2-21-5568/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 14.05.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5568

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX

(X) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.04.2021 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamise pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik XX, (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja advokaat Raivo Bergson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12.04.2021 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise

pikendamiseks muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas

09.04.2021 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Avalduse kohaselt viibis puudutatud isik

esmakordselt statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus. Digiloo andmete alusel oli

puudutatud isik olnud jälgimisel Wismari Haigla polikliinikus alates 1993 depressiooni ja

alkoholsõltuvusega. Viimane dokumenteeritud psühhiaatri vastuvõtt toimus 2018 detsembris -

puudutatud isikul diagnoositi alkoholi tarvitamisest tingitud residuaalne või hiline

psüühikahäire, muu püsiv tunnetuskahjustus. Psühhiaatri poolt oli talle väljastatud retsepte

ravimitele 2018 ja seejärel käesoleva aasta jaanuaris. Digiloos olid leitavad alates 2018

hulgaliselt kiirabi väljakutseid alkoholijoobe seisundist tingitud erinevate probleemide tõttu,

kus muuhulgas oli dokumenteeritud, et puudutatud isik oli tunginud ema suvilasse akna kaudu,

ähvardanud ema ja politseid ära tappa. Leitavad olid ka korduvad epikriisid erakorralise

meditsiini osakondadest, kuhu puudutatud isik oli sattunud alkoholijoobes saadud erinevate

vigastuste tõttu. 07.03.2021 sattus puudutatud isik erakorralise meditsiini osakonda, kui

puudutatud isik oli tugevas alkohoolses joobes toimetatud välja oma põlevast kodust ning olid

kahtlused, et voodi süttis sealsest suitsetamisest.

Käesolevalt toodi puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikusse AS LTKH erakorralise

meditsiini osakonnast (edaspidi EMO), kuhu ta sattus kiirabiga. Puudutatud isik kutsus endale

kiirabi, kuid selle saabudes oli ta agressiivne, ähvardas plahvatada ja kiirabi brigaadi tappa. Ka

erakorralise meditsiini osakonnas oli puudutatud isik rahutu, jätkas personali ähvardamist

tapmise ja plahvatusega ning lindistas ilma loata seal toimuvat. Ta avaldas nii kiirabile kui

EMO personalile veidra sisuga mõtteid, et pimeduse jõud tahab teda tappa ja tema olevat Orioni

tähtkujus. Psühhiaatriakliiniku valvetoas avaldas puudutatud isik segaseid mõtteid

maailmalõpust ja maailma üle võtmisest, väitis midagi homme lehtedes ja internetis rääkivat.

Ta oli ettearvamatu käitumisega, tormas järsult arsti poole, hakkas ootamatult maas palvetama.

Ka valvetoas salvestas ta ilma loata toimuvat ning väitis seda kõike homme lehes avaldavat.

Puudutatud isik keeldus igasugusest koostööst ning valvearst alustas puudutatud isiku tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise raviga 09.04.2021 kell 05.01.

Puudutatud isiku seisund oli oluliste muutusteta. Ta avaldas luulumõtet, et on võtnud ühendust

jumalaga ja peab enda haiglasse sattumise põhjuseks asjaolu, et ei ole suutnud maailma

optimaalselt korda teha. Tema mõttekäik oli raskesti jälgitav ja ta juhindus luulumõttest. Tal

puudus täielikult haiguskriitika ja ei mõistnud sisuliselt haiglaravi vajadust. Puudutatud isikul

esines raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9 RHK-10 järgi).

Tema käitumine on psühhoosielamustest hõivatud, mistõttu ta võis käituda ebaadekvaatselt ja

ettearvamatult ning ohustada enda või ümbritsevate turvalisust. Arvestades tõenduspõhiseid

teadmisi haiguse kohta ja praegust seisundit, ei olnud tõenäoline haigusest paranemine 4

ööpäeva vältel rakendatud raviga sedavõrd, et oleks tagatud puudutatud isiku ohutu toimetulek

haiglavälises keskkonnas. Ravita jäämisel võis ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu

käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Puudutatud isik ei olnud võimeline

ravivajadust ise hindama. Arvestades eeltoodut taotles avaldaja rakendada puudutatud isiku

suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada

kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades

tahtest olenematu ravi otsusest.

2. Kohus määras 09.04.2021 määrusega puudutatud isikule esindaja, kes toetas avaldust.

3. 09.04.2021 ärakuulamisel selgitas arst-resident ML, et puudutatud isik oli arsti ettepanekule

täna täiendavalt vestelda vastanud, et „nädala pärast uuesti“.

4. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 09.04.2021 PERH Psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik

leidis, et ta oli tööstuslik alpinist ning terve maailm teab teda. Tsiteeris LV, seonduvalt

jumalaga. Tal olevat kohtule pakkumine- hea pooled on, kui on hea uni ning kui on ilusad

unenäod. Tal olid ainult eramõtted. Pakkumine oli see, et ta on hea, vaikne ja terve hing ning ta

jääks surmani siia, võib maksta toidu ja majutuse eest.

5. Kohus rahuldas 09.04.2021 esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest, s.o alates 09.04.2021 kuni 12.04.2021. Lisaks andis kohus loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud

viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

6. Avaldaja esitas 12.04.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt puudutatud isiku seisund ei

olnud muutunud. Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel

on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus

7. Maakohus pikendas 12.04.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset

õiguskaitset 40 päevani, s.o alates 09.04.2021 kell 05.01 kuni 18.05.2021, koos vajadusel

tahtevastase ravimite manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §

11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5.

Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire - täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9

RHK-10 järgi). Kohus leidis, et puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine oli võimalik vaid

haiglakeskkonnas. Haiglaravita püsib ta ohtlikuna nii endale kui ka ümbritsevatele oma

psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu. Oma seisundist tulenevalt

ei olnud ta võimeline ravivajadust ise hindama.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas 23.04.2021 määruskaebuse (täpsustatud 26.04.2021) maakohtu

määrusele, millega pikendati esialgset õiguskaitset. Puudutatud isik maakohtu määrusega ei

nõustunud, kuna ta ei pea tahtevastaselt haiglas olema ja oli asjatult haiglas. Ravida sai

vajadusel ka kodus. Kodus oli tal haige ema ja keegi tema eest ei hoolitse. Vend ainult ähvardab

ema, aga mingisugust abi temast emale pole. Kuna ema on arst, siis koju jõudes ütleb tema

missuguseid rohtusid võtta ja kui palju, haigla arste ei usalda. Puudutatud isiku käitumine pole

ohtlik. Seega puudus alus tema tahtevastaselt haiglas hoidmiseks.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

9. Maakohus võttis määruskaebuse 27.04.2021 menetlusse ja küsis sellele avaldaja seisukohta.

10. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna

alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu

määrused muutmata TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 kohaselt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid

täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks

järeldada, et tema paigutamist tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse

pikendati põhjendamatult. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal

selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu määruste tühistamiseks või

muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659

ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

PsAS § 11 lg 1 näeb ette, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Praegusel juhul on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire - täpsustamata äge

psühhootiline episood (F23.9 RHK-10 järgi). Tema käitumine on psühhoosielamustest

hõivatud, mistõttu ta võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada enda või

ümbritsevate turvalisust.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt

ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda

tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes

väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning,

et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

Kiirabi saabudes oli puudutatud isik agressiivne, ähvardas plahvatada ja kiirabi brigaadi tappa.

Ka erakorralise meditsiini osakonnas oli puudutatud isik rahutu, jätkas personali ähvardamist

tapmise ja plahvatusega. Puudutatud isiku seisund ei olnud pärast esialgse õiguskaitse

rakendamist paranenud. Puudutatud isikul esinevatest psühhoosielamustest (luulutaju,

religioossed ja kosmilised nii paranoidsed kui suurusluulumõtted) tulenevalt ei tajunud ta

ümbritsevat adekvaatselt ja ohustas neist juhitud käitumise tõttu nii ümbritsevate (agressiivne

käitumine kiirabi brigaadiga, ähvardused plahvatuse ja tapmisega kiirabi ja erakorralise

meditsiini osakonna töötajate suhtes, rahutu ja ründav käitumine psühhiaatriakliiniku

valvetoas) kui iseenda (enda ootamatu ja ründava käitumisega võib kutsuda esile ka agressiivse

käitumise enda suhtes) turvalisust. Ravita jäämisel on prognoositav psühhoosielamuste ja neist

tuleneva ohtlikkuse süvenemine. Puudutatud isiku ohtlikkus oli lähitulevikus pigem kindel kui

tõenäoline. Ringkonnakohus leiab, et isiku ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda

kinnitusest selle kohta, et ta ei ole endale või teistele ohtlik.

Puudutatud isik eitab endal haiguse olemasolu. Olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning

isik ei pea ravi vajalikuks, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Arvestades temal esineva

psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist ei ole muu psühhiaatriline ravi

küllaldane ning isik ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust vabatahtlikult ravima.

TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või

muu pädeva arsti arvates. Maakohus kuulas enne esialgse õiguskaitse pikendamist ära raviarsti

ML, kes selgitas, et puudutatud isiku seisundis muudatusi polnud toimunud pärast esialgse

õiguskaitse rakendamist. Kuna arsti arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse

õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada,

hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis, et

puudutatud isiku tervislik seisund ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest

olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset

õiguskaitset pikendada. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki

tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11

lg-s 1 sätestatud tingimused. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eksperdi ja arstide

arvamustes. Lisaks nähtub, et haiglas viibimise ajal, ei olnud puudutatud isiku seisund sedavõrd

paranenud, et ringkonnakohus saaks asuda seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 p-s 1–3 nimetatud

eeldused oleksid ära langenud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

13. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)