isa ei ole lapsele piisavalt elatist tasunud, töötab laps omal soovil kooli kõrvalt X’sis, kuid

vastavalt võimalusele ja ebakorrapäraselt. Õppivalt lapselt ei saa eeldada oma vajaduste

rahuldamiseks sissetuleku teenimist.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu.

2.1. Vastuväidete kohaselt õpib laps XXX 11. klassis ja töötab alates 2019. aastast X’sis. Laps

asus tööle juba enne vanemate lahkuminekut, ning ta saab regulaarset töötasu, mis katab

vähemalt osaliselt tema ülalpidamiskulud. Vanematel ei tule seega lapse ülalpidamises osaleda

või vähemalt mitte miinimummäära ulatuses. Lisaks on lapsele makstud lapsetoetust 60 eurot

kuus.

Hageja ei ole oma kulutusi tõendanud.

Kostja on ülalpidamiskohustust täitnud. Arvestades lapse keskmist palka on kostja nõus tasuma

talle edaspidi elatist 150 eurot kuus.

2.2. Tagasiulatuva elatise nõue tuleb jätta rahuldamata. Vastasel korral satuks kostja äärmiselt

raskesse majanduslikku olukorda. Kostjal oli 2020. a veebruari lõpus operatsioon ning ta oli

juuni lõpuni haiguslehel. Sel perioodil oli tema sissetulek väiksem.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 21. aprilli 2021. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks alates 15. septembrist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni 24. augustil 2021 välja

2-20-13328

elatise 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära. Maakohus jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus poolte enda kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

kostja on hageja isa;

-

hageja vanemad ei ela koos ja hageja elab koos emaga;

-

kostja ei ole alates 1. märtsist 2020 miinimummääras elatist regulaarselt tasunud;

-

hageja vajadused ühes kuus on vähemalt seaduses sätestatud kahekordne

miinimummäär ehk 584 eurot;

-

hageja töötab õppimise kõrvalt;

-

kostja sissetulekutest piisab, et rahuldada nii hageja kui ka tema enda minimaalsed

vajadused.

3.2. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb isalt alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks

saamiseni välja mõista elatis 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära.

Kuigi hageja väitel kulub tema vajaduste rahuldamiseks 757 eurot kuus, ei ole hageja seda kogu

ulatuses tõendanud. Samas ei ole kohtul hagiavalduses esile toodud kulutusi arvestades alust

kahelda, et hageja vajaduste rahuldamiseks kulub vähemalt kahekordne perekonnaseaduse

(PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatis, s.o 584 eurot kuus.

Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis oleksid PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuvaks

põhjuseks, et vähendada elatise suurust alla seaduses sätestatud miinimummäära. Asjaolu, et

laps on asunud õppimise kõrvalt tööle, ei vabasta vanemaid ülalpidamiskohustuse täitmisest. Ei

ole mõistlik, et alaealine laps peaks teenima kooli kõrvalt raha oma miinimumvajaduste

rahuldamiseks. Lapselt saab eeldada koolikohustuse täitmist ja head õppimist, mitte raha

teenimist, et end vanemate asemel ülal pidada. Ainuüksi asjaolu, et laps saab riiklikku

peretoetust, ei anna alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Isa sissetulekutest piisab

tema enda ja lapse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks.

3.3. Alates 2020. a märtsist kuni septembrini tekkinud tagasiulatuva elatise nõue 1284 eurot

22 senti tuleb jätta rahuldamata.

Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda

asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku

toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat

ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kostja on veenvalt

põhistanud, et kostja oli alates 2020. a veebruarist kuni juuni lõpuni ajutiselt töövõimetu ja tal

ei olnud tavapäraseid sissetulekuid. Hageja ei ole tõendanud, et ta nõudis kostjalt enne kohtule

nõude esitamist elatist. Kostja andis varem hagejale ülalpidamist, kuid vanematel ei olnud

sõnaselget kokkulepet, kuidas ja mil määral tuleks ülalpidamist anda. Seetõttu ei ole veenvalt

põhistatud, et lapse vajadused jäid sel perioodil rahuldamata ja lapsele tekkis kahju.

3.4. Menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse väljamõistetud elatise

suuruse osas osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja

2-20-13328

kasuks välja elatise mitte rohkem kui 150 eurot kuus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus, et lapse ühe kuu vajaduste suurus on

vähemalt seaduses sätestatud kahekordne elatise miinimummäär, kuid jättis lapse vajadused

hindamata. Arvestada tuleb lapse tegelikke vajadusi ja kulutuste tegelikku suurust. Maakohus

ei teinud neid kindlaks ega hinnanud objektiivselt kummagi vanema võimalusi.

Maakohus ei arvestanud elatist välja mõistes lapse sissetulekut ega isa majanduslikku olukorda.

Maakohus leidis vääralt, et elatise vähendamiseks alla miinimummäära ei anna alust asjaolu, et

laps asus õppimise kõrvalt tööle ja teenib taskuraha. Laps asus juba enne vanemate

lahkuminekut tööle ning teenib arvestatavat töötasu, mitte taskuraha. Lapse töötasu ja

lapsetoetus katab vähemalt osa tema vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest.

Maakohus jättis arvestamata kostja selgitused ja tõendid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab

seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud

tõendeid.

7. Praegusel juhul ei nõustu kostja maakohtu otsusega seetõttu, et maakohus ei hinnanud lapse

tegelikke vajadusi ja vanemate võimalusi ning leidis vääralt, et lapse töötasu ja lapsele makstav

lapsetoetus ei anna alust mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumist väiksemat elatist.

7.1. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja väited lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suuruse tuvastamise kohta alust apellatsioonkaebust rahuldada.

Kostja on menetluses õigesti esile toonud, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99

järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki

eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud

kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Siiski on Riigikohus korduvalt selgitanud, et

miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ning tuleb eeldada, et lapse

ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise

miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud

miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad või väiksemad,

2-20-13328

tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud

tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p 27 ja 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1-35-17, p 28.2).

Praegusel juhul väitis hageja, et tema vajaduste rahuldamiseks kulub 757 eurot kuus, ja tõendas

osaliselt oma kulusid. Kostja väitis, et hageja nii suured kulud ei ole osaliselt põhjendatud ega

tõendatud, kuid kostja ei väitnud, et hageja tegelikud kulud on väiksemad kui kahekordne

miinimumelatis. Seda arvestades ei pidanud maakohus hindama lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste tegelikku suurust ja võis lähtuda eeldusest, et lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus on kahekordne miinimumelatise suurus.

7.2. Kostja apellatsioonkaebust ei saaks rahuldada ka sel põhjusel, et laps teenib ise töötasu ja

saab rahuldada oma vajadusi nii oma töötasu kui ka talle makstava lapsetoetuse arvel.

Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 97 tähenduses on alaealisel lapsel õigus saada oma

vanematelt ülalpidamist tulenevalt asjaolust, et alaealine laps ei saa üldjuhul ise teenida endale

sissetulekut ja rahuldada selle arvel oma vajadusi ega peagi seda tegema. Kui täisealiste isikute

ülalpidamise puhul kehtib põhimõte, et täisealist isikut tuleb ülal pidada üksnes abivajaduse

korral, st kui tema enda sissetulekust ja varast ei piisa tema ülalpidamiseks vajalike kulude

katmiseks, siis alaealise lapse puhul on vanem igal juhul kohustatud alaealist last ülal pidama,

st rahuldama lapse igapäevased vajadused ja tagama tema arenguks piisavad vahendid

(Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Vanemad peavad lapse

huve silmas pidades tagama lapse heaolu ja arengu, mh võimaldama lapsel omandada haridust,

ega saa jätta lapse vajaduste rahuldamiseks vajalike vahendite hankimist lapse ülesandeks. Ka

juhul, kui õppiv alaealine laps käib oma vaba aja arvel kooli kõrvalt tööl ja teenib töötasu, ei

tähenda see seda, et vanem ei peaks tagama lapsele minimaalselt vajalike vajaduste rahuldamist.

Üksnes olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades

võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, võib kohus

PKS § 102 lg 2 III lause järgi mõjuval põhjusel alaealisele lapsele elatise välja mõista alla

seaduses sätestatud alammäära, sh võib mõjuvaks põhjuseks olla vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt

vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest

väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema

elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida

arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas,

arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise

eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid

rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks

elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise

aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega,

kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada

(vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p-d 28.1–28.2 ja 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

Kuigi kostja tõi esile, et lapse vajadused on osaliselt kaetud lapsetoetuse ja lapse enda töötasuga,

ei ole kostja apellatsioonkaebuses väitnud, et ta ei suuda lapsele miinimumelatist maksta.

Samuti ei ole kostja vaidlustanud maakohtu järeldust, et kostja sissetulekust piisab nii tema

enda kui ka lapse miinimumvajaduste rahuldamiseks. Ülalpidamiseks kohustatud isiku

2-20-13328

käsutuses olevate vahendite nappus on aga PKS § 102 lg 2 III lause lausel miinimumist

väiksema elatise väljamõistmise esmane eeldus. Olukorras, kus vanem suudab maksta oma

alaealisele õpingute kõrvalt töötavale ja lapsetoetust saavale lapsele miinimumelatist, ei ole

kohtul alust mõista vanemalt lapse ülalpidamiseks välja miinimumist väiksemat elatist

põhjusel, et lapse vajadused on tema enda teenitud töötasu ja lapsetoetusega osaliselt kaetud.

8. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades hageja kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioon-

kaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

9. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale

apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

10. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 II lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb

selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin