2-21-6432/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 31.05.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-6432

Kohtuasi

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatria-

kliiniku taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.04.2021 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamise pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399, psühhiaatriakliiniku kaudu)

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi

Raivo Bergson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27.04.2021 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

2-21-6432

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 24.04.2021 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse

rakendamiseks, millega taotles XX (puudutatud isik) suhtes isiku tahtest olenematu ravi

kohaldamist kuni 4 päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse

paigutamisega 40 päevaks.

2. Valvearsti otsusega alustati alates 23.04.2021, kell 22.20 patsiendi ravi tema tahtest

olenematult vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

3. Psühhiaatri arvamuses on märgitud, et puudutatud isik viibib statsionaarsel ravil PERH

psühhiaatriakliinikus kolmandat korda. Esmakordselt viibis ta haiglaravil lühiaegselt aprillis

2016 maniakaalse seisundi tõttu. Raviga patsient pisut rahunes, kuid keeldus edasisest ravist.

Mais 2017 vajas patsient taaskord maniakaalse seisundi tõttu haiglaravi, diagnoositi bipolaarne

meeleoluhäire – psühhootiliste sümptomiteta mania. Ravi foonil oli seisund vähese positiivse

dünaamikaga, meeleolu stabiilsem, patsient muutus tasakaalukamaks, kuid frustratsioonilävi

oli endiselt madal, konfliktivalmidus püsis. Tahtevastase ravi pikendamise näidustuse

puudumise tõttu suunati patsient peale 40-päevast haiglaravi ambulatoorsele ravile. Peale

viimast haiglaravi käis patsient kokkulepitult arsti ja psühhiaatri vastuvõttudel ning tarvitas

toetusravi. Haiguse ägenemist ei esinenud, psüühiline seisund püsis stabiilne, mistõttu patsiendi

haigus hinnati alates juunist 2020 remissioonis olevaks. Veebruaris 2021 on langetatud

tõenäoliselt pikaaegse remissiooni tõttu ravimannuseid. Patsient on käinud tööl, elab

sotsiaalkorteris enda 13-aastase pojaga.

4. Puudutatud isik toimetati PERH psühhiaatriakliinikusse kiirabikorras politsei kaasabil

käeraudades oma kodust. Patsient oli ise helistanud psühhootilises seisundis hädaabinumbrile,

et abi saada enda poiss-sõbra leidmisel, oli solvava kõnekasutusega ja nõudis Kaitsepolitseid.

Samuti kutsus patsiendi koridoris karjumise tõttu politsei tema naaber, kelle sõnul patsient ei

tarvita psühhiaatrilisi ravimeid ning on viimase kuu jooksul muutunud ärevaks, seetõttu

kaotanud töö ning viimaste päevade jooksul muutunud käitumiselt agressiivseks,

ettearvamatuks. Kiirabikaardi andmetel patsient vehkles põrandal, ründas ümbritsevaid, sülitas

ja ropendas. Patsient toimetati psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus patsient karjus, küsimustele

vastas vältivalt, avaldas maniakaalse sisuga luulumõtteid jumala ning maailmavalitseja olevast

isikust, kes olevat tema poiss-sõber. Sisulise kontakti saavutamine oli võimatu. Patsient

hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks 23.04.2021 kell

22.20. Agressiivse käitumise tõttu vajas koheselt ohjeldamist. Patsiendi seisund ei ole

paranenud. Ta on dissimuleeriva hoiakuga, emotsionaalselt labiiline, nutlik, motoorselt rahutu.

Avaldab fragmentaarselt tähendus-, suurus- ja mõjustusluulumõtteid („ma tean kõike“, „mind

mõjutati“), mille kohta ei soovi küsimisel täpsemat infot jagada, naerab ja nutab läbisegi.

Haiglasse sattumist kirjeldab patsient kui teadvuskaotust mõjutuste tõttu, esineb osaline

amneesia hospitaliseerimisele eelnenud sündmuste suhtes. Haiguskriitika ja ravisoostumus

puuduvad täielikult.

5. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire F31.2 bipolaarse psühhootiliste sümptomitega

mania näol, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma

2-21-6432

ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui oma alaealisele lapsele.

Oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust. Patsiendi seisundit ja senist

ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline seisundi paranemine ega patsiendi iseseisev ohutu

toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase ravi järgselt.

6. Puudutatud isiku raviarst avaldas 26.04.2021 ärakuulamisel, et puudutatud isik hallutsineerib

– väidab, et on üks mees, kes teda juhendab ja talle märke saadab.

7. Puudutatud isik avaldas kohtule 26.04.2021 ärakuulamisel järgmist: „Mul on tegelikult

juriidiline esindaja olemas. See peaks olema kirja pandud. Soovin ülevaadet, mis alustel mind

siia haiglasse toodi. Mul sai jõud otsa. Nii üht kui teist, vaimu ja füüsiline jõud. Väsisin ära.

Teate, ma isegi puhkan liiga palju. Ma puhkan ka keset päeva, see on juba natukene liiga palju.

Ma ei saa lugeda, ma jään magama. Kasutan ravimeid, igapäevane retsept on välja kirjutatud.

Hetkel elan 13-aastase pojaga, ta lõpetab kuuendat klassi, koolis läheb hästi. Ma ise helistasin

112, edasi toimetati mind siia, sest arvati, et ma olen ohtlik nii iseendale kui teistele. Ma ei

olnud ohtlik, ma lihtsalt väsisin ära. Mul on vaja naasta oma igapäevase rütmi juurde. See, et

ma olen siin nelja seina vahel, ei ole mõistlik. See hakkab mind uuesti ahistama. Ma olen siin

piiratud nagu vang. Ma ei saa minna õue õhku hingama siis kui ma tahan, vaid pean jälgima

õhku. Kuigi infolehel on välja toodud, et võib viibida õues õhu käes. Siis rikuti veel selle punkti

osas, et helistasin pojale, kõne katkes ja ma ei saanud uuesti helistada. Kuskil ei ole kirjas, et

ühe korra võib helistada. Mulle meeldib, kui sajab vihma, lund, tavalised loodusnähtused.

Muidu on kõik tore, siin on toredad inimesed. Aga ei ole vaja füüsiliselt näppida ega kätest

kinni haarata, kui patsient ei ole ohtlik. Iga inimene jäägu oma kohale. Kui mõni inimene näeb,

et ta ei suuda oma tööga hakkama saada, siis minu soovitus on, võtke aeg maha või vahetage

töökohta. Olen liitunud investeerimisega, ei ole väga aktiivne. Lisaks on käsil projekt liituda

laste assotsiooni liikumisega. Pakkusin välja kokkusaamise aja, et saaksin aimu, mida nad

pakuvad mulle ja mida saan ma teha. Need asjad on pooleli. Elan Lasnamäel, XXX. Täna on

juba kolmas päev ja see on juba liiga pikk aeg minu jaoks. Olen nõus tegema kokkuleppe, et

käin end näitamas siin või tegema telefonivisiiti. Mul ei ole takistusi siia tulemiseks. Vaimne

õde on MR. Mind toodi siia politseiga, sest mul kadus jõud ära, olin pikali maas. Politsei tõstis

üles, tuigerdasin, ei olnud jalgu all. Panid käed raudu, siis tegid vist auringe, sest ma loksusin

seal autos. Oli hirmutav.“

8. Määratud esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse

esialgse õiguskaitse korras. Puudutatud isiku esindaja leidis, et puudutatud isik vajab ravi.

9. Harju Maakohus rakendas 26.04.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset alates 23.04.2021 kuni 27.04.2021.

10. Avaldajalt 27.03.2021 e-kirja teel saadud info kohaselt ei olnud puudutatud isiku tervislik

seisund paranenud. Raviarsti arvamuse kohaselt patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus

raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus

11. Maakohus pikendas 27.04.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes Harju Maakohtu

26.04.2021 määrusega rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, s.o alates 23.04.2021 kuni

02.06.2021, koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.

12. Maakohus leidis, et puudutatud isiku seisund ei ole pärast 26.04.2021 määrusega

rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist paranenud, mistõttu esinevad eeldused

2-21-6432

puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks. Puudutatud isikul

esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda

tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne

ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja

ettearvamatu käitumisega ohtlik nii iseendale kui teda ümbritsevatele. Puudutatud isiku

käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale

ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib asetada ennast haiguslikust seisundist

tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda. Teistele ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles,

et isik võib kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu ja agressiivse käitumisega. Samuti võib ta

sellise käitumisega ohtu seada oma alaealise lapse elu ja tervise. Sõltuvalt oma seisundist on

puudutatud isik võimetu otsustama ravivajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühilist

seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes pikendada

esmase õiguskaitsevahendi kohaldamist TsMS § 534 lg 5 alusel.

13. Arsti 27.04.2021 arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole paranenud ja ta vajab

pikemat ravi. Arvestades teadmisi haiguse kohta, patsiendi senist haiguskulgu ja hetkeseisundit,

ei ole raskest psüühikahäirest paranemine 4 ööpäeva vältel realistlik. Võttes arvesse asjaolu, et

patsiendi seisund ei ole alates hospitaliseerimisest oluliselt paranenud, ei ole kohtu hinnangul

tagatud patsiendi ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Lähtudes puudutatud isiku

psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on

vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Puudutatud isik viibib

psühhiaatriakliinikus mitmendat korda, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev

toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Puudutatud isiku

reaalsustaju on oluliselt häirunud, mis võib kujutada ohtu nii talle endale kui ka teda

ümbritsevatele. Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda.

Seega esines alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Seetõttu määras kohus pikendada

rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani alates haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu

ravi alustamisest.

14. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat

arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna

võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, seehulgas ravimite

võtmisest

keeldumise

osas.

Kohus

määras

seetõttu

puudutatud

isiku

suhtes

psühhiaatriahaiglasse

paigutamise

ajal

tahtest

olenematu

psühhiaatrilise

haiglaravi

kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise.

Määruskaebus

15. Puudutatud esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 27.04.2021 määruse tühistada.

16. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu ning ta on

arvamusel, et tahtevastasel ravil viibimise ei ole vajalik ja põhjendatud. Ta on haiglasse

paigutatud valesti, ta on terve ja psühhiaatrilist ravi ei vaja. Haiglas viibimine on ebaõiglane ka

seetõttu, et tal pole telefoni ja millegipärast on pandud talle helistamise keeld. Ta ei saa pidada

sidet väljaspool haiglat olevate isikutega. Näiteks ei tea ta, kus on tema 13-aastane poeg, tal on

pooleli mitmed meeldivad ja vajalikud projektid. Töö ootab ja meilidele ei saa ta vastata. Ta

tahab võimalikult ruttu igapäevase elu juurde naasta. Ta on seisukohal, et tema käitumine ei ole

olnud ohtlik teiste suhtes ega ka mitte enda suhtes. Tema ohtlikkus ei ole millegagi tõendatud.

2-21-6432

Menetluse edasine käik

17. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

18. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna

alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu

määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

20. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid

täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest

tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

21. Kolleegium ei nõustu määruskaebusega ja on arvamusel, et maakohus leidis õigesti, et

puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu

psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus psühhiaatri arvamusele, milles

toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus tuvastas, et

puudutatud isikul on raske psüühikahäire, s.o bipolaarne psühhootiliste sümptomitega mania

(F31.2). Psüühiline häire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.

Kolleegium leiab, et asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole ohtlik ja ei vaja tahtest

olenematut ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa

olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Kooskõlas TsMS § 536

lg-ga 1 kuulas maakohus ära puudutatud isiku enda ja veendus isiku seisundis. Enne määruse

tegemist andis oma arvamuse raviarst, kelle hinnangul ei olnud isiku seisund paranenud pärast

esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja

raviarsti seisukohtades.

22. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse

PsAS § 11 lg 1 p 2 mõistes. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata

kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning

tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel

kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018

määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

23. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine täiel määral psüühilisest

haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka

teistele. Raviarst kinnitas tahtest olenematu ravi vajalikkust ka pärast esialgse õiguskaitse

pikendamist. Maakohus leidis põhjendatult, et puudutatud isik võib ilma haiglaravita olla ohtlik

nii endale kui teistele – haiguslikust seisundist tulenevalt on puudutatud isiku reaalsustaju

2-21-6432

häirunud ja ta käitub luululistel ajenditel ebaadekvaatselt, puudutatud isiku käitumine oli

ettearvamatu ja agressiivne, sh ründas politseid ja ümbritsevaid ning ta võis sellise maniakaalse

käitumisega ohtu seada oma alaealise lapse elu ja tervise. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et

puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Määruskaebuse vastuses on psühhiaatriakliiniku

valvearst seisukohal, et patsient on otseselt ohtlik ümbritsevatele. Ringkonnakohus nõustub, et

puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel

kui tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.

24. Ringkonnakohtu arvates on tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud ka PsAS § 11 lg

1 p-s 3 sätestatud eeldus, kuna puudutatud isik katkestas ravimite tarvitamise, ei olnud ta oma

haigusseisundist tulenevalt võimeline aru saama ravivajadusest ja seega ei ole puudutatud isik

hetkel ise võimeline ennast väljaspool raviasutust ravima. Seetõttu ei ole muu psühhiaatriline

abi puudutatud isiku jaoks küllaldane.

25. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Psühhiaatri arvates tingis puudutatud isiku tervislik seisund

esialgse õiguskaitse pikendamist. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund

ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused,

võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada.

26. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes

hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.

27. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

28. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas

sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule

teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing