2-21-4789/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 04.05.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-4789

Kohtuasi

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatria-

kliiniku taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.03.2021 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks

Harju Maakohtu 27.03.2021 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamise pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399, psühhiaatriakliiniku kaudu)

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26.03.2021 määrus ja Harju Maakohtu 27.03.2021 määrus

muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

2-21-4789

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja,

psühhiaatriakliinik) esitas 26.03.2021 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse

rakendamiseks, millega taotles XX (puudutatud isik) suhtes isiku tahtest olenematu ravi

kohaldamist kuni 4 päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle 4 päeva isiku kinnisesse asutusse

paigutamisega 40 päevaks.

2. Puudutatud isik viibis psühhiaatriakliinikus alates 24.03.2021. Kell 10.13 rakendati tema

suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

Psühhiaatri arvamuses on märgitud, et puudutatud isik viibib statsionaarsel ravil

psühhiaatriakliinikus esimest korda. Varasemast anamneesist on teada, et patsient on

pöördunud viimase paari aasta jooksul korduvalt perearsti vastuvõttudele kaebustega põhiliselt

depressiivsetele sümptomitele, kuid esinenud viiteid ka eufooria perioodidele. Patsiendile on

perearsti poolt soovitatud korduvalt nii psühhoteraapia kui ka farmakoloogilise raviga

alustamist, kuid patsient on ravimisest keeldunud. Perearsti epikriisi alusel oli patsient 2020.

aastal üle 4 kuu haiguslehel seoses meeleoluhäirega ja käis korduvalt perearsti vastuvõtul, kuid

samas ravist keeldus. Patsient on tundnud huvi pigem alternatiivmeditsiini vastu. Püsiva halva

seisundi tõttu on perearst soovitanud patsiendil jaanuaris 2021 pöörduda haiglaravile

uuringuteks ning koostanud saatekirja statsionaarseks raviks, kuid patsient sel hetkel haiglaravi

ei soovinud. On teada, et patsient on pöördunud psühhiaatri dr AS vastuvõtule alates veebruarist

2021, diagnoosina on jäänud arvamus bipolaarsest meeleoluhäirest.

3. Patsient on enamasti alanenud meeleolus, tal on raske sundida end tegutsema, esinevad

keskendumisraskused ja on esinenud elutüdimusmõtteid. Samas umbes kord nädalas on

esinenud eufooriaperioode, mille ajal energia ja aktiivsuse tase tõuseb. Kaasnenud on ka liigset

raha kulutamist. Patsiendil on lisaks esinenud psühhootilisi elamusi – mõtete mõjutamise tunne

ning käskiva sisuga kuulmismeelepetted. Ambulatoorne psühhiaater on määranud patsiendile

ravi meeleolustabilisaatori liitiumiga, kuid patsient ravimit ei ole tarvitanud. Taustal

probleemid paarissuhtes ning abikaasast lahkuminek 2018. aastal. Patsiendil on kaks last

(6-aastane ja 15-aastane), kes elavad koos emaga.

4. Patsient pöördus psühhiaatriakliiniku valvetuppa ise. Valvetoas oli patsient valvearsti

kirjeldusel jutukas, kõneles spontaanselt monoloogina ebaolulistest detailidest. Patsient

avaldas, et hiljuti on esinenud käskiva sisuga kuulmismeelepetteid, mis nõudnud vägivalda

(viimati pühapäeval eksabikaasa uue mehe vastu). Patsient avaldas valvearstile kartust, kas

suudab neile häältele vastu astuda. Praeguseks hetkeks ei ole patsiendi seisund muutunud.

Patsient avaldab vastumeelsust meeskonnaga kõnelemise osas, tundvat ennast ahistatuna,

sooviks vestelda individuaalselt. Avaldab soovi, et teda raviks meesarst, kuna "naisolevustesse

ei ole usku". Patsient kaldub kõnelema monoloogina, mõttekäik on seejuures laialivalguv.

Küsimustest vastab sageli mööda. Enamasti on patsiendipoolse kõnelemise teemaks

elukaaslasest lahkuminek paar aastat tagasi ja laste hooldusõigused. Vestlusel kohati kergesti

ärrituv, võib täheldada ka kõrgenenud enesehinnangut. Mainib, kuidas oli võimeline ära tasuma

2-21-4789

korraga pool miljonit krooni võlgu ning ehitanud Kalamajas valmis majad, millega teised keegi

ei olnud hakkama saanud. Mainib, kuidas suudaks kaheksa inimest korraga "maha võtta", kui

oleks vaja. Avaldab mõtteid selle osas, kuidas talle meeldib pimedus kodus ning viimasel aastal

toas valgust ei vajavatki. Tunnistab mõjustuselamuste ning käskiva sisuga kuulmismeelepetete

esinemist, kuid kaldub teemast kiirelt kõrvale. Jääb kahtlus mõjustuselamuste ja meelepetete

senisele esinemisele. Mainib korduvalt "Ühtsuse programmi" veebis, mis olevat patsienti

suuresti aidanud. Antud programm olevat patsiendile ennast ise "ilmutanud". Ravimite

tarvitamise ja haiglaravi osas ambivalentne, umbusaldav personali suhtes. Väidab, et ei taha

olla meie katsejänes ja lihtsalt ravimeid süüa. Haiguskriitika enda seisundi osas vähene.

5. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata bipolaarne meeleoluhäire

psühhootiliste sümptomitega. Patsiendi reaalsustaju on häirunud ning tema käitumine on

potentsiaalselt ajendatud psühhootilistest elamustest, mistõttu on ettearvamatu ning võib

ohustada ennast ja ümbritsevaid. Patsiendil puudub enda seisundi osas haiguskriitika ja ta ei ole

võimeline seetõttu mõistma ravivajadust. Patsiendi seisundit ja senist ravikogemust hinnates ei

ole tõenäoline seisundi paranemine ega patsiendi iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4-

päevase ravi järgselt, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba tema ravi jätkamiseks, sh rahustava

ja psühhoosivastase ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.

Maakohtu 26.03.2021 määrus

6. Maakohus rakendas 26.03.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 4

päevaks alates 24.03.2021 kell 10.13 kuni 28.03.2021 kell 10.13 koos vajadusel tahtevastase

ravimite manustamisega.

7. Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei

ole muul viisil võimalik, asus maakohus seisukohale, et on alus kohaldada esmast

õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel ja isik tuleb paigutada kinnisesse asutusse kuni

neljaks päevaks alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Puudutatud isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on

täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta

ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud

ja viivitusega võib kaasneda oht patsiendile endale ja teistele isikutele. Isiku seisundit arvesse

võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient haiglast lahkuda, mis

toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides.

Maakohtu 27.03.2021 määrus

8. Maakohus pikendas 27.03.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes Harju Maakohtu

26.03.2021 määrusega rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, s.o alates 24.03.2021 kell

10.13 kuni 03.05.2021 kell 10.13, koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.

9. Maakohus kuulas enne määruse tegemist ära puudutatud isiku raviarsti ja puudutatud isiku.

10. Avaldajalt 26.03.2021 e-kirja teel saadud info kohaselt ei olnud puudutatud isiku tervislik

seisund paranenud. Ärakuulamisel jäi arst kokkuvõtlikult eelnevalt kohtule kirjalikult esitatud

arvamuse juurde.

2-21-4789

11. Puudutatud isik oli ärakuulamisel laialivalguva mõttekäiguga, kippus endale sobivatel

teemadel rääkima. Küsis uuesti kohtuniku nime ja kirjutas üles, samuti kirjutas üles kellaaja.

Ta oli vaheldumisi ärritunud olekus ja heitunud. Puudutatud isiku poolt seletatavad teemad

kippusid korduma. Puudutatud isik selgitas, et tuli ise haiglasse, et saada abi, kuna muretses

oma psüühilise seisundi pärast. Ta on käinud aastaid erinevate arstide vahet, kuid ei ole abi

saanud. Psühhiaatriahaiglast tahtis ta välja saada ja väljas raviga edasi tegeleda, pidades haigla

personali ebakompetentseks. Seejärel selgitas puudutatud isik, et tahab mingit ühtset

meeskonda kõigiga moodustada. Ta avaldas, et soovib tegeleda ainult meestega ja ütles, et ei

ole veel seetõttu küll paanikat hakanud tekitama, on nõus saama ravi, kui saab õiged

spetsialistid.

12. Puudutatud isiku esindaja toetas avaldaja taotlust.

13. Kohtu hinnangul ei olnud isiku seisund pärast esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist

paranenud, mistõttu esinesid alused esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks.

Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest

haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka

teistele. Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isiku käitumine on psüühilisest seisundist tulenevalt

segasevõitu ja jutt ebaratsionaalne. Ühest küljest soovib isik ise oma psüühilisele seisundile abi

ja on seda aastaid otsinud, kuid teisest küljest on pakutava abi jätnud vastu võtmata. Ka

psühhiaatriahaiglas, kus teda ilmselgelt väga tahetakse aidata ja ravida, ei taha ta olla, vaid

tahab ära minna mujale ravi otsima. Kohus leidis esitatud ja tuvastatud asjaolusid hinnates, et

isikul on välja kujunenud käitumismuster, kus isik saab aru, et temaga ei ole kõik korras ja ka

otsib ise igalt poolt abi, kuid tegelikkuses mitte kunagi vabatahtlikult seda vajalikku abi oma

psüühilisest seisundist tulenevalt vastu ei võta, kuigi seda talle pakutakse. Samas, mida aeg

edasi, seda rohkem ravita jäädes tema psüühiline haigus süveneb ja isiku ohtlikkus järjest

suureneb, nagu nähtub avalduses kirjeldatud asjaoludest. Arvestades avalduses väljatoodud

asjaolusid ja vahetul ärakuulamisel kogetut, leidis kohus, et kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht patsiendile endale ja teistele isikutele.

Puudutatud isiku seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral

võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise,

mis ei ole patsiendi huvides.

Määruskaebus

14. Puudutatud esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada.

15. Mõlema määruse tegemise ajal puudusid tahtest olenematu ravi kohaldamise alused.

Puudutatud isik pöördus psühhiaatriakliinikusse vabatahtlikult. Tema eesmärgiks oli diagnoosi

täpsustamine, pärast seda ravi otsustamine ja vajadusel selle jätkamine ambulatoorselt.

Puudutatud isik ei soovinud esialgu vabatahtlikku ravilepingut allkirjastada, kuna talle ei

selgitatud, millist ravi tema suhtes tehakse ja millised on ravi võimalikud kõrvalmõjud.

Järgmisel päeval, kui ta soovis lepingut allkirjastada, ütles raviarst, et juba on tehtud tahtest

olenematu ravi taotlus. Puudutatud isik ei ole kindel, kas tal esineb raske psüühikahäire.

Kindlasti ei ole ta ohtlik ei endale ega teistele ja ta on nõus ravima ennast ambulatoorselt, kui

talle selgitatakse ravi mõjusid ja kõrvalmõjusid.

Menetlusosaliste seisukohad

16. Avaldaja ja eestkosteasutus Rae vald (vallavalitsuse kaudu) palusid jätta määruskaebuse

rahuldamata.

2-21-4789

Menetluse edasine käik

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

18. Avaldaja teatas 15.04.2021 kohtule, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi

paranemisega on lõpetatud tema suhtes tahtest olenematu ravi 15.04.2021.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning

maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

20. Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et puudutatud isiku suhtes on seoses

psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi

15.04.2021, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele. TsMS § 543

lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist

tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi

et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (Riigikohtu 19.02.2014 määrus nr 3-2-1-155-13, p 19).

21. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle

pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud

asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja

materjalide põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu määruste

tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

22. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole praegusel juhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks.

Puudutatud isik ei ole kindel, et kas tal esineb raske psüühikahäire, ta on veendunud, et ta ei ole

ohtlik ei endale ega teistele, ning on valmis ravima ennast vabatahtlikult. Ringkonnakohus

puudutatud isiku seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et puudutatud isik on kahtlev oma tervislikus

seisundis ja diagnoosis, ning seisukohal, et ta ei ole ohtlik, ei lükka ümber psühhiaatrite

hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimuste hindamisel.

23. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks

eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt on puudutatud isiku tervisliku seisundi osas väljendanud arvamust

psühhiaatrid ES ja KP ning arst-resident MR. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus

ära puudutatud isiku enda ja veendus isiku seisundis. Raviarsti KE arvamuse kohaselt ei olnud

isiku seisund paranenud ka pärast esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Ringkonnakohtul

puudub alus kahelda psühhiaatrite ja raviarsti seisukohtades. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega selles, et praegusel juhul esinesid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused

puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.

24. Psühhiaatri arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul täpsustamata bipolaarne

meeleoluhäire psühhootiliste sümptomitega, mille tõttu on puudutatud isiku reaalsustaju

2-21-4789

häiritud ja tema käitumine potentsiaalselt ajendatud psühhootilistest elamustest. Seega on

maakohus õigesti tuvastanud, et täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus.

25. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse

PsAS § 11 lg 1 p 2 mõistes. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata

kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning

tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel

kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018

määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

26. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine täiel määral psüühilisest

haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka

teistele. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus

iseendale ja teistele väljendus praegusel juhul selles, et isik, vaatamata sellele, et ta pikemat

aega otsib ise abi oma psüühilise seisundi parandamiseks, ei võta talle pakutud abi

vabatahtlikult vastu, kuid ravita jäämisel psüühiline haigus süveneb ja ohtlikkus suureneb, s.o

patsiendil on viimasel ajal tekkinud käskiva sisuga kuulmismeelepetted, mis õhutavad

vägivalda. Asjaolu, et puudutatud isik tuli ise psühhiaatriakliinikusse, viitab sellele, et ta küll

osaliselt tunnistab abivajadust ja mingil määral ka haigussümptomite olemasolu, kuid oma

tervislikust seisundist tulenevalt on temas süvenenud kahtlus arstide pakutavates ravimeetodites

sedavõrd, et vabatahtlikult ei suuda ta ravi vastu võtta. Raviarst kinnitas tahtest olenematu ravi

vajalikkust ka pärast esialgse õiguskaitse pikendamist ning määruskaebuse vastuses on

psühhiaatriakliiniku juhataja seisukohal, et tahtest olenematut ravi pikendati põhjendatult.

Lähtuvalt oma seisundist ja psüühikahäire ägenemisest, ei olnud puudutatud isik võimeline

andma teadlikku nõusolekut haiglaravile jäämiseks. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud

isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui

tõenäoline. Seega on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.

27. PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimuse osas on puudutatud isik määruskaebuses

selgitanud, et ta on nõus ravima ennast ambulatoorselt, kui talle selgitatakse ravi mõjusid ja

kõrvalmõjusid. Samas nähtub psühhiaatri arvamusest ja puudutatud isiku seisukohtadest tema

ärakuulamisel, et puudutatud isikul puudub usaldus tavameditsiini ja haigla personali suhtes

ning ta ei soovi ravimeid võtta. Puudutatud isikule on perearst soovitanud korduvalt raviga

alustada ja koostanud saatekirja statsionaarseks raviks ja psühhiaater määranud ka ravi, kuid

puudutatud isik ei ole vabatahtlikult raviga alustanud. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei ole

võimeline ise ennast väljaspool raviasutust vabatahtlikult ravima. Ringkonnakohus peab

vajalikuks märkida, et olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik keeldub ravimeid

võtmast, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Seega on ringkonnakohtu arvates tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

28. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund

esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset

pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis,

et puudutatud isiku tervislik seisund ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest

olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus TsMS § 534 lg 5 järgi esialgset

õiguskaitset pikendada.

2-21-4789

29. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes

hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.

30. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)