2-17-3266/146 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 11. mai 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-3266

Kohtuasi

Lääneranna valla (Lääneranna Vallavalitsuse kaudu)

avaldus

XX

kinnisesse

hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele

erihooldusteenusele

paigutamise

tähtaja pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Lääneranna vald (Lääneranna Vallavalitsuse

kaudu) (registrikood 77000298), lepinguline esindaja

advokaat Lea Suurkivi

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Eha

Lillsaar

Puudutatud isik YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik

AS

HOOLEKANDETEENUSED

(registrikood 10399457)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2020. a määrus osas, millega maakohus

pikendas

XX

nõusolekuta

kinnisesse

hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamise tähtaega rohkem kui 28. augustini 2021, ning teha

tühistatud osas uus määrus, millega jätta tähtaeg seda ületavas osas pikendamata.

Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud riigi kanda.

4. Sõnastada kohtumääruse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

4.1. Rahuldada Lääneranna valla (Lääneranna Vallavalitsuse kaudu) avaldus.

2-17-3266

4.2. Pikendada

XX

nõusolekuta

tema

kinnisesse

hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega üheks aastaks,

s.o kuni 28. augustini 2021.

4.3. Määrus on viivitamata täidetav alates määruse Lääneranna Vallavalitsusele

kättetoimetamisest.

4.4. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Pärnu Maakohus paigutas 30. augusti 2017. a määrusega XX (puudutatud isik) tema

nõusolekuta üheks aastaks alates määruse tegemisest kinnisesse hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Sama määrusega seadis maakohus puudutatud isiku üle

eestkoste kõigi asjade ajamiseks ning määras viieks aastaks eestkostjaks Koonga Vallavalitsus

(õigusjärglane Lääneranna Vallavalitsus). Hiljem on maakohus kinnisesse hoolekandeasutusse

paigutamise tähtaega kolm korda aasta kaupa pikendanud.

2. Lääneranna vald (Lääneranna Vallavalitsuse kaudu, avaldaja) esitas 25. juunil 2020 Pärnu

Maakohtule avalduse puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaja üheks aastaks pikendamiseks.

Avalduse kohaselt on puudutatud isikul vaimupuue ja Huntingtoni tõbi, mis on progresseeruva

kuluga haigused. Puudutatud isik viibib kinnises hoolekandeasutuses Sillamäe Kodus. Sillamäe

Kodu iseloomustuse ja psühhiaatri OT tõendi järgi keeldub puudutatud isik ravimeid võtmast

ja tal esineb agressiivsushooge. Seetõttu on vaja pikendada puudutatud isiku kinnisesse

hoolekandeasutusse paigutamise tähtaega.

3. Avaldusega esitatud psühhiaatri OT 30. mai 2020. a tõendi kohaselt vajab puudutatud isik

ööpäevaringse teenuse pikendamist üheks aastaks, kuna esineb probleeme ravimite

manustamisega ja raskesti mõistetavat käitumist. Puudutatud isik võib väljendada füüsilist

agressiooni. Ta ei soovi käia pesemas ega allu suunamisele ja juhendamisele.

4. Avaldusega esitatud Sillamäe Kodu 4. juuni 2020. a iseloomustuse kohaselt on seoses

puudutatud isiku agressiivsusega koostatud alates 29. augustist 2019 kuni 4. juunini 2020 kolm

juhtumikirjeldust. Ühel juhtumil lõi puudutatud isik ust jalaga nii kõvasti, et see purunes. Teisel

juhtumil oli ta töötaja suhtes agressiivne ega allunud juhendamisele. Kolmandal juhtumil viskas

puudutatud isik õues ärritatud seisundis prügikasti üle tara teisele territooriumile. Puudutatud

isikul esinevad liikumisel pidevad tasakaaluhäired ja peenmotoorika on häiritud. Tal puudub

haiguskriitika ja haigusteadlikkus. Puudutatud isik hakkas 2020. a jaanuaris keelduma ravimite

võtmisest. Seetõttu asendati ravimid 2020. a veebruaris depoosüstiga, mida puudutatud isik

2-17-3266

saab iga kahe nädala tagant. Esimestel kuudel oli raske puudutatud isikuga süsti tegemises

kokkulepet saavutada, kuid praegu on olukord paranenud ja puudutatud isik laseb töötaja

juuresolekul süsti teha. Puudutatud isik orienteerub tuttavas kohas ja ruumis, kuid ei orienteeru

ajas ega võõras ruumis, inimestes ja situatsioonis. Tema mõttekäik on lihtsustunud ja

analüüsivõime puudulik. Peamiselt veedab puudutatud isik aega passiivselt. Tema pika- ja

lühiajaline mälu on häiritud. Puudutatud isik ei räägi oma vajadustest ega vasta töötaja

pöördumistele. Tema meeleolu on püsivalt apaatne. Rahulolematuse korral reageerib

puudutatud isik füüsilise agressiooniga. Puudutatud isik ei saa iseseisvalt igapäevaelu-

toimingutega hakkama. Ta vajab ööpäevaringset suunamist, pidevat juhendamist ja kõrvalabi.

Puudutatud isik sööb siis, kui toit ette antakse. Ta suudab ise riietuda, kuid hügieenitoiminguid

vabatahtlikult ei tee ning vajab neis töötaja abi. Puudutatud isikul puuduvad toidu valmistamise

oskused ning ta ei kasuta iseseisvalt raha. Puudutatud isiku vaimupuue on jääv ning geneetiline

haigus progresseeruva kuluga. Ta ei ole võimeline oma tegudest kestvalt aru saama ega neid

juhtima. Enese hooletusse jätmine on vaatamata töötajate abile süvenenud. Puudutatud isik ei

mõista ravivajadust ning kuna tal puudub kriitika oma käitumisse, võib ta ohustada oma elu ja

turvalisust. Puudutatud isik vajab ööpäevaringse teenuse pikendamist üheks aastaks.

5. Maakohus võttis avalduse 17. juuli 2020. a määrusega menetlusse, määras puudutatud isikule

riigi õigusabi korras esindaja ning määras talle kohtupsühhiaatriaekspertiisi.

6. Maakohus kohaldas 28. augusti 2020. a määrusega avaldaja 28. augusti 2020. a taotluse

alusel puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning paigutas puudutatud isiku neljaks

päevaks alates 29. augustist 2020 kella 00.00-st kinnisesse hoolekandeasutusse.

7. Maakohus külastas 30. augustil 2020 puudutatud isiku viibimiskohta. Puudutatud isikuga ei

õnnestunud kontakti saada. Ta ei vastanud küsimustele, vältis pilkkontakti ja hoidis distantsi.

Sillamäe Kodu klienditöö juht ja tegevusjuhendaja kirjeldasid igapäevaseid probleeme

puudutatud isiku hooldamisel, ravimite manustamist ja muid käitumismustreid.

8. Maakohus pikendas 1. septembri 2020. a määrusega avaldaja 1. septembri 2020. a taotluse

alusel esialgset õiguskaitset ning paigutas puudutatud isiku 40 päevaks alates 29. augustist 2020

kella 00.00-st kinnisesse hoolekandeasutusse.

9. Maakohtule 1. oktoobril 2020 esitatud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti

kohaselt on puudutatud isikul Huntingtoni tõve tagajärjel tekkinud raske orgaaniline

ajukahjustus, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik

vajab jätkuvalt tahtest olenematut paigutamist kinnisesse asutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele. Tema suhtes ei ole võimalik kasutada muid abimeetmeid. Puudutatud isik

on selge teadvuse juures, kuid desorienteeritud ajas, kohas ja situatsioonis. Produktiivne

kontakt puudutatud isikuga on raskendatud, kuna ta kas ei vasta küsimustele või vastab neile

väga lakooniliselt ja tõrksalt. Puudutatud isik kannab isikliku hügieeni eest hoolt tuju alusel

ning ravimeid tihti ei võta. Ta on negativistlik ja impulsiivne. Esinevad motiveerimata

agressiivsushood, mille algust ja lõppu ei ole võimalik ennustada ning mille ajal on ta ohtlik

endale ja teistele. Puudutatud isik on emotsionaalselt labiilne ja periooditi paranoidne, mis võib

samuti olla ohtlikkuse põhjuseks. Ta vajab turvalist elukeskkonda.

10. Maakohus vestles 6. oktoobril 2020 telefoni teel avaldaja lepingulise esindaja, avaldaja

sotsiaaltöö spetsialisti KK, Sillamäe Kodu klienditöö juhi AM, puudutatud isiku ema YY ning

puudutatud isikule määratud esindajaga. Avaldaja jäi avalduse juurde. KK selgitas, et senini on

kõik erihoolekandeteenuse osutajad keeldunud puudutatud isikule kohta pakkumast, viidates

puudutatud isiku ohtlikkusele või hooldekodu mittesobivusele. Puudutatud isiku ema märkis,

2-17-3266

et ei ole puudutatud isikut näinud alates 2017. a suvest, mil ta paigutati esimest korda kinnisesse

asutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Puudutatud isiku ema leidis varasema kogemuse

põhjal, et vastav teenus on ainuvõimalik lahendus. AM selgitas, et viimasel kuul ei ole

puudutatud isiku käitumises olulisi muutusi olnud. Ravimite võtmine ja arsti juurde minek on

jätkuvalt probleemne ning eeldab alati pikka veenmist. Puudutatud isikule määratud esindaja

leidis, et avalduse rahuldamiseks ei ole alust, kuna puudutatud isik ei ohusta kellegi elu ega

tervist, võtab ravimeid ja saab kaaslastega läbi. Ekspertiisiaktis esitatud põhjendused ei ole

veenvad.

Maakohtu määrus ja põhjendused

11. Pärnu Maakohus rahuldas 6. oktoobri 2020. a määrusega avalduse ning pikendas

puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamist üheks aastaks alates määruse tegemisest. Menetluskulud jättis

maakohus riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse

hoolekandeasutusse paigutamist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 2 ja § 5391

lg 1 ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg 1 alusel aasta võrra pikendada. See on

puudutatud isiku enda ja teda ümbritsevate isikute parimates huvides ning hoiab ära

potentsiaalse ohtlikkuse kasvu, mida toob kaasa keskkonnavahetus koostoimes aina halveneva

tervisliku seisundiga.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, s.o Huntingtoni tõbi. Huntingtoni tõve tagajärjel

tekkinud raske orgaaniline ajukahjustus välistab puudutatud isiku võime oma käitumist mõista

või seda juhtida. Juba 2017. aastal koostatud ekspertiisiaktis on märgitud, et Huntingtoni tõbi

on progresseeruva kuluga neurodegeneratiivne haigus. Puudutatud isiku seisundi halvenemist

näitab ka asjaolu, et veel 2017. aastal oli võimalik temaga teatud määral suhelda, kuid

praeguseks on kõne peaaegu kadunud. Haigus on ajas ilmselgelt süvenev, mistõttu on

halvenenud ka käitumuslike reaktsioonide kontrollimine.

Puudutatud isiku ohtlikkust iseloomustavad eelkõige tema käitumise ettearvamatus ja

probleemid ravimite võtmisel. Enne 2017. aastal kinnisesse asutusse paigutamist ründas

puudutatud isik korduvalt ema, venda ja külas elavaid lapsi ning lõhkus pidevalt asju. Pärast

viimast pikendamist on teada kolm agressiivsushoogu asjade suhtes. Tablettide asendamisel

depoosüstidega on leplikkus ravi suhtes küll paranenud, kuid jätkuvalt esineb probleeme

ravimite manustamisega. Huntingtoni tõve põdevale isikule ei mõju keskkonnavahetus üldjuhul

hästi. Päevarutiin ja sama keskkond avaldab rahustavamat toimet. Puudutatud isik on

ekspertiisiakti kohaselt niigi negativistlik ja impulsiivne.

Eelnevaga haakub muu teenuse ja muude abimeetmete rakendamise võimatus. Puudutatud isik

on tavapärase ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorras 46. kohal ning talle ei ole hetkel

kohta üheski hoolekandeasutuses. Kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamisel ei ole selge,

kuhu puudutatud isik läheb. Kui koht siiski leitakse, ei saa see olla Sillamäe Kodu, kus

puudutatud isik on üle 1,5 aasta elanud, kuna seal sellist teenust ei osutata. Seetõttu on olemas

tõsine oht, et puudutatud isik satub enda jaoks võõrasse ja kontrollimatusse keskkonda. See

võib tema toimetulematust ja ettearvamatut käitumist oluliselt võimendada ning kahjustada

ümbritsevaid. Kuigi hoolekandeteenuste vähene kättesaadavus ei saa õigustada vabaduse

võtmist, tuleb praegu arvestada mh puudutatud isiku tervise järkjärgulist halvenemist, ravimite

mittevõtmist ja käitumise ettearvamatust seoses endasse sulgumisega.

2-17-3266

Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Määruskaebus

12. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha

uue määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub puudutatud isik tühistada

maakohtu määruse osaliselt ning teha uue määrus, millega paigutada puudutatud isik kinnisesse

asutusse üheks aastaks alates 29. augustist 2020.

Maakohtu järeldused puudutatud isiku ohtlikkuse kohta on liiga üldised. Ekspertiisiaktist ei

nähtu, millistele uuringutele tuginedes jõudis ekspert järeldusele, et puudutatud isik on ohtlik

endale või teistele ning milles see täpsemalt väljendub. Puudutatud isiku ohtlikkust ei ole

põhjendatud ka avalduses. Viited puudutatud isiku ohtlikkusele on hinnangulised ja seotud teda

iseloomustavate sõnadega nagu ettearvamatus, ärrituvus ja agressiivsus. Sillamäe Kodu 4. juuni

2020. a iseloomustuses kirjeldatud juhtumitest võib olla möödas enam kui aasta, aga igal juhul

rohkem kui neli kuud. Nende põhjal ei saa ka väita, et ohus oleks olnud puudutatud isiku enda

või teiste isikute elu ja tervis. Puudutatud isik ei ole praegusel ajal endale ega teistele ohtlik.

Õige ei ole maakohtu järeldus, et puudutatud isiku suhtes ei saa kohaldada muid abimeetmeid.

Muude abimeetmete kasutamise võimatust ei ole põhjendatud ka ekspertiisiaktis. Isiku

kinnisesse asutusse paigutamist ei saa põhjendada probleemidega ravimite võtmisel. Igal juhul

laseb puudutatud isik end süstida. Puudutatud isikuga ravimite manustamises kokkuleppele

saamine võib küll vajada tööd, kuid see on võimalik ka muus ööpäevaringset teenust osutavas

asutuses. Puudutatud isikule määratud esindajale ei jäänud kohtumise põhjal puudutatud

isikuga muljet, et viimane vajaks oma seisundi tõttu möödapääsmatult kinnisesse asutusse

paigutamist. Vaidlustatud määrusest saab aru, et avaldajal on kavatus paigutada puudutatud isik

ööpäevaringsele erihooldusteenusele SHS § 100 alusel, kuid järjekord teenuse saamiseks on

pikk. Ka avaldaja peab seega võimalikuks puudutatud isiku suhtes muu meetme kohaldamist.

Sotsiaalhoolekandesüsteem on piisavalt arenenud, et puudutatud isikule saaks vajaduse korral

kiiresti vastava teenuse osutaja leida. Sotsiaalkindlustusamet leidis juba 16. augustil 2019,

s.o varasemas pikendamise menetluses, et kinnises asutuses viibimise tähtaja pikendamine ei

ole põhjendatud ning puudutatud isikule piisab viibimisest stabiilses keskkonnas, kus on

tagatud ööpäevaringne hooldus ja järelevalve.

Maakohus võib puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamisel olla rikkunud

TsMS § 538 lg-s 2 sätestatud maksimaalset tähtaega. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamist pikendati viimati maakohtu 29. augusti 2019. a määrusega kuni 29. augustini 2020.

Antud juhul kohaldas maakohus 28. augusti 2020. a määrusega esialgset õiguskaitset kuni

2. septembrini 2020 ja pikendas seda 1. septembri 2020. a määrusega kuni 8. oktoobrini 2020.

Sisuliselt on siiski tegemist ühe menetlusega ning puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamine ei või kesta kauem kui 29. augustini 2021.

13. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Ekspertiisiakt on küll lühike ja ülevaatlik, kuid vastab siiski seaduses sätestatud nõuetele ning

maakohus sai sellest lähtuda. Ekspert kontrollis puudutatud isiku somaatilist, neuroloogilist ja

psüühilist seisundit. Ekspert tuvastas, et puudutatud isikul esinevad motiveerimata

agressiivsushood, mille ajal ta on ohtlik endale ja teistele. Puudutatud isiku ohtlikkust ei ole

võimalik hinnata laboratoorsete uuringutega, vaid eelkõige vesteldes hoolekandeasutuse

personaliga. Lõppjärelduse puudutatud isiku ohtlikkuse kohta saab teha ekspert. Sillamäe Kodu

iseloomustuses on viidatud konkreetsetele agressiivsuse juhtumitele. Nende täpne toimumise

2-17-3266

aeg ei ole oluline, kuna puududutatud isikul ei ole lootust tervenemisele ning sarnased juhtumid

võivad korduda. Asjaolu, et puudutatud isik on saavutanud hoolekandeasutuse töötajatega

piisavalt usaldusliku suhte, et lasta end süstida, ei tähenda, et puudutatud isik saaks iseseisvalt

ravimite manustamisega hakkama. Psühhiaatri hinnangul vajab puudutatud isik turvalist

elukeskkonda ning keskkonnavahetus ei mõju talle hästi. Teises hoolekandeasutuses võib suure

tööga saavutatud areng kaduda ning ravimite manustamine osutuda veelgi keerulisemaks.

Puudutatud isiku esindaja ei ole välja toonud konkreetseid abinõusid, mida saaks kohaldada

kinnisesse asutusse paigutamise asemel. Puudutatud isik on tavapärase ööpäevaringse

erihooldusteenuse järjekorras 46. kohal. Avaldaja tegeles aktiivselt puudutatud isikule

asenduskoha leidmisega juhuks kui kohus ei rahulda esialgse õiguskaitse taotlust või avaldust.

Avaldaja sai kümme eitavat vastust ning kaks teenuse osutajat ei vastanud avaldaja päringule.

Puudutatud isiku esindaja ei ole seega välja pakkunud ühtegi reaalselt teostatavat alternatiivi

puudutatud isiku abistamiseks. Sotsiaalkindlustusameti 16. augusti 2019. a seisukoht ei oma

praeguses menetluses tähtsust.

Maakohus järgis puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisel TsMS § 538 lg-s 2

sätestatud tähtaega.

14. AS Hoolekandeteenused Sillamäe Kodu nõustub määruskaebuse alternatiivse taotlusega,

kuid vaidleb määruskaebusele ülejäänud osas vastu.

Puudutatud isikul on püsiv ja progresseeruva kuluga geneetiline haigus. Ta ei ole kestvalt

võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Sillamäe Kodus registreeriti 2019. a

detsembris ja 2020. a jaanuaris kolm agressiivsushoo juhtumit. Pärast seda ei ole neid esinenud.

Puudutatud isiku käitumine võib muutuda ootamatult ettearvamatuks. Temaga on raske

kontakti saavutada: ta ei suhtle teistega, on endasse tõmbunud ja ei vasta küsimustele.

Puudutatud isikul esinevad kohanemisraskused, mida võivad põhjustada võõrad inimesed,

muutused päevarežiimis, rahutu keskkond ja teiste klientide liigne pealetükkivus. Probleeme

esineb tablettide kujul ravimite võtmisega. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ta ei

mõista ravivajadust. Puudutatud isikul esineb riskikäitumist ja tal puudub oma käitumise suhtes

kriitika, mis on ohtlik nii talle endale kui ka teistele. Seetõttu vajab puudutatud isik pidevat

järelevalvet, juhendamist ja abi ning kontrollitud ja stabiilset keskkonda kindla päevarežiimiga.

15. Puudutatud isiku ema vaidleb määruskaebusele vastu. Huntingtoni tõbi ei ole ravitav

haigus, ravimid üksnes leevendavad sümptomeid. Kõige paremini saavad puudutatud isiku

käitumist hinnata inimesed, kes temaga igapäevaselt tegelevad. Puudutatud isiku ema soovib

puudutatud isikule turvalist ja stabiilset ööpäevaringset hooldust ning ei ole nõus, et puudutatud

isik viiakse jälle uude kohta, kuna see ei mõju talle hästi.

16. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5

alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja vaidlustatud määrus tühistada osas, millega maakohus

pikendas tähtaega rohkem kui 28. augustini 2021 (k.a). Kolleegium teeb tühistatud osas uue

määruse, millega pikendab puudutatud isiku nõusolekuta tema kinnisesse hoolekandeasutusse

2-17-3266

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega üheks aastaks, s.o kuni 28. augustini

2021. Ülejäänud osas ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust muuta.

18. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus isiku

kinnisesse asutusse paigutamist reguleerivate sätete (TsMS 54. peatükk) ja SHS § 105 lg 1

kohaldamisel. Maakohus leidis õigesti, et täisealise isiku kinnisesse hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega saab tema nõusolekuta pikendada,

kui on täidetud kõik SHS § 105 lg-s 1 nimetatud tingimused: 1) isikul on raske psüühikahäire,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) isik on endale või teistele

ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama

ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude

kasutamine ei ole võimalik.

Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul on SHS § 105 lg-s 1

sätestatud tingimused täidetud. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus

TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuses

esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Määruskaebuses ei ole vaidlustatud SHS § 105 lg 1 p-s 1 nimetatud tingimuse esinemist, kuid

on kahtluse alla seatud SHS § 105 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud tingimuste täidetus. Puudutatud

isiku arvates on maakohtu järeldused puudutatud isiku ohtlikkuse kohta liiga üldised ning

puudutatud isik ei ole praegusel ajal ohtlik ei endale ega teistele. Samuti leiab puudutatud isik,

et maakohus ei ole kaalunud muid abimeetmeid ja on teinud vale järelduse, et muude

abimeetme kasutamine ei ole võimalik.

19. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asjas kogutud tõendid, et kinnise hoolekandeasutuse

ööpäevaringse erihooldusteenuse pikendamata jätmise korral on puudutatud isik nii iseendale

kui ka teistele ohtlik.

19.1. Kolleegium märgib esmalt, et SHS § 105 lg 1 p-st 2 tuleneva eelduse puhul ei tule hinnata

mitte isiku ohtlikkust hoolekandeasutuses viibimise ajal, vaid seda, kas isik on endale või

teistele ohtlik, kui hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise

tähtaeg jäetakse pikendamata, st kui isik enam vastavat teenust ei saa ja vabaneb hoolekande-

asutusest. Riigikohtu praktika järgi tuleb ohtlikkust hinnata pigem kõrgendatud standardite

kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena,

vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Seejuures ei saa kohus enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes

eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama

(Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14).

19.2. Kuigi 1. oktoobril 2020 esitatud ekspertiisiakt on lakooniline, vastab see TsMS § 301 lg 1

ja § 537 lg 1 nõuetele ning maakohus sai seda lahendi tegemisel arvestada. Ekspert on

märkinud, et kasutas ekspertiisi tegemisel puudutatud isiku meditsiinilisi dokumente ning

puudutatud isikult ekspertiisi käigus ehk puudutatud isiku isiklikul läbivaatamisel saadud

andmeid. Need on ka põhilised dokumendid ja andmed, millele ekspert saab kohtupsühhiaatria-

ekspertiisi tegemisel tugineda. Ekspertiisiakt sisaldab järeldusi puudutatud isiku somaatilise,

neuroloogilise ja psüühilise seisundi kohta, samuti põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele.

Ekspertiisiakti järgi on puudutatud isikul Huntingtoni tõve tagajärjel tekkinud dementsus, mis

on omakorda tingitud peaaju ulatuslikust degeneratsioonist. Puudutatud isik ei orienteeru ajas,

kohas ega situatsioonis ning temaga on raske produktiivset kontakti saada. Puudutatud isikul

2-17-3266

esinevad motiveerimata agressiivsushood, mille algust ja lõppu ei ole võimalik ennustada ning

mille ajal on ta ohtlik endale ja teistele.

Arvestada tuleb ka Huntingtoni tõve üldist kulgu, mida on kirjeldatud 2017. a ekspertiisiaktis.

Huntingtoni tõbi on progresseeruva kuluga ja selle kulgu ei ole võimalik peatada. Raviga saab

aeg-ajalt vallanduvaid käitumuslikke reaktsioone üksnes leevendada ning Huntingtoni tõve

põdevad inimesed muutuvad lõpuks hooldajast täielikult sõltuvaks. Ka puudutatud isiku vaimne

ja füüsiline tervis on asja materjalidest nähtuvalt ajas oluliselt halvenenud ning seda vaatamata

asjaolule, et puudutatud isik on alates kinnisesse asutusse paigutamisest 2017. aastal võtnud

mõne erandiga järjepidevalt ravimeid.

Samuti on märgatavalt halvenenud puudutatud isiku iseseisev toimetulek ning ta vajab

igapäevatoimingute juures aina enam kõrvalist abi. Sillamäe Kodu 4. juuni 2020. a

iseloomustuse järgi ei oska puudutatud isik toitu valmistada ja sööb ainult siis, kui talle antakse

toit ette. Hügieenitoimingute tegemisele tuleb puudutatud isikut suunata ja sundida ning ta

vajab nende tegemisel abi. Raha ei oska puudutatud isik iseseisvalt kasutada. Samuti on

puudulikud puudutatud isiku sotsiaalsed oskused. Ta ei oska enda probleemidest rääkida ja abi

küsida ning sõnalist kontakti on temaga keeruline saada. Puudutatud isikul puudub

haiguskriitika. Tableti kujul ravimeid võtab puudutatud isik üksnes töötaja kätteandmisel ja

juuresolekul ning depoosüsti teeb talle töötaja.

19.3. Eelnevat arvestades väljendub puudutatud isiku ohtlikkus peamiselt ohtlikkuses tema

enda elule, tervisele ja turvalisusele, kuna tal puuduvad iseseisvaks eluks vajalikud sotsiaalsed

oskused ja ta ei saa oma põhivajaduste rahuldamisega ise hakkama. Huntingtoni tõve

progresseeruvat kulgu arvestades ei ole lootust puudutatud isiku sotsiaalsete oskuste ega

iseseisva toimetuleku parenemiseks, pigem muutub puudutatud isik kõrvalisest abist aina enam

sõltuvaks. Oht puudutatud isikule endale on seega hoolekandeasutuses ööpäevaringsel

erihooldusteenusel viibimiseta mitte ainult tõenäoline, vaid kindel.

Samuti võib puudutatud isik kujutada ohtu teistele, kuna nii praeguses menetluses kui ka

varasemates menetluses koostatud ekspertiisiaktidest nähtub, et puudutatud isiku haigus

põhjustab aeg-ajalt agressiivsushooge ning ta võib nende ajal käituda ettearvamatult. Enne, kui

puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse, kus ta hakkas teenuse osutaja järgimisel

regulaarselt ravimeid võtma, tuli agressiivsushooge ette tihti ja mitmel juhul oli vajalik politsei

sekkumine. Näiteks ähvardas puudutatud isik oma ema ja venna noaga tappa, loopis naabrilapsi

kividega ja kägistas mänguväljakul mängivat last. Asjaolu, et pärast kinnisesse asutusse

paigutamist on agressiivsushood vähenenud ning viimane teadaolev agressiivsushoog jääb

2020. a jaanuarisse, näitab, et ravimitel on oodatav mõju ja need leevendavad haigusest tingitud

käitumuslikke reaktsioone. Raviskeemi järgimine on puudutatud isiku ohtlikkuse seisukohalt

ilmselgelt oluline. Seejuures on raviskeemi järgimine haiguskriitika puudumise ja ravivajaduse

teadvustamata jätmise tõttu võimalik üksnes kontrollitud ja toetavas keskkonnas. Kuigi

sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule

tahtevastast ravi, aitab sealne kindel päevarežiim ja professionaalne lähenemine tagada, et

puudutatud isik võtab ravimeid. Sillamäe Kodu 4. juuni 2020. a iseloomustusest on näha, et

puudutatud isikuga võib olla raske ravimite manustamises kokkuleppele saada, kuid pärast

mõningat veenmist on ta sellega siiski nõus.

20. Puudutatud isik ei ole võimeline iseseisvalt toime tulema ning arvestades tema abivajaduse

ulatust ja selle tõenäolist süvenemist, ei ole muud sotsiaalhoolekandeteenused kui

ööpäevaringne erihooldusteenus kinnises hoolekandeasutuses puudutatud isikust endast

tulenevatel põhjustel ringkonnakohtu hinnangul piisavad.

2-17-3266

20.1. Kolleegium märgib, et ka määruskaebuse kohaselt vajab puudutatud isik ööpäevaringset

erihooldust. Samas ei suuda puudutatud isiku lähedased talle ööpäevaringset hooldust pakkuda.

Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseni viis asjaolu, et tema ema ei tulnud tema

hooldamisega enam toime. Praeguses menetluses avaldas puudutatud isiku ema maakohtule, et

ööpäevaringne erihooldusteenus on puudutatud isiku jaoks ainuvõimalik lahendus. Puudutatud

isiku isa, kellel oli samuti Huntingtoni tõbi, suri aastaid tagasi.

20.2. Kuigi määruskaebuses on alternatiivina pakutud välja isiku tahtekohast ööpäevaringset

erihooldusteenust SHS § 100 tähenduses, ei saa seda abinõu praegusel juhul kohaldada, sest

puudutatud isik ei ole võimeline selleks tahet väljendama.

Kui täisealine isik ei suuda tahet avaldada, loetakse SHS § 105 lg 2 järgi, et ta ei ole oma

nõusolekut teenuse saamiseks andnud, tema nõusolekut ei asenda sellisel juhul SHS § 105 lg 3

järgi ka tema seadusliku esindaja nõusolek ning sellisel juhul paigutab SHS § 105 lg 4 järgi

kohus isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele.

Arvestades puudutatud isiku seisundit, sh puudulikku analüüsi- ja eneseväljendusvõimet, ei ole

puudutatud isik kolleegiumi hinnangul võimeline mõistma, mida tähendab ööpäevaringne

erihooldusteenus, ega avaldama sellest lähtuvalt tahet ööpäevaringsel erihooldusteenusel

viibimiseks. Lisaks tuleb arvestada, et SHS § 100 alusel võib ööpäevaringset erihooldusteenust

saavate isikute liikumisvabadust SHS § 106 lg 1 p 2 ja lg 2 ning § 107 järgi piirata üksnes

äärmisel vajadusel ja eraldamise meetodil, st reeglina saavad SHS § 100 alusel teenust saavad

isikud vabalt ringi liikuda. Samas on teada, et puudutatud isik ei orienteeru ajas, kohas ega

situatsioonis ning vajab turvalist ja stabiilset elukeskkonda. Võõrad inimesed, muutused

päevarežiimis ja rahutu keskkond mõjuvad puudutatud isiku seisundile halvasti. Eelnevat

arvestades ei ole ööpäevaringne erihooldusteenus avatud hoolekandeasutuses võimalik.

Asjaolu, et avaldaja otsis alternatiive juhuks, kui kohus ei peaks praeguses menetluses esitatud

esialgse õiguskaitse taotlust või avaldust rahuldama, ei anna alust asuda teistsugusele

seisukohale. Samuti ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale Sotsiaalkindlustusameti ühes

varasemas pikendamise menetluses esitatud seisukoht. Puudutatud isiku seisundit ja

abivajaduse ulatust oskavad kõige paremini hinnata temaga pidevas kontaktis olevad Sillamäe

Kodu töötajad ja eriteadmistega ekspert.

21. Kuigi maakohus asus õigesti seisukohale, et praegusel juhul oli alust pikendada puudutatud

isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tähtaega, eksis maakohus tähtaja

määramisel ning maakohtu määruse resolutsioon ei ole piisavalt selge.

21.1. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 538 lg 2 järgi koosmõjus TsMS § 5391 lg 1 I lausega

ei või isikut kinnisesse asutusse pikendamise korras paigutada kauemaks kui üheks aastaks

määruse tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on asunud

seisukohale, et olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse

õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ning selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse

asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse

õiguskaitse kohaldamise määruse (Riigikohtu 4. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-73-16, p 13).

Kuigi Maakohus oli 29. augusti 2019. a määrusega pikendanud puudutatud isiku kinnisesse

asutusse paigutamise tähtaega ühe aasta võrra, s.o kuni 28. augustini 2020, ei teinud maakohus

enne selle tähtaja möödumist uut pikendamise määrust, vaid kohaldas 28. augusti 2020. a

määrusega eksperdi arvamuse viibimise tõttu esmalt esialgset õiguskaitset neljaks päevaks,

2-17-3266

pikendas 1. septembri 2020. a määrusega esialgset õiguskaitset neljakümne päevani ning

rahuldas puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja aasta võrra pikendamise

avalduse alles 6. oktoobri 2020. a määrusega. Hoolimata sellest, et maakohus tegi tähtaja

pikendamise määruse alles 6. oktoobril 2020, ei saanud maakohus ülaltoodut arvestades

pikendada tähtaega aasta võrra alates määruse tegemisest, vaid pidi arvestama tähtaja sisse ka

puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnises hoolekandeasutuses viibimise aja. Seega

sai maakohus pikendada tähtaega maksimaalselt 28. augustini 2020. Maakohus pikendas aga

vastavat tähtaega ühe aasta võrra alates vaidlustatud määruse tegemisest, s.o alates 6. oktoobrist

2020. Sellest saab järeldada, et maakohus pikendas tähtaega kuni 5. oktoobrini 2020 (k.a) ning

sellega on maakohus pikendanud tähtaega seaduse järgi lubatust rohkem. Lisaks ei ole

maakohtu määruse resolutsioonis üheselt mõistetav, millise kuupäevani on tähtaega

pikendatud. Ringkonnakohus saab ka selle vea parandada ja täpsustab vastavalt kohtumääruse

resolutsiooni sõnastust.

22. Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud määruse osas, millega

maakohus pikendas puudutatud isiku nõusolekuta tema kinnisesse hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise pikendamise tähtaega kauemaks kui

28. augustini 2021. Ülejäänud osas jääb vaidlustatud määrus muutmata.

23. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause

alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin