3-21-301/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-301

Haldusasi

Xi kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 01.12.2020 kirja nr 5-

4/5337-3 osaliseks tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse

20.01.2021 korralduse nr 63 "Vaideotsus (sissetulekust sõltuv

toetus)" tühistamiseks, Tallinna Kesklinna Valitsuse

04.01.2021 kirja nr 5-4/20/6061-2 osaliseks tühistamiseks ja

Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 vaideotsuse nr 187

„Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)“ tühistamiseks ja

Tallinna linna kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlused

rahuldamata jäetud osas

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja — X

Vastustaja — Tallinn linn

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.07.2021. Vastuseks menetlusosalise

poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus

asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11.02.2021 saabus Tallinna Halduskohtule Xi kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse

01.12.2020 kirja nr 5-4/5337-3 ja Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2021 korralduse nr 63

"Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)" tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks maksta

välja saamata jäänud toetus.

2. Kohus, arvestades seda, et kaebaja eesmärgiks oli see, et Tallinna linn teeks uue otsuse

kaebaja 17.11.2020 (täiendatud 19.11.2020) sissetulekust sõltuva toetuse taotluse osas, milles

taotlus jäeti osaliselt rahuldamata (kaebajale määrati toetus summas 42,50 eurot), tõlgendas

kaebust ning leidis, et kaebaja sooviks on esitada kaebus kohtule järgmiste nõuetega:

1) tühistada Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja 01.12.2020 kiri

nr 5-4/5337-3 osas, milles kaebaja taotlus jäeti rahuldamata;

2) tühistada Tallinna Linnavalitsuse 20.01.2021 korraldus nr 63 "Vaideotsus (sissetulekust

sõltuv toetus)";

3) kohustada Tallinna linna vaadata kaebuse esitaja 17.11.2020 taotlus rahuldamata jäetud osas

uuesti läbi.

Kohus võttis kaebuse nimetatud nõuetes oma 18.02.2021 määrusega menetlusse.

3. 15.03.2021 (täpsustatud 22.03.2021) saabus kohtule kaebaja seisukoht, milles kaebaja soovis

esitada käesolevas haldusasjas täiendavalt kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021

vaideotsuse nr 187 „Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)“ tühistamiseks, kohustada linna

maksma välja toetused ning välja mõista ka hüvitis linna õigusvastase tegevuse eest. Ühtlasi

esitas kaebaja kohtule taotluse riigi õigusabi korras esindaja määramiseks.

26.03.2021 määrusega otsustas kohus: 1) Rahuldada Xi taotluse kaebuse muutmiseks osaliselt;

2) Võtta Xi kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 04.01.2021 kirja nr 5-4/20/6061-2 ja Tallinna

Linnavalitsuse 17.02.2021 vaideotsuse nr 187 „Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)“

tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks vaadata kaebuse esitaja 22.12.2020 taotlus

rahuldamata jäetud osas uuesti läbi, menetlusse; 3) Jätta Xi taotlus täiendada kaebust kahju

hüvitamise nõudega rahuldamata; 4) Jätta Xi menetlusabi taotlus riigi õigusabi saamiseks

rahuldamata.

20.04.2021 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja märgib, et riik on pannud kohalikule omavalitsusele kohustuse maksta toetusi

inimestele. Kaebaja viitab PS § 28 teisele lõikele, mis sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi

abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise

tingimused ja korra sätestab seadus ning märgib, et sellest tulenevalt on riigil kohustus anda abi

inimesele, kellel puuduvad minimaalsed vahendid inimväärikalt ära elada. Samuti viitab

kaebaja PS §-le 10.

4.2. Kaebaja toob välja, et fakt on see, et novembris ja detsembris 2020 jäi kaebajale 0 (null)

eurot toidu, ravimite ja esmatarbekaupade ostmiseks. Kaebaja esitas selle kohta vastustajale

oma pangakonto väljavõtted. Kuid sellest hoolimata ei makstud kaebajale toetusi ja kaebaja

jäeti hätta ja sellega võeti õigus elule Euroopa Liidus.

4.3. Kaebaja märgib, et riik on pannud kohalikele omavalitsustele kohustuse, et inimesele peab

jääma vähemalt 150 eurot kuus söögi ostmiseks. Vaidlustatud otsusega sunnitakse raske

puudega invaliid minema 20 km kaugusele sööma mädanenud, ära visatud, prügikastist

korjatud rämpsu. Sellega pandi isik valiku ette, kas võtta vastu rämpsu või surra nälga.

See on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa Liidu inimõiguste ja põhiõigustega. Eesti kodanikul

on õigus elu ja tervise kaitsele, seega õigus otsa poest süüa ja apteegist ravimeid. Kaebaja leiab,

et ametnikud seadsid tahtlikult kaebaja elu ja tervise ohtu, kuna kaebaja pidi valima, kas osta

süüa või ravimeid. Sellega võeti kaebajalt õigus inimväärseks eluks Eesti riigis. Elu ja tervist

ei ole võimalik osta, küll aga vajab invaliid ka täna vahendeid, et osta süüa ja ravimeid,

abivahendeid ning saada taastusravi.

4.4. Saadud 42,50 eurot ei taganud kaebaja toimetulekut. Kaebajale oleks pidanud jääma kätte

vähemalt 150 eurot peale eluasemekulude tasumist. 17.11.2020 vastuvõtul olid ametnikud

teadlikud, et kaebajal on tasumata ka 88, 50 eurot eluasemekulusid. Õige arvutus oleks olnud

42,50+107,50, mis oleks tulnud välja maksta. See 107,50 tuleb kaebajale välja maksta.

Kaebaja toob välja, et detsembris 2020 maksis ta 88,55 eluasemekulusid, 50 eurot kautsjoni

Riigikohtule, 100 eurot elatist lapsele, kommunaalmakseid 95,96 eurot.

4.5. Kaebaja leiab eeltoodust tulenevalt, et vaidlustatud otsused on vastuolus põhiseadusega

ning teiste seadustega ning kaebus tuleb rahuldada, vaidlustatud otsused rahuldamata jäetud

osas tühistada ja kaebajale toetus välja maksta.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsused on õiguspärased ning põhjendab seda alljärgnevalt.

5.1. Kaebaja esitas 17.11.2020 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale

taotluse toimetuleku tagamiseks Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuva toetuse saamiseks

seoses koduarvuti ostuga summas 399 eurot, sest kaebaja sõnul jäi talle taotluse esitamise hetkel

söögi ja ravimite ostuks 1,12 eurot. Kaebaja hinnangul on Eesti kodanikul põhiseaduslik õigus

saada toimetulekutoetust. Taotluse juurde esitas kaebaja Antista ASi (Euronics veebipood)

09.11.2020 arve nr A20693841/E01, ASi LHV Pank pangakonto nr xxxxxxxxxxxx väljavõtte

perioodi 01.10.2020 kuni 17.11.2020 osas, KÜ Pärnu mnt 129c 12.11.2020 arve nr

M058714882 summas 88,55 eurot, Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse 20.10.2020 arve nr

1022542 soodushinnaga toitlustamise kohta, Õiguskantsleri Kantselei 13.04.2018 kirja ning

Sotsiaalkindlustusameti puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise 02.10.2014 otsuse nr

1143458 (19.03.2021 vastuse lisa 1).

19.11.2020 esitas kaebaja Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale taotluse

juurde täiendava selgituse, mille kohaselt taotleb ta toetust, et osta süüa, esmatarbekaupu ja

retseptiravimeid, kuna tal on söögi ja ravimite ostuks 0 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 2).

Kaebaja esitas 22. detsembril 2020 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale

taotluse Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuva toetuse saamiseks seoses retseptiravimite

ostuga summas 24,68 eurot, eluasemekuludega summas 184,51 eurot ja kautsjoni summas 50

eurot Riigikohtule tasumisega. Taotluse juurde esitas kaebaja apteegi maksekviitungid nr 82836

summas 12,78 eurot ja nr 227800-LV939 summas 11,90 eurot, Tallinna Kesklinna

Sotsiaalkeskuse 02.12.2020 arve nr 1023639 soodushinnaga toitlustamise kohta, ASi LHV

Pank pangakonto nr xxxxxxxxxxx väljavõtte perioodi 1. november 2020 kuni 22.12.2020 osas

(14.04.2021 vastuse lisa 7) ja eluasemekulusid tõendavad KÜ Pärnu mnt 129c 12.11.2020 arve

nr M058714882 summas 88,55 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 1) ja KÜ Pärnu mnt 129c

14.12.2020 arve nr M058715003 summas 95,96 eurot (14.04.2021 lisa 8).

Vastustaja märgib kaebaja poolt esitatud Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse 20.10.2020 arve

nr 1022542 ja 02.12.2020 arve nr 1023639 osas, et tegemist on soodushinnaga toitlustamise

kaebaja omaosalusega 50 senti toidukord. Ülejäänud osa toitlustamise maksumusest maksis

vastustaja Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskusele kaebaja eest Tallinna linna eelarveliste toetuste

vahenditest.

5.2. Vastustaja viitab sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 2 ning märgib, et kohalikul

omavalitsuse üksusel on õigus otsustada, millistel tingimustel täiendavaid sotsiaaltoetusi

kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest maksta. Tallinna linna elanikele linna eelarve

vahenditest makstavate sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise tingimused ja kord

on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 29.11.2012 määrusega nr 27 "Sotsiaaltoetuste maksmise

tingimused ja kord" (Määrus). Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt omavad tähtsust

Määruse § 3 (punktid 1-3), millest tuleneb, et tegemist on sissetulekust sõltuva toetusega, mis

on vajaduspõhine ja mida makstakse kulutusi tõendavate dokumentide alusel, mille eesmärk on

isiku toimetulekuraskuste leevendamine. Samuti viitab vastustaja Määruse § 4 ja § 6 lg 1.

5.3. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli mõlema taotluse esitamise ajal Tallinna linna

eelarvelist toetust saama õigustatud isik. Lisaks märgib vastustaja, et määrus ei sätesta

kohustust arvata sissetulekust sõltuvate toetuste puhul kaebaja sissetulekutest maha makstud

elatist, kuid vastustaja leidis, et kaebaja puhul on see tema olukorda arvestades põhjendatud,

kuna vastasel juhul ei jääks talle igapäevaste kulude tarbeks rahalisi vahendeid.

5.4. Määruse § 2 lg 1 punkti 2 kohaselt kehtestab sissetulekust sõltuvate toetuste

maksimaalmäärad kalendriaastaks muuhulgas tööealisele isikule Tallinna Linnavalitsus.

Sissetulekust sõltuvate toetuste summa ühe isiku kohta kalendriaastas on piiratud. Tööealise

isiku sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta maksimaalmäär on Tallinna Linnavalitsuse

27.12.2012 määruse nr 82 "Sissetulekust sõltuvate toetuste maksimaalmäärad" § 1 punkti 4

kohaselt 250 eurot.

5.5. Kaebajale oli 2020. aastal taotluse esitamise hetkeks (novembri taotlus) makstud vastustaja

poolt toetusi kokku summas 451,74 eurot s.o tööealise isiku sissetulekust sõltuva toetuse

kalendriaasta maksimaalmäära 201,74 euro võrra ületavas summas. Vastustaja tutvus kaebaja

taotlusega ning vaatamata sellele, et kaebajale oli toetusi määratud toetuse kalendriaasta

maksimaalmäära ületavas summas, leidis vastustaja, et kaebajale oleks toetuse määramine

põhjendatud.

Kaebajale oli 2020. aastal detsembri taotluse esitamise hetkeks makstud vastustaja poolt toetusi

kokku summas 528,64 eurot s.o tööealise isiku sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta

maksimaalmäära 278,64 euro võrra ületavas summas. Vastustaja tutvus kaebaja taotlusega

ning vaatamata sellele, et kaebajale oli toetusi määratud toetuse kalendriaasta maksimaalmäära

ületavas summas, leidis vastustaja, et kaebajale oleks toetuse määramine põhjendatud.

5.6. Kaebaja taotlused suunati lähtudes Määruse § 8 punktist 2, mille kohaselt on

sotsiaalhoolekande osakonna juhatajal või tema asetäitjal õigus määrata toetust

maksimaalmäära ületavas summas sotsiaalhoolekande komisjoni ettepanekul, arutamiseks

Tallinna Kesklinna sotsiaalhoolekande komisjonile.

25.11.2020 arutas Xi taotlust Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande komisjon ja tegi

ettepaneku määrata Xile Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvat toetust toimetuleku

tagamiseks summas 42,50 eurot. Lisaks tehti ettepanek võimaldada kaebajale Tallinna linna

eelarvest sissetulekust sõltuvate toetuste vahenditest soodushinnaga toitlustamine Tallinna

Kesklinna Sotsiaalkeskuses detsembris 2020 (19.03.2021 vastuse lisa 3).

25.11.2020 tegi Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja asetäitja

otsuse määrata komisjoni ettepanekul Xile Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvat

toetust toimetuleku tagamiseks summas 42,50 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 4), toetus kanti

üle 26.11.2020. Eraldi otsusega võimaldati kaebajale soodushinnaga toitlustamine Tallinna

Kesklinna Sotsiaalkeskuses detsembris 2020, mille omaosalus kaebajale on 50 senti toidukord

(tööpäevadel, ühel toidukorral kas praad ja magustoit või supp ja magustoit), kuna tegemist on

isiku esmavajadusega.

5.7. 28.12.2020 arutas Xi taotlust Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande komisjon

ja tegi ettepaneku määrata Xile Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvat toetust

toimetuleku retseptiravimite maksumuse osaliseks hüvitamiseks 7 eurot ning tervise

säilitamise ja taastamisega seotud kulude osaliseks hüvitamiseks 8 eurot, toetust kokku 15

eurot. Lisaks tehti ettepanek võimaldada kaebajale Tallinna linna eelarvest sissetulekust

sõltuvate

toetuste

vahenditest

soodushinnaga

toitlustamine

Tallinna

Kesklinna

Sotsiaalkeskuses jaanuaris 2021 (14.04.2021 vastuse lisa 2).

28.12.2020 tegi Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja asetäitja

otsuse määrata komisjoni ettepanekul Xile Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuvat

toetust retseptiravimite maksumuse osaliseks hüvitamiseks 7 eurot (19.03.2021 vastuse lisa 15)

ning tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulude osaliseks hüvitamiseks 8 eurot

(19.03.2021 vastuse lisa 16), toetust kokku 15 eurot, toetus kanti üle 29.12.2020. Eraldi

otsusega

võimaldati

kaebajale

soodushinnaga

toitlustamine

Tallinna

Kesklinna

Sotsiaalkeskuses jaanuaris 2021, mille omaosalus kaebajale on 50 senti toidukord

(tööpäevadel, ühel toidukorral kas praad ja magustoit või supp ja magustoit), kuna tegemist on

isiku esmavajadusega.

5.8. Vastustaja (sh komisjon) lähtus kaebajale toetuse summa määramisel mitmest asjaolust,

arvestades haldusmenetluses kehtivat põhimõtet kohelda kõiki abivajajaid võrdselt ning

sealjuures lähenes kaebaja küsimusele juhtumipõhiselt.

5.9. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Määruses nimetatud toetusi makstakse

linnaeelarvest, mitte riigi eraldatud vahenditest, seega on määruse rakendamisel linnal ulatuslik

kaalutlusõigus. Määruse § 7 lg 1 sätestab, et toetuse ja selle suuruse määramisel arvestatakse

taotleja konkreetset vajadust, linna eelarves kalendriaastaks toetuste maksmiseks ette nähtud

vahendite kogumahtu, toetuste maksimaalmäära ning taotleja ja tema perekonnaliikmete

sissetulekut, varanduslikku seisu ja eluasemekulusid.

5.10. Vastustaja oli seisukohal, et kaebaja on abi vajav isik, kuid hindas toetuse summa

määramisel võrdselt teiste toetuste taotlejatega kaebaja majanduslikku olukorda – taotlusele

eelnenud kolme kalendrikuu netosissetulekuid (sh arvestades sissetulekust maha makstud

elatise), eluasemekulusid ning tehtud kulutusi, samuti kaebajale pakutud abimeetmeid

järgmiselt:

Toimetulekutoetus

Kaebaja viitab kõnealuses 17.11.2020 ja 22.12.2020 taotluses ka õigusele saada riiklikku

toimetulekutoetust. Vastustaja lähtus kaebust puudutava taotluse läbivaatamisel asjaolust, et

eluasemekulusid

kompenseeritakse

riikliku

toimetulekutoetusega

jooksva

kuu

kuludokumentide alusel, kuna Määrus eluasemekulude kompenseerimist täiendavalt Tallinna

linna eelarvest makstava toetuse arvelt ette ei näe.

SHS § 133 lg 1 sätestab, et toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või

perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis,

jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Kaebajale

novembri 2020 osas toimetulekutoetuse arvestamisel selgus, et kaebajale jäi peale eelmise kuu

s.o oktoobri 2020 netosissetulekust (millest on maha arvatud makstud elatis) jooksva kuu s.o

novembris 2020 tasumisele kuuluvate eluasemekulude mahaarvamist kasutada 258,15 eurot

s.o 108,15 eurot rohkem kui 2020. aasta riigieelarve seaduse (RES) § 2 lg 6 punktiga 3

kehtestatud toimetulekupiiri määr (150 eurot), mis on ette nähtud inimese minimaalseteks

tarbimiskuludeks toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele

esmavajaduste rahuldamiseks, samuti ravimitele. Nimelt leidis Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium kaebajat puudutavas 05.05.2020 kohtuotsuses nr 5-20-1, et riik oli

toimetulekupiiri kehtestades arvestanud, et toimetulekupiirina määratud summa peaks

põhimõtteliselt katma ka kulutused keskmise inimese minimaalselt vajalikele ravimitele. SHS

§ 131 lg 2 kohaselt on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle

kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg 5 ja lg 6 sätestatud tingimustel arvestatud

eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetulekutoetust oleks

kaebaja õigustatud saama juhul, kui tema sissetulek pärast makstud elatise ja jooksva kuu

eluasemekulude mahaarvamist jääks alla 150 euro, kuid antud juhul oli see 258,15 eurot. Seega

puudus Tallinna Kesklinna Valitsusel õigus 2020. aasta novembri osas toimetulekutoetust

määrata, millest kaebajat ka Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas

kohapeal teavitati (kaebaja toimetulekutoetuse taotlust seetõttu ka ei esitanud).

Kaebaja taotles ka 22.12.2020 taotlusega toetust ka eluasemekulude kompenseerimiseks,

viidates nii taotluse esitamisele eelnenud kuul s.o novembris 2020 tasumisele kuulunud

eluasemekuludele (19.03.2021 vastuse lisas 1) kui ka jooksval kuul s.o detsembris 2020

tasumisele kuuluvatele eluasemekuludele (14.04.2021 vastuse lisa 8), samas esitas ka lisaks

toimetulekutoetuse taotluse.

Kaebajale detsembri 2020 osas toimetulekutoetuse arvestamisel (toimetulekutoetuse otsus

19.03.2021 vastuse lisa 14) selgus, et kaebajale jäi peale eelmise kuu s.o novembri 2020

netosissetulekust (millest on maha arvatud makstud elatis) jooksva kuu s.o detsembris 2020

tasumisele kuuluvate eluasemekulude mahaarvamist kasutada 265,63 eurot s.o 115,63 eurot

rohkem kui 2020. aasta RES § 2 lg 6 punktiga 3 kehtestatud toimetulekupiiri määr (150 eurot),

mis on ette nähtud inimese minimaalseteks tarbimiskuludeks toidule, riietusele ja jalanõudele

ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (sh kautsjoni tasumiseks),

samuti ravimitele.

Toimetulekutoetust oleks kaebaja õigustatud saama juhul, kui tema sissetulek pärast makstud

elatise ja jooksva kuu eluasemekulude mahaarvamist jääks alla 150 euro, kuid antud juhul oli

see 265,63 eurot. Seega puudus Tallinna Kesklinna Valitsusel õigus 2020. aasta detsembri osas

toimetulekutoetust

määrata,

millest

kaebajat

ka

Tallinna

Kesklinna

Valitsuse

sotsiaalhoolekande osakonnas kohapeal teavitati ning püüti ka paberkandjal otsust kaebajale

tutvustada ning kätte anda, millest kaebaja keeldus.

Kaebaja esitas ka taotlusele eelneval kuul s.o novembris 2020 tasumisele kuulunud

eluasemekulude arve, kuid nimetatud kulusid ei olnud võimalik toimetulekutoetuse

määramisel arvestada, kuna SHS § 133 lõike 7 kohaselt ei arvata eluasemekulude tasumisel

varem tekkinud võlgnevust toimetulekutoetuse arvestamisel jooksval kuul tasumisele

kuuluvate eluasemekulude hulka ja see ei kuulu katmisele toimetulekutoetuse arvelt.

Novembris 2020 tasumisel kuulunud eluasemekulud võttis vastustaja arvesse kaebajale

novembris 2020 toimetulekutoetuse arvestamisel, kuid ka sellel korral jäi kaebaja kasutada

rahalisi vahendeid peale novembris 2020 tasumisele kuulunud eluasemekulude ja elatise

mahaarvamist rohkem kui toimetulekupiiri määr.

Puudega tööealise inimese toetus

Samuti sai kaebaja Sotsiaalkindlustusametile lisaks igakuiselt riiklikku puudega tööealise

inimese toetust 49,09 eurot (mida toimetulekutoetuse arvestamisel sissetulekuks ei loeta, aga

loetakse sissetulekuks Tallinna linna eelarvest sissetulekust sõltuva toetuse määramisel), mis

on

samuti

ettenähtud

ravimite

ja

muude

puudest

tingitud

kulude

(sh

kommunikatsioonivahendite st ka arvuti soetamise kulude) katmiseks. Seega oli kaebajal vabu

vahendeid summas 307,24 eurot novembris ja 314,72 eurot detsembris.

Ka kaebaja viidatud Sotsiaalkindlustusameti otsus puude raskusastme ja lisakulude

tuvastamise kohta näeb ette, et puudest tulenevate lisakulude transpordile, abivahendite

kasutamisele,

riietusele

ja

jalatsitele,

enesehooldusele

ja

majapidamisele

ning

kommunikatsioonivahendite kasutamisele hüvitamiseks maksab riik sotsiaaltoetust, milleks on

kaebajale igakuiselt makstav puudega tööealise inimese toetus summas 49,09 eurot.

Sissetulekust sõltuvate toetuste kalendriaasta maksimaalmäär

Määruse § 3 p 1 ja p 2 alusel oli kaebajale 2020. aasta novembriks määratud Tallinna linna

eelarvest toetusi juba kokku summas 451,74 euro, ületades kalendriaasta toetuste

maksimaalmäära 201,17 euroga. Erakorraliseks asjaoluks, mis õigustaks täiendava toetuse

vajadust, ei saa lugeda fakti, et kaebaja ostis arvuti maksumusega 399,99 eurot, pärast mida ei

jätkunud tal vahendeid eluasemekulude ja muude kulude tasumiseks. Enne arvuti ostmist

09.11.2020 oli kaebaja kontol vabu vahendeid summas 455,15 eurot, millest oleks jätkunud

minimaalseks toimetulekuks, ravimite ostuks ja eluasemekulude eest tasumiseks. Kaebaja on

oma tegevusega ise enda majanduslikku olukorda halvendanud, kuivõrd arvutit kui üksnes

kommunikatsioonivahendit oleks olnud võimalik osta ka odavama hinnaga, arvestades enda

tegelikke rahalisi võimalusi, sealjuures oma kulusid planeerides.

Määruse § 3 p 1 ja p 2 alusel oli kaebajale 2020. aasta detsembriks määratud Tallinna linna

eelarvest toetusi juba kokku summas 528,64 euro, ületades kalendriaasta toetuste

maksimaalmäära 278,64 euroga. Kaebajale on korduvalt varasemalt selgitatud sotsiaaltoetuste

maksmise võimalusi, sh toetuste kalendriaasta maksimaalmäärasid. Kaebaja on teinud

korduvalt endale majanduslikult kahjulikke otsuseid, sh kaalutlemata ostud, arvestamata oma

majanduslikku võimekust, jättes õigeaegselt tasumata 2020. aasta novembris tasumisele

kuulunud eluasemekulud ja seetõttu tasudes 2020. aasta detsembris kahe kuu eluasemekulud.

Selliseid otsuseid ei saa lugeda erakorraliseks asjaoluks määruse mõistes, mis õigustaks

täiendava toetuse maksmist, kuivõrd tegemist on küll isikule kahjuliku, kuid siiski tema enda

vaba valikuga, mida oleks saanud ära hoida kulutusi mõistlikult planeerides. Samuti on

kautsjoni tasumine isiku vaba valik, mida saab teha vastavate vahendite olemasolul. Määrus ei

näe

ette

sissetulekust

sõltuva

toetuse

maksmist

eluasemekulude

ega

kautsjoni

kompenseerimiseks.

Muu kaebajale pakutud abi

Määruse § 9 lg 3 p 5 sätestab, et toetuse määramisest võib keelduda juhul, kui toetusevajadust

on võimalik või otstarbekas katta teenuste või muu abiga.

Kaebajal oli võimalik saada Euroopa Liidu toiduabi (~15 kg toiduaineid) Toidupangas

17.11.2020 (korduv jagamine 30.11.2020), millest kaebajat osakonnas toetuse taotlemise

käigus teavitati (19.03.2021 vastuse lisa 11). Samuti oli kaebajale tagatud soodushinnaga

toitlustamine Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses, mis võimaldab vähendada igapäevaseid

toidule tehtavaid kulutusi. Kaebajal oli võimalus kasutada ka iganädalast Toidupanga toiduabi,

mille saamiseks tuli tal pöörduda Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna

poole ning see on samuti võimalus vähendada igapäevaseid toidukulusid. Euroopa Liidu

toiduabi pakis ja Toidupanga toiduabi pakis olevad toiduained on kõik söögikõlblikud ning

tõele ei vasta kaebaja väide, et tegemist on ebakvaliteetse toiduga.

Vastustaja märgib siinkohal, et Euroopa Liidu toiduabi pakis, mis kaebaja jaoks on äravisatud,

mädanenud või prügikastist korjatud rämps, oli tatar, nisujahu, neljaviljahelbed, riis, rapsiõli,

suhkur, sealiha konserv, veiseliha konserv, praetud kilud tomatikastmes, skumbria õlis, borš,

hernesupp, praekapsas, šokolaad, kohv, tükeldatud tomatid (konserv), ananassitükid kerges

siirupis, tee hibiskus, mesi ja kõrvitsaseemned.

30.11.2020 selgitati kaebajale osakonnas veelkord Euroopa Liidu toiduabi (korduv jagamine

30.11.2020) ja iganädalase Toidupanga toiduabi saamise võimalusi, kuid kaebaja keeldus

sellest ka sellel korral (19.03.2021 vastuse lisa 12). Kaebajale selgitati, et esmane vastutus tema

majanduslikul toimetulekul lasub tal endal ning toiduabist keeldumise puhul on samuti

tegemist tema poolt endale tehtud kahjulike valikutega, sest tema toetuse vajaduse toidu

ostmiseks saab katta ka temale pakutud toiduabiga (soe toit viis päeva nädalas Tallinna

Kesklinna Sotsiaalkeskuse kaudu ja ülejäänud toidukorrad EL toiduabi ja Toidupanga

toiduabiga). Kuivõrd kaebaja otsustas ka 30.11.2020 Euroopa Liidu toiduabi pakile mitte järele

minna, teavitas vastustaja kaebajat 10.12.2020 veelkord toiduabi järeljagamisest 14.12.2020

(19.03.2021 lisa 13). Kaebaja võttis Euroopa Liidu toiduabi paki vastu Tallinna Kesklinna

Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas peale korduvaid meeldetuletusi alles 29.12.2020.

Kuivõrd X on teinud endale korduvalt majanduslikult kahjulikke otsuseid (suured või

kaalutlemata ostud arvestamata enda majanduslikku võimekust, jättes eluasemekulud

õigeaegselt tasumata ja tekitades endale järgnevaks kuuks eluasemekulude tasumisel kahe kuu

(võlgnevuse ja jooksva kuu) kulude tasumise kohustuse), on teda korduvalt kohustatud

pöörduda majandamisnõustaja poole Tallinna Sotsiaaltöö Keskusesse ning nõustamise

tulemustest Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda teavitama, kuid

kahjuks kaebaja nõustamisele pöördunud ei ole. Vastustaja märgib, et nõustajalt saab abi ka

olemasolevate vahendite piires igapäevaseks majandamiseks, kuivõrd kuu lõpus

sotsiaalhoolekande osakonda pöördumisel on kaebaja korduvalt väitnud, et tal ei ole rahalisi

vahendeid elamiseks, kuigi kaebajale jääb igakuiselt kasutada toimetulekupiirist rohkem

rahalisi vahendeid. See tähendab, et majandamisnõustaja saab kaebajat olemasolevate rahaliste

vahendite piires majandamisel nõustada ning anda juhiseid, et sellest rahast jätkuks terveks

kuuks, samuti kuidas planeerida suuremaid oste (antud juhul arvuti ostu) ja väikest

rahatagavara ettenägematuteks kuludeks.

Kahetsusväärselt on kaebajal väärarusaam, nagu võiks ta rahalisi vahendeid planeerimata ära

kulutada temale riigi poolt makstava igakuise töövõimetoetuse ja puudega tööealise inimese

toetuse, ning kui raha otsas, siis peaks vastustaja talle igal kuul täiendavalt maksma 150 eurot

(toimetulekupiir). Sissetulekust sõltuvaid toetusi makstakse linnaeelarve vahenditest, riik

selleks raha ei eralda. Seega otsustab vastustaja oma õigusaktidega ise, millistel tingimustel ta

sissetulekust sõltuvat toetust maksab ega ole oma eelarvest toetuste eraldamisel seotud riigi

seatud

toimetulekupiiriga.

Xi

kaebuse

läbivaatamise

kohta

tehtud

Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2020 otsuse nr 5-20-1 punktis 22 viitab

kohus, et abi (mida puuduse korral on õigus nõuda) andmiseks ehk PS § 28 lõikest 2 tuleneva

kohustuse täitmiseks on seadusandja kujundanud tervikliku sotsiaalkaitsesüsteemi. Selle

kohaselt on esmane vastutus sotsiaalsete riskidega, sh puudusega toimetulekul isikul endal,

seejärel tema perekonnal ning avalikul võimul ehk riigil ja kohalikul omavalitsusel

(sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS §-d 5, 10 ja 11). Samas lahendis (punkt 34) leidis

Riigikohus, et sissetulekust sõltuva toetuse maksmisega piirmäära märgatavalt ületavas

summas, ravimi- ja muude tervisega seotud kulude hüvitamise, soodushinnaga toitlustamise ja

toiduabi

ning

sotsiaalteenuste

pakkumisega

on

seadusandja

loodud

terviklik

sotsiaalkaitsesüsteem kaebaja abivajadusele kohaselt vastanud.

Sotsiaalhoolekande ülesandeks on isikule toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks

või kergendamiseks abi osutamine, kuid see ei tähenda isiku õigust tekitada süstemaatiliselt

endale halbade valikutega rahalisi probleeme. Kui isikul on vahendeid piiratud hulgal, siis ei

ole mõistlik tekitada eluasemekulude võlgnevust arvestusega, et küllap kohalik omavalitsus

kulutused hüvitab. Tuleb rõhutada, et rahaasjade eduka korraldamise alus on planeerimine ja

vastutustundlik raha kasutamine, mida peab eelkõige tegema inimene ise.

Toetuse summa määramisel võeti aluseks riikliku toimetulekupiiri määr 150 eurot, mis teeb

päeva kohta 5 eurot, et tagada minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Toetuse

määramisel arvestati perioodi alates 18.11.2020 (taotluse esitamisele järgnevast päevast) kuni

30.11.2020 (Euroopa Liidu toiduabi paki saamiseni). Kuivõrd tööpäeviti on kaebajale tagatud

soodushinnaga toitlustamine Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses, siis nende päevade eest

(18.-20.11.2020; 23.-27.11.2020 ja 30.11.2020) määrati toetust 2,50 eurot/päev. Kahe

nädalavahetuse (21.-22.11.2020 ja 28.-29.11.2020) eest, kui sotsiaalkeskuses toitlustamist ei

toimu, määrati toetust 5 eurot/päev. Seetõttu kujunes toetuse suuruseks 42,50 eurot ning

nimetatud arvutuskäigust teavitati ka kaebajat 10.12.2020 kirjas nr 5-4/5337-5 (19.03.2021 lisa

7). Toetuse määramisel arvestati perioodi kuni 30.11.2020, kuna sellel päeval sai kaebaja

uuesti minna Toidupanka Euroopa Liidu toiduabi pakile järele (korduv jagamine). Lisaks on

talle olnud kogu aeg kättesaadav iganädalane toiduabi Toidupanga kaudu.

Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et talle jäi novembris 2020 söögi ja ravimite ostuks 0 eurot,

kuivõrd kaebajal olid äraelamiseks rahalised vahendid toimetulekutoetuse mõistes

toimetulekupiiri ületavas summas, talle oli tagatud toiduabi ning lisaks määras vastustaja talle

sissetulekust sõltuvat toetust summas 42,50 eurot.

Ka detsembris 2020 oli kaebajal toimetulekuks vahendid olemas. Xile jäi detsembris 2020

peale toimetulekutoetuse arvestamist (eelmise kuu netosissetulekust (millest on arvatud

makstud elatis) jooksva kuu eluasemekulude mahaarvamist) kätte 265,63 eurot (19.03.2021

vastuse lisa 14), s.o rohkem kui toimetulekupiir, mis on ette nähtud inimese minimaalseteks

tarbimiskuludeks toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele

esmavajaduste rahuldamiseks, vastavalt Riigikohtu 05.05.2020 kohtuotsusele nr 5-20-1 ka

ravimitele. Samuti sai kaebaja lisaks igakuiselt puudega tööealise inimese toetust 49,09 eurot,

mida on võimalik kasutada samuti ravimite ostuks ja muude puudest tingitud kulude katteks.

Seega oli kaebajal detsembris 2020 vabu vahendeid summas 314,72 eurot. Vastustaja määras

kaebajale ka sissetulekust sõltuvat toetust retseptiravimite maksumuse osaliseks hüvitamiseks

7 eurot ning tervise säilitamise ja taastamisega seotud kulude osaliseks hüvitamiseks 8 eurot,

toetust kokku 15 eurot (19.03.2021 vastuse lisad 15 ja 16), vaatamata sellele, et kaebajale on

määratud toetusi toetuse kalendriaasta maksimaalmäära ületava summas. Lisaks oli kaebajale

tagatud toiduabi Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuse kaudu ja kaebaja soovi korral ka

Toidupanga kaudu.

Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et talle jäi detsembris 2020 söögi, esmatarvete ja ravimite

ostuks 0 eurot, kuivõrd kaebajal olid äraelamiseks rahalised vahendid toimetulekutoetuse

mõistes toimetulekupiiri ületavas summas, talle oli tagatud toiduabi ning lisaks määras

vastustaja talle sissetulekust sõltuvat toetust summas 15 eurot.

5.14. Vastustaja selgitab, et kui kaebaja leiab, et ta vajaks rohkem sotsiaalabi ja teenuseid, on

vastustaja valmis temaga igakülgseks koostööks. Samuti on vastustaja juhtinud korduvalt

kaebaja tähelepanu nii suuliselt kui ka kirjalikult (28.01.2019, 08.02.2019, 01.03.2019,

25.03.2019, 21.10.2019 ja 10.02.2021) vajadusele hinnata tema abivajadust tervikuna, et

pakkuda talle lisaks sotsiaaltoetustele ka sobivaid sotsiaalteenuseid (sh vajadusel toiduabile

järele minekuks sobivat abi), kuid sellest on kaebaja kahetsusväärselt keeldunud.

Vastustaja märgib, et kaebaja on STARi andmetel alates 2010. aastast Tallinna linna eelarvest

makstavate sissetulekust sõltuvate toetuste järjepidev saaja. Näiteks viiel eelneval aastal

(perioodil 2015. kuni 2019. aastani) on kaebajale makstud Tallinna linna eelarvest sissetulekust

sõltuvaid toetusi toetuste kalendriaasta maksimaalmäära ületavas summas. 2020. aastal ei ole

vastustaja teinud ühegi kaebaja esitatud sissetulekust sõltuva toetuse taotluse osas (mida

kaebaja on esitanud igakuiselt) ühtegi negatiivset s.o keelduvat otsust. Kaebaja iga taotluse

alusel on talle ka sissetulekust sõltuvat toetust tulenevalt kaebaja esitatud kuludokumentidest

makstud, kuigi Tallinna linna eelarvest makstav sissetulekust sõltuv toetus ei ole oma

olemuselt igakuine regulaarne toetus. 2020. aastal määrati kaebajale Tallinna linna eelarvest

toetusi toimetulekutoetuse tagamiseks, ravimi- ja muude tervisega seotud kulude hüvitamiseks

kokku summas 546,84 eurot. Samuti on kaebajale olnud tagatud võimalik toiduabi.

5.15. Vastustaja märgib, et kõnealuseid toetuse määramise otsuseid pidas õiguspäraseks ka

Tallinna Linnavalitsus, jättes rahuldamata kaebaja vaided. Eeltoodust tulenevalt leiab

vastustaja, et kaebaja kaebus on tervikuna põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsustes ja vaideotsustes märgitut,

asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid

kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul

suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud otsused ja vaideotsused rikuks kaebaja

õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele.

Vaidlustatud otsuste näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii

vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspäraste haldusaktidega, mis on antud selleks pädeva isiku

poolt ning vastavad HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Samuti on

järgitud sotsiaalhoolekande seaduses (SHS) ja Tallinna Linnavolikogu 29.11.2012 määrusega

nr 27 "Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord" sätestatud tingimusi.

7. Õiguslik regulatsioon ja tuvastatud faktilised asjaolud

7.1. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 2 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib

korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse

üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Seega on õige

vastustaja seisukoht selles, et kohalikul omavalitsuse üksusel õigus otsustada, millistel

tingimustel täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest maksta.

7.2. Tallinna linna elanikele linna eelarve vahenditest makstavate sotsiaaltoetuste taotlemise,

määramise ja maksmise tingimused ja kord on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 29.11.2012

määrusega nr 27 "Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord" (Määrus).

7.3. Määruse § 3 sätestab, et sissetulekust sõltuvaid toetusi (edaspidi toetus) makstakse

tööealisele isikule toimetuleku tagamiseks, tervise säilitamise ja taastamisega (taastus- ja

hooldusravi, retseptiravimid, vaktsineerimine jms) ja abivahendite soetamisega seotud

kulutuste osaliseks hüvitamiseks ning õnnetusjuhtumite ja muude erakorraliste juhtumitega

seotud väljaminekute osaliseks hüvitamiseks (punktid 1-3).

Tegemist on vajaduspõhise, kulutusi tõendavate dokumentide alusel makstava toetusega, mille

eesmärk on isiku toimetulekuraskuste leevendamine.

7.4. Määruse § 4 sätestab, et toetusi on õigustatud saama isikud, kelle elukohana on

rahvastikuregistrisse kantud Tallinna linn ja kelle perekonna netosissetulek esimese pereliikme

kohta on väiksem kehtivast töötasu alammäärast kuus ja iga järgmise pereliikme kohta väiksem

kui 80% kehtivast töötasu alammäärast kuus. Määruse § 6 lg 1 sätestab, et perekonna sissetulek

arvestatakse taotlusele eelnenud kolme kuu keskmise netosissetuleku järgi.

7.5. Määruse § 2 lg 1 punkti 2 kohaselt kehtestab sissetulekust sõltuvate toetuste

maksimaalmäärad kalendriaastaks muuhulgas tööealisele isikule Tallinna Linnavalitsus.

Sissetulekust sõltuvate toetuste summa ühe isiku kohta kalendriaastas on piiratud. Tööealise

isiku sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta maksimaalmäär on Tallinna Linnavalitsuse

27.12.2012 määruse nr 82 "Sissetulekust sõltuvate toetuste maksimaalmäärad" § 1 p 4 kohaselt

250 eurot.

7.6. Pooled ei vaidle selle üle, et kuivõrd kaebaja elukohana on rahvastikuregistrisse kantud

Tallinna linn ja tema novembrikuu taotlusele eelnenud kolme kuu (vastavalt Eesti Töötukassa

andmetel töövõimetoetus kuude lõikes augustis 2020 461,59 eurot, septembris 2020 461,59

eurot ja oktoobris 2020 446,70 eurot ning Sotsiaalkindlustusameti andmetel puudega tööealise

inimese sotsiaaltoetus igakuiselt 49,09 eurot, millest on arvestatud maha igakuiselt makstud

elatis kokku summas 300 eurot) keskmise netosissetulek oli 405,72 eurot (vastustaja

19.03.2021 vastuse lisa 10, KIS dok 6s), mis on väiksem kehtivast töötasu alammäärast kuus,

siis oli kaebaja Tallinna linna eelarvelist toetust saama õigustatud isik.

7.7. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja detsembrikuu taotlusele eelnenud kolme kuu

(vastavalt Eesti Töötukassa andmetel töövõimetoetus kuude lõikes septembris 2020 461,59

eurot,

oktoobris

2020

446,70

eurot

ja

novembris

2020

461,59

eurot

ning

Sotsiaalkindlustusameti andmetel puudega tööealise inimese sotsiaaltoetus igakuiselt 49,09

eurot, millest on arvestatud maha igakuiselt makstud elatis kokku summas 300 eurot) keskmise

netosissetulek oli 405,72 eurot (vastustustaja 14.04.2021 vastuse lisa 9, KIS dok 9s), mis on

väiksem kehtivast töötasu alammäärast kuus, siis oli kaebaja Tallinna linna eelarvelist toetust

saama õigustatud isik.

7.8. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et Määrus ei sätesta kohustust arvata sissetulekust sõltuvate

toetuste puhul kaebaja sissetulekutest maha makstud elatist (antud juhul summas 100 eurot

kuus), kuid vastustaja on seda teinud, kuna leidis, et kaebaja puhul on see tema olukorda

arvestades põhjendatud, kuna vastasel juhul ei jääks talle igapäevaste kulude tarbeks rahalisi

vahendeid.

7.9. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kaebajale on makstud 2020 aasta jooksul

novembrikuu taotluse esitamise hetkeks toetusi summas 528,64 eurot ehk tööealise isiku

sissetulekust sõltuva toetuse kalendriaasta maksumaalmäära 278,64 euro võrra ületavas

summas. Vaatamata sellele pidas vastustaja kaebaja taotlust vähemalt osaliselt põhjendatuks ja

maksis kaebajale toestust novembrikuu eest summas 42,50 eurot (vastustaja 29.03.2021

vastuse lisa 4, KIS dok 6s) ja detsembrikuu eest summas 15 eurot (vastustaja 14.04.2021

vastuse lisa 2, KIS dok 9s). Lisaks tagati eraldi otsusega kaebuse esitajale soodushinnaga

toitlustamine Tallinna Sotsiaalkeskuses 50 senti toidukord. Kaebajale on tagatud Euroopa

Liidu toiduabi ja abi läbi Toidupanga.

8. Kohus arvestades eelpool tuvastatud faktilisi asjaolusid ja õiguslikku regulatsiooni leiab, et

kaebaja kaebus on põhjendamatu. Kaebaja väited otsuste vastuolust PS § 28 lg 2 on alusetud

ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Samuti ei ole ülaltoodud asjaolusid arvestades õiged

kaebaja väited sellest, et kaebaja (invaliid) jäeti ilma igasuguse abita – toidu ja ravimiteta.

Kaebajale on määratud põhjendatud ulatuses sissetulekust sõltuv toetus ja tagatud toiduabi nii

Euroopa Liidu toiduabi kui ka Toidupanga kaudu. Lisaks on kaebajale vastustaja otsusega

tagatud viiel päeval nädalas soodushinnaga toitlustamine Tallinna Sotsiaalkeskuses 50 senti

toidukord.

Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks rikkunud kaalutlusõigust vaidlustatud otsuste tegemisel.

Kehtiva õiguse kohaselt puudus kaebajal üldse subjektiivne õigus saada täiendavat

sissetulekust sõltuvat toetust (kaebajale on makstud toetusi üle tööealise isiku sissetulekust

sõltuva toetuse kalendriaasta maksimaalmäära, milleks on 250 eurot aastas), kuid vastustaja

pidas siiski võimalikuks kaalutlusõiguse alusel kaebajale toetust maksta hinnates komplektselt

kaebaja abivajadust. Lisaks tagas vastustaja kaebajale õiguspäraselt toiduabi. Kohtule ei nähtu,

et vastustaja oleks otsuste tegemisel teinud kaalutlusvea või rikkunud mõnda materiaalõiguse

normi, mis võiks kaasa tuua kaebuse rahuldamise.

HKMS § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses

esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud

haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda

põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata

põhjendusega nõustumisele.

Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktides ja nende suhtes tehtud vaideotsustes toodud

põhjendustega kui ka konkreetselt vastuseks kaebusele esitatud vastustaja seisukohtadega ega

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

Kohus peab vajalikuks sarnaselt vastustajaga eraldi rõhutada, et oma toimetuleku eest vastutab

esmajoones kaebaja ise. Nähtuvalt tema finantskäitumisest tuleb õigustatuks pidada vastustaja

seisukohta, et erakorraliseks asjaoluks, mis õigustaks täiendava toetuse vajadust, ei saa lugeda

fakti, et kaebaja ostis arvuti maksumusega 399,99 eurot, pärast mida ei jätkunud tal vahendeid

eluasemekulude ja muude kulude tasumiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on oma

tegevusega ise enda majanduslikku olukorda halvendanud, kuivõrd arvutit kui üksnes

kommunikatsioonivahendit oleks olnud võimalik osta ka odavama hinnaga, arvestades enda

tegelikke rahalisi võimalusi, sealjuures oma kulusid planeerides.

Kohus märgib, et vastustaja on püüdnud kaebajat oma majanduskäitumise parandamiseks

nähtuvalt kohtumenetluses esitatud väitest, et kaebajat on korduvalt kohustatud pöörduma

majandamisnõustaja poole Tallinna Sotsiaaltöö Keskusesse ning nõustamise tulemustest

Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda teavitama, kuid kahjuks kaebaja

nõustamisele pöördunud ei ole. Selline käitumine ei näita kaebajat, kes on raskes

majanduslikus olukorras ja kellele on mitmesugust abi aktiivselt pakutud ja kellele on tema

rasket olukorda arvestades tehtud mitmeid mööndusi toetuste arvestamisel, just kõige paremas

valguses. Haldusaktide vastuvõtmisest keeldumine ei aita ka kaebajat ennast mitte kuidagi oma

õiguste kaitsmisel. Kohus märgib, et majanduslikud raskused ei ole alati inimese enda süü ja

häbiasi ei ole nendega toimetulemiseks toetuste taotlemine. Samas ei ole korrektne ja on

ühiskondlikult taunitav, kui abi saaja jätab kasutamata talle pakutud võimalused majanduslikult

raske olukorraga paremaks toime tulemiseks ja süüdistab selles veel abi andjat.

9. Eelpooltoodud põhistustel jääb kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 01.12.2020 kirja nr 5-

4/5337-3 osaliseks tühistamiseks (taotluse rahuldamata jäetud osas) ja Tallinna Linnavalitsuse

20.01.2021 korralduse nr 63 "Vaideotsus (sissetulekust sõltuv toetus)", Tallinna Kesklinna

Valitsuse 04.01.2021 kirja nr 5-4/20/6061-2 osaliseks tühistamiseks (taotluse rahuldamata

jäetud osas) ja Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 vaideotsuse nr 187 „Vaideotsus

(sissetulekust sõltuv toetus)“ tühistamiseks rahuldamata. Tühistamisnõuete rahuldamata

jätmise tõttu jäävad rahuldamata ka kohustamisnõuded.

Menetluskulud

10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamise taotlust esitanud. Eeltoodust tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik