2-20-7931/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(13)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-7931

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Booden Grupp OÜ hagi Martmer OÜ ja Martin

Merbachi vastu 5500 euro, võla sissenõudmiskulu ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Martmer OÜ ja Martin Merbachi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

12 493 eurot 12 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Booden Grupp OÜ (registrikood

11285425), lepinguline esindaja Evelin Jõgar

Kostjad

(apellandid)

Martmer

OÜ

(registrikood

12819225) ja Martin Merbach (isikukood XXX), ühine

lepinguline esindaja Maia Ploom

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 18. novembri 2020. a otsus muutmata.

2(13)

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta

apellatsioonkaebuse

menetlemisel

tekkinud

menetluskulud

solidaarselt Martmer OÜ ja Martin Merbachi kanda.

4. Määrata Martmer OÜ ja Martin Merbachi poolt Booden Grupp OÜ-le

hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena

kindlaks ning mõista Martmer OÜ-lt ja Martin Merbachilt solidaarselt

Booden Grupp OÜ kasuks välja 725 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Martmer OÜ-l ja Martin

Merbachil tasuda Booden Grupp OÜ-le viivist alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

6. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2021. a määrusega (täiendatud

21. jaanuari 2021. a määrusega) rakendatud hagi tagamise abinõu jõusse

Tartu Maakohtu 18. novembri 2020. a otsuse täitmist tagava abinõuna.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Booden Grupp OÜ (hageja) esitas 1. juunil 2020 Tartu Maakohtule hagi, milles

palus Martmer OÜ-lt (kostja I) ja Martin Merbachilt (kostja II) solidaarselt välja mõista

9497 eurot 46 senti (sh põhivõla 5500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 3957 eurot

46 senti ja võla sissenõudmise kulud 40 eurot) ning lisanduva viivise põhivõlalt 0,15%

päevas kuni põhivõla tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 1. juulil 2019 töövõtulepingu

nr 2019.339.2 Kvissentali ridaelamute Klaose 12 ja 14 montaažiks (töövõtuleping I). Selle

lepingu alusel esitatud arvete põhivõlgnevused on kostja I viivitusega tasunud. Hageja

luges kõik laekumised esmajoones põhivõla katteks. Tasumata on viivis 1061 eurot

54 senti.

4. novembril 2019 sõlmisid hageja ja kostja I töövõtulepingu nr 2019.456.2 Klaose

ridaelamute 12 ja 14 põrandate pealevalu teostamiseks (töövõtuleping II). Selle

töövõtulepingu alusel esitatud arved on kostja I tasunud osaliselt ning hageja on laekunud

3(13)

summad arvestanud esmajoones põhivõlgnevuse katteks. Tasumata on osaliselt arve

nr 190239 summas 5500 eurot (sh käibemaks). Kostja I tasus viivitusega arved nr 190196

ja 190239, lisandunud on viiviseid summas 2895 eurot 92 senti.

Mõlema töövõtulepinguga samal päeval sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingud,

millega kostja II kohustus solidaarselt vastutama töövõtulepingute nõuetekohase täitmise

eest.

Hageja on töövõtulepingute I ja II alusel tehtud tööd kostjale üle andnud ning hageja

tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Töövõtulepingu I alusel esitati viimane akt

1. oktoobril 2019 ning töövõtulepingu II alusel 17. detsembril 2019. Poolte vahel oli

vastastikune arusaamine, et tegemist on lõppaktidega. Teostatud tööde aktid on hageja

saatnud kostja I e-postile. Kostja I on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kelle

puhul saab eeldada kirjade kättesaamist. Igal juhul on kostja I aktid kätte saanud koos

hagimaterjalidega. Mõlema töövõtulepingu p 6.3. kohaselt oli kostjal aega akti

aktsepteerimisest keelduda 5 tööpäeva. Kostja I ei nõudnud tööde üleandmiseks mingite

täiendavate toimingute tegemist, vaid aktsepteeris aktide alusel esitatud arveid ning asus

neid tasuma. Kostjad on kaotanud õiguse pretensioonide ja vastuväidete esitamiseks.

Kostjad on võlgnevust korduvalt tunnistanud nii e-kirjade kui SMS-ga. Samuti on kostjad

võlgnevust tunnistanud oma tegevusega, asudes 12. mail 2020 edastatud allkirjastamata

võla ajatamise kokkulepet täitma ning maksnud selle alusel 3000 eurot.

Poolte vahel on sõlmitud 27. juunil 2019 veel töövõtuleping nr 2019.339.4

(töövõtuleping III), mille alusel teostas hageja Kvissentali ridaelamute rõduelementide

montaažitöid. Rõdu paneelide paigalduse kohta koostas hageja 27. juunil 2019 eraldi

hinnapakkumise "Hinnapakkumine nr. 2019.339.4-lisatööd" 2480 eurot (lisandub

käibemaks). Selle hinnapakkumise on kostja ka oma allkirjaga aktsepteerinud. Lisatööna

on käsitletav lepingus kajastamata kraana seisuaeg 392 eurot (lisandub käibemaks).

Nimetatud lisakulu oli tingitud kostjast. Eeltoodust tulenevalt koostas hageja

töövõtulepingu III alusel akti kokku summale 2872 eurot (2480 + 392), koos käibemaksuga

3446 eurot 60 senti. Kuna töövõtulepingu III juurde ei olnud sõlmitud käenduslepingut,

siis ei vastuta kostja II selle lepingu alusel tekkinud viivisevõla eest. Seetõttu hageja loobus

20. oktoobril 2020 esitatud menetlusdokumendis viivisenõudest 15 eurot 51 senti kostja II

vastu.

Kostjatel puudub hageja vastu leppetrahvi nõue. Isegi kui see nõue oleks, ei ole kostjad

nõudest mõistliku aja jooksul teatatud. Hageja ei ole rikkunud tööde tähtajaks lõpetamise

kohustust. Kui kohus peaks leppetrahvi nõuet põhjendatuks pidama, on see hea usus

põhimõtte vastane ja leppetrahv tuleks vähendada nullini. Leppetrahvinõude puudumise

tõttu ei saa rahuldada ka kostja tasaarvestuse avaldust.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja ei ole enda poolt teostatud töid üle

andnud ega esitanud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti koos vajalike lisadega, esitatud

on ainult rahalised aktid. Töövõtja töö koosneb kahest osast: töö tegemisest ja töö juurde

kuuluvate dokumentide vormistamisest. Töö on tehtud alles siis, kui töö mõlemad osad on

kostjale üle antud. Ehitusseadustiku (EhS) §-de 15 ja 51 kohaselt peab hageja kui ehitav

4(13)

isik kostjale üle andma ehitusdokumendid, sh kaetud tööde aktid, millised kostja peab

omakorda tellija kaudu esitama kohalikule omavalitsusele kasutusloa saamiseks. Hageja

kui professionaalne ehitusettevõtja pidi ka ise teadma, millised dokumendid ta peab üle

andma.

Lisaks on tööd valminud olulise viivitusega. Mõlema lepingu p. 3.3 alusel pidi töövõtja

süül tööde tähtajaks mittelõpetamisel töövõtja tasuma tellijale leppetrahvi 0,15%

lepingusummast päevas. Töövõtulepingu II järgi on hageja viivituses alates

2. oktoobrist 2019 ning 8. augusti 2020 sisuga moodustab leppetrahv (kostjate poolt

märgitud viivis) 10 363 eurot 30 senti.

Töövõtulepingus I ei ole tööde lõpptähtaega küll kindlaks määratud, kuid 3. ja

13. septembril 2019 alustas OÜ Evari Ehitus objektil järgmiste töödega. Seega hiljemalt

12. septembril 2019 oleks hageja pidanud objekti üle andma koos vajalike dokumentidega.

Sellest ajast hakkab kostja arvestama leppetrahvi ning leppetrahv ajavahemiku

13. september 2019 kuni 8. august 2020 eest on 21 743 eurot 61 senti. Kokku nõuab kostja

hagejalt leppetrahvi kuni hagi esitamiseni 32 106 eurot 91 senti ning edasi kuni vajalike

dokumentide saamiseni, st objektide üleandmiseni. Juhul, kui kohus peab hageja nõuet

põhjendatuks, teeb kostja oma leppetrahvinõude osas hageja nõudega tasaarvestuse.

Hageja soovib saada kostjatelt aktidest ja arvetest nähtuvalt suuremat summat kui

töövõtulepingutes kokku lepitud.

Kostja II ei pea vastutama kostja I kohustuste eest. Käenduslepingutes ei ole kirjas

täpsemalt, mille eest käendaja vastutab, on ainult viide töövõtulepingutele. Seega ei ole

käendaja kohustus piisavalt määratletud. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma ei

ühti töövõtulepingute summadega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 18. novembri 2020. a otsusega hagi, mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja 10 891 eurot 71 senti ja viivise põhinõudelt (5500 eurolt) 0,15% päevas alates

otsuse tegemise päevast kuni põhivõla tasumiseni ning kostjalt II 10 876 eurot 20 senti ja

viivise põhinõudelt (5500 eurolt) 0,15% päevas alates otsuse tegemise päevast kuni

põhivõla tasumiseni. Sealjuures on kostja II vastutus piiratud maksimaalselt kokku

29 414 euro 88 sendiga. Kohus arvestas kostja II vastutuse piirmäära sisse põhivõla

5500 eurot, sissenõutava viivise 4290 eurot 17 senti ja lisanduva viivise 0,15% päevas.

Kostjad vastutavad otsuse resolutsiooni p-des 3–6 toodud kohustuste täitmise eest hageja

ees solidaarselt, arvestades otsuse resolutsiooni p-des 5 ja 6 toodud erisusi kostja II

vastutuse osas.

Sama otsusega võttis maakohus vastu hageja taotluse hagist loobumiseks kostja II vastu

viivise 15 euro 51 sendi väljamõistmiseks ning lõpetas selles osas menetluse.

Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja menetluskulude katteks välja 2705 eurot.

Otsuse põhjenduste kohaselt nähtub asja materjalidest, et poolte vahel sõlmiti kolm

töövõtulepingut. Puudub vaidlus selles, et hageja on oma tööülesanded täitnud töö

mahulise (füüsilise) teostamise osas. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal olnuks

5(13)

pretensioone tööde kvaliteedi osas. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingu kohaseks

täitmiseks pidanuks hageja lisaks tööde teostamisele esitama ka kaetud tööde aktid.

Kohustust esitada kaetud tööde aktid poolte vahel sõlmitud töövõtulepingutest otseselt ei

tulene. Ehitamise ajal reguleeris ehitamise dokumenteerimise nõudeid lisaks

ehitusseadustikule majandus- ja taristuministri 4. septembri 2015. a määrus nr 115

"Ehitamise dokumenteerimisele, ehitusdokumentide säilitamisele ja üleandmisele

esitatavad nõuded ning hooldusjuhendile, selle hoidmisele ja esitamisele esitatavad

nõuded." (edaspidi määrus nr 115). Kohus nõustus hagejaga, et määrusest nr 115 ei tulene

hageja kohustust vastutada ehitise dokumentatsiooni koostamise eest.

Dokumentatsiooni koostamise ja üleandmise kohustus saab alltöövõtjale tuleneda eelkõige

peatöövõtja ja alltöövõtja vahel sõlmitud lepingust. Määruse nr 115 §-s 3 sätestatud

ehitamise dokumenteerimise üldnõuetest ei tulene, et ehitusdokumendi peaks kindlasti

koostama konkreetse töö tegija. EhS § 15 lg 1 kolmanda lause kohaselt dokumenteerib

ehitamise ehitav isik. Kuivõrd kõnealuse paragrahvi lg 5 p 1 viitab edasi määrusele nr 115,

tuleb sätet kohtu hinnangul mõista selliselt, et eelkõige on dokumenteerimiskohustus

peatöövõtjal ning selle alltöövõtjale üleandmiseks on vaja eraldi kokkulepet. Säte

reguleerib dokumenteerimiskohustust eelkõige tellija ja peatöövõtja, mitte peatöövõtja ja

alltöövõtja vahelistes suhetes.

Seega ei olnud hagejal praegusel juhul kohustust koostada kaetud tööde akte ja neid koos

vastava dokumentatsiooniga kostjale I esitada.

Lähtudes VÕS § 637 lg-test 3 ja 4 ning töövõtulepingute p-dest 6.3 ja 9.1, muutus kostja

kohustus hagejale tehtud tööde eest tasuda sissenõutavaks üksnes siis, kui ta oli tööd vastu

võtnud. Tööde vastuvõtmiseks oli lepingu p 9.1 kohaselt vajalik hagejal kostjale esitada

akt, mille lepingute p 6.3 kohaselt pidid kostja aktsepteerima või tagasi lükkama viie päeva

jooksul. Kui viie päeva jooksul akti tagasilükkamisest ei teatatud, loeti akt aktsepteerituks.

Hageja on tõendanud, et on aktid saatnud kostja e-postiaadressile. Sama e-postiaadress oli

märgitud kostja kontaktina ka töövõtulepingute p-s 4. Kostja on majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev isik, kelle puhul kehtib kohtupraktikast tulenevalt eeldus, et tal

tekib mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast e-kirja

saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kusjuures tuleb eeldada, et e-

kiri jõuab saaja serverisse selle saatmise päeval.

Seega saab eeldada, et kostjad on aktid kätte saanud. Kuna kohtule pole esitatud tõendeid,

et aktid oleks viie päeva jooksul tagasi lükatud või kostjad oleks hagejalt enne

kohtumenetlust nõudnud täiendavate aktide koostamist, saab lugeda aktid lõppaktidena

(üleandmis-vastuvõtmisaktidena) aktsepteerituks.

VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kohus nõustus hagejaga, et kostjate käitumisest

nähtub, et nende hinnangul oli hageja tegelikult oma kohustused täitnud ning hageja

tasunõue oli muutunud sissenõutavaks. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja II oleks

hagejalt kas tööde teostamise ajal või üldse millalgi enne kohtuvaidlust nõudnud kaetud

tööde akte ja nendega kaasnevaid dokumente või nõudnud eraldi üleandmis-

vastuvõtmisaktide esitamist või juba esitatud aktide parandamist ja nendele täiendavate

6(13)

dokumentide lisamist. Sellest nähtub, et kostja hinnangul oli talle esitatud piisavad ja

asjakohased dokumendid ning hageja oli oma kohustused korrektselt täitnud.

Kostja I väited selle kohta, et ta ei ole akte saanud, ei ole eluliselt usutavad ega kooskõlas

kostja käitumisega. Kostja ei ole enne kohtumenetlust kunagi hagejalt akte küsinud ning

on tasunud hageja poolt esitatud arveid, millel on igaühel selgelt märgitud viide arve

aluseks olevale aktile. Arvete tasumisel on kostja täpselt välja toonud, millise arve millist

osa parasjagu tasutakse, ning hiljem korduvalt kinnitanud osaliselt täitmata kohustust

hageja ees. Kostja II selgitused, mille kohaselt ta lihtsalt tasus esitatud arveid ega

süvenenud nende sisusse, ei ole samuti eluliselt usutavad. Isegi kui kostjad nii toimisid, on

see nende riisiko ega anna alust võlgnevuse hageja kasuks väljamõistmata jätmiseks. Isegi

kui töös, aktides või neile lisatud dokumentatsioonis oli puudusi, on kostjad VÕS § 643 ja

644 lg-te 1 ja 3 ning töövõtulepingute punktide 6.3 ja 9.1 alusel kaotanud õiguse puudustele

tugineda.

Eelnevast tulenevalt saab lugeda kostja I tööd vastu võtnuks, hageja tasunõue on muutunud

sissenõutavaks ja kostjal I on tekkinud ka kohustus hagejale kokkulepitud summade

tasumiseks.

Kohus tuvastas, et töövõtulepingu I alusel on akte ja arveid esitatud lepingujärgses

summas. Vaidluse all olevast 3446 eurost 40 sendist on 2976 eurot (sh käibemaks) kaetud

töövõtulepinguga III. Leping on selle mõlema poole poolt allkirjastatud ja seega oli olemas

kokkulepe nende tööde tegemiseks. Järelikult on vaidlusalune summa 470 eurot 40 senti.

Töövõtulepingu II punktis 2.1 ja eelarvekokkuleppes lepiti kokku tööde masksumuses

22 284 eurot (26 740 eurot 80 senti koos käibemaksuga). Akte on koostatud ja arveid

esitatud aga summas 29 044 eurot 80 senti. Seega on arveid esitatud ja akte koostatud

2304 euro võrra suuremas summas, kahe lepingu peale kokku on arveid esitatud ja akte

koostatud 2774 euro 40 sendi (sh käibemaks) võrra suuremas summas kui algselt kokku

lepitud. Hageja on töövõtulepingute III ja II eelarve ületamist põhjendanud lisatööde

teostamisega. Töövõtulepingute p 10.1 kohaselt tuli lisatööd eelnevalt kooskõlastada.

Meelis Allekõrsi kirjalikust selgitusest nähtub, et vaidlusaluste lisatööde osas oli suuline

kokkulepe. Tehti pinnasetöid ja telliti kraana, kuna rõdude juures oli vaja eelmise

alltöövõtja tööd parandada. Hageja on tõendanud, et kraanatööd objektil ka teostati ning

need olid põhjendatud ja vajalikud. Kuna töövõtuleping ei sätesta, et lisatööde kokkulepe

peaks olema kirjalikus vormis, tööde tegemine on tõendatud, lisatööd on võrreldes

lepingute koguhinnaga ebaolulises summas, kostja I on arved enamuses tasunud ning

kostjad ei ole enne kohtumenetlust kordagi lisatööde põhjendatust ja vajalikkust või hinda

vaidlustanud, leidis kohus, et poolte vahel olid kokkulepped lisatööde tegemiseks. Kostja

I peab ka lisatööde eest hagejale tasuma.

Kohus luges M. Allekõrsi kirjaliku selgituse lisatööde kohta tõendina piisavaks. Keegi

menetlusosalistest ei taotlenud lisatööde osas tunnistaja ülekuulamist või poolte endi vande

all ärakuulamist, selgitus on kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega ja eluliselt usutav.

Viivisenõuded tuleb rahuldada töövõtulepingute p-de 2.3 ja 2.4 ning VÕS § 113 lg 1 alusel.

Viivisemääraks on 0,15% päevas. Kostjad ei ole taotlenud viivise vähendamist või

piiramist põhinõude summaga.

7(13)

VÕS § 1131 lg 1 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja sissenõudmiskulude hüvitamise

nõue 40 eurot.

Kohus leidis, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingud on kehtivad ja ei

nõustunud kostjate poolt käenduslepingu kehtetuse osas esitatud seisukohtadega.

Käenduslepingute punktides 1.1 on piisavalt täpselt määratletud käendatav kohustus, mis

on piiritletud konkreetsetest töövõtulepingutest tekkivate kohustustega ning samuti on

punktis 1.2 märgitud käendaja vastutuse maksimumsumma (VÕS § 143 lg 2).

Samuti ei ole täidetud hagejalt leppetrahvi nõudmise eeldused. Töövõtulepingute p-s 3.3.

on leppetrahv kokku lepitud olukorraks, kui hageja ei lõpeta töid ettenähtud tähtajaks.

Leppetrahvi saaks nõuda olukorras, kui tööd oleksid lõpetamata. Kostjad ei ole tõendanud,

et hageja tööd oleksid mahuliselt lõpetamata. Kostja väited ebapiisava dokumentatsiooni

kohta ei ole käsitletavad hageja kohustuste täitmata jätmisena.

Kuna kostjatel puudub hageja vastu leppetrahvinõue, ei saa teostada ka tasaarvestust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad paluvad 17. detsembril 2020 esitatud ühises apellatsioonkaebuses tühistada

maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hageja nõuded kostjate vastu ning mõistis

kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud. Kostjad paluvad teha tühistatud osas uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostjad ei nõustu määruse nr 115 § 3 lg-st 3 tehtud järeldustega, et kui ehitisel on mitu

ehitajat, dokumenteerib üldjuhul ehitamist ning vastutab teiste ehitajate (alltöövõtjate)

dokumenteerimiskohustuse ja ehitusdokumentide säilitamise eest peaehitaja (peatöövõtja,

praegusel juhul kostja I) ning alltöövõtja kohustused ehitamise dokumenteerimisel saavad

tuleneda üksnes peatöövõtja ja alltöövõtja vahelistest kokkulepetest ning vastavat

kokkulepet praegusel juhul ei ole.

Määruse nr 115 seletuskirjast järeldub, et oma tööde kohta koostab dokumentatsiooni

allöövõtja, praegusel juhul hageja, ning annab dokumentatsiooni üle peatöövõtjale

(kostjale I). Viimane vastutab juba edasi dokumentatsiooni olemasolu eest tellija ees.

Kohtu tõlgendus ei vasta seega õigusakti looja mõttele. Nõuded kaetud tööde aktile

tulenevad määruse nr 115 §-st 8.

Töövõtelepingute p. 5.1 kohaselt kohustus hageja teostama lepingu esemeks olevad tööd

vastavuses Eesti Vabariigis kehtivate normatiividega ja kvaliteetselt. Seega pidi hageja

määrusest nr 115 tulenevalt dokumenteerima enda poolt tehtud tööd. Ka kaetud tööde akt

on töövõtulepingu p-s 9.1 järgi akt, mille hageja pidi kostjale esitama. Hageja poolt

väidetavalt esitatud rahalistest aktidest ei piisa. Tööde üleandmiseks oli vaja esitada ka

kaetud tööde akt. Seega ei ole tööd üle antud, hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud.

Eelmärgitust järeldub samuti, et hageja ja kostja I ei pidanud dokumentide vormistamises

eraldi kokku leppima. Hagejal oli kohustus täita määrust nr 115. Kõik vahetu ehitustöö

tegijad esitavad alati kaetud tööde aktid ja ehitustööde päevikud. See kohustus oli teada ka

hagejale. Põhjendamatu ja tuvastatud asjaoludega vastuolus on kohtu järeldus, et kostjale

I esitati piisavad ja asjakohased dokumendid ning hageja täitis oma kohustused korrektselt.

8(13)

Kostjal I ei ole võimalik kaetud tööde akti koostamiseks vajalikke andmeid saada. Vastasel

korral peaks kostja esindaja kogu aeg olema hageja tööde juures. Praktikas ei ole see

mõeldav. Selle nõudmine kostjalt I on hea usu põhimõtte vastane.

Kostjad ei nõustu maakohtu järeldustega aktide kätetoimetamise kohta kostjale I. Hageja

ei ole aktide esitamist tõendanud. Isegi kui lugeda aktid vastuvõetuks, ei ole tasunõue tööde

eest muutunud sissenõutavaks. Kostja I ei saa kontrollida töö kvaliteeti ja projektile

vastavust enne, kui hageja on esitanud kaetud tööde aktid. Kostja maksis enamuse tööde

eest, olles kindel, et hageja täidab seadusest tulenevat kohustust ja annab kõikide tööde

lõppemisel kostjale üle vajalikud dokumendid. Kuni vajalike dokumentide saamiseni ei

olnud kostjal I ühegi töövõtulepingu järgi tehtud töö eest tasumise kohustust. Kostja I tuli

üksnes vastu hageja soovile arved tasuda.

Ebaõige on maakohtu järeldus, et töövõtulepingute järgi ei pidanud kokkulepe lisatööde

kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis ning kostja I peab ka lisatööde eest hagejale

tasuma. Kohus on põhjendamatult lugenud tõendina piisavaks M. Allekõrsi kirjaliku

selgituse lisatööde kohta. Hagejal tulnuks taotleda M. Allekõrsi ülekuulamist tunnistajana.

Tõend ei ole usutav ja kostja on esitanud vastuväiteid seletuses toodud asjaoludele.

Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingud on tühised. Käenduslepingutes ei ole

kirjas, mille eest täpselt käendaja vastutab. Lepingutes on üksnes viide töövõtulepingutele,

millede täitmise eest käendaja justkui vastutaks. Seega ei ole käenduslepingus käendaja

kohustus piisavalt määratletud. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma ei ühti

lepingute summadega.

Ebaõige on maakohtu järeldus, et hagejalt leppetrahvi nõudmise eeldused ei ole täidetud.

Kostjad on 8. augusti 2020. a vastuses hagile põhjalikult välja toonud tasaarvestatava

nõude hageja nõudega, mis muutuks sissenõutavaks kui hageja kostjale kaetud tööde akti

koos vajalike lisadega esitab. Kostjad paluvad neid seisukohti apellatsioonimenetluses

arvestada.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostjate kanda.

Maakohus kohaldas määrust nr 115 õigesti. Määruse lg 3 lg-st 3 ei tulene ehitamise

dokumenteerimise kohustusi alltöövõtjale. Alltöövõtja dokumenteerimiskohustused

saavad tuleneda üksnes peatöövõtja ja alltöövõtja vahelistest kokkulepetest. Määruse

seletuskirjale viitamine ei toeta kostjate seisukohti, kuna seletuskirja tekst kordab sõna-

sõnalt määruse § 3 lg 3 sõnastust.

Töövõtulepingute p 9.1 ei reguleeri kaetud tööde aktide esitamise kohustust. Kaetud tööde

akt on kindlatele sisunõuetele vastav dokument (määruse nr 115 § 8), mille esitamise

kohustust ei saa tuletada teistest lepingu alusel esitamisele kuuluvate aktide esitamise

kohustustest. Ebaõige on kostjate väide, et kaetud tööde aktid koostab alati otsese ehitustöö

tegija. Samuti ei ole õige kostjate seisukoht, nagu ei saakski peatöövõtja alltöövõtja poolt

tehtud tööde osas kaetud tööde akte koostada.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et objektil vaatas töid jooksvalt üle ning fikseeris

ülevaatuse tulemused peatöövõtja ja omanikujärelevalve (M. Rohtmaa, Rispeto OÜ).

Ehitamist pidi dokumenteerima peatöövõtja (kostja I), sh pidi ta koostama ise kaetud tööde

aktid. Seda, et ka peatöövõtja ei pidanud kaetud tööde aktide koostamist alltöövõtja

9(13)

kohustuseks, näitab seegi, et vastasel juhul oleks ta dokumente nõudnud alltöövõtjalt juba

enne, kui lubas pärast alltöövõtja poolt teostatud tööde lõpetamist tööle asuda järgmise

töölõigu töövõtjatel.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja poolt tehtud tööd tuleb lugeda kostja I poolt

vastu võetuks ning et hageja tasu nõue oli seega muutunud sissenõutavaks.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et töövõtulepingute poolte vahel olid olemas

lisatööde tegemise kokkulepped ning et kostja I pidi ka lisatööde eest hagejale tasuma.

Hageja siiski rõhutab, et hagi esemeks ei olnud kostjate poolt maakohtus ja

ringkonnakohtus vaidlustatavad lisatööd, kuna kostja I oli lisatööde eest esitatud arved

tasunud täielikult (mitte osaliselt, nagu võib ekslikult järelduda maakohtu otsuse

põhjendustest).

Maakohus leidis põhjendatult, et kostjaga II sõlmitud käenduslepingud töövõtulepingutest

I ja II tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on kehtivad ning kostja II vastutab

solidaarselt hageja ees nimetatud lepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest. Samuti

leidis maakohus õigesti, et hagejalt leppetrahvi nõudmise alused ei ole täidetud ning

leppetrahvi nõude puudumise tõttu ei saa teostada ka nõuete tasaarvestust. Ka juhul, kui

kostjal I oleks olnud hageja vastu leppetrahvi nõue, siis vastavalt VÕS § 159 lg 2 alusel

oleks ta kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Lisaks vaidleb hageja (alternatiivselt) vastu

leppetrahvi suurusele.

6. Hageja esitas 14. jaanuaril 2021 ringkonnakohtule taotluse hagi tagamiseks.

Ringkonnakohus rahuldas 15. jaanuari 2021. a määrusega (täiendatud 21. jaanuari 2021. a

määrusega) hageja taotluse osaliselt ning arestis hagi tagamise korras kostjale II kuuluvad

olemasolevad ja võimalikud tulevikus tekkivad nõuded Murukodu OÜ (registrikood

12838004), Meritus Kinnisvara OÜ (registrikood 12627603) ja kostja I vastu 13 581 euro

20 sendi ulatuses (II kd, tl-d 76–78, 81–82). Määrus jõustus 2. veebruaril 2021.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Kostjad taotlevad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, milles

kohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole

vaidlustatud osas, milles kohus võttis vastu hageja taotluse hagist loobumiseks kostja II

vastu viivise 15 euro 51 sendi väljamõistmiseks ning lõpetas selles osas menetluse.

Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi seega jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651

lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

9. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

10(13)

9.1.

Kostjad ei nõustu maakohtu poolt määruse nr 115 § 3 lg-le 3 antud tõlgendusega,

et üldjuhul dokumenteerib ehitamist ning vastutab teiste ehitajate (alltöövõtjate)

dokumenteerimiskohustuse ja ehitusdokumentide säilitamise eest peatöövõtja. Kohtu

selline tõlgendus ei ole kostjate arvates kooskõlas sama määruse seletuskirjas märgituga

ning töövõtulepingute p-st 5.1 tulenevalt (koosmõjus määrusega nr 115) pidi hageja enda

poolt tehtud tööd dokumenteerima. Ringkonnakohus kostjate käsitlusega ei nõustu.

9.1.1. Viidatud määrus nr 115, mis kehtis alates 12. septembrist 2015 kuni 21. veebruarini

2020 ning reguleeris ehitamise dokumenteerimist ja dokumentide säilitamist, oli

kehtestatud EhS § 15 lõike 5 punktide 1 ja 2 ning § 17 lõike 5 alusel. Kuigi

ehitusseadustikul ja selle rakendusaktidel võib teatud juhtudel olla tähtsus ka eraõiguslikes

suhetes, sisaldavad need õigusaktid eelkõige siiski avalikõiguslike suhete reguleerimisele

suunatud sätteid. Kõnealune määrus ega ka ehitusseadustik ei reguleeri peatöövõtja ja

alltöövõtja omavahelisi võlaõiguslikke suhteid. Nende suhete universaalset regulatsiooni

oleks ka keeruline luua, kuna alltöövõtjatelt ehitamisel tellitavate tööde (töölõikude)

olemus ja maht võib olla väga erinev.

Seega peaksid peatöövõtja ja alltöövõtja tööde dokumenteerimise kohustuses üldjuhul

igakordselt kokku leppima. Vaidlusalustes töövõtulepingutes dokumenteerimise kohta

eraldi kokkulepped puuduvad. Lepingute p 5.1 järgi pidi hageja teostama lepingute

objektiks olnud tööd vastavuses Eesti Vabariigis kehtivate normatiividega ja kvaliteetselt.

Samuti pidi hageja koostama tööde valmimisel akti ning esitama selle tellijale (kostjale I)

aktsepteerimiseks (töövõtulepingute p 9.1).

9.1.2. Otsustamaks

hageja

vaidlusaluse

dokumenteerimiskohustuse

üle,

tuleb

töövõtulepinguid tõlgendada. VÕS § 29 lg-tes 1–3 sätestatud tõlgendamisreeglite järgi

tuleb lepingut tõlgendada eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes

(subjektiivse tõlgendamise põhimõte). Kui need reeglid ei võimalda lepingupoolte ühist

tegelikku tahet kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (objektiivse

tõlgendamise reegel).

Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud

asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast

lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).

VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega,

andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ja asja materjalidega kooskõlas maakohtu

järeldused, et kostja I käitumisest pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3), võib

järeldada, et tööde dokumenteerimine, sh kaetud tööde aktide koostamine, ei olnud hageja

kohustus. Kostja I (kostja II isikus) ei ole hageja põhinõude esemeks oleva tasunõude

sissenõutavusele (VÕS § 82 lg 7) kohtuväliselt vastuväiteid esitanud. Vastupidi, kostja I

on võlga (st tasunõude sissenõutavust) tunnistanud nii võla osalise tasumisega (mille üle

pooled ei vaidle) kui ka sõnaselgelt hagejale (hageja juhatuse liikmele) korduvalt saadetud

e-kirjades ja tekstisõnutmites (I kd, tl-d 36, 112, 113, 114, 115 ja 171).

11(13)

Ringkonnakohus märgib, et arvestades sõlmitud alltöövõtulepingute olemust ja eesmärki

(VÕS § 29 lg 5 p 3) võiks eeldada hagejalt lepingu esemeks olevate tööde käigu üldist

laadi

dokumenteerimist

ning

kasutatud

materjalide

vastuvussertifikaatide

jms

dokumentide esitamist peatöövõtjale (kostjale I). Samas ei tulene ringkonnakohtu arvates

lepingu olemusest ja eesmärgist, et kaetud tööde aktide koostamine on alltöövõtja

kohustus. Selline akt on olemuselt samuti tööde (teatud töö etapi) üleandmise ja

vastuvõtmise kohta koostatav dokument (vt ka määruse nr 115 § 8) ning selle koostamisse

peaksid olema kaastatud nii peatöövõtja, alltöövõtja esindajad kui ka omanikujärelevalve.

Pooltevahelistest praktikast hageja dokumenteerimiskohustust järeldada ei saa ning

elamuehituses levinud tavade kohta dokumenteerimise ja selle korraldamise osas pea- ja

alltöövõtjate vahelistes suhetes ei ole tõendeid esitatud (VÕS § 29 lg 5 p-d 5 ja 6) .

9.1.3. Samuti leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et isegi kui teostatud tööde

kohta esitatud dokumentatsioonis olnuks (hüpoteetiliselt) puudusi, on kostjad kaotanud

õiguse puudustele tasu maksmisest keeldumisel tugineda. Maakohus on menetlusnorme

rikkumata tuvastanud, et hageja saatis töövõtulepingute punktide 6.3 ja 9.1 kohased aktid

kostja e-postiaadressile, mis oli märgitud kostja I kontaktina töövõtulepingute p-s 4, ning

seega saab eeldada, et kostjad (kostja I kostja II isikus) said need aktid kätte. Seega oli

kostja I teadlik hageja poolt alltöövõtulepingute alusel tehtud tööde lõpetamisest ning tal

oli võimalik vastuvõtmiseks pakutud tööd üle vaadata. Võimalikud pretensioonid tuli

kostjal I (tellijal) töövõtulepingu p-de 6.3 ja 9.1 järgi esitada viie päeva jooksul arvates akti

esitamisest. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjad oleks tööde osas hagejale pretensioone

(mh tööde dokumenteerimise osas) esitanud. Seda ei ole kostjad teinud viidatud 5-päevase

tähtaja jooksul ega ka hiljem enne kohtumenetlust.

Seega, isegi kui hageja väidetavaid kohustusi tööde dokumenteerimisel rikkus, ei saaks

kostjad VÕS § 108 lg-test 3 ja 5 tulenevalt hagejalt enam selle kohustuse täitmist nõuda

ning kohustuse täitmiseni VÕS § 111 lg 1 alusel tasu maksmisest keelduda. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostjal I oleks rahaline nõue hageja vastu kahju hüvitamiseks

VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi, mille kostja I saaks

tasaarvestada hageja tasunõudega. Samuti ei ole kostja I väidetavatele puudustele

tuginedes alandanud lepingujärgset hinda (VÕS § 112 lg 1) ega töövõtulepingutest

taganenud (VÕS § 116 lg 1).

9.1.4. Kokkuvõttes on seega maakohtu järeldused põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.

9.2.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostjal I on kohustus hagejale lisatööde

eest tasuda. Kõnealuste lisatöödega seonduvalt rõhutab ringkonnakohus esmalt, et hageja

väidete ja tõendite põhjal on kostja I nende tööde eest hagejale juba täies ulatuses tasunud.

Tasunõuded lisatööde eest ei ole hagi esemeks.

Töövõtulepingu III alusel, mis sisaldas ka kraana lisakulu, on hageja väljastanud kostjale

I arve nr 190173 ning kostja I on selle arve täielikult tasunud 24. oktoobril 2019 (I kd, tl-

d 162, 164 ja 23). Samuti on kostja tasunud töövõtulepingu II alusel akteeritud lisatööde

summas 2304 eurot (sh käibemaks) eest. Lisatööd sisaldusid töövõtulepingu II aktis nr 1,

mille alusel väljastas hageja kostjale I arve nr 190196, mis on kostja I poolt 23. jaanuari

2020. a seisuga täies ulatuses tasutud (I kd, tl-d 167, 169 ja 23).

12(13)

Lisatööde eest tasumine kinnitab täiendavalt hageja väiteid selliste tööde tellimise ja

tegemise kohta. Kostja I väide, et ta ei kontrollinud hageja poolt tasumiseks esitatud arveid

sisuliselt, ei ole majandustegevuses tegutseva isiku puhul eluliselt usutav. Lisaks ei nähtu

asja materjalidest, et kostja I oleks palunud hagejal väidetavalt ekslikult tasutud summad

tagastada, vormistada kreerditarve vms.

M. Allekõrsi kirjalik selgitus lisatööde kohta (I kd, tl 150) on tõendina lubatav ja

asjakohane ning maakohus ei eksinud selle tõendi hindamisel. M. Allekõrsi selgitusi

kinnitavad ka muud hageja poolt koos 20. oktoobri 2020. a menetlusdokumendiga esitatud

dokumentaalsed tõendid (I kd, tl-d 152, 153, 154 ja 155). Kui kostjad kahtlesid kirjaliku

selgituse usaldusväärsuses, oleks eelkõige kostjad ise pidanud taotlema M. Allekõrsi

ülekuulamist tunnistajana.

9.3.

Kostjad väidavad apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et hageja ei ole töövõtulepingute

p-de 6.3 ja 9.1 kohaste aktide edastamist tõendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

kostjate väited põhjendatud. Kuna aktid on saadetud töövõtulepingute p-s 4 kontakti ja

sidekanalina märgitud kostja I e-postiaadressile, saab lugeda need tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 69 lg 3 (esimese lause) järgi kättesaaduks (isegi kui kostja I akte mingil põhjusel

kätte ei saanud).

9.4.

Muus osas (leppetrahvi nõudmise ja tasaarvestuse eeldused ning käendaja vastutus)

kordavad kostjad apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses antud selgitusi ja arusaamu

nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostjate väiteid

otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks väidetele

veelkord vastata. Menetlusosalise mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust

otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole

rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu menetluses menetlusõiguse normide

rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks, mh on maakohus hinnanud

tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436

ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate (apellantide) kanda.

TsMS § 165 lg 3 järgi vastutavad kostjad hageja menetluskulude hüvitamise eest

solidaarselt.

11. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

11.1. Hageja poolt apellatsioonkaebuse vastuses ja 10. mai 2021. a seisukohas esitatud

menetluskulude nimekirjade kohaselt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses

menetluskulusid kokku 725 eurot. Menetluskulud koosnevad esindajakulust (675 eurot) ja

hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivust (50 eurot). Esindaja on teinud järgmiseid

13(13)

toiminguid: hagi tagamise avalduse koostamine (3 tundi); apellatsioonkaebusele vastuse

koostamine (4 tundi); 10. mai 2021. a seisukoha koostmaine (0,5 tundi). Hageja esindaja

tunnitasu on 90 eurot (tasu ei sisalda käibemaksu).

Hageja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5).

11.2. Kostjad ei ole hageja menetluskulude nimekirjade osas seisukohta esitanud.

11.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et käesoleva asja mahtu ja keerukust ning esindaja koostatud

menetlusdokumentide sisu arvestades on esindaja ajakulu nimekirjades märgitud mahus

põhjendatud ja vajalik. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest

ei nähtu, et hageja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Samuti on esindaja

tööühiku hind (tunnitasu) 90 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja

põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

11.4. Vajalik menetluskulu (kohtukulu) on ka hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõiv

50 eurot (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, § 139). Riigilõivuseaduse § 59 lg 17 järgi tuleb hagi

tagamise taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 50 eurot.

11.5. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses

kantud hüvitatavate kulude suuruseks 725 eurot ning mõistab nimetatud summa kostjalt

solidaarselt hageja kasuks välja. TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust ei ole hageja esitanud,

kuid hageja ei ole ka taotlenud menetluskuludelt arvestatud võimaliku käibemaksu

hüvitamist.

11.6. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

12. Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2021. a määrusega (täiendatud 21. jaanuari 2021. a

määrusega) rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta TsMS § 445 lg 2 alusel jõusse

kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

13. Hageja on palunud apellatsioonkaebusele esitatud vastuses tagastada hagi tagamise

tagatis 625 eurot 44 senti. TsMS § 391 lg 2 järgi tagastatakse hagi tagamise tagatis hagi

tagamist taotlenud poolele, kui teine pool või kolmas isik ei ole esitanud hagi kahju

hüvitamiseks kahe kuu jooksul sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ajast alates.

TsMS § 391 lg-test 1 ja 2 tulenevad tähtajad ei ole veel kulgema hakanud, mistõttu ei saa

ringkonnakohus hetkel kõnealuse tagatise tagastamist otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest