2-19-19804/65 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-19804

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mai 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav

Kohtuasi

X hagi C vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. detsembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja esindaja

apellatsioonimenetluses

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Kaie Mandel

Kostja: C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

04.mai 2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11. detsembri 2020 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja C kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 18.12.2019 Harju Maakohtule hagi C vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kinnisasi asukohaga XXX ja YYY Tallinnas. Nii

hageja kui ka kostja elavad kinnisasjal. Kostja on hageja poja Q endine abikaasa.

3. Hageja esitas kostjale 16.11.2019 nõude kinnisasja valduse vabastamiseks hiljemalt

15.12.2019. Kostjal puudub õiguslik alus kinnisasja valdamiseks. Kostja kinnisasja

määratud tähtajaks ei vabastanud.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja ei ole tõendanud, et tema valdus on ebaseaduslik. Kostja on elanud kinnistul hageja

poja ja nende ühiste lastega perekonnana 16 aastat. Kinnistu on kostja ja tema perekonna

eluase (perekonnaseaduse (PKS) § 21 mõttes) ning kostja valdab seda hageja ja tema poja

vahel sõlmitud kasutuslepingu alusel kaasvaldajana. Kostja ja laste vahel ei ole kindlaks

määratud suhtluskorda, mistõttu on kostjal kui lapsevanemal õigus kinnistul elada (PKS

§ 118, 123 ja 143). Kostja lähtub oma käitumises laste huvidest. Hagejal ei ole õigust

sekkuda kostja perekonnaellu.

6. Kinnistu on ka kostja tegevuskoht (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 16 mõttes).

7. Kostja on osalenud kinnistu renoveerimistöödel ja tegutsenud hageja esindajana suhetes

teiste üürnikega kinnistul.

8. Alternatiivselt annab aluse kinnistu valdamiseks poolte vahel 2004.a sõlmitud suuline

tasuta üürileping, mis on kehtiv siiani.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Maakohus rahuldas hagi ja määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra. Menetluskulud

jättis kohus kostja kanda.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et:

-

hagejale kuulub kinnisasi asukohaga XXX ja YYY Tallinnas;

-

kostja valdab kinnisasja;

-

hageja on nõudnud kostjalt valduse vabastamist, kuid kostja on sellest keeldunud.

11. PKS § 21 käesoleval juhul ei kohaldu ega ole asjakohane, kuna kostja ja hageja poja abielu

on lahutatud ja säte reguleerib abikaasade kui perekonna eluaset. Nimetatud säte üksnes

defineerib, millist ruumi käsitletakse perekonna ühise eluasemena, kuid see ei anna kostjale

õiguslikku alust ruumi valdamiseks.

12. Kinnisasja valdamise õigust ei tulene kostjale ka asjaolust, et kostja lapsed elavad koos

isaga sellel kinnistul. Kostja viidatud PKS sätted reguleerivad lapse ja vanema vahelisi

suhteid ega anna kostjale õigust vallata kolmandale isikule kuuluvat kinnisasja.

13. Ka TsÜS § 16 käesoleval juhul ei kohaldu ega ole asjakohane. Säte üksnes defineerib

füüsilise isiku tegevuskoha mõiste, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust ruumi vallata.

14. Kostja väide, et ta on osalenud kinnistu renoveerimistöödel ja tegutsenud hageja esindajana

suhetes teiste üürnikega, ei anna samuti kostjale alust kinnisasja vallata. Samuti on

nimetatud väited tõendamata.

15. Poolte vahel võis olla tasuta kasutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 tähenduses.

Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et tegemist oleks olnud

tähtajalise tasuta kasutamise lepinguga, mistõttu tuleb lähtuda eeldusest, et kasutustähtaega

ei olnud määratud. Vastavalt VÕS § 393 lg-le 3 võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja

nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist, kui eseme kasutustähtaega ei

ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist. Kuna hageja on nõudnud

kostjalt valduse vabastamist hiljemalt 15.12.2019 ja kostja on selle kirja kätte saanud, siis

on leping lõppenud hagejapoolse ülesütlemisega. Lähtuvalt nõudekirjas märgitud

kuupäevast on kostja valdus ebaseaduslik (st sellel puudub õiguslik alus) alates 16.12.2019.

16. Kostja poolt on tõendamata ka asjaolu, et hageja poeg oleks kostjale andnud nõusoleku

kinnisasja valdamiseks. Ka on tõendamata, et hageja oleks andnud oma pojale selleks

nõusoleku. Seega ei saa asuda seisukohale, et kostjal on õigus keelduda kinnisasja

väljaandmisest asjaõigusseaduse (AÕS) § 83 lg 2 alusel.

17. Kuna kostjal puudub õiguslik alus kinnistu valdamiseks, tuleb AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 alusel

kostjal hagejale kui kinnistu omanikule vaidlusaluse kinnistu valdus tagastada.

Apellatsioonkaebus

18. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

19. Maakohus lähtus ebaõigesti ainult asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise sätetest.

Kohus jättis vääralt kohaldamata eluruumi üürilepingu kohta käivad normid. Hageja

kinnistu vabastamise nõudekirja ei saa lugeda nõuetekohaseks üürilepingu ülesütlemise

avalduseks, sest selles on täitmata VÕS § 325 lg 2 p-des 2 ja 4 sätestatud tingimused.

Seetõttu on tegemist tühise ülesütlemise avaldusega ja leping on siiani kehtiv.

20. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja ei ole tõendanud kinnisasja valdamist hageja poja

nõusolekul. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja valdab kinnistut alates 2004.aastast,

mistõttu tuleb konkludentsuse printsiibist lähtuvalt nõusolekut eeldada.

21. Väär on maakohtu seisukoht, nagu oleks tõendamata asjaolu, et hageja on enda pojale

andnud nõusoleku kinnistut vallata. Hageja poeg on kinnistut vallanud viimased 25 aastat,

millest saab järeldada, et hageja on oma pojale vastava nõusoleku andnud. Kostja ei oleks

saanud kinnistul alates aastast 2004 elada, kui hageja poeg ei oleks andnud talle selleks

vastavat nõusolekut. Vastupidised väited on hea usu põhimõttega vastuolus (TsÜS § 138

ja VÕS § 6).

22. Vale on maakohtu seisukoht, et PKS § 21 ei kohaldu. Maakohus jättis tähelepanuta, et

olenemata kostja ja hageja poja lahutusest eksisteerib nende perekond jätkuvalt tervikuna.

23. Hageja on andnud enda poja ja kostja käsutusse kinnistul olevad eluruumid eesmärgiga

võimaldada perele koht elamiseks ja laste kasvatamiseks. Seega on tegu mittetäiteliku

kohustusega, mis ühtlasi on kõlbeline kohustus (VÕS § 4 lg 2 p 2). Kuna vanematel on

kohustus ja õigus hoolitseda enda alaealiste laste eest ning lapsed ei ole veel täisealised, ei

ole eluruumi kasutamise eesmärk siiani täidetud, mistõttu ei saa VÕS § 393 lg 3 järgi seda

enne eesmärgi täitmist tagasi nõuda.

24. Hagejal on tekkinud kostjaga PKS § 81 järgne hõimlus, mis ei lõppe abielu lõppemisega.

Hageja sekkub alusetult enda poja ja kostja perekonna asjadesse.

Vastus apellatsioonkaebusele

25. Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata

ning menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

27. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas

maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid

piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse

põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

28. AÕS § 83 lg 1 järgi võib valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes

õigus asja vallata. Kinnistu valdamise õigus võib tekkida asjaõiguse, võlaõigusliku õiguse

(eelkõige võlaõigusliku lepingu) või seaduse alusel. Vaidluse korral valdusõiguse üle peab

kostja (valdaja) tõendama selle olemasolu ja kehtivuse. Maakohus leidis õigesti, et kostja

ei ole tõendanud, et tal oleks õiguslikul alusel tekkinud õigus, mis annab talle hageja suhtes

kinnisasja valdamise ja selle väljaandmisest keeldumise õiguse.

29. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et pooled sõlmisid 2004.a suulise tasuta

üürilepingu, mistõttu oleks maakohus pidanud asja lahendamisel kohaldama eluruumi

üürilepingut reguleerivaid sätteid.

30. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule

(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu

(üüri). Üürileping on seega tasuline leping. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta on hagejale

üüri maksnud. Seega ei olnud tegemist üürilepinguga ja kohus ei saanud VÕS üürilepingu

sätteid kohaldada. Eeltoodu tõttu on asjakohatud ka kostja apellatsioonkaebuses esitatud

väited selle kohta, et hageja kinnisasja vabastamise nõudekiri ei vasta VÕS § 325 lg 2

p-des 2 ja 4 sätestatud nõuetele, ülesütlemisavaldus on VÕS § 325 lg 5 järgi tühine ning

suuline üürileping kehtib.

31. Maakohus leidis õigesti, et kostjal ei ole õigust keelduda kinnisasja vabastamisest ka AÕS

§ 83 lg 2 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et ta valdab kinnistut hageja või tema poja

nõusolekul. Õige ei ole kostja seisukoht, et vastavat nõusolekut tuleb eeldada, kuna ta

valdab kinnistut alates 2004.aastast ja hageja poeg 25 aastat. Seadus sellist eeldust ei

sätesta. Hageja käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 ja VÕS § 6

tähenduses, nagu kostja apellatsioonkaebuses väidab.

32. Maakohus leidis õigesti, et PKS § 21 ei anna kostjale õigust vaidlusalust kinnisasja vallata,

kuna selles on sätestatud üksnes perekonna eluaseme definitsioon. Kostja arvamus, et

olenemata kostja ja hageja poja abielu lahutamisest ning hageja poja ja laste eraldi elama

asumisest elamu teistesse ruumidesse eksisteerib nende perekond tervikuna, ei oma asja

lahendamisel tähtsust.

33. Ekslik on ka kostja arusaam, et hageja ei saa kostjalt VÕS § 393 lg 3 järgi nõuda valduse

vabastamist enne laste täisealiseks saamist. Hagejal ei olnud 2004.a ega ole ka käesoleval

ajal kostja ees kõlbelist kohustust kindlustada teda eluruumiga, nagu kostja leiab. Samuti

ei ole asja lahendamisel tähtsust sellel, et hageja ja kostja on PKS § 81 järgi hõimlased. Ka

PKS-st ei tulene hagejale kohustust majutada oma poja endist abikaasat oma majas (vt ka

Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-70-12, p 11). Hageja poolt kostjale kinnisasja valduse

vabastamise nõude esitamist ei saa käsitleda sekkumisena tema poja ja kostja

perekonnaasjadesse, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab.

34. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

35. Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus.

Seega kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav