3-19-765/68 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2021, Tartu

Haldusasja number

3-19-765

Haldusasi

A.P.e kaebus Viru Vangla käskkirjade nr 6-3/437-1, 6-

3/789-1, 6-3/830-1, 6-3/320-1, 6-3/632-1, 6-3/687-1 ja 6-

3/103-1

ja

nende

alusel

koostatud

vaideotsuste

tühistamiseks ning kaebaja järjestikku pikka aega kartseris

hoidmise õigusvastasuse tuvastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. detsembri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja A.P.

Esindaja v.adv Küllike Namm

Vastustaja Viru Vangla

Esindaja Marek Aas

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt, muuta Tartu Halduskohtu

4. detsembri 2020. a otsuse resolutsiooni punkti 2 ja lugeda see õigeks järgmises

sõnastuses: „2. Rahuldada kaebus osaliselt. Tuvastada, et kaebaja suhtes

kartserikaristuse täitmine oli õigusvastane osas, mil A.P. viibis kartseris

ajavahemikel 1. detsembrist 2017 kuni 6. aprillini 2018 (126 päeva), 30. maist kuni

12. oktoobrini 2018 (135 päeva) ja 27. detsembrist 2018 kuni 27. märtsini 2019

(90 päeva) kauem kui 45 päeva järjest.

2. Muuta Tartu Halduskohtu 4. detsembri 2020. a otsuse resolutsiooni punkti 4 ja

lugeda see õigeks järgmises sõnastuses: “ Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 955,5 eurot ja riigilõiv 18,75 eurot. Kaebajal tuleb teatada

vastustajale, kellele ja millisele kontole ta menetluskulude tasumist soovib. Muus

osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude katteks

383,50 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4. Otsuse avaldamise asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. juuli 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 14. juunil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-17-1267)Viru

Vangla käskkirja nr 6-3/320-1 ja vaideotsuse nr 6-12/123-3 tühistamiseks. Pärast menetlusse

võtmist halduskohus peatas haldusasja menetluse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni

haldusasjas nr 3-17-968.

2. Kaebaja esitas 31. augustil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-17-1801) Viru

Vangla käskkirjade nr 6-3/632-1 ja nr 6-3/687-1 ning vaideotsuste nr 6-12/216-3 ja nr 6-12/230-3

tühistamiseks. Kaebaja osutas kaebuses, et 30. augusti 2017 seisuga on ta viibinud kartseris 118

päeva, mis kahjustab tema inimväärikust ja tervist.

3. Kaebaja esitas 18. oktoobril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-17-2131) Viru

Vangla käskkirjade 6-3/789-1 ja nr 6-3/830-1 ning vaideotsuse nr 6-12/278-3 tühistamiseks.

4. Kaebaja esitas 7. augustil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-18-1594) Viru

Vangla käskkirja nr 6-3/437-1 ja vaideotsuse nr 6-12/353-3 tühistamiseks.

5. Tartu Halduskohus 3. oktoobri 2018. a määrusega muu hulgas uuendas menetluse haldusasjas

nr 3-17-1267 ning liitis haldusasjad nr 3-17-1267, 3-17-1801, 3-17-2131 ja 3-18-1594 ühte

menetlusse jättes haldusasja numbriks 3-18-1594.

6. Kaebaja esitas 22. aprillil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-19-765) Viru

Vangla käskkirja nr 6-3/103-1 ja vaideotsuse nr 6-12/107-2 tühistamiseks ning kaebaja suhtes

kartserikaristuse täitmise õigusvastasus osas, mil ajavahemikel 5. aprillist kuni 5. juunini 2017 (62

päeva), 4. juulist kuni 6. septembrini 2017 (65 päeva), 1. detsembrist 2017 kuni 6. aprillini 2018

(127 päeva), 30. maist kuni 12. oktoobrini 2018 (136 päeva), 19. oktoobrist kuni 3. detsembrini

2018 (46 päeva), 27. detsembrist 2018 kuni 27. märtsini 2019 (90 päeva) kaebaja viibis kartseris

kauem kui 45 päeva järjest.

7. Tartu Halduskohus 19. juuni 2019. a määrusega muu hulgas liitis haldusasjad nr 3-18-1594 ja

nr 3-19-765 ühte menetlusse jättes haldusasja numbriks 3-19-765.

8. Kaebuse kohaselt määrati kaebajale vaidlustatud käskkirjadega õigusvastaselt erineva

pikkusega kartserikaristused vangla eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristaja ülesannete

täitmiseks tööle asumisest keeldumise eest. Kuna vangla määrab kartserikaristusi järjest ja need

pööratakse täitmisele katkematult, on kaebaja viibinud kartseris järjest ülipikka aega.

Õigusvastane on katkematute kartserikaristuste määramine, mis ületavad 45 ööpäeva.

Kinnipeetava sedavõrd pikka aega üksikvangistuses hoidmine kahjustab tema inimväärikust ja

tervist. Vastustaja ei ole hinnanud, kas kaebaja tervislik seisund võimaldab tal sedavõrd

pikaajaliselt kartserikaristust kanda.

9. Vastuses kaebusele Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et üldjuhul

pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele koheselt, mis põhineb seisukohal, et karistuse mõju on

suurim siis, kui karistus järgneb rikkumise toimepanemisele võimalikult kiiresti. Karistuse

täitmise põhjendamatu edasilükkamine on õigusvastane. Siseriiklikus kohtupraktikas ei peeta

kartserikaristust, kui neid pööratakse järjestikku täitmisele ka pikemalt kui 45 päeva järjest, per se

lubamatuks. Õigusvastasus võib tuleneda sellest, et üksikvangistus mõjub negatiivselt kaebaja

tervisele, mh väheneb vangi sotsiaalne suhtlusvõimalus. Käesoleval juhul sellist negatiivset mõju

ei esine. Kaebaja on ise keeldunud kartseriprogrammi raames täiendavatest suhtlusvõimalustest.

Samuti on kaebaja korduvalt suhelnud kaplaniga. Vangla kaplan on eeskätt hingehoidja ning

suhtlus kaplaniga on mitteformaalne. Seega annavad sellised suhtlusvõimalused vangile

intellektuaalse stimulatsioonivõimaluse. Tervisekaardi kannetest ei nähtu, et kaebajal võiks

millestki tuvastada vaimse tervise probleeme seoses kartserikaristusega. Koosmõjus psühholoogi

kannetega järeldub, et vangi tegevus on läbimõeldud ning eesmärgipärane.

Kaebaja ei kandnud kartserikaristust kartserikambris, vaid teise üksuse eluosakonna tavalises

elukambris, kus talle oli tagatud eraldatud dušinurk ja tualett. Kambris on sundventilatsioon, piisav

valgustus (aknaga ruum, lisaks kohtvalgusti), ruumis on sisseehitatud raadio. Kaebajale oli tagatud

iga päev võimalus viibida värskes õhus. Kaebajal oli võimalik sportida oma kambris või

jalutuskäigul väljas viibimise ajal

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

10. Tartu Halduskohus 4. detsembri 2020. a otsusega kuulutas halduskohus menetluse kinniseks,

rahuldas kaebuse osaliselt ja tuvastas, et kaebaja suhtes kartserikaristuse täitmine oli õigusvastane

osas, mil ajavahemikel 5. aprillist kuni 5. juunini 2017 (62 päeva), 4. juulist kuni 6. septembrini

2017 (65 päeva), 1. detsembrist 2017 kuni 6. aprillini 2018 (127 päeva), 30. maist kuni 12.

oktoobrini 2018 (136 päeva), 19. oktoobrist kuni 3. detsembrini 2018 (46 päeva), 27. detsembrist

2018 kuni 27. märtsini 2019 (90 päeva) kaebaja viibis kartseris kauem kui 45 päeva järjest. Viru

Vangla käskkirjade ja vaideotsuste tühistamise nõudes jäi kaebus rahuldamata. Lisaks mõistis

halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude katteks välja 1299 eurot.

11. Halduskohus sedastas, et kaebaja tööle määramine Viru Vangla eluosakonna üldkasutatavate

ruumide koristajana ja kaebajale tööülesannete täitmise korralduste andmine oli õiguspärane.

Kaebaja tervislik seisund ei takistanud tööülesannete täitmist, mistõttu ei olnud kaebaja õigustatud

keelduma tööle asumisest. Tööle asumisest keeldumisega pani kaebaja toime rasked rikkumised,

mille eest vaidlustatud käskkirjadega kartserikaristuste määramine oli õiguspärane ega riivanud

kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt.

Vangistusseadus ega muu õigusakt ei reguleeri täpsemalt kartserikaristuse täitmist ega sätesta

numbrilist piirangut kinnipeetava kartseris hoidmise ajale. VangS § 65 lg 1 sätestab, et üldjuhul

pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Seega on vanglal kaalutlusõigus kartserikaristuse

järjestikuse täideviimise edasilükkamisel. Kohtupraktikast tuleneb, et kinnipeetava hoidmist

kartseris 45 ööpäeva järjest ehk ühe kartserikaristuse maksimaalse määra ulatuses ei saa üldjuhul

pidada õigusvastaseks ja vastustaja ei pea sellisel juhul eeldama üksikvangistuse isiku vaimset

tervist ja sotsiaalseid võimeid tõenäoliselt kahjustavat toimet (vt Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi

2018. a otsus asjas nr 3-17-356 ja RKHK 4. juuni 2018. a otsus nr 3- 15- 2943).

Vastustaja hoidis kaebajat kartseris vastavalt 62, 65, 127, 136, 46 ja 90 päeva järjest, mida tuleb

pidada ülemääraseks ja ebaproportsionaalseks. Ka Riigikohus on rõhutanud, et isegi vaimselt ja

füüsiliselt

terve

isiku

puhul

tuleb

eeldada

tavapärasel

kartserirežiimil

viibimise

ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS

§ 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva (vt RKHK 04.06.2018

otsus nr 3-15-2943, p 19).

Vastustaja selgitustest võib järeldada, et ta ei võtnud midagi ette pikaajalise üksikvangistuse mõju

hindamiseks kaebajale ega kasutanud seega VangS § 65 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust, kuna

vaidlustatud käskkirjades ei ole vastustaja hinnanud seda, kas ja millistel kaalutlustel oli

distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine lubatav. Vastustaja kohtumenetluses esitatud

selgitused ei võimalda samuti teistsugust järeldust teha, kuna sisuliselt tugineb vastustaja sellele,

et kaebaja võimalus suhelda psühholoogi ja vangla kaplaniga tagab talle intellektuaalse

stimulatsiooni võimaluse ning samuti ei nähtu kaebaja tervisekaardist, et kaebajal võiks tuvastada

vaimse tervise probleeme seoses kartserikaristuse kandmisega. Kaebaja sotsiaalset isolatsiooni ei

saanud leevendada see, et kaebaja viibis mitte kartserikambris, vaid elukambris kartserirežiimil

ning et kaebaja muud kinnipidamistingimused (tingimused kambris, igapäevased jalutuskäigud

jms) olid õigusaktidega kooskõlas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist

osas, milles kaebaja kaebus rahuldati ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus täielikult

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

13. Vastustaja leiab, et tuvastamiskaebuse rahuldamine oli ebaõige. Halduskohus on viidanud

seejuures varasemale kohtupraktikale, kuid jätnud seejuures arvestamata, et viidatud kohtuasjadest

erinevalt on vangla asunud pikaajalist kartserikaristust kandvate vangide puhul rakendama

spetsiaalseid sekkumistegevusi (nö kartseriprogramm), mille käigus kaasatakse vang tegevustesse,

kus tema sotsiaalset isolatsiooni vähendatakse ning sellega koos vähendatakse ka võimalikku

negatiivset mõju, mida võiks pikaajaline kartseris viibimine põhjustada. Vangla jääb seisukohale,

et põhjendamatu on halduskohtu märgitu, nagu vajaks vang sotsiaalse isolatsiooni vältimiseks

suhtlust justnimelt kaasvangidega.

Esmalt tuleb peatuda perioodil 19. oktoober kuni 3. detsember 2018, mida halduskohus pidas 46

päeva pikkuseks. Käskkirjaga nr 6-3/888-1 määratud 45-päevase kartserikaristuse 19. oktoobril

2018 täitmisele pööramisel täitus 45 päeva 3. detsembril 2018, seega ei ületanud kaebaja kartseris

viibimine 45-t päeva. See viga kordub kõikide kohtu poolt märgitud perioodide puhul.

5. aprillist kuni 5. juunini 2017 (61 päeva) ja 4. juulist kuni 6. septembrini 2017 (64 päeva) ei

ületa kaebaja kartseris viibimise kestus oluliselt VangS § 63 lg 1 p 4 kirjeldatud perioodi ning on

lühemad viidatud kohtuasja nr 3-18-327 p-s 25 kirjeldatud perioodidest, mille puhul

ringkonnakohus pidas katkematut kartserikaristuse täideviimist õiguspäraseks.

Halduskohus tuvastas, et vangla soovis kaasata kaebaja kartseriprogrammi läbimisse. Kaebaja ei

soovinud vangla pakutud leevendavast meetmest osa võtta. Halduskohus aktsepteeris seda

kinnitavaid tõendeid. Kuna kaebaja on leevendavast tegevusest loobunud, siis ei ole enam

asjakohane vanglale ette heita karistuse kandmise negatiivset mõju hindamata jätmist. Asjakohatu

on etteheide, et vastustaja teenistujad suhtlesid kaebajaga oma tööülesannete täitmise raames.

Puudub igasugune mõistlik selgitus, miks peaks suhtlust vanglateenistujatega pidama sotsiaalse

stimulatsiooni seisukohalt vähemproduktiivseks kui suhtlust vangidega. Suhtlus kaplanite ja

psühholoogiga oli vähene seetõttu, et kaebaja ei olnud nõus kartseriprogrammis osalema, mitte

vangla eesmärgist ega võimekusest. Seega ei saa pidada vangla tegevust õigusvastaseks ka

perioodidel 1. detsembrit 2017 kuni 6. aprillini 2018, 30. maist kuni 12. oktoobrini 2018 ja 27.

detsembrist 2018 kuni 27. märtsini 2019.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele palub kaebaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja

hinnangul vastustaja käsitlus tähtaegade arvutamisest ei ole aga kooskõlas KrMS §-s 171

sätestatuga, mistõttu tuleb need väited jätta tähelepanuta.

Käesoleval juhul ei ole kaebajale tagatud võimalusi ei vaimseks ega füüsiliseks tegevuseks,

mistõttu ei ole käesoleva haldusaja asjaolud vastustaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahendis

asjas nr 3-18-327 käsitletud asjaoludega võrreldavad.

Vastustaja väitel on ta asunud pikaajalist kartserikaristust kandvate vangide puhul rakendama

spetsiaalseid sekkumistegevusi (nö kartseriprogramm). Vastustaja ei ole oma väiteid sidunud

käesoleva asjaga ega esitanud tõendeid, millistest nähtuks, et kaebaja suhtes oleks rakendanud

kartseriprogrammi vaidlusalustel perioodidel. Apellatsioonkaebusest ei selgu seegi, mida

kartseriprogramm endast kujutab.

1. juunil 2020 halduskohtule esitatud dokumendis on ära toodud kaebaja ja psühholoogi vahel

toimunud vestluste sisu ning 6. detsembri 2018 psühholoogi sissekandes on märgitud, et „peale

sotsiaalprogrammi "Õige hetk" läbimist planeeritud jätkata kohtumisi kartseri suhtlusprogrammi

raames. Käesoleval hetkel kinnipeetava kartserikaristus lõppes ja ta viibib tavarežiimil.,

suhtlusprogrammi ei alustata. Jätkata ITK-s kavandatud vestlustega“. Sellest nähtub, et

kartseriprogrammi, mida väidetavalt hakati vanglates kasutama 2018. aasta sügisest, kaebaja

suhtes kuni 2018. aasta lõpuni ei alustatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohus

on põhjalikult selgitanud kartserikaristuse täitmise põhimõtteid ja pikaajalise üksikvangistuse

mõju kinnipeetavale, samuti sellest tulenevaid vangla kohustusi.

Apellatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes kaebajale distsiplinaarmenetluste tulemusel

määratud kartserikaristuste täitmise õiguspärasus. Kaebaja ei esitanud apellatsioonkaebust

halduskohtu otsusele ega vaidlustanud kaebuse osalist rahuldamata jätmist. Seetõttu on

halduskohtu otsus vangla käskkirjade ja vaideotsuste tühistamise nõude rahuldamata jätmise osas

jõustunud ning apellatsioonimenetluses vangla haldusaktide õiguspärasust hinnata ei tule.

Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on ekslikult arvutanud vaidlusaluste

kartserikaristuste täideviimise ajalise kestuse, samuti hinnanud ebaõigesti karistuste täitmise

õiguspärasust.

16. Esmalt nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et halduskohus luges kaebaja kartserirežiimil

viibimise perioodid tegelikust ühe päeva võrra pikemaks.

Pooled ei vaidle selle üle, et ühes episoodis kaebajale määratud 45-päevase kartserikaristuse

täitmist alustati 19. oktoobril ja lõpetati 3. detsembril 2018. Vastusaja hinnangul viibis kaebaja

seega kartserirežiimil 45 päeva, kaebaja ja halduskohtu hinnangul aga 46 päeva. Halduskohus ei

selgitanud otsuses, kuidas ta perioodi pikkuse arvestas ega sedagi, millisele õiguslikule alusel

seejuures tugines. Vastusest apellatsioonkaebusele võib aru saada, et kaebaja leiab, et

kartserikaristuse täitmise tähtaja arvestamisel tuleb lähtuda KrMS §-st 171. Ringkonnakohus selle

seisukohaga ei nõustu.

17. Tulenevalt VangS § 11 lg-st 1 kohaldatakse vangistuses haldusmenetlusele haldusmenetluse

seaduse sätteid, arvestades VangS erisusi. VangS ei reguleeri kartserikaristuse täitmise tähtaja

arvestamist. Haldusmenetluse seaduse § 33 lg 2 järgi algab tähtaeg järgmisel päeval pärast selle

kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Päevadega

määratud tähtaeg lõpeb tähtaja viimasel päeval. Seega ei näe VangS ega HMS ette KrMS sätete

kohaldamist vangistusõiguses tähtaja arvestamiseks. Erisust ei ole tehtud ka kartserikaristuste

tähtaja arvestamise osas. Vastavalt puudub alus tugineda vaidlusaluse tähtaja arvestamisel

KrMS § 171 lg-le 2, mis tõepoolest isikult vabaduse võtmisel näeb ette tähtaja arvestamise

vabaduse võtmise hetkest. Kui nõustuda kaebajaga, et kartserikaristuse tähtaeg on päevades

arvestatav tähtaeg (TsMS 134 lg 2), siis algab kartserikaristuse tähtaeg kartserisse paigutamisele

järgneval päeval ja lõpeb tähtaja ajavahemiku viimasel päeval (HMS § 33 lg 1, TsMS 62 lg 1,

TsÜS § 135 lg 2, § 136 lg 6). Vaidlusalusel juhul hakanuks tähtaeg kulgema seega 20. oktoobril

ja 3. detsembril kartserirežiimi lõpetamise korral kujunes tähtaja pikkuseks 45 päeva.

18. Samas on Riigikohus seoses kartserikaristuse täitmise tähtaja arvestamisega selgitanud:

„Kohtlemise kestuse päevade määramisel tuleb arvestada ka KarS §-s 67 sätestatud karistuse

tähtaegade arvutamise reeglitega. KarS § 67 lg-te 1 ja 2 kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega

aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab

kakskümmend neli tundi. Tulenevalt eeltoodust on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva

arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti, kuid mitte vahistatu või kinnipeetavana arestimajas

viibimise ajalise kestuse määratlemisel. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli

kaebaja kinnipidamisel tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise

päeval, samas kui aresti kandmisel saab üheks arestipäevaks lugeda üksnes 24-tunnist perioodi.

Sarnaselt on ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel

relevantne lähtuda 24 tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades. Seetõttu on

kohtlemise kestuse arvutamisel asjakohane arvestada ka karistuse tähtaegade arvutamise reeglitest

tulenevate erisustega.“1

Kaebajale kartserikaristuste määramisel on vastustaja samuti määratlenud karistuse kestuse

ööpäevadena. Seetõttu on kohane ka käesoleval juhul lähtuda sellest, et distsiplinaarkaristusena

määratud üks ööpäev kartserit vastab 24-tunnisele perioodile. Ringkonnakohtu arusaama järgi

ongi vangla nii karistuse määramisel kui ka hilisemal täitmisel seda silmas pidanud. Kuna 24 tunni

reegli järgi ei võeta kartserisse paigutamise ja sealt vabastamise päeva kumbagi arvesse eraldi

karistuse päevana, vaid arvestatakse päevana iga 24-tunnist ajavahemikku, siis saabub

kartserikaristuse tähtaeg kartserisse paigutamise päevale järgnevast päevast arvestatuna karistuse

viimasel päeval kartserisse paigutamise kellaajal. Ka selle arvestuse järgi on 19. oktoobril alanud

ja 3. detsembril lõppenud kartseriperioodi pikkuseks 45 päeva.

19. Eeltoodu alusel on kaebaja kartseris viibimise kestus käesoleval juhul vastavalt:

5. aprillist kuni 5. juunini 2017 - 61 päeva,

4. juulist kuni 6. septembrini 2017 - 64 päeva,

1. detsembrist 2017 kuni 6. aprillini 2018 - 126 päeva,

30. maist kuni 12. oktoobrini 2018 - 135 päeva,

19. oktoobrist kuni 3. detsembrini 2018 - 45 päeva,

27. detsembrist 2018 kuni 27. märtsini 2019 - 90 päeva.

Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavas osas muuta, kuna halduskohus luges perioodide

kestuse ühe päeva võrra pikemaks, v.a viimase perioodi osas.

20. Vastavalt VangS § 63 lg 1 p-le 4 võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena

kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Tulenevalt VangS § 65 lg-st 1 pööratakse üldjuhul

distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Kehtiv õigus aga ei sätesta, kui pikal perioodil järjest võib

kinnipeetav viibida kartserirežiimil. Üldine juhis tuleneb VangS § 4¹ lg-st 1, mille järgi koheldakse

kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistus ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega.

Keeld

suhelda

kaasvangidega,

mis

tuleneb

turvalisuskaalutlustest,

distsiplinaarkaristusest või muudest kaitsepiirangutest, ei ole iseenesest alandav. Samal ajal täielik

tunnetuslik isolatsioon, sh sotsiaalne isolatsioon, võib kahjustada isiku psüühikat ega ole

õigustatav ka turvalisus- või muude kaalutlustega. Samuti ei või üksikvangistust kohaldada

igavesti ning isikul peavad olema selle vastu menetluslikud tagatised.

21. Riigikohus on selgitanud, et PS § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks

peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise

järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist

kahjustavaks. Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on

lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat

individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt

hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku

mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud

piiranguid. Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel

kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on

oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45

päeva.2

22. Tartu Ringkonnakohus on jõustunud otsustes leidnud3, et VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 41 lg-test 1

ja 2 koostoimes tuleneb, et distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamisel peab vangla arvestama

1 Vt RKHK 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13 (p 18).

2 Vt RKHK 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133 (p 18) ja 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943 (p 19)

3 Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2018. a otsus asjas nr 3-17-356 ja 21. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-327.

inimväärikuse põhimõttega ning korraldama karistus(t)e täitmise kooskõlas vangistuse

täideviimise eesmärkidega. Arvestades VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse

maksimaalset tähtaega koostoimes VangS § 65 lg-st 1 tuleneva kaalutlusõigusega kartserikaristuse

täitmisele pööramisel, saab järeldada, et üksiku kartserikaristuse täitmisel ei pea vastustaja

eeldama üksikvangistuse isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid tõenäoliselt kahjustavat

toimet. Vastavalt ei pea vangla sel juhul põhjendama, miks kinnipeetavale määratud

kartserikaristust või -karistusi täidetakse katkematult.

Vastustaja sellekohase veendumuse aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tekkinud

veendumuse kujunemine peab olema kontrollitav, mistõttu tuleb vastustajal vaidluse korral

põhjendada kinnipeetava jätkuvat hoidmist kartserirežiimil. Kinnipeetava vangistusseaduses

nimetatud kartserikaristuse maksimaalset määra ületava kartserirežiimil hoidmise korral peab

vangla aga veenduma, et kartserikaristuse jätkuva täitmine ei too kaasa vangistuse eesmärkidega

vastuolus olevaid kahjulikke tagajärgi kinnipeetavale.

23. Kaebuse lahendamisel, milles kaebaja taotles muu hulgas vastustaja 13. juuli 2018. a

käskkirjaga nr 6-3/600-1 määratud kartserikaristuse täitmise õigusvastasuse tuvastamist, leidis

ringkonnakohus4, et vangistusseaduses nimetatud kartserikaristuse maksimaalset määra ületava

kartserirežiimil hoidmise korral peab vangla veenduma, et kartserikaristuse jätku täitmine ei too

kaasa vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke mõjusid kinnipeetavale. Vastustaja

sellekohase veendumuse aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tekkinud veendumuse

kujunemine peab olema kontrollitav, mistõttu tuleb vastustajal vaidluse korral põhjendada

kinnipeetava jätkuvat hoidmist kartserirežiimil. Seejuures ei ole piisav tuginemine karistuste

määramise õiguspärasusele, vaid kinnipeetava pikaajalist kartserisse paigutamist saavad õigustada

kinnipeetavaga seotud asjaolud.

Viidatud asjas oli vastustajaks samuti Viru Vangla. Samade poolte vahel samu toiminguid

puudutanud kahju hüvitamise kaebuses tegi Riigikohus otsuse 15. aprillil 20205. Otsuses nimetas

Riigikohus ka 45-päevast piirmäära kartserikaristuse täideviimise õiguspärasuse hindamisel,

pidamata vajalikuks selliselt seatud eeldust ümber lükata. Seetõttu on kohane lähtuda sellest

eeldusest ka käesoleva vaidluse lahendamisel.

Vastavalt tuleb asuda seisukohale, et kaebajale määratud kartserikaristuste täitmisel enam kui 45

päeva järjest, pidi vastustaja veenduma, et üksikvangistus kaebajale ülemäärast kahjulikku mõju

ei avalda. Asjas kogutud tõenditest, vastustaja selgitustest ja kaebaja vastuväidetest ilmneb, et

vastustaja ei teinud midagi pikaajalise üksikvangistuse mõju hindamiseks kaebajale ega kasutanud

seega VangS § 65 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust. Vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitused

ei vii teistsugusele järeldusele, kuna sisuliselt tugineb vastustaja jätkuvalt sellele, et kaebaja

üksikvangistuses hoidmise tähtaeg ei olnud ülemäärane ja karistuse täitmise õigusvastaseks

tunnistamiseks peab kaebaja ise selgitama ja tõendama üksikvangistuse eriliselt koormavat mõju.

Seega on vastustaja seisukohal, et ka vaidlusaluse karistuse täitmisele pööramisel vangla ei

pidanudki asjaolusid hindama ega kaaluma. Kaalutluse teostamata jätmine on kaalutlusviga ja seda

ei saa kõrvaldada pärast karistuse täideviimist toimunud arstliku hindamisega. Isegi, kui asuda

vastupidisele seisukohale, ilmneb kaebaja haigusloost üksnes, et 6. septembril 2018 kaebajal ei

olnud psühhiaatrilisi kaebusi ja ei esinenud sõltuvusi. See arsti tõdemus aga ei vasta küsimusele,

milline oli üksikvangistuse mõju kaebajale tervikuna, mh kas esines muud laadi negatiivseid

mõjusid kaebajale, või ka psühhiaatrilisi mõjusid, mis arstiga kohtumise ajaks olid juba

möödunud.

Halduskohus on hinnanud seda, millised olid kartserikaristuse täitmise tingimused, osutades, et

kaebaja oli enamuse ajast üksi, tal ei olnud võimalik suhelda kaaskinnipeetavatega, sh puudus see

4 Vt Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-18-95 (p-d 17-20).

5 Vt RKHK 15. aprilli 2020. a otsus asjas 3-18-360 (p 12).

võimalus ajal, mil kaebaja enne karistuste täideviimist viibis tavarežiimil, tal puudus võimalus

lühi- või pikaajalisteks kokkusaamisteks pereliikmetega, 30. maist 28. augustini 2018 oli tal üks

kokkusaamine ja see toimus ametiisikuga, kaebajal olid vahetud kokkupuuted ainult oma

igapäevaseid töökohustusi täitvate vanglaametnikega ja 8 korral kaplaniga, vastustaja välja toodud

sotsiaalprogramm „Õige hetk“ toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmist. Kaebajal oli võimalik

kartserirežiimil viibimise ajal helistada ja pidada kirjavahetust, kuid kui sellest piisaks

kinnipeetava vanglaväliste suhete hoidmiseks, siis puuduks üldse vajadus näha kinnipeetavatele

ette lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi.

24. Ringkonnakohus on jätkuvalt eeltoodud seisukohtadel. Vähemalt enne 2018. aasta sügist ei

rakendanud vastustaja sotsiaalset isolatsiooni oluliselt leevendavaid meetmeid. Kokkupuuted

töökohustusi täitvate vanglaametnikega ei korva muu sotsiaalse suhtluse puudumist. Asjakohane

ei ole arutlus sellest, kas suhtlus ametnikega võiks olla kaebajale vaimselt stimuleerivam kui

suhtlus kaaskinnipeetavatega. Vastustaja ise ei väida, et ametnikele oleks tehtud ülesandeks või

nad omal algatusel oleks arendanud kaebajaga vaimselt stimuleerivat suhtlust eesmärgiga

leevendada üksikvangistuse mõju. Suhtlemine ametnikega toimus ilmselt nende ametiülesannete

täitmisega seoses. Nendel asjaoludel ei ole ringkonnakohtul võimalik veenduda, et kaebaja suhtes

kartserikaristuste täitmine osal vaidlusalustest perioodidest ei põhjustanud kaebajale rohkem

kannatusi, kui vangistusega paratamatult kaasneb. Juba 2018. aasta alguses kaebajaga toimunud

kohtumise kokkuvõtteks on psühholoog märkinud, et kaebaja väitel on üksikvangistus mõjunud

nüristavalt, sest puudub võimalus saada ja jagada intellektuaalset informatsiooni (raamatud, va.

religioone kirjandus, TV silmaringi ja teadmisi avardavad kanalid, vahetu inimlik suhtlemine ja

mõtete/arvamuste vahetamine).Täheldatav emotsionaalne surutis, vestlusteemaks ajakohase

aktuaalse teabe piiratus, kuid seevastu tulevad esile minevikulised episoodid suhtlusest avaliku

elu edukate ja tegusate persoonidega (dtl 936).

2018. aasta sügisel läbis kaebaja kohtumistel psühholoogiga sotsiaalabiprogrammi "Õige hetk" ja

talle pakuti võimalust jätkata iganädalasi kohtumisi psühholoogiga kartseri suhtlusprogrammi

raames, millest kaebaja aga keeldus (dtl 937). Seega on vastustaja võtnud mõningaid samme

üksikvangistuse mõjude leevendamiseks. Ringkonnakohus arvestab sellega, et vähemalt osaliselt

on kaebaja ise keeldunud tegevusest, mis võinuks üksikvangistuse mõju leevendada. Samas

puudutab kartseri suhtlusprogrammist keeldumine üksnes ühte vaidlusalustest kartserikaristuse

täitmise perioodidest (27. detsembrist 2018 kuni 27. märtsini 2019). Psühholoogi märkusest

järeldub, et kuna kaebaja läbis 2018. aasta sügisel programmi „Õige hetk“, siis talle sellel ajal

kartseri suhtlusprogrammi ei võimaldatudki (dtl 937). Vastavalt ei saanud kaebaja keeldumine

mõjutada tema suhtlusvõimalusi varasematel perioodidel.

25. Perioodidel 5. aprillist kuni 5. juunini 2017 (61 päeva) ja 4. juulist kuni 6. septembrini 2017

(64 päeva) ei ületanud kaebaja suhtes kohaldatud kartserikaristuste kestus kartserikaristuse

maksimummäära oluliselt. Vaidlust ei ole, et enne neid perioode kaebaja ei viibinud pikaajaliselt

kartseris. Kahe perioodi vahepealsel ajal viibis kaebaja tavarežiimil. Meditsiinikaardi väljavõttest

(dtl 918-923) ei nähtu, et kaebajal oleks olnud kaebusi tervisliku seisundi kohta, mis oleks

seostatavad üksikvangistuses viibimisega nimetatud perioodidel. Sel ajal oli kaebajale tagatud

võimalused nii füüsiliseks kui ka vaimseks tegevuseks (sportimine ning ajalehed, raadio, kartseris

lubatud kirjandus, lühiajalised, kirjavahetus, telefonikõned) kartserirežiimi tingimustes.

Kohtumenetluses ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis osutaks üksikvangistuse kaebajat eriliselt

mõjutanud toimele. Nendel asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et nendel perioodidel ei

viibinud kaebaja katkematult kartserirežiimil ebaproportsionaalselt kaua.

26. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ka perioodi 19. oktoobrist kuni 3. detsembrini 2018 (45 päeva)

osas. Nimetatud ajal ei ületanud katkematu kartseris viibimine kartserikaristuse maksimaalset

tähtaega ning kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest ilmneks üksikvangistuse kaebajale

eriliselt kannatusi põhjustanud mõju, mida vastustaja ei hinnanud ja/või mille osas vastustaja ei

rakendanud leevendavaid meetmeid.

27. Ülejäänud perioodidel 1. detsembrist 2017 kuni 6. aprillini 2018 (126 päeva), 30. maist kuni

12. oktoobrini 2018 (135 päeva) ja 27. detsembrist 2018 kuni 27. märtsini 2019 (90 päeva) ületas

kartseris viibimise kestus maksimaalse kartserikaristuse tähtaega oluliselt. Kuna vastustaja ei

veendunud kaebajale määratud kartserikaristuste täitmise ajal, et kaebaja jätkuv hoidmine

üksikvangistuses on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ega avalda kaebajale

ülemäärast kahjulikku mõju, siis on halduskohus põhjendatult tuvastanud vastustaja tegevuse

õigusvastasuse selles osas olukorras, kus ka kartserikaristuse täitmise tegelikud tingimused

kahjuliku mõju puudumist ei kinnita. Praegusel juhul ei saa ka 2018. aasta sügisel programmi

„Õige hetk“ läbimisest ega hiljem kartseri suhtlusprogrammi võimaldamisest järeldada, et

vastustaja on hinnanud kestva üksikvangistuse mõju kaebaja ja rakendanud leevendusmeetmeid,

mis välistavad üksikvangistuse ülemäärase kahjuliku mõju kaebajale. Kohtumised psühholoogiga

toimusid kord nädalas (dtl 936) ja kohtumised kaplaniga toimusid 2018. aastal kord nelja nädala

jooksul ja 2019. aastal kord kahe nädala jooksul (dtl 938). Vastustaja ei ole seejuures selgitanud,

kuidas ta hindas üksikvangistuse mõju kaebajale ega sedagi, kuidas saab kohus veenduda, et

rakendatud meetmed olid piisavad. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks

rakendanud muid meetmeid üksikvangistuse mõju leevendamiseks või hinnanud üksikvangistuse

mõju kaebajale kartseris viibimise ajal. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses selgitanud, milliste

asjaolude alusel ja millistel kaalutlustel ta otsustas täita kartserikaristusi kaebaja suhtes järjest

pikaajaliselt. Seetõttu ei ole vastustaja tegevus kaebaja pikaajalisel üksikvangituses hoidmisel

kontrollitav.

Seetõttu on halduskohus põhjendatult leidnud, et nendel perioodidel kaebaja hoidmine

kartserirežiimil oli õigusvastane 45 päeva ületavas osas.

28. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

29. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu hinnangut

kaebaja kartseris viibimise õiguspärasuse kohta kolme perioodi osas ja kolme osas jätab hinnangu

muutmata, siis on apellatsioonkaebuse rahuldatud pooles ulatuses. Vastavalt tuleb poolte kasukas

vastastikku välja mõista pool apellatsioonimenetluse kuludest. Vastustaja ei ole esitanud

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja on taotlenud õigusabikuludena

767 euro väljamõistmist vastustajalt. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kogu ulatuses

vajaliku ja põhjendatud menetluskuluna. Seega tuleb vastustajalt välja mõista pool summast,

s.o 383,50 eurot.

Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Halduskohus

leidis, et kaebuse tuvastamisnõude rahuldamisega on kaebus tervikuna rahuldatud 1/3 ulatuses,

kaebaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud kokku olid 3822 eurot, riigilõiv 75 eurot ning

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 1/3 neist summadest, s.o 1274 eurot õigusabikulu ja

25 eurot riigilõivu katteks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja

tuvastamisenõude osalise rahuldamata jätmise tõttu on kaebus tervikuna rahuldatud 1/4 ulatuses.

Vastavalt tuleb mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja halduskohtus kantud õigusabikulu katteks

955,50 eurot ja riigilõivu katteks 18,75 eurot.

30. Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)