2-19-3627/99 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

6. mai 2021. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-3627

Tsiviilasi

Q hagi Y vastu W 6. oktoobri 2018. a koduse

testamendi tühisuse tuvastamiseks, alternatiivselt Y

pärimiskõlbmatuse tuvastamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 2. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

39 750 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Q (isikukood XXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad Aivari Olli ja advokaat Hannes Olli

Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 15. aprillil 2021

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. novembri 2020. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata Q hagi Y vastu W 6. oktoobri 2018.

a koduse testamendi tühisuse tuvastamiseks, alternatiivselt Y pärimiskõlbmatuse

tuvastamiseks.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Q kanda. Mõista Q-lt Y kasuks välja

menetluskulude hüvitis 2688 eurot.

5. Vabastada Q kohustusest tasuda riigi tuludesse riigilõiv, mille tasumisest oli Y

apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2 (7)

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Q (hageja) esitas 8. märtsil 2019 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu W (edaspidi

testaator) 6. oktoobri 2018. a koduse testamendi tühisuse tuvastamiseks, alternatiivselt kostja

pärimiskõlbmatuse tuvastamiseks.

1.1. Hagi kohaselt suri testaator 6. jaanuaril 2019. Testaatori seadusjärgne pärija on hageja.

Hageja seaduslik esindaja esitas Tallinna notar Evi Paberitile taotluse pärimismenetluse

algatamiseks. Umbes kuu aega pärast pärimismenetluse algatamist toimetati notaribüroosse

kodune testament, millest nähtub, et testaator on teinud 6. oktoobril 2018 koduse testamendi,

millega on oma vara, sh kinnistu Tallinn, XXX, pärijaks määranud kostja. Kodune testament

on tühine, sest testaator ei olnud testamendi tegemise ajal teo- ega otsustusvõimeline. Kui

kodune testament on kehtiv, siis on kostja pärimiskõlbmatu, sest ta kallutas testaatorit

testamenti enda kasuks tegema.

1.2. Testaatorit mõjutas testamenti tegema kostja. Pärast testaatori surma said tema sugulased

teada, et testaatori korteris käis võõras isik ehk kostja, kes aeg-ajalt toimetas testaatorile

alkohoolseid jooke. Testaatori naabrite hinnangul olid kostja motiivid testaatori külastamiseks

kahtlased. Hageja esitas 4. jaanuari 2019 Põhja-Tallinna Valitsuse koostatud testaatori

kodukülastuse akti, milles fikseeriti, et testaator vajas ööpäevaringselt abi ja hooldust. Testaator

oli ajas desorienteeritud, päeval lamas, iseseisvalt püsti ei saanud ning külastuse ajal mainis

vaid, et korter jääb hagejale. Seega oli testaatoril selge plaan jätta pärast enda surma korter

hagejale. Testaatoril oli 2005. a ajuinfarkt, mille jääknähud mõjutasid testaatorit endiselt.

Testaatoril oli kätes treemor ehk lihasvärin. On vähetõenäoline, et testaator oli suuteline kaugele

arenenud lihasvärina tõttu kirjutama testamendile pikki joont. Perearst kinnitas, et testaatoril oli

raske liikumispuue, kutsehaigusest tekkinud raske tsentraalse närvisüsteemi kahjustus ja

lihasnõrkus, millele lisandus ajuinfarkt 2005. a-l parempoolse hemipareesiga (keha osaline

ühepoolne halvatus). Kodune testament on tühine, sest testaator ei saanud tulenevalt oma

tervislikust olukorrast, mis oli tingitud aastate pikkusest alkoholi liigtarvitamisest ja läbi põetud

ajuinfarktist ning selle jääknähtudest, kostja kasuks testamenti koostada. Lisaks kahtles hageja

testaatori suutlikkuses testamendile kuupäeva ja allkirja kirjutada. Testaator lubas korduvalt

korteri hagejale jätta. Kavatsusest oma vara kostjale pärandada ei olnud kunagi juttu.

1.3. Kui kodune testament on kehtiv, siis on kostja pärimiskõlbmatu. Kostja on

pärimiskõlbmatu pärimisseaduse (PärS) § 6 lg 1 p-de 1–3 ja 5 alusel. Kostja toimetas

testaatorile kangeid alkohoolseid jooke, mille tarvitamise piiramine oleks pikendanud testaatori

elu. Kangete alkohoolsete jookide pruukimise tagajärjel ei olnud testaator suuteline väljendama

oma tegelikku viimset tahet. Täiendavalt on kostja notarile esitatud kodune testament võltsitud,

sest testaator ei olnud pärast insulti parema kehapoole halvatuse tõttu suuteline allkirjastama

sirgjooneliselt ühtegi dokumenti, rääkimata kuupäevade ja enda ees- ja perekonnanime

kirjutamisest.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt hooldas kostja testaatorit testaatori viimasel kolmel

eluaastal. Kostja sai testaatoriga tuttavaks tänaval, aitas tal poekoti koju viia ja viimane palus

tema abi. Kostja käis testaatori eest poes, koristas tema kodu, aitas teda majapidamistöödes

3 (7)

ning hoolitses tema eest. Kostja külastas testaatorit vähemalt kord nädalas. Kostja ei ostnud

testaatorile kunagi kanget alkoholi.

2.2. Testaator ei olnud alkohoolik. Ta oli ca 80 aastat vana ja üle elanud insuldi. Testaator

mõistis oma tegude tagajärgi, väljendas end selgelt ja arusaadavalt. Testamendi allkirjastas

testaator kahe tunnistaja juuresolekul. Testamendi ehtsust on võimalik tõendada

kohtuekspertiisiga.

2.3. Kostja palus kohtul jätta perearst Z väljastatud tõend tähelepanuta, sest see on asjakohatu.

Dokumendil puudub selle väljastamise kuupäev ning perearst ei olnud pikemat aega testaatorit

näinud ega teinud aastaid testaatori juurde kodukülastusi. Perearsti tõendist ega ka haigla

epikriisidest ei nähtu, et testaatoril oli maksakahjustusi, mis oleks alkohoolikutele omane.

Seega väide alkoholismi ja alkoholiga kuritarvitamise kohta ei vasta tõele.

2.4. Testaator on selgelt avaldanud soovi, et kostja elaks tema korteris. Testaator kartis, et

pärast tema surma haaravad hageja ja tema seaduslik esindaja korteri endale, mistõttu tuleb

korter testaatori elu ajal kostja nimele kirjutada.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas 2. novembri 2020. a otsusega hagi ja tuvastas, et testaatori

6. oktoobril 2018 koostatud kodune testament on tühine.

3.1. Puudub vaidlus, et:

•

testaator suri 6. jaanuaril 2019;

•

hageja on testaatori lapselaps ja seadusjärgne pärija;

•

pärast pärimismenetluse algatamist toimetati notaribüroosse testaatori kodune

testament, mille kohaselt on testaator pärandanud korteri 6. oktoobril 2018 kostjale.

3.2. Testaatori koostatud kodune testament vastab PärS §-s 23 sätestatud vorminõuetele ja

selle

on

allkirjastanud

testaator.

Viimast

kinnitab

praeguses

menetluses

tehtud

käekirjaekspertiis ning istungil üle kuulatud tunnistajate T ja D ütlused, kelle juuresolekul

testaator testamendi allkirjastas.

3.3. Kohtumenetluses

kogutud

dokumentaalsete

tõenditega

ning

postuumse

kohtupsühhiaatriaekspertiisiga on leidnud tõendamist, et:

• testaator oli pikaajaline alkoholi kuritarvitaja, mida kinnitavad tema ambulatoorne ja

statsionaarne epikriis 2017. a ja 2018. a-st, OÜ Mere-Med perearstikeskuse tõend

testaatori kohta ning tunnistajate A ja L ütlused, mille kohaselt elasid tunnistajad

testaatoriga ühes trepikojas ja nägid teda pidevalt alkoholi tarvitanuna, kui ta veel

kodust väljas käis ja tema kodus oli ka alkoholi taarat;

• testaator põdes 2005. a ajuinfarkti, mille tulemusena tekkis tal ajukahjustus, mis

omakorda tõi kaasa tasakaaluhäired, ebaadekvaatsuse, desorienteerituse, mida

tõendavad OÜ Mere-Med perearstikeskuse tõend ja ka tunnistaja L ütlused, kelle sõnul

vastas testaator küsimustest mööda;

• testaatori vaimset tervist mõjutasid 2018. a oktoobris peaaju infarkti jääknähud ja

alkoholi kuritarvitamine, millest tulenevalt ei saanud testaator koduse testamendi

koostamise ajal aru oma tegude tähendust ega juhtinud neid piisavalt adekvaatselt, et

õigesti aru saada juriidilise iseloomuga tehingu – testamendi – tegemisest ja selle

õiguslikest tagajärgedest, mida kinnitab praeguses menetluses korraldatud postuumne

kohtupsühhiaatriline ekspertiis.

3.4. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et testaatori

6. oktoobril 2018 allkirjastatud kodune testament on tehtud otsusevõimetu isiku poolt ning on

4 (7)

seetõttu tühine. Kohtu järeldust ei lükka ümber ka kostja esitatud audiosalvestused kostja ja

testaatori vestlustest ega tunnistajate T ja D istungil antud ütlused, kes viibisid koduse

testamendi allkirjastamise juures tunnistajatena ning kelle sõnul rääkis testaator mõistlikku

juttu, oli täie mõistuse juures ning tegi isegi nalja. Tunnistajate ütlused on vastuolus teiste asjas

kogutud tõenditega. Kuna kohus asus seisukohale, et testaatori 6. oktoobril 2018 allkirjastatud

kodune testament on tühine, puudus kohtul vajadus lahendada hageja alternatiivset nõuet kostja

pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks.

Poolte seisukohad

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

4.1. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja menetlusõiguse norme. Kohus ei

arvestanud kostja seisukohtade ega tema esitatud tõenditega.

4.2. Hageja ei ole tõendanud, et testaator oli testamendi allkirjastamise ajal teovõimetu.

4.3. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti. 2017. a ambulatoorses epikriisis ei tuvastatud, et

testaator oli pikaajaline alkoholi kuritarvitaja. Anamneesis välja toodud alkoholi

kuritarvitamine ja peaajuinfarkti jääknähud on niivõrd laiad mõisted, et nende alusel pole

võimalik järeldada, et isikul puudus teovõime. Liiati, pole selge millise ajavahemiku kohta on

neid asjaolusid anamneesis kirjeldatud. Kui isegi teoretiseerida, et testaatoril oli minevikus

probleeme alkoholiga, millega on kaasnenud teatud haigused või haiguste jääknähud, siis see

ei tähenda ega tõenda, et isik ei suuda olevikus oma tegusid juhtida või et isik on teovõimetu.

Kohus jättis tähelepanuta, et ravikokkuvõttes on toodud, et nõrkuse ja vereanalüüside muutuste

põhjuseks on tõenäoliselt polümüosiit. Polümüosiit ei ole aga seotud pikaajalise alkoholi

kuritarvitamisega. Lisaks ei saanud 2017. a tuvastatud polümüosiit mõjutada testaatori

teovõimet 2018. a oktoobris. Lisaks ei ole ka 2018. a epikriisiga võimalik lugeda tõendatuks,

et testaator oli pikemat aega alkoholi kuritarvitaja. Epikriisid ei ole koostatud seoses testaatori

väidetava alkoholi kuritarvitamisega, vaid seonduvalt testaatori teiste haigustega, mille eest

kostja ei vastuta.

4.4. OÜ Mere-Med perearstikeskuse tõend testaatori kohta ei ole TsMS-i mõttes tõend. Sellel

puudub kuupäev. Samuti ei ole tõend jälgitav, usutav ega usaldusväärne. Perearsti tõendis ei

ole märgitud, millal pöördus testaator perearsti poole ja milliste tervisehäiretega. Perearsti

tõendist ei ole võimalik aru saada, milliste asjaolude alusel järeldas perearst, et testaator oli

alkoholi kuritarvitaja. Kuna perearst ei olnud näinud testaatorit pikema aja jooksul, siis pole

selge, milliste andmete alusel, patsienti nägemata oskas perearst järeldada, et testaator on

psüühiliselt ebastabiilne, et temal on ebaadekvaatne käitumine või et tal on desorienteeritus.

Pereaarsti järeldus, et isiku vaimne tervis on kahjustatud alkoholist ning et isikul on

segasusseisund, eeldab pikaajalisi uuringuid, mida ei ole tehtud. Kohus rikkus menetlusõiguse

normi, kuna ei ole selgitanud kostjale, kuidas ja mida võiks kostja tõendada seoses OÜ Mere-

Med tõendiga.

4.5. Kohus ei ole viidanud kohtuistungi protokollis kohale, kus täpsemalt tunnistaja A

kinnitas, et testaator on pikaaegne alkoholi kuritarvitaja. A väitis vaid, et märkas nurgas veini

ja õlle taarat, kuid veini ja õlle taara märkamine ei ole samastatav testaatori pikaajalise alkoholi

kuritarvitamisega. Seda enam, et tunnistaja märkis, et ta on seda vaid ühe korra näinud.

Tunnistaja L ütlused on hinnangulised, mistõttu ei olnud kohtul otsuse tegemisel võimalik

nendele tugineda. Tunnistaja selgitustest ei ole võimalik aru saada, kuidas ta tuvastas, et

testaator on joonud ning kuidas ta selgitas välja, et testaator oli purjus. Samuti ei ole tunnistaja

selgitustest võimalik aru saada, millega seoses testaator vedeles trepil. Testaator võis lihtsalt

ennast halvasti tunda. Lisaks ei olnud tunnistaja tema ütluste kohaselt testaatorit näinud

5 (7)

vähemalt 2 aastat. Seega ei saa L ütlustest järeldada, et testaator tarvitas alkoholi selliselt, et see

mõjutaks tema teovõimet. Lisaks on tunnistajate A ja L ütlused vastuolulised. A suhtles kaine

testaatoriga, kuid L väidetavalt purjus testaatoriga. Sellest johtuvalt ei ole tunnistajate ütlused

usaldusväärsed. L ütlused selle kohta, et testaator vastas tema küsimustest mööda, tuleb jätta

tähelepanuta, sest L ei ole eriteadmistega isik. Pealegi pole selge, millise ajavahemiku kohta

tunnistaja ütlusi andis. Lisaks selgub sama tunnistaja selgitustest, et testaator suhtles temaga

adekvaatselt, kui sai teada oma õe surmast. Seega oli testaator enne surma teovõimeline.

4.6. Kohus ei selgitanud, millised peaaju infarkti jääknähud ja kuidas mõjutasid 2018. a

oktoobris testaatori teovõimet. Peaaju infarkti jääknähud võivad olla erinevad ning teatud

juhtudel ei pruugi need mõjutada inimese teovõimet.

4.7. Kostja väitel on 17. novembri 2019 kohtupsühhiaatriline ekspertiis kõlbmatu tõend.

Ekspert J tugines tunnistajate A ja Y ütlustele. Samas kuulati tunnistaja A üle praeguses

menetluses alles 15. septembri 2020 istungil. Lisaks ei tohtinud ekspert arvestada Y

selgitustega, sest Y praeguses menetluses üle ei kuulatud. Tegemist on menetlusnormi olulise

rikkumisega ekspertiisi tegemisel, mis tõi kaasa ekspertiisi ebaõigsuse ja ebaselguse. Lisaks ei

ole ekspertiisiaktist võimalik aru saada, milliseid lähteandmeid ekspert testaatori tervise kohta

kasutas. Postuumse ekspertiisi tegemiseks ei piisa üksnes perearsti tõendist, üle kuulamata

tunnistaja selgitusest ning menetluses üle kuulamata isiku selgitusest. Ekspertiisiaktist ei selgu,

miks ekspert ei kasutanud ekspertiisi tegemisel kostja vastuse lisasid 3–6. Nendest tõenditest

tulenevalt oleks eksperdil olnud võimalik postuumselt vahetult tuvastada testaatori teovõime.

Samuti kasutas ekspert A kirjalikke selgitusi. Ekspertiisiaktis ei ole arvestatud, et istungil ei

väitnud tunnistaja A, et ta on näinud testaatorit joobes olekus.

4.8. Kohus ei ole igakülgselt ja objektiivselt hinnanud kostja esitatud tõendeid, nt

audiosalvestusi. Kohus ei põhjendanud, miks ta kostja esitatud tõenditega ei arvestanud. Kostja

vastuse lisast 3 tuleneb, et testaator on öelnud, et tema Y toodud alkoholi ei joo, hoopis Y käis

testaatori juures hageja seadusliku esindaja palvel ja hoopis tema tõi alati testaatorile kanget

alkoholi. Kostja vastuse lisast 4 tuleneb, et testaator soovib, et kostja elaks tema korteris. Kostja

vastuse lisadest 4 ja 5 tuleneb, et testaatori väitel haaravad hageja ja tema seaduslik esindaja

pärast tema surma korteri endale, mistõttu tuleb korter testaatori elu ajal kostja nimele kirjutada.

Lisaks hoiatas testaator kostjat selle eest, et hageja seaduslik esindaja ei petaks kostjalt korterit

välja.

4.9. Kohus rikkus selgitamiskohustust, sest ei selgitanud kostjale, et temal oli võimalus

esitada vastuhagi hageja pärimiskõlbmatuse tuvastamiseks põhjusel, et hageja ei hoolitsenud

testaatori eest, vaid käis testaatorilt ainult raha nõudmas.

4.10. Kostja ei nõustu maakohtuga, et tunnistajate T ja D ütlused on ebausaldusväärsed. Kuna

need tunnistajad ei tundnud varasemalt testaatorit, ei olnud nad huvitatud asja tulemusest.

Samas suhtlesid nad testaatoriga vahetult testamendi tegemise ajal ja oskavad seega kõige

paremini määratleda testaatori teovõimet.

5. Hageja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse.

7. Pooled vaidlevad W 6. oktoobri 2018. a testamendi kehtivuse üle. Eelkõige on vaidluse all

küsimus sellest, kas W vaimne seisund võimaldas tal kehtivalt testamenti teha. Hageja leiab

lisaks, et W ei ole ise testamendile alla kirjutanud, samuti et kostja on pärimiskõlbmatu.

6 (7)

8. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus ei ole eristanud isiku otsusevõimetust ja

piiratud teovõimet. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt on otsusevõimetus ajutine olukord, kus isik ei ole

võimeline õigesti hindama, kuidas tehing mõjutab tema huve. Samas isiku piiratud teovõime

on TsÜS § 8 lg 2 kohaselt isiku kestev võimetus oma tegudest aru saada või neid juhtida.

Maakohus on leidnud, et W oli testamendi tegemisel otsusevõimetu. Samas on maakohus

tuvastanud, et W ei saanud aru oma tegude tähendusest, mis viitab pigem piiratud teovõimele.

Kuigi ka hageja ei eristanud maakohtus selgelt otsusevõimetust ja piiratud teovõimet, viitasid

tema maakohtus esiletoodud asjaolud samuti pärandaja piiratud teovõimele.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel, tuvastades asjaolu, et

W ei saanud testamendi tegemisel aru testamendi tegemisest ega selle õiguslikest tagajärgedest.

TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega

ei ole välistatud, et vaatamata ekspertiisiaktis toodud järeldustele, leiab kohus teisi tõendeid, sh

tunnistajate ütlusi, TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates, et isik

oli siiski testeerimisvõimeline (vt Riigikohtu 2. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr

2-17-

5110, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel järginud TsMS §

232 lg-te 1 ja 2 nõudeid.

10. Maakohus on leidnud, et asjas esitatud tõendid on vastuolulised ning jätnud seetõttu

arvestamata testamendi allkirjastamise juures olnud tunnistajate T ja D ütluste ning kostja

esitatud helisalvestistega. Samas ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, miks eelistas

maakohus teisi tõendeid. Tunnistajate T ja D ütluste kohaselt suhtles pärandaja nendega

testamendi tegemise ajal adekvaatselt ning neil ei tekkinud kahtlust selles, et ta ei oleks enda

tegude tähendusest aru saanud. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et nende ütlused on

omavahel vastuolus. Tunnistajate ütlused üldjoontes kattuvad. See, et esineb üksikuid detaile,

mis ei kattu (millises laua otsas keegi testamendi allakirjutamisel istus), ei muuda ütlusi

vastuolulisteks ja ebausaldusväärseteks. Samuti ei ole esitatud asjaoludel põhjust kahelda

tunnistajate usaldusväärsuses. Ainuüksi see, et tunnistajad kostjat tunnevad, ei tähenda, et nad

oleksid andnud valeütlusi. Tunnistajatel puudub isiklik huvi asja lahenduse vastu. Seega nähtub

tunnistajate ütlustest, et W sai testamendi tegemise ajal aru selle sisust ja tähendusest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka seda järeldust ümber ka teised asjas esitatud tõendid.

Eksperdi arvamusest, epikriisidest, perearsti tõendist ja tunnistajate A ning L ütlustest nähtub,

et W-l oli 2005. a-l ajuinfarkt, mille jääknähud tal jätkuvalt esinesid, ning et ta oli alkoholi

kuritarvitanud. Nendele kahele asjaolule rajas ekspert ka enda järelduse, et W ei olnud

võimeline testamendi tähendusest ja selle õiguslikest tagajärgedest aru saama. Eksperdi

arvamus on seejuures antud abstraktselt, püstitatud diagnoosi pinnalt, mitte hinnates

konkreetset pärandaja käitumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa automaatselt järeldada, et

iga isik, kes on alkoholi kuritarvitanud või ajuinfarkti läbi elanud, ei ole võimeline testamenti

tegema ega selle tähendusest aru saama. Perearsti tõendist nähtub küll, et W-l esines

segasusseisundeid, kuid see ei tähenda, et testamendi tegemine oleks välistatud. Tunnistajate T

ja D ütlustest nähtub, et testamendi tegemise ajal W-l segasusseisundit ei esinenud.

Ringkonnakohus märgib, et sellele, et W oleks olnud püsivalt võimetu oma tegudest aru saama,

räägib vastu ka asjaolu, et tema eluajal ei astutud samme tema üle eestkoste seadmiseks.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ei ole tõendatud, et W ei saanud testamendi

tegemise ajal testamendi tähendusest ja selle sisust aru. Tunnistajate T ja D ütlustega on

tõendatud vastupidine.

11. Asjas ei ole esitatud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et W-l oleks olnud testamendi

tegemisel vaimutegevuse ajutine häire või muu seisund, mis välistanuks tema otsusevõime.

Testamendi allkirjastamise juures viibinud tunnistajate T ja D ütlustest nähtub, et W suhtles

nendega testamendi tegemise ajal adekvaatselt. Samuti ei olnud tal juures alkoholilõhnu. Seega

ei ole põhjust asuda seisukohale, et testament oleks TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine.

7 (7)

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud hageja väited testamendi võltsituse kohta.

Asjas on tehtud käekirjaekspertiis, millest nähtub, et testamendile on tõenäoliselt alla kirjutanud

W. Seda kinnitavad ka tunnistajate T ja D ütlused. Ühtegi tõendit, millest nähtuks, et testament

oleks võltsitud, kohtule esitatud ei ole.

13. Põhjendamatu on ka hageja alternatiivne nõue tuvastamaks, et kostja on pärimiskõlbmatu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud asjaolusid, mis muudaksid kostja PärS § 6 lg 1

mõttes pärimiskõlbmatuks. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et testament ei olnud

võltsitud. Seega ei saanud kostja seda ka võltsida. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole

tõendanud oma väidet, et kostja tõi pärandajale kangeid alkohoolseid jooke. Ainus tõend selle

kohta on Y kirjalik selgitus. Selle lükkab aga ümber A kirjalik selgitus ning kostja esitatud

helisalvestised W-ga peetud vestlustest, mille kohaselt oli hoopis Y see, kes tõi ja tarbis W

juures alkoholi. Samas ei saaks ainuüksi alkoholi toomine olla ka PärS § 6 lg 1 p-de 1–3 järgseks

aluseks kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks.

14. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja

kanda.

15. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks ringkonnakohtu

menetluses esindajakulu 3841,2 eurot. Esindaja ajakulu 27,15 tundi ja tunnitasu määr 140 eurot,

millele lisandub käibemaks. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle

menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Ringkonnakohus leiab, et tunnitasu on TsMS §

175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. See ei ületa oluliselt keskmist advokaadi tunnitasu

määra. Küll aga ei pea ringkonnakohus tervikuna põhjendatuks ja vajalikuks esindaja ajakulu.

Praegune asi ei ole eriti mahukas. Samuti on vaidluse all selgelt piiritletud küsimus, mis ei ole

õiguslikult eriliselt keerukas. Ringkonnakohus peab kostja esindaja põhjendatud esindaja

ajakuluks 16 tundi. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 2688

eurot (140×16×1,2).

Maakohtus esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja menetluskuluks maakohtus

õigusabikulu 1725 eurot. Samas osales kostja maakohtu menetluses isiklikult, mitte esindaja

vahendusel. TsMS § 144 p 1 ja § 175 kohaselt on hüvitatavaks menetluskuluks esindajakulu,

mitte igasugune õigusabikulu. Seega ei ole kostja maakohtu menetluses hüvitatavaid

menetluskulusid kandnud.

16. Kostja oli menetlusabi korras vabastatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest. TsMS

§ 190 lg 5 kohaselt tuleks hagejalt tasumata riigilõiv riigituludesse välja mõista.

Ringkonnakohus leiab, et praegu esineb siiski TsMS § 190 lg 7 kohaselt mõjuv põhjus hageja

sellest kohustusest vabastamiseks. Nimelt hageja on alaealine laps, kes ei ole sellest tulenevalt

ise menetlust algatanud, vaid seda on tema nimel teinud tema seaduslik esindaja. Samas

menetlusega kaasnevad kohustused jäävad hageja kanda. Sellises olukorras ei ole põhjendatud

panna hagejale täiendavaid kohustusi riigilõivu tasumise näol.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav