3-20-469/37 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number

3-20-469

Otsuse kuupäev

18.05.2021

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

R.N.i

kaebus

Viru

Vangla

kohustamiseks

algatada

ümberpaigutamise menetlus ning Justiitsministeeriumi

13.02.2020. a vaideotsuse nr 11-7/241-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – R.N.

Vastustaja I – Justiitsministeerium, esindaja Ülle-Nancy Liiv

Vastustaja II – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.N.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

17.06.2021

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Viru Vangla kinnipeetav R.N. (edaspidi ka kaebaja) esitas 08.04.2019 Viru Vanglale

taotluse (reg nr 6-10/14097-1, digitoimiku leht (dtl) 204) algatada menetlus tema Tallinna

Vanglasse ümberpaigutamiseks. Taotluse kohaselt soovis kaebaja enda ümberpaigutamist

kahel põhjusel: 1) Viru Vangla kaugus kaebaja vanemate elukohast Saaremaal on 450 km, mille

läbimine kaebaja külastamiseks on vanemate tervislikel ja ealistel põhjustel peaaegu võimatu,

3-20-469

2(9)

sest see eeldaks kaassõitjat kolmepäevasele teekonnale, ning 2) Viru Vanglas ei ole kaebajal

võimalik kohtuda budistliku vaimulikuga.

2. Viru Vangla jättis 02.07.2019. a vastusega nr 6-10/14097-2 (dtl 17–20 ja 206–208) R.N.i

08.04.2019. a taotluse nr 6-10/14097-1 rahuldamata.

Vastuse kohaselt paigutati kaebaja Viru Vanglasse (30.05.2017), sest kaebaja suhtes koostatud

riskihinnangust tulenevalt vajab ta vanglakaristuse kandmise ajal tugevdatud järelevalvet. Viru

Vanglas viibimise ajal on kaebaja lähedased, sh ka ema ja isa käinud pikaajalisel kokkusaamisel

ning kaebaja kohtumine budistliku vaimulikuga toimus 02.07.2019. Vangla on seisukohal, et ei

esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks kaebaja suhtes ümberpaigutamismenetluse alustamise.

3. R.N. esitas 29.07.2019 Justiitsministeeriumile adresseeritud vaide (reg nr 6-12/255-1, dtl

11–16 ja koos lisadega dtl 192–202) Viru Vangla 02.07.2019. a vastuse nr 6-10/14097-2

tühistamiseks ning Viru Vanglale ettekirjutuse tegemiseks paigutada ta ümber Tallinna

Vanglasse. Vaide kohaselt soovis kaebaja ümberpaigutamist selleks, et realiseerida lühi- ja

pikaajalise kokkusaamise ning usuliste vajaduste rahuldamise õigust. Kokkusaamine lastega on

raskendatud seetõttu, et 15-aastane poeg ei saa üksi kokkusaamisele tulla ning tütar õpib Hiinas.

Vanematega on kaebaja kohtunud vaid korra nelja ja poole aasta jooksul, kuna Saaremaalt Viru

Vanglasse ja tagasi on pea 900 km ning sõiduks kulub kolm päeva. Viru Vangla on alates

2017. aastast vaid ühe korra võimaldanud kaebajale budistliku vaimulikuga kohtumise. Lisaks

taotles kaebaja Justiitsministeeriumilt vangla koostatud riskihindamise ülevaatamist.

4. Viru Vangla edastas 13.01.2020 vaide koos lisadega Justiitsministeeriumile ning palus jätta

see rahuldamata (dtl 209–210).

5. Justiitsministeerium jättis 13.02.2020. a vaideotsusega nr 11-7/241-2 (dtl 21–25) R.N.i

29.07.2019. a vaide järgmistel põhjendustel rahuldamata.

Kuna vaide esemeks on kaebaja Tallinna Vanglasse ümberpaigutamise taotluse lahendamine,

mitte tema tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise ja seal hoidmise küsimus, jäävad

riskihinnanguga seotud väited tähelepanuta ning Justiitsministeerium kontrollib, kas

ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine kaebaja taotluses toodud asjaolusid arvestades

oli õiguspärane. Üksnes kaebaja vanemate vanus või tema isal 02.02.2004 tuvastatud puude

raskusaste ei tõenda vältimatut takistust Viru Vanglasse tulemiseks. Kaebaja vanemad on

käinud kokkusaamisel Viru Vanglas ühel, õde kahel ning poeg ja tütar kolmel korral. Kuna

kahe aasta jooksul, mil lähedastel oli võimalik kaebajat Tallinna Vanglas külastada, ei

toimunud ühtegi kokkusaamist, siis ei saa tõsikindlalt väita, et kokkusaamised ei toimu ainult

vangla asukohast tingitud põhjustel. Peresidemete säilitamist võimaldab lisaks kokkusaamistele

ka helistamine ja kirjavahetuse pidamine ning neid võimalusi kasutab kaebaja igapäevaselt.

Kaebaja usuvabadust ei ole piiratud, sest vanglate kaplanaat on loodud religioonide ülese

institutsioonina, Viru Vangla kaplanid on kaebajaga korduvalt kohtunud, kaebajale on

edastatud budistlikku kirjandust, kaebajal on vabadus täita oma usutalitusi ning pärast

02.07.2019 on toimunud veel kolm kokkusaamist vabatahtliku budistliku vaimulikuga.

Budistlikus kultuuris puudub vajadus ühisteks või kollektiivseteks talitusteks. Kaebaja usuliste

vajaduste rahuldamine on Viru Vanglas tagatud.

6. Tartu Halduskohtusse saabus 12.03.2020 R.N.i kaebus Justiitsiministeeriumi 13.02.2020.

a vaideotsuse nr 11-7/241-2 tühistamiseks ning Viru Vangla kohustamiseks algatada

ümberpaigutamise menetlus. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

6.1.

Ümberpaigutamine on vajalik, et realiseerida kaebaja õigust lühi- ja pikaajalistele

kokkusaamistele. Viru Vangla kaugus kaebaja vanemate elukohast Saaremaal on 450 km, mille

läbimine kaebaja külastamiseks on vanemate tervisest ja east tulenevatel põhjustel peaaegu

võimatu. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on märgitud, et kinnipidamisasutused peavad

soodustama kinnipeetavate ja nende lähedaste suhtlemist. Kaebaja on vangistuses viibinud üle

viie aasta ja selle aja vältel kohtunud üks kord emaga ja üks kord isaga.

3-20-469

3(9)

6.2.

Ümberpaigutamine on vajalik, et tagada kaebaja religioossete vajaduste rahuldamine.

Kaebaja järgib budistlikku religiooni. Viru Vanglas puudub seda religiooni puudutav tegevus

ning vastav tegevus toimub Tallinnas.

6.3.

Euroopa Vanglareeglistiku p 17.1 kohaselt tuleb kinnipeetavad suunata vanglatesse, mis

on võimalikult lähedal nende kodukohale või sotsiaalse rehabilitatsiooni keskusele. Kaebaja

elukoht oli enne vangistust Saaremaal ja sinna suundub ta elama ka pärast vabanemist.

7. Tartu Halduskohus jättis 16.03.2020. a määrusega kaebuse käiguta ning määras kaebajale

tähtaja riigilõivu tasumiseks ja kaebuse täiendamiseks ehk menetlusvormi täpsustamiseks ja

teavitamiseks, kas kaebaja soovib esitada Viru Vangla 02.07.2019. a otsuse nr 6-10/14097-2

tühistamise nõude.

8. Tartu Halduskohtusse saabus 03.04.2020 kaebaja avaldus kaebuse täiendamiseks, milles

kaebaja täiendas kaebust Viru Vangla 02.07.2019. a otsuse nr 6-10/14097-2 tühistamise

nõudega, esitas riigilõivu tasumist kinnitavad andmed ning avaldas soovi asja lahendamiseks

kirjalikus menetluses.

9. Tartu Halduskohus võttis 03.04.2020. a määrusega kaebuse menetlusse.

10. Justiitsministeerium palus 04.05.2020. a vastuses jätta kaebus järgmistel põhjendustel

rahuldamata.

10.1. Kaebaja

paigutati

pärast

süüdimõistva

kohtuotsuse

jõustumist

(28.02.2017)

justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi ka määrus nr 9) sel ajal

kehtinud redaktsiooni § 5 lg 1 p 4 alusel Tallinna Vanglast Viru Vanglasse. Kaebaja

paigutamine vastas eelnimetatud sätte kriteeriumitele, kuna kaebaja kandis karistust

narkootikumidega seotud kuriteo eest ja kaebajale koostatud riskihinnangu kohaselt on ta

kõrgohtlik. Määruse nr 9 15.10.2018 jõustunud redaktsiooni § 5 lg 1 p 7 kohaselt paigutatakse

meessoost kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, Viru

Vanglasse. Vastavalt määruse nr 9 § 236 lg-le 2 jätkab kinnipeetav karistuse kandmist samas

vanglas, kuhu ta on 15.10.2018. a seisuga määruse nr 9 alusel paigutatud. Kinnipeetavate

karistuse kandmise jätkamine paigutusjärgses vanglas tagab karistuse täideviimise stabiilsuse

ning kinnipeetava efektiivse taasühiskonnastamise. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus

valida endale vanglat või taotleda enda ümberpaigutamist konkreetsesse vanglasse.

Kinnipeetava ümberpaigutamise taotluse Justiitsministeeriumile edastamine või edastamata

jätmine on vangla direktori kaalutlusotsus, mille tegemisel hinnatakse, kas konkreetse

kinnipeetava ümberpaigutamise vajadus on olemas või mitte, arvestades vangistusseaduses

(VangS) sätestatud aluseid (VangS § 19 lg 1).

10.2. Karistuse kandmine Viru Vanglas ei takista kaebaja suhtlust lähedastega. Arvestades

Eesti geograafilist suurust ning linnadevahelist ühistransporti, mille kasutamine ei ole

ebamõistlikult keeruline ega kulukas, ei esine kaebaja puhul sellist olukorda, kus lähedastega

suhtlemine oleks muudetud võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Vangistuses viibiva isiku

külastamisega kaasneb paratamatult mõningane aja- või ressursikulu. Saaremaalt Jõhvi on

võimalik jõuda ka nelja tunniga, kasutades selleks Kuressaare-Tallinn vahelist lennuühendust,

mis ei ole sellise marsruudi korral ebamõistlikult kulukas, Tallinn-Jõhvi vahelist bussi- või

rongiühendust või olemasolu korral sõiduautot. Kui kaebaja lähedased pole oma tervislikust

seisundist tulenevalt ise suutelised ühistranspordi või autoga vanglasse sõitma, saaksid nad

pöörduda sotsiaaltransporditeenuse kasutamise sooviga kohaliku omavalitsuse poole. Pole

usutav, et karistuse kandmise koht takistab praegusel juhul kaebaja ja tema lähedaste

kokkusaamist. Kaebaja vanemad, õde ja lapsed on teda Viru Vanglas korduvalt külastanud

(kokkusaamiste logi dtl 68), kuid mitte kordagi Tallinna Vanglas (ajavahemikul 26.08.2015–

30.05.2017, mil kaebaja suhtluspiirangud olid lõpetatud). Eelnev viitab, et kaebaja lähedastel

on võimalik kaebajat vanglas külastada ning külastamise sagedus ei sõltu vangla asukohast.

3-20-469

4(9)

10.3. Suhtlemisvõimaluste tagamise eesmärgil ümberpaigutamise menetluse algatamise

kaalumisel tuleb lühi- ja pikaajaliste kokkusaamise tingimuste kõrval arvestada ka teiste

suhtlemisvõimalustega (kirjavahetus ja telefonikõned), mis aitavad soodustada sotsiaalsete

sidemete säilimist. Kaebaja kasutab vanglaväliseks suhtluseks väga sageli telefoni ning

mõnevõrra vähem ka kirjavahetust. Ajavahemikul 01.01.2019–14.04.2020 helistas kaebaja

1511 korda, sh emale 298, õele 317, pojale 169 ja isale 129 korda. Pikemad kõned

lähisugulastele on kestnud üle 40 minuti. Seega on kaebaja suhtlus vanemate ja lähisugulastega

sage ja korrapärane. Kaebaja perekondlikud suhted ei kannata seoses tema viibimisega Viru

Vanglas rohkem kui määral, mis vangistusega paratamatult kaasneb. Kaebusest ei nähtu ühtegi

seaduses sätestatud põhjust, mis tingiks kaebaja ümberpaigutamise Viru Vanglast Tallinna

Vanglasse. Lähedaste viibimine teises linnas ei ole antud juhul piisav alus erandjuhul

ümberpaigutamise menetluse alustamiseks.

10.4. Karistuse kandmine Viru Vanglas ei takista kaebaja usuliste vajaduste rahuldamist.

Kohtupraktikas on toonitatud, et VangS §-st 62 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust

nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud meelepäraste rituaalide ja

kommete täitmise tagamist. Vangiregistri andmetel on kaebajal toimunud korduvalt

kohtumised vabatahtlikest vaimulike ning kaplanitega (07.02.2020, 04.01.2020, 20.12.2019,

27.10.2019, 07.09.2019, 07.03.2019, 17.01.2019, 07.11.2018), kes on kaebajaga läbi viinud

hingehoidlikke vestlusi. Vangla kaplanitel on väljaõpe ka mittereligioosseks hingehoiuks, nii

et nad saavad kinnipeetavatega töötada sõltumata nende usulistest veendumustest. Kaebajale

on edastatud budistlikku kirjandust ja talle on tagatud võimalus tegeleda oma usuliste

vajadustega individuaalselt. Seega on kaebaja usuliste vajaduste rahuldamine Viru Vanglas

tagatud vastavalt VangS §-le 62 ning vangla ei ole teinud takistusi vaimulikuga kohtumiseks.

11. Viru Vangla palus 08.05.2020. a vastuses jätta kaebus järgmistel põhjendustel

rahuldamata.

11.1. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale karistuse kandmiseks

meelepärast

vanglat.

Kohtupraktikas

on

jaatatud

kinnipeetava

õigust

pöörduda

ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava

arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks. Kaebaja soovis esialgses vanglale esitatud

taotluses ümberpaigutamise menetluse alustamist seetõttu, et tema viibimiskoha vangla asub

tema lähedaste elukohast ja budistlikust keskusest eemal.

11.2. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema vanematel on võimatu teda Viru Vanglas külastada

(HKMS § 59 lg 1). Ei ole eluliselt usutav, et vanemate poolt kokkusaamistele mittetuleku

peamine põhjus on Viru Vangla asukoht, arvestades, et ka Tallinna Vanglas viibides ei

külastatud kaebajat sageli. Eesti-sisesed suhteliselt väikesed vahemaad ei sea ületamatuid

takistusi inimeste liikumisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud probleemiks

olukordi, kus kinnipeetav paikneb elukohast tuhandete kilomeetrite kaugusel.

11.3. Vaidlustatud otsused on õiguspärased, mh on vangla otsus tehtud taotluses esitatud

andmete alusel (haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 2) ning vastavalt diskretsioonireeglitele.

12. Kaebaja esitas 20.05.2020 kohtule taotluse haldusasjas esindaja lisamiseks ning 18.03.2021

taotluse kohtumenetluse kiirendamiseks.

13. Tartu Halduskohus lahendas 14.04.2021. a määrusega kaebaja menetluslikud taotlused ja

jättis kaebuse Viru Vangla 02.07.2019. a otsuse nr 6-10/14097-2 tühistamise nõudes läbi

vaatamata. Kohus palus samas määruses Viru Vanglal esitada tõendid, mis kinnitavad kaebaja

ohtlikkuse taset, mille alusel ta Viru Vanglasse paigutati ja mille alusel ümberpaigutamise

menetluse algatamisest keelduti. Lisaks selgitas kohus, et kaebajal on võimalik kohtule

põhistada, mil viisil tema usuvabadust Viru Vanglas piiratakse ning esitada tõendeid, mis

kinnitavad, et tema lähedastel ei ole nende tervislikust seisundist tulenevalt võimalik tulla Viru

Vanglasse kaebajaga kokkusaamisele.

3-20-469

5(9)

14. Viru Vangla esitas 22.04.2021. a vastuses kohtule tõendina R.N.i riskihindamise ankeedi

nr 133535.

15. Tartu Halduskohus kuulutas 22.04.2021. a määrusega haldusasja menetluse riskihindamise

ankeedi nr 133535 osas kinniseks ning keelas kaebajal tutvuda riskihindamise ankeediga

nr 133535 ja saada sellest ärakirju.

16. Kaebaja esitas 27.04.2021 kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid.

16.1. Kaebaja kinnitusel taotles ta Tallinna Vanglasse üleviimist, sest see on lähemal nii

vanematele kui ka lastele. Kaebaja isa suri 01.06.2020 (lisatud tõend, dtl 374). Väited kaebaja

lähisugulaste korduvast külastamisest Viru Vanglas ei ole tõesed, sest nii ema kui ka isa on

kaebajat külastanud vaid ühe korra 2017. aastal ning lastega toimus viimane kokkusaamine

2018. aastal. Viru Vangla viivitas 2020. a suvel esitatud pojaga kokkusaamise taotlustele

vastamisega (lisatud tõend, dtl 366–367) ega võimaldanud emaga videokõnesid (lisatud tõend,

dtl 370–373). Arvestades lennu- ja bussigraafikuid (lisatud tõenditena, dtl 376–387) ning

asjaolu, et kell 12.00 algava kokkusaamise korral on vaja kohal olla 1,5 h varem, siis ei ole

teostatav Justiitsministeeriumi poolt väidetud üksnes 4 h kestev Kuressaare-Jõhvi transport.

Väited, et karistuse kandmise jätkamine paigutusjärgses vanglas tagab karistuse täideviimise

stabiilsuse ning kinnipeetava efektiivse taasühiskonnastamise, ei vasta tõele, sest pärast

puidupingioperaatori eriala omandamist 2018. aastal pole kaebaja sel alal töötanud ja samuti

pole vangla pakkunud ühtegi muud taasühiskonnastavat programmi ega tegevust.

Kinnipeetavad on lukustatud režiimil alates oktoobrist 2020 ja suhtlus lähedastega toimub

ainult telefoni teel või lühiajaliste kokkusaamiste vormis.

16.2. Kaebaja märkis, et budistlik õpetus on eelkõige õpetaja ja õpilase suhe ja sisemine

veendumus ning selle aluseks on isiklik distsipliin ja vaimu arendamine. Viru Vangla võimaldas

kaebajal kohtuda budistliku vaimulikuga esimest korda 2019. a juulis ning pärast 2019. a

augustit neljal korral, sh viimati märtsis 2021. Vangla viis 08.01.2021 kaebaja kambrist ära

kõik raamatud, sh budistliku kirjanduse (lisatud tõend, dtl 388), ning keelas alates 23.04.2021

budistlikule õpetajale helistamise ametnikele mõeldud kõnede arvelt, võimaldades seda ainult

isiklikust pere ja lähedastega suhtlemiseks mõeldud kõne ajast. Kaebaja hinnangul piirab

vangla eelnimetatuga tema usuvabadust.

17. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 22.04.2021. a määruse vaidlustamiseks määruskaebuse,

mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu 14.05.2021. a määrusega rahuldamata.

18. Viru Vangla esitas 07.05.2021 vastuse kaebaja täiendavatele seisukohtadele. Kaebaja

seisukohad lühiajalise väljaviimise, helistamisvõimaluse, isiklike raamatute nimekirja või

alaealise lapsega kokkusaamisvõimaluse osas ei ole praeguse vaidluse esemeks. Samuti ei ole

asjakohased viited vanglas Covid-19 haigust põhjustava viiruse levikuga seatud piirangutele

(lukustatud režiim) – sarnased piirangud kehtisid ka teistes vanglates ning Viru Vangla taastas

03.05.2021. a käskkirjaga pikaajalise kokkusaamise võimalused alates 17.05.2021. Seoses

kokkusaamise tavapärase algusajaga (kell 12.00) on vangla varasemates menetlustes

selgitanud, et põhjendatud juhtudel on võimalik kokkusaamise algusajas teha mööndusi –

vangla jääb samale seisukohale ka praeguses menetluses.

KOHTU SEISUKOHT

19. Justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 § 8 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber

selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Määruse nr 9 § 2 lg-st 2

koostoimes § 11 lg 2 p-ga 1 tuleneb, et kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise

ümberpaigutamise otsustab Justiitsministeerium. Seega on kinnipeetava ühest vanglast teise

ümberpaigutamise menetlus kaheastmeline ning ümberpaigutamise menetluse saab algatada

üksnes vangla. Praegusel juhul on vangla keeldunud ümberpaigutamise menetluse algatamisest

3-20-469

6(9)

ning Justiitsministeerium on oma vaideotsuses leidnud, et vangla poolt ümberpaigutamise

menetluse algatamata jätmine oli õiguspärane. Kohus ei saa selles asjas kontrollida

ümberpaigutamise sisuliste eelduste täidetust, vaid üksnes seda, kas vangla direktor on

ümberpaigutamise menetluse algatamisest keeldunud õiguspäraselt. Seejuures kontrollib kohus

ka Justiitsministeeriumi vaideotsuse õiguspärasust.

20. VangS § 19 lg 1 järgi võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui

see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise

eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Määruse nr 9 § 6 lg 1 esimesest lausest

tuleneb, et kinnipeetava võib paigutada vanglasse sama määruse §-s 5 sätestatut järgimata, kui

see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel

erandlikel asjaoludel. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei anna kinnipeetavale õigust taotleda

enda ümberpaigutamist teise vanglasse (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.2010. a määrus

asjas nr 3-3-1-30-10, p 12). Ühtlasi puudub kaebajal subjektiivne õigus valida endale

meelepärast kinnipidamisasutust ja nõuda enda ümberpaigutamist teise vanglasse. Samas ei ole

välistatud kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole,

kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks

õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (Riigikohtu

halduskolleegiumi 02.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13).

Seega on VangS § 19 lg 1, määruse nr 9 § 6 lg 1 esimese lause ja kohtupraktika järgi võimalik

kinnipeetava ümberpaigutamise kaalumisel arvestada konkreetse juhtumi eripäradega ning

kalduda kõrvale tavapärastest paigutamise üldreeglitest, kui esinevad seda tingivad erandlikud

asjaolud. Üheks erandlikuks asjaoluks võib olla see, kui kinnipeetava ümber paigutamata

jätmisel saaks oluliselt kahjustada tema põhiõigused, näiteks usuvabadus ning õigus kohtuda

lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste kaudu vahetult oma perekonnaliikmetega.

21. Viru Vangla 02.07.2019. a vastus (ümberpaigutamise menetluse algatamisest keeldumine)

on toiming ja Justiitsministeeriumi 13.02.2020. a vaideotsus on haldusakt. Tulenevalt

HKMS § 158 lg-st 2 hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või

toimingu tegemise aja seisuga. Seetõttu ei saa kohus arvestada asjaoludega, mis ilmnesid pärast

Viru Vangla 02.07.2019. a vastuse nr 6-10/14097-2 koostamist või millele kaebaja vanglale

esitatud algses ümberpaigutamise taotluses ei tuginenud.

22. Kohus kontrollib järgnevalt, kas vanglale esitatud taotluses esile toodud asjaolud olid

sellised, millest tulenevalt oli vangla kohustatud algatama ümberpaigutamise menetluse,

esitades selleks vastavasisulise taotluse Justiitsministeeriumile.

23. Vanglale esitatud taotluses (08.04.2019. a taotlus nr 6-10/14097-1, dtl 204) on kaebaja välja

toonud järgmised ümberpaigutamise põhjusteks olevad asjaolud: kaebaja Saaremaal elavatel

vanematel on tervislikel ja ealistel põhjustel võimatu käia kokkusaamistel Viru Vanglas ning

Viru Vanglas ei ole kaebajal võimalik kohtuda budistliku vaimulikuga.

24. Kohtupraktikas on selgitatud, et kinnipeetava põhiõiguste tagamine võib olla võimalik ka

muude meetmete abil, mistõttu õiguste kaitsmiseks pole ümberpaigutamine alati vajalik

(Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13). Kaebaja

märkis esialgses taotluses usuvabadusega seotud puudusena üksnes asjaolu, et Viru Vangla pole

korraldanud talle kohtumisi budistliku vaimulikuga. Viru Vangla 02.07.2019. a vastusest

nähtub, et kaebajale tagati kohtumine budistliku vaimulikuga esmakordselt 02.07.2019.

Justiitsministeerium selgitas 04.05.2020. a vastuses kohtule, et kaebaja on korduvalt kohtunud

vabatahtlike vaimulike ja kaplanitega ning vangla kaplanitel on väljaõpe ka mittereligioosseks

hingehoiuks, nii et nad saavad kinnipeetavatega töötada sõltumata nende usulistest

veendumustest. Kaebaja kinnitas 27.04.2021. a seisukohas kohtule, et kohtumisi budistliku

vaimulikuga on toimunud korduvalt, sh viimati märtsis 2021.

3-20-469

7(9)

Eeltoodust nähtub, et vangla võttis kaebaja usuvabaduse tagamiseks kasutusele muud meetmed,

organiseerides kaebajale võimaluse kohtuda budistliku vaimulikuga. Enne seda oli kaebajal aga

võimalik kohtuda vangla kaplaniga, samuti lugeda budistlikku kirjandust. Kohus on seisukohal,

et kaebaja väidetav usuvabaduse piiramine ei ole praegusel juhul selline asjaolu, mis tingiks

vajaduse algatada kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetlus.

25. Perekonnaliikmetega kokkusaamiste osas märgib kohus, et esialgses vanglale esitatud

taotluses viitas kaebaja üksnes enda vanemate tervisest ja kõrgest east tingitud raskustele

kaebaja külastamisel. Kuigi kaebaja viitas esialgses taotluses ka enda Saaremaal elavatele

õdedele, ei ole kaebaja nendega kokkusaamise asjaolusid lähemalt põhjendanud ega sellele ka

hilisemas menetluses tuginenud. Alles vaidemenetluses tõi kaebaja välja, et kokkusaamine on

raskendatud ka lastega, kuna 15-aastane poeg ei saa üksi kokkusaamisele tulla ning tütar õpib

Hiinas, samuti viitas kaebaja vangla koostatud riskihinnangu ülevaatamise vajadusele.

Esmakordselt vaides esitatud väidetest ei saanud vangla lähtuda ümberpaigutamise menetluse

algatamise otsustamisel.

26. Kohtul tuleb kohustamisnõude lahendamisel kontrollida selle eeldusi nii kaebuse esitamise

kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda

faktilised asjaolud või õiguslik olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, on ka see

kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (Riigikohtu 01.03.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-79-16,

p 20). Kaebaja isa suri 01.06.2020. Kohtul tuleb otsuse tegemisel lähtuda muutunud faktilistest

asjaoludest, mistõttu ei oma asjas esitatud kohustamisnõude lahendamisel tähtsust see, kas

vangla varasem tegevus ümberpaigutamise taotluse lahendamisel kaebaja isa puudutavas osas

oli õiguspärane või mitte. Kuna kaebaja isa puudutavas osas tuleb kaebus eeltoodud põhjustel

jätta rahuldamata, ei käsitle kohus kaebaja isa ja tema tervisega seotud väiteid.

27. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema lähedaste võimalikud liikumisraskused Saaremaa ja

Viru Vangla vahel tingiksid vajaduse alustada kaebaja ümberpaigutamise menetluse. Kaebaja

ei ole esitanud haldus- ega kohtumenetluses tõendeid ega kaalukaid väiteid, mis kinnitaksid

tema pereliikmete objektiivseid ja vältimatuid takistusi Viru Vanglasse sõitmisel. Arvestades

Eesti geograafilist suurust ning toimivat ühistranspordivõrgustikku, ei saa asuda seisukohale,

et kaebaja lähedastega suhtlemine oleks muudetud võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks.

Seejuures tuleb nõustuda vastustajatega, et Kuressaare ja Jõhvi vaheline teekond on võimalik

lennuliini ja muu ühistranspordi kombineerimisel läbida u 4–5 tunniga (nt tööpäevadel

Kuressaare–Tallinn lend kell 8.50–9.30 ja Tallinn–Jõhvi buss kell 11.30–13.55, s.o kokku 5 h

5 min; nähtub kaebaja esitatud tõenditest dtl 382 ja 376). Samuti on Jõhvi–Kuressaare marsruuti

võimalik läbida tööpäevadel rongi- ja lennuliini kombineerimisel kehtivate liinigraafikute järgi

ajavahemikus kell 15.00–19.10, s.o kokku 4 h 10 min vältel, mis on võrreldav

Justiitsministeeriumi esitatud tõendist nähtuva ajaga (dtl 222). Lennuliini ja autosõidu

kombineerimisel saab sama vahemaa läbida ka kiiremini. Vangla on kinnitanud, et põhjendatud

juhtudel on võimalik määrata kokkusaamise algusaeg tavapärasest erinevale ajale (dtl 396).

Kohtu hinnangul on selliste vastutulekute tegemine vangla poolt mõistlik ja vastava vajaduse

ilmnemisel ka vajalik.

28. Justiitsministeerium on vaideotsuses osutanud sellele, et kaebaja vanemad on käinud

kokkusaamisel Viru Vanglas kumbki ühel korral, õde kahel korral ning poeg ja tütar kolmel

korral. Kuigi kokkusaamiste logist nähtub, et nimetatud kohtumised toimusid aastatel 2017–

2018 (dtl 68), ei saa eeltoodust järeldada, et lähedastel oleksid puudunud pärast seda

võimalused Viru Vanglas kaebajat külastada. Asjaolust, et viimasel ajal ei ole kokkusaamisi

toimunud, ei saa veel järeldada, et kohtumiste vähesus oleks tingitud Viru Vangla asukohast.

Vangistuses viibimisega kaasneb enamasti paratamatult see, et perekonnaliikmed ei näe

teineteist nii sageli, kui sooviksid. Kohus nõustub Justiitsministeeriumiga, et oluline on

praeguses asjas ka see, et kaebaja lähedased on teda külastanud Viru Vanglas, kuid mitte

kordagi Tallinna Vanglas (ajavahemikul 26.08.2015–30.05.2017, mil kaebaja suhtes kehtinud

suhtluspiirangud olid lõpetatud). Kohtu hinnangul nähtub eelnevast, et kaebaja lähedastel on

3-20-469

8(9)

võimalik kaebajat vanglas külastada ning külastamise sagedus ei sõltu ainuüksi vangla

asukohast.

29. Kaebaja ei ole esitanud vanglale ega kohtule andmeid oma ema tervisliku seisundi kohta,

vaatamata sellele, et kohus 14.04.2021. a määruses vastavate väidete tõendamise vajadusele

tähelepanu juhtis. Kohus möönab, et kaebaja mõne perekonnaliikme liikumisvõimalused

võivad olla raskendatud (kaebaja ema oli vaide esitamise ajal 78-aastane, dtl 13) ning

vaieldamatult on eakale inimesele erinevate transpordivahendite kasutamine pika vahemaa

läbimiseks koormavam, kui see on noorele inimesele. Samas ei kinnita kohtule esitatud

materjalid, et antud juhul esineks ilmselge vajadus selle tõttu kaebaja ümberpaigutamise

menetluse algatamiseks. On võimalik, et kaebaja emale ei pruugi külastuskäigu ettevõtmine

tema kõrge ea, tervisliku seisundi või muu põhjuse tõttu olla jõukohane vangla asukohast

sõltumata. Samuti on kaebaja küll väitnud, et ema vajaks teekonnale kaassõitjat, kuid ei ole

lähemalt selgitanud põhjuseid, miks ei ole võimalik sellist saatjat näiteks pereliikmete seast

kaasata.

30. Kohtule on muude materjalide seas esitatud väljavõtted kaebaja teostatud telefonikõnedest

ning saadetud kirjadest (vt ka otsuse p 10.3 ning dtl 223–298 ja dtl 64–67), mis kinnitavad, et

kaebajale on olnud tagatud piisavad võimalused oma lähedastega telefoni ja kirja teel

suhtlemiseks (vrdl Tartu Halduskohtu 25.01.2019. a otsus asjas nr 3-18-895, p 17–18; Tartu

Halduskohtu 20.09.2019. a otsus asjas nr 3-19-337, p 23–24). Kuigi suhtlus telefoni ja kirja teel

ei asenda vahetut suhtlust kokkusaamisel (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 03.07.2018. a määrus

asjas nr 3-18-895, p 10), vähendab see kohtu hinnangul siiski lühi- ja pikaajaliste

kokkusaamiste võimalikult vähemal määral toimumise korral põhiseaduse §-st 26 tuleneva

perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse riive intensiivsust.

31. Seega ei nähtu praeguses asjas kohtule esitatud materjalidest, et kaebaja ümberpaigutamise

menetluse alustamata jätmine riivaks ebaproportsionaalselt tema põhiõigust perekonnaelu

puutumatusele. Praeguse asja lahendamist ei mõjuta kaebaja viited Covid-19 haigust põhjustava

viiruse levikuga seotud piirangutele, mh pikaajaliste kokkusaamiste osas, kuna analoogsed

piirangud kehtisid kõikides Eesti vanglates. Samuti toimus vastavate piirangute seadmine pärast

seda, kui vangla lahendas kaebaja ümberpaigutamise taotluse.

32. Teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest keeldumist ei muuda antud

juhul õigusvastaseks ega anna alust kaebuse rahuldamiseks ka kaebaja väide, et ta elas enne

vangistust Saaremaal ja suundub sinna elama ka pärast vabanemist.

33. Kohtupraktikas on sedastatud, et kinnipeetaval on võimalik ümberpaigutamise taotluses

tugineda ainult põhiõiguste kaitse vajadusele ning kinnipeetav ei saa ümberpaigutamise

taotluses ja sellega seotud kohtumenetluses hakata vaidlustama oma kunagist paigutamist

vanglasse ja osakonda, kus ta paikneb, viidetega väidetavatele puudujääkidele riskihindamise

läbiviimise menetluses ja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisel (Tartu

Ringkonnakohtu 26.02.2021. a määrus asjas nr 3-19-2035, p 18). Justiitsministri 14.05.2008. a

määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“

(määrus nr 21) § 3 lg-st 6 tuleneb, et riskihindamise tulemust kasutatakse paigutamise ja

ümberpaigutamise otsustamisel. Määruse nr 9 § 5 lg 1 p 7 kohaselt paigutatakse meessoost

kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, Viru Vanglasse. Viru

Vangla on 02.07.2019. a vastuses eelnimetatud normidele viidanud ning arvestanud, et kaebaja

suhtes koostatud riskihinnangust tulenevalt vajab ta vanglakaristuse kandmise ajal tugevdatud

järelevalvet. Vastavalt kohtule viimase nõudmisel esitatud riskihindamise ankeedile nr 133535

on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks (risk ühiskonnas) ning temast tulenevat ohtu

maandab viibimine kontrollitud keskkonnas. Seega on praegusel juhul ümberpaigutamise

menetluse algatamise otsustamisel asjakohaselt viidatud riskihindamise tulemusele.

34. Kohus märgib täiendavalt, et vastavalt määruse nr 21 § 3 lg-le 6 on riskihindamise

tulemusega arvestamine kohustuslik ümberpaigutamise otsustamisel. Kuna ümberpaigutamise

3-20-469

9(9)

otsus tehakse Justiitsministeeriumi poolt ümberpaigutamise taotluse menetluses (määruse nr 9

§ 2 lg 2 ja § 10), siis on riskihindamise tulemuse kasutamine eelkõige Justiitsministeeriumi

kohustus. Praeguses asjas on vaidluse all ümberpaigutamise menetluse algatamine vangla

direktori poolt (määrus nr 9 § 8) ehk sisuliselt ümberpaigutamise vajaduse ja erandlike

asjaolude esinemise hindamine määruse nr 9 § 6 lg 1 mõistes lähtuvalt kaebaja poolt esitatud

põhiõiguste kaitse argumendist. Olukorras, kus vangla direktor on leidnud, et asjas ei esine

erandlikke asjaolusid, mis tingiksid kinnipeetava (ümber)paigutamise üldreeglitest kõrvale

kaldumise vajaduse, puudub vajadus vastanduvaid huve kaaluda ja hinnata, kuidas mõjutaks

ümberpaigutamist riskihindamise tulemus. Eeltoodud põhjustel on Viru Vangla 02.07.2019. a

vastus õiguspärane ka riskihinnangu aspektist.

35. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Viru Vangla jättis kaebaja 08.04.2019. a

taotluses esitatud asjaoludel tema ümberpaigutamise menetluse põhjendatult algatamata ning

Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks puudub alus. Kuna menetluse alustamata

jätmine oli õiguspärane, puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb seetõttu

tervikuna rahuldamata.

36. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1

alusel tema enda kanda. Vastustajad on kaebusele esitatud vastustes kinnitanud, et neil ei ole

menetluskulusid, mille väljanõudmist nad praeguses menetluses taotleks. Muud võimalikud

menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

37. Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel omal algatusel otsuse

avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega.

/allkirjastatud digitaalselt/