3-20-843/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.05.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-843

Haldusasi

XX

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

18.03.2020

maksuotsuse nr 12.2-3/050250-9 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Erki Kasar

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindajad Andreas

Aas ja Aleksandr Škirin

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.11.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.11.2020 otsus

haldusasjas nr 3-20-843 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.06.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-20-843

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 09.09.2019 korralduse nr 12.2-3/050250-1 alusel XX

maksude deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil jaanuar 2017 – detsember

2018. Kontrolli tulemused kajastati 13.02.2020 kontrollaktis nr 12.2-3/050250-8.

2. MTA kohustas 18.03.2020 maksuotsusega nr 12.2-3/050250-9 XX tasuma maksusumma

3196,60 eurot.

1) XX osales 2017.–2018. aastal kinnisvaratehingutes, mille tulemusel ta sai Sooniste, Loigu ja

Tammemetsa kinnistu omanikuks ning müüs kinnistud edasi nii, et osa Sooniste kinnistust jäi

temale. Isiku selgituste kohaselt osales ta tehingutes Kaimo Räppo ettepanekul selle eest tasu

saamata, kuna usaldab teda. Samuti kinnitas maksukohustuslane, et on hakanud mitmete

äriühingute juhatuse liikmeks variisikuna K. Räppo ja Robert Sarve ettepanekul. MTA leiab, et

XX osales tehingutes nende üle tegelikku kontrolli omamata. Tegemist oli teenuse osutamisega,

sest Sooniste kinnistu omandamisest huvitatud juriidiline isik ei tegelenud põllumajandusega

ega saanud seetõttu maatulundusmaad omandada, kuid seda sai omandada füüsiline isik.

Seetõttu sai XX kinnistu omanikuks. Tehingu tulemusel paranes XX varanduslik seis, teenuse

osutamise tasuks oli osa Sooniste kinnistust. Pole usutav, et isik osales sellises tehingus tasu

saamata. Seega suurenes isiku vara 6391 euro võrra (väärtus notariaalse lepingu kohaselt),

millelt tuleb tasuda tulumaksu 1278,20 eurot.

2) XX on 2017. ja 2018. aastal pannud oma pangakontole sularaha kokku 8370 eurot.

Maksukohustuslase selgituse järgi on tegemist vana võla tasumisest ja isiklike asjade müügist

saadud rahaga, samuti kandis ta pangakontole raha säästudest. MTA hinnangul on tegemist

isiku tuluga, millelt ei ole tulumaksu kinni peetud. Isiku kulud on olnud pidevalt suuremad kui

tema tulud ja ei nähtu, et isikul võiksid tekkida säästud. Isiku ütlused sularaha päritolu kohta

on olnud ajas muutuvad. Isikul on olnud vajadus võtta laenu, mis kinnitab säästude puudumist.

Tõendeid päritud esemete müügi ja laenu andmise kohta ei ole esitatud. Väidetav laenu andja

eitab laenu andmist. Arvelduskontole kantud sularahalt tuleb tasuda tulumaksu kokku 1674

eurot. Eeltoodule lisandub alusetult tagastatud tulumaks (24,58 ja 219,82 eurot).

3) Tulumaksu määramise alused on tulumaksuseaduse (TuMS) § 4 lg 1, § 12 lg 1, § 36 lg 1 ja

§ 44 lg 1.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 18.03.2020 maksuotsuse tühistamiseks.

1) Maksuotsus on tõendamata, kaebaja selgitustega ei ole arvestatud. Kaebaja ei osanud

maksumenetluses oma õigusi kaitsta, sest talle ei selgitatud tõendite esitamise kohustust.

2) Kaebaja on selgitanud, miks ta sai kinnistu omanikuks ja et see ei toimunud tulu saamise

eesmärgil. Tulu tekiks alles siis, kui kaebaja võõrandaks kinnistu ja jätaks raha endale.

Vastustaja tugineb üksnes elulisele usutavusele. Kuna tegemist on kinnisasjaga, peaks ka

kokkulepe tasu kohta olema notariaalselt kinnitatud.

3) Kaebaja pangakonto väljavõtted tõendavad, et kaebajal olid säästud, mida sularahas kontole

kanda. Sääste ei pea hoidma pangas. Laenu võtmine ei kinnita säästude puudumist, sest laenu

ei anta isikule, kellel puudub püsiv sissetulek. Kaebaja sai pärandina vallasasjad (ikoonid,

küünlajalad), mida ei ole registris ega kajastata pärimistunnistuses. Asjade müügil ei koostata

kirjalikku lepingut. Müük toimus käest kätte. Kaebaja saab tõendada esemete olemasolu

tunnistajate ütlustega. Laenu tagasimaksmise asjaolusid mäletas kaebaja tõepoolest valesti.

4. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes maksuotsuse põhjenduste

juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 16.11.2020 otsusega rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

3-20-843

3(6)

1) TuMS § 12 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt

maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. TuMS §

13 lg 11 kohaselt maksustatakse tulumaksuga töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku

lepingu alusel makstud töö- või teenustasu. Kui maksustamisele kuuluv tulu on saadud

mitterahalises vormis, siis on maksumaksja tulu suuruseks tuluna saadud asja või varalise

õiguse turuhind (TuMS § 36 lg 4). TuMS § 13 lg 11 ei sätesta tulu vormi. TuMS § 36 lg 4

võimaldab ka mitterahalise tulu väärtuse ümberarvestamist. Seega tulu ei pea olema üksnes

rahaline ning ka muul viisil tasu saamine, sh kinnisasja omandamine, võib olla isiku tuluks.

Kokkulepe teenustasu kohta ei pea olema notariaalselt kinnitatud. Notariaalselt tõestatud peab

olema kinnisasja üleandmine ja vastav võlaõiguslik tehing (asjaõigusseaduse (AÕS) §-d 119 ja

120).

2) Kui maksuhaldur on veenvalt ära näidanud põhjendatud kahtluse, tuleb maksukohustuslasel

selle ümberlükkamiseks esitada tõendid, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes (vt ka

maksukorralduse seaduse § 150 ja TuMS § 36 lg 2). Sellise kohustuse panemine füüsilisele

isikule ei ole ebaproportsionaalne. MTA leidis, et tulenevalt kaebaja selgitustest

kinnisvaratehingus osalemise ja variisikuna juhatuse liikmeks asumise kohta, on tegemist

teenuse osutamisega. Kaebaja ei ole neid seoseid maksu- ega kohtumenetluses ümber lükanud.

Kaebaja selgitas 19.09.2019 maksuhaldurile, et see kõlab küll väheusutavalt, kuid ta ei saanud

midagi selle eest, et hakkas juhatuse liikmeks, ta tunneb K. Räppot aastakümneid ja seni on

teda usaldanud (p 1); kaebaja ise ei süvenenud asja sisusse ega tea midagi; oli kokkulepe, et ta

annab oma allkirja ja kõik (p 4); see kinnistu on vist praeguseni kaebaja nimel, teda kasutati

variisikuna ära ja ta ei tea kinnistust midagi (p 6); kaebaja on käinud (K. Räppo ettepanekul)

mitu korda notaris, enamasti juhatuse liikmeks vormistamisel, kuid raha ta selle eest ei saanud

(p 9). Kaebaja märkis veel, et peale kahe äriühingu on ta ülejäänutes variisik, kuhu palus tal

juhatuse liikmeks astuda K. Räppo või R. Sarv. Ühtegi kontot ei ole ta vaadanud, aga on andnud

volitusi nende kontode kasutamiseks. Kaebaja osutab teenust R. Sarvele ja K. Räppole

ühiskondlikel alustel. Äriühingute tegemistest ei tea kaebaja midagi (p 11). Pangakonto

kasutamiseks on ta andnud volitusi R. Sarvele ja K. Räppole (p 13).

Halduskohtu istungil selgitas kaebaja (alates 11:10:55), et tal ei olnud mingit sisemist huvi

kinnistuga seotud tehingus osaleda ja ta ei tea kinnistust midagi. Kui kinnistul tekivad

kohustused, siis võtab ta ühendust K. Räppoga ja (maamaksu) kohustus makstakse kinni.

Ühiskondlikel alustel teenuse osutamine tähendab, et ta teeb seda tasuta. Iga äriühing vajab

juhatust ja kaebaja on see, keda juhatusse pannakse. Kaebaja roll piirdus sellega, et käis notaris

ja andis allkirja. Ta sai kinnistu hoidmiseks, st kui tekib vajadus või aeg, siis ta annab selle

hoiult ära. Tegemist ei olnud kingitusega, vaid sõprade vahelise kokkuleppega, vastutulekuga.

Kaebaja ei esitanud mingeid tingimusi. Ta teab, mis vastutus kaasneb variisikuks olemisega,

aga teeb seda suhete säilitamiseks. Kaebaja selgitas istungil veel, et samad isikud, kelle heaks

ta kinnistud hoiule võttis, lubasid praeguses asjas sõlmitava kompromissi summa ära maksta

(11:28:58).

Kaebaja maksumenetluses ja kohtuistungil antud ütlused kinnitavad vastustaja järeldust, et

kinnistu on tegelikult saadud teenustasuna, seega tuleb kinnistu väärtust arvestada kaebaja

tuluna. Kaebaja selgitustest ei nähtu ühtegi eluliselt usutavat põhjust, miks ta sellist variisiku

või üksnes allkirja andmise teenust tasuta osutab. Istungil antud selgitustest nähtub selle

kokkuleppe täpsem sisu ka osas, et tekkivad kohustused (maamaks või ka võimalik

maksukohustus) võidakse kaebajale hüvitada. Seega oli olemas kokkulepe teenuse (kinnisasja

enda nimele võtmine) osutamiseks. Kaebajal on arusaam kinnistu omanikuks ning ka juhatuse

liikmeks olemise kohustustest ja võimalikust rahalisest vastutusest. Samas puudub eluliselt

usutav selgitus, miks kaebaja peaks osutama sellist teenust tasuta, üksnes suhete säilitamiseks.

Kaebaja ei avaldanud, et tal oleks mistahes erakorralist sõltuvussuhet K. Räppo või R. Sarvega.

3-20-843

4(6)

Ka ei nähtu, et kaebaja teadmatust või kogenematust oleks ära kasutatud. Kaebaja on kohustusi

ja vastutust adudes teadlikult neis tehingutes osalenud. Seetõttu saab sellise riski ja vastutuse

võtmine mõistliku inimese seisukohalt olla võimalik vaid tasu eest.

3) Kui maksukohustuslase puhul on tuvastatud sularaha valdamine, mida on alust pidada selle

maksukohustuslase varaks ja mis ei ole taandatav samal või eelnevatel maksustamisperioodidel

deklareeritud tuluks, on põhjendatud lugeda see maksukohustuslase varjatud tuluks. Selline tulu

on võimalik (ning TuMS § 1 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 tulenevalt ka kohustuslik) maksustada

tulumaksuga sõltumata sellest, kas maksuhaldur tuvastab vastava sularaha päritolu.

Maksuhaldur ei saa uurimispõhimõttest tulenevalt hoiduda tuluallika tuvastamisest, eelkõige

selle küsimisest kontrollitavalt isikult, kuid kui maksukohustuslane ei anna vastavat teavet või

esitab selgituse, mis ei osutu kontrollimisel usaldusväärseks, ei saa pidada tulumaksu

määramise tingimuseks sularaha tegeliku päritolu tuvastamist. Kui sularaha tegelik päritolu ei

ole tuvastatav, on põhjendatud pidada seda „muuks tuluks“ TuMS § 12 lg 1 tähenduses.

4) Vastustaja on maksuotsuses tuginenud sellele, et kaebaja ütlused sularaha päritolu kohta ei

ole olnud järjekindlad ega usutavad. See seisukoht on õige.

Kaebaja selgitas 02.12.2019, et sai umbes kolm tuhat eurot vanaemalt ja emalt päritud asjade

eest (kuus ikooni, kaks mööblieset, kaks nugade-kahvlite komplekti), mille ta siis müüs 2017.

aastal. 27.02.2020 eriarvamuses selgitas kaebaja, et esemed läksid tema omandisse pärimise

teel, neid esemeid ei pidanud registrisse kandma ja kõik isikud, kes seda tõendada saaksid, on

surnud. Müügi kohta dokumente ei koostatud. Kaebuses väitis kaebaja, et saab tõendada

esemete olemasolu tunnistajate ütlustega. Istungil selgitas ta, et müüs ikoone enne kolimist,

2010. aastal (11:22:08). Kaebaja ei mäleta, kust inimesed asjadest teada said, ajalehes ta seda

ei kuulutanud; kaebaja teatas, et tal on asju müügiks pakkuda, inimesed tulid kaebajale koju,

vaatasid asjad üle ja ostsid ära (11:37:06). Kaebaja ei osanud öelda, kellele, millal ja kuidas ta

asjad müüs, kuid pärast ei ole ta enam neid ikoone näinud.

TuMS § 15 lg 4 p 4 sätestab, et tulumaksuga ei maksustata tulu isiklikus tarbimises oleva

vallasasja võõrandamisest. Kaebajaga saab nõustuda selles, et väikeses mahus isiklike asjade

müüki ei pruugita igapäevaelus dokumenteerida. Praktikas tõenäoliselt selliseid tulusid ka ei

deklareerita. Samas on tegemist maksukohustuslase riskiga, et kui isiklikke asju müüakse

suuremal hulgal või suurema summa eest, võib maksuhaldur kontrollida, kas tegemist on hoopis

ettevõtlustuluga (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, p 11) või ei ole isiklike

vallasasjade müük piisavalt tõendatud ja tegemist on muu, tuvastamata päritolu sularahas

tuluga. Kaebaja ütlused asjade müügi kohta on vastuolulised. Esmalt ei kattu 02.12.2019 ja

kaebuses toodud asjade nimekiri (kattuvad vaid ikoonid). Kaebaja selgitas 02.12.2019, et müüs

esemed 2017. aastal, kuid istungil selgitas, et müüs esemed enne kolimist 2010. aastal.

Eriarvamuses selgitas kaebaja, et isikud, kes oleksid saanud esemete kaebaja omandisse

minekut tõendada, on juba surnud, kuid kaebuses leidis kaebaja, et saab tõendada esemete

olemasolu tunnistajate ütlustega. Istungil ei osanud kaebaja nimetada isikuid, kes olid esemete

müügiga seotud (tuttavad, ostjad). Kaebaja ütlused on liiga muutlikud ja hüplikud, et neid saaks

pidada usaldusväärseks. Kaebajale on kohtumenetluses selgitatud vajadust põhjendada, kus ta

esemed müüs, kuidas ta ostjad leidis, kuidas esemed ja raha üle anti, millal tehingud toimusid.

Kaebaja selgitas 02.12.2019, et kandis pangaarvele vanadest säästudest pärinevaid summasid.

Kaebusega koos on esitatud pangakonto väljavõte aastatest 2001–2010. Vastustaja on

põhjendanud, et kaebaja arvelduskontodelt ei nähtu, et kaebaja tulud võimaldaksid kaebajal

säästa, vaid pigem ületavad kulud tulusid. Istungil tekkis ka küsimus, miks oli vaja sularaha

pangakontolt välja võtta, seda samas suuruses sularahas hoiustada ja siis pangakontole tagasi

panna. Kui maksukohustuslane selles osas usutavat seisukohta ei esita või esitab põhjenduse,

mille maksuhaldur põhjendatud kahtluse alla seab, on õigustatud teha järeldus, et sularaha

3-20-843

5(6)

sissemakse ei seondu varasema sularaha väljavõtmisega. Istungil selgitas kaebaja üksnes seda,

et hoidis raha vahepeal sukasääres ning 2017/2018. aastal muutus kaebajal mõtteviis, kui sõbrad

hakkasid hirmutama, et äkki tullakse ja varastatakse (11:22:08). Kuna kaebaja võttis raha välja

krooniajal ja pani sularaha panka eurodena, küsis kohus raha vahetamise kohta. Kaebaja ei

osanud selgitada, kuidas ta sääste vahetas (11:28:58). Kaebaja ei osanud ka selgitada, miks ta

jättis täitmata kohtu nõude pangakonto tervikliku väljavõtte kohta. Kaebaja ei põhjendanud

maksumenetluses, kuigi tal oli selleks võimalus, kust ta säästud täpsemalt pärinesid. Kaebaja

selgitused selle kohta, et ta hoidis üle aastakümne sularaha niisama kodus ja siis niisama

otsustas selle uuesti tagasi panka viia, ei ole eluliselt usutav. Kuna tegemist pidi olema

märkimisväärse summaga vahemikus 5000–8000 eurot (arvestades ka väidetavat ikoonide

müüki), ei ole usutav, et sellise hulga sularaha vahetamise kohta ei oska isik anda täpsemat

teavet.

Kaebaja ütles 19.09.2019, et talle tagastati kontole vanu võlgu. Kaebaja ei mäleta enam, kui

palju raha talle tagastati, kirjalikku laenulepingut ei olnud. Kaebuses tunnistas kaebaja, et

mäletas laenu tagastamisega seotud asjaolusid valesti. Istungil (11:28:58) selgitas kaebaja, et

laenusaaja keeldus võlga kinnitamast. Kaebaja ostis talle aastaid tagasi külmiku ja võlgnik

maksis seda osadena tagasi. Kaebaja ei osanud selgitada, miks on kaebuses väidetud vastupidist

(11:37:06). Maksutoimiku lisa 14 kohaselt kinnitas väidetav laenusaaja 12.02.2020, et ta ei ole

võtnud ega andnud kaebajale laenu. Seega on tegemist nn sõna sõna vastu olukorraga.

Sealjuures ei ole kaebaja enda selgitused järjekindlad. Kaebaja on kaebuses ja selle täienduses

oma allkirjaga kinnitanud, et mäletas kõnealuse isikuga seotud asjaolusid valesti. Kaebaja

algselt ei mäletanud antud raha kogust, kuid istungil oskas kirjeldada, millega seoses raha anti.

Täiendavalt tuleb arvestada, et kaebaja on andnud nii kinnisvaratehinguga kui ka sularaha

saamise erinevates episoodides eluliselt mitteusutavaid või vastuolulisi ütlusi, mis vähendavad

kogumis kõigi tema ütluste usaldusväärsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

1) Kohus on tõendeid valesti hinnanud. Kaebaja seisukohad on jäetud tähelepanuta. Vastustaja

ega kohus ei ole viidanud mingitele tõenditele, millest saaks järeldada, et kaebaja sai Sooniste

kinnistu omanikuks teenuse eest, s.o et tegemist on kaebaja tasu või tuluga, millelt tuleb tasuda

tulumaksu. Pole välja toodud, millal ja millise teenuse eest kaebaja kinnistu n-ö tasuna sai.

Kokkuleppe, et isik saab osutatava teenuse eest tasuks kinnistu, oleks pidanud olema sõlmitud

notariaalses vormis, sarnaselt põhilepinguga. Juhatuse liikmeks olek ei pea olema tasuline ja

kui juhatuse liikmele tasu makstakse, siis tehakse seda reeglina rahas. Kinnistuga tasumist

peaks tõendama vastustaja. Kaebaja ei saa tõendada negatiivset asjaolu. Piisav pole väide

maksuhalduri versiooni elulisest usutavusest.

2) Nõustuda ei saa ka kohtu järeldusega, mis puudutab kaebaja kontole pandud sularaha.

Kaebaja pani kontole raha, mille ta sai ikoonide müügist. Kaebaja selgitas kohtuistungil, miks

tal ei ole vallasvara müüki puudutavaid tõendeid alles – tehing toimus sularaha eest, n-ö käest

kätte. Seadus ei nõua selliste tehingute puhul kirjalikku vormi või üleandmise aktide

koostamist. Kaebaja viitas ka teiste esemete müügile, kuid kohus küsis istungil ainult ikoonide

kohta. Kaebaja pangakonto väljavõte näitab, et tal oli töökoht, mille abil kogunesid säästud.

7. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

otsuse põhjendustega.

3-20-843

6(6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellant heidab halduskohtule ette tõendamiskoormuse ebaõiget jaotamist ja tõendite väära

hindamist. Need etteheited ei ole põhjendatud. Halduskohus leidis õigesti, et maksuotsus on

vaidluse asjaolusid arvestades piisavalt põhjendatud ja tõendamiskoormus on üle läinud

kaebajale. Kohtuotsuses on asjakohaselt selgitatud, miks kaebaja väited ja nende kinnituseks

esitatud tõendid ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

9. Maksuhaldur on teinud maksumenetluses tuvastatud asjaolude ja kogutud tõendite pinnalt

õige järelduse, et Sooniste kinnistu kaebaja omandisse minekut saab käsitada kaebaja poolt

kinnisvaratehingutes osalemise kui teenuse eest saadud tuluna, mille väärtuselt tuleb tasuda

tulumaks.

Kaebaja

ei

pea

kohtumenetluses

maksuhalduri

põhjendatud

kahtluse

ümberlükkamiseks tõendama negatiivset asjaolu, vaid esitama K. Räppole ja R. Sarvele teenuse

tasuta osutamise väite kinnituseks mingi mõistliku ja eluliselt usutava selgituse koos

asjakohaste tõenditega. Seda ei ole kaebaja teinud kaebuses, kohtuistungil ütlusi andes ega ka

apellatsioonkaebuses. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vaielnud vastu halduskohtu

järeldusele, mille kohaselt kaebajal puudub K. Räppo või R. Sarvega eriline sõltuvussuhe ning

ei nähtu ka, et kaebaja teadmatust või kogenematust oleks ära kasutatud. Halduskohtu

tuvastatud asjaoludel ei ole eluliselt usutav, et kaebaja osutas teenust tasuta.

10. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et kaebaja pangakontole pandud sularaha saab

käsitada tema varjatud tuluna, millelt tuleb samuti tasuda tulumaks. Halduskohus on põhjalikult

analüüsinud kaebaja väiteid seoses sellega, et ta sai väidetavalt raha pärimise teel saadud

esemete müügist, tagastatud laenudest ja varasematest säästudest, ning jõudnud õigele

järeldusele, et kaebaja seletused ei ole usaldusväärsed.

11. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

12. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109

lg 1 kohaselt on menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentide esitamine. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)