2-21-5247/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

06.05.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5247

Kohtuasi

XX ja REVIN GRUPP OÜ avaldus CHAMKAR

MORN

OÜ

(kustutatud)

likvideerimise

menetluse

algatamiseks

ja

likvideerija

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.04.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

REVIN GRUPP OÜ ja XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldajad REVIN GRUPP OÜ ja XX, esindaja

Kuldar Kirt

Puudutatud

isik

CHAMKAR

MORN

OÜ

(kustutatud)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 07.04.2021 määrus ja saata asi menetlusse võtmiseks

samale maakohtule.

3. Käesoleva määruse peale ei saa esitada määruskaebust.

Asjaolud ja maakohtu määrus

1. XX (avaldaja I) ja REVIN GRUPP OÜ (avaldaja II) esitasid 03.04.2021 Harju Maakohtule

avalduse CHAMKAR MORN OÜ (kustutatud, puudutatud isik/osaühing) likvideerimise

menetluse algatamiseks ja likvideerija määramiseks. Avalduse kohaselt oli puudutatud isik

kustutatud 21.01.2016 registrist majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu. Avaldajate

kinnistutele olid aga seatud puudutatud isiku kasuks hüpoteegid. Tegemist oli tühjade

hüpoteekidega ja avaldajad soovisid nende kustutamist. Selleks oli vajalik viia läbi puudutatud

isiku likvideerimismenetlus.

2. Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest, kuna äriseadustiku (ÄS) § 60 lg 5 esimene

lause sätestas, et kui pärast äriühingu registrist kustutamist ilmneb, et äriühingul oli vara ja

vajalikud on likvideerimisabinõud, võib registripidaja otsustada likvideerimise. Seega oli

likvideerimise otsustamise pädevus antud registripidajale, mitte Harju Maakohtule. ÄS § 218

lg 2 ei kohaldunud, sest täiendav likvideerimine eeldas eelnevalt likvideerimismenetluse

läbiviimist, mida polnud aga tehtud.

Avaldajate määruskaebus ja menetluse edasine käik

3. Avaldajad palusid maakohtu määruse tühistamist ja likvideerimismenetluse läbiviimist.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust.

ÄS § 218 lg 2 sõnastusest ei nähtu, et selle õigusnormi rakendamise eelduseks oleks

likvideerimismenetluse läbiviimine, mistõttu sai seda normi kohaldada ka käesoleval juhul. ÄS

§ 60 lg 5 andis registripidajale õiguse menetluse algatamiseks. Seega võisid avaldajad esitada

avalduse nii kohtule kui registripidajale. Registripidajad ei tegele likvideerimismenetluse

läbiviimisega. Kuivõrd puudutatud isikul oli vara, siis oli avalduse menetlusse võtmine vajalik.

Juhul kui kohus avaldajad ei olnud esitanud avalduse tähtaegselt, siis palusid avaldajad tähtaja

ennistamist.

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on põhjendatud

ja kuulub rahuldamisele, vaidlustatud maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata asi tagasi maakohtusse avalduse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Maakohus tõlgendas ebaõigesti ÄS § 60 lg-s 5 sätestatut, kui leidis, et puudutatud isiku

likvideerimismenetluse läbiviimiseks likvideerija määramine ei kuulu maakohtu pädevusse.

Kuigi ÄS § 60 lg 5 annab registripidajale õiguse otsustada likvideerimise, kui pärast äriühingu

registrist kustutamist ilmneb, et äriühingul oli vara ja vajalikud on likvideerimisabinõud, siis

TsMS § 595 lg 2 p 5 näeb ette, et kohtunikuabi peab määruse või kande tegemise andma

pädevale kohtunikule, kui otsustatakse juriidilise isiku sundlõpetamine, likvideerimise

läbiviimine või likvideerijate määramine. Seega peab kohtunikuabi sellise avalduse igal juhul

edastama lahendamiseks maakohtule. Selliselt on likvideerimismenetluse algatamise

otsustamine jäetud ikkagi kohtuniku otsustada. TsMS § 602 võimaldab kohtul likvideerija

määramist otsustada ilma eelnevalt registripidaja poole pöördumata ning ka omal algatusel.

Seega leidis maakohus ebaõigesti, et ta polnud pädev asja lahendama ning avaldajatel tuli

pöörduda registripidaja poole. Tegemist polnud ka kohustusliku kohtueelse menetlusega.

Maakohus leidis põhjendamatult, et praegusel juhul ei kohaldu ÄS § 218 lg 2, põhjusel et

täiendav likvideerimine eeldab eelnevalt likvideerimismenetluse läbiviimist, mida tehtud ei ole.

ÄS § 218 lg 2 järgi, kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi

jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku

nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või

määrata

uued

likvideerijad.

Kuigi

eelnimetatud

norm

räägib

täiendavatest

likvideerimisabinõudest ja täiendavalt vajalikest likvideerimisabinõudest, ei ole selle niivõrd

kitsas tõlgendamine õigustatud. ÄS § 60 lg 3 ei välista äriregistrist kustutatud äriühingu

täiendavat likvideerimist ega kehtesta selleks erisusi. See, et osaühing kustutati äriregistrist

likvideerimismenetluseta, ei välista ÄS § 218 lg 2 kohaldamist. Maakohtu normi tõlgendus

jätaks avaldajad õiguskaitseta või teeks selle ebaökonoomselt keeruliseks.

Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule asja menetlusse

võtmise otsustamiseks.

Lisaks selgitab ringkonnakohus, et avalduse asjaoludest nähtub, et kinnistusraamatu kanne on

ebaõige. Kinnisomand loob endaga kaasa laialdasi kohustusi. Kinnistusraamatu kanded on

õigust loova tähendusega. Teadaolevalt on Eestis tugeva kinnistusraamatu süsteem, mis tagab

kinnisasjade käibes õiguskindluse ja maandab kinnisvaratehingute riskid. Avaldajad soovivad

kinnistusraamatusse kantud hüpoteekide kustutamist, kuna tegemist on tühjade hüpoteekidega,

st sisuliselt ei vasta kinnistusraamatu kanne tegelikkusele. Osaühing on kustutatud äriregistrist

registripidaja poolt (Tartu Maakohtu registriosakond) seoses asjaoluga, et osaühing ei esitanud

majandusaasta aruandeid ehk äriühing on kustutatud riigi poolt registrist kohustuste täitmata

jätmise tõttu. Seega ei ole hüpoteekide kustutamine registrist võimalik ilma puudutatud isiku

likvideerimismenetluseta. Olukorras, kus riik omal algatusel kustutab isikuid registrist

(juriidilise isiku kustutamisel registrist lõpeb isiku õigusvõime), tuleb riigil ka võimaldada ja

tagada, et avaldajatel oma õigusi kasutada ja kõrvaldada kinnistusraamatust lõppenud õigused.

Läbi selle saab riik tagada kinnistusraamatu kannete õigsuse ja õiguskindluse. See tõttu tuleb

riigil võtta ette samme kinnistusraamatu kande ebaõiguse likvideerimiseks (st õige

kinnistusraamatu kande taastamiseks) võimaldades kohtu omal algatusel ja/või huvitatud

isikute avalduse alusel taotleda täiendava likvideerimismenetluse läbiviimist, mille tulemusena

kinnistusraamatu kanne muudetakse õigeks. See aga eeldab likvideerimismenetluse läbiviimise

tagamist.

7. Määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu

otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

8. Hagita menetluses võib TsMS § 696 lg 3 esimese lause järgi maakohtu menetlust lõpetava

määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud. Menetlust lõpetavaks

määruseks loetakse neid hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse (menetlus

n-ö suletakse või lõpetatakse), ning menetlust lõpetavat määrust ei tule mõista kitsalt menetluse

lõpetamise määrusena TsMS § 428 tähenduses. Praegusel juhul ei tee ringkonnakohus

menetlust lõpetavat lahendit. Seetõttu ei anna TsMS § 696 lg 3 määruskaebuse esitamise õigust.

(allkirjastatud digitaalselt)