3-21-651/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Määruse tegemise aeg ja koht

28.05.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-651

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Katri Bergmann

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist –

X volitatud esindaja Markus Hallang ja nõustaja Uljana

Ponomarjova

Asja läbivaatamine

26.05.2021

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirvalveameti taotlus ning anda luba X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 28.09.2021 (kaasa arvatud).

2. Jätta rahuldamata puudutatud isiku esindaja taotlus Politsei- ja Piirivalveameti

trahvimiseks.

3. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, §

204 lg 1).

ASJAOLUD JA SENINE MENETLUSKÄIK

1. X (sündinud xx xx xxxx) on Nigeeria Liitvabariigi kodanik, kes lahkus Nigeeriast

06.02.2019 ja jõudis 12.02.2019 Rootsi Kuningriiki, kus esitas 14.02.2019 rahvusvahelise

kaitse taotluse. Isik saabus Rootsi Kuningriiki Nigeeria kodaniku passiga (kehtivusega

08.02.2016-07.02.2021) ja Schengeni C-liiki ühekordse viisa (kehtivusega 24.01.2019-

15.02.2019) alusel, väljastatud Belgia saatkonna poolt Eesti nimel. Rootsi Migratsiooniamet

esitas 20.02.2019 Eesti Vabariigi Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) palve rahvusvahelise

kaitse taotleja vastuvõtmiseks ning PPA rahuldas selle palve 22.02.2019 vastuskirjaga.

2. Isik esitas 28.03.2019 rahvusvahelise kaitse taotlus, millest selgub, et ta tuli Eestisse oma

elu päästmiseks. Taotluse kohaselt on moslemid tapnud tema isa ja abikaasa. Ta vahetas usku

3-21-651

2(6)

ja on nüüd kristlane. Talle õpetati, et ta peaks põgenema Rootsi, kuid tal on ükskõik, milline

riik teda kaitseb, kuna ta tahab lihtsalt elada.

PPA tegi 30.03.2020 otsuse nr 7001910069-1, millega luges taotluse välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 201 kohaselt selgelt põhjendamatuks ning tegi

VRKS § 201 lg-te 2 ja 4 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Sama otsusega pandi

X kohustus lahkuda Eestist Nigeeria Liitvabariiki ja tema suhtes kohaldati viieaastast

sissesõidukeeldu Schengeni alale. X kaebus eelviidatud otsuse peale jäi haldusasjas nr 3-20-

642 rahuldamata. Riigikohus ei võtnud 16.12.2020 määrusega tema kassatsioonkaebust

menetlusse.

3. X esitas 17.12.2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, mille PPA jättis 15.01.2021

otsusega nr 7002010148-1 VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, leides et taotlus on korduv

ja selle suhtes tuleb kohaldada VRKS § 24 lg-t 3. Sama otsusega lükati isiku rahvusvahelise

kaitse taotlus tagasi VRKS § 21 lg 2 alusel, millest tulenevalt ei olnud PPA kohustatud hindama,

kas taotleja vastab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/95/EL sätestatud

rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele.

X esitas 25.01.2021 halduskohtule eeltoodud otsuse peale kaebuse koos esialgse õiguskaitse

taotlusega (haldusasi nr 3-21-174). Tallinna Halduskohus jättis 01.02.2021 määrusega

rahuldamata X taotluse PPA 15.01.2021 otsuse kehtivuse peatamiseks ja keeldus X

kohtumenetluse ajaks Eestis viibimise õiguse andmisest alates kohtumääruse jõustumisest

(resolutsiooni p 1). Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14.04.2021 määrusega X

määruskaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu 01.02.2021 määruse resolutsiooni p 1 osas,

milles halduskohus keeldus kaebajale kohtumenetluse ajaks Eestis viibimise õiguse andmisest

ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega keelas X Eestist väljasaatmise kuni haldusasjas

nr 3-21-174 tehtava lõpplahendi jõustumiseni. PPA 15.01.2021 otsuse nr 7002010148-1

kehtivuse peatamata jätmise osas jättis ringkonnakohus halduskohtu määruse muutmata.

Tallinna Halduskohus jättis 22.03.2021 otsusega nr 3-21-174 X kaebuse rahuldamata.

4. PPA esitas 26.03.2021 Tartu Halduskohtule taotluse anda luba X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks. Tartu Halduskohus rahuldas

28.03.2021

määrusega

PPA

taotluse

ja

andis

loa

X

kinnipidamiseks

ning

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 28.05.2021 (kaasa arvatud).

5. PPA esitas 30.03.2021 läbi Välisministeeriumi Nigeeria Saatkonnale palve isikule

reisidokumendi väljastamiseks ning 14.04.2021 täiendava järelpärimise Nigeeria Saatkonnale.

Lisaks pöördus PPA 10.05.2021 Välisministeeriumi poole, et saada kontakti Nigeeria

Saatkonnaga.

6. PPA esitas 21.05.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VSS § 25 lg 2 alusel, kuna isiku suhtes

esineb VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud

kinnipidamise alused.

1) VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui ta on PPA-le teada andnud, et

ei täida lahkumiskohustust. PPA esindaja küsis 05.03.2020 toimunud vestluse käigus, kas isik

on nõus vabatahtlikult lahkumiskohustust täitma juhul, kui tema rahvusvahelise kaitse taotluse

osas tehakse negatiivne otsus. X ei kinnitanud mitmel korral sama küsimust küsides, et on nõus

vabatahtlikult lahkuma ja ütles, et eelistab teist riiki, mis ta võiks vastu võtta. Kuna isik ei

taotlenud rahvusvahelist kaitset kohe esimeses turvalises riigis, milleks oli Belgia, ega ka reisil

järgnevalt läbitud riikides Prantsusmaal ja Saksamaal, vaid läks sealt edasi Rootsi, kuigi oli

3-21-651

3(6)

teinud endale hoopis Eesti viisa. Need asjaolud annavad aluse arvata, et vabatahtliku

lahkumiskohustuste täitmistähtaja määramise korral ei pruugi isik seda iseseisvalt ja määratud

tähtaja jooksul täita, lahkudes ettekirjutuses sätestatud sihtriiki ning võib ebaseaduslikult ja

omavoliliselt lahkuda mõnda teise liikmesriiki või Eestis siseriiklikult menetlusest kõrvale

hoiduda, et lahkuda talle sobivasse riiki. Põgenemise ohu võimalust suurendab ka asjaolu, et

olles kätte saanud rahvusvahelise kaitse taotluse osas negatiivse otsuse, millega koostati isikule

ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld Schengeni alale, ei ole isikul

pärast lahkumiskohustuse täitmist võimalik siseneda Schengeni alale 5 aasta jooksul ning tal

puudub võimalus seaduslikult lahkuda mõnda teise liikmesriiki. X esialgne plaan oli kasutada

Eestit kui transiitriiki ning minna hoopis Rootsi, mistõttu on PPA-l põhjendatult alust arvata, et

isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks.

2) Isikul ei ole pärast halduskohtu 22.03.2021 otsust asjas nr 3-21-174 enam võimalust endale

Eesti Vabariigis viibimisõigust tagada läbi rahvusvahelise kaitse menetluse. Kui VRKS § 24 lg

5 alusel kaasnes esimese korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega Eestis automaatne

viibimisõigus kuni lõpliku otsuseni või kohtu otsuseni piirata viibimisõigust, siis järgnevad

rahvusvahelise kaitse taotlused viibimisõigust taotlejale ei anna.

3) PPA hinnangul ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tõendust leidnud, et isik on

usku vahetanud ning ka see, et isiku isa, õde ja abikaasa tapeti nende endi või siis X usuvahetuse

tõttu või et isikul endal oleks olnud suuri probleeme usuvahetuse tõttu. Kuna isiku osas ei ole

leidnud kinnitust tagakius, siis ei ole alust arvata, et tema suhtes võiks esineda ebainimlikku või

julma kohtlemist. Samuti tuvastasid PPA dokumendieksperdid rahvusvahelise kaitse

menetluses, et isik on esitanud PPA-le võltsimistunnustega dokumente. Kuigi ringkonnakohus

märkis 03.11.2020 otsuse nr 3-20-642 p-s 13, et ei saa tuvastada, et kaebaja oleks asjas esitanud

võltsitud tõendeid või loonud endale sobivaid tõendeid, peab PPA eksperdiarvamust

põhjendatuks. Esineb VSS § 68 p-s 2 nimetatud põgenemiseoht.

4) Isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmist

lõpule viia 48 tunni jooksul. Kuna Eestis ei ole Nigeeria Liitvabariigi saatkonda, võtab isikule

kehtiva reisidokumendi hankimine aega. Väljasaatmise korraldamiseks peab PPA lisaks

dokumendile hankima transiidi load ka teistest riikidest. Samuti raskendavad väljasaatmise

korraldamist lennupiirangud, kuid isiku väljasaatmine ei ole perspektiivitu.

5) VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt

kohaldada.

6) X kinnipidamise pikendamine nelja kuu võrra on proportsionaalne, kohane ja vajalik

sunnivahend ning on vajalik ebaseadusliku piiriületuse takistuseks ja väljasaatmismenetluse

lõpule viimiseks. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamise pikendamine vastuolus ka isiku

turvalisuse ja tervisekaalutlustega.

7. X volitatud esindaja esitas kohtule 25.05.2021 kirjaliku seisukoha, milles palub jätta PPA

taotlus rahuldamata. Väär on PPA väide, et isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, sest

Tallinna Ringkonnakohus keelas 14.04.2021 määrusega nr 3-21-174 isiku väljasaatmise Eestist

kuni haldusasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. See, et isik pole nõus vabatahtlikult

päritoluriiki lahkuma ei ole samastatav sellega, et hakkaks lahkumiskohustuse täitmisest

kõrvale hoiduma. Samuti oli rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumisel kohtu põhiline

argument see, et puudutatud isikul oleks võimalik Nigeerias ümber paikneda, mitte see, et isik

oleks valeväiteid esitanud. Puudutatud isik ei ole valeandmeid esitanud ning see tuleneb selgelt

ka isiku suhtes tehtud kohtulahenditest. Isiku suhtes on võimalik kohaldada VSS § 10 lg-s 2

sätestatud järelevalvemeetmeid – isik on esitanud üürilepingu, mis kinnitab, et tal on olemas

viibimiskoht Tallinnas. Samuti on isikul piisavalt rahalisi vahendeid enda üleval pidamiseks.

Kinnipidamise pikendamine ei ole proportsionaalne, vajalik ega kohane.

3-21-651

4(6)

8. PPA jäi kohtuistungil oma taotluse juurde. PPA selgitas, et Tallinna Ringkonnakohtu

14.04.2021 määrusega nr 3-21-174 on keelatud isikut kuni selles asjas tehtava lõpplahendi

jõustumiseni välja saata, ent talle ei ole antud välismaalaste seaduse (VMS) § 43 tähenduses

viibimisõigust. Lisaks märkis PPA, et vahetult enne kohtuistungit vastas neile Nigeeria

Saatkond - PPA-l paluti vastata paarile küsimusele ning saata isikust foto. Kuna PPA sai

Nigeeria Saatkonnaga kontakti, siis ei ole vajalik enam tugineda PPA taotluses viidatud VSS §

15 lg 2 p-le 3. PPA esindaja selgitas, et kinnipidamiskeskuses on igapäevaselt kättesaadav

meedik, kuid PPA esindaja ei tea, kas puudutatud isik on tema poole pöördunud. Samuti ei tea

PPA esindaja, kas puudutatud isik on pöördunud kinnipidamiskeskuse poole seoses

toitlustamisega.

9. X volitatud esindaja selgitas kohtuistungil, et nad jäävad kohtule esitatud kirjalike

seisukohtade juurde. Lisaks palus volitatud esindaja kohtul kaaluda PPA trahvimist HKMS §

50 lg 2 alusel, kuivõrd PPA on oma taotluses esitanud vale faktiväite. Nimelt on isikule antud

viibimisõigus Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2021 määrusega nr 3-21-174. Seega on PPA

taotluses esitatud vale väide, et isikul ei ole Eestis viibimisõigust. X tõi lisaks välja, et tal on

pikaajaline terviseprobleem, mistõttu ei saa ta kõiki toite süüa. Kinnipidamiskeskuses aga

antakse talle toitu, mis talle ei sobi ja mille aegumistähtaeg on juba möödas. Toidu osas on ta

kinnipidamiskeskuse poole pöördunud üksnes suuliselt. Isik väitis, et juhul, kui kohus teeb tema

korduva rahvusvahelise kaitse taotluse vaidluses negatiivse otsuse, siis ta on vabatahtlikult nõus

lahkuma Ghanasse. Isiku sõnul on tal Nigeeria kodanikuna õigus seal elada ning ta on sinna

minekuks hakanud juba tegema ka ettevalmistusi. Nigeeriasse isik vabatahtlikult tagasi ei lähe.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. VSS § 25 lg 1 sätestab, et halduskohus pikendab PPA taotlusel väljasaadetava

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks

kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud

alus ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.

VSS § 15 lg 1 järgi võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui

VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Lisaks peab

kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab

arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel võib isikut kinni pidada eelkõige siis, kui esineb välismaalase

põgenemise oht (p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel

puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või

transiidiriigist viibib (p 3). Isiku kinnipidamiseks piisab ühe eelnimetatud aluse ilmnemisest.

PPA tugines kohtule esitatud taotluses VSS § 15 lg 2 p-dele 1 ja 3. Samas asjas toimunud

kohtuistungil teavitas PPA kohut sellest, et nad on saanud kontakti Nigeeria Saatkonnaga,

mistõttu ei ole enam tuginemine VSS § 15 lg 2 p-le 3 asjakohane. Seega analüüsib kohus

alljärgnevalt, kas kaebaja kinnipidamise tähtaja pikendamine VSS § 15 lg 2 p 1 alusel (st et

esineb põgenemisoht) on põhjendatud.

11. Kohus leiab, et X seotud asjaolud kogumis annavad aluse järelduseks, et X põgenemise oht

on jätkuvalt olemas (VSS § 15 lg 2 p 1, vt ka Tartu Halduskohtu 28.03.2021 ja Tartu

Ringkonnakohtu 26.05.2021 määrust käesolevas asjas).

VSS § 68 p-st 6 tuleneb, et välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le

või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest,

et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. X on korduvalt nii PPA-le (vt nt 05.03.2020 protokoll)

kui ka kohtule 26.05.2021 kohtuistungil selgitanud, et ta ei ole valmis vabatahtlikult lahkuma

3-21-651

5(6)

päritoluriiki, ent on valmis lahkuma mistahes turvalisse riiki, mis ta vastu võtaks. Kohtuistungil

märkis isik sedagi, et ta on juba asunud tegema ettevalmistusi Ghanasse minekuks. Seega on

ilmne, et isik ei soovi mitte mingil juhul naasta oma päritoluriiki. Samuti on isiku esindaja kui

ka isik ise 25.05.2021 kirjalikes seisukohtades ja 26.05.2021 toimunud kohtuistungil rõhutanud,

et tal on piisavalt rahalisi vahendeid. Seega on kohtu hinnangul põgenemisoht reaalne, st ta võib

kinnipidamiskeskusest vabastamise korral Eestist omal käel lahkuda või hakata kõrvale

hoiduma

väljasaatmismenetlusest.

Kohtu

hinnangul

suurendab

isiku

võimalikku

põgenemisohtu ka tema rahvusvahelise kaitse taotluste osas tehtud otsused. PPA jättis

30.03.2020 otsusega rahuldamata isiku rahvusvahelise kaitse taotluse ning ka selle üle

toimunud kohtuvaidlus nr 3-20-672 on lõppenud. Samuti jättis PPA 15.01.2021 isiku korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata ning selles osas on Tallinna Halduskohus

22.03.2021 teinud asjas nr 3-21-174 kohtuotsuse, millega jättis X kaebuse rahuldamata.

Sealjuures on ka Tallinna Ringkonnakohus 14.04.2021 määruses nr 3-21-174 leidnud, et

kaebuse edulootused ei ole suured.

Lisaks eeltoodule viitavad isiku põgenemisohule asjaolud, et isik ei esitanud rahvusvahelise

kaitse taotlust esimeses turvalises riigis ning tema eesmärgiks oli jõuda Rootsi, mitte Eestisse.

Eestisse sattus ta üksnes põhjusel, et Eesti Vabariik rahuldas Rootsi Migratsiooniameti palve

rahvusvahelise kaitse taotleja vastuvõtmiseks. Isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid ning

tal ei ole Eestis kujunenud selliseid sidemeid, mille puhul saaks välistada tema Eestist

lahkumise kehtiva sundtäidetava lahkumisettekirjutuse olemasolul. Põgenemisohtu ei vähenda

sealjuures isiku väited (ja tõendid) elukoha / viibimiskoha olemasolu kohta Eestis.

Sarnaselt Tartu Halduskohtu 29.03.2021 määrusele käesolevas asjas leiab kohus ka praegu, et

PPA tuginemine põgenemisohu sisustamisel VSS § 68 p-le 2 (s.o põgenemisoht esineb, kui

välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku

aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava

dokumendi taotlemisel) ei ole piisavalt põhjendatud. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus oma

03.11.2020 otsuse nr 3-20-642 p-s 13 dokumentide võltsimise kahtluse tõendite kogumile

tuginedes ümber lükanud.

12. Lisaks tuleb sarnaselt Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2021 määrusele käesoleva asjas (p 21)

rõhutada, et PPA taotluse (kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise)

lahendamisel ei oma määravat tähtsust isiku Eestis viibimise õigus. Lahkumisettekirjutuse

täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d selle täitmist tagavaid

meetmeid kasutamast ning ka esialgse õiguskaitse kohaldamine ei takista PPA-l teha

ettevalmistavaid toiminguid kehtiva lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Lahkumisettekirjutuse

sundtäitmise keeld ei takista isiku paigutamist ega kinnipidamist, mida PPA-l on võimalik teha

VSS alusel (vt Riigikohtu 13.11.2020 määrus nr 3-20-349 p 13).

13. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine saaks olla tõhus

üksnes juhul, kui isiku senise käitumise põhjal on piisavalt alust eeldada, et ta kohaldatavaid

järelevalvemeetmeid ka tegelikult järgib. Kohus nõustub PPA-ga, et praegusel juhul ei oleks

leebemad järelevalvemeetmed põgenemisohu tõttu ilmselt tõhusad (vt Riigikohtu 31.05.2017

määrust nr 3-3-1- 93-16, p 12).

14. Kohtu hinnangul ei ole X väljasaatmine perspektiivitu ning tema kinnipidamise tähtaja

pikendamine ei

ole

ka

ajaliselt

ebaproportsionaalseks

muutunud.

Isik

paigutati

kinnipidamiskeskusesse Tartu Halduskohtu 28.03.2021 määrusega, seega on isikut kinni peetud

kaks kuud ning tema kinnipidamise tähtaja pikendamine nelja kuu võrra ei ületa 6 kuud, mis

tähendab, et see on kooskõlas VSS § 25 lg-s 1 sätestatud tähtajaga.

15. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks

vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VSS § 23 lg 4). Kuigi X tõi

3-21-651

6(6)

26.05.2021 kohtuistungil välja, et kinnipidamiskeskuses pakutav toit tekitab tal

terviseprobleeme, siis ei ole ta seda käesolevas asjas kohtule kuidagi tõendanud. Kui see aga

tõesti nii on, siis tuleb X esmalt pöörduda kinnipidamiskeskuse juhataja või arsti poole, kes

saab anda toitumissoovitused ja määrata erimenüü ning vajadusel nende tegevuse või

tegevusetuse ka kohtus vaidlustada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2016 määruse nr 3-

15-1462, p-d 5 ja 12).

16. X volitatud esindaja esitas 26.05.2021 kohtuistungil kohtule taotluse trahvida PPA-d

HKMS § 50 lg 2 alusel, sest PPA on 21.05.2021 taotluses esitanud valeväiteid isiku Eestis

viibimise õiguse kohta. Nimelt on isikule Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2021 määrusega nr

3-21-174 antud Eestis viibimise õigus, kuid PPA väidab kohtule esitatud taotluses, et isikul

puudub Eestis viibimisõigus. PPA täpsustas kohtuistungil kohtule esitatud taotlust ning selgitas,

et ringkonnakohus on 14.04.2021 määrusega keelanud X Eestist väljasaatmine kuni haldusasjas

nr 3-21-174 tehtava lõpplahendi jõustumiseni, ent see ei tähenda, et isikule on antud VMS § 43

tähenduses viibimisõigus.

Iseenesest saab pidada põhjendatuks X (esindaja) seisukohta, et tal on tulenevalt Tallinna

Ringkonnakohtu 14.04.2021 määrusest ajutine seaduslik alus Eestis viibimiseks kuni

haldusasjas nr 3-21-174 tehtava lõpplahendi jõustumiseni (VMS § 43 lg 1 p 5; vt ka Riigikohtu

01.11.2013 lahend nr 3-1-1-91-13, p 11.2.2). Samas selgitas PPA kohtuistungil, enda mõtet, s.o

lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d

selle täitmist tagavaid meetmeid kasutamast. Kohus nõustus eelnevalt selle seisukohaga. Sel

põhjusel ei pea kohus ka õigeks ega vajalikuks käesolevas asjas PPA-d trahvida ning jätab S.

X (esindaja) taotluse rahuldamata.

17. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et PPA taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning

pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni tema kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.09.2021 (kaasa arvatud).

PPA-l tuleb isik kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui tema kinnipidamise alus

langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub või tema väljasaatmine osutub perspektiivituks,

samuti kui isikule antakse riigis viibimiseks viibimisalus (VSS § 24 lg-d 11 ja 3).

18. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel avaldatavas määruses puudutatud

isiku nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik