3-21-998/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Määruse tegemise aeg ja koht

13.05.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-998

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Istungil osalenud isikud

Taotleja - Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Birgit Siim

Isik, kelle suhtes taotletakse loa andmist – X

Asja läbivaatamine

Lihtmenetluses; kohtuistungil 13.05.2021

RESOLUTSIOON

Jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata ja vabastada X viivitamatult.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 204 lg 1, § 265 lg 5).

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 10.052021 Tartu Halduskohtule taotluse Xi

kinnipidamiseks ja tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vastavalt väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg-le 1 ning kuni 2 kuuks.

2. Tartu Halduskohus rahuldas taotluse 12.05.2021 määrusega ja andis loa kinnipidamiseks kuni

17.05.2021 (k.a).

3. PPA esitas 13.05.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse Xi kinnipidamiskeskuses

kinnipidamistähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VSS § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes

esinevad VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud

kinnipidamise alused.

4. PPA 13.05.2021 taotluse kohaselt:

X vabanes 12.05.2021 Tartu Vanglast. Ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik, sünd. xx xx xxxx.

Isiku pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati PPA 06.10.2020 otsusega nr 15.3- 3.4/590-2

kehtetuks alates 06.10.2020. Sama otsusega koostati isikule ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis

kuulub sundtäitmiseks peale vangistusest vabanemist ning kohaldati sissesõidukeeld Schengeni

alale 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

2(6)

X kui seadusliku aluseta riigis viibija peeti 12.05.2021 Tartu Vanglast vabanemisel VSS alusel

48 tunniks kinni.

X vaidlustas PPA 06.10.2020 otsuse täies ulatuses Tartu Halduskohtus (haldusasi nr 3-20-2018).

Kohtuotsus asjas pole veel tehtud.

Haldusasjas nr 3-20-2018 toimus 05.05.2021 kohtuistung ning seal esitas kaebaja taotluse

esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Tartu Halduskohus rahuldas 06.05.2021 määrusega esialgse

õiguskaitse taotluse osaliselt ja keelas PPA-l isiku väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni haldusasjas nr 3-20-2018. Kaevatava otsuse kehtivust ei peatatud.

PPA edastas 10.05.2021 Eesti Vabariigi Välisministeeriumile taotluse edastada Venemaa

Föderatsiooni Siseministeeriumile Xi suhtes tehtud dokumenteerimistaotlus, kuivõrd isik

vabaneb vanglast 12.05.2021 ning talle on koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Samal

päeval taotleti halduskohtult isiku kinnipidamiseks luba, kuid kohus andis selle üksnes tähtajaga

kuni 17.05.2021.

PPA hinnangul esineb Xi suhtes VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud kinnipidamise alus.

VSS § 6⁸ esimene lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase põgenemise ohtu igal

üksikjuhtumil hindama. Kuigi VSS §-s 6⁸ sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlaks tegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka

muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus ha nr 3-3-1-93-

16). Põgenemisohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud võtta aluseks ka isiku viibimisalust

puudutavaid otsuseid erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses

(Riigikohtu 16.06.2017 määrus ha nr 3-3-1-24-17) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat

käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus 3-3-1-1-14). VSS § 6⁸ p 4 kohaselt esineb välismaalase

põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või on toime

pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Vaidlust ei ole selles, et X on

kriminaalkorras karistatud 11 korral, lisaks väärteokorras 31 korral. Kuigi ainuüksi karistatuse

fakt ei näita isikust tulenevat põgenemisohtu, on PPA seisukohal, et varasemalt isiku poolt

korduvalt toimepandud kuriteod näitavad isiku valmidust seaduse rikkumiseks. PPA hinnangul

näitab isiku suhtumist ja meelsust ka isiku seisukoht elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetluses, kus isik leidis, et ta ei soovi oma käitumist õigustada ning kahetseb toimepandud

kuritegusid, kuid juhib tähelepanu sellele, et toimepandud teod ei ole kaasa toonud raskeid

tagajärgi ega põhjustanud suurt kahju. Isiku selline varasem käitumine ja seisukoht, annavad

PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le kättesaadav tulevikus

lahkumiskohustuse sundtäitmiseks. Arvestades seda, et isikul on korduvalt olnud võimalus asuda

seaduskuulekale teele ning tema suhtes on varasemalt kohaldatud ka käitumiskontrolli, mille ajal

pani isik toime uue kuriteo, näitab see PPA hinnangul isiku suhtumist ning sellest tulenevalt ka

võimalust, et isik võib eelseisvast väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda.

VSS § 6⁸ p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on Politsei- ja

Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Tartu Vangla 27.04.2021

teatisest isiku vabanemise kohta nähtub, et X ei ole motiveeritud ühtegi dokumenti enda

väljasaatmiseks taotlema, mis annab PPA-le aluse arvata, et isik ei soovi vabatahtlikult täita talle

pandud lahkumiskohustust. Siinkohal peab PPA oluliseks märkida, et 15.12.2020 on Tartu

Vangla edastanud PPA-le Xi toimetuleku taotluse, mis eraldatakse väljasaadetavatele, kes teevad

lahkumiskohustuse

täitmisel

koostööd

ametivõimudega,

sh

aitavad

kaasa

enda

dokumenteerimisele. Arvestades seda, et Tartu Vangla 27.04.2021 teatisest nähtub, et isik ei

soovi ühtegi dokumenti taotleda, näitab see PPA-le, et isik teeb PPA-ga väljasaatmise osas

valikuliselt koostööd ja PPA-l pole alust arvata, et vabaduses viibides ei hakka isik võimalikust

lahkumiskohustusest kõrvale hoiduma ja end näiteks siseriiklikult varjama.

3(6)

Tartu Halduskohtu 06.05.2021 määrus, millega keelati isiku väljasaatmine kuni haldusasjas

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, ei välista tema kinnipidamist. Seda eriti olukorras, kus

PPA hinnangul esineb isiku suhtes põgenemisoht ning puudub alus arvata, et vabaduses viibides

oleks isik ametivõimudele kättesaadav. Ka halduskohus leidis oma 06.05.2021 määruses

haldusasjas nr 3-20-2018, et lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine ei mõjuta PPA poolt

avalikes huvides muude haldussunni meetmete kohaldamist, kui selleks peaks esinema vajadus

ja alus.

Lisaks eeltoodule esinevad PPA hinnangul VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise

alused. VSS § 26⁴ lg 1 p 3 järgi on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise

korraldamisele, sh aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele.

Käesoleval juhul on PPA-l alus arvata, et X ei täida talle pandud kaasaaitamiskohustust, kuivõrd

on vanglale teada andnud, et ei soovi endale ühtegi dokumenti taotleda. Arvestades seda, et isik

ei tee oma väljasaatmisel ametivõimudega koostööd, ei ole PPA-l võimalik tema väljasaatmist

võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul (VSS § 18 lg 1). PPA edastas 10.05.2021 Eesti Vabariigi

Välisministeeriumile taotluse edastada Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile Xi suhtes

tehtud dokumenteerimistaotlus, kuivõrd isik vabaneb vanglast 12.05.2021 ning talle on

koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise

tagasivõtulepingu kohaselt on tagasivõtulepingule vastamise tähtaeg 25 kalendripäeva, mis

tähendab, et isikule väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimine võtab aega. Siinkohal peab

PPA oluliseks märkida, et Xil on olnud vanglas viibides piisavalt aega endale vajalike

dokumentide hankimiseks, kuivõrd otsus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise,

lahkumisettekirjutuse koostamise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas tehti 06.10.2020. Samuti

ei saanud isikul olla automaatset ootus selles, et peale vangistusest vabanemist tekib tal õigus

Eestisse jääda kuni eelnimetatud PPA otsuse osas käiva kohtumenetluse lõppemiseni, kuivõrd

tema esialgse õiguskaitse taotlus on varasemalt kahel korral rahuldamata jäetud.

Sellest tulenevalt pidi X PPA hinnangul aru saama, et tema võimalik väljasaatmine peale

vangistust on üsnagi tõenäoline. Kõike eeltoodud arvestades on PPA seisukohal, et isik ei täida

talle pandud kaasaaitamiskohustust ning VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise

eeldused on täidetud.

Põgenemisohu hindamise näol on tegemist prognoosotsusega ning see ei hõlma endas ainuüksi

võimalust isiku omavoliliseks lahkumiseks Eestist, vaid ka võimalust, et isik võib end

siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustust edasi

lükata. Ka Riigikohtu halduskolleegium on 29.01.2015 määruses nr 3-3-1-48-14 p-s 17 leidnud,

et põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest

võimalikku ebaseaduslikku piiriületust ning ka võimalust, et isik võib end siseriiklikult hakata

ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustust edasi lükata, saab takistada vaid

liikumisvabaduse piiramisega.

PPA hinnangul ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada VSS § 10-s sätestatud leebemaid

järelevalvemeeteid. Kuigi PPA 06.10.2020.a otsusest nr 15.3-3.4/590-2 nähtub, et isikul on

Eestis ema, õde ja vend, samuti on isikul alaealine laps esimesest abielust ning abikaasa, kellega

abielluti vangistuse ajal, kuid kellega ei ole varasemalt koos elatud, ei vähenda ainuüksi

perekonna ja lähedaste olemasolu isikust tulenevat põgenemisohtu. Perekonna olemasolu ei ole

motiveerinud isikut varasemalt kuritegelikust eluviisist loobuma, mistõttu ei ole PPA-l alus

arvata, et käesoleval juhul tagaks kindlaks määratud elukohas elamine (abikaasa elukohas) isiku

kättesaadavuse, kui tema väljasaatmine muutub reaalsemaks. Samuti puudub isikul kehtiv

reisidokument, mida hoiule võtta.

5. Tallinna Halduskohtus 13.05.2021 toimunud kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse juurde.

X vaidles taotlusele vastu ning väitis, et ei kavatse kusagile põgeneda aga ei soovi ka lahkuda

Venemaa Föderatsiooni (VF), kuna seal pole tal kedagi ega midagi. Isik märkis, et ta oli juba

Tartu Vanglas viibimise ajal kontaktisikule (Terje) avaldanud soovi taotleda dokumentide

4(6)

kehtivusaja (pass, ID) lõppemisel uusi dokument, kuid VF-i passi taotlemise osas öeldi talle, et

Tartus saatkonda ei ole ja siin ei hakka keegi sellega tegelema. Isik selgitas, et 5. detsembril suri

tema alaealiste laste ema ning sellega seoses on tal laste ees suurem vastutus, mida ta tahab

kanda, toetada lapsi ja hakata nendega spetsialisti juuresolekul kohtuma. Lapsed elavad tema

endise kaaslase mehe perekonnas. Vabaduses asuks isik elama oma Eesti kodanikust abikaasa

juures Valgas ja läheks seal tööle, kuna tal on endise tööandjaga kontaktid. Elamisloa vaidlusega

soovib käia vajadusel läbi kõik kohtuastmed ning kui pikaajaline elamisluba jääb kehtetuks, siis

taotleb kindlasti tähtajalist elamisluba. Kui tööle ei saa viibimisaluse puudumise tõttu minna siis

saavad seni teda toetada ema, õde ja abikaasa. Abikaasal on tema lastega kontakt, kuna nad on

vahel tema juures olnud. Lähedastega on kogu aeg suhelnud, ema ja õega viimati eile ja

abikaasaga paar päeva tagasi.

KOHTU SEISUKOHT

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega

sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt

esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos põhjendusega ning

seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.

7. VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui

VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab

olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal

üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete

kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui: 1)

esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3)

välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine

vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

Nimetatud alustel on esitatud PPA taotlus ning PPA jäi istungil taotluse juurde.

8. Puudub vaidlus, et isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle kodakondsusjärgsesse riiki

lahkumiseks vajalikud dokumendid hetkel puuduvad ning nende hankimisega PPA tegeleb.

Puudub vaidlus, et tegemist on kriminaalkorras korduvalt karistatud isikuga, kes vabanes hiljuti

karistuse kandmiselt Tartu Vanglas. Puudub vaidlus, et isikule tehtud lahkumisettekirjutus on

kehtiv (kohus pole esialgse õiguskaitse korras selle kehtivust peatanud), kuid isiku väljasaatmine

on halduskohtu 06.05.2021 määrusega (haldusasjas nr 3-20-2018) peatatud.

9. VSS § 68 p-i 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt

toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud

vangistus. Nagu PPA oma taotluses möönab, pole see veel piisav isikult vabaduse võtmiseks,

kuna täidetud peavad olema käesoleva määruse punktis 7 toodud eeldused.

9.1 Kohus leiab, et PPA tuginemine kaasaaitamiskohustuse mittekohasele täitmisele pole

põhjendatud. VSS § 264 lg 1 p 3 näeb ette, et väljasaadetav on kohustatud aitama kaasa

väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele.

X märkis kohtuistungil, et tal ei ole vastuväiteid dokumentide taotlemisele (VF pass) ning veelgi

enam, ta on Tartu Vanglas soovinud seda teha. PPA on tuginenud oma taotluses Tartu Vangla

27.04.2021 kirjale nr 7-1/1505-1, milles on märgitud, et isik ei ole motiveeritud ühtegi

dokumenti taotlema ning sellest seisukohast lähtudes pole PPA ise küsinud (PPA esindaja seletus

kohtuistungil), kas isik sooviks endale taotleda uut VF-i passi, millisel juhul läheks taotlemise

protsess ka kiiremini. Kõnealuses vangla kirjas viidatakse, et isiku vanglatoimikus on kehtetu

Eesti elamisloa kaart. Kohtule pole teada, kas nimetatud kehtetu kaardi põhjal järeldati

motivatsiooni puudumist või vesteldi selleks ka inimese endaga. Kohtul pole eelneva ning isiku

enda seletuse põhjal alust eeldada, et isik tingimata valetab ning vangla kirja koostaja on isikuga

5(6)

suhelnud ja tegelikult kindlaks teinud motivatsiooni olemasolu või puudumise. VF-i passi

olemasolu iseenesest pole piisav isiku väljasaatmiseks ning see on isikule endale teada, mistõttu

valetamisest saadav kasu puudub.

Seega kõnealusele alusele tuginemine taotluses pole põhjendatud.

Ühe aluse ära langemine aga ei pea tähendama, et taotlus muul alusel põhjendatud poleks.

9.2 Kohus siiski ei nõustu PPA-ga ka põgenemisohu prognoosi osas ega pea isikult vabaduse

võtmist antud juhtumi asjaoludel proportsionaalseks meetmeks.

VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui

VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Lisaks peab

kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab

arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

VSS § 68 p 4 ja § 15 lg 2 p 1 rakenduspraktikas normile antud tõlgenduse kohaselt ei piisa isiku

põgenemise ohu tuvastamiseks pelgalt ühe või mõne VSS §-s 68 sätestatud asjaolu

kindlakstegemisest, vaid põgenemisohu tuvastamiseks tuleb hinnata kõiki konkreetset isikut

puudutavaid asjaolusid kogumis (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus asjas nr 3-

20-1268).

Kohtule jääb arusaamatuks Tartu Halduskohtu poolt isiku kinnipidamiseks loa andmine 5

päevaks, arvestades, et isiku dokumenteerimine Venemaaga sõlmitud tagasivõtulepingu järgi

võib juba iseenesest aega võtta kuni 25 päeva. Tallinna Halduskohus pole aga seotud teise kohtu

hinnanguga, mh põgenemisohu prognoosi ja meetme proportsionaalsuse osas.

Leian, et X puhul pole kinnipidamise jätkamine õiguspärane.

PPA poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-48-14 (põgenemisohu hindamise selgitamise

kohta) asjaolud erinevad oluliselt käesolevast juhtumist ning sellele viitamine on seetõttu

asjakohatu. Nagu Riigikohus on viidatud lahendis mh märkinud tuleb igal üksikjuhtumil hinnata

leebemate meetmete kohaldamise võimalikkust selle juhtumi asjaoludest lähtuvalt.

Väide, et vabaduse võtmine tagab kõige kindlamalt isiku kättesaadavuse lahkumiskohustuse

sunniviisiliseks täitmiseks on iseenesest õige, kuid vaid sellise järeldusega ei saa põhistada

kohaldatava meetme proportsionaalsust.

Isik on 1980. aastal Eesti Vabariigis (Narvas) sündinud ning valdava osa elust siin elanud; siin

elavad tema lähedased (ema, õde, vend) ning tema kaks alaealist last, keda ta vanglas viibimise

ajal küll kasvatanud pole. Samas isik väitis kohtule 13.05.2021 istungil, et on valmis lapsi

toetama ja nendega suhteid taastama, arvestades mh asjaolu, et laste ema suri möödunud aasta

lõpus. Elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusest nähtub mh, et isik on vangistuses olles

abiellunud Eesti kodanikuga, kellega vangistuse ajal on regulaarselt kohtunud. Abikaasa juurde

asuks ta enda kinnitusel elama ka vabadusse saades. Samuti väidab X, et tema abikaasa on olnud

kontaktis lastega, kes on viibinud tema juures. Elukoht ja sidemed Venemaal puuduvad. X on

vaidlustanud pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse koos

sissesõidukeeluga, mistõttu on ilmne, et isik ei soovi asuda elama enda kodakondsusjärgsesse

riiki (selline meelsus ei saa olla kuidagi üllatav), millega tal väidetavalt igasugune muu side peale

kodakondsuse puudub. Isikule ei saa ette heita oma õiguse kaitseks kohtusse pöördumist ega

soovi viibida enda kohtuasja arutamise juures. PPA viitamine esialgse õiguskaitse määrustele,

milles keeldudi esmasest õiguskaitsest ajal kui isik viibis vangistuses, on asjakohatu.

Vangistuses viibimise ajal puudu isikul esialgse õiguskaitse vajadus. PPA seisukoht, et isikul ei

saanud olla õiguspärast ootust saada esialgne õiguskaitse, mis tema väljasaatmise peatab, on

õige, kuid kohtupraktika põhjal võib esialgse õiguskaitse andmist pidada siiski pigem

tõenäoliseks. Kohtupraktika põhjal võib pidada tõenäoliseks ka seda, et isiku kaebus pikaajalise

elamisloa kehtetuks tunnistamise osas ei pruugi olla edukas (perspektiivitus pole samas ka

ilmselge), kuid välistada ei saa lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas PPA otsuse

6(6)

tühistamist ning tulenevalt Riigikohtu lahenditest asjades 3-17-1545 ja 3-18-89 on tal võimalik

taotleda tähtajalist elamisluba. PPA 06.10.2020 otsuse kohaselt on 11.02.2020 vangla

riskihindamise põhjal isik avalikkusele ohtlik, kuid uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on

keskmine. Samas need asjaolud pole VSS kohaldatavate sätete alusel tähtsust omavad, kuna

kohus ei hinda vanglasse tagasisattumise tõenäosust. PPA tugineb käesolevas taotluses VSS-s

toodud kinnipidamise aluste osas arvamusele, et kui isik on retsidiivse käitumisega ja korduvalt

kuritegusid toime pannud, siis see näitab tema vähest õiguskuulekust, millest järeldab PPA

omakorda, et vabaduses hakkab isik väljasaatmisest kõrvale hoidma, vähemalt siseriiklikult

ennast varjates. Kohus sellise ohuprognoosiga ei nõustu. Esiteks, võib arvata, et isiku Eestis

viibimise tagab Tartu Halduskohtu 06.05.2021 määrus, millega keelati isiku väljasaatmine

(üheski muus riigis tal viibimiseks alust pole) kuni haldusasjas menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni ja isiku vajadus oma õigusi kohtus kaitsta, mh olla kohal kohtuistungil

(apellatsiooniastmes), kus tema joaks eluliselt ülitähtsat küsimust otsustatakse. Teiseks, on isikul

Eestis perekond ja lähedased, sh Eesti kodanikust abikaasa, kelle juures ta saab elada ja kes teda

majanduslikult toetavad (seda tegid ema ja õde mh ka isiku vangistuses oleku ajal). Kolmandaks,

pikaajalise elamisloa osas PPA otsuse kehtima jäämisel on isikul viimane ja ainus võimalus

Eestisse jääda, kui ta taotleb tähtajalist elamisluba. Selleks peab ta olema PPA-le kättesaadav.

Kuna Eesti kohtusüsteem on teatavasti kolmeastmeline, siis Tartu Halduskohtu 06.05.2021

määruse alusel saab kaebaja Eestisse jääda kuni kaebevõimalused on ammendunud ning selleks

võib kuluda kuni aasta või isegi enam. Pärast seda (eeldusel, et otsus on kaebaja jaoks pikaajalise

elamisloa osas negatiivne) on isik soovinud esitada tähtajalise elamisloa taotluse, mis võib olla

edukas, aga juhul kui pole, siis järgneb uus kohtumenetlus koos võimalusega taotleda esialgset

õiguskaitset. Arvestades eeltoodud prognoosi isiku väljasaatmise (lahkumiskohustuse täitmisele

sundimise) teostatavuse osas, tuleb asuda seisukohale, et juba praegusel hetkel saab öelda, et

tema kinnipidamine kõiki asjaolusid (eriti perekondlikke) arvestades pole proportsionaalne.

Teisisõnu, isiku väljasaatmine ei muutu reaalseks niipea.

PPA-l on võimalik kohaldada muid järelevalvemeetmeid, mida VSS § 10 kohaldada lubab.

10. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus PPA taotluse rahuldamata, mis tähendab, et isik tuleb

viivitamatult vabastada.

(allkirjastatud digitaalselt)