2-17-6539/107 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

7. mai 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-6539

Tsiviilasi

X hagi Y vastu omandiosa tuvastamise ja pärandvara

jagamise nõudes

Y vastuhagi X vastu pärandvara jagamise,

kasutuseelise hüvitise ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 31. detsembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X ja Y apellatsioonkaebused

Asja hind ringkonnakohtus

X kaebuselt 3500 eurot

Y kaebuselt 15 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Piret Tõnnus-Saks

Kostja: Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Meelis Leis

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Pärnu Maakohtu 31. detsembri 2020 otsus tühistada osas, millega mõisteti

hagejalt X-lt kostja Y kasuks välja sõiduki kasutuseelise hüvitis, kinnistu

kasutuseelise hüvitis ja sellelt viivis (resolutsiooni punktid 10–13). Teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta eelmises lauses märgitud Y nõuded

rahuldamata.

I.2. Muuta punktis I.1 viidatud otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendava osa punktidele 10.2–10.5, 10.7, 15.3 ja 15.4.

I.3. Muuta tsiviilasja hinda maa- ja ringkonnakohtus ning määrata see ja teha

sellest tulenevad otsustused riigilõivu kohta vastavalt resolutsiooni tervikliku

sõnastuse punkti II.13 alapunktidele.

I.4. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsus muutmata.

I.5. X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.6. Y

apellatsioonkaebus

ja

15. aprilli 2021

taotlused

täiendavate

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks jätta rahuldamata.

I.7. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

2 (19)

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Rahuldada X hagi osaliselt.

II.2. Rahuldada Y vastuhagi osaliselt.

II.3. Tuvastada, et kinnistu asukohaga XXX, mis on kantud kinnistusraamatu

registriossa nr XXXXXXXX (edaspidi: kinnistu), kuulub ½ mõttelises osas X-

le.

II.4. Jagada C (surnud XX.XX.XXXX, edaspidi: pärandaja) pärandvara ning

lõpetada X ja Y ühine omand kinnistu ½ suurusele mõttelisele osale, mis jätta

X ainuomandisse.

II.5. Kohustada Y andma asjaõiguslepingu jaoks vajalikku tahteavaldust, millega

Y ja X lepivad kokku, et kinnistu läheb X ainuomandisse.

II.6. Kohustada

Y

(isikukood

XXXXXXXXX)

andma

nõusolekut

(kinnistusraamatuseaduse § 34¹ lõike 1 tähenduses), et kinnistu kohta avatud

kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teise jao omanikukanne, mille

kohaselt X ja Y on mõlemad kinnistu ühisomanikud, kustutatakse ja tehakse

uus kanne, millega kantakse kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse

sisse X (isikukood XXXXXXXXX).

II.7. Välja mõista X-lt Y kasuks hüvitis kinnistu omandiosa kaotamise eest

5856,83 eurot.

II.8. Jagada pärandaja pärandvarana ½ mõtteline osa sõiduautost Škoda Rapid

(registrimärgiga MMMMMM, väljalaskeaasta 2013, väärtus 3100 eurot); ½

pärandaja surmapäeval tema pangakontol olnud rahast (118,80 eurot) ja tema

abikaasa X pangakontol olnud rahast (87,85 eurot); ½ mõtteline osa külmikust

Beco (väärtus 20 eurot); ½ mõtteline osa elektripliidist Beco (väärtus 20 eurot)

ja jätta nimetatud pärandvara esemed X ainuomandisse.

II.9. Välja mõista X-lt Y kasuks hüvitis pärandavara esemete omandiosa kaotamise

eest 1550 eurot.

II.10. Ülejäänud osas jätta Y vastuhagi rahuldamata.

II.11. Tühistada Pärnu Maakohtu 3. mai 2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu, millega keelati Y-l kinnistu ühisomandi osa käsutamine kuni

pärandaja pärandvarast kaaspärijatele kuuluvate pärandiosade suuruse

tuvastamise asjas kohtulahendi jõustumiseni ning kanti kinnistusraamatu

registriossa nr XXXXXXXX nimetatud käsutuskeeldu nähtvaks tegev

keelumärge X kasuks, samuti keelati X kodu ja eraelu puutumatuse

tagamiseks Y-l kinnistul asuvasse ja X koduks olevasse elamusse ilma X

eelneva nõusolekuta sisenemine, elamusse oma asjade paigutamine ning

elamus enda ja oma pereliikmete majutamine kuni pärandvara jagamise

vaidlust lahendava kohtulahendi jõustumiseni.

II.12. Hagi tagamise tühistamine kuulub täitmisele peale otsuse jõustumist.

II.13. Määrata tsiviilasja hind (edaspidi: hind) ja tasutav riigilõiv järgmiselt:

II.13.1 hind maakohus X hagilt 21 210 eurot;

II.13.2 hind maakohtus Y hagilt 3500 eurot;

II.13.3 hind ringkonnakohus X apellatsioonkaebuselt 3500 eurot;

II.13.4 hind ringkonnakohus Y apellatsioonkaebuselt 15 000 eurot;

3 (19)

II.13.5 mõista X-lt Eesti Vabariigi kasuks välja vähem tasutud riigilõiv

100 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole

15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise

korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

II.14. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja

arvatud Y vastuhagilt enamtasutud riigilõiv 125 eurot, mille ta võib paluda

tagastada.

II.15. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 25. aprillil 2017 Pärnu Maakohtule avalduse Y (kostja) vastu edaspidi

esitatava hagi tagamiseks. Maakohus rahuldas selle avalduse 3. mai 2017 määrusega (edaspidi:

hagi tagamise määrus). Hageja esitas tähtaegselt 5. juunil 2017 hagiavalduse, mida täiendas ja

täpsustas menetluse kestel.

1.1. Hageja nõueteks kujunesid järgmised:

tuvastada, et hagejale kuulub tema surnud abikaasa C (edaspidi: pärandaja) pärandvara

hulka kuuluvast XXX külas asuvast X kinnistust (edaspidi: kinnistu) 77/100 suurune

mõtteline osa;

lõpetada nimetatud kinnistu pärandvara hulka kuuluva osa ühisomand ja jagada

kinnistu kaaspärijate vahel selliselt, et kinnistu ainuomanikuks jääb hageja ja hageja

maksab kostjale omandi kaotuse eest hüvitist;

asendada kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks vajalikud kostja tahte-

avaldused kohtuotsusega ja saata kohtuotsus Tartu Maakohtu kinnistusosakonda

kinnistusraamatu kannete parandamiseks.

Lisaks nähtub hageja menetlusdokumentidest tahe ka muu pärandvara osas:

jagada sõiduauto Škoda Rapid (edaspidi: Škoda), pärandaja surma ajal pärandajale ja

hagejale kuulunud raha, elektripliit Beco (edaspidi: pliit) ning külmik Beco (edaspidi:

külmik), jättes need hagejale ja mõistes kostjale välja hüvitise.

4 (19)

1.2. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele ja väidetele:

-

hageja ja tema esimese abikaasa kasutuses oli kinnistul asuv sovhoosi antud elamispind

(maja), esimese abikaasaga koos ehitas hageja maja juurde abihooned. Hageja esimene

abikaasa lahkus ja jättis kõik hagejale;

-

hageja tutvus pärandajaga 1977. aastal ja samal aastal hakkasid nad koos elama. Hageja

andis pärandajale 1506 rubla oma rahast, et maja välja osta. Sovhoos müüs 1980. aastal

maja pärandajale, kuna tema oli raha maksnud. Abihooneid ei müüdud;

-

maareformi käigus erastati kõigi hoonete alune maa ja see kinnistati 23. augusti 2007

asjaõiguslepingu alusel 11. oktoobril 2007. Maa hind oli 41 836 krooni. Kuna seda ei

tasutud kohe, seati kinnistule hüpoteek. Maa erastamise eest tasuti märkimisväärses osa

hageja lahusvara (sissetulek, loomade ja vanaraua müügist saadud raha, toetused) arvel.

Pärandajal ei olnud selliseid sissetulekuid, mille arvel erastamise eest tasuda;

-

hageja ja pärandaja sõlmisid 23. juulil 2008 abielu, mis lõppes pärandaja surmaga

18. augustil 2016. Kinnistusraamatu kande järgi kuulus kinnistu pärandaja surma ajal

tema ainuomandisse;

-

notar väljastas 24. märtsil 2017 pärimistunnistuse, mille kohaselt pärisid hageja ja

kostja pärandvara võrdsetes osades (kumbki ½ mõttelist osa). Pärimistunnistuse alusel

kanti pooled kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse;

-

kinnistusraamatu kanne on vale, sest kinnistu omanikuks on 77/100 suuruses mõttelises

osas hageja. Kuigi pärandaja kohta tehti kinnistusraamatu kanne enne hagejaga abielu

sõlmimist, oli hageja ja pärandaja vahel alates 1978. aastast ühise tegutsemise leping

ja hiljem kuni abiellumiseni seltsinguleping. Ka pärast abiellumist jätkas hageja

kinnistusse panustamist (nt vahetati elamu katus). Arvestades hageja panuste suurust,

kuulub 77/100 mõttelist osa kinnistust hagejale ja 23/100 mõttelist osa pärandvarasse;

-

pärandi avanemise ajal kuulus pärandaja ja hageja ühisvara hulka Škoda. Kostja osa

sõiduautost on ¼, selle osa turuväärtus on 1750 eurot. Kostjal saadaoleva osa tuleb

tasaarvestada pärandaja poolt kostjale kingitud ja seetõttu eelpärandina hinnatava

sõiduautoga Mazda 323 (edaspidi: Mazda);

-

pärandi avanemise ajal oli abikaasadelt ühist raha 413,30 eurot, millest läheb pärijate

vahel jagamisele ½ suurune osa ehk 206,65 eurot võrdsetes osades, st kummalegi

pärijale 103,33 eurot;

-

pärandi koosseisu kuulusid vallasvarana pliit ja külmik. Hageja soovib asjade jätmist

endale, sest need on igapäevaste tarbeesemetena talle vajalikud. Kummagi asja hind on

40 eurot, kostjale tuleb hüvitada nende summast ¼, st kokku 20 eurot;

-

hageja andis kostjale pärandaja matusekulu katteks 1000 eurot. Kostja algselt tegeliku

matusekulu suurust avaldanud, aga menetluse kestel avaldatu põhjal leidis hageja, et

tal on õigus nõuda 591,50 euro tagastamist. Matusekulu oli 817 eurot, sellest kummagi

pärija kanda pidi jääma pool ehk 408,50 eurot. Hageja tasaarvestas 123,33 eurot raha

ja vallasasjade hüvitisega ja ülejäänud osasumma 468,17 eurot kinnistu hüvitisega.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas 19. septembril 2019 vastuhagi, mida täiendas ja

täpsustas 14. novembril 2019.

2.1. Vastuhagi nõuded kujunesid järgmised:

lõpetada poolte ühisomand kinnistu osas jagades kinnistu kaheks võrdseks reaalosaks

(vastavalt kinnistu jagamise plaanile) ja asendada ühisomandi lõpetamiseks kinnistu

reaalosadeks jagamise teel hageja kõik vajalikud tahteavaldused kohtuotsusega;

jätta Škoda hageja ainuomandisse ja välja mõista hagejalt hüvitis ühisomandi osa

kaotuse eest 1750 eurot;

5 (19)

välja mõista hagejalt Škoda kasutuseeliste hüvitis alates 18. augustist 2016 summas

106,75 eurot;

jätta pliit ja külmkapp hageja ainuomandisse ning välja mõista hagejalt mõlema asja

omandi kaotuse eest hüvitis 20 eurot;

välja mõista hagejalt pärandi avanemise päeval pärandaja ja hageja pangakontodel

olnud rahast 103,33 eurot;

välja mõista hagejalt hageja ja pärandvara ühisvara hulka kuulunud, aga hageja

pangakontole väljamakstud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

(edaspidi: PRIA) makstud toetustest 1535,92 eurot;

välja mõista hagejalt pärast pärandaja surma väljamakstud PRIA toetustest

346,39 eurot;

välja mõista hagejalt ajavahemiku 3. mai 2017 kuni 14. november 2019 eest kinnistu

kasutuseelise hüvitis 913 eurot ja edasiulatuvalt kuni lõpplahendi jõustumiseni

30 eurot kuus;

välja mõista hagejalt viivis:

o PRIA toetuste eest 14. novembri 2019 seisuga 80,27 eurot (= 15,79 + 34,70 +

22,29 + 7,49) ja edasiulatuvalt 0,078 eurot (= 0,015 + 0,033 + 0,02 + 0,01)

päevas;

o kasutustasu hüvitise eest alates 28. novembrist 2017 kuni 14. novembrini 2019

summas 99,60 eurot ja edasiulatuvalt seadusjärgses määras kuni nõude lõpliku

täitmiseni arvestades, et põhinõude summa suureneb iga kuu 30 euro võrra.

Kostja sõnastas 18. juuni 2020 menetlusdokumendis viivise nõude senisest üldisemalt ja palus

mõista välja viivise põhinõuete täimisega viivitamise eest.

2.2. Kostja tõi lisaks esile ja väitis järgmist:

-

hageja ja pärandaja abiellusid pärast kinnistu omandamist pärandaja poolt, mistõttu

kinnistu on lahusvara ja kuulub tervikuna pärandvara koosseisu. Kostja on seega

õiguspäraselt saanud kinnistu ½ mõttelise osa omanikuks;

-

kõige õigem ja õiglasem on jagada kinnistu reaalosadeks. Sel juhul säilib hagejal kodu

ja kostjal side isakoduga. Kostja palus kinnistu jagada nii, et kostjale jääb hoonestamata

osa kinnistust (vastuhagile lisatud plaanil viirutatud osa) ja hagejale jääb elamu ja

abihooned ning nende alune ja teenindamiseks vajalik maa (viirutamata osa);

-

kostjal puudub huvi Škoda omandi saamiseks, see võib jääda hagejale, aga hageja peab

hüvitama ¼ osale vastava turuväärtuse, st 1750 eurot. Mazda väärtust ei saa

tasaarvestada. Pärandaja ei saanud kinke tegemisel määrata Mazdat eelpärandiks, sest

enne pärandaja surma ei olnud tõsikindlalt teada, et kostja on pärandaja tütar. Lisaks

kinkisid Mazda kostjale pärandaja ja hageja koos, mitte aga pärandaja üksi – ka sel

põhjusel ei saanud olla tegemist eelpärandiga;

-

kostja nõustus hageja väidetega pangakontodel olnud raha, pliidi ja külmiku osas ja

soovis nende eest hüvitist kokku 123,33 eurot;

-

hageja antud 1000 eurost pärast talle langenud matusekulu mahaarvamist üle jääv osa

(591,50 eurot) on käsitletav kinkena. Hageja teadis matusekulutu väiksemast summast,

andis sellest hoolimata vabatahtlikult kostjale nimetatud rahasumma. Lisaks on raha

tagasinõue aegunud. Hageja andis raha 2016. aasta septembris, aga tugines tagasi-

nõudele esimest korda alles 11. novembril 2019, st pärast kolmeaastase aegumistähtaja

möödumist;

-

hageja ja pärandaja abielu ajal maksis PRIA erinevate meetmete raames hagejale kokku

toetusi 6143,68 eurot, mis on hageja ja pärandaja ühisvara. Pärandvarasee kuulub

sellest ½, st 3071,84 eurot ja kostjal on õigus nõuda omakorda ½ ehk 1535,92 eurot;

6 (19)

-

pärast pärandaja surma on kantud seoses pärandvara koosseisu kuuluva kinnistuga

hageja pangakontole kokku toetustena 433,28 eurot. Kostjal kui kinnistu ½ mõttelise

osa omanikul on õigus poolele makstud toetustest, st 216,64 eurot;

-

kostja sai kinnistu valduse pärandaja surmapäeval 18. augustil 2016. Alates sellest ajast

on kostjal õigus kinnistut kasutada ja saada asja kasutamisest kasu. Hageja taotles hagi

tagamist ja selle kohta tehtud hagi tagamise määrusega on kostja valdust piiratud.

Kostja nõuab kaotatud kasutuseelise hüvitamist arvestusega 30 eurot kuus alates hagi

tagamisest ja edasiulatuvalt;

-

PRIA toetuse osasummadelt arvestas kostja viivist vastavalt väljamaksete tegemise

ajale lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast;

-

kasutustasu hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks hagejale nõudest teatamise ajal, st

22. novembri 2017 hagivastuse kättesaamisel. E-toimiku kohaselt sai hageja esindaja

vastuse kätte 27. novembril 2017 ja kostja arvestas kinnistu kasutuseelise hüvitiselt

viivist alates sellest ajast.

3. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kinnistu kuuluvuse ja jagamise osas jäi ta oma hagis

esitatud seisukohtade juurde. Raha ja vallasasjade jagamisele ei vaielnud hageja vastu, kuid

Škoda eest ei ole vaja hüvitist maksta Mazda kui eelpärandi tõttu. Teiste esemete hüvitis

väheneb hageja tasaarvestuse tõttu. PRIA toetuste summad pole pärandvara. Škoda ja kinnistu

kasutuseelised pole hüvitatavad, sest kostjal pole kunagi olnud nende valdust, kostja pole seda

ka soovinud ja hageja ei teinud kostja osale vastava osa kasutamiseks takistusi. Vastava

põhinõude puudumise korral pole alust nõuda viivist.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas 31. detsembri 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja vastuhagi

osaliselt. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Ühtlasi tühistas ta hagi tagamise.

4.1. Poolte vaidluse kinnistu kuuluvuse ja pärandvara jagamise üle lahendas maakohus

järgmiselt:

-

tuvastas, et kinnistust ½ suurune mõtteline osa kuulus hagejale (resolutsiooni p 3);

-

lõpetas poolte pärandvara ühisuse kinnistu ülejäänud ½ suuruse mõttelise osa suhtes,

jättis selle samuti hagejale, kohustas kostjat andma omandi üleminekuks vajalikud

tahteavaldused ja mõistis hagejalt välja hüvitise 5856,83 eurot (p-d 4–7);

-

lõpetas pärandvara ühisuse muude esemete suhtes (st ½ suurused osad Škodast, rahast

abikaasade pangakontodel, külmikust ja pliidist) ning mõistis hagejalt välja hüvitise

1550 eurot, mis on ¼ Škoda väärtusest (p-d 8 ja 9);

-

mõistis hagejalt välja Škoda kasutuseelise hüvitise 106,75 eurot (p 10);

-

mõistis hagejalt välja kinnistu kasutuseelise hüvitise 1317 eurot ja lisaks alates

1. jaanuarist 2021 kuni otsuse jõustumiseni 30 eurot kuus (p 11);

-

mõistis hagejalt välja viivise 192,24 eurot ja p 11 summalt kuni selle tasumiseni

(p-d 12 ja 13).

Lisaks tühistas kohus 3. mai 2017 määrusega rakendatud hagi tagamise (p-d 15 ja 16) ning

jättis menetluskulud poolte endi kanda.

4.2. Maakohus tuvastas, et pärandaja suri 18. augustil 2016 ning hageja pärandaja abikaasana

ja kostja tütrena on 24. märtsil 2017 välja antud pärimistunnistuse järgsed pärijad, kumbki ½

suuruses mõttelises osas. Pärimisseaduse (PärS) § 152 lg 1 võivad mõlemad kaaspärijad nõuda

pärandvara jagamist vastavalt sama paragrahvi järgnevates lõigetes ette nähtud korrale.

Pärandavara jagamisel kohalduvad asjaõigusseaduse (AÕS) sätted, sh § 77 lg 2, mis näeb ette

ühise omandi jagamise viisid.

7 (19)

4.3. Kinnistu pärandavarasse kuuluvuse ja jagamise vaidluse lahendas maakohus järgmiselt.

4.3.1. Maakohus kohaldas Eesti NSV Tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 ja VÕS § 581 lg 1 ning

leidis, et kinnistu kuulus seltsinguvarana pärandaja ja hageja ühisomandisse. Väljavõte

majaraamatust, 6. novembri 1980 ostu-müügileping, Audru Vallavalitsuse 12. juuni 2006

korraldus nr 179, pärandaja ja hageja pangakontode väljavõtted, PRIA 18. novembri 2019

õiend ning tunnistajate W ja Q ütlused tõendavad, et koos pärandajaga elama asudes tegeles

hageja loomapidamisega ja teda abistas selles tegevuses pärandaja. Sellest tegevusest saadi tulu.

Hageja ja pärandaja ühise tegutsemise eesmärk oli omandada kinnistu ühisesse omandisse, koos

seal elada, majandada ja kinnistut parendada. Pärandaja omandas 1980. aastal sovhoosilt maja.

Eelnevalt oli hageja ehitanud sinna garaaž-sauna, remontinud ja vahetanud lauda katuse. Maa

ostmisel 2007. aastal jäid kinnistu koosseisu nii pärandaja ostetud maja kui ka hageja ehitatud

ja parendatud kõrvalhooned. Kinnistu eest tasus pärandaja esimese osamakse ja ülejäänud osad

tasusid hageja ja pärandaja ühiselt teenitud raha arvel. Seltsingulepingule ei kehti vorminõuet,

mh võib selle tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi sõlmida

suuliselt. Seega vastas hageja ja pärandaja õigussuhe seltsingu (varem ühise tegutsemise

lepingu) tunnustele.

4.3.2. Hageja ja pärandaja panust eraldi pole võimalik üheselt ja usaldusväärselt tuvastada.

Seega tuleb VÕS § 581 lg 2 alusel lugeda seltsinglaste panused kinnistu omandamisel võrdseks.

Pärandaja tunnistas oma eluajal, et ta koos hagejaga omandas kinnistu. Kokkuvõttes kuulus

kinnistust hagejale ½-suurune mõtteline osa ja pärandajale teine sama suur osa. Pärandvarana

saab jagada pärandaja osa.

4.3.3. Õiglane ja põhjendatud on jätta kinnistu hagejale, kohustades teda kostjale tema osa

välja maksma rahas. Hageja elab kinnistul alates 1964. aastast, seega 56 aastat, mis on väga

pikk aeg. Hagejal on tugev side elukohaga ning oluline ja kaalukas huvi selle säilitamiseks.

Kinnistu reaalosadeks jagamine pole õiglane arvestades kostja ¼-suurust omandiosa.

4.3.4. LVM Kinnisvara hindaja 4. mai 2017 arvamuse ja sellele lisatud 7. augusti 2020

arvamuse järgi on kinnistu väärtus 25 300 eurot. Seega peab hageja tasuma kostjale omandi

kaotamise eest hüvitise 6325 eurot (= 25 300 : 4). Hageja kinnitas, et ta saab hüvitise maksta.

4.4. Raha ja vallasasjade üle pooled ei vaidle. Pärandi avanemise päeval oli hageja

pangakontol 413,30 eurot ühisvarast, millest läheb pärijate vahel jagamisele ½-suurune osa ehk

206,65 eurot võrdselt, st kummalegi 103,33 eurot. Samuti nõustus hageja, et külmik ja

elektripliit (kumbki väärtusega 40 eurot) jäävad talle ja ta tasub hüvitise 20 eurot.

4.5. Hageja ja pärandaja abielu ajal PRIA makstud toetused ei kuulu pärandvara hulka. Kostja

ei tõendanud, et toetuste summad olid pärandi avanemisel alles. Pärandaja surmapäeval hageja

pangakontol olevad raha on pärandvara jagamisel juba arvestatud. Kostjale ei tule ka välja

maksta pärast pärandaja surma hagejale väljamakstud PRIA toetustest ½. Kostja pole

selgitanud, mis seos on temal loomapidamisega või põllumajandusliku tootmisega ja selleks

tegevuseks saadud PRIA toetustega. PRIA toetused on sihtotstarbelised ja neid ei maksta

kõigile kinnistu omanikele.

4.6. Pärandvara hulka kuulub ½ Škodast, mille väärtus on 6200 eurot. Pooled on üksmeelsed,

et auto peaks jääma hagejale. Seega kuulub sõiduauto osas, millest pärandvara moodustab

3100 eurot, kostjale hüvitamisele 1550 eurot. Põhjendatud ei ole hüvitise väljamaksmisel

arvestada kostjale kingitud Mazdaga. PärS § 162 lg 2 järgi on kingitud vara eelpärand, kui

pärandaja on kinkimisel nii määranud. Hageja ei tõendanud, et pärandaja määras sõiduauto

kinkimisel kostjale, et tegemist on eelpärandiga. Hageja avaldas, et kui hageja ja pärandaja

hakkasid sõiduautot Mazda uuema vastu vahetama, siis veenis just tema pärandajat vana

sõiduauto kostjale kinkima, kellel oleks nii viie lapsega kergem liikuda. Kostja ei ole käitunud

vastuolus hea usu põhimõttega.

8 (19)

4.7. Pärandaja matusekulu oli 817 eurot, millest hageja ja kostja pidid kumbki kandma ½ ehk

408,50 eurot. Hageja andis kostjale 1000 eurot, seega 591,50 eurot rohkem. Hagejal on õigus

enammakstu VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda ja tasaarvestada temalt väljamõistetavate

summadega. Hüvitis raha ja vallasasjade eest (123,33 eurot) on tervikuna tasaarvestatud ja

kinnistu omandi kaotamise eest tuleb välja mõista 5856,83 eurot (= 6325 + 123,33 – 591,50).

Raha tagastamise nõue ei ole aegunud. Kostja avaldas matusekulude tegeliku suuruse hagejale

19. septembri 2019 vastuhagis. Seega ei ole hageja enammakstud matusekulude nõue TsÜS

§ 151 lg 1 alusel aegunud.

4.8. Kasutuseeliste hüvitiste ja sellega seonduva viivise nõude lahendas maakohus järgmiselt.

4.8.1. Maakohus viitas AÕS § 68 lg-le 1 ja § 70 lg-le 4 ning leidis, et kostjal on õigus nõuda

kinnistu kasutuseelise hüvitamist, sest ta on ühisomanik, aga hagi tagamise määruse alusel

puudus tal kohtumenetluse ajal võimalus omandit kasutada. Hagi tagamise kohaldamine hageja

taotlusel ei välista kasutuseeliste nõuet. Maakohtu 31. augusti 2018 määrusega kohustati

hagejat andma hagi tagamise jätkamiseks tagatist 600 eurot hagi tagamisega tekkida võiva

kahju hüvitamiseks. Selle summa määramisel võttis maakohus aluseks üüri 30 eurot kuus, sest

kinnistu asub maal, elamus on kolm tuba ja puudub pesemisvõimalus ning hageja elab seal.

Seega ei ole võimalik terve kinnistu väljaüürimine.

4.8.2. Kasutuseelise arvestamisel lähtus maakohus siseveendumusest ning leidis, et kogu

kinnistu kasutuseeliste väärtus on 120 eurot kuus ja ¼ kinnistu kasutuseeliste väärtus 30 eurot

kuus. Seega on kostjal õigus 30 eurole kuus alates hagi tagamise kohaldamisest 3. mail 2017

kuni kohtuotsuse tegemiseni (kokku 1317 eurot) ja edasi otsuse jõustumiseni 30 eurot kuus.

4.8.3. Škoda kasutuseelise nõue on samuti põhjendatud. Maakohus lähtus A+autorent

pakkumisest ja hindas kaotatud kasutuseelise väärtuseks 106,75 eurot. Sellega on arvestatud

juba kulutusi, mida kasu saamiseks oleks pidanud tegema.

4.8.4. Kinnistu kasutuseelise hüvitiselt viivise väljamõistmisel lähtus maakohus VÕS § 113

lg 1 teisest lausest. Viivisenõue kohtuotsuse tegemise ajal on 192,24 eurot. Hagejalt kuulub

kostja kasuks väljamõistmisele ka edasiulatuv viivis.

4.9. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse osaliselt tühistada.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

5.1. Kostja kaebuse taotlused on järgmised:

-

kinnistu osas tühistada vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 3–7 ja

o esimese võimalusena lugeda kinnistu tervikuna pärandvara hulka ja jagada

reaalosadeks vastuhagi lisas 9.2 ja 8. mai 2020 menetlusdokumendi lisas 3.1

kujutatud viisil;

o teise võimalusena, kui pärandvarasse kuulub ½ suurune mõtteline osa kinnistust,

siis jagada see ikkagi reaalosadeks, aga kaebusele lisatud plaanil kujutatud viisil;

-

mõista hagejalt täiendavalt välja 123,33 eurot (hüvitis pangakontodel olnud raha,

külmiku ja pliidi eest);

-

jätta kõik maakohtu menetluskulud hageja kanda.

5.2. Kaebust põhjendab kostja kokkuvõtvalt järgmiselt.

5.2.1. Esiteks ei põhine vaidlustatud otsuses TsK ühise tegutsemise lepingu ja VÕS seltsingu-

lepingu sätete kohaldamine tõenditel. Pole tuvastatud lepingute sõlmimise aega, kohustuslikku

vormi, osalisi, panuseid, aruandeid jm.

9 (19)

Maakohus jättis tähelepanuta, et maja aluse ja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega

erastamine 2007. aastal osutus võimalikuks üksnes pärandaja elamu ainuomandiõiguse tõttu.

Maakohus ei tuvastanud hageja osalust majas ühise tegutsemise lepingu ega seltsingulepingu

tähenduses. Vaidlustatud otsuses ei nähtu, kas ja mil määral esines hageja omand majas,

arvestades seda, et kõrvalhooneid pärandaja 1980. aastal ei omandanud. Maakohus ei

selgitanud, millist mõju omas edasisele seltsingulepingu olemasolu tuvastusele ja seltsinglaste

panustele asjaolu, et just maja (mitte kõrvalhooned) oli tervikuna pärandaja ainuomandis.

Maakohus ei tuvastanud hageja ega pärandaja rahalist panust kinnistu omandamisel, seega on

arusaamatu, kuidas kohus jõudis seltsinguni ning seltsinglaste võrdsete panusteni kinnistu

puhul. Maakohus ei arvestanud, et maja kuulus täielikult pärandaja lahusvarasse ja maa

ostueesõigusega erastamine sai toimuda vaid pärandaja omandi tõttu. Hageja võinuks, juhul kui

tal oli tehtud rahalisi panuseid, nii 1980. aastal nõuda nn ühise tegutsemise lepingu järgi maja

soetamist kaasomandisse kui ka 2007. aastal, mil maa erastati, nõuda enda kandmist

kinnistusraamatusse. Hageja seda ei teinud.

Maakohus märgib küll, et seltsingulepingu võib sõlmida ühise tegutsemise kaudu, kuid

vaidlustatud otsusest ei nähtu, millal seltsinguleping sõlmiti, millised olid seltsinglaste

kohustused ja eesmärgid, milline oli seltsinguvara ja miks ei tuvastanud notar pärimismenetluse

käigus, et kostja pärimisõigus puudutab kinnistu puhul seltsingulepingu lõppemise ja seltsingu

likvideerimise tulemit.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et pärimiseelselt kuulus talle 50% kinnistust.

5.2.2. Teiseks ei ole õiglane jätta ühisomandi lõpetamisel kinnistu hageja ainuomandisse.

Arvestades hageja vanust (79-aastane) on arusaamatu, miks on talle vajalik kogu kinnistu

omand, kui sellega kaasnevad täiendavad (hooldus)kulud ning nende kandmisega hageja

muuhulgas tervislikust seisundist tulenevalt hakkama ei saa. Kostja ei saa lastele ja lastelastele

mõeldes lubada, et tema isa kodu hagejast tingituna hääbub, mistõttu ei saa ta nõustuda kinnistu

jagamisega hageja soovitud viisil.

Hageja tugev side elupaigaga ja huvi pikaajalise elukoha säilitamisele on tagatud ka kinnistu

jagamisel reaalosadeks. Tulenevalt Pärnu linna ja Transpordiameti seisukohtadest ei esine

kinnistu kaheks üksuseks jagamisel maakorralduslikke ega juurdepääsuga seotud takistusi.

5.2.3. Kolmandaks leidis maakohus vääralt, et matusekulu ületav summa (591,50 eurot) on

VÕS § 1028 lg 1 alusel kostjalt sissenõutav ja tasaarvestatav.

Hageja avaldas ise, et 1000 eurot jääb matusekulude ja -korralduse katteks kostjale. Nii loobus

hageja vabatahtlikult kogu summast ja luges sellega täidetuks oma kohustuse kanda osaliselt

matusekulud, aga lisaks premeeris kostjat matuse korralduse eest. Sellist avaldust saab käsitleda

kinkena.

Kostja leiab jätkuvalt, et hageja tagasinõue on aegunud.

Maakohtu otsus on ka vastuoluline, sest Mazda osas kohus nõustus selle lugemisega kinkeks,

aga 1000 euro osas mitte.

Järelikult tasaarvestas maakohus põhjendamatult poolte nõuded ja kostja kasuks jäi ebaõigesti

välja mõistmata 123,33 eurot (pärandaja surma ajal pangakontodel olnud rahast 103,33 eurot ja

kodumasinate eest 20 eurot). Ülejäänud 468,17 eurot (= 591,5 – 123,33), pole põhjust

tasaarvestada, kui kohus jagab kinnistu reaalosadeks. Samuti juhul, kui kinnistu eest tuleb

kostjale rahaline hüvitis välja mõista, pole põhjendatud 468,17 euro tasaarvestamine hüvitisega,

sest hageja ei ole vastavat nõuet esitanud ega sellelt riigilõivu tasunud.

5.2.4. Neljandaks tuleb menetluskulud nii esimeses kui teises kohtuastmes jätta hageja kanda,

kuna ta keeldus koostööst ja läbirääkimiste pidamisest, varjas pärandvara esemeid ning seega

välistas võimaluse asja lahendamiseks kiiresti ja menetluskulusid säästes kompromissi teel.

10 (19)

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb samuti vaidlustatud otsuse osalist

tühistamist.

6.1. Hageja kaebuse taotlused on järgmised:

-

hüvitised Škoda ja selle kasutuseelise eest tuleks jätta välja mõistmata, st vaidlustatud

otsuse resolutsiooni p-d 9 ja p 10 tühistada;

-

kinnistu kasutuseelis ja sellelt viivis tuleks jätta välja mõistmata, st vaidlustatud otsuse

resolutsiooni p-d 11–13 tühistada;

-

menetluskulude jaotust tuleks muuta viisil, et kostja kanda jäävad hageja

23. oktoobri 2018 määruskaebuse menetlemise kulud (st 230 eurot hageja kuludest).

6.2. Kaebust põhjendab hageja kokkuvõtvalt järgmiselt.

6.2.1. Esiteks järgib hageja oma senist käsitlust Mazda kui eelpärandi kohta, mistõttu puudub

alus Škoda eest hüvitise väljamõistmiseks.

6.2.2. Teiseks andis maakohus küll hinnangu Škoda kasutuseelise nõude suurusele, kuid jättis

arvestamata pärimisasjaga seotud faktiliste asjaolude ja õigusliku regulatsiooniga, ei

kontrollinud kas kasutuseeliste nõude eeldused on täidetud ega hinnanud kõiki asjaolusid

vastastikuses seoses ja kogumis.

Kostja on selgelt avaldanud, et temal puudub huvi sõiduauto kui asja vastu ning ta ei ole pärandi

avanemisest (nelja aasta jooksul) kordagi sõiduki kasutamise vastu huvi tundnud. Seetõttu oli

kasutuseelise nõue üllatuslik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja poolt sõiduauto

mittekasutamine ei ole ka aluseks kasutuseeliste nõudele. Kasutuseeliste nõude eelduseks on

omaniku või valdaja konkreetse asja kasutusõiguse kaotamine, mida käesolevas menetluses

tuvastatud ei ole.

6.2.3. Kolmandaks jättis maakohus kontrollimata ja hindamata, kas kinnistu kasutuseelise

nõude eeldused on täidetud.

Hagi tagamisest ei järeldu kostjal kinnistu kasutamise võimatus. Hagi tagamise määrus nägi

vaid ette, et kinnistu osaks oleva elamu kasutamiseks tuleb kostjal saada eelnevalt hageja

nõusolek. Muus osas kinnistu kasutamist hagi tagamine ei takistanud. Kostja ei avaldanud soovi

ega näidanud muul viisil huvi elamusse sisenemise nõusoleku saamiseks.

Pooled ei ole omavahel sõlminud kinnistu kasutamise kokkuleppeid, sh pole kostja esitanud

ettepanekut, et kinnistut võiks kasutada muul viisil kui seda seni. Samuti ei esitanud ta nõuet

kasutusõiguse rikkumise lõpetamiseks. Maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks rikkunud

kostja valdust või kasutusõigust. Seega on kasutuseelise nõue alusetu.

Maakohus viitas kasutuseelise hüvitise suuruse osas hagi tagamise määrusele, kuid vaidlustatud

otsusest ei nähtu asjaolud, mis veensid maakohut määrama kasutuseelise suuruse just selles

summas. Kinnistul paiknev maja on ühepereelamu, mida ei saa mitu peret samaaegselt kasutada

ega tervenisti või osaliselt üürile anda. Järelikult on kasutuseeliste väärtus 0 eurot.

6.2.4. Neljandaks jättis maakohus põhjendamatult hageja 23. oktoobri 2018 määruskaebuse

menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse29. augusti 2019 määrusega,

seega peaks TsMS § 162 lg 1 alusel jääma kaebuse menetlusega seotud kulud kostja kanda.

Hageja kandis menetluskulu 230 eurot (riigilõiv 50 eurot, kaebuse koostamise tasu 180 eurot).

7. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu. Kostja esitas 15. aprilli 2021 taotluse kahe

täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks, millega soovis tõendada kinnistu reaalosadeks

jagamise võimalikkust. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu.

11 (19)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg1 p 2 alusel osas, milles hagejalt

mõisteti kostja kasuks välja kasutuseeliste hüvitised ja viivis. Tühistatud osas teeb

ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kostja vastuhagi neis nõuetes rahuldamata. Lisaks

muudab ringkonnakohus TsMS § 657 lg1 p 2¹ alusel maakohtu põhjendusi seoses kinnistu ½

suuruse mõttelise osa kuuluvusega hagejale. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Hageja kaebus rahuldatakse osaliselt ja kostja kaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu

menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

9. Ringkonnakohus käsitleb esmalt vaidluse ulatust.

9.1. Maakohus ei loonud selgust poolte nõuetes, sh ei otsustanud, millised hagiavalduses ja

vastuhagi avalduses ning nende täpsustustes märgitud nõuded on menetlusse võetud.

9.1.1. Eespool refereeritud hageja nõue (4) ühtib sisuliselt kostja nõuetega (2)–(5). Hageja ei

esitanud kõnealust nõuet hagiavalduse ega selle täpsustuste resolutsioonis, kuid hageja tahe

vallasasjade ja raha osas pärandvara ühisuse lõpetamiseks oli arusaadav. Kostja juhtis hageja

nõuete menetlemise ebaselgusele tähelepanu 3. septembri 2019 menetlusdokumendis, aga

maakohus seda ei käsitlenud. Ilmselt seetõttu esitas kostja 19. septembri 2019 vastuhagis ka ise

samad nõuded. Maakohus võttis vastuhagi tervikuna menetlusse 9. aprilli 2020 määrusega,

millest saab järeldada, et kõnealuseid nõudeid lahendati just kostja nõuetena.

9.1.2. Kostja nõudis algselt viivist PRIA toetuste konkreetsetelt osasummadelt ja kinnistu

kasutuseelise hüvitiselt. Hiljem, 18. juuni 2020 menetlusdokumendis sõnastas ta viivise nõude

senisest üldisemalt ja palus mõista välja viivise põhinõuete täitmisega viivitamise eest.

Maakohus täiendavaid viivise nõudeid menetlusse ei võtnud ja kostja ei ole menetluses neile

enam tuginenud. Sellest saab järeldada, et kostja soovis viivise nõuete lahendamist nii nagu

need formuleeriti vastuhagi 14. novembri 2019 täpsustuses.

9.2. Maakohtu otsuse resolutsioonis kajastatud otsustustest on vaidlustamata hageja

menetluskulude tema enda kanda jätmine muus osas kui 23. oktoobri 2018 määruskaebuse

menetlemise kulud. Lisaks ei vaidlustanud kostja, et rahuldamata jäi tema nõue PRIA toetuste

arvelt raha ja sellelt viivise saamiseks. Kumbki pool ei vaidlusta hagi tagamise tühistamist.

Loetletud otsustused maakohtu otsuses on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

9.3. Poolte seisukohtadest nähtub, et apellatsioonimenetluses pole vaidlust järgnevas:

-

pärandaja suri XX.XX.XXXX;

-

pooled on kaaspärijad, kumbki ½ suuruses osas, kusjuures hageja oli alates

23. juulist 2008 pärandaja abikaasa ja kostja on pärandaja tütar, kelle põlvnemine

pärandajast tuvastati pärast pärandaja surma;

-

pärandaja oli alates 11. oktoobrist 2007 kantud kinnistusraamatusse kinnistu

omanikuna 23. augusti 2007 asjaõiguslepingu alusel;

-

pärandvara hulka kuulus vähemalt ½ suurune mõtteline osa kinnistust (kostja väitel

terve kinnistu) ning ½ suurused mõttelised osad Škodast, abikaasade pangakontodel

olnud rahast, külmikust ja pliidist;

-

pooled ei ole vaidlustanud, et asja lahendamisel saab lähtuda maakohtus tuvastatud

esemete väärtustest: Škoda 6200 eurot, külmik ja pliit kumbki 40 eurot, samuti sellest,

et raha oli abikaasade pangakontodel kokku 413,30 eurot;

-

kostja sai kas pärandajalt või temalt ja hagejalt ühiselt pärandaja eluajal kingiks auto

Mazda, kusjuures pärandaja ei avaldanud, et kinge on eelpärand;

-

hageja andis kostjale pärast pärandaja surma 1000 eurot, mida ta käsitleb matusekulu

katteks antud rahana, aga kostja kinkena;

-

matusekulu oli 817 eurot, mille pooled kannavad võrdses osas, st kumbki 408,50 eurot.

12 (19)

9.4. Kokkuvõtvalt tuleb kaebuste lahendamisel kontrollida, kas maakohus lahendas õigesti

kinnistu omandiõiguse küsimuse (järgnevas p 10). Seejärel saab otsustada, kuidas tuleks

kinnistu või sellest pärandvarasse kuuluv osa jagada (p 11) ja kas kostjal on õigus nõuda

kinnistu kasutuseelise hüvitamist (p 12). Ülejäänud varaesemetest on vaidluse all Škoda ja selle

kasutuseelise hüvitised (p 13). Kostja kaebuse alusel tuleb lisaks kontrollida, kas maakohus

võttis õigesti arvesse hageja tasaarvestust (p 14). Lõpuks saab hinnata menetluskulude jaotust

ja teha menetluslikud otsustused (p 15 jj).

10. Kinnistu jagamisel vaidlevad pooled esmalt küsimuses, kas kinnistu kuulus tervenisti

pärandajale. Hageja väitel kuulus kinnistu talle ja pärandajale ühiselt seltsinguvarana, kostja

väitel oli pärandaja ainuomanik (kostja kaebuse esimene väide).

10.1. Maakohus kvalifitseeris hageja ja pärandaja vahelise õigussuhte seltsinguks ja hindas

kinnistut seltsinguvarana, millest kummalgi seltsinglasel oli seltsingu lõppemisel õigus ½

suurusele osale. Selle tulemusel tuvastas maakohus kinnistust ½ suuruse mõttelise osa

kuulumise hagejale ja jagas pärandvarana teist ½ suurust osa. Hageja ei vaidlustanud talle

kuulunud osa määramist väiksemana hagiavaldusega algselt taotletud 77/100-st.

10.2. Vaidlustamata asjaoludel algas hageja ja pärandaja koosolu 1970. aastatel. Sel ajal

käsitles eraõiguslikke suhteid TsK. Alates 1. juulist 2002 kehtivad VÕS ja TsÜS.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 näeb ette, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või

tehtud enne viidatud kuupäeva, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal

kehtinud seadust, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Samuti kohaldatakse üldjuhul varasemat

seadust ka juba tekkinud võlasuhtele (VÕSRS § 11), aga kestvuslepingutele kohaldub alates

1. juulist 2002 kehtiv õigus (VÕSRS § 12 lg 1).

10.3. Ühise tegutsemise lepingu ehk seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut

(seltsinglased) tegutsema ühise (majandusliku) eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa

lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (TsK § 438 lg 1, VÕS § 580 lg 1).

Seltsinglase panus võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sh vara võõrandamine

seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või teenuse osutamine (VÕS § 581 lg 1).

Seltsinglaste panused on eeldatavasti võrdsed (VÕS § 581 lg 2) ja seltsinglane pole kohustatud

suurendama kokkulepitud panust ega tegema täiendavaid panuseid (VÕS § 581 lg 4).

10.4. Seltsingulepingu lõppemisel toimub VÕS § 600 lg 1 esimese lause järgi seltsingu

likvideerimismenetlus ja vara jaotatakse seltsinglaste vahel. VÕS § 600 lg 1 teine lause näeb

ette kaasomandi jaotamise sätete kohaldamise, kui VÕS 33. ptk-st ei tulene teisiti. Seltsingu-

varast tuleb esmajärjekorras täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased

ühiselt, sh kohustused, mis on võlausaldajate suhtes seltsinglaste vahel jagatud või mille eest

vastutavad seltsinglase ees võlgnikena teised seltsinglased (VÕS § 602 lg 1 esimene lause).

Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused (VÕS

§ 603 lg 1).

10.5. Senises kohtupraktikas on seltsingu likvideerimise sätteid kohaldatud ühise maja-

pidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete

(nt kinnisasi) jaotamisele (TsÜS §-s 4 ette nähtud analoogia alusel) ning seda sõltumata eseme

asjaõiguslikust kuuluvusest, kui täidetud on järgmised tingimused (vt nt Riigikohtu

24. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12328, p 12 ja seal viidatud varasem praktika):

-

mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja

võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);

-

pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise

varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

13 (19)

10.6. Põhimõtteliselt tuvastas maakohus nende tingimuste täidetuse, aga kostja kaebuse alusel

peab ringkonnakohus neid kontrollima.

10.6.1. Kaebuse sisulise ulatuse määrab TsMS § 633 lg 2 p 3 järgi kohustuslik põhjendus, mis

omakorda peab kirjeldama, millest tuleneb õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või

ebapiisav tuvastamine (TsMS § 633 lg 3 p 2), samuti peab apellant viitama tõenditele, millega

soovib oma faktiväiteid tõendada (TsMS § 633 lg 3 p 3). Seega kontrollib ringkonnakohus

eelkõige, kas maakohus rikkus kostja kaebuses viidatud menetlusõiguse norme ja kas kaebuses

viidatud tõendite põhjal tuleks asjaolud tuvastada teisiti.

10.6.2. Asjaolude tuvastamise osas heidab kostja ette maakohtu tuginemist tunnistajate

ütlustele. See etteheide pole põhjendatud. Maakohus hindas vaidlustatud otsuse p-des 9–12

lisaks tunnistajate ütlustele dokumentaalseid tõendeid (väljavõte majaraamatust, ostu-

müügileping, vallavalitsuse korraldus, pangakontode väljavõtted, PRIA õiend). Pealegi ei ole

TsMS § 232 lg 2 järgi ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole

kokku leppinud teisiti. Käesoleval juhul ei ole pooled kokku leppinud, et kinnistu soetamise

ning pärandaja ja hageja vahelise õigussuhtega seotud asjaolusid peaks tõendama mingil kindlal

viisil või mõni tõend oleks teistega võrreldes olulisem. Maakohtu põhjendused on loogilised ja

mõttekäik jälgitav. Hageja seletusele tugines maakohus osas, mis käsitles aega enne kooselu

pärandajaga, aga nende asjaolude üle ei olnud pooltel vaidlust. Kõnealuste asjaolude

tuvastamist ei takista pärandaja surm. Hageja ja pärandaja panused ning tahte saab tuvastada ka

muude tõendite kui nende endi ütluste põhjal.

10.6.3. Panuste võrdsuse järeldas maakohus õigesti VÕS § 581 lg 2 eeldusest, mis kohaldub

p-s 10.5 kirjeldatud analoogia alusel ka käesoleval juhul. Lisaks tuvastas maakohus tunnistajate

Enn Iir ja Ivar Puna ütluste järgi õigesti, et hageja ja pärandaja tegutsesid ühiselt ega eristanud

omavahelises suhtes panuste suurusi. Vastuolud tunnistajate ütlustes ei ole sedavõrd olulised,

et ütlused tuleks tervikuna kõrvale jätta. Eelkõige tuvastas maakohus asjakohaselt, et hageja ja

pärandaja pidasid pikema aja vältel ühist majapidamist, mille koosseisu kuulusid algselt hooned

ja maa, hiljem aga neist moodustatud kinnistu. Nii hageja kui pärandaja panustasid

majapidamisse ja tänu sellele sai mh võimalikuks maa erastamine. Selline tulemus vastas nende

ühisele tahtele. Siinjuures pole määrav, neist kumma pangakontole laekus majapidamisest

saadud tulu ja kumma kontolt kui suures ulatuses tasuti maa erastamise eest. Kostja kritiseerib

asjaolude ebapiisavat tuvastamist pangakontode väljavõtete põhjal, aga ei põhjenda, kuidas

nähtuks samadest väljavõtetest, et hageja ja pärandaja ei tegutsenud ühiselt viisil, kus saab

eeldada nende panuste võrdust. Samuti ei nähtu oluliselt erinevaid panuseid muudest tõenditest.

10.6.4. Asjakohatu on kostja etteheide, et maa ostueesõigusega erastamine osutus võimalikuks

ainult pärandaja omandõiguse tõttu elamule. Eespool p-s 10.5 kirjeldatud analoogia

rakendamine ei olene ühise eesmärgiga seotud varaesemete asjaõiguslikust kuuluvusest.

Sarnaselt ei oma tähtsust, kelle nimele oli vormistatud vara enne selle praegust omandivormi.

10.6.5. Samuti on asjakohatu väide, et kinnistu asemel pärandvara hulka seltsinguvara jagamise

nõude oleks pidanud tuvastama juba notar pärimismenetluses. Sellist kohustust notaril polnud

ja pärandvara koosseisu tuvastamist pärimismenetluses pole kumbki pool ka väitnud.

10.6.6. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kinnistul asuvate kõrvalhoonete ehitamine,

kinnistamise eelne kuuluvus ja neile tehtud parendused oleks tulnud tuvastada täpsemalt.

Vaidlustamata asjaoludel olid majapidamise juurde kuuluvad hooned hageja kasutuses (koos

eelmise abikaasaga) juba enne kooselu pärandajaga. Teisalt on ehitiste kui kinnistu oluliste

osade kuuluvus TsÜS § 53 lg 2 ja § 54 lg 1 järgi määratud kinnistu omandiõigusega.

10.6.7. Vahekokkuvõttena saab märkida, et maakohus tuvastas õigesti p-s 10.5 nimetatud kahe

tingimuse täidetuse.

14 (19)

10.7. Maakohus tegi eelnevast järelduse, et hageja ja pärandaja olid enne abiellumist sõlminud

seltsingulepingu tunnustele vastava lepingu. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustu.

10.7.1. Nimelt ei järeldu p-s 10.5 nimetatud tingimuste täidetusest alati lepingu sõlmimine.

Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest

lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (Riigikohtu

21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 21 teine lõik). Lepingulise suhte

tuvastamiseks pidi hageja tooma esile ning tõendama tema ja pärandaja tahteavaldused, mille

põhjal saaks tuvastada ühise tegutsemise lepingu või seltsingulepingu sõlmimise (TsK § 165

lg 1, VÕS § 9 lg 1). Õige on kostja kaebuse väide, et hageja ei toonud esile tema ja pärandaja

tahteavaldusi, mis oleks suunatud lepingu sõlmimisele. Nii tuvastas maakohus ekslikult lepingu

sõlmimise ja vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.

10.7.2. Siiski on võimalik eespool p-s 10.4 viidatud seltsingu lõppemise sätete kohaldamine

p-s 10.5 kirjeldatud analoogia alusel. Selleks vajalikud kaks tingimust on täidetud, st hageja ja

pärandaja tegid kinnistu omandamiseks ja parendamiseks olulised ja võrreldavad

majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning neil oli sealjuures ühine tahe

majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

10.7.3. Kui isikud on esmalt elanud abieluvälises kooselus ja seejärel aga abiellunud, siis ei saa

eeldada nende tahet, et seltsingusätete alusel tuleks abieluvälise kooselu kestel omandatud vara

jagada abiellumisel. Vastupidi, abiellumine eelduslikult kinnitab poolte tahet senist kooselu ja

ühist majapidamist tugevdada (Riigikohtu 3. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14,

p 22). Seega tuleb seltsingu lõpetamise sätteid kohaldada VÕS § 596 p 4 mõtte kohaselt

pärandaja surma aja seisuga. Nagu ringkonnakohus märkis p-s 10.6.3, tuleb lähtuda VÕS § 581

lg 2 eeldusest panuste võrduse kohta. Eespool p-s 10.4 viidatud sätete järgi jagunes kinnistu

hageja ja pärandaja vahel seega nii, et kummalegi kuulus ½ suurune mõtteline osa.

10.7.4. Eelneva põhjal kuulus PärS § 2 esimene lause järgi pärandvarasse kinnistust ½ suurune

mõtteline osa. Lõppjäreldusena oli õige maakohtu otsustus, et ülejäänud ½ suurune mõtteline

osa kuulus hagejale. Hageja vastav nõudepunkt rahuldati põhjendatult ja kostja kaebus jääb

selles osas rahuldamata.

11. Kinnistust pärandavarasse kuuluv osa tuleb poolte nõudel PärS § 152 lg-te 1 ja 4 alusel

jagada. PärS § 152 lg 3 järgi kohaldatakse jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid,

kui PärS-st ei tulene teisiti. Selles osas on vaidlusalune esiteks kinnistu ühisomandi lõpetamise

viis ja teiseks leiab kostja, et hüvitise arvutamisel aluseks võetud väärtus polnud piisavalt

tõendatud (kostja kaebuse teine väide).

11.1. Kinnistu jagamisviise on pooled praeguseks pakkunud välja kolm:

-

hageja soovib kinnistut endale ja on nõus maksma ¼ selle väärtusest, st 6325 eurot;

-

kostja soovib kinnistu jagamist reaalosadeks:

o esimese võimalusena lugeda see tervikuna pärandvara hulka ja jagada reaal-

osadeks vastuhagi lisas 9.2 ja 8. mail 2020 esitatud lisas 3.1 kujutatud viisil;

o teise võimalusena, kui pärandvarasse kuulub ½ suurune mõtteline osa kinnistust,

siis jagada see ikkagi reaalosadeks, aga kaebusele lisatud plaanil kujutatud viisil;

11.2. Ringkonnakohus märkis 26. märtsi 2021 määruses, et pool saab ka apellatsiooni-

menetluses vajaduse korral täpsustada ja kitsendada oma nõuet vara jagamise viisi osas.

Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde.

11.3. Kinnistu ühise omandi lõpetamise viisi valib kohus poolte huve kaaludes. Seega saab

apellatsioonikohus vastavasisulist otsust vähemalt üldjuhul korrigeerida üksnes juhul, kui

esimese astme kohus ületas kaalumispiire või tegi diskretsiooni rakendades muu olulise vea.

Niisugust viga maakohus käesolevas asjas ei teinud. Nimelt põhjendas maakohus piisavalt ja

15 (19)

asjakohaselt kogu kinnistu jätmist hagejale ajaloolise seose, elukohana kasutamise ja kostja osa

vähese ulatusega. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis juba

arvesse, et kostja osa kinnistust on ¼, mistõttu on samad põhjendused kohased ka kostja uue

jagamisettepaneku osas. Neil kaalutlustel pole vaja käsitleda poolte väiteid küsimuses, kas

kinnistut on kostja soovitud viisil võimalik maakorralduslikult jagada. Kostja 15. aprilli 2021

taotlus sellekohaste tõendite vastuvõtmiseks jääb TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel

rahuldamata.

11.4. Maakohus tuvastas kinnistu väärtuse 25 300 eurot ning lähtus sealjuures hageja esitatud

hindamisaktist ja sellele lisana hiljem esitatud arvamusest. Sarnaselt kaasomandi lõpetamise

vaidlusega on pärandvara ühisuse lõpetamisel pooltel võimalus tuua esile ja vaidluse korral

tõendada asjaolud, mis mõjutavad omandi kaotavale poolele makstava hüvitise suurust. Kostja

ei esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada kinnistu väärtuse. Sellises olukorras ei saa

kostja edukalt heita ette väärtuse tuvastamist hageja tõendite põhjal.

11.5. Hüvitise mõistis maakohus välja lähtudes varem tuvastatust, et pärandvarasse kuulub

kinnistust ½ suurune mõtteline osa. Ringkonnakohus nõustus sellega. Ühtlasi pole tõendeid,

mille põhjal saaks tuvastada kinnistu väärtuse maakohtust suuremana. Järelikult mõistis

maakohus kinnistu omandiosa kaotamise hüvitise välja õigesti. Kostja kaebuse teine väide pole

tervikuna põhjendatud.

12. Kinnistu kasutuseelise hüvitamise nõuet tuleb kontrollida osas, milles maakohus selle

rahuldas (hageja kaebuse kolmas väide).

12.1. Maaohus kõnealust nõuet õiguslikult selgelt ei kvalifitseerinud, vaid viitas üksnes AÕS

§ 68 lg-le 1 ja § 70 lg-le 4. Nii rikkus ta TsMS § 438 lg 1, mis kohustab kohut otsustama ka

kohaldatava õiguse. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.

12.2. Esemest saadav kasu on TsÜS § 62 lg 1 järgi viljad ja kasutamisest saadavad eelised

(kasutuseelised). Kasutuseelised tulenevad asja kasutamisest. Riigikohus on tõlgendanud AÕS

§ 71 lg 2 laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku

vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste

hüvitamiseks (20. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12 teine lõik).

Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse PärS § 147 teine lause

järgi kaasomandi sätteid. Kui hageja kasutas talle kuuluvast mõttelisest osast suuremat kinnistu

osa, sai ta seeläbi teatava kasutuseelise ja see võib olla AÕS § 71 lg 2 alusel hüvitatav.

12.3. Pärandvara eseme kasutuseelise osas on Riigikohus varem kehtinud õiguse pinnal

otsustanud, et kasutuseeliste väljamõistmise eeldus on omaniku või valdaja valduse rikkumine.

Pelgalt AÕS § 38 mõttes pärijavalduse saamine pärandvara eseme mõttelise osa üle ega selle

rikkumine ei andnud alust kasutuseelist välja mõista. Pärijal on õigus nõuda kasutuseelist selle

aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes (5. novembri 2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 28). Ringkonnakohus leiab, et sama põhimõte on asjakohane ka

praeguses õiguslikus ja faktilises kontekstis.

12.4. Ühisomandi puhul on Riigikohus täiendavalt leidnud, et kasutuseeliste ulatust ei saa sel

juhul kindlaks teha ega kasutuseeliste hüvitamist nõuda sarnaselt kaasomandile, st kaasomaniku

mõtteliste osade järgi. Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud,

peab kohus abikaasa kui ühisomaniku kasutuseelise väärtuse määramisel mh arvestama asjaolu,

et abikaasadel on ühisomandi tõttu ühine jagamatu õigus kogu asja kasutada ning saada esemest

ühiselt kasu, sh kasutuseelist TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise

väärtus on võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega madalam juba kas või ainult

selle tõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega (26. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-93-12, p 20 neljas lõik). Ringkonnakohus leiab, et need põhimõtted on asjakohased ka

käesoleval juhul, sest kinnistu kuulub pärandvarasse üksnes osaliselt, oli varem hageja ja

pärandaja ühine vara ja ühtlasi ka nende ühine elukoht.

16 (19)

12.5. Kasutuseelist saab ühisvarana jagada üldjuhul alates vastava nõude esitamisest teise

abikaasa (ühisomaniku) vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutus-

eelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutaja võis mõistlikult võttes

teise omaniku käitumisest aru saada, et neil on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist

ei nõuta (Riigikohtu 26. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17 kolmas lõik).

Neil kaalutlustel on hageja nõue igal juhul põhjendamatu ajavahemiku eest enne selle esitamist.

12.6. Pärandaja abikaasa võib PärS § 16 lg 3 alusel lisaks oma pärandiosale nõuda AÕS §-s 227

sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel, et

pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks. Selline nõue ei ole käesolevas asjas

esitatud hagi ese ja pooled ei toonud esile, et hageja oleks sama nõude esitanud mujal. Kui

pärandaja üleelanud abikaasa pärib koos teise järjekorra pärijatega, siis PärS § 17 lg 1 järgi saab

ta peale pärandiosa eelosana abikaasade ühise kodu tavalise sisustuse esemed, kui need ei ole

kinnisasja päraldised. Selle sätte kohaldamise eeldused pole täidetud, sest kostja on esimese

järjekorra seadusjärgne pärija (PärS § 13 lg 1). Siiski leiab ringkonnakohus, et viidatud sätete

mõttest järeldub mh, et mõneti sarnaselt eelmises p-s 12.5 kirjeldatuga on hea usu põhimõttega

vastuolus kaaspärija nõue kasutuseelise hüvitamiseks nende pärandvarasse kuuluvate esemete

eest, mis olid pärandaja ja üleelanud abikaasa ühises igapäevases kasutuses.

12.7. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust

tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Eelmises p-s 12.6

kujundatud hinnangu ja viidatud sätte põhjal jätab ringkonnakohus AÕS § 71 lg 2 käesoleval

juhul kohaldamata, st see ei anna kostjale kaaspärijana nõuda kasutuseelise hüvitamist kinnistu

eest, mis oli hageja ja pärandaja ühine elukoht ning mille valdust kostjal ei olnud. Kirjeldatud

olukorras on kasutuseelise hüvitamise nõue suunatud kahju tekitamisele TsÜS § 138 lg 2

tähenduses.

12.8. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse hagejalt kostja kasuks kinnistu

kasutuseelise hüvitise väljamõistmise osas ja jätab kõnealuse nõude rahuldamata. Seetõttu pole

vaja käsitleda hageja väiteid hüvitise suuruse kohta. Vastava põhinõude puudumise tõttu pole

kostjal alust nõuda kasutuseelise hüvitiselt ka viivist. Hageja kaebus on selles osas põhjendatud.

13. Škoda osas on vaidlus selle eest kostjale hüvitise maksmise kohustuses, seda nii omandi

kaotamise kui ka kasutuseelise eest (hageja kaebuse esimene ja teine väide).

13.1. Hageja väitel tuleks Škoda jätta hagejale ilma selle eest hüvitist välja mõistmata, sest

kostja sai eelpärandina Mazda. Maakohus sellega ei nõustunud ja leidis, et PärS § 162 lg 2

tingimus pole täidetud. Hageja tugineb peamiselt väitele, et pärandaja ei teadnud kinkimise ajal,

et kostja (kingisaaja) on tema tütar, kusjuures teadmatuse põhjustas kostja. Seetõttu tuleks

hageja hinnangul jätta viidatud norm kohaldamata ja lähtuda ainult PärS § 162 lg-st 1.

13.2. Ringkonnakohus leiab, et halvas usus käitumine peab olema omistatav isikule, kelle

kahjuks jääb seadus või leping hea usu põhimõtte alusel kohaldamata. TsÜS § 138 lg 2

sõnastuse järgi tähendaks see eelkõige asjaomase isiku käitumist kas seadusevastasel viisil või

teise isiku kahjustamise eesmärgil. Hageja ei toonud esile kostja toiminguid ega avaldusi, mis

viitaks pärandaja kahjustamise tahtele. Neid ei nähtu ka hageja kaebusele lisatud Ivar Puna

kirjast. Samuti pole kostja tegevus olnud seadusevastane. Seega ei saa jätta PärS § 162 lg 2

kohaldamata ja maakohus mõistis õigesti välja hüvitise Škoda omandiõiguse kaotamise eest.

Ringkonnakohus nõustub vastavate põhjendustega ning jätab vaidlustatud otsuse Škodast

pärandvarasse kuuluva osa jagamise ja selle eest hüvitise väljamõistmise osas muutmata.

13.3. Škoda kasutuseelise eest hüvitise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada

eespool p 12 alapunktide põhjendustel. Sarnaselt kinnistuga kuulus Škoda pärandaja ja hageja

ühisvarasse ning oli nende ühises kasutuses. Kostja kui kaaspärija nõue ka selle eseme

kasutuseelise hüvitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega ja jääb seetõttu rahuldamata.

Hageja kaebus on selles osas põhjendatud.

17 (19)

14. Maakohus tasaarvestas hageja taotlusel temalt välja mõistetud hüvitiste summa

matusekulu katteks antud rahaga osas, milles see ületas hageja kanda jäänud matusekulu. Kostja

kaebuse (kolmanda väite) alusel kontrollib ringkonnakohus, kas tasaarvestus oli põhjendatud.

14.1. Maakohus tuvastas, et hageja andis kostjale pärandaja matusekulu katteks 1000 eurot, aga

tegelik matusekulu oli 817 eurot, mis jagunes poolte vahel võrdselt. Sellest järeldas maakohus,

et hagejal on tagasinõue 591,50 euro ulatuses. Hageja taotlusel tasaarvestas maakohus sellest

summast 123,33 eurot raha ja vallasasjade eest ning 468,17 eurot kinnistu eest makstava

hüvitisega. Kostja vaidlustas nii kinnistu jagamise kui ka 123,33 euro välja mõistmata jätmise,

st kostja ei nõustunud kogu tasaarvestusega.

14.2. Kostja tugineb kokkuvõtvalt kolmele väitele: esiteks kinkis hageja 1000 eurot, teiseks

täitis hageja mittetäieliku kohustuse ja kolmandaks on nõue aegunud.

14.3. Kinkelepingu sõlmimise tahteavalduste tegemist kostja ei tõendanud. Sarnaselt muude

lepingutega tuleb ka kinkelepingu tuvastamiseks hinnata väidetavate lepingupoolte

tahteavaldusi (vt lepingulise suhte aluste kohta eespool p 10.7.1). VÕS § 259 lg 1 sätestab, et

kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle

kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest

õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Seega pidanuks

kostja tõendama hageja tahteavalduse, millest nähtub kostja rikastamise tahe. Maakohus leidis

sisuliselt õigesti, et kirjeldatud tahet kostja ei tõendanud.

14.4. Hageja kõlbelist kohustust VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses ei saa järeldada kostja nimetatud

asjaolust, et hageja andis matusekulu katteks raha enne vastava kulu suuruse teadmist. Üldisele

arusaamale ei vasta, et pärija hüvitab kaaspärijale matusekulud alati üksnes pärast nende täpse

suuruse teadasaamist.

14.5. Aegumise vastuväide pole samuti põhjendatud. Maakohus tuvastas, et kostja avaldas

pärandaja matusekulu suuruse alles 19. septembri 2019 vastuhagis. Käesoleva juhtumi

asjaoludel tähendab see, et TsÜS § 151 lg 1 esimeses lauses märgitud aeg, mil õigustatud isik

sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, ei saabunud varem.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et VÕS § 200 lg 2 võimaldab tasaarvestaval poolel oma nõude

teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus

nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Vaidlustamata asjaoludel on see tingimus

täidetud, sest kostja nõue pärandvara jagamiseks ja selle eest hüvitise saamiseks tekkis PärS

§ 155 lg 1 järgi ajast, mil olid teada kõik pärijad.

14.6. Neil kaalutlustel pole kostja kaebuse kolmas väide põhjendatud ja maakohtu otsus jääb

tasaarvestuse osas muutmata. Koostoimes eelnevaga tähendab see, et muutmata jäävad

hüvitised, mis maakohus mõistis välja kinnistu, Škoda, raha, pliidi ja külmiku eest.

15. Menetluskulude jaotuse osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata (poolte

kaebuste neljandad väited).

15.1. Kostja leiab, et maakohtu menetluskulud tuleks jätta hageja kanda, sest hageja keeldus

koostööst ja läbirääkimistest ning varjas pärandvara esemeid. TsMS ei näe otsesõnu ette

nimetatud asjaoludega arvestamist. Põhimõtteliselt saaks neid kaaluda TsMS § 162 lg 4

kohaldamisel, aga see ei ole käesoleval juhul vajalik, sest maakohus jõudis juba TsMS § 163

lg 1 järgi samale tulemusele, jättes kulud poolte endi kanda. Siinjuures ei rikkunud maakohus

menetlusõigust ja põhjendas otsust piisavalt.

15.2. Hageja vaidlustab 23. oktoobri 2018 määruskaebusega seonduvate menetluskulude

jaotuse. Viidatud kaebuse lahendas ringkonnakohus 29. augusti 2019 määrusega, milles kulude

jaotust ei otsustatud. Seega tuli maakohtul otsustada mh selle kaebusega seonduvate kulude

jaotus lõpplahendis. Maakohtu otsuse p-st 27 ei nähtu, et maakohus oleks kulude jaotamisel

käsitlenud määruskaebemenetlust, aga ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada.

18 (19)

15.3. TsMS §-d 162 ja 163 järgivad kõigi menetluskulude tervikuna jaotamise põhimõtet.

Kõigi kulude kandmine eelkõige TsMS § 162 lg 1 tähenduses peaks üldjuhul hõlmama ka kulud

seoses nende menetluslike õiguskaitsevahendite rakendamisega, milles vaidluse kokkuvõttes

võitnud pool ei olnud edukas. Selline kulu on nt hagi tagamise taotlusega seotud kulu, kui

kõnealune taotlus jäi rahuldamata, aga lõpuks hagi kuulus rahuldamisele. Sarnaselt on

menetluse lõpus tehtava kulujaotusega hõlmatud vahepealsed kaebemenetlused, mille puhul ei

ole kulude jaotamise puhul oluline konkreetse menetlusetapi tulemus, vaid vaidluse lõpplahend.

15.4. Käesoleval

juhul

vastab

23. oktoobri 2018

määruskaebusega

vaidlustatud

9. oktoobri 2018 määrus ja sellega seonduv menetlusetapp eelnemises p-s 15.3 nimetatud

tunnustele, st need moodustasid ühe osa menetlusest, mis iseseisvalt ei mõjuta menetluskulude

jaotust poolte vahel. Järelikult ei tule viidatud määruskaebusega seotud kulusid jaotada

erinevalt kõigi menetluskulude jaotusest.

16. Kokkuvõttes jääb kostja kaebus rahuldamata ja hageja kaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja

kaebuse ükski väide ei andnud alust maakohtu otsuse lõppjäreldusi muuta. Hageja kaebus oli

põhjendatud kasutuseeliste ja kinnistu kasutuseeliselt arvutatud viivise osas.

17. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 4, § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel

poolte endi kanda. Vaidlus toimus kaaspärijate vahel ja kokkuvõttes olid nende mõlema nõuded

osaliselt edukad. Sarnaselt kaas- ja ühisomanike vaheliste vaidlustega on põhjendatud pärand-

vara jagamise vaidluse kulud jätta poolte endi kanda. Sama põhimõte kohaldub ka

apellatsioonimenetluses.

18. Tsiviilasja hind on mõlemas kohtuastmes määratud ekslikult ja ringkonnakohus muudab

seda. Ühtlasi tuleb kontrollida, kas riigilõivu on tasutud õigesti, ja teha sellega seonduvad

otsustused.

18.1. Hageja nõudis esiteks selle tuvastamist, et kinnistust kuni 77/100 suurune mõtteline osa

kuulub talle ja pärandvarasse kuulub üksnes 23/100 suurune osa. Maakohus leidis õigesti, et

vastava nõude hind tuleb määrata TsMS § 126 lg 1 alusel, aga eksis kinnistu koguväärtuse ja

asja hinda mõjutava protsendi osas. TsMS § 123 sätestab, et tsiviilasja hinna arvestamisel

võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja lähtus hagi esitamisel kinnistu

turuhinnast 23 000 eurot. Maakohus ei põhjendanud, miks tuleks hagi hinna määramisel võtta

arvesse parandust 2020. aasta augusti seisuga. Samuti ei põhjendanud maakohus, miks arvutada

kõnealuselt nõudelt hind üksnes 25%-na väärtusest, kuigi hageja soovis tunduvalt suuremas

osas kinnistut endale väljaspool pärandvara. Seega on kõnealuselt nõudelt arvutatud hind

viidatud sätete alusel 17 710 eurot (= 23 000 × 77%).

18.2. Pärandvara jagamisele suunatud nõuetelt on hind TsMS § 132 lg 1¹ ja lg 4 p 4 ning PärS

§ 147 teise lause järgi 3500 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on sellega hõlmatud kõik

pärandvara esemete jagamise nõuded, sh jagamise tulemuse saavutamiseks vajalikud

tahteavalduste andmiseks kohustamise ja hüvitiste, aga ka samade esemete kasutuseelise

hüvitamise nõuded.

18.3. Eelneva põhjal on asja hind maakohus hagilt 21 210 eurot (= 17 710 + 3500) ja vastu-

hagilt 3500 eurot. TsMS § 137¹ alusel muudab ringkonnakohus tsiviilasja hinda maakohtus.

18.4. Kaebuste ulatust (vt eespool p-d 5.1, 6.1 ja 9.2) arvesse võttes on hageja apellatsioon-

kaebuse hind 3500 eurot ja kostja kaebusel 15 000 eurot (= 23 000 : 2 + 3500). TsMS § 136

lg 4 teise lause alusel muudab ringkonnakohus tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses.

18.5. Kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab

kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses (TsMS § 147 lg 3 esimene lause).

Tasumata või vähem tasutud riigilõivu võib asja lahendav kohus kohustatud isikult välja mõista

asjas tehtavas lahendis (TsMS § 179 lg 1).

19 (19)

18.6. Hageja pidi TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 1 ja 15 ning sama

seaduse lisa 1 järgi hagilt tasuma lõivu 900 eurot, hagi tagamise taotluselt RLS § 59 lg 17 alusel

50 eurot, määruskaebustelt RLS § 59 lg 14 alusel 100 eurot (= 2 × 50) ja apellatsioonkaebuselt

300 eurot. Kuna hageja 23. oktoobri 2018 määruskaebus rahuldati, aga selle menetlemise kulud

jäid sarnaselt muude kuludega poolte endi kanda, siis on hagejal õigus TsMS § 150 lg 1 p 5

alusel taotleda riigilõivu 50 eurot tagastamist. Kokku kujuneb hageja kohustuseks tasuda

senises menetluses lõivu 1300 eurot (= 900 + 50 + 100 + 300 – 50). Kohtute infosüsteemist ja

tsiviilasja toimikust nähtuvalt tasus kostja maakohtus lõivu 900 eurot (= 50 + 300 + 450 + 50 +

50) ja kaebuselt 300 eurot – kokku 1200 eurot. Seega tasus hageja lõivu 100 eurot ettenähtust

vähem.

18.7. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma

jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või

kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (TsMS § 179 lg 5). Kohus ei määra käesoleval juhul

sellest erinevat tähtaega. Kohus selgitab, et rahandusministri käskkirjaga määratud asutus võib

menetluskulude riigi kasuks väljamõistmise lahendi saata sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei

ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). Nõude tasumisega

viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179

lg 9). Tasumiseks vajalikud andmed lisatakse otsusele (TsMS § 179 lg 2¹).

18.8. Kostja pidi TsMS § 139 lg 2, RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning sama seaduse lisa 1 järgi

vastuhagilt tasuma 300 eurot ja apellatsioonkaebuselt 650 eurot – kokku 950 eurot. Kohtute

infosüsteemist ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt tasus kostja maakohtus lõivu 425 eurot ja

kaebuselt 650 eurot. Seega on kostja tasunud lõivu maakohtus 125 eurot ettenähtust enam.

Kostjal on õigus TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel esitada taotluse vastuhagilt enamtasutud riigilõivu

tagastamiseks. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle

menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (TsMS § 150

lg 4). Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal

riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).

19. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi

seniste menetluskulude jaotuse. Resolutsiooni sõnastamisel täpsustab ringkonnakohus selle

sõnastust ilma sisu muutmata, mh jättes välja summad sõnadega. Kinnistu andmete ja pärandaja

nime kordamise asemel on otstarbekas need tähistada.

(allkirjastatud digitaalselt)