2-19-16598/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. mai 2021

Tsiviilasja number

2-19-16598

Tsiviilasi

OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis) pankrotihaldur

Tiia Kalaus hagi BORGER OÜ vastu vara

tagasivõitmiseks pankrotivarasse

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

78 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis) pankrotihaldur Tiia

Kalause apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

11. mai 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis)

(registrikood 10854335) pankrotihaldur Tiia Kalaus,

lepinguline esindaja Johannes Moor

Vastustaja (kostja): BORGER OÜ (registrikood

10926454), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus

Kiir

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Szilagyi

Perzsebet

OÜ

(pankrotis)

pankrotihalduri Tiia Kalause apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2

2. Jätta Viru Maakohtu 8. detsembri 2020. a otsuse

resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab

maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

Szilagyi Perzsebet OÜ (pankrotis) kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast asjas lõpplahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Szilagyi Perzsebet (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalaus (hageja) esitas 24. oktoobril

2019 Viru Maakohtule hagi BORGER OÜ (kostja) vastu vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viru Maakohus 24. oktoobri 2016. a määrusega välja Szilagyi

Perzsebet OÜ (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Tiia Kalause. Pankrotimenetluse

käigus selgus, et võlgnik on 17. augustil 2016 võõrandanud arve nr 41/08 alusel kostjale

roomikekskavaatori Komatsu Hydraulic Excavator PC210LC-8 (tehasetähis K54241) hinnaga

38 175 eurot (käibemaksuta). Avalike müügikuulutuste kohaselt on sarnaste ekskavaatorite

turuhinnad 56 900 – 92 000 eurot ehk keskmiselt 71 000 eurot. Järelikult on vara võõrandatud

alla turuhinna. Seega on ilmne, et poolte kohustused on ebavõrdsed, mistõttu pankrotiseaduse

(PankrS) § 111 lg 3 kohaselt on tegemist kinkelepinguga. Selline tehing kahjustab

pankrotivõlgniku võlausaldajate huve ning on aluseks müügitehingu kehtetuks tunnistamisele.

Hageja palub tunnistada ekskavaatori müügitehing kehtetuks, mõista ekskavaator kostjalt

võlgniku pankrotivarasse välja või üleandmise võimatuse korral hüvitada selle väärtus summas

71 000 eurot (käibemaksuta). Hageja täpsustas nõuet 20. juuli 2020. a menetlusdokumendis,

leides, et tagasivõidetava vara väärtuseks on 65 000 eurot, millele lisandub käibemaks, seega

kokku 78 000 eurot. Seetõttu palub hageja mõista kostjalt välja hüvitisena 78 000 eurot.

Kostja ei ole avaldanud ekskavaatori töötundide arvu selle omandamise hetkel. Samuti ei ole

kostja kirjeldanud ekskavaatori tehnilist seisu ega sisustanud oma väiteid selle remondi

3

vajaduse kohta. Aktsiaseltsi Baltem poolt 15. septembril 2016 väljastatud arvel ekskavaatorile

teostatud hooldustööde kohta on töötundideks viidatud kuupäeval märgitud 6925 tundi.

Randel-Won Nava (ValueExpert OÜ) on 24. jaanuaril 2020 väljastanud hindamisakti

nr 7093-2020, mille kohaselt oli ekskavaatori maksumus septembris 2016 vahemikus 60 000

kuni 65 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Hindaja on aktis märkinud, et ta on ise sel ajal

ekskavaatori üle vaadanud, võtnud arvesse selle algset müügihinda ning töötundide arvu.

Kostja väide, et ekskavaator oli võõrandamise hetkel tehniliselt halvas seisus ja vajas tegemata

hoolduste tõttu suurt remonti, on tõendamata. Aktsiaseltsi Baltem 7. novembri 2016. a

täishoolduse arve kohaselt oli ekskavaatori töötundide arv täishoolduse tegemise hetkel 7698

tundi ning mitte ühtegi ebatavalist remonttööd või suuremahulist hooldust, mis oleks võlgnikul

jäänud tegemata, ei ole tehtud.

Kostja on teinud eksliku järelduse, et 17. augusti 2016. a hindamisaktis kajastatud vara hinnast

tuleb lahutada 25%. 17. augusti 2016. a hindamisaktis välja toodud vara väärtuse arvutamisel

on 25% juba arvesse võetud, mis tähendab, et tagasivõidetav vara võõrandati selgelt alla

turuhinna (I kd, tl 110–113, 157–159).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei selgita, miks ta nõuab alternatiivselt väidetava

ekskavaatori täisväärtuse, mitte täisväärtuse ja tasutud summa vahet. Kostja ei nõustu, et

ekskavaatori turuhind on suurem kui selle eest tasutud summa. Ehitustehnika turuhinna aluseks

ei ole tema ehitusaasta, vaid tehniline seis, teostatud töötundide ja hoolduse-remondi ajalugu

ametlikes teeninduskohtades. Vaidlusaluse ekskavaatori tehniline seis oli halb, sest hoolduseid

praktiliselt ei teostatud ning see vajas suurt remonti.

Randel-Won Nava poolt 17. augustil 2016 koostatud hindamisakti nr 3349-2016 kohaselt on

ekskavaatori ülevaatus teostatud 10. augustil 2016, tehnikat võtmete puudumise tõttu ei

käivitatud, mille tõttu ei ole võimalik rääkida selle tõelisest tehnilisest seisust. Hindaja kinnitas

aktis, et ekskavaatori turuhind on umbes 50 000 eurot (lisandub käibemaks), selle tavapäraseks

realiseerimiseks oleks läinud umbes 4–5 kuud ja kogu tehnika realiseerimisel korraga tulenevalt

kogusest oleks hind kuni 25% madalam, s.o 37 500 eurot (käibemaksuta). Kiirsoetamise

tehinguna ostiski kostja selle 38 175 euro eest (lisandub käibemaks), seega turuhinnaga. Seda

kinnitavad ka portaalist www.mobile.de võetud müügihinna pakkumised. Kostja on

vaidlusaluse ekskavaatori müünud edasi hinnaga 39 000 eurot (käibemaksuta), mis oligi

ekskavaatori turuhind (II kd, tl 11–12). Kui väärtus on suurem, on tehingupooli eksitanud

hindaja, kuna hindamisaktist saab üheselt aru, et hind väheneb tehnika ühikute arvust sõltuvalt.

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit vara omandiõiguse osas. Kostjale teadaolevalt kuulus vara

Aktsiaseltsile SEB Liising. Hageja nõue ei saa olla käibemaksuga. Kui kohus peaks hageja

nõude rahuldama, palus kostja tasaarvestada hageja nõude kostja nõudega hageja vastu

ekskavaatori eest tasutud osas, s.o 45 810 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 8. detsembri 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Hageja nõudeks on tunnistada kehtetuks võlgniku ja kostja vaheline 17. augusti 2016. a

ekskavaatori müügitehing ning mõista kostjalt välja hüvitis summas 78 000 eurot (sh

käibemaks). Hagi esemeks on 17. augusti 2016. a müügitehingu tagasivõtmise nõue. Tehinguga

on kahjustatud võlausaldajate huve kuna vara müüdi alla selle tegeliku väärtuse (turuväärtuse).

Tagasivõitmise hagi rahuldamiseks peab olema täidetud PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised

tagasivõitmise eeldused, milleks on võlausaldajate huvide kahjustumine. Tagasivõitmise hagi

4

rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve

ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud. Võlausaldajate

huvide kahjustamise tuvastamisel tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid

võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. PankrS § 111 lg 3

kohaldamisel tuleb esmalt hagejal tõendada, et müügitehingul võis olla kinke iseloom.

Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta ostis ekskavaatori võlgnikult ja et tegemist oli

müügitehinguga võlgniku ja kostja vahel. Kostja ei vaidle vastu ka sellele, et ta sai vara valduse.

Seega võlgnik võõrandas ja kostja omandas 17. augustil 2016 arve nr 41/08 alusel ekskavaatori

hinnaga 45 810 eurot (käibemaksuga) ja pooled tegid tehingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 208

lg 1 mõttes. Tuvastatud on ka, et 25. augustil 2016 müüs kostja ekskavaatori edasi OÜ-le Žur

hinnaga 46 800 eurot (käibemaksuga) ja müügisumma on laekunud kostja arvele.

Kostja leidis, et hageja ei ole enda omandiõigust vaidlusalusele varale tõendanud, tegemist oli

liisinguesemega. Võlgnik ei olnud 17. augustil 2016 asja omanik. Tagasivõitmise korras saab

tunnistada kehtetuks tehinguid, millega vara on välja läinud võlgniku omandist. Vaidlusaluse

ekskavaatori müügiarvest tulenevad nõudeõigused on loovutatud AstnikFinants OÜ-le, kelle

konto väljavõttest nähtub, et 19. augustil 2016 on teostatud makse Aktsiaseltsile SEB Liising

võlgniku liisingulepingu nr L12102552, Komatsu PC210LC-8 K54241 ennetähtaegseks

lõpetamiseks (II kd, tl 58–59). 17. augusti 2016. a Randel-Won Nava hindamisaktist

vaidlusaluse vara kohta nähtub, et võlgnik on vara kasutaja, mitte omanik. Kuigi kohtule ei ole

esitatud asjaolu kindlaks tegemiseks rohkem tõendeid, on võimalik ka kaudsete tõendite alusel

asuda seisukohale, et tehingu ajal 17. augustil 2016 ei olnud võlgnik vaidlusaluse vara omanik.

Maakohus leidis, et tagasi saab võita võlgnikule kuuluvat vara ehk, et tagasivõitmise korras

saab kehtetuks tunnistada tehinguid, millega vara on välja läinud võlgniku omandist. Kuigi

võlgnik võis olla asja müüjaks, ei tähenda see automaatselt seda, et võlgnik oli asja müümise

ajal ka asja omanik. Vallasasja omandi üleandmine toimub asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 92–

94 järgi. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja

annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.

Käesoleval juhul on tuvastamata, et võlgnikule on üle läinud vaidlusaluse ekskavaatori omand.

Kohtule ei ole teada, kas vaidlusalune vara soetati võlgniku poolt nn kolmnurksuhte raames

(liisinguleping) omandireservatsiooni või järelmaksuga müügilepingu alusel, kuid mõlemal

juhul ei ole võlgnikul tekkinud vaidlusalusele varale omandit.

Omandireservatsioon on praktikas levinuim tingimuslike asjaõiguskokkulepete sõlmimise

juhtum, kus omandi üleminek seatakse sõltuvusse kas ostja poolt asja ostuhinna täiemahulisest

tasumisest või muude kohustuste täitmisest. Ostjale antakse kohe üle lepingu esemeks oleva

vallaasja valdus. TsÜS § 105 lg 1 toimel läheb tingimuse saabudes omand automaatselt üle

omandajale, kuivõrd vallasomandi ülemineku eeldused (käsutustehingu sõlmimine ning

valduse üleandmine) on juba täidetud. Omandi reserveerimisele suunatud kokkulepete puhul

on tingimuslik TsÜS § 102 mõttes asjaõiguskokkuleppe õiguslike tagajärgede saabumine.

Tulevase omandi ehk nn omandiooteõiguses väljendub omandaja positsioon, kes on sõlminud

lepingu vallasasja omandamiseks omandireservatsiooni alusel ning tasub korrapäraselt

osamaksetena asja ostuhinda: omandi lõplik üleminek sõltub omandaja käitumisest. Tulevast

omandit on põhimõtteliselt ooteõigusena võimalik üle anda. Ooteõiguse üleandmine

(võõrandamine) toimub vallasomandi üleandmist reguleerivate sätete kohaselt, vallasasja

valduse üleandmise ning asjaõiguskokkuleppe sõlmimise teel, kusjuures asjaõigusliku

kokkuleppe sisuks on ooteõiguse ning mitte omandiõiguse üleandmine. Normi abstraktse

faktilise koosseisu realiseerumisel, tingimusliku asjaõiguskokkuleppe korral tingimuse

saabudes, tekib omandajal vallasasja suhtes omand.

5

Ka VÕS § 233 kohaselt omandab ostja omandireservatsiooni kokkuleppe sõlmimise ning asja

valduse saamisega asjaõigusliku ooteõiguse vallasomandile, sest pärast seda sõltub omandi talle

üleminek ainult ostjast (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 39.2). Vallasasja omandi

üleandmiseks on AÕS § 92 kohaselt vaja kokkulepet omandi üleandmise kohta ja otsese

valduse üleandmist omandajale. Omandireservatsiooniga müügi puhul toimub esialgu üksnes

valduse üleandmine müüdud asjale. Müüja jääb edasilükkava tingimusega sõlmitud omandi

üleandmise kokkuleppe kasutamise korral ka pärast asja ostjale üleandmist selle omanikuks

kuni ostuhinna täieliku tasumiseni ostja poolt. Kui ei ole võimalik täpselt kindlaks teha millise

tahteavaldusega on tegu, kehtib VÕS § 233 lg 1 eeldus, mille kohaselt kui vallasasja müügi

puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et

omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon).

VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt

määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse,

liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Ei kasutus- ega

kapitalirendi puhul ei ole liisinguvõtja liisinguperioodil vara omanikuks. Kuivõrd võlgnik ei

olnud 17. augustil 2016 tasunud vara eest täielikult selle müügihinda (lõplik müügihind on

tasutud 19. augustil 2016 ennetähtaegsel liisingulepingu lõpetamisel), siis ei olnud ka vara

omand võlgnikule 17. augustil 2016 üle läinud.

Hageja on esitanud kostja raamatupidamiskonto väljatrüki (II kd, tl 66-67), millega soovib

tõendada, et arve nr 41/08 tasumiseks vajaminevat raha on kostja koos võlgniku ja kolmandate

isikutega liigutanud ringiratast. Hageja leiab, et arve nr 41/08 tasumist on sisuliselt teeseldud.

Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendiga võimalik ümber lükata seda, et 17. augustil 2016 ei

olnud võlgnik vara omanik.

Kuivõrd vara ei olnud pankrotivõlgniku omandis, ei saanud selle võõrandamine kolmandale

isikule kuidagi mõjutada negatiivselt võlgniku võlausaldajate huve. Seoses vara tagastusnõude

puudumisega ei ole võimalik esitada hüvitisnõuet. Seetõttu ei analüüsinud maakohus poolte

muid seisukohti ja tõendeid.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus täies ulatuses, teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi, tunnistada kehtetuks võlgniku

ja kostja vaheline 17. augusti 2016. a ekskavaatori müügitehing, mõista kostjalt hageja kasuks

välja hüvitis 78 000 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt sisustas maakohus ebaõigesti tagasivõitmise eelduse,

kvalifitseerides ebaõigesti lepinguosaliste vahelised õigussuhted ja jättes kõik ülejäänud hagis

esitatud väited analüüsimata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud PankrS § 109 lg-t 1, § 110

lg 1 p 2 ning § 111 ja VÕS § 208 lg-t 1. Aktsiaselts SEB Liising ei ole võlgniku

pankrotivõlausaldaja ning kõik ekskavaatoriga seotud kohustused on võlgnikul liisinguandja

ees täidetud. Asjaolu, kas müügitehingu (arve koostamise kuupäeval) tegemise hetkel oli vara

võlgniku omandis või mitte, ei oma tähtsust, sest korrektse hinnaga vara võõrandades oleks

võlgnik pidanud saama vara eest tunduvalt rohkem raha. PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2

alusel tuli maakohtul tehingu kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata, kas sõlmitud

müügitehinguga kahjustati võlausaldajate huve või mitte. Maakohus lahendas hagi väga kitsalt

vara omandi võtmes. Mitteomanik võib asja müügilepingut sõlmida. Isegi kui

võõrandamistehing oleks tehtud ajal, mil võlgnik ei olnud asja omanik, võimaldas võlgnik

omandi ülemineku (nt pärast liisingujäägi tasumist ja liisingulepingu lõpetamist) ning

müügitehing ja vara käsutus oli kehtiv.

6

Maakohus hakkas alles põhiistungil pärast eelmenetluse lõppemist arutama kostja poolt

hilinenult esitatud väidet, et ekskavaator oli müügitehingu tegemise ajal liisingvara. Hagejale

ei võimaldatud selles osas täiendava seisukoha esitamist. Kogu eelmenetlus oli suunatud vaid

turuväärtuse kindlakstegemisele. Maakohus ei ole põhjendanud, miks omandiküsimus on

tagasivõitmise hagi esitamise eelduseks. Kohus ega ka kostja ei ole tõstatanud küsimust, kas

müügileping sisaldas sellist kokkulepet, kus kostjal omandi tekkimine ekskavaatorile oleks

seatud sõltuvusse (arvel märgitud) ostuhinna osalisest või täielikust tasumisest või oleks

võlgnik ja kostja kokku leppinud mingites muudes asjaoludes, mille saabumisest sõltub nt

automaatne omandi üleminek. Maakohus tuvastas kostjale omandi ülemineku ega sisustanud

poolte lepingut kui omandireservatsiooniga müüki, mistõttu on kohtuotsus ka vastuoluline.

Maakohus ei ole hinnanud hageja väiteid seoses arvega nr 41/08 ega arvet ennast. Kostja on

saanud võlgnikult ülekandeid augustis 2016 summas 16 608 eurot ja need ülekanded on tehtud

vahetult enne ja pärast arve nr 41/08 tasumist. Kostjal puudus endal raha enne võlgniku poolt

tehtud ülekandeid. 16. augusti 2016. a seisuga oli kostjal arveldusarvel 440 eurot 10 senti ja

makseteks kasutati võlgniku raha. Arve nr 41/08 tasumist on teeseldud. Kui 17. augusti 2016. a

tehingut ei oleks tehtud, oleks pankrotihaldur võõrandanud ekskavaatori pankrotimenetluses

turuväärtusel, millega oleks pankrotivara 78 000 euro võrra suurenenud ja selle arvelt oleks

saanud rahuldada pankrotivõlausaldajate nõudeid.

Kuivõrd ekskavaator võõrandati tunduvalt alla turuhinna, siis saab müügitehingut pidada

PankrS § 111 lg 3 kohaselt kinkelepinguks. Nimetatud sätte järgi võib kohus PankrS § 111

lg-s 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte

kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.

Kui kohus leiab, et tegemist ei olnud kinkelepinguga, kuulub hagi rahuldamisele PankrS § 110

lg 1 p 2 alusel. Kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve.

Tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada. Seega tuleks PankrS § 119 lg 1 kui

üldsätte järgi kostjal ekskavaator tagastada. Kuna on tuvastatud, et kostja on vara edasi müünud,

tuleb tal hagejale PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitada vara väärtus.

Maakohus tuvastas, et vara omand on kostjale üle antud. Siiski asus maakohus üllatuslikule

seisukohale, et sellist müügitehingut ei ole võimalik tagasi võita, olgugi et selle sõlmimist

välistavad asjaolud puuduvad. Kostja ei ole väitnud, et tal oleks olnud müügileping kolmanda

isikuga (nt liisinguandja või AntnikFinants OÜ-ga) või et ta oleks saanud valduse

ekskavaatorile kelleltki kolmandalt isikult.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Hageja ei soovinud tõendada omandiõigust asjale ega soovinud tunnustada, et tegemist oli

liisinguvaraga. Maakohus on tehingu sisu ja omandiõigust puudutavate tõendite vajadust

pooltega põhjalikult arutanud ja oma seisukohti piisavalt selgitanud.

Hageja ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist. Kuivõrd vara ei olnud

pankrotivõlgniku omandis, ei saanud selle võõrandamine kolmandale isikule mõjutada

negatiivselt võlausaldajate huve. Kostja ei olnud võlgniku lähikondne, tal puudus teadmine (sh

tahe) väidetavast võlausaldajate või tehingupoole kahjustamisest.

Hageja ei ole tõendanud, kas müüdi vara, mille omanikuks ta oli, või ooteõigus (väljaostuõigus

liisinguandjalt). Sellest tulenevalt on erinev ka nõudeõigus, st asja välja nõudmine või väärtuse

hüvitamine või kahju seoses liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamisega, mille eest saavad

vastutada ainult lepingu lõpetanud hageja esindajad. Kostja on tõendanud, et kostja arvel on

liisinguleping ennetähtaegselt ja ennetähtaegselt täidetud AstnikFinants OÜ poolt ning

müügihinna tasumise nõude loovutas võlgnik AstnikFinants OÜ-le. Võlgnik ei ole kunagi

7

saanud varale omandiõigust kuna asja valdajana (mitte omanikuna) loobus asja omandamisest

või omanikult välja ostmisest. Vaidlustatud tehingu eesmärk ei olnud mitte teadlik võlgniku

võlausaldajate kahjustamine, vaid eesmärk oli vabaneda liisingulepingust tulenevast võlgniku

kohustusest liisinguandja ees.

On ebaselge, milline tehing on vaidlustatud. Arvest nr 41/08 (I kd, tl 31) tuleneb, et võlgnik

loovutas nõudeõiguse AstnikFinants OÜ-le. Seega tuli vaidlustada hoopis tehingut

AstnikFinants OÜ-ga, st loovutustehingut.

Väidetava tehingu turuväärtus ja kinkeiseloom on eksitav. Varale hinnangu andnud isik

kinnitas, et on lähtunud ainult müügipakkumistest ning analoogse tehnika müügikogemus tal

puudub. Samas on hindaja kinnitanud, et kostja poolt esitatud hinnang on koostatud pädeva

isiku poolt ja selle hindaja tegevuseks on analoogse tehnika müük (AS Mecro). Tehnika hind

sõltub olulisel määral tehnilisest seisust (õigeaegsest hooldamisest).

Hageja nõue ei saa sisaldada käibemaksu. Kuna võlgnik ei tasunud käibemaksu maksuhaldurile,

oli tegelikuks ja faktiliseks tuluks 45 810 eurot. Maksuhaldur ei ole oma nõudeid selle tehingu

kohta esitanud, tänaseks ei ole see enam võimalik. Seega on maksuhaldurile tasumata

käibemaks muutunud tehinguhinna osaks. Kostja kulu vara omandamisele oli 45 810 eurot,

varale tehti kapitaalne hooldus maksumusega 1800 eurot ning omandati kõlbmatuks osutunud

kopa asemele uus maksumusega 3923 eurot (st kulud, millised olid vajalikud asja töökorda

viimiseks). Seega kujunes kostja jaoks asja väärtuseks 51 533 eurot. Samaaegselt olid müügis

sarnased tehnikavahendid sarnases hinnaklassis. Seega on vaidlusaluses tehingus asja väärtus

vastav antud aja turuväärtusele ja turuolukorrale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse resolutsiooni TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja esitas nõude võlgniku ja kostja vahelise 17. augusti 2016 roomikekskavaatori

müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljaandmiseks või selle väärtuse hüvitamiseks.

Hageja tugineb PankrS § 109 lg-le 1, mille kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-

des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud

enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Võlgniku pankrot on

kuulutatud välja 24. oktoobril 2016, seega ligikaudu kaks kuud pärast vaidlusaluse tehingu

tegemist.

Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Samas tuleb hagimenetluses pooltel tuua esile need asjaolud, esitada tõendid ja taotlused, mis

peaks viima tema nõude rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab esiteks, et hageja ei ole

menetluses üheselt arusaadavalt välja toonud, missuguse konkreetse õigussuhte tagasivõitmise

õiguslikuks tagajärjeks on kostja kohustus tagastada pankrotivarasse liisingulepingu ese või

selle väärtus (PankrS § 119 lg 1). Maakohtu istungil selgitas hageja esindaja, et: „alguses oleme

viidanud kinkelepingule, kui kinkelepingu eeldused ei ole kohtu hinnangul täidetud, siis

tugineme ka üldalustele“. Hagiavalduses ning ka järgnevates menetlusdokumentides ning

maakohtu istungil (II kd, tl 68 pöördel) tugineb hageja selgelt ja üksnes müügilepingule. Hageja

on ka leidnud, et võlausaldajaid kahjustab müügilepingust tuleneva nõude loovutamine OÜ-le

Astnik Finants (hageja väitel ei saanud raha võlgnik). Hageja tugines apellatsioonkaebuses küll

sellele, et ekskavaator Komatsu omandiõiguse üleandmine toimus võlgniku ja kostja

müügilepingu alusel, kuid hageja ei ole taotlenud käsutustehingu kehtetuks tunnistamist.

8

8. Võlgniku ja kostja vahelise võlasuhte kohta esitas hageja tõendina 17. augusti 2016 arve-

saatelehe, milles on maksjaks märgitud kostja ning arvest tulenev summa tuleb tasuda OÜ-le

Astnik Finants, esemeks on Komatsu ekskavaator. Hinnaks ilma käibemaksuta oli 38 175 eurot.

Hageja esitas ringkonnakohtule võlgniku ja AS SEB Liisingu vahelise 11. aprilli 2012. a

liisingulepingu, mille esemeks on sama pöördekskavaator Komatsu. Lepingu p-i 29. 2 järgi

läheb juhul, kui liisinguvõtja on täitnud lepingut kohaselt ja tasunud kõik lepingu alusel

maksmisele kuuluvad summad, liisingueseme omand lepingu tähtpäeva saabudes

liisinguandjalt üle liisinguvõtjale. Lepingu p 28. 2 järgi saab liisinguvõtja omandada

liisingueseme ka lepingu ennetähtaegse täitmise järel. Vaidlust ei ole poolte vahel maakohtu

poolt tuvastatus, et Astnik Finants OÜ tegi 19. augustil 2016 makse AS-le SEB Liising

liisingulepingu L12102552, Komatsu PC210LC-8 K54241 ennetähtaegse lõpetamise osas (II

kd, tl 58-59). Astnik Finants OÜ täitis võlgniku kohustuse liisinguandja ees. Ringkonnakohtu

istungil väitis hageja esindaja, et kostja tasus arve alusel 19. augustil 2016 Astnik Finants OÜ-

le, kes omakorda tasus samal päeval liisinguandjale.

Seega kui hageja esitatud 17. augusti 2016 arve tõendab sellel kuupäeval sõlmitud tehingut

võlgniku ja kostja vahel, siis selle tehingu tegemise hetkel ei olnud võlgnik liisingulepingu

eseme omanik. Iseenesest on õige hageja seisukoht, mille kohaselt ei sõltu lepingu kehtivus

VÕS § 12 järgi sellest, kas lepingupoolel oli lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu

esemeks oleva asja või õigust. Samas ei ole hageja oma nõude esitamisel arvestanud, et tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb silmas pidada abstraktsiooniprintsiipi.

Kohustustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja

üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping on kehtetu (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsuse

tsiviilasjas nr 2-14-60590, p 23. 2).

Asjaõiguslepingu võib omandajaga (kostjaga) sõlmida nii võõrandaja kui ka muu

käsutusõiguslik isik. Seega tuleb eraldi hinnata võlgniku ja kostja vahelise müügilepingu ning

selle tehingu, millega kostja sai eseme omandi, kehtivust, mh arvestades hageja selget

tuginemist üksnes võlaõiguslikule müügilepingule.

9. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuses väljendatuga, mille kohaselt saab

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes tehinguid, millega vara on välja läinud

võlgniku omandist.

PankrS § 109 lg 1 sõnastusest ei tulene, et hõlmatud ei võiks olla ka tehingud, mis puudutavad

omandiooteõiguste võõrandamist. Kapitalirendi tüüpi liisingu puhul võib väljaostuõiguse

(ooteõiguse) kui üldjuhul hästi tagatud õigusliku positsiooni üleandmine olla võlausaldajate

huve kahjustav ning kohus võib selle PankrS §-de 110-114 sätestatud eelduste korral kehtetuks

tunnistada. Oma olemuselt on küll tegemist tulevikus (pankrotimenetluse käigus) võlgniku

poolt omandatava varaga, kuid selline õiguslik positsioon on piisavalt kindel. Võlgniku

ooteõigusest loobumine võib võlausaldajate huve kahjustada. Kui võlgnik on oma ooteõiguse

üle andnud, võtab see pankrotihaldurilt ära võimaluse otsustada eseme pankrotivarasse

omandamise üle.

Hageja esitatud 17. augusti 2016 arve tõendab sellel kuupäeval sõlmitud tehingut võlgniku ja

kostja vahel. Kuigi hageja ei ole menetluses tuginenud liisingueseme omandiooteõiguse

võõrandamisele kui kehtetuks tunnistatavale tehingule, on ringkonnakohus seisukohal, et

müügilepingu esemeks ei olnud mitte arvel nimetatud pöördekskavaator Komatsu, vaid selle

masina omandiooteõigus, kuna selle tehingu tegemise hetkel ei olnud võlgnik liisingulepingu

eseme omanik. Samas saab sellisel lepingul olla VÕS § 175 lg 1 ja 2 järgi tähendus üksnes

võlgniku ja kostja vahelises sisesuhtes.

9

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et väidetav 17. augusti 2016 leping on

kinkeleping, mille korral pöörduks menetluses tõendamiskoormis tehingu võlausaldajate huve

kahjustava iseloomu osas PankrS § 111 lg 2 järgi.

Hageja on esitanud menetluses Randel-Won Nava 24. jaanuari 2020 eksperthinnangu, mille

kohaselt kujunes hinnatava roomik-ekskavaatori maksumuseks tagasiulatuvalt 2016. a

septembris ca 60 000 kuni 65 000 eurot (lisandub käibemaks). Kostja esitas sama eksperdi

17. augusti 2016 (seega tehingu tegemise ajal) tehtud hinnangu, milles ekspert hindas korraga

kolme masinat. Hinnangu kohaselt oli vaidlusaluse roomik-ekskavaatori hinnaks märgitud

50 000 eurot ilma käibemaksuta ning lisaks selgitas ekspert selles arvamuses, et ühe masina

realiseerimiseks kuluks ca 4-5 kuud ning kui müügile paisata mitu masinat, siis on hind

madalam kuni 25%. Kostja esitas lisaks sama eksperdi poolt tehtud 29. septembri 2016

hindamisakti, milles oli eraldi hinnatud vaidlusalust ekskavaatorit ning märgitud vara hinnaks

„50 000 eurot + km“.

Maakohus kuulas kohtuistungil eksperdi ära. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eksperdi poolt

antud ütlustest ja tema poolt 2016. a antud hinnangutest võimalik üheselt järeldada, et märgitud

50 000 eurot tähendas hinda ainult juhul, kui turul oleks korraga mitu masinat. Seda ei tulene

ka 17. augusti ja 29. septembri 206 ekspertarvamusest. Pigem vastupidi: vara maksumuseks on

17. augusti 2016 arvamuses selgelt märgitud „50 000 eurot + km“ ning eraldi lahtris on ekspert

andnud hinnangu turuväärtuse kohta, mis võis olla kuni 25% madalam, kui turule paisata ühe

müüja poolt kolm masinat korraga.

11. Hageja korrigeeris maakohtu istungil oma nõuet ning leidis, et 71 000 eurot oleks vara

väärtuse kogusumma, eeldatavasti on peetud silmas hinda koos käibemaksuga. Vaidlusalusel

arvel oli tehingu hinnaks ilma käibemaksuta 38 175 eurot. Nimetatu on küll madalam kui

eksperthinnangus märgitud vara maksumus. Samas kuulus võlgnikule enne 17. augusti 2016

tehingu tegemist, millega liisinguleping lõpetati, asjaõiguslik ooteõigus liisingulepingu

esemele, mitte masina omand. Võlgnik oli lepingu lõpetamise hetkeks lepingueset pikema aja

jooksul kasutanud. Võlgnikul oli tehingu tegemise ajal 11. aprilli 2012 liisingulepingust

tulenevad jooksvate osamaksete tasumise kohustused. Eksperthinnangu järgi võis masina

müügihind olla ka ca 25% madalam, kui müügil on mitu masinat korraga ning müügiaeg 4-5

kuud. Seega ei ole tehingus kokkulepitud hind oluliselt erinev ekspertarvamuses avaldatud

masina maksumusest ning vaidlusalusel tehingul puudus kinke iseloom.

12. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole võlgniku ja kostja vahelise tehingu suhtes

PankrS § 109 lg-s 1 nimetatud nõude üldisi eeldusi, võlausaldajate huvide kahjustamist,

tõendanud.

Ringkonnakohus kordab otsuse p-s 10 märgitut, et 17. augusti 2016 arves nimetatud hind ei

erine oluliselt kostja poolt esitatud ekspertarvamustes avaldatud ekskavaatori maksumusest.

Ainuüksi kohustuste olemasolu tehingu tegemise ajal ei tõenda võlausaldajate huvide

kahjustamist konkreetse vaidlustava tehinguga. Võlausaldajate huvide kahjustamise

tuvastamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et vaidlusaluste makseteta oleksid võlausaldajate nõuded

pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2019 otsust

tsiviilasjas nr 2-16-18957 p 12.2).

Kostja esindaja väitel sõlmis hageja 18 juunil 2019 ekskavaator KOMATSU PC290LC-8

müügilepingu FBM Holding OÜ-ga, lepingueseme hinnaks oli koos käibemaksuga 60 000

eurot, kuna toimus kaks enampakkumist ja ekskavaatorile ostjat ei leitud. Kuigi

müügipakkumiste järgi on analoogsete ja sama ehitusaastaga väga heas tehnilises seisukorras

ekskavaatorite müügikuulutuste hinnad 87 810 kuni 102 470 eurot. Kostja esindaja väitel on

nimetatud äriühing seotud kostja seadusliku esindajaga. Hageja leidis ringkonnakohtu istungil,

10

et tegemist ei ole vaidlusalusele ekskavaatorile analoogse ekskavaatoriga, vaid see oli oluliselt

suurem ning halvemas seisukorras ja 1,5 aastat platsil seisnud. Samas kinnitab ringkonnakohtu

hinnangul enampakkumiste ebaõnnestumine ekspertarvamuses kajastatut, et müügiprotsess

võib olla pikk.

Liisingulepingust tuleneva omandiooteõiguse võõrandmaisel ilma liisinguandja nõusolekuta on

tähendus VÕS § 175 lg 1 ja 2 järgi üksnes võlgniku ja kostja vahelises sisesuhtes. Ka see võib

mõjutada müügitehingu hinda. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud

vaidlusaluse tehingu kehtetuks tunnistamise PankrS § 109 lg-s 1 nimetatud eelduse –

võlausaldajate huvide kahjustamist, siis tuleb jätta hageja nõue rahuldamata.

13. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus menetluskulude jaotuse muutmiseks.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg

4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust

kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega

maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud

kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei

esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist

ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu,

mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke