1-21-1720/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2021, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-21-1720

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Orvi Koik ja Pavel Gontšarov

Kriminaalasi

Sergei Simak süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 15.03.2021 otsus

Apellant

kaitsja

Prokurör

Kristel Pihlakas

Süüdistatav

Sergei Simak, 37706025252, isikuandmed maakohtu otsuses

Kaitsja

Sven Sillar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15. märtsi 2021 otsus Sergei Simaki süüdistusasjas muutmata ning

kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Sven Sillar apellatsioonimenetluses S. Simakile osutatud riigi

õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasuks 70 eurot ja 80 senti, s.h käibemaks.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Sergei Simakilt välja 70 eurot ja

80 senti Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest 1 kuu jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 15.03.2021, tunnistades Sergei Simaki süüdi ja mõistes

talle karistuse. Otsuse tervikteksti sai süüdistatav 05.04.2021.

2. Kohus otsustas mõista Sergei Simakile KarS § 121 lg 2 p.p 2, 3 järgi karistuseks 9 kuud

vangistust, KrMS § 238 lg 2 vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes Sergei

Simakile lõplikuks karistuseks 6 kuud vangistust, KarS § 68 lg 1 alusel arvata Sergei Simaki

karistuse hulka tema poolt eelvangistuses viibitud aeg 29.11.2020.a. kell 19:35 kuni 01.12.2020.a

kell 11.15 s.o 3 päeva vangistust ning mõista talle ärakandmata karistuseks 5 kuud ja 27 päeva

vangistust. Kohus suurendas KarS §-de 69 lg 7 ja 65 lg 2 alusel antud kohtuotsusega Sergei

Simakile mõistetud karistust Harju Maakohtu 26.08.2020.a kohtuotsusega kohtuasjas nr 1-20-5593

mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra - 461 tundi üldkasulikku tööd ehk 1 aasta, 3 kuud ja 11

päeva vangistust, mõistes Sergei Simakile lõplikuks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta,

9 kuud ja 8 päeva vangistust. Juhindudes KarS § 68 lg-st 1 arvas kohus Simaki karistusaja alguseks

tema kinnipidamise päev s.o 31.01.2021.a.

3. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb KarS § 69 lg-st 7 üheselt, et kohtul puudub igasugune alus

veelkordselt kaaluda võimalust Sergei Simaki karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt

KarS §-le 74. Kohus saab Sergei Simaki karistada üksnes reaalse vangistusega ning liitkaristuse

moodustamisel, võttes arvesse asjaolu, et tal on eelmise otsuse järgi mõistetud karistusest tegemata

461,5 tundi üldkasulikku tööd, tuleb need tunnid ümber arvutada vangistuse päevadeks ning liita

vaidlusaluse otsusega mõistetavale karistusele.

Apellatsioon ja prokuröri vastus

4. 20.04.2021 esitas maakohtu otsusele apellatsiooni kaitsja, paludes otsus tühistada ning saata

kriminaalasi Harju Maakohtusse uueks arutamiseks. Seda taotledes ei viita kaitsja ühelegi

menetlusõiguslikule alusele. Apellatsioonist ilmneb, et apellatsioon puudutab üksnes karistust.

5. Kaitsja sõnul leidis prokurör, et kehtiva seaduse kohaselt on võimalik Sergei Simaki karistada

šokivangistusega, koheselt ära kandmisele kuuluvaks karistuseks oleks lühimenetluse sätteid

kohaldades 6 kuud ja ülejäänud karistuse saaks jätta tingimisi kohaldamata. Süüdistatav ja tema

kaitsja nõustusid prokuröri sellise arusaamaga. Süüdistatavale üllatusena ei näinud Harju

Maakohus sellise menetlusosaliste poolt heaks kiidetud karistuse kohaldamiseks seaduslikku

võimalust. Harju Maakohtu arvates välistab KarS §-is 69 lg 7 sätestatu käesoleval juhul

šokivangistuse kohaldamise. Kaitsja sellise arusaamaga lõpuni nõus ei ole. Tema leiab, et õiguses

ei saa olla absoluutselt õigeid ja absoluutselt ebaõigeid seisukohti, vaid on ainult veenvamad või

väheveenvamad, ning kaitsjale tundub enda käsitlus veenev. Ta ei vaidle vastu sellele, et KarS §

69 lg 7 kohaselt tuleb Sergei Simakile mõista liitkaristuseks vangistus, kuid arusaam, et kohtul

puudub võimalus sellisel juhul nn šokivangistuse kohaldamiseks, ei tulene seaduse tekstist. Kaitsja

arvates tuleks KarS §-is 69 lg 7 sätestatut tõlgendada ja kohaldada kogumis KarS §-is 73 lg 4

viimases lauses sätestatuga, mille kohaselt - vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus

asendada selle üldkasuliku tööga käesoleva seadustiku §-s 69 sätestatud korras. Ehk siis mõistes

KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse, ei ole kohtul keelatud šokivangistuse kohaldamine, mida

praegusel juhul prokurör maakohtult taotleski. Nõnda leiab kaitsja, et maakohus tõlgendas valesti

KarS §-is 69 lg 7 sätestatut ja see rikkumine tõi kaasa põhjendamatu ja ebaõige kohtuotsuse.

6. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.

7. Prokurör saatis vastuse, milles leidis, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta

apellatsiooni rahuldamata. Sergei Simak saatis vastuse, milles avaldab lootust, et kohus jagab

prokuröri ja kaitsja seisukohta karistuse osas ja leiab, et karistus on liiga karm.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

9. Apellatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osaliselt ega tervikuna. Ka ei viita

miski apellatsioonis sellele, et esineks mõni KrMS §-s 341 nimetatud põhjus saata kriminaalasi

maakohtule uueks arutamiseks. Tuleb märkida, et isegi juhul, kui kaitsja põhiargument – maakohus

on jätnud S. Simaki suhtes ekslikult kohaldamata osaliselt karistuse kandmisest vabastamise –

oleks põhjendatud, oleks selline eksimus (võimalik KrMS § 338 p 2 või 339 lg 2 olukord)

kõrvaldatav ringkonnakohtus, mistõttu ei selgu, miks taotleb kaitsja kriminaalasja tagastamist.

10. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 vaatab ringkonnakohus asja läbi apellatsiooni piires.

Apellatsioonis ei vaidlustata süüdimõistmist ega ka vangistusega karistamist, sh vangistuse määra

ega liitkaristuse mõistmist. Vaidluse esemeks on üksnes see, kas KarS §-is 69 lg 7 juhtumil saab S.

Simaki uuesti osaliselt karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada. Selles osas ringkonnakohus

apellatsiooni argumentidele vastabki.

11. Kuigi maakohus sellele otse ei viita, on kõnealuses küsimuses kujunenud välja ühene

Riigikohtu praktika, mis on omakorda kooskõlas autoriteetse õiguskirjandusega. Nimelt on

Riigikohtu kriminaalkolleegium öelnud oma 03.02.2011 otsuse nr 3-1-1-104-10 p-s 9 järgmist:

„Kassaatori taotlus vabastada süüdistatav KarS § 74 alusel tingimisi karistuse kandmisest on

vastuolus KarS § 69 lg-s 7 märgituga. Osutatud sätte kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku

töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle

mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga

mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt pani

I.R KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku

tööd. Seetõttu puudus kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi

vabastamist vastavalt KarS §-le 74.“ Sellist Riigikohtu praktikat arvestades on omakorda üllatav,

et kaitsjale oli üllatav maakohtu samasisuline seisukoht. Riigikohtu seisukoht on ühene, sõltumata

sellest, kas kaitsja peab seda rohkem või vähem veenvaks. Seejuures langeb selline arusaam KarS

§ 69 lg 7 tõlgendamisest kokku ka vastava sätte kommentaariga Karistusseadustiku

kommenteeritud väljaandes (4. tr, lk 215). Mis puudutab kaitsja ja süüdistatava viidet, et nad

tuginevad karistuse osas prokuröri seisukohale, siis tuleb märkida, et prokuratuuri viimases

seisukohas (ringkonnakohtule esitatud vastus) nõustutakse maakohtuga.

12. Kuigi teoreetiliselt ei ole välistatud, et ringkonnakohus irduks Riigikohtu arusaamast selles,

kuidas KarS §-s 74 sätestatut KarS § 69 lg-s 7 märgitu kontekstis tõlgendada (vrd nt KrMS § 2 p

4, § 364), ei näe kohtukolleegium antud juhul selliseks mõttekäiguks põhjust. Sõltumata sellest,

kas senine kohtupraktikas väljenduv tõlgendus on kummutatav või mitte, ei oleks S. Simaki

karistusest osaline vabastamine praeguses asjas kuidagi põhjendatud. Seega puudub põhjus

arutleda selle üle, kas senine valdav tõlgendus on veenev või väärib revideerimist, seda enam, et

kaitsja pole teinud apellatsioonis märkimisväärseid pingutusi, leidmaks vastuargumente, miks

Riigikohtu senine seisukoht tuleks kahtluse alla seada.

13. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis karistusest tingimisi vabastamise

korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või

koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo, nr 3-1-1-10-09, p

30.2, aga ka nt 3-1-1-99-06, p 18.) Oluline on seegi, et üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades

ei tohi karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat

toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18).

14. Käesolevas asjas ilmneb kriminaalasja materjalidest (mida maakohus käsitles otsuse lehel 10,

vt ka karistusregistri andmed II kd, tl 37)), et käesolevas asjas mõistetav karistus oleks S. Simakile

juba kolmas järjestikune kehtiv karistus, kusjuures nii selles kui ka eelmises asjas uuritud kuriteod

pani S. Simak toime enne eelmise vangistusliku karistuse ärakandmist, mis tähendab, et praeguse

otsusega liidetakse juba teisel järjestikusel korral varasemat ärakandmata karistust. Nagu nähtub

karistusregistri väljavõttest ja kohtuotsusest, on kõigil neil kordadel karistatud S. Simakit

alkoholijoobes toimepandud kuritegude eest, ning see ilmestab ka praegust juhtumit. Teine ühtsele

kuritegelikule mustrile viitav asjaolu on see, et 18.09.2019 kohtuotsusega karistati S. Simakit

27.04.2019 toime pandud lähisuhtes toimepandud vägivallateo eest (KarS § 121 lg 2 p 2) ning kaks

sarnast tegu on talle inkrimineeritud ka käesolevas asjas. Kuigi S. Simakit karistati nii 18.09.2019

kui ka 26.08.2020 kohtuotsustega vangistusega, mille puhul peeti võimalikuks ta vangistuse

kandmisest teatud tingimustel vabastada (viimasel juhul asendati vangistus üldkasuliku tööga), siis

pole täitmisele pööramata vangistusega kaasnev karistuseähvardus S. Simakit mingil tajutaval

viisil mõjutanud. Pärast 18.09.2019 kohtuotsust pani ta uue samalaadse kuriteo toime juba

10.04.2020, so ligi seitsme kuu pärast. Pärast 26.08.2020 kohtuotsust pani ta uued ja korduvad

kuriteod sarnastel asjaoludel (st alkoholijoobe mõju all) toime 29.11.2020 ja 31.01.2021 ehk juba

vastavalt kolme ja viie kuu pärast, mis viitab karistamatuse tunde süvenemisele. Ilmselgelt ei ole

seni kasutatud karistuse täitmise vormid, mis on võimaldanud reaalsest vangistusest hoiduda,

avaldanud talle mõju. S. Simaki isiksuse puhul torkab silma tung tarvitada alkoholi ja kalduvus

käituda selle mõju all teisi kahjustavalt ja ohustavalt ning seda kõike sõltumata sellest, kas teda

ähvardab täitmisele pööratav karistus või ei. Pole asjaolusid, mis annaks lootuse, et järjekordne

vangistusest vabastamine võiks mõjuda talle distsiplineerivalt ning hoida ära uusi kuritegusid.

Seega ei oleks veelkordne käitumiskontrollile lubamine põhjendatud, sest sellelt pole mõju oodata.

15. KarS §-des 73 ja 74 sätestatu kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada kas

täielikult või osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud (RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 21), et

karistusseadustiku mõttest tulenevalt pole õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest

vabastamise viise võrdsete ja kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena. Riigikohus

leidis, et KarS §-dest 73 või 74 lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb

kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava

lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis,

kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest

vabastamiseks (mida antud juhul pole), leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele

isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja

milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Riigikohus on leidnud, et sellist

lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse

võtmisega seonduvat. S. Simaki puhul ilmneb, et ta on viibinud eelvangistuses varemgi (II kd, tl

37, 61). Eriti märkimisväärne on, et seoses esimese kuriteoepisoodiga käesolevas kriminaalasjas

oli ta kahtlustatavana kinnipeetav 29.11.2020-01.12.2020, aga juba kaks kuud pärast seda (ja sama

kriminaalasja asja eeluurimise ajal) pani toime samasuguse kuriteo sama kannatanu suhtes. Seega

ei avaldanud lühike reaalne vabaduse kaotamise kogemus talle heidutavat ega õpetlikku mõju.

Kriminaalasja materjalidest ega apellatsioonist pole võimalik sedastada midagi, mis viitaks

võimalusele, et mõni muu pikkusega kohesele ärakandmisele määratav osa vangistusest suudaks

avaldada S. Simakile selgemat eripreventiivset mõju kui tähtaegse vangistuse kandmine.

16. Arvestades S. Simaki isikut ja asjaolu, et tema senised teod moodustavad mustri, mille

murdmiseks on vaja senisest efektiivsemat karistuslikku reaktsiooni, pole seega vajadust ega

põhjust teha talle juba kohtuotsuse tegemisel mööndusi karistuse ärakandmise osas. Küll aga on tal

sõltumata KarS-s 74 ettenähtust võimalus vabaneda tähtaegset vangistust ärakandmata üldises

korras ja juhindudes KarS §-s 76 ettenähtust. Nii võib kohus KarS § 76 lg 1 p 1 kohaselt vabastada

teise astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest, kui ta on tegelikult

ära kandnud vähemalt ühe kolmandiku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud,

ning nõustunud KarS § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega. S.

Simaki puhul saabub see tähtaeg juba 2021.a septembris.

17. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei esine menetlusõiguse

rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse

tühistamiseks (sh karistuse osas). Ringkonnakohus jätab KrMS § 342 lg 3 p-le 1 tuginedes

kordamata maakohtu veenva argumentatsiooni karistuse osas ning teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1

sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

18. S. Simaki kaitsja S. Sillar (Advokaadibüroo Sven Sillar) on esitanud taotluse osutatud õigusabi

eest tasu saamiseks. Apellatsiooni esitanud kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi

õigusabi tasu suuruseks kokku 70 eurot ja 80 senti. Taotluse kohaselt on maakohtu otsuse analüüsi

ning apellatsiooni koostamise ajakulu kokku 65 minutit ning sellele vastava tasu suurus 59 eurot.

Eelmainitule lisandub käibemaks 20%, s.o 11.80 eurot. Ringkonnakohus ei pea esitatud taotlust

antud asjas ilmselt põhjendamatuks. Tasu ja kulude suurus on kooskõlas justiitsministri

26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo Sven Sillar kasuks

välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 70.80 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud

taotlust KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada. Kuna

ringkonnakohus ei rahulda apellatsiooni, jääb apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185

lg-le 2 süüdistatava kanda.

Allkirjastatud digitaalselt š