2-19-16270/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. mai 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-16270

Kohtuasi

X hagi Y's OÜ vastu saamata jäänud töötasu

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y's OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1506,60 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Priit Pööbo

Kostja (apellant) Y's OÜ (registrikood XXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Janar Urres

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu X 13. aprillil 2021 esitatud dokumentaalsed tõendid (töölepingu projekt

ja 11. septembri 2018. a e-kiri).

2. Jätta Harju Maakohtu 16. veebruari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-16270

muutmata.

3. Jätta Y's OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y's OÜ kanda.

5. Määrata kindlaks X menetluskulude rahaline suurus ja mõista Y's OÜ-lt välja 780

eurot X kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Y's OÜ-l tasuda viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 7. augustil 2019 töövaidluskomisjonile Y's OÜ (kostja) vastu avalduse,

milles palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. august 2018. a kuni

17. september 2018. a eest 4959,81 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse osaliselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1506,60 eurot. Kostja esitas 20.

oktoobril 2019 kohtule taotluse vaadata läbi hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldus.

2. Hageja esitas 20. detsembril 2019 (täpsustatud 26. veebruaril 2020) Harju Maakohtule hagi,

milles palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. august 2018. a kuni

17. september 2018. a eest 1506,60 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. augustil 2018 suulise

töölepingu. Pooled arutasid töölepingu tingimuste üle, mh täitis hageja kostja nõutud

isikuandmete kaardi. Hageja tööülesanneteks oli teenuse müük (pakkumised klientidele),

projektijuhtimine ja tehnikuna töötamine. Kokkulepitud töötasu oli 3306,54 eurot kuus (bruto),

millele pidi lisanduma 30% müügi kasumist. Kostja hagejale töötasu ei maksnud, mistõttu ütles

hageja töölepingu 17. septembril 2018 erakorraliselt üles.

Poolte vahel sõlmitud leping on tööleping, sest hageja allus kostja juhtimisele ja kontrollile.

Hageja kasutas kostja tööruume, e-posti aadressi, töövahendeid ja teenuse pakkumiste

platvormi, esines kostja klientide ees kostja töötajana ning töötas kostja ettenähtud ajal. Hageja

ei ole töölepingu alusel tehtud töö eest Q OÜ (hiljem W OÜ) (kustutatud) kaudu arveid

esitanud, sest vaidlusalusel perioodil töötas hageja kostja juures töölepingu alusel. Hageja

tööülesandeks kostja juures oli ka projektijuhtimine ja müügitöö, mida Q OÜ kostjale ei

osutanud.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole pooled sõlminud töölepingut. Kostja tegi suulise

töövõtulepingu alusel koostööd Q OÜ-ga, mille omanik, juhatuse liige ja turvatehnikust

spetsialist oli hageja. Q OÜ ülesandeks oli kostja nõrkvooluprojektide juhtimine, mis tähendas

kostja nimel pakkumiste koostamist, nõrkvoolutööde organiseerimist ja vajadusel ka hageja

poolt tööde teostamist, kui Q OÜ ei leidnud tööjõudu nende tegemiseks. Q OÜ esitas kostjale

5. oktoobril 2018 tööde eest arve summas 1200 eurot, mille kostja tasus. Samuti kattuvad hageja

teostatud tööde nimekirjas märgitud tööd ja objektid osaliselt nendega, mille eest on kostja juba

tasunud Q OÜ-le. Hagejale sobis töövõtulepinguline suhe Q OÜ ja kostja vahel kuni Maksu- ja

Tolliameti poolt Q OÜ arveldusarvete arestimise ohu tekkimiseni.

Hageja kasutas töövahendeid nii vaidlusalusel perioodil kui ka siis, kui ta täitis kohustusi Q OÜ

kaudu. Hageja andis kostjale korraldusi, kuidas tuleb käituda kostja tellijaga. Hagejale anti

kostja e-posti aadress, sest see oli efektiivsem viis kostja tellijatega suhtlemiseks. Samuti pidas

kostja loomulikuks seda, et lepingupartner saab tutvuda kostja tellija hinnapäringuga.

Vaidlusalusel perioodil töötas kostja juures müügimees, mistõttu veel üheks müügimeheks

hageja näol vajadus puudus.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 16. veebruari 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1506,60 eurot (bruto), jättis menetluskulud

kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2706 eurot ja viivise

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt seadusjärgses määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel töösuhe töölepingu seaduse (TLS) § 1

lg 1 mõttes. Hageja isikuandmete kaart kinnitab, et hageja soovis kostja juurde tööle asuda.

Usutav ei ole, et kui kaks äriühingut soovivad lepingu sõlmida, palub võlausaldaja enne lepingu

sõlmimist võlgniku juhatuse liikmel isikuandmete kaart täita. Lisaks viitab töösuhtele asjaolu,

et kostja tegi hageja jaoks e-posti aadressi XXX. Kuigi hageja kasutas 2018. a augusti alguses

e-posti aadressi YYY, siis kasutas ta kogu ülejäänud võlasuhte jooksul kostjale viitava laiendiga

e-posti aadressi e-kirjade vahetamiseks kostja ja kolmandate isikutega.

Samuti kinnitab kostja esindaja C 13. augusti 2018. a e-kiri hagejale, et kostja andis hagejale

korraldusi, milliseid hageja pidi täitma ja määras ka täitmise aja. Seda, et hageja ei olnud

ülesannete täitmisel iseseisev, kinnitavad ka 7. augustist 2018 kuni 23. augustini 2018 ja 3.

augustist 2018 kuni 7. septembrini 2018 toimunud kirjavahetused, kus kostja tegi hagejale

ülesandeks kliendi objekti külastamise ja pakkumise koostamise. 11. septembri 2018. a e-kirjad,

kus kostja kliendid saatsid oma nõusoleku pakkumistega hageja e-posti aadressile, kinnitavad,

et hageja täitis ülesandeid kostja nimel. Töösuhtele on omane ka kostja avaldatu, et hageja

kasutas kostja tööruumi ja -riideid ning kostja võimaldas hagejal juurdepääsu infrastruktuurile

ja andis mobiiltelefoni. Asjaolu, et kostja juures töötas müügimees, ei välista seda, et hageja

võis kostja teenuste müügiga tegeleda.

Kuivõrd hageja esitatud tõendid töösuhte kohta jäävad ajavahemikku 2018. a august kuni

september, siis on usutav hageja väide, et poolte vahel oli töösuhe 1. augustist 2018 kuni

17. septembrini 2018. Asjaolu, et kostja ja Q OÜ võisid sõlmida lepingu, mida kostja soovis Q

OÜ-le väljastatud arvetega tõendada, ei välista töösuhet hageja ja kostja vahel. Kuivõrd hageja

ei ole poolte töötasu kokkulepet tõendanud, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt tavaliselt

makstavat tasu, mis on hageja tõendeid kogumis hinnates 2800 eurot kuus (bruto). Kuna aga

hageja ei vaidlustanud tähtaegselt töövaidluskomisjoni otsust, millega mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja töötasu 1506,60 eurot (bruto), siis ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista

TLS § 28 lg 2 p 2, § 29 lg 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel suuremat töötasu.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis põhjendamata, miks ta teatud kostja väidete ja tõenditega ei arvesta. Kohus

jättis tähelepanuta kostja tõendid, millest nähtub, et hageja andis kostjale tööalaseid juhiseid,

kuidas midagi teha. Samuti nähtub kostja esitatud tõendist, et hageja andis korraldusi, kuhu ja

kuidas peaks kostja hagejale tasuma. Hageja ei mõelnud enda kui füüsilise isiku kontot, vaid

äriühingu oma, sest töötaja ei saa teha tööandjale arveid. Lisaks on hageja manipuleerinud

tõenditega, sest hageja on saatnud ise Z-le näidiskirja, mida Z kinnitama peaks.

Arusaamatu on maakohtu järeldus, et Q OÜ esitatud arved ei välista töösuhet hageja ja kostja

vahel. Arvetel on kajastatud osutatud teenusena nõrkvoolutööd ning hageja on hagis märkinud,

et ta tegi kostjale nõrkvoolutöid. Sealjuures ei ole hageja eitanud, et äriühingu ja kostja vahel

oli sõlmitud ka töövõtuleping. Hagejal tuleb tõendada ja eristada, kuidas ja miks tegi ta samal

ajal väidetavalt tööd ka töölepingu alusel. Hageja väide, et Q OÜ ei esitanud arvet vaidlusalusel

perioodil, sisaldab olulist eksimust, sest hageja esitas kostjale arve vahetult pärast seda. Samuti

ei ole eluliselt usutav, et pärast väidetavat töötasu maksmata jätmist oleks hageja hakanud

kostjale teenust osutama.

Maakohus jättis tähelepanuta, et ühtegi tõendit ei ole esitatud hageja poolt töölepingu

ülesütlemise kohta 17. septembril 2018. Ülesütlemisavalduse puudumine tõendab seda, et ka

hageja ise ei pidanud kostjaga sõlmitud lepingut töölepinguks. Samuti on kohus pidanud

ülemäära olulises tõenditeks isikuandmete kaarti. Hageja ei ole tõendanud, et ta esitas selle

isikuandmete kaardi ka kostjale. Seoses C e-kirjaga hagejale ei ole kohus analüüsinud

võimalust, et samasugune e-kiri võis olla koostatud töövõtulepingu alusel töötavale isikule,

kellele saab samuti anda korraldusi, mis on piiratud või kindlaksmääratud tähtajaga.

Arvestades kostja valmisolekut kompromissiks, oleks menetluskulud tulnud jätta poolte endi

kanda. Kostja pakkus hagejale kompromissina 16. oktoobril 2020 1700 eurot ning kordas seda

25. ja 28. jaanuaril 2021. Kui hageja oleks vastu võtnud kostja 16. oktoobril 2020 pakutud

kompromissi, ei oleks tal pärast seda rohkem menetluskulusid tekkinud.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Kolleegium

otsustab

esmalt

uute

tõendite

vastuvõtmise.

Hageja

esitas

koos

apellatsioonkaebuse vastusega uute tõenditena töölepingu projekti ja C 11. septembri 2018. a

e-kirja hagejale. Kostja nõustus 29. aprilli 2021. a seisukohas uute tõendite vastuvõtmisega.

TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt võib kohus uusi tõendeid arvestada, kui vastaspool on

sellega nõus ja tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kuivõrd kostja on andnud

nõusoleku tõendite vastuvõtmiseks ja tõendid omavad vaidluse lahendamisel tähtsust, siis leiab

kolleegium, et hageja esitatud uued tõendid tuleb võtta asja juurde.

9. Kostja heitis apellatsioonkaebuses ette, et maakohus jättis põhjendamata, miks ta teatud

kostja väidete ja tõenditega ei arvesta. Kolleegium selgitab, et praegusel juhul oli tegu

lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes. TsMS § 444 lg 2 võimaldab kohtul

lihtmenetluse asjades tehtavas kohtuotsuses kõrvale kalduda TsMS § 442 lg 8 teises,

kolmandas ja neljandas lauses sätestatust. See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas

tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid

ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-23-16, p 16).

10. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud

tööleping TLS § 1 lg 1 mõttes ja kas hagejal on õigus nõuda kostjalt saamata jäänud töötasu

ajavahemiku 1. august 2018. a kuni 17. september 2018. a eest. Kolleegiumi arvates ei ole

maakohus rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme, kui kvalifitseeris pooltevahelise

õigussuhte töölepinguks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu.

Kolleegium nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi täies

ulatuses ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Kostja heidab apellatsioonkaebuses ette, et maakohus jättis tähelepanuta kostja tõendid,

millest nähtub, et hageja andis kostjale juhiseid, kuidas midagi teha, mis ei ole kostja väitel

töösuhtes tavapärane. Kolleegiumi hinnangul ei tingi see vaidlustatud otsuse muutmist.

11.1. Kolleegium selgitab, et lepingu olemuse kindlakstegemiseks on võimalik arvestada mh

sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja

allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1). Samas kuna ainuüksi töötegija

mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramiseks

oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja

korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14).

11.2. Kostja viidatud tõenditest nähtub, et hageja selgitab kostjale, mida pakkumine kliendile

sisaldada võiks ning asjaolu, et Pöörise leping ei hõlma teatud süsteeme (tl 104–105).

Kolleegiumi hinnangul ei tõenda see iseenesest, et pooled ei sõlminud töölepingut. Hageja poolt

oma teadmiste põhjal teatud juhiste ja selgituste andmine ei välista töölepingu olemasolu.

Välistatud ei ole töölepingu sõlmimine isikuga, kes on oma ala spetsialist. Seega ei ole tegemist

asjaoluga, mis on ilmselgelt omane üksnes muule kui töölepingulisele suhtele. TLS § 1 lg 2

kohaselt tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist oli töölepinguga.

11.3. Kriteeriume, mille alusel õigussuhe kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb

vaadelda kogumis (Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-05, p 15).

Maakohus on seda järgides õigesti jõudnud järeldusele, et pooled sõlmisid töölepingu.

Muuhulgas viitab sellele kostja poolt hagejale tööülesannete ja tööalaste korralduste andmine.

Seejuures määras kostja ka täitmise aja ja koha, mistõttu ei olnud hageja korralduste täitmisel

iseseisev. Nii on näiteks asjas esile toodud ja tõendatud, et kostja esindaja C tegi hagejale 13.

augustil 2018 ülesandeks koostada pakkumine sama kuupäeva õhtuks aadressil Pöörise 22,

Tallinn asuva objekti kohta (tl 34). Maakohus tuvastas selliste korralduste andmise ning

täitmise aja ja koha määramise ka hageja esitatud 7. augustist 2018 kuni 23. augustini 2018 ja

3. augustist 2018 kuni 7. septembrini 2018 toimunud kirjavahetuste põhjal.

Kuigi kostja on tuginenud sellele, et korraldust andva e-kirja võib koostada ka töövõtulepingu

alusel töötavale isikule, siis kolleegiumi hinnangul sõltus asjas esitatud materjale hinnates

hageja olulisel määral kostjast, mistõttu on maakohus põhjendatult kvalifitseerinud

pooltevahelise suhte töölepinguliseks suhteks. Siinjuures arvestas maakohus õigesti ka sellega,

et kostja võimaldas hagejal oma tööruume kasutada ning andis tööriideid ja -vahendeid.

11.4. Samuti tugines kostja oma vastuväidetes sellele, et hageja andis 23. oktoobril 2018

korralduse „ära sinna maksa“ (tl 64). Kolleegiumi hinnangul ei oma see praeguse vaidluse

lahendamise seisukohast tähtsust, sest kõnealune sõnum on saadetud 23. oktoobril 2018, aga

hageja nõuab hagis saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. august 2018. a kuni 17. september

2018. a eest. Seega tuleb ringkonnakohtul asja lahendamisel hinnata vaid seda, kas nimetatud

ajavahemikul oli poolte vahel töösuhe.

12. Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et talle on arusaamatu maakohtu järeldus, mille

kohaselt ei välista Q OÜ kostjale esitatud arved töösuhet hageja ja kostja vahel. Kolleegiumi

hinnangul on maakohtu järeldus põhjendatud.

12.1. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejal tuleb tõendada, miks osad tööd tuleb

lugeda tehtuks töölepingu alusel ja osad töövõtulepingu alusel. Samuti on ekslik kostja käsitlus,

et ta ei saa tõendada negatiivse asjaoluna, et hageja ei teinud töövõtulepingu kõrval samal

objektil töid töölepingu alusel. Kolleegium selgitab, et kostjal tuli TsMS § 230 lg 1 kohaselt

tõendada, et perioodil, mille eest hageja nõuab töötasu, tegi hageja kostjale tööd muu kui

töölepingu alusel ning tasumist juba sellel perioodil tehtud töö eest (vt ka Riigikohtu 20. mai

2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908/47, p-d 11–13). Nimetatud asjaolusid ei ole kostja

vaatamata maakohtu selgitustele (tl 74–75) tõendanud.

Kolleegium märgib, et kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et töövaidluste lahendamisel

tuleb töötajat käsitada töösuhte nõrgema poolena (vt nt Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). Sealjuures nähtub seadusandja eesmärk panna suurem

tõendamiskoormus väidetavale tööandjale nii TLS § 1 lg 2 sõnastusest kui ka TLS-i eelnõu

seletuskirjast (Riigikogu XI koosseis; 299 SE seletuskiri, lk 8).

12.2. Kuigi kostja viitab apellatsioonkaebuses, et Q OÜ esitas kostjale arve vahetult pärast

vaidlusaluse perioodi lõppemist, s.o 5. oktoobril 2018 (tl 14), siis ei tõenda see, et arvel

kajastatud tööd teostati perioodil, mille eest nõuab hageja töötasu. Kostja on küll märkinud, et

arvel on kajastatud osutatud teenusena nõrkvoolutööd ja hageja on hagis märkinud, et ta tegi

kostjale nõrkvoolutöid, kuid kostja ei ole tõendanud, et Q OÜ on kostjale esitanud arve ka

kõnealuste ülesannete täitmise eest ajavahemikus 1. augustist 2018 kuni 17. septembrini 2018.

Samuti on hageja esile toonud, et tema tööülesannete hulka kuulus vaidlusalusel perioodil ka

projektijuhtimine ja müügitöö, mida tõendab näiteks pakkumise esitamine kostjale viitavalt e-

posti aadressilt XXX 11. septembril 2018 (tl 84).

12.3. Kostja tugines ka sellele, et ta on tasunud Q OÜ esitatud arve teenuse osutamise eest

objektil X (tl 14–15) ning hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märkinud, et täitis

töölepingust tulenevaid kohustusi mh sellel samal objektil (tl 8 pöördel). Samas märgib

kolleegium, et hageja on kirjavahetustega tõendanud esile toodud asjaolu, et ta täitis

tööülesandeid vaidlusalusel perioodil mitme kliendi ja ka mitme teise objektiga seoses (tl 35–

37 pöördel, tl 73). Samuti ei tõenda 5. oktoobri 2018. a arve, et teenust osutati kõnealusel

objektil perioodil, millisel teostatud tööde eest nõuab hageja hagis töötasu. Eelnevat arvestades

on kolleegium seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et Q OÜ-le on tasutud juba selle sama töö

eest, mille eest hageja nõuab töötasu.

13. Apellatsioonkaebuses heidab kostja ette ka seda, et maakohus jättis tähelepanuta hageja

väite, mille kohaselt ütles ta töölepingu üles 17. septembril 2018. Kolleegium leiab, et kostja

on iseenesest õigesti viidanud, et hageja ei ole esitanud tõendit ülesütlemisavalduse kohta.

Samas ei mõjuta see kolleegiumi hinnangul asja lõppjäreldust.

13.1. Hageja nõuab saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. august 2018. a kuni 17. september

2018. a eest. Selle nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada pooltevaheline töösuhe nimetatud

perioodil. Praeguse vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust näiteks see, kas tööleping

öeldi kehtivalt üles või mitte, sest hageja nõude rahuldamise eelduseks on üksnes see, et

tööleping kehtis 17. septembrini 2018.

13.2. Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka ainuüksi kostja viide väidetavale

skeemile ja hinnang, et ülesütlemisavalduse puudumine tõendab seda, et hageja ei pidanud

kostjaga sõlmitud lepingut töölepinguks. Maakohus tuvastas poolte kokkuleppes töölepingule

omaseid tunnuseid ning kostja ei tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust leida, et on ilmne, et

vaidlusalune leping ei ole tööleping, mistõttu on õige maakohtu järeldus, et pooled sõlmisid

töölepingu.

14. Kolleegium ei nõustu ka kostja seisukohaga, et hageja ja kostja ei ole läbirääkimisi

töölepingu sõlmimiseks kunagi pidanud. Kostja nõusolekul võttis ringkonnakohus vastu hageja

esitatud 11. septembri 2018. a e-kirja, millega kostja esindaja C edastab hagejale

lepinguprojekti pealkirjaga „Tööleping_turvasüsteemide tehnik_06.08.2018 red“ ning

töölepingu projekti. Õigussuhte kindlaksmääramisel arvestatakse ka VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud

asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Kuigi kostja on õigesti juhtinud tähelepanu, et

töölepingu projektis on tööandjana märgitud Turvamehed AS, siis kinnitab kolleegiumi

hinnangul ka ainuüksi 11. septembri 2018. a e-kiri hageja esile toodud asjaolu, et ta pidas

läbirääkimisi kostja esindaja C-ga kirjaliku töölepingu sõlmimiseks.

15. Lisaks märkis kostja hageja poolt töövaidluskomisjonile tõendina esitatud isikuandmete

kaardi ja Z 5. septembri 2019. a e-kirjaga seoses, et hageja ei esitanud isikuandmete kaarti

kostjale ning hageja saatis Z-le ise näidiskirja, mida viimane kinnitama peaks. Hageja on esile

toonud, et tegemist on asjaoludega, mida maakohtus ei esitatud.

15.1. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid

TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. Menetlusosalisel on õigus esitada

apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui

objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute

asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu

asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu

23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27).

15.2. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud esimeses astmes kohtu ette tuua asjaolu, et

hageja ei edastanud kostjale isikuandmete kaarti. Kolleegium märgib, et hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Kohus ei pea ise esitatud

tõenditest asjaolusid otsima (Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-

18305/45, p-d 14 ja 17). Kuna kostja ei ole esitanud mõjuvat põhjust, miks asjaolu ei saanud

varem esitada ega nähtu kolleegiumi hinnangul asja materjalidest menetlusõiguse normide

olulist rikkumist, siis tuleb nimetatud asjaolu jätta arvestamata.

15.3. Z 5. septembri 2019. a e-kirjaga seoses märgib kolleegium, et vaidlustatud otsusest ei

nähtu, et maakohus oleks Z e-kirja põhjal tuvastanud hagi rahuldamise eelduseks olevaid

asjaolusid. Seega ei saanud nimetatud tõendi võimalik ebausaldusväärsus mõjutada asja

lõppjäreldust. Kostja üldine väide, et hageja selline käitumine tõendi hankimiseks seab kahtluse

alla ka teiste hageja väidete usutavuse, ei sea kolleegiumi hinnangul kahtluse alla vaidlustatud

otsuses tuvastatud asjaolude õigsust.

15.4. Siinjuures juhib kolleegium kostja tähelepanu sellele, et maakohus tuvastas, et

isikuandmete kaardi lõpus andis hageja kostjale nõusoleku selleks, et kostjal oleks õigus

karistusregistrist andmeid hageja karistatuse kohta kontrollida. Kostja kinnitas ka

ringkonnakohtus, et ta tegi päringu hageja kohta Politsei- ja Piirivalveametile (vt 29. aprilli

2021. a menetlusdokumendi p 22).

16. Eelnevat arvestades mõistis maakohus põhjendatult kostjalt välja kolme kuu eest saamata

töötasu 1506,60 eurot (bruto) ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust

tühistada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Kostja vaidles vastu maakohtu määratud menetluskulude jaotusele, leides, et kõigi hageja

menetluskulude temalt väljamõistmine on ebaõiglane, sest kostja pakkus maakohtu menetluses

hagejale kompromissina 1700 euro tasumist. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtu

määratud menetluskulude jaotust muuta. TsMS § 163 lg 2 võimaldab kohtul arvesse võtta

kompromissettepanekut, aga seda saab kohaldada ainult hagi osalise rahuldamise korral (vt

Riigikohtu 6. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-13, p 18). Kolleegiumi hinnangul

ei esine ka erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse jätta hageja menetluskulud täielikult või

osaliselt tema enda kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. Kuigi kostja vaidlustab ringkonnakohtu

otsuse tervikuna, ei ole ta hageja menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamiseks

argumente esitanud.

18. Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

19. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud,

määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme

menetluskulud.

19.1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

1188 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 8,25 tundi

tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks. Hageja on 29. aprilli

2021. a menetluskulude nimekirjas kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5). Kuivõrd käesoleval juhul on õigusabi saaja füüsiline isik, kes taotles

menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, tuleb menetluskulud arvestada koos

käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme

menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

19.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja

kohaselt kulus hageja esindajal maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks,

kliendiga nõupidamiseks ja vastuse koostamiseks 6 tundi ning ringkonnakohtu 14. märtsi

2021. a kirjaga tutvumiseks, selle kliendile selgitamiseks, lõplike seisukohtade ja

menetluskulude nimekirja koostamiseks 2,25 tundi. Arvestades, et vastus apellatsioonkaebusele

ei olnud õiguslikult keerukas ning asjaolu, et pooled on vaielnud samade küsimuste üle alates

menetluse algusest ja sama esindaja on hagejat esindanud kogu menetluse käigus, on

apellatsioonkaebusele vastamisele ja sellele eelnenud toimingute ajakulu põhjendatud 5 tunni

ulatuses. Samuti tuleb vähendada lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamise

ja sellele eelnenud toimingute ajakulu 1,5 tunnini, sest 29. aprilli 2021. a menetlusdokument on

sisult lühike ja selles korratakse varasemalt esitatud seisukohti.

19.3. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 14). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) ületab

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat.

Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 60–

100 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on

pigem erandlikud. Samu orientiire kinnitab hiljutine praktika, kuigi selle mööndusega, et 120

euro suurune käibemaksuta tunnitasu määr võib kohalduda ka juristist lepingulise esindaja

puhul (Riigikohtu 28. novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16). Arvestades

senist praktikat, vaidluse mahtu ja keerukust, mh esitatud menetlusdokumente ja nende sisu,

peab ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot

(käibemaksuta). Kolleegium võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem

põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma

kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole.

19.4. Eelnevast tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsiooniastmes

6,5 tundi tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), millele lisandub käibemaks ehk kokku 780

eurot (= 6,5 x 100 x 1,2). Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt

menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)