2-21-5546/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 14.05.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5546

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX

suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks loa saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.04.2021 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamise pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat

Annemarie Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 09.04.2021 määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise

pikendamiseks muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 09.04.2021

Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Avalduse kohaselt viibis puudutatud isik

ravil psühhiaatriakliinikus neljandat korda.

Esmakordselt viibis puudutatud isik haiglaravil Ahtme Haiglas 20.02.–07.03.2019.

Diagnoositud paranoidne skisofreenia. Enne hospitaliseerimist käitus puudutatud isik

ebaadekvaatselt, oli agressiivselt häälestatud, rääkis sellest, et tal oli jumalik loomus, et ta oli

võimeline lugema teiste inimeste mõtteid, ähvardas politseinikke. Ravi teostati tahtest

olenematus korras kohtumääruse alusel. Haiglas saanud ravi antipsühhootikumidega, millega

tekkinud osaline paranemine, kuid haiguskriitikat ei kujunenud.

Teine kord viibis puudutatud isik statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil SA PERH

psühhiaatriakliinikus 19.06.–25.10.2019. Enne hospitaliseerimist tegi puudutatud isik

Facebookis avalduse, et annab Riigikogu liikmetele 72 tundi aega vastamiseks. Oli solvunud,

sest tema kui Jumala poolt saadetud teateid pole loetud ja nüüd teeb midagi tõsist, kui teda

kuulda ei võeta. Oli liikunud Toompeal, teinud Facebookis otseülekannet. Puudutatud isiku

ema sõnul paar nädalat enne hospitaliseerimist lõikas poeg kodus vorsti ja samaaegselt nimetas

inimeste nimesid, keda ta tahab ära tappa, seejärel oli rünnanud ema noaga, kuid ema jõudis

joosta teisse tuppa ja sealt tegi väljakutset politseile. Puudutatud isik hospitaliseeriti

Psühhiaatriakliinikusse tahtevastasele ravile, vajas koheselt ka oma agressiivse käitumise tõttu

mehhaanilist ohjeldamist eralduspalatis. Käitumine osakonnas oli pikalt düsfooriline,

ravisoostumus halb. Raskekujulise psühhoosi püsimise ja ebapiisava raviefekti tõttu pikendati

kohtu loal tema tahtest olenematut ravi lisaks esialgsele 40 päevale kolmeks kuuks. Puudutatud

isikule määrati haiglast välja kirjutamisel antipsühhootiline toetusravi, mida ta tarvitas ainult

lühiajaliselt. Oktoobris 2019 esitas puudutatud isik avalduse Perekonnaseisuametisse

nimemuutuseks. Soovis enda ametlikuks nimeks YY, kuid eesnime vahetust ei rahuldatud.

Kolmas kord viibis puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikus 19.04.–27.05.2020 tooduna

kodust, kuna oli seal mitu päeva käitunud agressiivselt, laamendanud ja lõhkunud seinu ning

sisustust. Kui puudutatud isiku ema läks naabrite kaebuste peale poja korterit kontrollima, leidis

ta sealt seest täieliku korralageduse: maas oli palju prügi, pabereid ja klaasikilde.

Sektsioonikapp oli maha visatud, seinad olid alla tõmmatud, juhtmed seinast välja kistud. Seinte

peal oli palju erinevaid kirju, fotosid ja skeeme planeetidest, Jumalast jne. Puudutatud isiku

sõnul tegi ta remonti, kuid tema selgitused sellest olid väga kummalised ja ebaloogilised.

Taaskord rakendati tahtevastast ravi. Pärast haiglaravi ambulatoorsetele vastuvõttudele ei

ilmunud, ravimeid ei tarvitanud.

2. Käesolevalt toimetati puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikusse kiirabi ja politsei

saatel (käeraudades) kodust, kus käitus agressiivselt: oli lõhkunud korteri aknaklaasi, ähvardas

naabreid vägivallaga. Valvetoas oli puudutatud isik musta ja rääbaka välimusega, käed verised.

Ta avaldas rohkelt psühhootilisi elamusi, näiteks kõneles segaselt neljandast silmast, arvas, et

on Jumal, avaldas paranoilisi mõtteid jm. Agressiivse, psühhoosist juhitud ja ebaadekvaatse

käitumise tõttu vormistas valvearst puudutatud isikule tahtest olenematu ravi otsuse 08.04.2021

kell 14.44. Puudutatud isiku käitumine polnud muutunud: endiselt rääkis ta segaselt endast kui

Jumalast, galaktikate vahelisest sõjast ja mediteerimisest.

Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire - püsikujuline paranoidne skisofreenia (F20.0).

Tema käitumine oli olulisel määral mõjutatud temal esinevast psüühikahäirest, see oli

ettearvamatu, agressiivne ja ebaadekvaatne. Ravita jäämisel võis ta oma ebaadekvaatse ja

ettearvamatu käitumisega olla ohtlik iseendale. Arvestades eeltoodut ja puudutatud isiku

seisundist lähtuvalt ei olnud alust prognoosida tema seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel

sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas, mistõttu taotles

avaldaja kohtult luba puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle

pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi

(psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi) 40 päeva vältel arvestades tahtest

olenematu ravi otsusest.

3. Kohus määras puudutatud isikule 09.04.2021 riigi õigusabi korras esindaja. Advokaat toetas

avaldust.

4. Kohus rahuldas 09.04.2020 esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest, s.o alates 08.04.2021 kuni 11.04.2021. Lisaks andis kohus loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamist arsti poolt valitud

viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

5. 09.04.2021 ärakuulamisel selgitas dr ML, et puudutatud isiku seisundis muutust ei olnud –

isiku mõttekäik oli sama, palus end nõudlikul toonil jumalaks nimetada.

6. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 09.04.2021 PERH Psühhiaatriakliinikus. Isik vastas

nappide lausetega. Haiglasse polnud nõus jääma. Haiglasse toodi politsei poolt. Toodi seetõttu,

et kuskil oli rikkumine. Rikkumine seisnes selles, et ta tegi lärmi. Lärmi tegi sest mediteeris.

Tal oli uut korterit vaja, praeguses vähe ruumi. Tegeles projektide kirjutamisega. Üks projekt

oli selline, millega saaks riigile lisaraha. Projekti kirjutamise läbi saab peaministriks või siis

maailma juhiks. Naabritega suhted head ja polnud naabreid praegu ähvardanud.

Maakohtu määrus

7. Maakohus pikendas 09.04.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset

õiguskaitset 40 päevani, s.o alates 08.04.2021 kell 14.44 kuni 17.05.2021, koos vajadusel

tahtevastase ravimite manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §

11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5.

Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ei olnud muul viisil ravi läbiviimine võimalik.

Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul oli raske

psüühikahäire püsikujuline paranoidne skisofreenia (F20.0) ja ta viibis ravil neljandat korda.

Esmakordselt viibis ta haiglaravil Ahtme Haiglas 20.02.–07.03.2019, kus tal diagnoositi

paranoidne skisofreenia. Varasemast oli teada, et puudutatud isik käitus ebaadekvaatselt ja

agressiivselt ning avaldas meelepettelisi elamusi. Kolmandale hospitaliseerimisele eelnevalt

käitus oma korteris agressiivselt, laamendas ja lõhkus seinu ning sisustust. Pärast tahtest

olenematut ravi ambulatoorsetele vastuvõttudele ei ilmunud. Käesolevalt hospitaliseeriti kiirabi

ja politsei saatel (käeraudades) kodust, kus käitus agressiivselt - lõhkus korteri aknaklaasi,

ähvardas naabreid vägivallaga. Valvetoas oli isik musta ja rääbaka välimusega, käed verised.

Ta avaldas rohkelt psühhootilisi elamusi, näiteks kõneles segaselt neljandast silmast, arvas, et

on Jumal, avaldas paranoilisi mõtteid jm.

Puudutatud isiku seisund polnud paranenud ja ta ise ei pidanud haiglaravi vajalikuks.

Puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine oli võimalik vaid haiglakeskkonnas. Haiglaravita

püsib ta ohtlikuna nii endale kui ka ümbritsevatele oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse

käitumise tõttu. Oma seisundist tulenevalt polnud ta ise võimeline ravivajadust hindama.

Määruskaebus

Puudutatud isik esitas 26.04.2021 määruskaebuse, milles märkis, et ta oli haiglas juba 18 päeva

ja 40 päeva oli liiga palju. Teda hoitakse kinni ilma põhjuseta ja ta soovib saada välja hiljemalt

07.05.2021.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse 27.04.2021 menetlusse ja küsis sellele avaldaja seisukohta.

9. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

11. Määruskaebuse sisust nähtub, et puudutatud isik vaidlustas maakohtu 09.04.2021 määrust

esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on

seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks.

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrused muutmata TsMS § 657 lg 1 p

1 ja § 659 kohaselt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused olid

täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks

järeldada, et tema paigutamist tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse

pikendati põhjendamatult. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal

selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu määruste tühistamiseks või

muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659

ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

PsAS § 11 lg 1 näeb ette, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Praegusel juhul on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire - püsikujuline

paranoidne skisofreenia (F20.0) - puudutatud isiku käitumine on olulisel määral mõjutatud

temal esinevast psüühikahäirest, see on ettearvamatu, agressiivne ja ebaadekvaatne.

Käesolevalt osutati ravi juba neljandat korda.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt

ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda

tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes

väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning,

et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine täiel määral psüühilisest

haigestumisest mõjutatud. Tulenevalt temal esinevast raskest psüühikahäirest käitus puudutatud

isik agressiivselt ning oli täielikult temal olevatest psühhootilistest elamustest juhitud. Ta oli

lõhkunud korteri aknaklaasi ja ähvardas naabreid vägivallaga. Haiglaravita jäämisel ei järgi ta

ravisoovitusi. Varasemast kogemusest nähtuvalt süveneb puudutatud isiku agressiivne

käitumine ümbritsevate suhtes. Ka varasematest episoodidest nähtub, et tervisliku seisundi

halvenemine on toonud kaasa ka vägivalla ja sellega ähvardamise. Eeltoodust nähtub, et

haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Ringkonnakohus nõustub, et

puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel

kui tõenäoline.

Puudutatud isik eitab endal haiguse olemasolu. Olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning

isik keeldub ravimeid võtmast, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Puudutatud isik pole

järginud ka varasemalt antud ravisoovitusi - pärast haiglaravi ambulatoorsetele vastuvõttudele

ei ilmunud, ravimeid ei tarvitanud. Ka käesolevalt ei nõustunud puudutatud isik raviga.

Arvestades temal esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist ei ole muu

psühhiaatriline ravi küllaldane ning isik ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust

vabatahtlikult ravima.

TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või

muu pädeva arsti arvates. Maakohus kuulas enne esialgse õiguskaitse pikendamist ära dr Marie

Lugenbergi, kes selgitas, et puudutatud isiku seisundis muudatusi polnud toimunud pärast

esialgse õiguskaitse rakendamist. Kuna arsti arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund

esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset

pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis,

et puudutatud isiku tervislik seisund ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest

olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset

õiguskaitset pikendada. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki

tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11

lg-s 1 sätestatud tingimused. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eksperdi ja arstide

arvamustes. Lisaks nähtub, et haiglas viibimise ajal, ei olnud puudutatud isiku seisund sedavõrd

paranenud, et ringkonnakohus saaks asuda seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 p-s 1–3 nimetatud

eeldused oleksid ära langenud. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

12. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)