2-21-3240/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3240

Kohtuasi

YY hagi XX vastu kinkelepingu ja sellest taganemise

tuvastamiseks,

ühisomandiosa

üleandmise

ja

kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavalduste

andmise kohustamiseks ning valduse taastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

YY määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas

Kostja XX (isikukood YYYYYYYYYYY), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3240 osas,

milles maakohus keeldus valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest ja jättis

menetluskulud YY kanda. Teha tühistatud osas uus määrus, millega saata asi valduse

taastamise nõude osas menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule ning

menetluskulude jaotus määrata tsiviilasjas esitatud kõikide nõuete kohta lõpplahendi

tegemisel. Ülejäänud osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt muuta ja täiendada määruse põhjendusi.

2. YY määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse (v.a tühistatud osas) peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul

alates määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. YY (hageja) esitas Harju Maakohtule 2. märtsil 2021 hagi XX (kostja) vastu kinkelepingu

ja sellest taganemise tuvastamiseks, ühisomandi üleandmise ja kinnistusraamatu kannete

muutmiseks tahteavalduste andmise kohustamiseks ning valduse taastamiseks.

2 (6)

Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja (abikaasad) 17. septembril 1999. Hageja ja

kostja abielu lahutati 2019. aastal Hispaania kohtus. Abikaasade varasuhetele kohaldus

varaühisus. Hageja andis 4. mail 2010 sõlmitud abieluvaralepinguga (abieluvaraleping, leping)

laste kasvatamise ja kodusesse ellu panustamise eest kostja ainuomandisse kinnistud aadressil

MMM ja PPP (kinnistud). Hageja ei jätnud endale nendega seoses mistahes õiguseid. Kinnistud

osteti hageja sissetulekute arvel, kuid varaühisuse tõttu olid kinnistud abikaasade ühisomandis.

Hageja oli kindel, et pere jääb püsima. Abieluvaralepingu sõlmimise järgselt ehitas hageja

kinnistutele ehitised ja rajatised enda sissetulekute ja võetud laenude arvel, sest kostjal puudus

aastatel 2010–2019 sissetulek. Kostja ei tegelenud kinnistute parendamisega, hooldamisega ega

ülalpidamisega. Abikaasad leppisid suuliselt kokku, et PPP asuvale kinnistule rajatakse pere

ühine eluase ning MMM asuvat kinnistut parendatakse eesmärgiga tõsta selle turuväärtust,

hiljem see müüa ja saadu eest täita hageja ehitamiseks ja parendamiseks võetud kohustused.

Kostja nõudis pärast abielu lahutust KKK asuva kinnistu valduse vabastamist, kuigi hagejal oli

enne kinnistute ainuvaldus ja poolte vahel oli kokkulepe, et KKK asuv kinnistu jääb hageja ja

poolte ühiste laste elukohaks. Kostja rikkus hageja valdust omavoliliselt, kuivõrd 2020. a

oktoobris vahetati kostja advokaadi juhitud toimingutega omavoliliselt ära hoonete ja kinnistu

juurdepääsu lukud ja võtmed ning asendati elektrooniline valve. Kostja võõrandas MMM asuva

kinnistu ja KKK asuv kinnistu on müügis. Kostja ei ole pakkunud hagejale osa müügist saadud

rahast hageja võetud laenukohustuste täitmiseks või laste ülalpidamiskulude katmiseks.

Abieluvaraleping vastab oma olemuselt kinkelepingule. Hageja taganeb hagiavaldusega

lepingust, kuna kostja on näidanud hageja ja poolte ühiste laste osas üles jämedat tänamatust.

Hageja palub kohustada kostjat andma hagejale tagasi hageja ühisomandiosa KKK asuvast

kinnistust ja selle valdus.

2. Kostja palus jätta hagi menetlusse võtmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja

vastuväidete kohaselt on hagi esitatud eeldusel, et sõlmiti kinkeleping, aga abieluvaralepingut

ei saa käsitada kinkelepinguna. Kinnistute kostja lahusvara hulka arvamine ei olnud

vastusoorituseta kinge, kuivõrd abieluvaralepingus lepiti kokku, et väljaspool Eesti Vabariiki

soetatud vara saab selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vara on soetatud või soetatakse.

Lisaks on Hispaania kohtus pooleli menetlus, mille raames esitas hageja samal alusel nõudeid

kinnistute suhtes, soovides saavutada sisuliselt sama eesmärki, mis käesoleva hagiga.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus keeldus 26. aprilli 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) hagi

menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, kuid kostjale hüvitatavate

menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole käesoleva hagi ja Hispaania kohtus menetletava

avalduse aluseks olevad asjaolud ega ka ese samad. Samas on hagi perspektiivitu. Kuivõrd

abikaasade vahel oli varaühisuse varasuhe ja ka hageja abielu jooksul saadud sissetulek on

ühisvara, siis soetati kinnistud ühisvara arvel, mistõttu kuulusid need abikaasade

ühisomandisse. Selleks, et üks abikaasa saaks loovutada talle kuuluva ühisomandiosa

kinnisasjast teisele abikaasale, tuleb sõlmida abieluvaraleping, millega jäetakse kinnisasi ühe

abikaasa ainuomandisse või leppida kokku kinnisasja jagamises selliselt, et tekiksid

kaasomandiosad, mille üks abikaasa saab teisele abikaasale kinkida. Kuna hageja ei saanud

kostjale kinkida oma ühisomandiosasid, siis ei saanud pooled sõlmida kinkelepingut. Samuti ei

saa hageja loovutatut pidada vastusoorituseta kinkeks, kuna abieluvaralepingu järgi loobus

kostja temale kuuluvast väljaspool Eesti Vabariiki soetatud ühisvaraosast.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Hageja esitas vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ja võtta hagi menetlusse.

3 (6)

Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus hagi menetlusse võtmise otsustamisel asunud

ebaõigesti lahendama hagi sisuliselt, mh nõudega seotud keskseid küsimusi. Samuti asus kohus

lubamatult hindama tõendeid ja kostja õigusvaidluse sisu puudutavaid vastuväiteid. Seda, kas

abieluvaralepingus on kostja vastusooritus, ei saa menetlusse võtmise otsustamisel analüüsida.

Hagis on põhjalikult käsitletud ja esitatud piisavalt tõendeid kinnitamaks, et abieluvaralepingu

osa, millega jäeti kinnistud kostja ainuomandisse, on kinkelepingu iseloomuga. Sealjuures on

oluline mh see, et kostja ei hakanud tegutsema omanikuna. Tähtsust ei oma see, kuidas oleks

pidanud või saanud kinkelepingu õiguslikult vormistada. Pooled valisid abieluvaralepingu kui

lihtsama vormi hageja ühisomandiosa kostjale kinkimiseks. Hagi sisulisel lahendamisel saab

kohus tuvastada, et poolte tegelik tahe tehingus oli kinnistud kostjale kinkida, st kostjat

rikastada.

5. Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel tühistada osaliselt valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest

keeldumise ja menetluskulude YY kanda jätmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud

osas uue määruse, millega saadab asja valduse taastamise nõude osas menetlusse võtmise

otsustamiseks samale maakohtule. Menetluskulude jaotus määratakse tsiviilasjas esitatud

kõikide nõuete kohta lõpplahendi tegemisel. Ülejäänud osas tuleb jätta maakohtu määruse

resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 2¹ (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata, kuid osaliselt

tuleb muuta ja täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kas hageja ja kostja

abieluvaralepingus sisalduv kokkulepe jätta kaks poolte ühisomandis olnud kinnistut kostja

ainuomandisse saab olla kvalifitseeritav kinkelepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1

mõttes. Maakohus leidis, et see ei ole õiguslikult võimalik, mistõttu jättis hagi TsMS § 371 lg 2

p 2 alusel menetlusse võtmata. Kolleegium leiab, et valduse taastamise nõuet ei saanud jätta sel

alusel menetlusse võtmata, kuid nõustub teiste nõuete osas maakohtu lõppjäreldusega.

9. Esmalt käsitleb kolleegium hageja esitatud nõuet tuvastada, et hageja ja kostja vahel

sõlmitud abieluvaraleping on kinkeleping, millest hageja taganes käesolevas asjas hagi

esitamisega. Kolleegium leiab, et maakohus jättis hageja tuvastusnõude õigesti TsMS § 371

lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, kuid täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi

käesoleva määruse põhjendustega.

Kolleegium selgitab, et hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks võib hageja

TsMS § 368 lg 1 järgi esitada juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi.

Kohtupraktikas on leitud, et hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi TsMS § 368

lg 1 mõttes, kui taotletud tuvastused tuleb teha kindlaks sooritusnõude lahendamisel (vt nt

Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Kolleegium märgib, et ka

praegusel juhul tuleb taotletud tuvastused teha kindlaks ühisomandi üleandmise ja

kinnistusraamatu kannete muutmiseks

tahteavalduste andmise kohustamise nõuete

lahendamisel. Tuvastusnõuded ei saa olla praeguses asjas iseseisvaks hagi esemeks, sest

kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõudmisel puudub

tuvastushuvi tuvastada eraldi nõude eelduseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole väitnud, et tal

on tuvastusnõude esitamiseks muud huvi, kui kinkelepingu taganemisest tulenevate nõuete

(sooritushagi) rahuldamine.

10. Järgmisena käsitleb kolleegium PPP asuva kinnistu valduse taastamise nõuet. Kolleegium

leiab, et maakohus keeldus ebaõigesti valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest.

4 (6)

Kui on esitatud mitu nõuet, millest ainult osa on perspektiivitud, ei takista see hagi menetlemist

ülejäänud osas. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 45 lg 1 alusel saab valdaja nõuda tema valdust selle

äravõtmisega rikkunud omavoliliselt valdajalt valduse taastamist. Hageja on hagiavalduses

esile toonud nõude eelduseks olevad asjaolud, mille kohaselt oli poolte vahel kokkulepe, et PPP

asuv kinnistu jääb hageja ja poolte ühiste laste elukohaks ning hagejal oli kinnistu valdus (vt nt

hagiavalduse p-d 2.2.3.6–2.2.3.8 ja 2.2.3.16–2.2.3.20). Eelnevast tulenevalt ei ole kolleegiumi

hinnangul alust väita, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele

asjaoludele tuginedes üldse võimalik. See, kas need väited on ka tegelikult põhjendatud, selgub

nõude sisulisel lahendamisel.

11. Viimasena käsitleb kolleegium PPP asuvast kinnistust hagejale kuulunud ühisomandiosa

hageja ja kostja ühisomandisse välja nõudmise nõuet.

12. Kolleegium märgib kõigepealt, et nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei saanud

asja menetlusse võtmise üle otsustamisel hinnata abieluvaralepingus kostja vastusoorituse

olemasolu.

Kolleegium selgitab, et kohtul ei ole hagi menetlusse võtmise otsustamisel õigust hinnata

tõendeid, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2021. a määrus

tsiviilasjas nr 2-19-20574/19, p 9). Maakohus leidis vaidlustatud määruse põhjenduste p-s 21,

et kinnistute kostja ainuomandisse jätmist ei saa pidada vastusoorituseta kinkeks, kuna

abieluvaralepingu järgi loobus kostja temale kuuluvast väljaspool Eesti Vabariiki soetatud või

soetatavast ühisvarast. Kolleegium märgib, et kuivõrd maakohus hindas selle seisukohani

jõudmisel abieluvaralepingut kui dokumentaalset tõendit, kuid TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2

kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid, siis jätab kolleegium maakohtu põhjenduste punkti 21

vaidlustatud määrusest välja.

13. Samas ei tinginud lubamatu tõendite hindamine asja menetlusse võtmise otsustamisel asjas

ebaõiget lõppjäreldust. TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel võib hagi menetlusse võtmisest

keelduda, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi

materiaalõiguslikul alusel. Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus õigesti järeldusele, et

hageja nõuded ühisomandi üleandmiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks

tahteavalduste andmise kohustamiseks on õiguslikult perspektiivitud. VÕS § 268 lg 1 ei anna

praegusel juhul hagejale nõudeõigust kostja vastu, eeldades hagis esitatud asjaolude õigsust.

Kolleegium nõustub selles osas vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks

määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

13.1. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus asus hagi menetlusse võtmise

otsustamisel lahendama hagi sisuliselt, mh nõudega seotud keskseid küsimusi. Kolleegium

leiab, et maakohus hindas hagi õiguslikku perspektiivikust. Kuigi perspektiivitu hagi

menetlemine ei ole otseselt keelatud, tuleks kohtul siiski enne hagi menetlusse võtmist selle

edulootust hinnata. Perspektiivitu hagi menetlusse võtmisest keeldumine võimaldab vältida

pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit

õiguslikku alust (Riigikohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10).

13.2. Hageja on tuginenud hagi õigusliku võimalikkuse põhjendamiseks Riigikohtu lahendile

asjas nr 2-17-17756/159, milles Riigikohus leidis, et abieluvaralepinguna pealkirjastatud

dokumendi p-s 6 sisalduv kokkulepe võib vastata kinkelepingu tunnustele VÕS § 259 lg 1

mõttes (Riigikohtu 28. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-17756/159, p 15). Kolleegium

leiab, et nimetatud kohtulahend ei anna alust asuda seisukohale, et ka praeguses asjas võib

abieluvaralepingus sisalduv kokkulepe olla kvalifitseeritav kinkelepinguna.

Kolleegium märgib, et kuivõrd hageja viidatud kohtuasjas oli tegemist kinnise menetlusega,

siis avalikustati vaid osa kohtulahendi põhjendavast osast (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2020. a

määrus tsiviilasjas nr 2-17-17756/160). Seetõttu ei ole võimalik kohtulahendist aru saada, mis

5 (6)

oli kõnealuse p 6 kokkuleppe täpne sisu, mh ei ole teada, kas see puudutas abikaasade ühisvaras

või ühe abikaasa lahusvaras olevat eset. Seega ei ole võimalik kindlaks teha, millistele

asjaoludele tuginedes kohus konkreetsele järeldusele jõudis. Kuna puuduvad andmed selle

kohta, kas nimetatud kohtuasjas esinenud asjaolud on sarnased praeguse asjaga, siis ei ole

kolleegiumi hinnangul võimalik asuda seisukohale, et nimetatud kohtulahendis väljendatud

õiguslik seisukoht abieluvaralepingu kinkelepinguna kvalifitseerimise kohta on kohaldatav ka

praeguses asjas.

13.3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaidlust lahendades tuleb arvestada, et kinnistud, mis

kostja ainuomandisse vaidlusaluse lepinguga jäeti, olid poolte ühisomandis. Nii on ka hageja

hagiavalduses välja toonud, et vaidlusalune vara soetati abielu jooksul ja poolte vahel kehtis

varaühisus. Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks

määramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega kuulub abikaasade ühisomandis olev asi

tervikuna abikaasadele ühiselt. Et abikaasade ühisomandis olevas asjas ei ole abikaasade osad

kindlaks määratavad, ei saanud hageja kostjale kinkida talle kuulunud osa.

13.4. Kolleegiumi arvates märkis maakohus õigesti, et kui abikaasad soovisid, et ühisvaras

olevad kinnistud kuuluksid ühe abikaasa lahusvara hulka (oleksid ühe abikaasa ainuomandis),

said nad leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on ühe abikaasa lahusvara, või sõlmida

ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu ühe abikaasa ainuomandisse (abieluvaralepingu

sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 9 lg 1 p 2 ja § 18 lg 1). Praegusel juhul

sõlmisid abikaasad abieluvaralepingu. Seadus ei näe ette võimalust sellest taganeda.

13.5. Kolleegium selgitab, et abikaasade omavahelised varalised suhted on reguleeritud

perekonnaseaduses. Kuigi abikaasade vahel võivad tsiviilõigused ja -kohustused tekkida ka

tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, siis võivad kolleegiumi hinnangul abikaasad

omavahel tehinguid teha esmajoones lahusvara hulka kuuluvate esemetega. Nimetatud

tõlgendust toetab ka abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 16, mille kohaselt võisid

abikaasad omavahel teha tehinguid lahusvaraga, aga ka praegu kehtiv PKS § 271 lg 1, mille

järgi valitseb kumbki abikaasa oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul.

14. Maakohus märkis vaidlustatud määruses, et keeldub hagi menetlusse võtmisest

TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi. Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendustel, millega kolleegium

nõustus, on ühisomandi üleandmise ja tahteavalduste andmise kohustamise nõuete

menetlemisest keeldumise aluseks TsMS § 371 lg 2 p 1, mistõttu tuleb maakohtu määruse

põhjendustes viidet TsMS § 371 lg 2 p-le 2 nimetatud nõuete osas muuta.

14.1. TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui

hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse

võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, ning p 2 kohaselt siis, kui hagi ei

ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks

andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Seega tuleneb

kohaldatud sättest kaks erinevat alust menetlusse võtmisest keeldumiseks.

TsMS § 371 lg 2 p 1 järgi saab pidada perspektiivituks nõudeid, mille puhul ei saa hagejal juba

ainuüksi materiaalõiguse järgi olla hagi esemena märgitud nõudeõigust, aga lg 2 p-s 2

nimetatud olukord, kus hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada, tähendab, et

hageja on esitanud oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks õiguslikult ebasobiva hagi, mille

rahuldamine ei tooks kaasa hageja soovitud muutust.

14.2. Praegusel juhul tugineb hageja hagis sellele, et ta on kehtivalt kinkelepingust taganenud,

mistõttu palub kohustada kostjat andma hagejale tagasi kinnistust asukohaga PPP hagejale enne

abieluvaralepingu sõlmimist kuulunud ühisomandiosa. Iseenesest on VÕS § 268 lg 1 järgi

kinkijal õigus lepingust taganeda ja eelduste täidetuse korral kingitud ese alusetu rikastumise

sätete järgi kingisaajalt välja nõuda. Samas nõustus kolleegium maakohtuga, et hageja esitatud

asjaoludel ei ole viidatud norm praegusel juhul kohaldatav, sest seadus välistab kohtu ette

6 (6)

toodud asjaolusid arvestades pooltevahelise kokkuleppe kvalifitseerimise kinkelepinguna

VÕS § 259 lg 1 mõttes. Seega on kolleegiumi hinnangul tegemist olukorraga, kus hageja

õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik,

eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, mistõttu saab keeldumise aluseks olla

TsMS § 371 lg 2 p 1.

14.3. Kolleegium saab asendada keeldumise alusena kohaldatud TsMS § 371 lg 2 p 2 sama

paragrahvi lg 2 p-ga 1, sest mõlemal juhul on tegemist hagi menetlemisest keeldumisega

õigusliku perspektiivituse tõttu ning kolleegium ei muuda samal ajal vaidlustatud määruse

põhjendusi.

15. Kui hagiavalduses esitatud asjaolud ei ole piisavad selleks, et pidada hagi õiguslikult

perspektiivikaks, kuid hagi oleks võimalik täpsustada, peab kohus määrama hagejale

TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks (Riigikohtu 6. jaanuari 2021. a määrus

tsiviilasjas nr 2-19-20574/19, p 11). Kolleegiumi hinnangul ei esinenud praegusel juhul

vajadust anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaega hagi täpsustamiseks.

Samuti on kohtupraktikas märgitud, et kui hagis esitatud asjaoludel saaks hageja nõude

rahuldada muul õiguslikul alusel, tuleb hagi menetlusse võtta (Riigikohtu 3. märtsi 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Kolleegium leiab, et hagis esitatud asjaolude õigsuse

eeldamise korral ei ole hageja nõude ühisomandiosa välja nõudmiseks ja selleks vajalike

tahteavalduste tegemisele kohustamiseks rahuldamine praegusel juhul võimalik ka muude,

hagis viitamata õigusnormide alusel.

16. TsMS § 372 lg 5 esimene lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale

osas, milles määruskaebus jääb rahuldamata. Osas, milles ringkonnakohus rahuldab

määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määruse, ei ole määrus edasikaevatav.

17. Kuigi maakohtu määrus jääb osaliselt muutmata, siis tühistab kolleegium maakohtu

määruse ka menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium selgitab, et TsMS § 173 lg 1 esimese

lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse

ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult

väikeste

kuludega.

Selliselt

väljendab

TsMS § 2

asjade

lahendamisel

kehtivat

menetlusökonoomia põhimõtet. Kolleegium leiab, et kuivõrd hageja esitatud nõuded on

õiguslikult tihedalt seotud, siis vaatamata sellele, et menetlus osade nõuete osas lõpetatakse,

tuleb menetluskulud kõikide nõuete kohta jaotada asja tervikuna lahendamisel (vt Riigikohtu

10. juuni 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17703/88, p-d 11–12.2). Samuti jaotab maakohus

määruskaebuse

esitamisest

tingitud

menetluskulud

asja

tervikuna

lahendamisel.

Menetluskulude osaline jagamine tekitaks segadust ega teeniks menetlusökonoomiat.

(allkirjastatud digitaalselt)