2-18-18946/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-18946

Tsiviilasi

Berger Financial Group OÜ hagi Õnnela Tikso vastu

põhivõlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

5920 eurot 47 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. detsembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Berger Financial Group OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

4. mai 2021

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): Berger Financial Group OÜ

(registrikood 12041300), lepinguline esindaja Kaili

Siilak

Vastustaja (kostja): Õnnela Tikso (isikukood XXX),

esindaja vandeadvokaadi abi Marit Seesmaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 21. detsembri 2020 otsus ja teha asjas uus otsus.

2. Hagi rahuldada.

3. Välja mõista Õnnela Tiksolt Berger Financial Group OÜ kasuks:

3.1. 10. jaanuaril 2018 sõlmitud laenulepingu nr 301801100001 alusel põhivõlgnevus

1390 eurot 69 senti, intress 141 eurot 96 senti, sissenõutavaks muutunud viivis

14. detsembri 2018 seisuga 201 eurot 92 senti ja viivis põhinõudelt 1390 eurot 69 senti alates

15. detsembrist 2018 lepingujärgses määras 0,112% päevas kuni kohustuse täitmiseni;

3.2. 11. detsembril 2017 sõlmitud laenulepingu nr 301712110001 alusel põhivõlgnevus

486 eurot 54 senti, intress 45 eurot 89 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 14. detsembri

2018 seisuga 70 eurot 17 senti ja viivis põhinõudelt 486 eurot 54 senti alates 15. detsembrist

2018 lepingujärgses määras 0,107% päevas kuni kohustuse täitmiseni;

3.3. 16. novembril 2017 sõlmitud laenulepingu nr 301711160001 alusel põhivõlgnevus

425 eurot 89 senti, intress 40 eurot 6 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 14. detsembri

2018 seisuga 61 eurot 34 senti ja viivis põhinõudelt 425 eurot 89 senti alates 15. detsembrist

2018 lepingujärgses määras 0,107% päevas kuni kohustuse täitmiseni;

3.4. 25. oktoobril 2017 sõlmitud laenulepingu nr 301710250001 alusel põhivõlgnevus

414 eurot 90 senti, intress 38 eurot 78 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 14. detsembri

2018 seisuga 52 eurot 5 senti ja viivis põhinõudelt 414 eurot 90 senti alates 15. detsembrist

2018 lepingujärgses määras 0,107% päevas kuni kohustuse täitmiseni;

3.5. 14. oktoobril 2017 sõlmitud laenulepingu nr 301710140001 alusel põhivõlgnevus

918 eurot 89 senti, intress 83 eurot 53 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 14. detsembri

2018 seisuga 122 eurot 21 ja viivis põhinõudelt 918 eurot 89 senti alates 15. detsembrist 2018

lepingujärgses määras 0,101% päevas kuni kohustuse täitmiseni.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Õnnela Tikso kanda.

6. Välja mõista Õnnela Tiksolt Berger Financial Group OÜ kasuks maakohtus kantud

menetluskulude katteks 1233 eurot 33 senti ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude

katteks 878 eurot 33 senti.

7. Välja mõista Õnnela Tiksolt Berger Financial Group OÜ kasuks viivis hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Berger Financial Group OÜ (hageja) esitas 14. detsembril 2018 Tartu Maakohtule hagi Õnnela

Tikso (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3636 eurot

91 senti, intressi 350 eurot 22 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 507 eurot

69 senti. Hageja esitas taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised alates

15. detsembrist 2018 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni lepingujärgsetes määrades.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. jaanuaril 2018, 11. detsembril 2017, 16. novembril

2017, 25. oktoobril 2017 ja 14. oktoobril 2017 kokku viis laenulepingut, mille alusel väljastati

kostjale erinevates summades laene. Lepingutes lepiti kokku, et kostja kohustus laene tagasi

maksma annuiteetmaksetena vastavalt laenulepingute lisaks olevatele maksegraafikutele. Kostja

sattus tagasimaksetega viivitusse, mistõttu ütles hageja 2018 augustis laenulepingud üles.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning selgitas, et hagiavalduses mainitud lepinguid menetletakse

kriminaalasjas nr 18270000410, kus hageja esitas samadest lepingutest tulenevate nõuete osas

tsiviilhagi kolmanda isiku vastu.

3. Pärnu Maakohtu 27. märtsi 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-1166 tunnistati G.G. süüdi

KarS §-i 1572, § 209 lg 2 p-i 1 ja § 213 lg 2 p-i 1 järgi mh selles, et ta sõlmis vaidlusalused lepingud

kasutades kostja Mobiil-ID andmeid. Otsus jõustus 4. mail 2019.

4. Hageja selgitas, et kriminaalasja lahend ei mõjuta kostja võlaõigusliku kohustuse kehtivust

hageja ees isegi siis, kui kostja ja kolmas isik vastutaksid solidaarselt. Kostja kriminaalasjas

ülekuulamise protokollist nähtub, et ta sai aru digitaalallkirja tähendusest ja sellest, et laenu

tagasimaksed on tema vastutada, kuivõrd süüdistatav lubas teda aidata. Kostja ID-kaart ja PIN-

koodid ei läinud tema valdusest välja tema süüta või tahte vastaselt, vaid vähemalt kostja raske

hooletuse tõttu. Kaardi ja koodide kolmanda isiku valdusesse andmine võib olla käsitletav

kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Kostja pidi möönma, et andes teisele isikule

vabatahtlikult ligipääsu tema ID-kaardile ja PIN-koodidele, võib kolmas isik nendega esineda

kostjana ja anda kostja asemel tahteavaldusi. Hagejal puudus lepinguid sõlmides alus kahelda

kostja identiteedis. Sellistel asjaoludel hagejale põhjustatud kahju eest vastutab kostja. Asjaolu, et

kostja pangakontolt tehti tagasimakseid, viitab lepingu heakskiidule kostja poolt.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 21. detsembri 2020 otsusega hagi rahuldamata, keeldus hageja

11. detsembri 2020 seisukohas esitatud uute vastuväidete ja tõendite vastuvõtmisest ning jättis

menetluskulud hageja kanda.

Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg-st 1 ei arvestanud maakohus hageja

11. detsembri 2020 lõppseisukohtades esitatud tõenditega ja nendega seotud väidetega, kuivõrd

need esitati hilinemisega. Hageja ei esitanud põhjendusi, miks ta ei saanud tõendeid varem esitada.

Lisaks oli tegemist täiesti uute vastuväidete ja tõenditega, mille esitamist menetluse staadium

enam ei võimaldanud.

Poolte vahel puudus vaidlus, et laenulepingud sõlmiti ja kõigil lepingutel olid hageja töötaja ja

kostja digiallkirjad. Maakohus leidis, et hagejaga sõlmis lepingud G.G. esinedes kostjana ilma

esindusõigust omamata ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg-st 1 lähtuvalt olid

kõik hagejaga sõlmitud lepingud kostja suhtes tühised. Ka ei kiitnud kostja hiljem lepingut heaks.

Kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele kaart ja koodid on väljastatud. Oluline on, kas isikut tõendav

dokument ja selle koodid läksid isiku valdusest välja tahte vastaselt isiku süüta või andis ta need

vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse (Riigikohtu 16. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-124450, p-d 22-23). Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka

juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema

identiteeti kasutades (Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16,

p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik allkirjastamise vahendid kolmanda isiku

valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras üldvolituse andmise regulatsiooni kohaldamine. Kui

analoogia korras ei ole esinduse sätted kohaldatavad, peab kohus hindama, kas lepingu sõlmimist

on võimalik tuvastada muude kohtu ette toodud asjaolude alusel.

Kriminaalmenetluses tuvastati, et kostja mobiil-ID koos koodidega ei läinud kostja valdusest välja

tema tahte vastaselt. Kostja ostis G.G. pealekäimisel järelmaksuga telefoni, vormistas

liitumislepingu ja mobiil-ID numbrile X ning andis need G.G. le tingimusel, et G.G. tasub telefoni

järelmaksuarveid. G.G. veenis kostjat andma talle Swedbank AS-i konto kasutajatunnuse, et

maksta telefoniarveid.

Samas tuvastas maakohus, et tehingu kostja suhtes kehtima hakkamise eeldused

TsÜS § 115 lg 1 järgi polnud täidetud. Hageja ei olnud teadlik, et lepingud sõlmis G.G. kostjat

esindades. G.G. sõlmis hagejaga lepingud esinedes kostjana ega väljendanud mingilgi viisil, et ta

on

esindaja

või

et

just

tema

sõlmib

lepingud,

kuid

ei

tegutse

enda

nimel.

G.G. l puudus hagejaga lepinguid sõlmides täielikult kostja esindusõigus. Eeltoodust tulenevalt ei

olnud hagejaga sõlmitud lepingud hakanud kehtima kostja suhtes ning kostjale ei saanud lepingu

sõlmimisel esitatud tahteavaldusi omistada esindusõiguse sätteid analoogia korras kohaldades.

Maakohus leidis, et lepingute sõlmimist ei saanud tuvastada ka muudel alustel. Kriminaalasjas

tuvastati, et G.G. lõi kostjale uue e-posti aadressi, millest kostja ei olnud teadlik. Lepingute

sõlmimisel andis G.G. telefoninumbriks enda kasutuses oleva numbri. Samuti tuvastati, et

hagejaga sõlmitud lepingud sõlmiti G.G. le kuuluvalt IP-aadressilt. Kogu suhtlus lepingute

sõlmimisel ja täitmisel toimus läbi G.G. kontaktvahendite või tema poolt loodud

kontaktvahenditega selliselt, et kostja ei teadnud midagi. Kriminaalmenetluses tuvastati, et

G.G. sai kõik laenusummad enda valdusse. Hagejale tasuti osaliselt laenumakseid kostja

pangakontolt, kuid maakohtu hinnangul ei saanud lugeda tõendatuks, et seda oleks teinud just

kostja, sest kõikidele kostja pangakontodele oli G.G. l täielik ligipääs alates vähemalt juulist 2017

kuni tema kinnipidamiseni 17. oktoobril 2018. Lepingutesse sai kirja vaid kostja tegelik elukoha

aadress, millele hageja saatis lepingute ülesütlemise teated ning mille kaudu kostja sai lõpuks teada

lepingutest ja võlgnevustest.

Kostja ei väljendanud tehingu heakskiitmist. Heakskiidu tõendamise koormis lasus hagejal.

TsÜS § 130 lg 1 ja 2 kohaselt vastutab hageja ees G.G. , kellelt hagejal on õigus nõuda

kahjuhüvitist lepingu täitmata jätmise eest. Kriminaalasjas tehtud otsuses rahuldas kohus hageja

tsiviilhagi summas 4673 eurot 30 senti. Tegemist on samade lepingute alusel tekkinud

võlgnevusega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Maakohus jättis põhjendamatult hageja tähtaegselt esitatud tõendid vastu võtmata, tõendite

puudumine viis ebaõige lahendini. Maakohus teatas 19. novembri 2020 määrusega asja

lahendamisest kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja võimalike täiendavate taotluste,

seisukohtade ja dokumentide esitamiseks hiljemalt 11. detsembrini 2020. Hageja esitas määratud

ajaks oma seisukoha koos taotlusega tõendite vastuvõtmiseks. Maakohtu põhjendustest jääb

ebaselgeks, millisele sättele tuginedes ta tõendeid vastu ei võtnud.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja andis mobiil-ID ja Swedbank koodid ning kasutajanime

vabatahtlikult G.G. le, ent eksis lõppjäreldustes materiaalõiguse kohaldamisel.

Kriminaalmenetluses antud ütlustest nähtub, et kostja sai aru digitaalallkirja tähendusest ning

sellest, et võlgnevus on tema vastutusel. Kostja andis mobiil-ID ja Swedbank koodid ning

kasutajanime vabatahtlikult kolmandale isikule, seeläbi andis ta ka nõusoleku nende kasutamiseks.

Ka laenude majanduslik tähendus oli kostjale arusaadav, kuna laenud on tema nimel. Maakohus

ei põhjendanud, miks ta hageja eeltoodud väidetega ei nõustunud ning rikkus sellega TsMS § 442

lg-t 8.

Maakohus tuvastas ebaõigesti asjaolu, nagu poleks kostja midagi laenudest teadnud. Kostja ei

tõendanud, et ta ei olnud teadlik osadest laenudest. Negatiivse asjaolu tõendamiskoormis oli

kostjal, kuivõrd ta möönis, et oli osadest laenudest teadlik. Kostja tunnistas ütlusi andes, et ta oli

teadlik, et G.G. tegi läbi internetipanga tema nimele uue(d) arvelduskonto(d). Samuti oli kostja

teadlik teise pangakonto olemasolust, märkides, et „Ma kasutasin seda teist kontot, mis tema

juulikuus avas, aga seda teist ei kasutanud.“ Samuti andis ta vabatahtlikult oma pangakaardi

G.G. kätte. Seega oli kostjal ligipääs kontodele, millega olid seotud tema laenukohustused.

Eeltoodut loetakse ka TsÜS § 118 lg 2 tähenduses volituse andmiseks. Isegi juhul, kui maakohus

ei lugenud tõendatuks üldvolituse olemasolu TsÜS § 118 lg 1 mõttes, oli asjaoludest nähtuvalt

tegemist minimaalselt näivusvolitusega.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja ei kiitnud tehinguid heaks. Maakohus ei

tuvastanud, kes tegi laenude tagasimakseid kostja kontolt, kuid hageja on tõendanud, et kostja oli

tema kontolt tagasimaksete tegemisest teadlik. Riigikohtu praktikast tulenevalt saab seda

alternatiivselt käsitleda heakskiiduna TsÜS § 129 lg 1 mõttes. Maakohus rikkus TsMS § 436

g-t 1, kui ei põhjendanud ega osundanud, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes võttis

seisukoha, et kostja ei teadnud G.G. l tema esindamisõiguse olemasolu.

Volituse olemasolu saab antud asjas eeldada ning kui kostja väidab, et volitusega rikkus

G.G. volituse piire, on see esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte küsimus. Eeltoodust lähtuvalt

on ebaõige maakohtu viide, et hagejal on TsÜS § 130 lg 1 ja 2 kohaselt pelgalt kahjuhüvitisnõue

G.G. suhtes. Sama kohustuse eest võivad vastutada mitu isikut solidaarselt, kriminaalmenetluse

lahend ei välista kostja vastutust.

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue

otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses (TsMS § 657 lg 1 p 2). Samuti muudab ringkonnakohus

menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha hageja poolt 11. detsembri 2020 lõppseisukohtades

esitatud tõendite (kostja 23. juuli 2018 ja 28. novembri 2018 ülekuulamise protokoll) osas.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga selles, et maakohus jättis põhjendamatult tähtaegselt

esitatud tõendid vastu võtmata. Maakohus määras 19. novembri 2020 määrusega

(I kd tl 164), et lahendab asja kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele TsMS § 403

lg-st 1 lähtuvalt tähtaja võimalike täiendavate taotluste, seisukohtade, dokumentide (sh taotlused

menetluskulude kindlaksmääramiseks koos kulude nimekirjaga) esitamiseks hiljemalt

11. detsembriks 2020. Hageja esitas 11. detsembril 2020 lõpliku seisukoha ja täiendavad tõendid.

Maakohus märkis 21. detsembri 2020 otsuses, et kohus ei arvesta 11. detsembril 2020 esitatud

tõenditega, kuna tõendid on esitatud hilinemisega.

Ringkonnakohus leiab, et selliselt asja menetledes on maakohus oluliselt rikkunud õigusliku

ärakuulamise põhimõtet (TsMS § 656 lg 1 p-s 1).

Kirjalikus menetluses peab kohus järgima TsMS § 392 lg 1 p-de 2 ja 4 sätteid samas ulatuses nagu

siis, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil. Nimetatud kohustus tuleneb kohtule otseselt TsMS

§ 403 lg 1 teisest lausest, millest nähtuvalt määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul

on võimalik esitada avaldusi ja dokumente. Samuti tuleneb TsMS § 348 lg-test 2 ja 3 ja § 351

lg-st 2, et kohus peab hoolitsema selle eest, et asja lahendatakse ammendavalt ning, et kohtul on

kohustus tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse

puutuvate (asja lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Riigikohus on 17. detsembri 2008 otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08 märkinud, et eelviidatud sätete rikkumised on käsitletavad oluliste

menetlusõiguse normide rikkumisena, kuna on rikutud õigusliku ärakuulamise põhimõtet.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et maakohus võttis hagejalt

võimaluse esitada tõendeid haginõude põhjendatuse kohta. Apellatsioonkaebuses on hageja

palunud võtta asja materjalide juurde tema poolt 11. detsembril 2020 maakohtule esitatud tõendid

(kaebuse p 3.7.)

Eeltoodud põhjendustel võtab ringkonnakohus tsiviilasja materjalide juurde hageja poolt

11. detsembril 2020 esitatud tõendid (kostja 23. juuli 2018 ja 28. novembri 2018 ülekuulamise

protokollid) ning hindab neid käesolevas otsuses.

10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagejaga sõlmis lepingud

kolmas isik (G.G. ), kes esindas kostjat ilma esindusõigust omamata ning seetõttu on lepingud

TsÜS § 129 lg 1 järgi tühised.

Maakohus leidis lähtudes kriminaalmenetluses nr 1-19-1166 tuvastatud asjaoludest, et kostja

mobiil-ID koos koodidega ei läinud kostja valdusest välja tema tahte vastaselt.

Riigikohus on 16. detsembri 2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 leidnud, et juhul, kui isiku

nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse

annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle

nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud.

Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja

tema süüta, tema tahte vastaselt.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja praegusel juhul tõendanud, et kostja mobiil-ID koos

koodidega oleksid läinud kolmanda isiku kätte tema tahte vastaselt. Kriminaalmenetluses

tuvastati, et kostja andis mobiil-ID koos koodidega kolmandale isikule üle. Kostja 23. juuli 2018

ja 28. novembri 2018 ülekuulamise protokollidest tuleneb, et kostja andis oma mobiil-ID koos

koodidega kolmandale isikule üle vabatahtlikult. 23. juulil 2018 kostja poolt antud ütlustest

nähtub, et ta ei tahtnud küll mobiil-ID-d koos koodidega kolmandale isikule anda, kuid pärast

mõningast veenmist andis ta need koodid siiski kolmandale isikule. Sealhulgas tuleneb

ülekuulamise protokollidest, et kostja oli teadlik osadest sõlmitud laenulepingutest, kuid kolmas

isik kinnitas temale, et ta maksab ise laenumaksed tagasi.

Viidatust tuleneb otseselt, et kostja andis oma arvutivõrgus identimist võimaldavad dokumendid

üle omal vabal tahtel. Sealhulgas ei ole kostja käesolevas tsiviilasjas vaidlustanud seda, et ta andis

oma mobiil-ID koos koodidega vabal tahtel kolmandale isikule üle.

Kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema mobiil-ID koos koodidega oleks läinud kolmandale

isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda lepingud sõlmituks hageja ja kostja vahel.

11. Andes vabatahtlikult mobiil-ID-d koos koodidega kolmandale isikule, pidi kostja möönma, et

kolmas isik võib nende vahendite abil anda kostja asemel tahteavaldusi, mille puhul tehingu teisel

poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi kostja. Kuigi kostja enda väitel

andis ta mobiil-ID ja koodid kolmandale isikule selleks, et kolmas isik tasuks Telia arveid, pidi ta

arvestama sellega, et kolmas isik ei tarvitse piirduda vaid arvete tasumiseks, vaid ta võib kasutada

kostja nimel arvutivõrgus identimist ka muul eesmärgil (nt lepingute sõlmimisel jms).

Riigikohtu praktika kohaselt saab esindusõiguseta esinduse sätteid kohaldada analoogia alusel ka

juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema

identiteeti kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16 p 16).

Riigikohus on 16. detsembri 2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-124450 p-s 23 märkinud, et

„Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardid ja

PIN-koodid) kolmanda isiku valdusse, ei ole välistatud analoogia korras volituste andmise

regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1).

Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitleda volituse

andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste

rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte

rikkumisel (TsÜS § 131).

12. Lähtudes eeltoodust saab ringkonnakohtu arvates omistada kostjale laenulepingute

sõlmimiseks vajalikke tahteavaldusi kohaldades analoogia korras esindusõiguse sätteid.

Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna kriminaalasjas nr 1-19-1166 on kolmandalt isikult välja

mõistetud hageja kasuks laenulepingutest tulenev võlgnevus 4673 eurot 30 senti, siis on hageja

nõue juba rahuldatud ning võlgnevuse teistkordne väljamõistmine kostjalt on hageja poolt

äärmiselt pahatahtlik.

Kostja ja kolmas isik on käsitletavad solidaarvõlgnikena, kes peavad täitma kohustuse hageja ees

solidaarselt ning seetõttu võib hageja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1). Kohustuse tekkimise õiguslik alus

on kostja ja kolmanda isiku suhtes erinev, kuid see ei muuda seda, et tegemist on

solidaarkohustusega.

13. Hageja on kostja vastu esitanud laenulepingutest tuleneva põhivõlgnevuse kokku

3636 eurot 91 sendi, intressi 350 euro 22 sendi, 14. detsembri 2018 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 507 eurot 69 sendi ja viivise põhinõudelt alates 15. detsembrist 2018

lepingujärgsetes määrades kuni põhinõude kohase täitmiseni väljamõistmiseks.

Kostja ei ole hageja nõude suurusele, sh viivise suurusele ja määrale, vastuväiteid esitanud. Tartu

Ringkonnakohtu 4. mai 2021 kohtuistungil avaldas kostja esindaja, et kostjal ei ole vastuväiteid

põhivõlgnevuse, intressi ja viivise suuruse osas.

Ringkonnakohus leiab, et kostja on TsMS § 231 lg 2 alusel võtnud omaks põhivõlgnevuse, intressi

ja viivise suuruse. Ringkonnakohus küsis kostja esindajalt kohtuistungil selgesõnaliselt, kas

kostjal on vastuväiteid nõude suurusele, kui hagi rahuldatakse, kuid kostja esindaja avaldas, et

kostjal ei ole vastuväiteid.

Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja nõue rahuldamisele täies ulatuses. Ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega hagi rahuldatakse.

14. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagiavalduse täies ulatuses, siis tuleb muuta ka maakohtu poolt

kindlaksmääratud menetluskulude jaotust.

TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja 11. detsembri 2020 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja osutanud

õigusabi maakohtus 17 h ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta) summas

1700 eurot. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 425 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on tasutud riigilõiv summas 425 eurot põhjendatud menetluskulu.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (100 eurot tund ilma

käibemaksuta) on mõistliku suurusega.

Samas leiab ringkonnakohus, et hageja esindaja õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendatud

ega vajalikud.

Ringkonnakohtu hinnangul võis hageja esindajal kuluda hagiavalduse koostamisele, sh tõendite

komplekteerimisele, 3,5 tundi; 14. veebruari 2018 seisukoha koostamisele 0,5 tundi; maakohtu

istungil osalemisele 35 minutit; 7. juuli 2020 seisukoha koostamisele 1 tund; hageja lõpliku

seisukoha koostamisele 2 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamisele 30 minutit, kokku

8 h ja 5 minutit. Muid 11. detsembri 2020 menetluskulude nimekirjas toodud toiminguid ei pea

ringkonnakohus põhjendatuks. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 175 ei võimalda mõista

menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest

(vt Riigikohtu 12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13).

Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud 11. detsembri 2020 menetluskulude nimekirja kohaselt on

seega 808 eurot 33 senti (8 h 5 min x 100 eurot) + 425 eurot, s.o 1233 eurot 33 senti. See summa

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et kostjal

tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist.

15. Hageja 6. mai 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja õigusabikulud

ringkonnakohtus 875 eurot (8,75 tundi x 100 eurot tund (ilma käibemaksuta)). Hageja on tasunud

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 425 eurot.

Riigilõiv 425 eurot on põhjendatud menetluskulu.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kõiki hageja esindaja õigusabikulusid. Hageja esindaja on

esitanud ringkonnakohtule kaks menetlusdokumenti, s.o apellatsioonkaebuse ja menetluskulude

nimekirja. Sealhulgas on hageja esindaja osalenud ringkonnakohtu istungil. Arvestades

apellatsioonkaebuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et selles menetlusdokumendis on olulises

osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, on põhjendatud ajakuluks

apellatsioonkaebuse koostamise eest (sh kohtupraktika analüüs jms) 3 tundi ja menetluskulude

nimekirja koostamise eest 0,5 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistamisele võis kuluda 0,5 tundi ja

kohtuistungil osalemisele 32 minutit.

Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud 6. mai 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on seega

453 eurot 33 senti (4 h 32 min x 100 eurot) ja riigilõiv 425 eurot, s.o kokku 878 eurot 33 senti. See

summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et

kostjal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Viivi Tomson