2-19-136882/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.05.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-136882

Kohtuasi

AS ÜHISTEENUSED hagi XX vastu leppetrahvi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.06.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

110 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) AS ÜHISTEENUSED (registrikood

11052490), lepinguline esindaja Berit Koks

Kostja (apellant) XX (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Aleksei Smelov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 19.06.2020 otsus tühistada.

2. Teha uus otsus, millega jätta AS-i ÜHISTEENUSED hagi XX vastu rahuldamata.

3. XX apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS-i ÜHISTEENUSED kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-19-136882

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 05.12.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt

võlgnevuse saamiseks. Seoses makseettepanekule vastuväite esitamisega läks nõue üle

hagimenetlusse. 20.02.2020 esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja

mõista võlgnevuse 80 eurot ja võla sissenõudmiskulud 30 eurot ning jätta menetluskulud kostja

kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt on kostjale kuuluvale sõidukile nr XXxxxAAA hageja vormistanud

kaks leppetrahvi: 1) nr 0030042030, Pirita tee 26b, aeg 05.12.2016 kell 13:31:34, summa 40

eurot; sõiduk oli pargitud tasulisse parkimisalasse parkimistasu maksmata; 2) nr 0030042656,

Pirita tee 26b, aeg 13.01.2017 kell 12:15:52, summa 40 eurot; sõiduk oli pargitud tasulisse

parkimisalasse parkimistasu maksmata. Leppetrahvikviitungid olid pandud pärast vormistamist

sõiduki kojameeste vahele. Leppetrahvide maksetähtaeg oli 14 päeva. Leppetrahvid on

tasumata.

3. Hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki parklasse sisenemisel

sõidukijuhi ja parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht

kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud tingimustel. Hageja parkimistingimuste

punkti 1 kohaselt väljendab operaator lepingus toodud tingimuste esitamisega pakkumust

lepingu sõlmimiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 16 lõike 1 järgi. Parkides sõiduki parklasse

aktsepteerib juht operaatori tingimusi ja leping loetakse sõlmituks VÕS § 20 lõike 1 alusel.

Kostja parkis sõiduki hageja hallatavasse parklasse ning leping tuleb lugeda sõlmituks.

Parkimistingimused on näidatud infotahvlil, need on nähtaval kohal ning see kajastub ka hagile

lisatud fotodelt. Kui juht pargib sõiduki või liikleb parklas eirates parkimistingimusi, on juhil

kohustus lepingu punktist 8 tulenevalt tasuda parklaoperaatori nõudmisel leppetrahvi kuni 57

eurot. Vastavalt parkimistingimuste punktile 4 on operaatoril õigus eeldada, et sõiduki omanik

või vastutav kasutaja on juhiks ja lepingu pooleks.

4. Hageja volitusel on võlgade sissenõudmisega tegelenud inkassoettevõte. Pärast

inkassomenetluse ebaõnnestumist tuvastas hageja tasulise päringu alusel liiklusregistrist

sõiduki omaniku/vastutava kasutaja, mille järel jätkas ise sissenõudmismenetlusega. Hageja

taotleb sissenõudmiskulude 30 euro hüvitamist.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Tõendamata on hageja väide, et poolte vahel on sõlmitud leping. Hageja ei ole tõendanud, et

parkimislepingu tekst oli paigaldatud parkla sissesõidul ja et kostja sai sellega parklasse sisse

sõites tutvuda. Hagile lisatud lepingus ei ole märgitud parkla aadressi, seega ei ole hageja

tõendanud, et see kehtib parkla kohta, kus kostja parkis oma sõidukit.

7. Hagile lisatud parkimislepingus ei ole märgitud kostja kohustust tasuda parkimistasu ega tasu

suurust, seega puudus hagejal alus leppetrahvi nõudmiseks parkimistasu mitte maksmise eest.

2-19-136882

8. Hageja nõue on aegunud. 05.12.2016 parkimistasu nõue aegus 05.12.2019, mistõttu aegus

ka parkimistrahv kõrvalnõudena 05.12.2019. 13.01.2017 parkimistasu nõue aegus 13.01.2020,

mistõttu aegus ka parkimistrahv kõrvalnõudena 13.01.2020. Nõue on aegunud ka VÕS § 159

lõike 2 järgi. Kostja sai leppetrahvikviitungid kätte alles 09.03.2020, seega ei teatanud hageja

kostjale leppetrahvinõuetest mõistliku aja jooksul.

9. Juhul, kui kohus leiab, et hagejal oli õigus nõuda leppetrahvi, palus kostja tuvastada, et

leppetrahv on ebamõistlikult kõrge ja tühine VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 järgi (Riigikohtu lahend

nr 3-2-1-68-16, punkt 36). Parkla asus Tallinnas Lasnamäel ja selles piirkonnas parkimistasu

võiks olla maksimaalselt 1 euro. Leppetrahv, mis on 40 korda suurem kui parkimistasu, on

ebamõistlikult kõrge ja seega tühine.

10. Juhul, kui kohus leiab, et leppetrahv ei ole tühine, palus kostja VÕS § 162 lõike 1 alusel

leppetrahvi vähendada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus rahuldas 19.06.2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja

põhivõla 80 eurot ning võla sissenõudmiskulu 30 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja

kanda ja mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulud 77 eurot (riigilõiv 75 eurot ja tasu

päringult 2 eurot).

12. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja oli 05.12.2016 ja 13.01.2017 sõiduki Xxxxxxxxxx

numbrimärgiga XXxxxAAA omanik/vastutav kasutaja. Samuti puudub vaidlus, et sõidukit

pargiti antud kuupäevadel Pirita tee 26b parklas.

13. Hageja palub kostjalt välja mõista 2 x 40 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja rikkus

05.12.2016 ja 13.01.2017 hageja opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides sõiduauto,

mille omanik/vastutav kasutaja ta oli, hageja opereeritavatesse parklasse ja jättes parkimise eest

tasumata. Kostja palub hagiavalduse jätta rahuldamata, kuna poolte vahel ei olnud sõlmitud

lepingut, millest tuleneks talle parkimistasu maksmise kohustus. Samuti leiab kostja, et hageja

nõue on aegunud, mistõttu taotleb ta aegumise kohaldamist.

14. Esmalt andis kohus hinnangu nõude aegumisele. Kohus tugines tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 lõikele 1 ja § 147 lõikele 1. Hagiavalduse ja lisatud lepingute kohaselt

muutusid hageja nõuded sissenõutavaks parkimistasu maksmise kohustuse rikkumise päeval

ehk vastavalt 05.12.2016 ja 13.01.2017 ning oleksid aegunud vastavalt kolm aastat hiljem.

Hageja on esitanud avalduse maksekäsu kiirmenetluse algatamiseks 05.12.2019 ehk vahetult

enne vanema nõude aegumistähtaega. Kohus tugines TsÜS § 137 lõikele 1, § 160 lõikele 1 ja

§ 160 lõike 2 punktile 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lõikele 2 leides,

et kostja vastuväited hagi aegumise osas ei ole põhjendatud.

15. Kohus viitas (VÕS) § 3 punktile 1, § 8 lõigetele 1–2, § 9 lõikele 1, § 16 lõikele 1 ja § 20

lõikele 1. Hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse

sõidukijuhi ja hageja kui parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub

sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele. Seega toimub parklaoperaatori ja

sõidukijuhi vahel lepingu sõlmimine automaatselt parklasse sisenedes. Riigikohus on lahendi

nr 3-2-1-3-16 punktis 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parklaoperaator

ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku

lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki

omanik.

2-19-136882

16. Kostja tugineb oma vastuväidetes mh asjaolule, et ta ei saanud parkimislepingu tekstiga

parklasse sisse sõites tutvuda, seega ei ole pooled parkimislepingut sõlminud. Hagile lisatud

fotodelt on näha, et parkimislepingu infotahvel on asetatud parklasse nähtavasse kohta, kus

hagejal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kuivõrd kostja ei vaidle, et ta viidatud

kuupäevadel hageja hallatavas parklas sõidukit parkis, ei ole kostja vastuväited lepingu

mittesõlmimise osas asjakohased.

17. Kohtu hinnangul on kostja rikkunud parkimislepingut ehk jätnud parkimise eest tasumata.

Parkimislepingu punktidest 1, 5 ja 6 tuleneb sõidukijuhi kohustus tasuda parkimise eest

vastavalt infotahvlil märgitud tingimustele. Hageja õigus leppetrahvi nõuda tuleneb

parkimistingimuste punktist 8, mille kohaselt lepingu rikkumisel kohustub sõidukijuht tasuma

operaatorile leppetrahvi 57 eurot.

VÕS § 158 lõike 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja ei ole

tõendanud, et ta oleks parkimise eest tasunud, seega on ta parkimislepingut rikkunud. Hageja

esitatud väljavõttega MCP süsteemist on tõendatud, et mobiilne parkimine viidatud tsoonis

leppetrahvi vormistamise ajal puudus. Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus

lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui

parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud

leppetrahvile parkimise aja ja koha. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et

leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on tõendatud.

18. Kostja palus kohtul tuvastada, et leppetrahv on ebamõistlikult kõrge ja seega tühine VÕS

§ 42 lõike 3 punkti 5 järgi, alternatiivselt palus ta vähendada leppetrahvi suurust VÕS § 162

lõike 1 alusel. Kohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt põhistanud asjaolusid, mis annaksid

põhjuse leppetrahvi ebamõistlikult kõrgeks pidada. Parkimislepingu punktist 8 tuleneb

sõidukijuhi kohustus tasuda lepingu rikkumise korral leppetrahvi 57 eurot, kuid hageja on

esitanud kostja vastu 40 euro suuruse leppetrahvi nõude. Seega on hageja niigi vähendanud

kostjalt väljamõistetava leppetrahvi suurust ning kohus ei pidanud mõistlikuks seda enam

vähendada.

19. Kohus viitas VÕS § 113² lõike 2 punktile 1 leides, et hageja on veenvalt põhistanud, et

kostjalt võlgade sissenõudmisega on tegelenud inkassoettevõte ning sellega seoses on hagejal

tekkinud sissenõudmiskulu 30 eurot. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks

kohustust täitnud vastavalt lepingule täitnud. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja

mõista 30 eurot sissenõudmiskulude hüvitamise katteks.

20. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagi on põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks

välja mõista leppetrahvid kogusummas 80 eurot ja võla sissenõudmiskulu 30 eurot.

21. Hagi rahuldamise tõttu jäid menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 järgi kostja kanda.

22. Hageja menetluskulude avalduse kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 75 eurot ja

tasu päringult 2 eurot. Kostja hageja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud.

Kohtu hinnangul on hageja menetluskulud 77 eurot põhjendatud ja vajalikud ning kuuluvad

kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

2-19-136882

Apellatsioonkaebus

23. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue

otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

24. Maakohus jättis tähelepanuta ja lahendamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks.

Hageja ei ole tõendanud, et leppetrahvikviitungid edastati kostjale sõiduki kojameese vahele

panemisega. Koos hagiga esitatud pildid tõendavad vastupidist. Seega sai kostja hageja

leppetrahvinõuetest teada alles 09.03.2020, mistõttu on nõuded VÕS § 159 lõike 2 järgi

aegunud.

25. Kohus hindas valesti ka parkimislepingu sätteid. Hageja väitis, et tal on õigus nõuda

leppetrahvi, kuna kostja rikkus parkimislepingu tingimust maksta parkimistasu. Hageja esitatud

lepingus ei ole märgitud, et kostja oleks kohustatud maksma parkimistasu, ega tasu suurust.

Seega puudus hagejal alus leppetrahvi nõudmiseks parkimistasu mitte maksmise eest.

Maakohus leidis, et parkimislepingu punktidest 1, 5 ja 6 tuleneb juhi kohustus tasuda parkimise

eest vastavalt infotahvlil märgitud tingimustele. Kostja hinnangul selline järeldus lepingust ei

tulene. Viidatud punktides on märgitud, et juhil peab olema parkimisluba, kuid ei ole seletatud

parkimisloa mõistet.

26. Kohus leidis vääralt, et leppetrahv 40 eurot ei ole tühine. Hageja ei ole vaidlustanud kostja

esitatud asjaolu, et parkimistasu võiks olla maksimaalselt 1 euro, seega peab lähtuma sellest, et

hageja on selle asjaolu omaks võtnud.

Vastustaja seisukoht

27. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus

teeb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Samuti jaotab ringkonnakohus menetluskulud

mõlemas kohtuastmes.

29. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi temaga sõlmitud sõiduki parkimislepingu rikkumise eest.

Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271

mõttes. Tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab parkimist vajava auto juhil

(üürnikul) kasutada tasu eest parkimisala (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-16, punkt 22).

Kuivõrd poolte vahel on vaidlus, kas hageja leppetrahvinõue on põhjendatud, oli asja

lahendamisel keskseks küsimuseks kas ja millistel tingimustel on poolte vahel sõiduki

parkimiseks üürileping sõlmitud, eelkõige, kas poolte vahel oli leppetrahvikokkulepe. TsMS

§ 230 lõike 1 alusel tuli hagejal tõendada parkimislepingu sõlmimist ja tehingu tingimusi.

Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid menetluses sellele, et ta oli ajavahemikul, mis hageja

nõuet hõlmab, sõiduki reg/märgiga XXxxxAAA valdaja. Kostja ei ole vaidlustanud ka seda, et

nimetatud sõiduk 05.12.2016 ja 13.01.2017 hageja hallataval parkimisalal parkis. Maakohus

tuvastas poolte vahel lepingu sõlmimise ja selle tingimused fotodelt nähtuva infotahvli ja sel

kirjas olnud parkimistingimuste alusel. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu

2-19-136882

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Kolleegium leiab, et

kostja ei ole praeguses asjas tuginenud väitele, et parklasse sissesõidul puudus igasugune teave

selle kohta, et tegemist on tasulise eraparklaga. Ka hagile lisatud fotodelt kostja sõidukist (dtl

31, 33) on näha, et parklasse sissesõit on tähistatud oranži tahvliga. Fotodelt on näha küll üksnes

tahvli tagumine külg, kuid kolleegiumi arvates on eluliselt usutav, et nimetatu näol võis olla

tegemist tasulist eraparklat tähistava sildiga.

30. Küll aga nõustub kolleegium kostjaga, et hageja ei esitanud tõendeid väite kohta, et

leppetrahvinõuetest teatati kostjale koheselt pärast trahvikviitungite vormistamist nende

jätmisega sõiduki kojamehe vahele. Maakohus jättis kostja selle vastuväite tähelepanuta.

Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 järgi

tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on

tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu lahend

nr 2-17-117146, punkt 12). Praegusel juhul on kostja vastuses hagile märkinud, et sai

leppetrahvikviitungid kätte koos hagiavaldusega. Hageja ei ole tahteavalduse väljendamist ja

konkreetses olukorras mõistlikul viisil edastamist tõendanud. Vastuses kaebusele on hageja

märkinud, et kuni 2019. aastani ei väljastanud maanteeamet eraparkla operaatoritele

parkimistingimusi rikkunud sõidukite omanike andmeid ja eraparklate operaatorite jaoks oli

ainsaks viisiks edastada leppetrahvinõudeid asetades need pargitud sõiduki tuuleklaasile

kojameeste alla ning seetõttu ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks jätnud konkreetsel juhul

kviitungid kojamehe alla panemata. Kolleegium märgib, et kohus ei saa üksnes elulise

usutavuse alusel lugeda hagimenetluses poole väidet tõendatuks. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt

tuleb poolel oma väidet tõendada. Kohtule esitatud fotodelt kviitungeid auto kojameeste vahel

ei ole. Hageja ei ole toonud apellatsioonimenetluses esile, et ta ei oleks saanud maakohtus

tõendamiskoormusest aru või oleks maakohus muul viisil tema menetlusõigusi rikkunud.

Kostja esitas väite kviitungite edastamise tõendamatuse kohta juba esimeses vastuses hagile

(dtl 48). Seega ei ole alust lugeda leppetrahvinõuet kostja poolt kätte saaduks enne kui

maksekäsu kiirmenetluses 08.01.2020. Rikkumised olid aga toimunud vastavalt 05.12.2016 ja

13.01.2017. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-11 selgitanud, et VÕS § 159 lõikest 2

tulenevalt ei või leppetrahvi nõuet esitada, kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul

pärast kohustuse rikkumise avastamist. Samuti, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise

avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s

7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu

põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta. Maakohus

tuvastas õigesti, et hageja nõuded oleksid aegunud vastavalt 05.12.2019 ja 13.01.2020. Seega

oli esimene rikkumine juba leppetrahvi nõudest teatamise ajaks aegunud ja teine aegus mõne

päeva pärast. Kohtu ette ei ole toodud elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale,

et sellise pikkusega nõuetest teatamise aega saaks lugeda konkreetse õigussuhte puhul

mõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostja seisukoht, et tal sai tekkida hea usu

põhimõttest lähtudes õigustatud ootus, et konkreetsete parkimiste eest hageja leppetrahvi ei

nõua ja hageja on kaotanud leppetrahvi nõudeõiguse VÕS § 159 lõike 2 alusel.

31. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõttest

tulenevalt apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid, sh kostja alternatiivseid vastuväiteid

leppetrahvi suurusele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

32. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

TsMS § 162 lõike 1 järgi hageja kanda.

2-19-136882

33. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lõike 2 järgi kindlaks maakohus (vt

Riigikohtu lahend nr 2-15-1553, punkt 25).

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/