3-21-389/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme, Villem

Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

27.05.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-389

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei - ja Piirivalveamet, volitatud esindajad

Katri Bergmann ja Birgit Siim

Puudutatud isik – XX, esindaja v.adv

Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määruse peale asjas nr 3-

21-389 menetlusse.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.04.2021 määrus

haldusasjas nr 3-21-389 muutmata.

3. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused pärsia keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa

määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX-le (sünd. XX.XX.XXXX Iraanis) on alates 26.07.2012 väljastatud viis tähtajalist

elamisluba Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks (välismaalaste seaduse § 118 p 1).

3-21-389

2(8)

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 03.10.2019 otsusega nr 15.3-3.1/2993-4 keelduti XX-le

tähtajalise elamisloa andmisest, sest isik kujutab endast ohtu avalikule korrale.

2. XX esitas 21.11.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA 14.05.2020 otsusega nr

7001910273-1 lõpetati XX rahvusvahelise kaitse menetlus tagasilükkava otsusega.

Taotlus loeti välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks. Haldusasjas nr 3-20-975 jäi kaebus PPA 14.05.2020 otsuse tühistamiseks

rahuldamata (kohtuotsus jõustus 23.02.2021).

3. PPA

esitas

19.04.2021

Tallinna

Halduskohtule

taotluse

loa

saamiseks

XX

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamistähtaja

pikendamiseks

kuni

neljaks

kuuks

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes

esineb VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud

kinnipidamise alused. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku

suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb XX põgenemisoht. Leebemate järelevalvemeetmete

rakendamine ei tagaks soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut

erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd nende kohaldamine eeldab isiku suhtes

usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine.

XX tunnistati Harju maakohtu XX.XX.XXXX kohtuotsusega süüdi KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg

2 p-de 2, 3 järgi ning talle mõisteti vanglakaristus. PPA-le teadaolevalt on isikule mõistetud

vägivaldse kuriteo toimepanemise eest vangistus ka Saksamaal. PPA ei lähtu põgenemisohu

sisustamisel ainuüksi isiku karistatuse faktist, vaid lähtub põgenemisohu prognoosimisel

kõikidest isikuga seotud asjaoludest. Asjaolu, et isik on korduvalt toime pannud kuritegusid,

mille eest on talle mõistetud reaalne vangistus, näitab isiku suhtumist kehtivasse õiguskorda

ning annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le vajalikeks

menetlustoiminguteks kättesaadav. PPA järeldab isiku hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. 10.12.2019 küsitlusel on XX öelnud, et ta ei taha Iraani, kust ta kunagi

põgenes, tagasi minna, kuna ta ei kujuta ette, mis teda seal ees ootab. Samuti võivad tal seal

venna probleemide tõttu probleemid tekkida. Lisaks nähtub XX kohta tehtud individuaalsest

hindamisest, et isik soovib jätkata elu Eestis. Seega võib isik hakata ennast suure tõenäosusega

varjama PPA eest, vältimaks enda võimalikku väljasaatmist.

PPA 14.05.2020 rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamise otsuses analüüsitud asjaolud

näitavad kogumina, et taotleja soov saada rahvusvahelist kaitset Eestis on kujunenud välja

järkjärguliselt tekkinud isiklikest probleemidest. Taotleja käitumisest Euroopas nähtub, et

niipea, kui isikule saab selgeks, et teda ähvardab riigist väljasaatmine, liigub ta teise

liikmesriiki, kus tekivad uued konfliktid. Isiku vabastamisel kinnipidamiskeskusest ei ole

välistatud, et isik lahkub Eestist koos eksabikaasa ja lastega. Seda on isik varem teinud Norras,

kui talle sai ilmseks, et sinna ta edasi jääda ei tohi.

Kinnipidamiskeskusest vabanemisel kujutab XX reaalset ohtu oma endisele abikaasale, sest

tulenevalt impulsiivsest käitumisest ja posttraumaatilisest stressihäirest võib ta pingelistes

lähisuhte olukordades reageerida vaimse ja füüsilise vägivallaga. Kuigi XX tunnistab osaliselt

eksabikaasa kallal toime pandud vägivalda, leiab ta sellele alati õigustusi. Isikule olid arsti poolt

määratud ravimid, kuid ta ei järginud raviskeemi. Arvestades isiku eelnevat käitumist, on PPA

seisukohal, et XX on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks ja tegelik tahe

eeskujuliku käitumise saavutamiseks on nõrk.

XX ei täida kaasaaitamiskohustust, sealhulgas ei aita kaasa väljasaatmiseks vajalike

dokumentide muretsemisele. Isik takistas 26.03.2021 enda väljasaatmist COVID-19 testile

3-21-389

3(8)

minemisest keeldumisega ning 28.03.2021 planeeritav väljasaatmine jäi ära. Samuti on isikule

korduvalt selgitatud, et ta peab enda passi uuendamisega tegelema, kuid isik on väitnud, et ei

kavatse oma passi uuendada. XX väljasaatmine ei õnnestunud 17.04.2021, sest tema

reisidokument kaotab kehtivuse 02.06.2021, kuid transiitriik Türgi nõuab, et see kehtiks veel 6

kuud.

4. Tallinna Halduskohtus 20.04.2021 toimunud kohtuistungil ütles XX, et ta on nõus

vabatahtlikult Eestist lahkuma ja järelevalvemeetmete kohaldamise ajaks on tal Tallinnas

elukoht olemas. Lisaks on tema kinnipidamine ebaproportsionaalne, kui see kestab üle 18

kuu. Sellisel juhul peab kinnipidamise vajadust täiendavalt põhjendama. PPA on olnud passi

aegumisest teadlik.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 22.04.2021 määrusega PPA taotluse osaliselt ja

pikendas XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.06.2021.

XX on kinnipidamiskeskuses viibinud alates 05.12.2019, mis tähendab, et PPA taotluse

rahuldamisel täituks 18 kuud järjestikust kinnipidamist. Puudutatud isikut on aga kinni peetud

vaheldumisi VRKS ja VSS alusel. Kuigi VRKS ja VSS alusel toimunud kinnipidamisi ei saa

summeerida, võib korduvate

kinnipidamiste

pikk kestus kinnipidamise

muuta ebaproportsionaalseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 14).

Kinnipidamise proportsionaalsus sõltub konkreetsest olukorrast. Osutatud Riigikohtu lahendi

puhul oli tegemist olukorraga, kus põgenemise oht ei olnud puudutatud isiku kinnipidamiseks

piisavalt suur. Praegu ei ole tegemist võrreldava olukorraga.

VSS § 68 punktides 4 ja 6 nimetatud aluste esinemine viitab suurele põgenemisohule, mis annab

alust isiku kinnipidamise pikendamiseks. Kuna XX on korduvalt toime pannud

vägivallakuritegusid, mille eest teda on karistatud vangistusega, on alust eeldada, et isik ei

pruugi vabaduses viibides olla PPA-le kättesaadav (VSS § 68 p 4). XX väitis istungil, et on

valmis Eestist vabatahtlikult lahkuma, kuid kuna ta on eelnevalt pika aja jooksul näidanud

lahkumiskohustuse täitmise suhtes üles suurt vastumeelsust, ei pea kohus praeguse seisuga

usutavaks, et isikul on soov lahkumiskohustust vabatahtlikult täita (VSS § 68 p 6). XX ei

väitnud, et ta on avaldanud soovi uue passi saamiseks.

XX ei täida kaasaaitamiskohustust ja ei aita kaasa vajalike dokumentide muretsemisele

(VSS § 264 lg 1 p 3). Üks vajalik dokument on uus Iraani kodaniku pass, mille hankimisele ta

ei ole seni kaasa aidanud. Teine vajalik dokument on negatiivne COVID-19 test, mille

tegemisest XX keeldus 26.03.2021. Enne 17.04.2021 ebaõnnestunud väljasaatmist käis XX

COVID-19 testil, kuid kuna selleks ajaks oli ilmselge, et ilma passi uuendamata väljasaamine

ei õnnestu, ei saa kohtu hinnangul pidada testiga nõustumist märgiks, et XX-l oli tahe täita

kaasaaitamiskohustust.

VSS § 15 lg 2 p 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega 1 (vt

Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17). Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib

kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või

takistab neid. Seega on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele

tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (Riigikohtu

16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Praegusel juhul saab sellele alusele tugineda, sest isik

on avaldanud, et ta ei kavatse Iraani passi uuendamiseks midagi teha. Samas oli XX passi

kehtivuse lõpp PPA-le pikalt ette teada ja PPA-l oli võimalus juba vahetult pärast

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise üle toimuva kohtumenetluse lõppemist

3-21-389

4(8)

(23.02.2021) hakata isikule selgitama passi uuendamise vajadust. Kuigi väljasaadetav peab

tegelema reisidokumendi hankimisega, ei tähenda see, et samal ajal ei peaks PPA astuma

lahkumiskohustuse sundtäitmiseks vajalikke samme, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetava

pikaajaliseks kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 15). Kohus ei

ole veendunud, et PPA hakkas esimesel võimalusel tegelema XX passi uuendamise

küsimusega.

Põgenemise ohu tõttu ei saaks tõhusalt kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemaid

järelevalvemeetmeid. Isikul puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks ning talle on Harju

Maakohtu XX.XX.XXXX kohtuotsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX mõistetud

lisakaristusena

Eestist väljasaatmine. PPA-l puudub põhjendatult isiku vastu piisav usaldus, sest ta on korduvalt

toime pannud vägivallakuritegusid ja tema käitumine on kinnipidamiskeskuses aja möödudes

probleemsemaks muutunud, mida kinnitavad mitmed kinnipidamiskeskuse ametnike

ettekanded. PPA taotluses sisalduva info põhjal ei saa välistada ka seda, et XX

kinnipidamiskeskusest vabastamisel kujutab ta reaalset ohtu oma endisele abikaasale.

Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist põhjendatuks.

Kõiki asjaolusid arvesse võttes ei ole põhjendatud XX kinnipidamine nelja kuu võrra. Isiku

kinnipidamise tähtaja pikendamine on proportsionaalne, kui seda teha kahe kuu võrra. See on

piisav aeg, et uuendada XX pass ja teha vahetult enne tagasisaatmist COVID-19 test.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. XX palub 05.05.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

22.04.2021 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta

kinnipidamiskeskusest.

Mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad

asjaolud. Üksnes asjaolude muutumatuse nentimisest ei pruugi piisata kinnipidamise

pikendamiseks. Asjaolude ebaselgus õigustab rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse võtmist

ka vaid juhul, kui esineb oht, et isik ei ole menetluses kättesaadav või hakkab selle läbiviimist

takistama (Riigikohtu määrus nr 3-17-792). XX suhtes märgitud põgenemise ohtu ei ole PPA

ega kohus põhjendanud. VSS § 68 sätestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda

ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu määrus nr 3-3-1-9316,

p 13). Isik on ise pidevalt kinnitanud, et soovib vabatahtlikult Türki lahkuda. XX ei nõustu

kohtu hinnanguga, et põgenemise ohu tõttu ei saaks tõhusalt kohaldada VSS § 10 lg-s 2

sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.

Halduskohus ei ole enda määruses välja toonud aluseid ja põhjusi, miks ta PPA taotluse osaliselt

rahuldas. XX puhul on tõendamata ja põhjendamata selline põgenemise oht, et ei saaks VSS ja

VRKS alusel toimunud kinnipidamisi summeerida. Kohus ei võinud pikendada

kinnipidamistähtaega kauemaks kui kuni 04.06.2021.

XX on korduvalt selgitanud, et on kõik temale määratud karistused ära kandnud ning kahetseb

tehtut. Eesti Vabariik karistab teda põhjendamatult kinnipidamisasutusse paigutamisega. Isiku

endine karistatus ei või teda kogu tema elu saata (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-53-06, p 13).

Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt võib direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel

avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui on tõendatud, et

3-21-389

5(8)

asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis

kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta

süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Riigikohtu otsus nr 3-3-

1-2-16, p 16). Hinnang on antud XX varasema, mitte praeguse käitumise alusel, ja ei ole

arvestatud tema paranemisega. Toime pandud süüteod ei ole rasked ega pane kedagi ohtu

(kaebajat ennast on provotseeritud ja tema elu ähvardatud) ning seega ei kujuta need ka ohtu

Eesti Vabariigi avalikule korrale.

XX-l ei ole vastuväiteid tema väljasaatmisele Eestist, mida ta on enda ütlustes ja kohtuistungil

korduvalt märkinud. XX on samuti selgitanud, et on huvitatud reisidokumendi taotlemisest ja

on valmis selleks igati kaasa aitama. XX ei ole avaldanud, et ta ei kavatse Iraani passi

uuendamiseks midagi teha. Seega ei ole XX huvitatud menetlusest kõrvale hoiduma ega

põgenema ja tema huvides on reisidokumendi taotlemine. Kohtuistungil kinnitas PPA, et XX

tegi COVID-19 testi vabatahtlikult. Samuti kinnitas XX kohtuistungil, et täidab vabatahtlikult

temale määratud kehtiva lahkumiskohustuse. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole

põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (direktiivi 2013/33/EL art 9 lg 1 III

lause) ja kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem kui kõige lühem võimalik ajavahemik

(vt Riigikohtu määrus nr 3-17-792, p 18.4).

7. PPA esitas 17.05.2021 vastuses seisukoha, et XX väljasaatmist ei saa pidada

perspektiivituks. XX ei ole enda kodakondsusriiki väljasaatmisele kaasa aidanud, vaid on

väljasaatmist takistanud. 15.05.2021–16.05.2021 oli planeeritud XX väljasaatmine Iraani koos

saatjatega Frankfurdini, kus isik hakkas vägivaldselt käituma ning keeldus Teherani lennule

minemast. Kuna Iraani Islamivabariigi seadusandlus sundkorras väljasaatmist ei tunnista, võib

olla perspektiivikam isiku väljasaatmine kolmandasse riiki, kus Iraani kodanikud võivad viibida

viisavabalt. Kohtupraktika on pidanud väljasaatmist perspektiivituks juhul, kui riigid, kuhu

tulenevalt VSS §-st 17 oleks isik teoreetiliselt võimalik välja saata, on ametlikke kanaleid pidi

keeldunud isiku vastu võtmisest või isikule viibimisaluse andmisest. 05.03.2021 saabus

korduvale päringule Türgi ametivõimude vastus, mille kohaselt ei pea nad XX Türki

deporteerimist aktsepteeritavaks, kuid kolmandate riikide loetelu peale Türgi ei ole veel

ammendunud. Siinkohal on vajalik uue reisidokumendi taotlemine, kuna olemasoleva passi

kehtivusaeg lõppeb. 21.04.2021 kirjutas XX avalduse, et soovib oma passi uuendada ja avaldus

on saadetud Iraani konsulile. Tänase seisuga ei ole isik nõus oma passi uuendama, et teda saata

mõnda kolmandasse riiki, kus Iraani kodanikele kehtib viisavabadus. Isik esitab vastuolulisi

avaldusi uue passi taotlemise osas, kord soovides uut passi ja kord mitte. Praegu on aga tegemist

kriminaalasjas lisakaristusena mõistetud väljasaatmise ja sissesõidukeeluga, mille osas XX

kohtuotsust täita ei soovi. XX-le on teada ja selge, et tal ei ole võimalust saada Eestis

viibimisalust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-le 1 ja § 207

lgle 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on

seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5; § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg

1 p 9).

9. Määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tugines

halduskohus VSS § 15 lg 2 p-dele 1, 2 ja 3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni

3-21-389

6(8)

pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse

täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1),

välismaalane

ei

täida kaasaaitamiskohustust

(p

2)

või

välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid või

nende

hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3).

10. Halduskohus leidis, et kuna XX on korduvalt toime pannud vägivallakuritegusid, mille eest

teda on karistatud vangistusega, on alust eeldada, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla

PPA-le kättesaadav (VSS § 68 p 4). Samuti ei olnud halduskohtu jaoks usutav, et isikul on

soov lahkumiskohustust vabatahtlikult täita, kuna ta on eelnevalt pika aja jooksul näidanud

lahkumiskohustuse täitmise suhtes üles suurt vastumeelsust (VSS § 68 p 6). Nende aluste

esinemine viitab suurele põgenemisohule.

11. Kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks

vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid

välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-

93-16, p 13).

Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud võtta arvesse ka isiku viibimisalust

puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses

(Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13), ega minevikusündmusi ja isiku

varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1- 14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003

otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019

määrused asjas nr 3-19-334). Samas, isegi kui isiku põgenemisohtu ei saa täielikult välistada,

ei pruugi oht olla piisavalt suur tema kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr

3-3-1-24-17, p 13).

12. Nagu ringkonnakohus on samas asjas 26.03.2021 määruses (p 10) märkinud, ei saa

põgenemisohule hinnangu andmisel lähtuda üksnes isiku (vangistusega) karistamise

faktist. Isiku kriminaalkorras karistamine viitab küll sellele, et ta on valmis käituma

õigusvastaselt, kuid arvesse tuleb võtta ka muid isikuga seotud asjaolusid, sh neid, mis

põgenemisohtu maandavad. Samuti tuleb hinnata isiku hilisemat käitumist. PPA hinnangul

osutab XX varasem käitumine sellele, et riigist väljasaatmise ohu korral on ta valmis

liikuma mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Lisaks kujutaks ta PPA sõnul

kinnipidamiskeskusest

vabanemisel

reaalset

ohtu

oma

endisele

abikaasale.

Ringkonnakohus on varem hinnanud XX käitumist kirjeldavaid asjaolusid, sh talle antud

erinevaid psühholoogilisi hinnanguid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2020 määrus

asjas nr 3-19-2291, p 34; 27.01.2021 määrus asjas nr 3-20-2103, p 22; 26.03.2021 määrus

asjas nr 3-21-389, p 11; 29.04.2021 otsus asjas nr 3-19-1872). Ringkonnakohus leiab

endiselt, et puudub kindlus, et isik on oma käitumist muutnud. PPA taotlusele lisatud

26.03.2021 EP ettekandest nähtub, et XX ei suuda enda jaoks ebameeldivas olukorras oma

emotsioone kontrollida. Samuti selgub PPA 17.05.2021 vastusele lisatud KBi ettekandest

15.05.2021 Frankfurdi lennujaamas toimunu kohta, et isik on endiselt oma tahtmise

saavutamiseks valmis ka manipuleerivalt ja vägivaldselt käituma ning kasutama

kõikvõimalikke viise, et vältida tema väljasaatmist Schengeni alast. Eelnevast tulenevalt

hindab

ringkonnakohus

XX

põgenemisohtu

suureks

ning

on

võimalik,

et

kinnipidamiskeskusest vabanemisel asub isik ennast PPA eest varjama.

13. Määruskaebuse esitaja on esile toonud, et tema toime pandud süüteod ei ole rasked ega

pane kedagi ohtu ning seega ei kujuta need ka ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Nagu

ringkonnakohus on samas asjas 26.03.2021 määruses (p-d 13–14) selgitanud, ei viita VSS

3-21-389

7(8)

§ 15 lg 2 p-d 1–3 ega VSS § 68 p-d 1–10 sellele, et isikut oleks VSS alusel võimalik kinni

pidada avaliku korra kaitsmise eesmärgil (vrdl VRKS § 361 lg 2 p 6). Seega ei ole tähtsust,

millistel

põhjustel

on

isik

oma

käitumisega

väljendanud

soovimatust

täita

lahkumiskohustust, vaid oluline on üksnes see, kas on alust arvata, et välismaalase hoiakud

või käitumine on muutunud. Ringkonnakohus selgitas eespool, miks on põhjendatud alus

arvata, et XX käitumine ei ole muutunud ja vabaduses viibides ei aita isik vabatahtlikult

kaasa lahkumiskohustuse täitmisele. Sealjuures on Tallinna Ringkonnakohus 29.04.2021

otsuses asjas nr 3-19-1872 leidnud, et PPA 03.10.2019 otsus nr 15.3-3.1/2993-4 ja seega

ka XX-le tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks väljasaatmisega Iraani on õiguspärased.

14. Halduskohtu hinnangul ei täida XX kaasaaitamiskohustust ja ei aita kaasa väljasaatmiseks

vajalike dokumentide muretsemisele (VSS § 264 lg 1 p 3), milleks on COVID19 testi

tulemus ja uus Iraani kodaniku pass. COVID-19 testi tegemisest keeldus XX

26.03.2021 ja selle tõttu jäi ära 28.03.2021 planeeritud väljasaatmine. Kuigi enne 17.04.2021

ebaõnnestunud väljasaatmist käis XX COVID-19 testi tegemas, oli selleks ajaks ilmselge, et

ilma passi uuendamata väljasaamine ei õnnestu. PPA taotluse lisana esitatud EK ettekandest

nähtub, et 07.04.2021 väitis XX kinnipidamiskeskuse õigusnõustajale, et ei kavatse uut Iraani

passi taotleda ning rebis paberi Iraani saatkonna kontaktandmetega puruks. PPA on selgitanud,

et passi saab taotleda isik ise, mitte PPA. Kuigi PPA on 17.05.2021 vastuses märkinud, et XX

kirjutas 21.04.2021 avalduse, et soovib oma passi uuendada ja avaldus on saadetud Iraani

konsulile, on isik seda teinud alles järgmisel päeval pärast halduskohtu istungit. Seetõttu on

põhjendatud ka järeldus, et isik ei ole aidanud kaasa vajalike dokumentide saamisele, et oleks

võimalik tema kiire väljasaatmine.

15. PPA 17.05.2021 vastusest ringkonnakohtule selgub, et PPA üritas XX Frankfurdi kaudu

Iraani saata 15.05.2021–16.05.2021. Väljasaatmine ebaõnnestus, sest Frankfurdis hakkas

isik vägivaldselt käituma ning keeldus Teherani lennule asumast (vt PPA 17.05.2021

vastuse lisa 2), kuigi oli varem avaldanud, et on nõus Iraani minema, ja suundus ka

rahumeelselt Frankfurti sõitvale lennukile. Ringkonnakohtu hinnangul on sellest tulenevalt

piisav alus arvata, et XX ei ole valmis alluma ka muudele võimalikele

järelevalvemeetmetele ning võib hakata vabaduses olles end PPA eest varjama, isegi kui ta

praeguseks on nõustunud endale uut passi taotlema. Seega esineb tema kinnipidamiseks

VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud alus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-

20-1268, p 12).

16. Ringkonnakohus leiab, et XX kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne (VSS § 15 lg 1).

VSS § 25 lg 1 järgi pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem

kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt

pikendab kohus kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid mitte kauemaks kui 18 kuuks

väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt

kaasaaitamiskohustust

või

tagasipöördumiseks

vajalike

dokumentide

hankimine

vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Sealjuures tuleb PPA-l vabastada välismaalane

viivitamata, kui kinnipidamise alus on ära langenud või kui väljasaatmine on perspektiivitu

(VSS § 15 lg 4).

17. XX on kinnipidamiskeskuses viibinud alates 05.12.2019. Sealjuures on teda rahvusvahelise

kaitse taotlejana VRKS-i alusel kinni peetud ajavahemikel 05.12.2019– 14.09.2020 ja

27.10.2020–23.02.2021, s.t VSS-i alusel on isikut halduskohtu loaga antud tähtajaks

(22.06.2021) kinni peetud ca 5 kuud ja 10 päeva. Kuigi VRKS ja VSS alusel ühtekokku on

3-21-389

8(8)

isikut selleks ajaks kinni peetud ca 18 ja pool kuud, ei ole selleks ajaks veel ületatud VSS

§ 25 lg-s 1 sätestatud kinnipidamise maksimaalset 6-kuulist tähtaega. Ringkonnakohus

põhjendas eespool XX põgenemisohu olemasolu ning leiab, et see on piisavalt suur, et

pidada XX sellist kinnipidamise pikkust proportsionaalseks. PPA senised katsed XX

kodakondsusjärgsesse riiki välja saata (28.03.2021 ja 15.05.2021– 16.05.2021) ja seega ka

kinnipidamiskeskusest vabastada on luhtunud isiku enda tegevuse tõttu.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole XX väljasaatmine praegu ka perspektiivitu. Kuigi isiku

Iraani Islamivabariigi kodaniku passi kehtivusaeg saab läbi 02.06.2021, nähtub PPA

17.05.2021 vastusest, et ta on 21.04.2021 kirjutanud avalduse passi uuendamiseks ja see

on saadetud Iraani konsulile. PPA on ka selgitanud, et pärast uue passi ja vastavalt riigilt

nõusoleku saamist peetakse võimalikuks isiku väljasaatmist ka mõnda kolmandasse riiki

(VSS § 17 lg 1), kus Iraani kodanikud võivad viisavabalt viibida. Türgi, kuhu XX on ise

soovinud minna, on praeguseks siiski sellise nõusoleku andmisest keeldunud. Kui enne

22.06.2021 ei peaks isiku väljasaatmine õnnestuma, tuleb PPA-l ja kohtul isiku

kinnipidamise proportsionaalsust ja väljasaatmise perspektiivi uuesti hinnata.

19. Eelnevast tulenevalt jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

22.04.2021 määrus muutmata.

20. XX-le tuleb pärsia keelde tõlkida käesoleva määruse sissejuhatus, resolutsioon ja

põhjendused.

(allkirjastatud digitaalselt)