3-20-1980/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.05.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1980

Haldusasi

XX,

CC,

YY

ja

QQ

kaebused Politsei- ja

Piirivalveameti 28.08.2020 otsuste nr 7002010015-1,

7002010016-1,

7002010017-1

ja

7002010018-1

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I – XX

Kaebaja II – CC

Kaebaja III – YY

Kaebaja IV –

QQ, kaebajate ühine esindaja

vandeadvokaat Urmas Arumäe

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja

Sarap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX, CC, YY ja QQ ning Politsei- ja Piirivalveameti

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX, CC, YY ja QQ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

04.12.2020 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata osas, milles halduskohus jättis

kaebajate kaebused rahuldamata.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Muuta Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsuse resolutsiooni punktis 5 kohaldatud

esialgse õiguskaitse abinõu ning keelata Politsei- ja Piirivalveameti 28.08.2020 otsuste nr

7002010015-1, 7002010016-1, 7002010017-1 ja 7002010018-1 resolutsiooni punkti 2 (st

lahkumisettekirjutuste) sundtäitmine

kuni

lõpplahendi

jõustumiseni käesolevas

haldusasjas.

Esialgse õiguskaitse abinõu muutmine jõustub kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest

või juhul, kui QQ käib koolis, siis alates 2020/2021. õppeaasta suvise koolivaheaja algusest.

4. Jätta kaebajate apellatsioonimenetluse menetluskulud osas, milles neile on antud

menetlusabi, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3-20-1980

2(11)

5. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebajate nimed ja sünniajad ning päritoluriik

ja selle kohanimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.06.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. W kodanik XX (kaebaja I), tema abikaasa CC (kaebaja II) ning nende lapsed YY (kaebaja

III) ja QQ (kaebaja IV) lahkusid W-st Saksamaale 2019. a juulis Eesti väljastatud Schengeni

viisa alusel. Nad esitasid Saksamaal 09.09.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. Kaebajad anti

Eestile üle 23.01.2020 ja nad esitasid siin rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 28.08.2020 otsustega nr 7002010015-1 (kaebaja

I), 7002010016-1 (kaebaja II), 7002010017-1 (kaebaja III) ja 7002010018-1 (kaebaja IV)

rahvusvahelise kaitse taotlused välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

§ 201 p-de 2 ja 4 järgi põhjendamatuks ja lükkas need VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi

(resolutsiooni p 1); tegi kaebajatele väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72

lg 2 p-de 1–3 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (resolutsiooni p 2) ning kohaldas VSS §

74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni

p 3).

Kaebaja I selgitas 07.05.2020, et tema isa oli ohvitser range režiimiga vanglas ja kui sealsed

kinnipeetavad vabanesid, said nad riigiametites kõrged ametikohad ning hakkasid kaebaja I isa

tagakiusama. Lõpuks leidsid nad isa üles ning 2012. a jaanuarist juunini oli isa samas vanglas

kinnipeetav. Isa suri 2012. a sügisel. Seejärel hakati uurima kaebaja I kohta, oli väljapressimisi,

kaebajat I ja tema perekonda ähvardati. 2015. a septembris peeti kaebaja I kaheks kuuks kinni,

teda peksti ja öeldi, et temaga käitutakse nii, nagu tema isa käitus vangidega. Lunaraha tasumise

järel pääses kaebaja I vabadusse. 2015. a lõpus kolis kaebaja I perega B-st XXX asuvasse

MMM. Seal elas kaebaja I rahulikult, kuni 2016. a-l teavitati kohalikku politseid, et kaebaja I

on terrorismi ja ekstremismi pärast tagaotsitav. Politseijaoskonnas töötav sugulane hoiatas

kaebajat I, mille järel kaebaja I asus end varjama. See kestis 2019. a-ni, kuni kaebaja I lahkus

päritoluriigist. Neid kaebaja I ütlusi arvestades on tema tagakiusajaks riigivõim ning

tagakiusamise aluseks kuulumine sotsiaalsesse gruppi (kaebaja I perekond). Kaebaja I

07.05.2020 ütlused on vastuolus 24.01.2020 ütlustega, mille ta andis pärast Saksamaalt

3-20-1980

3(11)

üleandmist (nt osas, millal isa vangi pandi ja suri, kus ja millal kaebajat I peksti, millal hakati

kaebajat I jälitama). Samuti on 07.05.2020 ütlustes palju sisemisi vastuolusid. Muu hulgas ei

saa seetõttu lugeda tõendatuks, et kaebaja I isa töötas vanglas, teda vahistati ja kaebajal I oli

oma isa tõttu probleeme. Ütlused kaebajat jälitavate isikute kohta on samuti pinnapealsed ja

vastuolulised. MMM-s aset leidnud sündmuste kohta antud ütlused on vastuolus kaebaja I

pereliikmete seletustega. Kaebaja I abikaasa sai probleemideta töötada meditsiinisüsteemis ja

lapsed koolis käia. Väited ekstremistide ja terroristide nimekirjas olemisest ei ole ka usutavad,

sest kaebaja I sai MMM-s pikka aega rahulikult elada, hiljem legaalselt taotleda

reisidokumendid ja päritoluriigist lahkuda. Eelnevast järeldub, et kaebaja I on tõenäoliselt

andnud PPA-le teadvalt ebaõigeid ütlusi rahvusvahelise kaitse seisukohalt oluliste asjaolude

kohta (VRKS § 201 p 2).

Teiseks väitis kaebaja I tagakiusamist põhjusel, et ta on W idaosas asuvast MMM-st pärinev

ismaeliit. Päritoluriigi teabe kohaselt ei ole kaebaja I taustaga isikul takistusi päritoluriiki tagasi

pöörduda. W rahvastikust 90% on islamiusku, enamik neist Hanafi koolkonna sunniidid.

Umbes 4% on šiiitidest ismaeliidid, kellest suurem osa elab riigi idaosas MMM autonoomses

oblastis. Varem toetas riigivõim tuliselt ilmalikku riigikorda, kuid alates 2018. a-st otsustas

president uue usupoliitika kasuks, mille kohaselt on eriline roll Hanafi koolkonnal. See seab

ohtu mh ismaeliitide kogukonna. Demograafiline ja sotsiaalpoliitiline olukord riigi idaosas on

keeruline. Pamiirid, kes moodustavad enamiku MMM autonoomise oblasti elanikest, on

ajalooliselt vaadanud šiiitliku Iraani poole. Riigi keskvõim on aga püüdnud ismaeliite lõimida

W ühiskonda, et nad ei langeks Iraani või Afganistani mõju alla. Lõimimisel on saavutatud

mõningast edu, kuna nõukogude pärandi tõttu ei ole ismaeliidid igapäevaelus kuigi usklikud.

Usukonfliktide arv on siiski võrdlemisi väike. Usuküsimused ei lähe kohalikele eriti korda.

XXX ismaeliitide kogukonna suhtes esineb diskrimineerimist, neile omistatakse stereotüüpe ja

nende suhtes ollaks eelarvamuslikud, kuna nende usupraktikad on teistsugused. Samas ei ole

olukord nii tõsine, et kvalifitseeruda usuliseks tagakiusamiseks. Seega on teinud kaebaja I selles

osas selgelt valesid või ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriigi teabega ja muudab

seetõttu ebausutavaks kaebaja I väited sellest, et ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise

tingimustele (VRKS § 201 p 4).

Kaebajat I ei saa tunnustada ka täiendava kaitse saajana. Päritoluriigis ei toimu sellist

relvakonflikti, mille tõttu oleks tal ohtlik sinna naasta.

Kaebaja I 06.07.2020 kirjalikud seisukohad ei muuda PPA järeldusi, sest kaebaja I kirjeldab

peamiselt üldist olukorda W-s, mitte isiklikke asjaolusid. Kaebaja I on allkirjaga kinnitanud

vestluse protokollis kirjapandu õigsust. Vastuolusid ei saa õigustada kaebaja I väsimusega.

Kaebajale I tuleb teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldada tema suhtes

sissesõidukeeldu pikkusega viis aastat. Kaebaja I on varjupaigasüsteemi kuritarvitanud. Tema

rahvusvahelise kaitse taotlus oli selgelt põhjendamatu ning ta esitas selles teadvalt

valeandmeid. Tema seletused on ebatõenäolised ja vastuolus päritoluriigi teabega. Kaebaja I

suhtes esineb põgenemisoht, sest ta on mõista andnud, et ei soovi lahkuda päritoluriiki, vaid

Saksamaale, kus elab tema õde. Puuduvad majanduslikud, sotsiaalsed või tervislikud põhjused,

mis välistaksid lahkumisettekirjutuse tegemise või sissesõidukeelu kohaldamise. Side Eestiga

puudub, kuid side päritoluriigiga on alles. W naasmine ei ole kaebaja I jaoks ohtlik.

Kaebajate II, III ja IV põhjused rahvusvahelise kaitse saamiseks tulenesid kaebajaga I seotud

põhjustest. Nende ütlused on samuti üldsõnalised ja vastuolulised ning neist ei saa järeldada

perekonna tagakiusamist. Kaebaja IV on alaealine (sündinud XX.XX.XXXX), kuid siiski

piisavalt vana, et osata taotluse asjaolude kohta sisulisi ütlusi anda. Kaebaja IV parimates

huvides on olla koos oma perekonnaga. Kaebaja III on noor naine (sündinud XX.XX.XXXX),

kuid keskharidusega täisealise isikuna peaks oskama selgitada, mida ta päritoluriigis kardab.

3-20-1980

4(11)

Teatud stress ja ärevus PPA-le ütlusi andes on tavapärane, kuid see ei selgita seletuste detailide

vähesust ja ebajärjekindlust. Nende taotlused tuleb jätta rahuldamata ning neile tuleb teha

lahkumisettekirjutus ja kohaldada nende suhtes sissesõidukeeldu samadel põhjustel, mis

kaebaja I puhul.

3. XX, CC, YY ja QQ esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused PPA 28.08.2020 otsuste

tühistamiseks (haldusasjad nr 3-20-1980 ja 3-20-1982), mille halduskohus liitis ühte

menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-20-1980.

Kaebajad põgenesid päritoluriigist, sest kaebaja I isa töötas vanglas kõrgel ametikohal. Pole

täpselt teada, mis vanglas juhtus, kuid pärast kaebaja I isa surma 2012. a-l on hakatud kaebajaid

jälitama ja neid soovitakse tappa. Tegemist on veritasuga. Kaebaja I isal võis tekkida konflikte

kinnipeetavatega, sh võis keegi vanglas surma saada. Veritasu kandub edasi põlvest põlve.

PPA järeldas ekslikult, et kaebajad ei ole usaldusväärsed. Kaebajad saavad anda vajadusel

täiendavaid selgitusi kohtuistungil. Kaebaja I ei andnud tahtlikult valeütlusi, vaid võis ärevuse

tõttu asju segi ajada. Kuna tema tagakiusajaks oli politsei, siis ta kartis ka PPA ametnikke.

Vastuvõetav pole PPA järeldus, et ebausaldusväärsed on ka alaealine kaebaja IV ja väga noor

kaebaja III. Nemad ei ole mingeid viisaasju ajanud ega lennupileteid ostnud, vaid olid oma

vanematega kaasas, sõltumata enda tahtest. Nad ei ole oma isa peksmist vms vägivallategusid

ise pealt näinud, vaid rääkisid seda, mida on oma vanematelt kuulnud. Vanematega juhtunu

tõttu kartsid ka lapsed politseid.

PPA sai valesti aru kaebajate selgitusest, et nad kuulusid opositsiooni. Kaebajad pidasid silmas,

et nad ei kuulu võimulolevasse klanni, sest tavamõistes poliitilist opositsiooni Ws praktiliselt

polegi. Demograafiline ja sotsiaalpoliitiline olukord päritoluriigi idaosas on keeruline ja seda

möönab ka PPA. Seega tagasipöördumisel kiusataks kaebajaid taga „vale“ klanni liikmetena.

Kaebajaid kiusatakse tagasi ka nende usu tõttu. Kaebajate elukohas oli ismaeliitide kogukond,

kus inimesed hoidsid kokku ja teatasid, kui sunniidid saabusid kedagi otsima – see võimaldas

otsitaval isikul nende eest peitu minna.

Kaebajate III ja IV suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on arusaamatu. Kaebaja IV oli alealine

ja kaebaja III on väga noor neiu. Nad olid mõlemad oma vanemate mõju all ning neil puudus

sõnaõigus päritoluriigist lahkumise osas. On alusetu neile ette heita tahtlikku valeandmete

esitamist. Neid asjaolusid ei ole PPA arvesse võtnud.

4. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebused rahuldamata, jäädes vaidlustatud

haldusaktides toodud põhjenduste juurde.

Kaebuses toodud uusi väiteid arvestades kontrollis PPA täiendavalt veritasuga seonduvat.

Päritoluriigi teabe järgi ei ole see viimasel aastakümnel probleemiks olnud. Veritasu väited pole

usutavad ka põhjusel, et kaebaja I suhtes oleks selle täideviimine olnud võimalik juba ammu.

Kaebajate väitel peksti kaebajat I pärast tema isa surma ühel korral ja pärast kinnipidamist

vabastati vanglast süüdistust esitamata. Pealegi oli kaebajatel võimalik probleemideta taotleda

dokumente ja seaduslikult riigist lahkuda. Kaebajad ei viidanud haldusmenetluses veritasule.

Kaebajate usulisel põhjusel tagakiusamine ei ole usutav. Nad olid ismaeliidid ka enne kaebaja

I isa surma ja siis ei olnud neil oma usu tõttu probleeme. Päritoluriigi teave ei kinnita samuti

ismaeliitide tagakiusamist.

Kaebajate III ja IV suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud. Nad põiklesid seletuste

andmisest kõrvale, mis tekitab kahtluse, et nende seletused ei ole tõesed. Seega on ka nemad

varjupaigasüsteemi kuritarvitanud. Kaebajad on noored, kuid pidid oma tegudest aru saama.

5. Tallinna Halduskohus tühistas 04.12.2020 otsusega kaebaja IV suhtes 28.08.2020 otsuse

nr 7002010018-1 p-s 3 kohaldatud sissesõidukeelu ja jättis muus osas tema kaebuse

3-20-1980

5(11)

rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis kaebajate I, II ja III kaebused rahuldamata (resolutsiooni

p 2); vabastas kaebajad esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust (resolutsiooni p 4);

kohaldas esialgset õiguskaitset ning peatas 28.08.2020 otsuste p 1 kehtivuse kuni asjas tehtava

kohtuotsuse jõustumiseni, lubades PPA-l alustada vajadusel isikute tagasisaatmiseks vajalike

dokumentide taotlemist nende päritoluriigist enne kohtuotsuse jõustumist (resolutsiooni p 5).

Rahvusvaheline kaitse

Halduskohus nõustus vaidlustatud haldusaktide põhjendustega ega korranud neid (HKMS §

165 lg 2). Kaebajate tagakiusukartust tuleb hinnata sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel

(kaebajate perekond), arvestades ka kaebajate usulist kuuluvust (ismaeliidid). Tagakiusajaks on

politsei. Tagakius seisneb kaebajate väitel selles, et kaebaja I isa töötas vanglas ajal, kui osa

praeguseid politseiametnikke olid seal kinnipeetavad. Pärast isa surma hakkasid endised vangid

kaebajat I tülitama ja temalt majanduslikke hüvesid välja pressima. Ühel korral peeti kaebaja I

kinni ja septembris-oktoobris 2015 viibis ta eeluurimisisolaatoris, kuigi ühtki ametlikku

süüdistust talle ei esitatud. Pärast B-st MMM lahkumist väljendus tagakius selles, et kaebaja I

kohta käidi politseijaoskonnas küsimas, samuti on kohalikule politseile väidetud tema

kuulumist terroristide ja ekstremistide nimekirja. Kaebajat I koheldakse halvemini ka pamiiri

päritolu ja ismaeliidi usu tõttu. Kaebajaga I seotud asjaolude tõttu on ohus terve perekond.

Kaebajate I ja II seletused on vastuolulised ja ebajärjekindlad ega ole kooskõlas päritoluriigi

teabega. PPA on seda haldusaktides piisavalt põhjendanud. Vastuolusid ja muid puudusi ei

kõrvaldanud kohtuistungil antud seletused. Kaebajate üldine usaldusväärsus on madal.

Kohtuistungil selgus, et kaebajad III ja IV ei ole tagakiusuga seostatavaid intsidente vahetult

pealt näinud ja nende teadmised põhinevad vanemate selgitustel. Kaebaja II teab MMM-s

elatud ajal (2015–2019) toimunud ähvardustest samuti vaid abikaasa seletuste põhjal. Ainsat

nimeliselt teada olevat ähvardajat pole kaebaja II kunagi näinud. Kaebajate II, III ja IV seletuste

järgi oli MMM-st lahkumise tegelikeks põhjusteks selle piirkonna sotsiaal-majanduslikud

probleemid (pole ülikoole, arstiabi pole piisavalt kättesaadav, häid töökohti on vähe) ning

üldine olukord päritoluriigis (demokraatia puudumine, korruptsioon, teatud ühiskonnagruppide

diskrimineerimine, sõnavabaduse piiramine). Kaebajate I, II ja III osas on põhjendatult

kohaldatud VRKS § 201 p 2 (teadvalt ebaõigete andmete ja seletuste andmine). Isegi kui

kaebajale IV ei saa tema alaealisuse tõttu ette heita teadlike valeütluste andmist, sest ta oli oma

vanemate mõju all, on vaidlustatud haldusakti resolutsioon ka tema suhtes igal juhul õige.Tema

taotlus rahuvusvahelise kaitse saamiseks on põhjendamatu VRKS § 20 alusel.

Kaebajate B-st lahkumise põhjus võis olla kaebajate usuline kuuluvus, kuid neile osaks saanud

kohtlemine ei ületanud lävendit, mis õigustaks rahvusvahelise kaitse andmist, isegi kui

solvajaks on võimuesindajad. Kaebaja II kinnitas kohtuistungil, et mošees käimisele ei tehtud

takistusi. Kaebaja II töötas B-s ja MMM-s meditsiinisüsteemis, lapsed käisid koolis, kaebaja I

töötas 15 aastat metallitehases ja viimases elukohas oli põllutööline. Kaebaja II selgituse järgi

lahkus ta töölt omal algatusel. Isegi kui politseiametnikud tegelesid B-s väljapressimisega

(nõudsid restoraniarvete maksmist või tasuta metallesemete valmistamist), pole need

intsidendid piisavalt tõsised ja juhtusid ammu. MMM on ismaeliitide piirkond ja kaebajate

sõnul on terve asula nende sugulased. Mis puudutab kaebajate pamiiri päritolu, siis PPA

analüüsitud päritoluriigi teabe kohaselt esineb nende suhtes eelarvamusi ja diskrimineerimist,

kuid olukord ei ole tõsine. Kaebajad ei ole välja toonud andmeid, millest saaks järeldada

vastupidist. Üldine demokraatia defitsiit, inimõiguste piiramine või sotsiaalne ebavõrdsus

päritoluriigis ei anna alust tunnustada kaebajaid pagulastena.

Kohtumenetluses tõid kaebajad uue asjaoluna välja veritasu ohu. Kaebajate haldusmenetluses

antud seletustes ei olnud viiteid veritasule. Veritasu põhineb väidetavalt kaebaja I isa tegevusel

vanglaametnikuna. Kaebaja isa töötas vanglas 1993. a-ni. Enamik vange vabastati 1991. a-l.

3-20-1980

6(11)

Kaebaja I isa peeti kinni 2012. a-l ning pärast vabanemist ta suri samal aastal. Tagakiusajaks

on kaebaja I isaga samal ajal vanglas viibinud isikud. Seega puudub konkreetne tapetu ja

perekond, kes soovib veritasu. Järelikult pole PPA teinud viga, kui ei käsitlenud sotsiaalse

grupina veritasu ohus perekonda. Kaebajate I ja II kultuurilist tausta ja haridustaset arvestades

ei ole usutav, et veritasu ohu korral poleks nad osanud seda vestlustes välja tuua. Lisaks ei

viidud väidetavat veritasu kaebaja I suhtes täide seitsme aasta jooksul pärast tema isa surma,

mis seab samuti selle väite kahtluse alla. PPA on kohtumenetluses täiendavalt analüüsinud

päritoluriigi teavet, mille kohaselt ei ole veritasu viimase aastakümne jooksul seal enam

aktuaalne.

Alaealise kaebaja IV osas on hinnatud taotlust ka lapse parimate huvide aspektist. Asjaoludest

ei nähtu, et tema huvi oleks elada oma vanematest lahus.

Kaebajad on haldusmenetluses vastanud jaatavalt küsimusele, kas nad mõistavad vene keelt

piisavalt hästi ega ole taotlenud muukeelse tõlgi kaasamist. Ka kohtuistungil ei ilmnenud, et

kaebajate vene keele oskus oleks faktiliste asjaolude väljatoomiseks ebapiisav.

Kohtumenetluses said kaebajad õiguslike küsimuste selgitamiseks riigi õigusabi. Seetõttu ei saa

nõustuda väitega, et vastuolud ja ebaselgused haldusmenetluses antud ütlustes on selgitatavad

kaebajate puuduliku keeleoskusega. Puuduvad ka muud menetlusvead, mis annaks aluse otsuste

tühistamiseks.

Täiendava kaitse osas saab nõustuda PPA otsuste põhjendustega. Kaebajad ei ole toonud välja

päritoluriigi teavet, mis PPA järeldused ümber lükkaks. Kui kaebaja I oleks tõepoolest olnud

terroristide või ekstremistide nimekirjas, poleks tõenäoline, et neile väljastati reisidokumendid

ja lubati riigist seaduslikult lahkuda. COVID-19 pandeemia ei takista kaebajate tagasisaatmist

päritoluriiki, kuid arvestada tuleb vastavaid Euroopa Komisjoni juhiseid.

Lahkumisettekirjutused

Kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine oli haldusaktis toodud põhjustel

õiguspärane. Kaebajale IV tehtud lahkumisettekirjutust ei ole kohane põhjendada valeandmete

esitamisega, sest tegemist on alaealisega, kes ei pruukinud asjaoludest täpselt aru saada ning

võis olla mõjutatud oma vanematest. Kaebajale IV lahkumisettekirjutuse tegemine on siiski

õiguspärane, sest tema rahvusvahelise kaitse taotlus on alusetu ning tagada tuleb tema

lahkumine koos oma perekonnaga. Päritoluriigis ei ähvarda kaebajaid oht nende elule või

tervisele, samuti pole nende väljasaatmine vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIK) art-ga 3.

Sissesõidukeeld

Kaebajate I ja II suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on õiguspärane haldusaktides toodud

põhjustel. Nad on varjupaigasüsteemi kuritarvitanud.

Kaebaja III oli juba Schengeni viisa taotlemise ajal (02.07.2019) täisealine (sündinud X. a-l).

Tal on oma vanematega võrdne haridustase. Täisealine peab vastutama oma tegude eest.

Käsitus noorest naisest kui kaebajate kultuuris otsustusvõimetust isikust ei ole veenev.

Haldusmenetluses antud seletustest nähtuvalt oli kaebajal III arusaam päritoluriigis valitsevast

olukorrast ning ta oskas oma seisukohti põhjendada. Pigem on usutav, et kaebaja III andis

teadvalt valeütlusi, nagu tema vanemadki. MMM jäämine ei olnud välistatud, kui kaebajal III

elas seal palju sugulasi.

Kaebaja IV suhtes kohaldatud sissesõidukeeld tuleb tühistada. Tegemist on 17-aastase isikuga.

Kuigi põhimõtteliselt on vanema kui 13-aastase isiku suhtes võimalik sissesõidukeeldu

kohaldada, peab see olema väga veenvalt põhjendatud, mh tuleb kaaluda, kas alaealisel oli

võimalus reisida vanematest eraldi või oli ta neist sõltuv; kas vanemad võisid mõjutada alaealist

teatud viisil seletusi andma ja kas alaealine oli piisavalt küps, et anda enda seletuste

3-20-1980

7(11)

tõepärasusele iseseisev hinnang. Sellist kaalumist kaebaja IV suhtes tehtud haldusaktist ei

nähtu.

Esialgne õiguskaitse

Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus. Halduskohtu otsuse tegemise järel ei ole neil enam

rahvusvahelise kaitse taotleja staatust (sh võimalust elada majutuskeskuses) ning nad võib

riigist välja saata. Kaebajad saaksid elada kodutute varjupaigas, kuid see ei oleks kooskõlas

alaealise kaebaja IV parimate huvidega, nagu ka kaebaja IV eraldamine perekonnast ja

suunamine asenduskodu teenusele. Kaebajale IV tuleb säilitada tuttav elukeskkond ja võimalus

käia koolis ning elada koos oma perekonnaga. Puuduvad andmed, et kaebajate päritoluriik teeks

takistusi kaebajate naasmisele aja järel, mis eeldatavasti kulub kohtuvaidluse lõppemiseni.

Avalikku huvi arvestades võib PPA teha vajadusel toiminguid kaebajatele lahkumiseks vajalike

dokumentide hankimiseks, kuid päritoluriigi poole pöördudes ei tohi viidata, et tegemist on

varjupaigataotlejatega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX, CC, YY ja QQ esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles

paluvad halduskohtu otsus tühistada osas, milles nende kaebus jäeti rahuldamata, ning saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Halduskohus ei pea otsuses kõiki vaidlustatud haldusakti põhjendusi kordama, kuid pole aru

saada, millised järeldused on kohtu enda omad. PPA ja halduskohus on hinnanud kaebajate

päritoluriigi kultuurilist ja poliitilist olukorda ning kaebajate ütluste usutavust n-ö läänelike

standardite alusel. Samamoodi on kallutatud ka igasugused raportid, millele on vaidlustatud

haldusaktides tuginetud ja mille kohus on kriitikavabalt üle võtnud. Kui kaebajad päritoluriiki

naastes tapetakse, ei kajastuks see üheski raportis, sest nad ei kuulu n-ö valitsevasse klanni.

Kaebajad selgitasid selgelt ja loogiliselt, mida nad kardavad ja miks nad ei saa kodumaale

naasta. Kuna kaebajate tagakiusajaks olid politseiametnikud, ei saa eeldada, et kaebajad

usaldavad automaatselt Eesti politseiametnikke, kes neid küsitlesid. Arvestada tuleb, et

kaebajad olid ütlusi andes erutunud ja võisid detaile segi ajada ka inimlikust eksimusest. Igal

juhul polnud tegemist tahtliku valeütluste andmisega. Kohtu järeldus, et ismaeliitide kohtlemine

mitteusklike või sunniitide poolt ei ületa tagakiusamise lävendit, on vale. Tegemist on

ismaeliitide vastu suunatud igapäevase ja väljakannatamatu hoiaku ja tegevusega. Veritasu ohtu

on kaebajad samuti piisavalt põhjendanud.

Kaebaja III osas oleks pidanud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas arvestama, et

tegemist on väga noore neiuga, kes päritoluriigi tavasid arvestades oli oma perekonna mõju all.

Formaalne täisealisus on läänelik arusaam ega mängi praeguse asja lahendamisel mingit rolli.

7. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebajate apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes varem avaldatud seisukohtade juurde.

8. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles

palub tühistada halduskohtu 04.12.2020 otsuse resolutsiooni p 5.

Kaebajatele ei oleks pidanud säilitama varjupaigataotlejate staatust. Halduskohus möönis, et

tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajatega. Esialgse õiguskaitse kohaldamine võimaldab

kaebajatel süsteemi kuritarvitamist jätkata olukorras, kus nende kaebus on perspektiivitu. Ka

ebaseaduslikult Eestis viibival isikul oleks võimalik koolikohustust täita. Kaebajad oleks

saanud ööbida kodutute varjupaigas. Riigis ebaseaduslikult viibivate isikutena oleks neil olnud

kohustus viivitamata Eestist lahkuda. Kaebajatel puuduvad reisidokumendid. Kui kaebajad on

varjupaigataotleja staatuses, ei ole PPA-l lubatud dokumentide saamiseks vms põhjusel

päritoluriigi poole pöörduda ega kaebajate tagasisaatmist korraldada. Eestil ja Euroopa Liidul

3-20-1980

8(11)

puudub Wga koostööleping riigis ebaseaduslikult viibivate isikute tagasivõtmise kohta, seega

ei ole võimalik prognoosida, kui kaua kaebajate dokumenteerimine ja nende väljasaatmise

ettevalmistamine aega võtaks. Senine praktika näitab, et kolmanda riigi saatkond soovib

dokumente soovivaid isikuid saatkonnas kohapeal küsitleda. Kaebajate suhtes ei saa praegu

kohaldada ka mingeid järelevalvemeetmeid, mis tagaksid lahkumisettekirjutuse täitmist.

9. XX, CC, YY ja QQ palusid jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes selles

osas halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaebajate dokumenteerimisega alustamine on PPA

õigus, mitte kohustus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebajate (I) ja seejärel vastustaja apellatsioonkaebuse

(II) ning jaotab menetluskulud (III).

I

11. Kaebajate apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Kaebajatel ei ole

alust saada rahvusvahelist kaitset. Kaebajatele kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse

tegemine ning kaebajate I, II ja III suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on samuti õiguspärane.

Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus

järgmist.

12. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (sh usk või

kuulumine sotsiaalsesse gruppi) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse)

ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena

tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).

13. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas,

seadusandliku,

täidesaatva

või

kohtuvõimu

diskrimineerivates

meetmetes,

ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt

VRKS § 19 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks,

peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste

inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on

piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1).

Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse

keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati

vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid

eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste

raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).

14. Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib olla õigus saada täiendavat kaitset.

Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine

täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi-

või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu (VRKS § 4 lg

3).

15. VRKS § 201 järgi loetakse taotlus selgelt põhjendamatuks, kui selles esitatud väited ja

põhjendused ei ole seotud VRKS § 20 lg-s 1 nimetatud asjaoludega (s.o asjaoludega, mille

puhul saab isiku kvalifitseerida rahvusvahelise kaitse saajaks) või see on esitatud selgelt

eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja esineb vähemalt üks nimetatud

paragrahvis loetletud üheksast alusest, sh kui taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid, on andnud ebaõigeid seletusi, on teadvalt

3-20-1980

9(11)

jätnud esitamata andmeid või andmata seletusi, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel olulised, või on teadvalt esitanud valedokumente (p 2) või taotleja on teinud

selgelt valesid või selgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva

piisavalt kontrollitud teabega ja see muudab selgelt ebausutavaks tema väited seoses sellega,

kas ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele (p 4). VRKS § 20 lg 2 alusel

lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi.

16. Kaebajate taotlus nende tunnistamiseks pagulasena (VRKS § 4 lg 1) põhineb esiteks

asjaolul, et kaebaja I isa oli kõrge vanglaametnik ja endised kinnipeetavad hakkasid vanglast

vabanedes taga kiusama esmalt kaebaja I isa ning isa surma järel kaebajat I, mille tõttu on ohus

kogu perekond. Selles osas on kaebajate väiteid õigesti hinnatud sotsiaalsesse gruppi kuulumise

alusel. Kaebajate ütlused nende tagakiusamisest sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu on aga

üldsõnalised ja vastuolulised ega ole seetõttu usutavad. PPA on hinnanud iga kaebaja

haldusmenetluses antud seletusi, kõrvutanud neid tema pereliikmete seletustega ja päritoluriigi

teabega ning konkreetse kaebaja suhtes tehtud haldusaktis oma järeldusi põhjendanud.

Halduskohus osutas, et nõustub vaidlustatud haldusaktide põhjendustega neid kõiki kordamata,

mis on HKMS § 165 lg 2 järgi lubatav. Kohtuotsusest on võimalik aru saada, et kohus on

osaliselt korranud haldusaktide põhjendusi ning hinnanud lisaks väiteid, mille kaebajad esitasid

kaebuses ja kohtuistungil. Halduskohus on välja toonud, miks ei ole usutav, et endised

kinnipeetavad, kellest on praegu saanud politseiametnikud, kiusavad kaebaja I isa tegevuse tõttu

kaebajate perekonda taga. Järelikult ei saa kartus politseiametnike ees ka mõistlikult selgitada

kaebajate haldusmenetluses antud seletuste vastuolulisust ja üldsõnalisust, eriti kuna kaebajad

on sama üldsõnaliseks jäänud ka kohtumenetluses. Kaebajate ütlustes on vastuolusid ja

üldsõnalisust liialt palju, et pidada seda ka pelgalt inimlikuks eksituseks. Kaebajad heidavad

apellatsioonkaebuses üldsõnaliselt ette rahvusvaheliste raportite kriitikavaba kasutamist, kuid

ei ole toonud välja ühtki muud päritoluriigi teabe allikat, mis kinnitaks nende seisukohti ja

annaks ringkonnakohtule aluse PPA ja halduskohtu järelduste ümberhindamiseks.

17. Asja lõpplahendust ei muudaks see, kui möönda, et kaebajad III ja IV olid oma vanuse või

soo tõttu kaebajatest I ja II sõltuvad ning andsid PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluses

seletusi vastavalt vanematelt saadud juhistele. Sellisel juhul ei saaks kaebajatele III ja IV ette

heita varjupaigamenetluses teadvalt valeütluste andmist, kuid kuna nende sotsiaalsesse gruppi

kuulumise tõttu tagakiusamise põhjused seonduvad otseselt kaebajast I tulenevate asjaoludega,

mis ei ole leidnud kinnitust, ei saaks kaebajaid III ja IV ikkagi tunnustada pagulastena. Nende

taotlused tuleks ikkagi VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi lükata.

18. Teiseks hindas halduskohus, kas kaebajaid saaks lugeda pagulasteks seetõttu, et nad on

ismaeliidid, keda kiusatakse päritoluriigis taga nende usu tõttu. Halduskohtuga saab nõustuda,

et kaebajaid võidi päritoluriigis nende usu tõttu halvemini kohelda, kuid see ei ületanud oma

olemuselt või korduvuselt künnist, mis annaks aluse lugeda see usuliseks tagakiusamiseks

VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebajate endi seletused ega ka päritoluriigi teave ei kinnita

apellatsioonkaebuse vastupidist üldsõnalist väidet.

19. Kaebajate väidetest või päritoluriigi teabest ei selgu asjaolusid, mis annaksid kaebajatele

alust saada täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Selles osas ei ole apellatsioonimenetluses sisulisi

uusi väiteid esitatud.

20. Kaebajatele tehti VSS § 7 lg 1 ja § 72 lg 2 p-de 1–3 alusel kohe sundtäidetavad

lahkumisettekirjutused. Halduskohus leidis õigesti, tuginedes mh vaidlustatud haldusaktide

põhjendustele, et ühegi kaebaja suhtes tehtud ettekirjutuse tühistamiseks ei ole alust. Kui

kaebaja III noore naisena oli tõepoolest oma vanemate mõju all – mida halduskohus möönis

kaebaja IV puhul –, on tema rahvusvahelise kaitse taotlus siiski põhjendamatu ja tema Eestist

lahkumiseks kohustamine koos oma perekonnaga seetõttu õiguspärane.

3-20-1980

10(11)

21. PPA kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel kõigi kaebajate suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks.

Nimetatud sättest tuleneb, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega,

kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja

arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu

kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib

lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib

sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

22. Kaebaja IV suhtes kohaldatud sissesõidukeelu on halduskohus tühistanud ja selles osas on

kohtuotsus jõustunud. Kaebajate I, II ja III suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on õiguspärane.

Muu hulgas on kohtuotsuses piisavalt ja asjakohaselt põhjendatud, miks on sissesõidukeelu

kohaldamine proportsionaalne ka kaebaja III suhtes. Halduskohus ei ole piirdunud formaalse

viitega kaebaja III täisealisusele, vaid on arvestanud ka tema haridustaset, haldusmenetluses

antud seletuste sisu ja sellest järelduvat arusaamisvõimet ning võimalust jääda päritoluriiki, kus

elas mitmeid kaebajate sugulasi. Kaebajad ei ole esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et

W kultuuris on 21-aastane vallaline naine üldiselt sellisel määral oma vanemate võimu all, et

tal puudub iseseisva otsustamise õigus. Toimikust ei nähtu ka, et kaebaja III vanematel, eeskätt

isal, oleks selliseid äärmuslikke usualaseid või muid vaateid, mille tõttu võiks välistada kaebaja

III võimaluse ise oma elu üle otsustada.

23. Eelneva põhjal jäävad kaebajate apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu

otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 vaidlustatud osas muutmata.

II

24. PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

25. Halduskohus jättis kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused rahuldamata. Kuna see on

lõplik otsus VRKS § 31 lg 1 p 1 tähenduses, lõppes sellega kaebajate rahvusvahelise kaitse

taotleja staatus koos sellest tulenevate õigustega (VRKS § 10 lg 2). Halduskohus kohaldas

otsuse resolutsiooni p-s 5 esialgset õiguskaitset, peatades vaidlustatud haldusaktide p 1 (s.o

kaebajate rahvusvahelise kaitse taotluste tagasilükkamise otsuste) kehtivuse kuni asjas tehtava

kohtuotsuse jõustumiseni, lubades PPA-l siiski vajadusel teha kaebajate väljasaatmise

ettevalmistamiseks vajalikke toiminguid (taotleda päritoluriigist kaebajate tagasisaatmiseks

vajalikke dokumente). PPA vaidlustas esialgse õiguskaitse kohaldamise apellatsioonkaebusega,

mitte ei esitanud eraldi taotlust esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Seega ei pidanud vastustaja

vajalikuks esialgse õiguskaitse taotluse viivitamatut lahendamist (vt Riigikohtu 11.11.2019

määruse nr 3-19-681 p-d 11–13).

26. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuses toodud põhjendused esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks olid kohtuotsuse tegemise ajal põhjendatud. Halduskohus analüüsis senist

kohtupraktikat, sh Riigikohtu 13.11.2020 määrust nr 3-20-349, kuid leidis, et eeskätt alaealise

kaebaja IV parimatest huvidest lähtuvalt (tuttav elukeskkond varjupaigataotlejate

majutuskeskuses, võimalus täita koolikohustust, perekonnast eraldamise ebamõistlikkus) tuleks

tervele perekonnale säilitada kohtumenetluse ajaks rahvusvahelise kaitse taotleja staatus. Kohus

arvestas, et puuduvad andmed kaebajate päritoluriiki tagasisaatmise võimatuse kohta, kui nad

on sealt teatud aja eemal viibinud.

27. Praeguseks on olukord mõnevõrra muutunud ja seda tuleb arvestada huvide kaalumisel.

Ringkonnakohus on asja sisuliselt läbi vaadanud, hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid

ning jätnud kaebajate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja IV on saanud täisealiseks ja

2020/2021. kooliaasta õppetegevus on lõppemas. PPA on selgitanud, et Wga puudub

välisleping riigis ebaseaduslike isikute tagasivõtmise kohta, mistõttu pole teada, kui pikalt võib

kaebajatele reisidokumentide taotlemine aega võtta ja milliseid protseduure tuleb selleks läbida.

3-20-1980

11(11)

PPA peab senise praktika pinnalt võimalikuks, et päritoluriigi saatkonna esindajad soovivad

kaebajatega enne neile dokumentide väljastamist vahetult vestelda. PPA toob välja, et

päritoluriigile kaebajaid puudutavate asjaolude avaldamine ajal, kui kaebajad on jätkuvalt

käsitatavad varjupaigataotlejatena, läheks vastuollu varjupaigamenetluse konfidentsiaalsuse

põhimõttega. Neid asjaolusid arvestades on praegu kaebajate huvid muutunud vähem

kaalukaks, kuid avalik huvi seevastu kaalukamaks.

28. Eeltoodut arvestades muudab ringkonnakohus halduskohtu otsusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse abinõu selliselt, et vaidlustatud haldusaktide p 1 kehtivuse peatamise asemel tuleb

keelata kõigi kaebajate suhtes lahkumisettekirjutuste sundtäitmine. Sellega kaotavad kaebajad

rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse, kuid neid ei tohi Eestist välja saata enne käesolevas

kohtuasjas tehtava lõpplahendi jõustumist.

29. Esialgse õiguskaitse kohaldamine muudetud viisil jõustub alates kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest, v.a juhul, kui kaebaja IV käib jätkuvalt Eestis koolis. Kui kaebaja IV käib

koolis, siis jõustub esialgse õiguskaitse muutmine alates 2020/2021. a õppeaasta suvise

koolivaheaja algusest (HKMS § 252 lg 3). Seega kui kaebaja IV käib koolis, siis suvise

koolivaheaja alguseni säilib kõigil kaebajatel rahvusvahelise kaitse taotleja staatus koos sellest

tulenevate õiguste ja kohustustega.

III

30. Kaebajad on saanud menetlusabi riigilõivu tasumiseks, samuti riigi õigusabi selle

hüvitamise kohustuseta. Need kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3).

Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).

31. Kaebajate eraelu kaitseks tuleb asendada avaldatavas kohtulahendis kaebajate nimed ja

sünniajad ning kaebajate päritoluriik ja selle kohanimed (X, MMM) tähemärkidega.

(digitaalselt allkirjastatud)