2-17-4021/67 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 17.mail 2021 Lubja 4

Tallinnas tsiviilkantselei ja avaliku e-toimiku kaudu

Tsiviilasja number

2-17-4021

Kohtuasi

S B hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu

kindlustushüvitise,

viivise

ning

kahjuhüvitise

väljamõistmiseks

Hagihind

29 077,83 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: S B (isikukood xxx, elukoht xxx); lepinguline

esindaja vandeadvokaat Andrei Veressov

Kostja: AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood

12831829; asukoht Pärnu mnt 141, 11314 Tallinn)

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel

Kohtuistungi aeg

7. aprill 2021

Resolutsioon

Jätta S B hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu

kindlustushüvitise 17 000 eurot, VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud viivise

1165,1 euro ja viivise põhinõudelt 17 000 euro kuni

põhinõude täieliku tasumiseni ning kahjuhüvitise 1252,50

euro väljamõistmiseks rahuldamata

Menetluskulude jaotus

Jätta hagimenetluse kulud S B kanda ja määrata kindlaks

pärast kohtuotsuse jõustumist

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul,

alates

otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie

kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest

Hageja nõuded

1. S B (edaspidi ka hageja või kindlustusvõtja) palus AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali

(edaspidi ka kostja või kindlustusandja) vastu esitatud hagis välja mõista Citadele Leasing &

Factoring OÜ kasuks põhivõlana kindlustushüvitise 24 225 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 1662,33 eurot ja tulevikus sissnõutavaks muutuva viivise alates kohtuotsuse

tegemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt

24 255 eurot kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning kostjalt välja mõista hageja kasuks

kahjuhüvitis 1252,50 eurot.

2. 15.01.2018 vähendas hageja haginõuet ja palus kostjalt Citadele Leasing & Factoring OÜ

kasuks välja mõista põhivõlana kindlustushüvitise 17 000 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 1165,1 eurot ning tulevikus sissnõutavaks muutuva viivise alates kohtuotsuse

tegemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt

17 000 eurot kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

3. 28.09.2020 taotles hageja haginõuete parandamist ja palus seoses kõikide liisingumaksete

tasumisega ja liisingulepingu lõppemisega täitmisega mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlana kindlustushüvitise 17 000 eurot, 1165,1 eurot hagiavalduse esitamise päevaks

sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissnõutavaks muutuva viivise alates hagi

esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 15.03.2017) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras põhinõudelt 17 000 eurot kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja kahjuhüvitis 1252,50 eurot.

Hagiavalduse asjaolud

4. Hageja sõlmis 13.03.2015 sõiduki xxx, VIN: xxx, registrimärk: xxx (edaspidi sõiduk)

omandamiseks liisingulepingu ettevõttega Citadele Leasing & Factoring OÜ. Sõiduki

ostuhinnaks oli 29 000 eurot. Samal päeval sõlmisid hageja ja UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti

filiaal

Insurance

broker

services

OÜ

(edaspidi

kindlustusmaakler)

vahendusel

kaskokindlustuse lepingu, mille alusel väljastati kindlustusvõtjale kaskokindlustuse poliis

(edaspidi kindlustuspoliis) nr xxx perioodiks 13.03.2015 – 12.03.2016. UAB DK „PZU

Lietuva“ Eesti filiaali üldõigusjärglane on kostja. Kindlustuslepingu kohaselt oli soodustatud

isikuks Citadele Leasing & Factoring OÜ ja lepingule kohaldatakse kaskokindlustuse

tingimusi A300/2015.

5. Vahemikus 13.09.2015-18.09.2015 sõiduk varastati, millest hageja teavitas politseid. Sõiduki

varguse kohta alustati kriminaalasjas nr xxx menetlust, politsei võttis hagejalt ära sõiduki

võtmed ning ta tunnistati kriminaalasjas kannatanuks. Hageja teatas liisinguandjale sõiduki

vargusest 22.09.2015, ühtlasi palus ta andmeid, et teatada auto vargusest kindlustusandjale.

Liisinguandja edastas 25.09.2015 IF kindlustusele hageja avalduse sõiduki varguse kohta,

kes teatas sõiduki vargusest kindlustusmaaklerile 28.09.2015. Seega teadis hageja, et teave

kindlustusjuhtumi toimumise kohta oli edastatud liisinguandjale, kindlustusandjale ja

kindlustusmaaklerile. 2016 aasta aprillis selgus, et kostjale ei ole kindlustusjuhtumi

toimumisest teatatud, kuna hagejal oli IF kindlustusega sõlmitud üksnes liikluskindlustuse

leping ning eksimuse tõttu jäi kostjale, kui kaskokindlustuslepingu poolele teave

kindlustusjuhtumi toimimisest õigeaegselt edastamata. Hageja lepinguline esindaja teatas

05.04.2016 kostjale kindlustusjuhtumi toimumisest, mille alusel registreeriti kahjujuhtum nr

xxx. Kostja palus 25.04.2016 e-kirjas hagejal esitada olemasolev dokumentatsioon

kahjujuhtumi kohta (suhtlus politseiga, sealt saadud vastused) ja info sõiduki kohta (vanus,

varustus, läbisõit, seisukord) selleks, et ta saaks ära hinnata sõiduki kindlustusjuhtumi eelse

väärtuse. Hageja edastas 28.04.2016 e-kirjaga kostjale politsei vastuse ning sõiduki

registreerimistunnistuse, lisaks suheldi omavahel ja e-kirjade teel.

6. Kostja teatas 18.07.2016, et lükkab kahju hüvitamise otsuse tegemise edasi kuni

kriminaalmenetluses on tehtud otsus põhjendades, et kriminaalmenetluses tuvastatavad

asjaolud on olulised kahju hüvitamise otsuse tegemisel. 23.08.2016 esitas hageja kostjale

nõude kindlustuslepingu täitmiseks ja kindlustushüvitise ning viivise tasumiseks. 02.09.2016

vastuses teatas kostja, et nõue ei kuulu rahuldamisele, mistõttu pöördus hageja 19.10.2016

lepitusmenetluse alustamise avaldusega kindlustuse lepitusorgani poole. Lepitusorgan võttis

26.10.2016 hageja avalduse menetlusse ja tegi 22.11.2016 lepitusmenetluse lõpetamise

otsuse, lugedes lepituse edutuks. Kostja on 02.09.2016 keeldunud oma kohustuse täitmisest

ning vaidluse lahendamine kohtuväliselt on ebaõnnestunud, mistõttu pöördus hageja

hagiavaldusega

kohtusse.

Hageja

on

seisukohal,

et

kindlustusperioodil

toimus

kindlustusjuhtum,

mistõttu

on

kostja

kohustatud

tasuma

kindlustushüvitist.

Kindlustuslepingu täitmise nõue muutus sissenõutavaks 06.05.2016, mistõttu ta nõuab

kostjalt viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

7. Hageja leiab, et tal on tekkinud otsene varaline kahju, mis seisneb kohtueelselt kantud

õigusabikuludes, sest ta pidi kindlustuslepingust tuleneva nõude realiseerimiseks kasutama

õigusabi. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse staadiumis oli hädavajalik ja mõistlik.

Hagejale osutati õigusabi 8,21 töötunni ulatuses, mis koosnesid kostja 18.07.2016 otsusega

tutvumisest, nõude koostamisest kindlustuslepingu täitmiseks, kliendiga kohtumisest,

lepitusmenetluse avalduse koostamisest ning lepituskohtumisel osalemisest. Kahju suuruseks

on 1252,50 eurot.

8. Hageja muutis 28.09.2020 haginõuete parandamise menetlusdokumendis ka hagiavalduse

asjaolusid tuues esile, et tema valduses võis olla muudetud identiteediga sõiduk xxx, mille ta

2015. aasta mä rtsis ostis, teadmata selle identiteedi eelnevast muutmisest. Sõidukil oli auto

kerele stantsitud VIN-kood xxx ja tehase andmesilt selle VIN-koodiga ning auto kü ljes olid

registreerimismä rgid xxx. Puuduvad tõendid, mille alusel saaks teha jä relduse, et hageja

oleks teadnud, et tema poolt liisingusse võetud auto on muudetud identiteediga ja sellele

autole on paigaldatud teiselt autolt pä rinevaid elektroonikakomponente, mis võimaldavad

kä ivitada autot teist VIN-koodi kandva auto võtmetega. Samuti, et antud sõiduk varastati

temalt 2015. aasta septembris reaalselt, millest ta teavitas politseid ja kindlustusandjat ning

andis politseile ü le võtmed, millised ta sai auto eelmiselt omanikult ja mida ta oli kasutanud

auto avamiseks ja kä ivitamiseks kuni 2015. aasta septembrini.

Kostja vastuväited

9. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastuväidete järgi

on poolte vahelise kindlustuslepingu esemeks olnud sõiduk alates 2013.a sügisest

eksisteerinud Eestis üksnes paberites, seda sõidukit ei ole tegelikkuses näinud ei kostja ega

liisinguandja, kes sõiduki justkui hageja jaoks omandas. xxx VIN xxx registrimärk xxx sõitis

2013.a sügisel Eestist Venemaale ning ei ole pärast seda Eestisse naasnud, sest sõiduk hävis

Venemaal. Seega ei olnud võimalik seda sõidukit hageja väidetud ajal 18.09.2015 ning

kohast Tallinnas varastada. Kuna sõiduk jäi formaalselt Eesti liiklusregistrisse, siis väljastati

sõidukile duplikaatnumbrimärgid ning uus registreerimistunnistus. Sõiduki dokumendid ja

numbrimärgid liikusid seejärel kriminaalide A Di ja R Ki vahel, kuni jõudsid hagejani, kes

sobis liisinguvõtjaks ja kelle abil sai „sõiduki“ (tegelikult selle dokumendid) liisingu arvel

rahaks pöörata. Liisinguga kaasnes dokumentidel näidatud sõiduki kindlustamine. Hageja

soetas sõiduki oma tuttavalt R Kilt (endise nimega R K), kes on korduvalt kriminaalkorras

karistatud varavastaste kuritegude, sh kahel korral sõidukite ärandamise ning viimati 8

vargusepisoodi eest Harju Maakohtu 08.11.2016 otsusega nr XXX. R.K käitles kohtuotsuse

järgi luksusmaasturite nagu XXX dokumente ja registreerimismärke, samuti tabati ta

maasturite XXX varurataste vargustelt ja tema varasema elukäigu kohta on kohtuotsuses

märgitud, et ta „vaatluse all oleval ajajärgul hankis elatist sõidukite vargusest ja nende

tagasimüümisest“. R.K sai sõiduki (dokumendid) registriandmete järgi A.Dilt enne viimase

järjekordset kriminaalkaristust. A.D on neljal korral kriminaalkorras karistatud raskete

narkokuritegude eest, viimati Harju Maakohtu 12.08.2015 otsusega nr XXX 7.a ja 5-kuulise

vangistusega. Eluliselt ei ole usutav, et neil oli 2014.a reaalselt ja legaalselt Eestis olemas

sõiduk, mis juba 2013.a viidi Venemaale. Järelikult ei ole eluliselt usutav ka see, et R.K selle

sõiduki 2015.a märtsis sai hageja kasutusse anda.

10. Märtsis 2015.a 29 000 euroga luksusmaasturi ostmine hageja poolt ei vasta tema

elatustasemele ega sissetulekule. xxx mudeli puhul on tegemist elitaarse, haruldase (2015.a

oli Eesti liiklusregistris kokku vaid 13 2004.a toodetud xxx xxx), väga hea

maastikuvõimekusega, kalli ning suurte ülalpidamiskuludega maasturiga, mille ostuhind

uuena 2004.a ületas 1,1 mln krooni. Hagi järgi oli sõiduki ostuhind 29 000 eurot. Hageja xxx

asuva 49,7m2 kahetoalise kodu turuväärtus on ca 17 900 eurot. Väidetava ostutehingu

vormistamise ajal oli automüügiportaalis Auto24 pakkumisel viis xxx maasturit hinnaga

keskmiselt ca 20 000 eurot. Erinevalt hageja valitud sõidukist olid need heas seisukorras,

hooldusraamatu, kontrollitava ja vastuoludeta hooldus- ja kasutusajaloo ning väiksema

läbisõiduga. Hageja sissetulek 2015.a oli ca 1500 eurot kuus, tema ülalpidamisel oli abikaasa

ja 3 eelkooliealist last, hageja oli 2015.a alguses soetanud ca 500 euroga kasutatud sõiduauto

xxx ning ta oli pidevalt võlgu. Liisingulepinguga võttis hageja aga 5 aastaks igakuiselt ca 450

eurose lisakohustuse luksusliku maasturi väljaostumaksete tasumiseks. Hageja väidete

õigsust eeldades soetas ta selgelt üle enda majanduslike võimete käiva eksklusiivse maasturi

ca 1/3 võrra kallimalt keskmisest sarnasest sõidukist, et seda hoida xxx tööl käimise ajal

nädalate kaupa xxx suvalise tänava ääres, kust sõiduk „varastati“. Kindlustatud sõiduki

ekspluatatsioonikulusid perioodil märts-september 2015 hageja ei kandnud. Kokkuvõttes on

tegemist näilise sõiduki müügiga liisingule ja liisimisega hagejale.

11. Hageja eest korraldas vormistamis toimingud hageja ning R.Ki ühine tuttav I L, kes sõidutas

hageja liisingusse ja liiklusregistrisse liisimise ja registreerimisega seotud toiminguteks.

Hageja jättis need andmed kostjale esitamata. Kogu teave ja andmestik sõiduki varguse

toimumise kohta pärineb hagejalt. Vargusest teatamise järel andis hageja politseile kaks võtit,

mis tema väitel kuulusid kindlustatud sõidukile, kuid xxx sõidukite peaesindus xxx poolt

võtmetele teostatud ekspertiisi kohaselt ei ole tegemist mitte kindlustatud sõiduki võtmete,

vaid erinevatel aegadel teisele sama mudeli sõidukile (VIN:xxx) kasutuse käigus juurde

tellitud varuvõtmetega. Seega ei ole hageja esitanud kindlustatud ja väidetavalt varastatud

sõiduki võtmeid, vaid suvalise sõiduki varuvõtmed. Kindlustatud sõiduki varguse toimumine

ei ole eluliselt usutav ka siis, kui sõiduki väidetav valdaja esitab pärast vargust suvalise teise

sõiduki varuvõtmed.

12. Varguse mittetoimumist kui negatiivset asjaolu on kostjal võimatu tõendada. Riigikohtu

otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-177-14 p-i 11 järgi peab kostja sellisel juhul esitama asjaolud ja

põhistama, miks hageja väidetud sündmuse toimumine ei ole eluliselt usutav. Hagejal on

kohustus tõendada vastupidist. Kostja on tõendanud, et kindlustatud sõiduki soetamine ja

selle väidetava varguse toimumine ei ole eluliselt usutav, vaid tegemist on hageja poolt

loodud õigusnäivusega. Kuna hageja ei ole tõendanud, et tema poolt liisingusse võetud

sõiduk tegelikult olemas oli ja kindlustati ning et just see sõiduk seejärel varastati (st

kindlustusjuhtumitoimumist), tuleb hagi jätta rahuldamata. Kindlustusjuhtumit ei ole

toimunud, hagejale ei ole kahju tekkinud ning kostjal puudub kindlustushüvitise tasumise

kohustus. Kostja ei ole oma kohustusi rikkunud.

13. Kindlustusvõtja peab teatama kostjale kindlustusjuhtumist hiljemalt 5 tööpäeva jooksul,

hageja esitas kostjale avalduse sõiduki vargusest alles 05.04.2016, so 7 kuud pärast väidetava

varguse toimumist palgates selleks advokaadi. Hageja ei esitanud kostjale õigeaegselt õiget

ja täielikku teavet ega mingeid dokumente, sõiduki hoolduste ja remontide andmeid;

formaalse sisuga kirjad ei selgita, milline oli sõiduki taust, omadused, sõiduki soetamise ja

kasutamisega tegelikult seotud isikute ring ja suhted hagejaga. Õigeaegse teatamise korral

olnuks kostjal võimalik välja selgitada, kas peale sõiduki registritunnistuse ja numbrimärkide

üldse ja kui, siis milline sõiduk tegelikult võis liisingu vormistamiseks hageja, I.Li ja R.Ki

käest läbi käia.

14. Sarnase xxx turuväärtuseks on 20 000 eurot, seega 15% omavastutuse mahaarvamise järel

oleks maksimaalne kindlustushüvitis 17 000 eurot, mitte hageja nõutav 24 255 eurot.

Kuivõrd kostja ei ole hagejale kahju tekitanud, siis on hageja kahjunõue alusetu. Hageja

advokaatide edastatud formaalsed kirjad, milles puudub konkreetne sisu, ning kontrollitav

teave, mis aidanuks kostjal välja selgitada tegelikke asjaolusid, ei ole hädavajalik ega

mõistlik õigusabi. Kindlustusvõtja kohustuseks on esitada kogu tema valduses olev teave ja

dokumendid kahju tekkimise põhjuste ja kahju suuruse kohta, samuti kõikkindlustatud

sõiduki võtmed (kindlustuslepingu p 8.5, 8.7, 8.9). Kui kindlustatud sõiduki kõiki võtmeid ei

esitata, ei kuulu hüvitis tasumisele (tingimuste p 2.18.23).

Kohtuotsuse põhjendused

15. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja ja Citadele Leasing & Factoring OÜ vahel sõlmiti

liisinguleping sõiduki xxx, VIN: xxx, ehitusaasta 2004, registrimärk: xxx liisimiseks, et

13.03.2015 sõlmisid hageja ja UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaal kindlustusmaakleri

vahendusel

kaskokindlustuse

lepingu,

mille

alusel

väljastati

hagejale

sõiduki

kaskokindlustuse poliis nr xxx perioodiks 13.03.2015 – 12.03.2016, et UAB DK „PZU

Lietuva“ Eesti filiaali üldõigusjärglaseks on kostja; et kindlustuslepingu kohaselt oli

soodustatud isikuks Citadele Leasing & Factoring OÜ ja lepingule kohaldatakse

kaskokindlustuse tingimusi xxx.

16. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegelikult oli olemas ja kindlustati sõiduk xxx, VIN: xxx,

ehitusaasta 2004, registrimärk: xxx, kas sõiduk varastati hagejalt vahemikus 13.09.2015-

18.09.2015, toimus kindlustusjuhtum ja hagejale tekkis kahju; kas kostja on rikkunud oma

kohustusi ja kas tal on kindlustushüvitise maksmise ja kahju hüvitamise kohustus.

17. VÕS § 422 lg 1 sätestab, et kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja)

kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma

kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud

viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). VÕS § 448 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et

kindlustusvõtja peab kindlustusjuhtumi toimumisest viivitamata kindlustusandjale teatama.

Kindlustusandja võib pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu

täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Tõendite esitamist võib

kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende

esitamist. VÕS §-st 23 lg 2 ning § 489 lg-st 2 on kindlustusvõtja kohustatud tegema koostööd

ja seega esitama kogu teabe ja kõik dokumendid viivituseta nii väidetava kahjujuhtumi

asjaolude kui ka kahju suuruse kohta.

18. VÕS § 449 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui kindlustusandjal tekib kindlustusvõtja käesoleva

seaduse §-s 448 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärjel kahju, võib kindlustusandja selle

ulatuses täitmise kohustust vähendada. Kui kindlustusvõtja rikub käesoleva seaduse §-s 448

sätestatud kohustust tahtlikult, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest.

19. Hagiavalduse kohaselt liisis hageja 2004.a sõiduki xxx, VIN: xxx, registrimärk: xxx

ostuhinnaga 29 000 eurot ja sõiduk oli hageja valduses perioodil 13.03.2015 kuni

13.09.2015.

20. 02.09.2016 keeldus kostja hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest alljärgnevatel

põhjendustel:

13.09-18.09 2015 toimunud kindlustatud sõiduki xxx xxx varguse kohta esitati kostjale

hageja esindaja poolt avaldus alles 05.04.2016, kuid kindlustuslepingu p 8.3.6 kohaselt peab

kindlustusvõtja teatama PZU-le kindlustusjuhtumist hiljemalt 5 tööpäeva jooksul;

advokaadibüroo Bright Law OÜ 05.04.2016 nõudes ei ole juhtumi kohta avaldatud teavet,

mille esitamine on kindlustuslepingu kohaselt kindlustusvõtja kohustus, muuhulgas on

kindlustuslepingu p 8.5 järgi kindlustusvõtja kohustuseks esitada kogu kindlustusvõtja

valduses olev teave ja dokumendid kahju tekkimise põhjuste ja kahju suuruse kohta;

kindlustusandjale teadaolevalt ei ole hageja esitanud politseile kirjalikku avaldust varguse

kohta ja kindlustusandjale tõendeid selle kohta, et vaidlusalusel juhul oleks tegemist sõiduki

vargusega; üksnes politsei poolt seletuse võtmine ei tõenda ei varguse ega kindlustusjuhtumi

toimumist ega seda, et kindlustushüvitis kuulub tasumisele; hageja jättis kõik andmed

sõidukite eelmiste omanike A Di, R K/Ki ja I Li kohta esitamata, kuigi kostjale on teatavaks

saanud, et hageja ja tema tuttavate, vaidlusaluse sõidukiga seotud isikute taust ning

käitumine seoses luksussõidukiga viitab kelmusele; sõidukil puudus alarmsignalisatsioon;

hageja ei ole esitanud dokumente sõiduki hooldustööde ning remontide, samuti väidetava

kahjusumma kohta. Eeltoodut arvestades ei ole VÕS § 450 lg 1 tähenduses võimalik kindlaks

määrata, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga ning kas hüvitis kuuluks kindlustusjuhtumi

korral tasumisele. Seetõttu rikkus hageja ka VÕS § 448, mistõttu VÕS § 449 lg 2 alusel ei

oleks kostja ka kindlustusjuhtumi korral kohustatud hüvitist tasuma (I kd lk 30-31).

21. Kostja vastuväidete kohaselt eksisteeris hageja sõiduk xxx (VIN: xxx, ehitusaasta 2004,

registrimärk: xxx) alates 23.10.2013 üksnes paberil. Vastuväidete tõendamiseks esitas kostja

PPA/Interpol 23.05.2017 teatise, millest nähtuvalt oli sõidukile vormistatud ajutine import

Venemaale läbi Ivangorodi tollipunkti 23.10.2013 kuni 23.01.2014. Venemaa ametivõimudel

pole tollideklaratsiooni Venemaale sõidu kohta eelmainitud sõidukiga, sest see on hävitatud.

Sõidukit pole kunagi registreeritud Peterburgi ja Leningradi regiooni liikluspolitseis (I kd lk

79).

22. Põhja Ringkonnaprokuratuuri vastusest hageja päringule nähtub, et 04.05.2017 algatati

kriminaalasi 17230101220 ja hagejale esitati kahtlustus KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritud

kuriteos,

s.o

kindlustusjuhtumi

toimumise

kohta

ebaõige

ettekujutuse

loomises

kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil (I kd lk 53).

23. Põhja Ringkonnaprokuratuuri koostatud põhistustest 15.10.2019 kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse juurde kriminaalasjas nr 17230101220 ja kriminaalmenetluses kogutud

tõenditest nähtub, et T J ja I S viisid sõiduki xxx reg märk xxx, VIN-kood xxx 23.10.2013

Narva piiripunkti kaudu Venemaale. 29.03.2017 asitõendi vaatlusprotokollist, mille kohaselt

oli vaadeldavaks objektiks tolli automaatse numbrituvastussüsteemi andmekogu, samuti

piirkontrolli ja politsei andmekogu päringuga tuvastati, et xxx registreerimismärgiga sõiduk

ületas Narvas Eesti-Venemaa piiri 23.10.2013 kell 11:12 ja tagasi Eestisse ei tulnud.

Mõlemad isikud tulid Eesti Vabariiki tagasi juba tunni pärast ilma autota.

24. I Si 08.05.2017 ülekuulamise protokollist nähtuvalt hävis sõiduk 2013.a lõpus Venemaal

Kingissepa linna lähedal tulekahjus. Seejuures I.S kinnitas, et ta nägi ise põlenud sõidukit, et

sõiduk oli täielikult ära põlenud ning järele jäänud oli ainult kere ja võib olla mingid

väiksemad tagavaraosad. Sõidukile uute numbrite saamiseks tegi I.S volituse oma naise

nimele ja tema palvel kirjutas tema ema ARK-i avalduse sõiduki numbrite kaotsimineku

kohta. Maanteeameti väljatrükist nähtuvalt võttis I.S 23.12.2013 sõidukile xxx uue

registreerimistunnistuse ja 10.01.2014 duplikaatnumbrimärgid ning pani Venemaal asuva

sõiduki vraki ja uued dokumendid ning numbrid avalikult müüki portaalis okidoki. Auto

võtmeid tal ei olnud. Ülekuulamise protokollist nähtuvalt tulid varsti pärast seda tema juurde

kaks meest, kellest ühe nimele vormistas ta ostja isikut tõendava dokumendi andmete alusel

müüja allkirjaga müügilepingu. Ostjaga kaasas olnud autojuht oli äratundmiseks esitamise

protokolli järgi R K. A.Di 24.05.2019 ülekuulamise protokolli tõlkest ja Maanteeameti

registrist nähtuvalt oli sõiduki vraki ostjaks 16.07.2014 A D, kellel endal puudus

juhtimisõigus. I.Si ülekuulamise protokollist nähtuvalt väitsid ostjad talle, et ostavad sõiduki

vraki tagavaraosadeks ja võtavad selle ise arvelt maha.

25. A.Di ülekuulamise protokollist ja Maanteeameti registri väljatrükist nähtuvalt registreeriti

sõiduk 13.10.2014 R.Ki nimele ja seejärel 19.09.2015 hageja nimele (II kd lk 7-11, lk 20-61).

Liiklusregistri väljavõtte kohaselt on lisaks algsele registreerimisele registrist kolmel korral

väljastatud duplikaatmärgid „xxx“, mistõttu võis registreerimismärke xxx olla kokku 4

komplekti. Sõiduki vraki remondi kohta tõendeid esitatud ei ole.

26. Eeltoodud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et sõiduk xxx reg märk xxx, VIN-kood XXX

hävis Venemaal 2013.a lõpus põlengu tagajärjel ja kuivõrd sõiduki vraki Eestisse toomise ja

remondi kohta tõendid puuduvad, siis ei ole antud sõidukit reaalselt olemas, vaid üksnes

korduvalt väljastatud registreerimismärk ja sõiduki registreerimistunnistus. Järelikult on

sõiduki xxx omandamise tehingud L.Silt A Dile, A Dilt R.Kile ja R.Kilt hagejale TsÜS § 89

järgi näilised tehingud. Seega ei saanud hageja antud sõidukit R Kilt osta, see ei saanud tema

valduses olla ja eelnimetatud sõiduki vargus ei olnud võimalik. Järelikult on hageja esitanud

kostjale nii sõiduki kui ka selle varguse kohta ebaõigeid andmeid.

27. Hageja muutis haginõude parandamisel ka hagi asjaolusid väites, et ta ei teadnud, et tema

valduses võis perioodil 13.03.2015 kuni 13.09.2015 olla muudetud identiteediga sõiduauto

xxx, mille ta 2015. aasta mä rtsis R.Ki kä est ostis ja mida ta reaalselt kasutas, muuhulgas

sõitmiseks Lätti.

Oma väidete tõendamiseks, esitas hageja kohtule 05.03.2015 koostatud sõiduki hindamisakti

ja 16.03.2015 koostatud kindlustamiseelse ü levaatuse akti, millest nähtuvalt on sõidukil xxx

kerele

stantsitud

VIN-kood

XXX,

tehase

andmesilt

selle

VIN-koodiga

ning

registreerimismä rgid xxx. Samuti tõi hageja esile, et Prokuratuuri määrusest nähtuvalt andis

hageja politseile üle kaks auto võtit ja määruse p-st 2.16 nähtuvalt kinnitas sõiduki

kasutamist hagejaga samas korterelamus elav naaber. Pä rnu maakonnas Hä ä demeeste vallas

asuva Ikla piiripunkti automaatse numbrituvastussü steemi kaamerate andmete kohaselt viibis

registreerimismä rki xxx kandev sõiduk xxx 25.07.2015 Lä tis (I kd lk 125-139, II kd lk 7-11).

28. Kohus on seisukohal, et hageja väited ei ole eluliselt usutavad ja on ümber lükatud järgmiste

tõenditega.

Sõiduki registreerimistunnistuse koopia järgi on sõiduk xxx istekohaga, võimsus xxx kW,

töömaht 3996 m3. Hageja kinnitas vargusest teatamisel 18.09.2015, et tema auto läbisõit on

180 000 kilomeetrit ning varguse eelselt aktiveeris ta tehasesignalisatsiooni (I kd lk 100, 126,

150).

29. Hageja esitatud aktidest ja fotodelt nähtub, et sõiduki ülevaatajate koostatud aktidesse kantud

andmed ja sõidukist tehtud fotod erinevad vaidlusaluse sõiduki registreerimistunnistusele

kantud andmetest ja hageja avaldatud teabest sõiduki kohta.

Nii nähtub 05.03.2015 xxx hindamisaktist, et R.Ki hindajale näidatud sõiduk on 5 istekohaga

xxx maastur, mille läbisõiduks on ülevaatusel märgitud 231 348 kilomeetrit, võimsus 190

kW, töömaht 2987 m3, süütevõtmete arv 1, lisaimmobilaiseri võtmed ja puldid puuduvad,

signalisatsioon puudub, lisaks on stereo, ning varuratta kattel on visuaalselt selgelt eristuv

must sektor.

Sõiduki 16.03.2015 kindlustamiseelse ülevaatuse akti ja fotode järgi on vaadeldud sõiduk 7

istekohaga, võimsus 184 kW, alarmpulte ja immobilaiseri võtmeid 2, sõidukil on

lisavõimendi ja bassikõlarid, alarmi mahuandurid ei tööta, varuratta kattel puudub must

sektor. Sõiduki kindlustamiseelse ülevaatuse aktis on jäetud täitmata odomeetri näit ja

registrimass. Seega on eelnevate tõenditega tõendatud, et registreerimistunnistuses märgitud

sõiduki xxx ja ülevaatajatele esitatud sõiduki puhul erinevad nii sõidukite välised

tundemärgid kui ka nende sõidukite tehnilised andmed (I kd lk 125-139).

30. Kohus on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et hagejal, kes omas ka varasemalt sõidukit,

jäid märkamata nii suured erinevused tema kasutuses olnud sõiduki ning sõiduki

registreerimistunnistuses ja sõiduki kohta koostatud aktides märgitu suhtes, eelkõige sõiduki

istekohtade arv, odomeetri näit, võimsus ja töömaht. Ligikaudu 51 000 kilomeetriline

erinevus sõiduki läbisõidus on oluline ja märgatav vastuolu, samuti on oluline ja märgatav

vahe selles, kas sõidukil on 5 või 7 istekohta. Mõistlik ja hoolas sõidukit ostev inimene

vaatab eelnevalt sõiduki tähelepanelikult üle, tutvub sõiduki tehniliste ja läbisõidu

andmetega, hoolduse ja remondi ajalooga ning sõiduki osalemisega liiklusõnnetustes.

31. Hageja asemel lasi sõiduki hinnata, ülevaatused teha ja kindlustada müüjana esinenud ja

varem kriminaalkorras karistatud R.K. Kuigi ülevaatuse tegijad R K ja K K kinnitasid

ülekuulamise protokollides sõidukite ülevaatamist, siis ei nähtu protokollidest, et nad oleksid

tuvastanud ülevaatamiseks esitatud sõiduki VIN-koodi identsuse seeläbi, et nad oleksid

võrrelnud nähtavat VIN koodi muudes kohtades peidetult asuvate VIN-koodidega. Samuti ei

ole nad teinud mingeid märkmeid või tähelepanekuid selle kohta, et ülevaatuseks esitatud

sõiduk erineb registreerimistunnistuses märgitust. PZU Kindlustuse 13.04.2017 päringust

nähtuvalt jätsid xxx ja R K kostjale esitamata 05.03.2015 hindamisakti aluseks olevad

sõiduki fotod ja hindamisega seotud andmed. Kuna aktides sisaldub läbisegi andmeid nii

sõiduki registreerimistunnistuselt kui ka sõidukilt, siis järelikult toimus ülevaatus väga

pealiskaudselt või jätsid sõiduki ülevaatajad oma eriala asjatundjatena sihilikult tähelepanuta

kõik sõiduki välised ja tehnilised andmed, mis viitasid sellele, et ülevaatuseks esitatud sõiduk

ei vastanud registreerimistunnistuses olevale sõidukile. Seega ei ole ülevaatusaktid

usaldusväärsed tõendid, millele saaks hageja kostjalt sõiduki eest kindlustushüvitise saamisel

tugineda. Tegemist on kunstlikult loodud tõenditega, mille abil saavutasid R.K ja hageja

võimaluse sõidukit liisinguandjalt liisida ja see kostja juures kindlustada (II kd lk 91-96, 97).

32. Ekspert R P eksperthinnangust nähtub samuti, et 05.03.2015 ja 16.03.2015 hindamisaktides

kajastatud sõiduki andmed ei vasta sellele aktis märgitud tehasetähisele, VIN-koodid ei ole

jäädvustatud nõuetekohaselt ning 16.03.2015 ülevaatuse aktis toodud VIN-koodi kleebisel

esinevad võltsimise tunnused. Sõiduk ei sarnane aktis märgitud VIN koodile vastava sõiduki

eritunnustele, vaid pigem sõidukile, mis oli samal ajal registris reg. märgiga xxx. Registris

märgiga xxx ja märgiga xxx sõidukite VIN-koodides erineb vaid neli tähist, mis hõlbustab

koodide võltsimist. Samadele eritunnustele, mis on kajastatud 05.03.2015 ja 16.03.2015

ülevaatuse aktis, sarnaneb omakorda 12.02.2015 müügikuulutusel kujutatud kaetud

registrimärgiga xxx sõiduk, mis oli müügis hinnaga 19999 eurot (II kd lk 98-152).

33. Kuivõrd liiklusregistri väljavõtte kohaselt oli registrist korduvalt väljastatud duplikaatmärgid

„xxx“, siis on loeb kohus eeltoodud tõenditega tõendatuks, et sõidukite ülevaatajatele esitleti

sõiduki ülevaatustel teise mudeli sõidukit, millel oli muudetud VIN kood ja kleebisemärk

ning kinnitatud „xxx“ registrimärgid. Seega on ka eelpool uuritud ülevaatuse aktide

esitamisega antud kostjale sõiduki kindlustamisel ja kindlustushüvitise taotlemisel sõiduki

kohta ebaõigeid andmeid.

34. PPA 29.03.2017 asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et pärast Narvas 23.10.2013

Venemaale sõitmist erineb järgmisel sõiduki reg.märgiga xxx piiriületusel 24.-25.07.2015

hageja käes olnud auto välimuselt sõidukist, mis sõitis Venemaale 23.10.2013 (ovaalsete

udutulede ja esiresti kuju poolest, samuti nö kängururaua ja lisatulede olemasolu poolest).

Politsei tuvastas, et auto, millega hageja käis Lätis 24-25.07.2015, on väga sarnane sõidukiga

registreerimismärgiga xxx, mis sõitis 17.06.2014 Narvast Venemaale ja tagasi (II kd lk 20-

21).

35. 03.05.2017 läbiotsimisprotokolli tõlgetest, fototabelist ja äravõetud auto xxx arvetest

nähtuvalt leiti hageja xxx asuva kodu läbiotsimisel öökapist sõiduki xxx VIN: xxx

remondiarved. Antud dokumendid vastavad automüügiportaalis auto24.ee 12.02.2015

avaldatud xxx sõiduki kuulutuses kirjeldatule, muuhulgas on sellel sõidukil 7 istekohta ja

fotodel kujutatud auto sisemus ja välimus vastab 05.03.2015 ja 16.03.2015 hindamisaktides

toodud fotodele (II kd lk 33-43, lk 45-46, III kd lk 7-14).

36. xxx sõidukite esinduse xxx teostatud ekspertiisi kohaselt ei ole hageja poolt 18.09.2015

politseile üle antud kahe võtme puhul tegemist kindlustatud sõiduki (xxx, VIN: XXX)

võtmetega, vaid erinevatel aegadel teisele sama mudeli sõidukile (VIN: xxx,

registreerimismärgiga xxx) kasutuse käigus juurde tellitud varuvõtmetega (I kd lk 88

pöördel-89 pöördel). Politseile üleantud võtmete arv on vastuolus ka 05.03.2015 sõiduki xxx

hindamisaktiga, mille järgi oli hageja poolt liisingusse võtmiseks üle vaadatud ning seejärel

liisitud ja kindlustatud sõidukil xxx vaid üks süütevõti. Seega ei esitanud hageja politseile

kindlustatud ja väidetavalt temalt varastatud sõiduki võtmeid, vaid suvalise sõiduki

varuvõtmed. xxx 10.04.2017 vastusest PPA päringule ja kirjavahetusest nähtuvalt ei esitanud

hageja politseile sõiduki xxx kõiki võtmeid, vaid varuvõtmetest üksnes mõned, mis olid

valmistatud väljaspool autotootja ametlikku teenindussüsteemi tundmatu tehnoloogiaga.

Sõiduk numbrimärgiga xxx ületas viimati piiri 28.09.2016, seega pärast hageja auto võtmete

esitamist politseile. Seega on hageja väide varastatud auto kõigi võtmete esitamisest

vastuolus tõenditega. Kuna registreerimismärke xxx võis olla kokku 4 komplekti ja sõiduk

sarnanes sõidukile numbrimärgiga xxx, siis ei tõenda hageja Lätis tehtud foto, et tegemist oli

kostja poolt kindlustatud sõidukiga.

37. Eksperthinnangu nr 5101 kohaselt oli 2004.a toodetud sõiduki registrimärgiga xxx turuhind

20 000 eurot. Eksperdi hinnangus registreerimistunnistuse alusel vaadeldud sõiduk erines

R.Ki poolt 05.03.2015 ja 16.03.2015 hindamiseks esitatud sõidukist (7 istekohta, esituled,

udutuled, suunatuled, esivõre, mis oli sarnane sõidukile xxx), samuti tuvastas ekspert

hinnangus, et sõiduk registrimärgiga xxx on Eestist uuena ostetud, et hooldusajalugu ei ole

tuvastatav, et viimane tuvastatav läbisõit oli 07.10.2013 seisuga 269 283 km, et

hinnanguliselt oli läbisõit 2015.a septembris 300 000 km. Ekspert märkis ka, et sõiduki xxx

mudel ei ole järelturul nõutud ja 4,0 liitrise mootoriga versioon ei ole osutunud töökindlaks ja

remont on kulukas.

38. Seega ei ole usutav hageja väide, et sõiduk oli heas korras ega vajanud remonti. Remondi

kohta tõendite puudumine on kooskõlas tõenditega, et 2004.a toodetud sõiduk

registrimärgiga xxx hävines tulekahjus. Samuti on lisaks eelpool uuritud tõenditele ka antud

tõend kooskõlas kostja vastuväidetega, et hageja käes oli auto, mis oli samal ajal

liiklusregistris registrimärgi xxx all, mida koos hagejaga kasutasid R.K, I.L ja V.D, et see

auto (VIN-kood XXX) sõidab vargusele vaatamata tänaseni Euroopas ringi ning hageja ei

omandanud ega kindlustanud seda autot, samuti ei varastatud seda autot.

39. Hageja naabri A K 01.10.2015 ülekuulamise protokolli tõlkest nähtuvalt teadis ta hagejat, kes

elab xxx koos oma naise ja 3 lapsega, umbes 1990.aastast. Tunnistaja iseloomustas hagejat

positiivselt, märkides, et sõpradest jäi hagejale külge hüüdnimi D, sest talle on lihtne peale

käia või midagi sisendada. Auto soetamisele pöörasid kohe kõik tähelepanu, kuna teist sellist

välimuse järgi ilusat ja kallist autot neil xxx ei ole. Auto marki ega numbrit ta ei tea. A.K

tundus imelik, et hageja soetas sellise auto arvestades, et tema naine M ei tööta, et neil oli

juba auto ja tekkisid aegajalt probleemid korteriarvete, mis on umbes 50 eurot, õigeaegse

maksmisega. Tunnistaja küsimusele, kust sai hageja sellise raha, vastas ta, et ostis auto koos

mingite sõpradega xxx tööle sõitmiseks. Tunnistaja märkis, et viimasel ajal on hageja juures

korteris hakanud käima tema vana tuttav I L, mis on imelik, sest viimane elab xxx ja teda

polnud näha pika aja jooksul. Seega ei tõenda hageja naabri ütlused hageja väiteid, vaid

vastupidi tunnistaja ütlustest saab järeldada, et hageja poolt vaidlusaluse sõiduki ostmine ei

ole eluliselt ja majanduslikult usutav (II kd lk 44).

40. A Di 24.05.2019 ja V Di 28.052019 ülekuulamise protokollidest ja liisingulepingust

nähtuvalt oli L.Silt sõiduki näiliseks (nagu kohus eelpool tuvastas, siis tegelikult üksnes

sõiduki dokumentide) ostjaks A.D, kes on kandnud vanglakaristusi ning kellel puudus

juhtimisõigus. A.Di telefonis oli R Ki telefoninumber xxx, hüüdnime „xxx“ all. Sama

number oli ka sõiduki xxx omaniku V Di telefonis. Di ütlustest nähtuvalt pani ta sõiduki xxx

müüki, sest auto läks sageli katki, remondi peale läks palju raha ja ta pandi varsti 1 aastaks 8

kuuks vangi. Sõiduki müüs tema ema ja seejuures ei teadnud A.D sõiduki xxx müügi kohta

mitte midagi. A.Di ülekuulamise protokollist nähtuvalt selgitas ta xxx registrimärgiga xxx

10.10.2014 müügilepingu kohta, et ta vormistas umbes 1,5 kuud pärast xxx registrimärgiga

xxx oma nimele vormistamist sama sõiduki uuesti ümber. Registri väljatrüki järgi vormistati

sõiduk R.Ki nimele.

41. Kostja väited, et sõiduki xxx eelmised omanikud A.D ja R.K olid kriminaalkorras korduvalt

karistatud, sh autode ja autorataste varguste eest on tõendatud politsei õienditega ja

kohtuotsustega (I kd lk 80-88, 189-191, II kd lk 62-80, 86-86 pöördel). Kohtuotsustest

nähtuvalt tegelesid 2004.a toodetud sõiduki registrimärgiga xxx registreerimistunnistust ja

numbrimärke omanud A.D ja R.K koos A.Y juba varasemalt sõidukite võltsitud

identiteediga autode soetamise ja variisikute (Y.S) kaudu liisimisega, mis on sarnane

käesoleva olukorraga. Kuivõrd sõiduki xxx soetasid V.D ja R.K koos pärast seda, kui R.K ja

A.D said endale xxx duplikaatnumbrid ning registritunnistuse, siis on kostja vastuväited, et

R.Kil ja temaga koos tegutsenud isikutel oli alates juunist 2014.a 1 auto (xxx), kuid 2

erinevat komplekti dokumente ja numbrimärke põhjendatud ja tõendatud. Järelikult oli

hageja R.Ki jaoks isikuks, kes kvalifitseerus liisinguvõtjaks ja kelle kaudu saaks xxx

numbrimärkide sõidukile xxx panemisega varem tulekahjus hävinenud sõiduki müüa. A.K

ütluste järgi oli hagejat ka lihtne veenda soovitut tegema.

42. A.Di ja V.Ki pangakontode väljavõtetega perioodist 01.07.2014-30.09.2015 on tõendatud, et

isikute pangakontodel puuduvad sissetulekud 20 000-30 000 euro väärtuses auto

soetamiseks, nii oli A.Di kontol sõiduki väidetava ostu hetkel 16.07.2014 ca 20 senti ja R. Ki

kontol oli ostu hetkel 13.10.2014 ca 300 eurot. Kontodelt ei nähtu sõiduki xxx

registrimärgiga xxx ostude müükide eest rahade laekumisi, omanikuvahetusega seotud

ümbervormistamise eest tasumist liiklusregistris, kohustusliku liikluskindlustuse eest

tasumisi. Kuigi R.K väitis ülekuulamisel, et müüs sõiduki registrimärgiga xxx hagejale, kuna

auto oli probleemne, läks tihti katki ja võttis palju kütust, ei nähtu tema kontolt kulude

kandmist sõiduki kütusele, hooldusele ja remondile, mis tõendaksid sõiduki olemasolu ja

kasutamist. Eluliselt usutav ei ole, et suure läbisõidu ja kütuse kuluga sõiduki faktiliseks

ülalpidamiseks tehti kõik maksed sularahas, kuivõrd kontodelt nähtuvalt on tehtud konto

kaudu väikeseid tehinguid.

Antud järeldused ja tõendid ning isikute ühine tegutsemine on kooskõlas ka tõenditega selle

kohta, et hageja politseile üleantud võtmete koopiad ja tema kodust leitud remondiarved

kuulusid sõidukile registrimärgiga xxx (I kd lk 9, II kd lk 25-27, 28-29, 30, 84-90).

43. Kostja väited, et märtsis 2015.a 29 000 euroga luksusmaasturi ostmine hageja poolt ei vasta

tema elatustasemele ega sissetulekule on tõendatud alljärgnevate tõenditega: liisingulepingu

järgi oli esimene sissemakse 10 000 eurot ja liisingusumma 19 000 eurot. Maa-ameti

tehingute andmebaasi kohaselt on hagejale kuuluva xxx asuva 49,7m2 kahetoalise

korteriomandi turuväärtus ligikaudu 17 900 eurot, mis on koormatud hüpoteegiga 14 900

eurot ning laenu jääk oli 7.04.2017 seisuga 4647,92 eurot. Hageja sissetulek oli pangakonto

järgi keskmiselt 1905 eurot kuus, kuid tema ülalpidamisel olid abikaasa ja 3 eelkooliealist

last ning hageja tasus ka eluasemelaenumakseid. Seega ei saa pidada hageja töötasu piisavaks

xxx registrimärgiga xxx ostmiseks. 01.10.2014-30.09.2015 pangakonto saldost nähtuvalt, on

tal harva kontol ligikaudu 2000 eurot raha, enamikul juhtudel jääb see alla 1000 euro. Hageja

naabri A K ütlustest nähtuvalt tekkisid hagejal aegajalt probleemid korteriarvete, mis on

umbes 50 eurot, õigeaegse maksmisega. Järelikult ei ole eluliselt usutav, et liisingulepinguga

võttis hageja endale 5 aastaks igakuiselt koos kindlustusega 480 euro suuruse kohustuse

luksusmaasturi väljaostumaksete tasumiseks olukorras, kus tal tuli ülal pidada perekonda,

tasuda korteri laenumakseid ja talle kuulus varasemalt 600 euro eest ostetud 1996.a sõiduk

xxx (I kd lk 9, 53 pöördel - 55, 57-58, 60, 160, 178-184, II kd lk 50-51).

44. Automüügiportaalis Auto24 pakkumistest nähtuvalt oli hageja ja R.Ki vahelise müügitehingu

vormistamise ajal pakkumisel 5 xxx maasturit keskmise hinnaga 20 000 eurot.

Müügikuulutustest nähtuvalt olid sõidukid heas seisukorras, hooldusraamatu ja väiksema

läbisõiduga (I kd lk 101-108). Järelikult oleks hagejal majanduslikust olukorrast tulenevalt

olnud palju soodsam soetada mõni nendest sõidukitest. Seega ei ole eluliselt usutav, et ta

omal algatusel oleks soetanud endale maasturi, mis oli ligikaudu 1/3 võrra kallim kui teised

sarnased sõidukid. Hageja ei teadnud ka auto tegelikku kütusekulu, kuna 04.05.2016 antud

seletuses kostjale väitis ta, et sõiduki keskmine kütusekulu on 9 liitrit 100 km kohta ja linnas

12 liitrit 100 km kohta, kuid Maanteeameti andmetel oli see 16 liitrit 100 km kohta linnas

ning keskmiselt 12,8 liitrit 100 km kohta. Eelnevast saab järeldada, et tegelikult hageja

sõidukit ei kasutanud, kuna kütusekulu ei saa sõiduki kasutamisel märkamata jääda (II kd lk

48-49, 56-57).

45. Seega on eeltoodud tõenditega kogumis tõendatud, et tegemist oli näilise sõiduki müügiga

liisingule ja liisimisega hagejale. Kuivõrd eelpool uuritud tõenditest nähtuvalt on A.D ja R.K

omavahel tuttavad ja tuttavad hagejaga suhelnud I.Liga ning hageja eest korraldas sõiduki

ülevaatused ja vormistamise R.K, kes sõidutas hageja nii liisingusse kui liiklusregistrisse

liisimise ja registreerimisega seotud toiminguteks, siis ei ole eluliselt usutav, et hageja ostis

13.03.2015

sõiduki

heauskselt,

s.t

teadmata,

et

sõiduki

registrimärgiga

xxx

registreerimistunnistus ei vasta tegelikult sõidukile. Samas jättis hageja kindlustushüvitise

taotlemisel kostjale kogu kostjat huvitanud teabe andmata. Antud tõenditele kogumis

tuginedes loeb kohus põhjendatutuks ja tõendatuks kostja vastuväited, et tegelikult jätkasid

R.K ja I.L sõiduki kasutamist ka pärast liisinglepingu sõlmimist ja vargusest teatamist

sõidukile tellitud lisavõtmetega.

46. Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasjas tehtud järeldustega ega asjaoluga,

et hagejale ei esitatud süüdistust KarS § 212 lg 1 alusel kindlustusandjale kindlustushüvitise

saamise eesmärgil kindlustusjuhtumist ebaõige ettekujutuse loomise tõttu, kuivõrd

hagimenetlus on võistlev menetlus ja hagejal tuleb oma haginõuet põhjendada ja tõendada.

Kelmuse koosseisu tõendamata jäämine ei tähenda, et kindlustushüvitise maksmise

tingimused oleks täidetud või et hageja ei oleks rikkunud kindlustuslepingut. Kostja on

põhjendatult Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-177-14 p 11 tuginedes märkinud, et

varguse mittetoimumist kui negatiivset asjaolu on kostjal objektiivselt võttes võimatu

tõendada. Kostja on teinud usutavaks oma vastuväited selle kohta, et hageja väidetud

kindlustusjuhtumi toimumine ei ole eluliselt usutav. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud oma

väidet, et tema poolt liisingusse võetud sõiduk tegelikult olemas oli ja kindlustati ning et just

see sõiduk seejärel varastati (st kindlustusjuhtumi toimumist), tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kindlustusjuhtumit ei ole toimunud, hagejale ei ole kindlustusjuhtumi tagajärjel kahju

tekkinud ning kostjal puudub kindlustushüvitise tasumise kohustus.

47. Kohus on seisukohal, et hageja poolt hagi asjaolude muutmise tõttu on asjakohased ka kostja

vastuväited kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks põhjustel, et hageja on

rikkunud seadusest ja kindlustuslepingust tulenevaid alljärgnevaid kindlustusvõtja kohustusi.

48. 13.03.2015 poolte vahel sõlmitud kaskokindlustuse lepingu juurde kuuluvate tingimuste

A300/2015 (kehtivad alates 03.03.2015) p 8.3.6 sätestab, et kindlustusvõtja peab teatama

kindlustusandjale kindlustusjuhtumist esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva

jooksul pärast kindlustusjuhtumist teadasaamist (I kd lk 90-95). Hagiavalduses on esile

toodud, et kindlustatud sõiduk xxx xxx varastati ajavahemikul 13.09-18.09.2015. E-

kirjavahetusega on tõendatud, et hageja esitas teda 26.02.2016 volikirja alusel esindava

advokaadibüroo Bright Law OÜ advokaadi vahendusel kostjale avalduse sõiduki vargusest

05.04.2016. Seega teatas hageja kostjale väidetava varguse toimumist alles 7 kuud hiljem.

Hageja väited, et ta teavitas liisinguandjat, vastutuskindlustuse andjat kui ka maaklerit

kahjujuhtumist on asjakohatud, kuna ta jättis kostja lepingu poolena kindlustusjuhtumist

teavitamata. Kindlustusmaakleri või ka teiste isikute teavitamist kindlustusjuhtumi

toimumisest ei saa võrdsustada ega lugeda kostja teavitamiseks kindlustusjuhtumi

toimumisest. Kuigi hageja palkas kindlustushüvitise taotlemiseks, mis ei ole keerukas

toiming, advokaadi, ei ole ka õigusnõustajana tegutsenud advokaat pika aja jooksul esitanud

avaldust kostjale (I kd lk 38, 78, lk 78 pöördel). Seega raskendas hageja sõiduki vargusest

teatamisest viivitamisega kostjal kahjujuhtumi menetlemist ja tõendite kogumist. Hageja

rikkus eelnavaga kindlustuslepingu tingimuste p-i 8.3.6.

49. Kaskokindlustuse tingimuste p 8.5 järgi peab kindlustusvõtja esitama kindlustusvõtja

valduses olev teabe ning dokumendid kahju tekkimise põhjuste ja kahju suuruse kohta, p 8.9

järgi lasub kindlustusjuhtumi tõendamise kohustus kindlustusvõtjal. Et hageja ei avaldanud

05.04.2016 nõudes ega ka pärast korduvaid päringuid teavet, mille esitamine on

kindlustuslepingu kohaselt kindlustusvõtja kohustus, on tõendatud pooltevahelise e-

kirjavahetusega, milles kostja korduvalt küsib hagejalt asjakohase teabe ja dokumentide

esitamist, kuid hagejat esindav advokaat esitab vaid sõiduki registreerimistunnistuse ja

politsei vastuse kriminaalasja menetluse alustamise kohta ning üldise teabe, et sõiduk on heas

korras ega ole osalenud kindlustusjuhtumites. Kostja küsis hagejalt konkreetselt ka sõiduki

hoolduste ja remontide andmeid, kuid hageja ei esitanud midagi ja jättis teabe tema kodus

olnud sõiduki registrimärgiga xxx remondiarvete kohta kostjale avaldamata. Hageja jättis

kõik temale kahju käsitlemise ajal teada olnud teabe sõiduki eelmise omaniku R Ki kohta

avaldamata, samuti teabe selle kohta, et kõik sõiduki ostmise ja vormistamisega seotud

toimingud aitas tal teha R.K, kuigi kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt olid hagejale

need asjaolud teada ja samuti oli talle teada kostja huvi saada võimalikult palju teavet sõiduki

seisukorra ja selle varguse kohta (I kd lk 18-25). Seega rikkus hageja tahtlikult

kaskokindlustuse tingimuste p 8.5.

50. Kaskokindlustuse tingimuste p 2.18.3 kohaselt ei ole kindlustusjuhtumist põhjustatud kahju

ega kuulu hüvitamisele auto varguse või ärandamisega tekitatud kahju, kui autol puudusid

PZU nõutud ärandamis- ja/või vargusevastased seadmed või kui need ei olnud enne vargust

või ärandamist sisselülitatud või töökorras. Kohus tuvastas eelpool sõiduki ülevaatuse

aktidest, et sõidukil puudus alarmsignalisatsioon ning hageja kui sõiduki kasutaja ja

kindlustusandjale sõiduki ülevaatusaktide esitaja pidi teadma antud puudustest. Seega rikkus

hageja tahtlikult kaskokindlustuse tingimuste p 2.18.3.

51. Kaskokindlustuse tingimuste p 8.7 järgi peab kindlustusvõtja esitama kõik kindlustatud

sõiduki võtmed, p 2.18.23 kohaselt ei ole kindlustusjuhtumist põhjustatud kahju ega kuulu

hüvitamisele auto varguse või ärandamisega tekitatud kahju, kui PZU-le ei esitatud politseile

ega kostjale kõiki süütevõtmeid. Kohus tuvastas eelpool, et sõidukile oli tellitud rohkem kui

2 võtit, seega ei esitanud hageja kostjale kõiki võtmeid ja rikkus seega kaskokindlustuse

tingimuste p 2.18.23.

52. Eeltoodut arvestades rikkus hageja hoolimata sellest, et ta kasutas advokaadibüroo Bright

Law OÜ advokaadi õigusabi, oluliselt ja tahtlikult kostjaga sõlmitud kaskokindlustuse

lepingu tingimusi ja VÕS §-s 448 sätestatut, seejuures olid kõik rikkumised sellised, mille

järgimise vastu on kostjal suur huvi, mistõttu on kohus seisukohal, et kostjal puudub viidatud

kaskokindlustuslepingu sätete ja VÕS § 449 lg 2 alusel kohustus kahju hüvitada.

53. Kuna kohus tuvastas eelpool, et kostja ei ole oma kohustusi rikkunud, siis ei ole kostja

hagejale kindlustushüvitise mittemaksmise tõttu õigusabikulude näol ka kahju tekitanud.

Seega tuleb rahuldamata jätta hageja VÕS § 101 lg 1 p 3, VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3

alusel esitatud kahju hüvitamise nõue, mis seisnes vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks

tehtud õigusabikuludes 1252,50 eurot.

54. Põhinõuete rahuldamata jätmise tõttu jätab kohus täies ulatuses rahuldamata ka kõrvalnõude

s.o VÕS § 113 lg 1 alusel esitatud viivise nõude rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

eest alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

55. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jättis hagi rahuldamata, siis kannab menetluskulud täies ulatuses hageja. Kohus

määrab vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ja TsMS § 177 lg-le 2 menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtumäärusega pärast kohtuotsuse jõustumist.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/