2-21-4800/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 11. mai 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-4800

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatria-

kliiniku valvearsti taotlus esialgse õiguskaitse korras XX-

le tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle

pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 26. märtsi 2021. a määrus (esialgse

õiguskaitse rakendamine)

Harju Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus (esialgse

õiguskaitse pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst

Ingrid Veiksar

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 26. märtsi 2021. a määrus muutmata.

3. Jätta Harju Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus muutmata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-21-4800

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Taotlus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst IV (avaldaja) esitas

26. märtsil 2021 Harju Maakohtule taotluse kohaldada XX (puudutatud isik) suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset

40 päevani.

Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 25. märtsist 2021 ning

samal päeval kell 22.21 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on

psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele

ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.

2. Psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske

psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2), mis kujunes välja lapseeas. Ta on

viibinud psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 33 korda, viimati ajavahemikul 31. jaanuarist

kuni 12. veebruarini 2021. Puudutatud isik käis alates 2002. aastast kuni 2018. aasta juulini

ambulatoorsetel psühhiaatri vastuvõttudel ning tuli eluga rahuldavalt toime. Pärast seda lõpetas

ta regulaarse ravimite kasutamise ja haigushood sagenesid.

Puudutatud isik pöördus ise valvetuppa, põhjendades seda sellega, et on paastumarjapäev, tema

nimepäev, ning kõik needused ja ennustused lähevad täide. Puudutatud isik kaebas, et erinevad

isikud käivad teda öösiti kummitamas ega lase magada. Tema käed ja juuksed olid mustad ning

ta oli lohakalt riides. Puudutatud isiku mõttekäik oli seosetu ning ta avaldas fragmentaarseid

luulumõtteid jälitamisest ja mõjutamisest. Kuna ta oli ebaadekvaatse ja ettearvamatu

käitumisega ega suutnud anda adekvaatset nõusolekut haiglaraviks, vormistas valvearst tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse.

Praeguseks ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Ta on ärritunud ja heidab ette enda

haiglasse võtmist. Seejärel hakkab nutma ja avaldab, et tema elu on rikutud ja kõik peavad teda

lolliks ning tormab kabinetist minema. Hiljem tuleb siiski tagasi ja avaldab segaselt lembeluulu

psühhiaatriakliiniku psühholoogi suhtes, keda ta ahistab pidevalt e-kirjadega. Puudutatud isik

kirub ja süüdistab teisi enda valesti mõistmises, kahjustamises ja raha väljapetmises. Ta on

vaenulik ka oma lähedaste (poeg, vend, vanemad) suhtes. Puudutatud isiku mõttekäik on

äärmiselt hüplev, seosetu ja ebaloogiliste avaldustega. Tal ei ole haigusteadvust ning ta võib

oma luulust ja depressioonist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii

endale kui ka teistele. Arvestades puudutatud isiku seisundit ja varasemat ravikogemust, ei ole

tõenäoline tema seisundi paranemine nelja päeva jooksul. Seetõttu tuleks jätkata tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi ning psühhoosivastaste, rahustavate ja meeleolu stabiliseerivate

ravimite manustamist haiglatingimustes kuni 40 päeva.

Harju Maakohtu 26. märtsi 2021. a määrus

3. Harju Maakohus kohaldas 26. märtsi 2021. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku alates

25. märtsist 2021 kell 22.21 kuni neljaks päevaks psühhiaatriakliinikusse, andes loa talle

vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks.

2-21-4800

Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi loetakse lõpetatuks 29. märtsil 2021 kell 22.21 või

varem, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks.

Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Puudutatud isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida.

Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik nii ennast kui ka ümbritsevaid. Tema ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku käitumine on täiel määral

mõjutatud tema psüühikahäirest. Puudutatud isik vajab hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi

korral võiks ta haiglast lahkuda, mis tooks kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise. See ei ole

puudutatud isiku huvides. Seetõttu tuleb kohaldada esialgset õiguskaitset ja paigutada

puudutatud isik kuni neljaks päevaks kinnisesse asutusse.

Puudutatud isik vajab ravimite manustamist ja ravi, mistõttu tuleb anda luba talle ravimite

manustamiseks ja tema suhtes vajalike ravimeetodite rakendamiseks, kui ta ei peaks ravimeid

vabatahtlikult manustama ja/või ravimeetoditega nõustuma.

Arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise kohta

4. Puudutatud isiku raviarst esitas 26. märtsil 2021 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud

isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita

jätmisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

Harju Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus

5. Harju Maakohus kohaldas 29. märtsi 2021. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku alates 25.

märtsist 2021 kell 22.21 kuni 40 päevaks psühhiaatriakliinikusse. Samuti sanktsioneeris

maakohus puudutatud isiku tahtevastase ravi. Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi

loetakse lõpetatuks 4. mail 2021 kell 22.21 või varem, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks.

Maakohus kuulas 26. märtsil 2021 ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Puudutatud isik oli

ärakuulamisel ähvardav ja väga agressiivse kõnemaneeriga ning suhtus kohtusse vaenulikult.

Ta ei vastanud küsimustele, vaid rääkis enda valitud teemadel. Puudutatud isik avaldas, et ei

tea, miks poeg talle kiirabi kutsus, ning ta tahab koju saada. Siis aga ütles, et tuli ise taksoga,

kuna kui ta on nii hull, siis pidi tulema. Puudutatud isik avaldas, et vanemad ei ole nõus poega

enda juurde võtma, kuid ütles enne seda, et poeg on täisealine. Puudutatud isik ei ole enda väitel

ravimeid minema visanud, vaid on ära võtnud „kõik sodi“, mis välja kirjutatakse. Ta süüdistas

kõiki oma hädades ja arvas, et ei pea haiglas olema. Puudutatud isiku raviarst esitas oma

arvamuse puudutatud isiku olukorrast, jäädes kokkuvõtlikult kohtule esitatud kirjaliku

arvamuse juurde. Puudutatud isiku esindaja toetas avaldaja taotlust. Teiste isikute ärakuulamine

ei ole vajalik, kuivõrd see ei aita puudutatud isiku psüühilist seisundit ja muid asjaolusid

arvestades asja lahendamisele kaasa.

Maakohus jäi 26. märtsi 2021. a määruse põhjenduste juurde. Ärakuulamisel selgus, et

puudutatud isik ei mõtle selgelt ning on ümbritseva suhtes vaenulikult ja ähvardavalt

meelestatud. Ärakuulamisel kogetu põhjal saab pidada taotluses kirjeldatud asjaolusid

korrektseteks ja puudutatud isikut ohtlikuks.

2-21-4800

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 26. ja 29. märtsi

2021. a määrused ning teha uue määruse, millega lõpetada viivitamatult tahtest olenematu ravi

ja vabastada puudutatud isik psühhiaatriakliinikust.

Puudutatud isik ei vaidlusta psüühikahäire esinemist. Samas pöördus puudutatud isik ise haigla

vastuvõtuosakonda, mis näitab, et tal oli olemas piisav haiguskriitika ja ravisoostumus.

Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei ole võimalik ambulatoorne ravi. Samuti ei ole

maakohus piisavalt põhjendanud, milline on puudutatud isikust endale või teistele lähtuv

tõenäoline oht. Haiglasse pöördumisele ei eelnenud ennast ega teisi ohustavat käitumist.

Seetõttu ei ole PsAS §-s 11 sätestatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud.

7. Avaldaja vastuse kohaselt näitavad psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamus ning raviarsti

ärakuulamisel avaldatu, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu

ennast ja teisi. Psüühikahäirest tingituna ahistab puudutatud isik psühhiaatriakliiniku

psühhooloogi, on vaenulik ja süüdistav oma lähedaste suhtes, on jätnud hooletusse

hügieenitoimingud ning seab end ohtu ümbritsevaid inimesi sõnaliselt rünnates. Haiglaravita

jäädes ei järgi puudutatud isik ravisoovitusi ning varasemale kogemusele tuginedes süveneb

tema agressiivne käitumine teiste suhtes. Puudutatud isik eitab haiguse olemasolu, ei ole

järginud varasemaid ravisoovitusi ega nõustu raviga ka praegu. Arvestades tema psüühikahäire

süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist, ei ole muu psühhiaatriline ravi olnud küllaldane.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Menetluse edasine käik

9. Avaldaja teatas 26. aprillil 2021 maakohtule, et seoses puudutatud isiku paranemisega on

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 26. aprillil 2021 lõpetatud.

10. Ringkonnakohus andis avaldajale 27. aprillil 2021 tähtaja täpsustamaks asjaolusid, millest

sai järeldada, et puudutatud isik olnuks tahtevastase ravita endale või teistele lähitulevikus

ohtlik, sh varasemat kogemust. Samuti palus ringkonnakohus täpsustada, miks oli vajalik ravi

kontrollitud keskkonnas, st miks ei olnud muude abinõude kasutamine võimalik.

11. Avaldaja vastas 5. mail 2021, et puudutatud isik oli hospitaliseerimisel segase mõttekäiguga

ja psühhoosist täiel määral hõivatud. Ta avaldas, et psühhiaatriakliiniku meestöötajad käivad

öösiti tema juures ning jälitavad ja mõjutavad teda. Puudutatud isiku reaalsustaju oli sedavõrd

häiritud, et ebaadekvaatse, rahutu ja ettearvamatu käitumise tõttu ohustas ta eelkõige iseennast,

aga välistada ei saanud ka rünnakuid teistele. Puudutatud isik oli osakonnas jätkuvalt ärritunud,

süüdistav ja vaenulik nii ümbritsevate kui ka pereliikmete suhtes ning tal püsisid luulumõtted.

Muutliku meeleolu käigus esines ka avaldusi, mis viitasid elutüdimusmõtetele. Ta ei järginud

hospitaliseerimise vahelistel perioodidel ravisoovitusi ning ei nõustunud raviga ka praegusel

hospitaliseerimisel. Puudutatud isiku psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist

arvestades ei olnud muu psühhiaatriline ravi küllaldane.

2-21-4800

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 koosmõjus §-iga 659

jätta rahuldamata ning vaidlustatud määrused muutmata.

13. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1

kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut

psühhiaatrilist

ravi

ja

paigutas

puudutatud

isiku

esmalt

kuni

neljaks

päevaks

psühhiaatriakliinikusse ja pikendas seejärel tähtaega kuni 40 päevani.

Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras

kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja

viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st

1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Kolleegiumi arvates asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid

ilmselt täidetud isiku kõigepealt kuni neljaks päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks esialgse

õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534

lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad

psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes

esialgest õiguskaitset ja seda pikendada.

14. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Puudutatud

isik ei ole seda ka määruskaebuses vaidlustanud.

Psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamuse järgi on puudutatud isikul segatüüpi skisoafektiivne

häire (F25.2), mis piirab ägenemisel puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda

juhtida. Avaldaja 5. mai 2021. a seisukoha järgi oli puudutatud isik hospitaliseerimisel segase

mõttekäiguga ja psühhoosist täiel määral hõivatud ning puudutatud isiku raviarsti 26. märtsi

2021. a esialgse õiguskaitse pikendamise kohta esitatud arvamuse järgi ei olnud puudutatud

isiku seisund pärast hospitaliseerimist muutunud.

15. Kuigi maakohus ei põhjendanud piisavalt, milles seisneb puudutatud isiku ohtlikkus PsAS §

11 lg 1 p 2 tähenduses, ei anna asjas kogutud tõendid alust arvata, et see eeldus ei olnud esialgse

õiguskaitse kohaldamise ja selle pikendamise ajal täidetud.

15.1. Psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamusest nähtub, et puudutatud isik tuli alates 2002.

aastast kuni 2018. aasta juulini eluga rahuldavalt toime, kuid lõpetas siis regulaarse ravimite

kasutamise ja haigushood sagenesid. Praegu hospitaliseeriti puudutatud isik uue psühhootilise

haigushoo tõttu, seejuures puudus tal haigusteadvus ja võime hinnata oma ravivajadust.

Avaldaja tõi vastuses määruskaebusele välja, et haiglaravita jäädes süveneb varasemale

kogemusele tuginedes puudutatud isiku agressiivne käitumine teiste suhtes. Samas ei

kirjeldanud avaldaja, milles täpsemalt seisnevad varasemad kogemused, mille põhjal saaks teha

2-21-4800

järeldusi puudutatud isiku ohtlikkuse kohta haigushoo ajal. Kuivõrd hagita menetluses kehtib

uurimispõhimõte ning kohtul on TsMS § 5 lg 3, § 477 lg-te 5 ja 7 järgi asjaolude selgitamise

ning tõendite kogumise kohustus, tutvus ringkonnakohus kohtute infosüsteemis teiste

puudutatud isiku suhtes toimunud tahtest olenematu ravi kohaldamise menetluste

materjalidega. Tartu Maakohtu 23. juuli 2020. a määruse järgi tsiviilasjas nr 2-20-10639

ähvardas puudutatud isik oma ema lüüa ning oli psühhiaatriakliiniku valvetoas äärmiselt

ähvardava ja agressiivse käitumisega, röökis, sõimas valvearsti ja solvas personali. Tartu

Maakohtu 24. juuli 2020. a määruse järgi samas tsiviilasjas vajas puudutatud isik

psühhiaatriakliinikus verbaalselt ja füüsiliselt agressiivse käitumise tõttu mehhaanilist

ohjeldamist. Puudutatud isik karjus oma palatis ja ähvardas personali ära tappa. Harju

Maakohtu 16. oktoobri 2020. a määrusest tsiviilasjas nr 2-20-15149 nähtub, et puudutatud isik

hospitaliseeriti tema poja initsiatiivil, kuna puudutatud isik käitus kodus talumatult: kord oli

üliõnnelik ja siis jälle kuri, läks kodus pojale korduvalt kallale, lõi poja arvutit rusikaga, karjus

ega lasknud pojal magada. Harju Maakohtu 29. detsembri 2020. a määruse kohaselt tsiviilasjas

nr 2-20-19007 oli puudutatud isik palatis äärmiselt agressiivse käitumisega, karjus kogu

personali peale, sõimas, ähvardas, keeldus ravimitest ja kaitsemaski kandmisest. Tallinna

Ringkonnakohtu 23. märtsi 2021. a määruse järgi tsiviilasjas nr 2-21-2513 on puudutatud isikul

sagedaste seisundi ägenemiste ajal esinenud korduvalt agressiivset käitumist.

15.2. Varasemale kogemusele tuginedes oli seega pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud

isik on ravita jäädes teistele ohtlik, kuid võib ettearvamatu käitumisega seada ohtu ka ennast.

Asjaolu, et antud juhul ei eelnenud psühhiaatrakliinikusse pöördumisele ühtegi konkreetset

intsidenti, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Psühhiaatrid on kirjeldanud puudutatud

isiku käitumist ebaadekvaatse ja ettearvamatuna ning puudutatud isik oli hospitaliseerimisel

täiel määral psühhoosist hõivatud. Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu

ravi kohaldamine enne, kui haigushoog veelgi süveneb ja temast lähtuv oht realiseerub.

Puudutatud isik oli ohtlik ka esialgse õiguskaitse pikendamise ajal, kuna tema seisund püsis

muutumatuna. Ta oli osakonnas jätkuvalt ärritunud, süüdistav ja vaenulik nii ümbritsevate kui

pereliikmete suhtes. Ka ärakuulamisel oli puudutatud isik ähvardav, agressiivse kõnemaneeriga

ja suhtus kohtusse vaenulikult.

16. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu

psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses.

Psühhiaatrite 26. märtsi 2021. a arvamuse järgi ei olnud puudutatud isikul haigusteadvust ning

ta ei suutnud mõista oma ravivajadust ega anda adekvaatset nõusolekut haiglaraviks.

Puudutatud isiku raviarsti 26. märtsi 2021. a arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta

nähtub, et puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Puudutatud isikule ei

olnud seega võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel kui talle

psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades. Teistsugust järeldust ei saa teha ainuüksi

selle põhjal, et puudutatud isik pöördus ise haigla vastuvõtuosakonda. Puudutatud isiku raviarst

on tsiviilasjas nr 2-20-15149 toimunud ärakuulamisel selgitanud, et puudutatud isk annab küll

nõusoleku vabatahtlikult ravile jäämiseks, kuid võib juba järgmisel päeval haiglast lahkuda.

Ravi katkemine mõjuks aga puudututatud isiku tervisele halvasti.

17. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt

täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada esialgu kuni neljaks ja seejärel kuni 40 päevaks või

kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest

olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

2-21-4800

18. Praeguse kohtumenetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin