3-20-1305/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.05.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1305

Haldusasi

AV, BV ja RK kaebus Lääne-Harju vallavolikogu

25.09.2018 otsuse nr 121 „Kohalike teede nimekirja

kinnitamine endise Padise valla haldusterritooriumi

osas“ tühistamiseks Kolviku teed (nr 5620002)

puudutavas osas

Menetlusosalised

Kaebajad – AV (ik XXXXXXXXXX), BV ja RK (ik

XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja v.adv Kaarel

Berg

Vastustaja – Lääne-Harju vald, volitatud esindaja Eha

Kõiv

Kolmandad isikud – Alliklepa Arenduse OÜ (rg-kood

14232731) ja AS (ik XXXXXXXXXXX), volitatud

esindaja v.adv Villy Lopman

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.12.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Alliklepa Arenduse OÜ ja ASi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Alliklepa Arenduse OÜ ja ASi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 07.12.2020 otsus muutmata.

2. Mõista Alliklepa Arenduse OÜ-lt ja ASilt solidaarselt kaebajate apellatsiooniastme

menetluskulude katteks välja AV kasuks 896 eurot ja RK kasuks 896 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

3-20-1305

2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Harju vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr 121 „Kohalike teede nimekirja

kinnitamine endise Padise valla haldusterritooriumi osas“ kinnitati kohalike teede nimekiri (lisa

1), kuhu kuulub ka Kolviku tee numbriga 5620002.

2. AV, BV ja RK esitasid 10.07.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lääne-Harju

vallavolikogu 25.09.2018 otsuse nr 121 tühistamiseks Kolviku teed puudutavas osas.

1)

Kolviku tee läbib kaebajatele kuuluvaid Kuusiku-Antsu (katastritunnus 56201:001:1290,

registriosa nr 1324902) ja Kadakaoksa (katastritunnus 56201:001:0394, registriosa nr

11276702) kinnistuid. Valla menetluses on Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneering,

kus on juurdepääsu alternatiivina toodud muu hulgas Kolviku tee. Selle planeeringu

menetlemisel said kaebajad teada otsusest nr 121.

2)

Otsuse põhjendustest ei nähtu, kas tegemist on avalikuks kasutamiseks määratud eratee,

kohaliku omavalitsuse (KOV) üksusele kuuluva tee või muu teega. Ilmselgelt on tegemist

erateega. Järeldada võib ka, et otsuse eesmärgiks on määratleda, et Kolviku tee oleks erateena

avalikult kasutatav. Eratee avaliku teena kasutamiseks määramine ei ole lubatav. Vastustaja ei

ole kaebajatega sõlminud kokkulepet teealuse maa kasutamiseks, samuti puudub muu õigus

maa kasutamiseks. Kuni tee on kohalike teede nimekirjas, peavad kaebajad lubama seal

avalikku liiklemist. Otsus nr 121 on juba osaliselt tühistatud Piunse tee osas haldusasjas nr 3-

18-2426, kuna tee osas ei järgitud ehitusseadustiku (EhS) §-s 94 sätestatud korda.

3)

Kaebajad soovivad otsuse nr 121 tühistamist kogu Kolviku tee osas, kuna vastasel juhul

muutub tee õiguspärane kasutamine sisuliselt võimatuks ja isikud võivad sattuda ka kaebajatele

kuuluvatele teeosadele.

3. Lääne-Harju vald ei vaielnud kaebusele vastu, kuid märkis, et tal on kohustus järgida

kehtestatud planeeringut ja seega on vajadus tulevikus määrata Kolviku tee avalikku kasutusse

seaduses sätestatud korras. Vastustaja on proovinud esitada kehtetuks tunnistamise eelnõu

volikogule, kuid otsus on jäänud erinevatel põhjustel vastu võtmata. Kaebajad on ka avaldanud,

et ei nõustu Kolviku tee nimekirjast väljaarvamisega üksnes neid puudutavas osas. Kuna

kaebajad ei ole nõustunud kasutuskokkuleppe sõlmimisega, on vastustaja algatanud

sundvalduse seadmise menetluse.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.12.2020 otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas

vaidlustatud haldusakti osas, milles sellega kinnitatud kohalike teede nimekiri hõlmab Kolviku

teed kaebajate kinnistuid (registriosad nr 1324902 ja 11276702) läbivas osas. Halduskohus

mõistis vastustajalt AV kasuks välja menetluskulude katteks 569,39 eurot ja RK kasuks 542,39

eurot ning jättis poolte menetluskulud muus osas nende endi kanda.

1)

Tallinna Ringkonnakohus kontrollis 06.02.2020 otsusega nr 3-18-2426 vaidlusaluse

otsuse nr 121 õiguspärasust Piunse tee osas. Ringkonnakohus leidis, et kuna vähemalt kaebajate

kinnistuid läbivates lõikudes ei ole Piunse teed seaduses ettenähtud korras (EhS § 94) määratud

avalikuks kasutamiseks ning seetõttu ei saa nimetatud osas olla tegemist avalikult kasutatava

teega EhS § 92 lg 5 tähenduses ega ka kohaliku teega EhS § 92 lg 7 tähenduses, siis on Piunse

tee tervikteena kohalike teede nimekirja kandmine õigusvastane. Arvestades kohalike teede

3-20-1305

3(9)

nimekirja kandmisest tulenevaid tagajärgi – sh igaüheõigus ning teeomaniku õiguste,

kohustuste ja vastutuse üleminek vallale – rikub otsus kaebajate õigusi. EhS §-st 103 ega

teeregistri põhimäärusest (§ 12 lg 2, § 13 lg 3) ei tulene, et tee saab olla EhS § 92 lg-te 5 ja 7

tähenduses kohalik tee üksnes tervikuna. Vastustaja ei saanud isegi teeregistrile esmaste

andmete esitamise eesmärgil vastu võetud õigusaktis kajastada Piunse teed kui tervikuna

kohalikku teed, vaid pidanuks eristama selle lõike vastavalt nende õiguslikule staatusele.

2)

Ka praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajatele kuuluvate teelõikude osas ei

ole vallaga sõlmitud kasutuskokkuleppeid ega seatud valla kasuks mingeid piiratud asjaõigusi.

Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-6-17 tehtud otsuses, et eratee avalikuks kasutamiseks

määramine toimub sundvalduse alusel, mitte vastupidi (EhS § 94 lg 2). See tähendab, et

eelnevalt tuleb lahendada tee kasutusõiguse küsimus kokkuleppel, sundvaldusega või muul

viisil ning alles seejärel võib otsustada selle avalikuks kasutamiseks määramise. Ka praeguses

asjas on selle põhimõtte vastu eksitud, mistõttu puudub kaebajate suhtes Kolviku tee avalikuks

kasutamiseks määramisel õiguslik alus (sundvaldus, kokkulepe vms) ja Kolviku tee kaebajate

kinnistutel asuvas osas kohalike teede nimekirja kandmine on õigusvastane. Vastustaja ei ole

otsuse õigusvastasusele kaebajaid puudutavas osas vastu vaielnud.

3)

Kuigi muud asjaolud ei erine viidatud ringkonnakohtu lahendis toodust ja otsus nr 121 on

Kolviku tee kaebajaid puudutavas osas samadel põhjustel õigusvastane, ei pea kohus

võimalikuks ringkonnakohtuga sarnaselt tühistada otsust nr 121 Kolviku tee osas tervikuna, sh

väljapoole kaebajate kinnisasjade piire. Nii põhiseaduse § 15 lg 1 kui ka HKMS § 44 lg 1

kohaselt saab isik pöörduda kohtusse vaid oma õiguste kaitseks. Kaebajad ei ole põhjendanud,

kuidas rikub nende õigusi asjaolu, et vastustaja või kolmandad isikud lubavad oma

kinnisasjadel asuvat Kolviku teed avalikult kasutada. Tee kogupikkus on teeregistri andmetel

2,7 km. Maakatastri kaardi kohaselt läbib tee kaebajate kinnistuid üksnes ca 351 m ulatuses

ning teealuse maa teisi omanikke on veel vähemalt seitse. Vastustaja vastuse kohaselt läbib tee

veel 14 katastriüksust. Kaebajatele kuulub järjestikune teede osa Kolviku tee edelapoolsest

otsast. Kohtule ei nähtu mistahes kaebajate õigusi, mida rikuks ülejäänud Kolviku tee ca 2,4

km ulatuses avalik kasutamine. Kaebajad ei ole väitnud, et neile oleks tekkinud Kolviku tee

igaühe kasutusõigusest tulenevaid riiveid, mistõttu otsuse toime avaldus neile alles 2020. a

suvel detailplaneeringu kohta teavituse saamisel. Kaebajatel on võimalik oma maatükil

liiklemist vältida asjakohaste teavitustega, lähtudes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

(KeÜS) §-des 32 ja 33 sätestatud korrast. Üks teelõik Kolviku teel kuulub vastustajale ning

selle avalik kasutus tuleneb otse seadusest (EhS § 92 lg-d 5 ja 7).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Alliklepa Arenduse OÜ ja AS esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse

ning taotluse nende menetlusse kaasamiseks. Ringkonnakohus kaasas 07.01.2021 määrusega

Alliklepa Arenduse OÜ ja ASi kolmandate isikutena menetlusse. Alliklepa Arenduse OÜ ja AS

paluvad apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 07.12.2020 otsus ja teha asjas

uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

1)

Halduskohus on lahendanud mittetähtaegset kaebust. AV esitas 01.10.2018 vastuväited

Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneeringu algatamisele, keskendudes juurdepääsutee

küsimusele. Sama küsimust käsitlesid kaebajad ka oma 25.02.2019 vastuväites. Kaebajad

osalesid 2019. a märtsis toimunud detailplaneeringu eskiisi arutelul. Ainsaks arutelu teemaks

oli ligipääsuteed ja Kolviku tee olukord. Seega pidid kaebajad otsusest nr 121 olema teadlikud

juba hiljemalt 2019. a märtsis.

3-20-1305

4(9)

2)

Halduskohus on jätnud apellandid menetlusnorme rikkudes kaasamata. Asjas tehtav

kohtulahend riivab apellantide õigusi ning see pidi halduskohtule olema äratuntav.

3)

Praeguse asja ja sellega sarnaste asjade lahendamisel tuleb eristada juhtumeid, kus kaebus

on esitatud ajaloolise ja avalike vahendite eest hooldatud ja vaikiva kokkuleppe alusel

kasutatava avaliku tee sulgemiseks, ning juhtumeid, kus tee pole olnud avalikus kasutuses ja

puudub ka tee hooldamise praktika. Praegune vaidlus erineb asjast nr 3-18-2426 selle poolest,

et vaidlusalune tee on aastakümneid olnud avalikus kasutuses ning on sellisena määratletud ka

Padise valla üldplaneeringus ja sellele rajanevates detailplaneeringutes. Samuti on vastustaja

eelkäija Padise vald määratlenud Kolviku tee avaliku teena teede nimekirjades. KOV on

aastakümneid korraldanud tee hooldamist ja korrastamist.

4)

Halduskohus ei selgitanud välja kokkuleppeid, millele tee avalik kasutus rajanes ning ei

analüüsinud seda, millised tagajärjed kaasnevad ülejäänud teemaa omanikele kahe kinnistu

„välja lõikamisel“ Kolviku teest. Vastustaja ja teemaa omanike vahel kehtis vaikimisi sõlmitud

kokkulepe teemaa kasutamiseks, mida kaebajad ei ole kehtivalt lõpetanud. Seega pole

kaebajatel ka alust nõuda nende kinnistute väljaarvamist avalikuks kasutamiseks mõeldud teede

nimekirjast. Kolviku tee on ligipääsuteeks mitmekümnele kinnistule, sh apellantide 20

katastriüksusele, ning apellantidele kuulub ka osa Kolviku tee alusest maast, mis on

servituudilepingu alusel antud avalikku kasutusse. Tee avalik kasutus ning vastustaja poolt

servituudilepinguga võetud kohustuste täitmine muutub kohtuotsuse tulemusena praktiliselt

võimatuks: kaebajad on kohtumenetluse ajal püstitanud Kolviku tee algusesse värava, mis suleti

pärast kohtuotsuse tegemist.

5)

Kohtuotsus riivab oluliselt Alliklepa Arenduse OÜ-le detailplaneeringuga antud lubadusi

ning apellantide võimalusi neile kuuluvaid kinnistuid planeerida. Alliklepa Arenduse OÜ-le

kuuluvatel kinnistutel kehtestatud detailplaneeringute kohaselt toimub kinnistutele ligipääs

Kolviku teelt. Lisaks on vastu võetud detailplaneering, millele kaebaja AV on esitanud

vastuväite seoses Kolviku tee kasutamisega planeeringualale juurdepääsuks ning mille

kehtestamine on järelevalveorgani poolt seatud sõltuvusse mh läbipääsuteede küsimuse

lahendamisest. Kohus ei ole teega seotud planeeringuid ega muid haldusakte uurinud.

6)

Kaebus on esitatud ennatlikult ja kaebeõigust kuritarvitades. Kaebajate eesmärk on

takistada samaaegselt toimuvat sundvalduse seadmise menetlust. Kaebajad kasutavad oma

kaebeõigust selleks, et tekitada õiguslikku ebaselgust ja luua eeldusi sundvalduse seadmise

vaidlustamiseks.

6. Lääne-Harju vald nõustub apellatsioonkaebusega ning leiab, et see tuleks rahuldada ja

halduskohtu otsus tühistada.

1)

Kolviku tee kasutus puudutab apellantide õigusi, kuna terviktee ühe lõigu sulgemine

takistab ülejäänud tee kasutust ja pääsu kinnistuteni. Padise Vallavolikogu 25.04.2002

määrusega nr 35 kehtestatud Padise valla üldplaneeringu kohaselt on Kolviku tee kohalik

üldkasutatav tee. Piirkonnas kehtestatud detailplaneeringud lähtuvad üldplaneeringust. Kolviku

tee läbib 15 katastriüksust ja on juurdepääsuks paljudele kinnistutele. Kolviku tee on olnud

ajalooliselt avalik tee ja avaliku kasutuse järgi on jätkuv vajadus. Tee sattus eraomandisse, kuna

maareformi seaduse § 6 lg 31 kohaselt ei olnud teed, mis võimaldasid tagastatava maa

otstarbekohast kasutamist, käsitatavad rajatisena, millele tulnuks määrata teenindusmaa või mis

tulnuks jätta tagastamata või erastamata. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 alap 4

kohaselt selgitas Padise Vallavalitsus enne erastamist välja erastatava maaga seonduvad

seadusjärgsed kitsendused, kaasa arvatud avalikult kasutatavad teed. Kolviku tee oli enne

maareformi avalik tee. Padise Vallavalitsuse 08.06.1998 korralduse nr 92m „Õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamine“ alusel tagastati VJ-le (kaebaja AV ema) Kuusiku-Antsu ja

3-20-1305

5(9)

Kuusiku-Sauna maaüksused kohustusliku tingimusega tagada maaüksust läbivate teede avalik

kasutus. Kolviku tee avaliku kasutuse kitsendus märgiti ära maa tagastamise korralduses ja

kanti maamõõtja poolt katastriüksuse plaanile ning tähistati, et oleks arusaadav, et tegemist on

kitsendust põhjustava objektiga tol ajal kehtinud maakatastriseaduse § 10 lg 3 tähenduses.

Märget peeti erastamise ajal õiguslikuks aluseks tee käsitamisel asjaõigusseaduse (AÕS) § 155

lg 1 järgse objektina, sest tee teistsugune avalikku kasutusse määramise normistik puudus.

Eelnimetatud korraldusega on erastamise ajal seatud kinnistule haldusaktiga kitsendus AÕS §-

de 140, 141 ja 155 tähenduses.

2)

Kuusiku-Sauna katastriüksusest tekkisid jagamise teel mitmed kinnistud, sh BV-le ja RK-

le kuuluv Kadakaoksa kinnisasi. Enne esmakinnistamisi oli kaebajate kinnistute erastamise

tingimuseks Kolviku tee avaliku kasutuse tagamine. Padise Vallavalitsuse 08.06.1998

haldusakti ei ole vaidlustatud. Kõnealuse korralduse olemasoluta ei oleks kinnistuid tekkinud

ja praegustel omanikel poleks olnud võimalik Kolviku tee alust maad omandada.

Esmakinnistamisel kohustati omanikku tagama kinnistut läbivate teede avalik kasutus ja

seetõttu ei mõõdetud Kolviku tee alust maad välja ega jäetud riigi või KOV omandisse. Kolviku

tee on 25.04.2002 kehtestatud Padise valla üldplaneeringu kohaselt kohalik üldkasutatav tee.

Kolviku tee on olnud kohalike teede nimekirjas Padise Vallavolikogu 12.05.2004 määruse nr

19 kehtestamisest. Kui teeseadus (TeeS) muutus 01.07.2015 kehtetuks, tunnistas Lääne-Harju

Vallavolikogu 30.04.2018 määrusega nr 10 teeseaduse alusel vastu võetud Padise valla

kohalike teede nimekirja kehtetuks. Uus sama sisuga Padise piirkonna kohalike teede nimekiri

kinnitati Lääne-Harju Vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr 121. Nimekirjas oli Kolviku tee

kohta välja toodud vaid terviktee nimi ja number, nii nagu see oli ka teeseaduse alusel

vastuvõetud Padise Vallavolikogu määrustes. Kolviku tee kohalike teede nimekirjas avaliku

teena eksisteerimine ei saanud olla kaebajatele üllatuseks. Kaebajad on kasutanud ära

teeseaduse kehtetuks tunnistamisega tekkinud olukorda, kus vallavolikogu pidi kiiresti

kehtestama uue teede nimekirja – vastasel juhul poleks Padise piirkonnas olnud ühtki kohalikku

teed. Uue samasisulise nimekirja kehtestamisega 2018. aastal tekkis võimalus õigusakti

vaidlustamiseks, kuigi nimekiri oli eelmisega identne. Kinnistute omanikud pidid teadma, et

Kolviku tee on olnud aastakümneid kohalike teede nimekirjas ja valla poolt hooldatav ning

aktsepteerisid seda.

3)

Kehtiva seaduse alusel on võimalik eratee avalikku kasutusse määrata KAHOS-le

viitavas ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg-s 2 sätestatud korras, samuti kehtivad ehitusseadustiku

ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 24 kohaselt edasi TeeS § 4 lg 3 alusel sõlmitud

lepingud. Eelmine EhS § 94 lg 2 redaktsioon nägi ette notariaalse lepingu sõlmimise.

Notariaalseid ega kirjalikke lepinguid kaebajatega sõlmitud ei ole. Vallavolikogu on uue

kohalike teede nimekirja kehtestamist korduvalt arutanud. Paraku läbib arvestatav hulk endise

Padise valla territooriumil asuvaid teid erakinnistuid, mille kasutamiseks on kirjalikud või

notariaalsed lepingud sõlmimata ning sundvaldused seadmata. Sarnaselt olemasoleva nimekirja

osalise tühistamisega võib uue nimekirja kinnitamisel tekkida arvukaid vaidlusi tee

kasutusõiguste üle ja suletakse tervikteede eraomandis olevad lõigud. Erastamisaegne avalike

ja erateede normistik ja selle hilisem muutmine on tekitanud olukorra, kus maa omanikud

võivad pahatahtlikult teelõike sulgeda, lõhkudes ühtse terviku ning piirates teiste isikute

ligipääsu nende kinnistutele. Selline olukord tekkis ka Piunse ja Kolviku tee puhul.

4)

Lääne-Harju vallavolikogu seadis 26.01.2021 otsusega nr 7 „Sundvalduse seadmine ja

eratee avalikuks kasutamiseks määramine“ sundvalduse kaebajatele kuuluvatele Kolviku tee

lõikudele ja määras vaidlusalused teelõigud avalikku kasutusse. Kuna kehtestatud on uus

õigusakt, siis pole enam põhjust vaielda vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr 121 kinnitatud

Padise piirkonna kohalike teede nimekirja üle.

3-20-1305

6(9)

7. AV, BV ja RK vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata.

1)

Kaebus on esitatud tähtaegselt. AV sai vaidlustatud otsuse olemasolust teada Perbi-

Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneeringu menetluses vastustaja poolt 11.06.2020 kirjaga

esitatud Alliklepa Arenduse OÜ 18.05.2020 seisukohast, milles viidati 25.09.2018 otsusele. AV

nõudis seejärel otsuse vastustajalt välja ning sai selle 22.06.2020. BV ja RK said otsusest teada

vastustajale tehtud teabenõude vastusest 25.06.2020.

2)

Halduskohus leidis õigesti, et Kolviku tee avalikuks kasutamiseks määramisel puudus

õiguslik alus ning kaebajate kinnistute osas oli valla 25.09.2018 otsus õigusvastane. Praegune

vaidlus on analoogne haldusasjaga nr 3-18-2426. Apellantide väide vaikiva kokkuleppe kohta

Kolviku tee kasutamiseks on alusetu. Kaebajad ei ole vastustajaga sõlminud ühtegi kokkulepet

Kolviku tee kasutamise kohta. Kuivõrd riigil või kohalikul omavalitsusel peab olema piiratud

asjaõigusest tulenev õigus teealuse maa kasutamiseks, on vaikiva kokkuleppe olemasolu

välistatud.

3)

Halduskohus tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud. Apellantidel ei ole õigust nõuda, et

Kolviku tee oleks kaebajatele kuuluvas osas avalikult kasutatav. Kolviku tee ajalooline kasutus

on asjasse puutumatu. Apellantide väide juurdepääsu kaotamise kohta on alusetu. Kolviku teed

lääne suunast kasutada soovivatel isikutel on võimalik helistada värava juurde märgitud

telefoninumbril. Lisaks ei ole kaebajate kinnistute läbimine apellantide jaoks ainus võimalus

avalikult teelt enda kinnisasjadele pääsemiseks. Apellantide õigust detailplaneeringu

koostamisele ei ole riivatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus kaasas apellandid asja menetlusse ning andis neile seeläbi võimaluse oma

õigusi kaitsta ja seisukohti esitada. Asjaolu, et halduskohus apellante menetlusse ei kaasanud,

ei ole praeguses asjas halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.

9. Kaebajad taotlevad apellantide 05.05.2021 menetlusdokumendi tähelepanuta jätmist,

kuivõrd see on esitatud hilinemisega. Ringkonnakohus märgib, et andis 08.02.2021 määrusega

täiendavate taotluste ja tõendite, mida varem ei saanud esitada, esitamiseks aega kuni

28.04.2021 ning vastaspoolele selleks kuupäevaks esitatud menetlusdokumentide suhtes oma

seisukoha

esitamiseks

aega

kuni

05.05.2021.

Kuivõrd

apellantide

05.05.2021

menetlusdokument ei sisalda taotlusi ega uusi asjaolusid, vaid kokkuvõtet apellantide

seisukohtadest, ei ole ringkonnakohtul alust seda tähelepanuta jätta.

10. Apellandid leiavad, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega, kuivõrd kaebajad pidid

25.09.2018 otsusest teada saama hiljemalt 2019. a märtsis, mil toimus Perbi-Nurme ja Perbi-

Heinamaa detailplaneeringu eskiisi arutelu. Lisaks on apellandid viidanud AV 01.10.2018

vastuväidetele ja kaebajate 25.02.2019 ühiselt esitatud vastuväidetele. Ringkonnakohus märgib,

et kõnealused kirjad keskenduvad juurdepääsutee küsimusele, kuid neist ei nähtu, et kaebajad

olid teadlikud kohalike teede nimekirja kehtestamise otsusest. Apellandid ei ole esitanud

detailplaneeringu eskiisi arutelu protokolli ega isegi väitnud, et eskiisi arutelul mainiti

25.09.2018 otsust. Kolmandatel isikutel nende kinnistuid läbiva tee kasutamise senisest

lubamisest ei saa järeldada kaebajate teadlikkust sellest, et Kolviku tee on kantud kohalike teede

nimekirja ilma kaebajate kinnistuid koormava piiratud asjaõiguse seadmiseta. Kaebuse kohaselt

sai AV 25.09.2018 otsusest teada vastustaja 11.06.2020 kirja lisadega tutvudes ning esitas

seejärel vastustajale teabenõude, millele vastuseks edastati talle 22.06.2020 vaidlusalune otsus.

Kaebuse väidete kohaselt esitas ka RK vastustajale samasisulise teabenõude ning sai otsuse

3-20-1305

7(9)

kätte 25.06.2020, informeerides sellest ka BV. Puuduvad tõendid ning samuti pole kohtule

esitatud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kaebajad said 25.09.2018 otsusest teada kaebuses

väidetust varem. Kaebus on esitatud 10.07.2020 ehk HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud 30-päevase

tähtaja jooksul ning on seega tähtaegne.

11. TeeS § 4 lg 3 teise lause järgi määras KOV eratee avalikuks kasutamiseks tee omaniku

nõusolekul ja tingimustel ning KOV ja tee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. 01.07.2015

jõustunud EhS § 94 lg 2 järgi pidi KOV-l olema selleks, et erateed avalikult kasutatavaks

määrata, õigus kasutada teealust maad tulenevalt piiratud asjaõigusest. Kui omanik ei nõustunud

piiratud asjaõigusega, tuli seada kinnistule sundvaldus. 01.07.2018 jõustus EhS § 94 lg 2

muudatus, mille järgi tuleb riigil või KOV-l otsustada eratee avalikes huvides omandamine või

sellele sundvalduse seadmine. Sundvalduse seadmise kord on sätestatud kinnisasja avalikes

huvides omandamise seaduse (KAHOS) §-s 39. Seega võis KOV nii varem kehtinud kui ka

praegu kehtiva õiguse alusel määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli

saanud õiguse teealust maad kasutada. Selleks oli vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada

tema kinnistule sundvaldus. Leping või sundvalduse seadmise otsus reguleerib maaomaniku ja

KOV vahelisi suhteid. Tee avalikuks kasutamiseks tunnistamise otsus (praegusel juhul kohalike

teede nimekirja kinnitamine) on aga asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud

haldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2), mis kehtib igaühe suhtes (HMS § 60 lg

2) ning millest tuleneb AÕS § 155 lg‑s 1 sätestatud seadusjärgne kitsendus ehk igaühe õigus

teed kasutada (Riigikohtu 13.10.2020 määrus nr 3-19-2255, p-d 11.1–11.3; vt ka 14.06.2017

otsus nr 3-3-1-6-17, p-d 10 ja 17 ja 09.11.2016 otsus nr 3-3-1-57-16, p-d 14 ja 15).

Ringkonnakohus märgib, et KAHOS seletuskirja (Riigikogu XIII koosseis, 598 SE) kohaselt

muudeti EhS § 94 lg-t 2, kuna puudus vajadus eraldi reguleerida piiratud asjaõiguse seadmist;

eratee avalikuks kasutamiseks määramine käib KAHOSes reguleeritud sundvalduse seadmise

teel ja sellega seatakse kinnisasjale avalik-õiguslik kitsendus (lk 44). Viidatud seletuskirjast ei

järeldu, et sooviti muuta senist korda, mille kohaselt peab piiratud asjaõiguse seadmine

toimuma enne eratee avalikuks kasutamiseks määramist.

12. Vastustaja on ringkonnakohtule esitanud 08.06.1998 korralduse nr 92m Kuusiku-Antsu ja

Kuusiku-Sauna (Kadakaoksa kinnistu tekkis Kuusiku-Sauna maaüksuse jagamise tulemusel)

maaüksuste tagastamise kohta VJ-le, milles on sätestatud kohustus tagada tagastatavat

maaüksust läbiva tee avalik kasutus. Vastustaja selgituse kohaselt peeti sellist märget AÕS §

155 lg 1 järgse seadusjärgse kitsenduse tekkimise aluseks. Sellele järgnevalt on Kolviku tee

alates 12.05.2004 kantud vastustaja kehtestatud kohalike teede nimekirjadesse.

Alates teeseaduse jõustumisest 23.03.1999 kohaldus tee olemasolu ja õigusliku staatuse

määratlemisel nimetatud seadus ning alates 01.07.2015 ehitusseadustik. Kokkulepe kinnisasja

koormamiseks asjaõigusega peab olema notariaalselt tõestatud (AÕS § 641 lg 1). Notariaalset

ega kirjalikku lepingut teealuse maa kasutamiseks piiratud asjaõiguse seadmise kohta kaebajate

ega samade kinnistute varasemate omanikega ei ole vastustaja kinnitusel sõlmitud. Apellantide

väide vastustaja ja teealuse maa omanike vahel vaikimisi sõlmitud kokkuleppest ei põhine

kehtival õigusel. Kaebajatele võis Kolviku tee kohalike teede nimekirja kandmisest tuleneda

kohustus taluda tee kasutamist AÕS § 155 lg 1 alusel, kuid tee ajalooline kasutus ja

väljakujunenud tava ei saa asendada seaduses sätestatud korda eratee avalikuks kasutamiseks

määramisel. 2002. aastal kehtestatud Padise valla üldplaneeringus on Kolviku tee määratletud

kohaliku üldkasutatava teena. Üldplaneering saab siiski olla vaid sundvalduse seadmise aluseks,

mitte aga tee avalikku kasutusse määramise aluseks (Riigikohtu 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-6-

17, p 19). Ka detailplaneering ei ole kinnisasja seadusjärgne kitsendus AÕS § 155 lg 1 mõttes

ega asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks (Riigikohtu

22.03.2006 otsus nr 3-2-1-5-06, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsus nr 3-09-1655,

p 11). Samuti ei ole asjakohane see, et Kolviku tee oli juba varasemalt kantud Padise valla

3-20-1305

8(9)

kohalike teede nimekirja, sest sellekohane haldusakt oli alates 19.05.2018 tunnistatud

kehtetuks. Tee ajalooline kasutus ja selle kajastatus planeeringutes omavad tähtsust pigem

sundvalduse seadmisel. Kuna kaebajate kinnistuid läbivates lõikudes ei ole Kolviku teed

seaduses ettenähtud korras (EhS § 94) määratud avalikuks kasutamiseks ning seetõttu ei saa

nimetatud osas olla tegemist avalikult kasutatava teega EhS § 92 lg 5 tähenduses ega ka

kohaliku teega EhS § 92 lg 7 tähenduses, siis on Kolviku tee tervikteena kohalike teede

nimekirja kandmine õigusvastane.

13. Praeguse vaidluse asjaolud sarnanevad olulises osas haldusasja nr 3-18-2426 (Piunse tee

vaidlus) asjaoludega ning seega on halduskohus põhjendatult tuginenud otsuse tegemisel

ringkonnakohtu 06.02.2020 lahendile viidatud asjas. Halduskohtule ei ole alust heita ette

uurimispõhimõtte rikkumist, kuivõrd Kolviku tee senine kasutus ja hooldamine ning seda

puudutavad planeeringud ja muud haldusaktid ei väära fakti, et enne Kolviku tee kandmist

kohalike teede nimekirja ei sõlmitud kaebajatega seaduses sätestatud vormis kokkulepet ega

seatud sundvaldust. Apellantidega sõlmitud kokkulepped teemaa avalikku kasutusse andmise

kohta, apellantide soov oma kinnistuid planeerida ning nende usaldus 25.09.2018 otsuse

kehtivuse suhtes ei välista Kolviku teed puudutavas osas õigusvastase haldusakti osalist

tühistamist. Asja lahendamisel pole tähtsust kaebajate võimalikel ajenditel kaebuse esitamiseks.

Apellantide väide kaebuse ennatlikkusest on alusetu.

14. Pärast halduskohtu otsuse tegemist on vastustaja 26.01.2021 võtnud vastu otsuse nr 7,

millega on seatud sundvaldus mh Kuusiku-Antsu ja Kadakaoksa kinnistutele (otsuse p-d 1.1 ja

1.2) ning vastavad Kolviku tee lõigud on määratud avalikku kasutusse ja kantud teeregistrisse

(otsuse p-d 4.1 ja 4.2). Vastustaja arvates tuleneb nimetatud otsusest uus õiguslik alus tee

avalikuks kasutamiseks ning puudub vajadus vaielda 25.09.2018 otsuse õiguspärasuse üle.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebajad on 26.01.2021 otsuse halduskohtus vaidlustanud

(haldusasi nr 3-21-416) ning halduskohus on 02.03.2021 määrusega peatanud vaidlustatud

otsuse täitmise kaebajate kinnistuid puudutavas osas, tingimusel, et kaebajad ei takista enda

kinnistuid läbival Kolviku tee lõikudel läbipääsu.

HKMS § 158 lg 2 järgi teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise

aja seisuga. Sama põhimõtet väljendab HMS § 54, mille kohaselt peab haldusakt olema

kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega. Nendest sätetest tulenevalt saab kohus

haldusakti õiguspärasuse hindamisel arvestada üksnes nende asjaoludega, mis olid olemas

otsuse tegemise ajal. Sundvalduse seadmine ei muuda 25.09.2018 otsust tagantjärele

õiguspäraseks. 26.01.2021 otsusega ei ole 25.09.2018 otsust kehtetuks tunnistatud ning seega

ei ole tegemist HKMS § 152 lg 1 p-s 4 sätestatud olukorraga. Arvestades, et 26.01.2021 otsusest

tuleneb õiguslik alus tee avalikuks kasutamiseks ning asjas nr 3-21-416 tehtud kohtumäärusest

tulenevalt ei ole kaebajatel lubatud tee kasutamist takistada, ei too 25.09.2018 otsuse osaline

tühistamine kaasa olukorda, kus apellandid kaotavad juurdepääsu Kolviku tee kaudu oma

kinnistutele.

15. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Apellatsioonkaebuse esitanud kolmanda isiku suhtes kohaldatakse samas paragrahvis poole

kohta sätestatut. Kuna kolmandate isikute apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad

apellatsiooniastme menetluskulud nende kanda.

Kaebajate apellatsiooniastme menetluskuluks on 1792 euro (sh käibemaks) suurune

õigusabikulu. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajate apellatsiooniastme menetluskulu, mis

on samas suurusjärgus esimese kohtuastme menetluskuluga, vajalik ja põhjendatud (HKMS §

3-20-1305

9(9)

109 lg 6). Halduskohus vähendas kaebajate kasuks vastustajalt väljamõistetavat summat HKMS

§ 108 lg 2 alusel. Apellatsiooniastmes puudub alus kaebajate menetluskulude vähendamiseks.

Kaebajad on taotlenud nende menetluskulude jagamist selliselt, et 50% kuludest mõistetakse

välja AV kasuks ja 50% RK kasuks. Seega tuleb kolmandatelt isikutelt mõista kummagi kaebaja

apellatsiooniastme menetluskulude katteks 896 eurot.

Vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente,

mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)