2-20-578/54 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

2-20-578

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2021.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-578

Tsiviilasi

Q Q OÜ hagi AS-i W W vastu

arvelduskontolepingute kehtivuse tuvastamise ja

lepingute jätkamiseks kohustamise nõudes

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Q Q OÜ (registrikood xxx; asukoht xxx);

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat xxx;

Kostja: AS W W (registrikood xxx; asukoht xxx);

Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat xxx)

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta läbi vaatamata hageja taotlus algatada KAS § 89 lg 9 suhtes põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus.

2. Jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

3. Jätta menetluskulud hageja Q Q OÜ kanda.

4. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist..

2-20-578

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Hagiavaldusest nähtub, 10.04.2015 asutati äriühing Q Q OÜ (edaspidi QQ või hageja).

16.04.2015 sõlmisid QQ ja AS W W (edaspidi W või kostja) esimese arvelduskonto (nr

XXX). Kokku on W avanud 118 arvelduskontot, neist viimane 03.12.2019.

2. 16.11.2017 väljastas Politsei- ja Piirivalveamet otsusega nr xxx QQ-le tähtajatu tegevusloa

nr XXX finantseerimisasutusena tegutsemiseks.

3. 2018. aasta majandusaasta aruande järgi andis QQ 2018. aastal äriühingutele laenu enam

kui 74 mln eurot. Laenude finantseerimiseks võtab QQ laenu kontsernisisestelt

äriühingutelt Q R R (x) ja T (x). 2018. aastal teenis QQ intressitulu 1 272 286 eurot ning

majandusaasta kasum oli 967 572 eurot. 31.12.2018 seisuga oli QQ varade väärtus enam

kui 1,6 mln eurot, seal hulgas nõuded ja ettemaksed enam kui 1,4 mln eurot.

4. 21.01.2019 nõudis W, et QQ lõpetaks tehingud kõrge riskiga riikidega, sh Euroopa Liidus

asuva Xxx. QQ kinnitas tegevuse vastavat ümberkorraldamist ja W nõusolekul lõpetas

arveldamise Xxx 31.märtsiks 2019.

5. 2019. aasta jooksul küsis W mitmel korral QQ tehingute juurde selgitusi ja hageja esitas

need igal nõudmisel. Kostja ei viidanud kordagi, et esitatud selgitustes on mingeid puudusi

või muid asjaolusid, mis ei ole kooskõlas panga riskipoliitika ja sise-eeskirjadega.

6. 04.12.2019 teatas W, et sulgeb kõik QQ kontod W-s, loetledes edastatud kirjas 118

sulgemisele kuuluvat pangakontot, ja lõpetab kõik nende kontodega seotud teenuslepingud

alates 06.01.2020. Lepingute lõpetamise alusena viitas W arvelduskontolepingu tingimuste

punktile 74: „W võib lepingu sõltumata põhjusest korraliselt üles öelda, teatades

erakliendile ette kaks kuud ja ärikliendile üks kuu.“. Alates 01.01.2020 kehtivad uued W

arvelduskontolepingu tingimused, kus endine p 74 on p 76. Punkti sõnastus pole

muutunud. Selguse huvides täpsustab hageja, et viitab käesolevas hagiavalduses läbivalt

kuni 01.01.2020 kehtinud arvelduskontolepingu tingimuste p-le 74, sest selle alusel tegi

AS W W talle ülesütlemisavalduse.

7. 05.12.2019 vastas QQ W teavitusele, et plaanib esitada põhjendatud taotluse kontode

sulgemise tähtaja pikendamiseks, sest W-i antud ühekuuline tähtaeg langeb suures osas

pühade ja puhkuste perioodile.

8. 10.12.2019 esitas QQ avalduse Y W AS-le konto avamiseks Y-s.

9. 10.12.2019 esitas QQ W-le kirjaliku taotluse pikendada kontode sulgemise tähtaega ühe

kuu võrra, s.o. kuni 06.02.2020.

10.13.12.2019 Y esindaja lisainfot ja teatas, et ta puhkab. Y esindaja märkis, et konto

avamine võtab aega mitu kuud. Telefoni teel teatas Y kliendihaldur, et ta puhkab kuni

06.01.2019. 13.12.2019 helistas QQ juhatuse liige U U XXX, XXX ja XXX üldinfosse,

kust öeldi, et kui tegelik kasusaaja ei ole Eesti resident, siis äriühingule kontot avada ei

saa.

11.17.12.2019 vastas W kontode sulgemise pikendamise taotlusele eitavalt: tähtaegade

pikendamiseks võimalus puudub, tegemist on äriotsusega. 18.12.2019 esitas QQ W-le

2-20-578

palve täiendavalt arutada võimalusi ja leida ajutine lahendus, et kontode sulgemise

tähtaega pikendada. 20.12.2019 vastas W taotlusele eitavalt. W põhjendas keeldumist

sellega, et kontode sulgemise tähtaja pikendamine oleks vastuolus W-i riskipoliitikaga ja

kehtiva sisemise korraga.

12.20.12.2019 esitas QQ konto avamise taotluse AS-le XXX ja XXX. 09.01.2020 küsis XXX

QQ-lt lisainfot. 29.12.2019 taotles QQ konto avamist XXX, kuid sai telefoni teel vastuse,

et mitteresidentidele kontosid ei avata.

13.02.01.2020 esitas QQ W-le veel kord taotluse siiski pikendada kontode sulgemise tähtaega

45 kalendripäeva, sest pühade perioodi tõttu ei ole uute kontode avamine õnnestunud ja W

kontode sulgemine sisuliselt seiskaks äriühingu majandustegevuse. 06.01.2020 teatas W,

et tal õigus sõltumata põhjusest leping korraliselt üles öelda, teatades ärikliendile ette üks

kuu.

14.Hageja on seisukohal, et kostja ei ole temaga arvelduskontolepingut (makseteenuse

lepingut) lõpetanud, sest lepingu ülesütlemisel tugines kostja tühisele tüüptingimusele.

Kuna lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, puudus kostjal õigus sulgeda 06.01.2020 hageja

AS-s W W asuvad pangakontod.

15.Kostja ei ole makseteenuse lepingut kehtivalt üles öelnud, sest lepingu tingimuste p 74,

millel ülesütlemine tugines, on tühine tüüptingimus, sest kahjustab hagejat ebamõistlikult

(VÕS § 42 lg 1). Tüüptingimuse sisu vastab VÕS § 42 lg 3 p 32 määratlusele: tühine on

selline tüüptingimus, millega nähakse lepingu lõpetamiseks tingimuse kasutajale ette

ebamõistlikult lühike etteteatamistähtaeg. Hageja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

isik, mistõttu eeldatakse, et VÕS § 42 lg 3 p 32 kohane tüüptingimus kahjustab teda

ebamõistlikult. VÕS § 44 eelduse ümberlükkamise kohustus lasub tingimuse kasutajal

(kostjal), kui hageja põhistab, et tüüptingimus kahjustab teda ebamõistlikult.

Ühekuuline etteteatamiseaeg on makseteenuse lepingu ülesütlemisel ärikliendi jaoks

ebamõistlikult lühike aeg. Hageja on Eestis asutatud ja tegutsev äriühing, mis vajab

igapäevaseks majandustegevuseks Eesti pangakontot. Hageja põhitegevuseks on laenude

andmine klientidele. Seetõttu on pangakonto olemasolu tema tegevuse jaoks vältimatult

vajalik – ilma selleta kaoks tal võimalus jätkata majandustegevusega. Pangakonto

omamine on vajalik ka seetõttu, et näiteks Maksu- ja Tolliamet ei võta makse ega

riigilõive vastu sularahas, v.a. erandlikel juhtudel. Ettevõtjal, kellel puudub pangakonto,

puudub faktiline võimalus äritegevusega tegelda.

16.Pangakontode sulgemine W pangas tähendab, et hageja peab kandma kontol oleva raha üle

teises krediidi- või makseasutuses avatud kontole. Selleks tuleb need kontod esmalt avada.

Esialgse tagasiside kohaselt kulub näiteks Y pangal ca 8-12 nädalat, et koguda vajalikud

dokumendid ja informatsioon, saada ärisuhte alustamiseks pädeva komitee heakskiit ja

sõlmida seejärel vajalikud lepingud. Ärisuhte alustamine uues krediidiasutuses kuni 2 kuu

jooksul on võimalik ainult eeldusel, et krediidiasutus aktsepteerib kliendi isikut (tegelikku

kasusaajat). Samas on üldteada, et 2020. aasta seisuga keelduvad paljud krediidiasutused

väljaspool EL-i pärit isikule pangakontot avamast. Siinjuures on oluline võtta arvesse, et

kostja ütles lepingu üles vahetult enne jõule ehk ajal, mil kostja ise teadis, et pangad on

pikemal puhkusel ja pangakontode avamine võtab keskmisest veelgi kauem aega.

Makseteenuste toimepidevuse tagamiseks ei tohiks kostjal kui elutähtsa teenuse osutajal

olla õigust hageja pangakonto sulgemiseks lühema etteteatamisajaga kui periood, mis on

2-20-578

vajalik pangakonto avamiseks teises krediidi- või makseasutuses. Pangakonto sulgemine

vaid kuuajalise etteteatamisajaga omab sisuliselt sama toimet nagu kohtu poolt kohaldatav

ärikeeld.

17.Hindamaks seda, milline etteteatamisaeg võiks makseteenuse lepingu ülesütlemisel olla

mõistlik, tuleb lähtuda sellest, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid

tavaliselt mõistlikuks (VÕS § 7 lg 1). Kostjaga sarnased isikud on teised krediidiasutused,

mis Eesti Panga Presidendi määrusega on nimetatud elutähtsa teenuse osutajateks: XXX

AS, XXX AS ja AS Y W.

Swedbank on sarnaste juhtumite puhul andnud kontode sulgemisest ette teada kaks kuud.

Seejuures on kontode sulgemise otsust ja sellega seotud asjaolusid kliendile põhjalikult

selgitatud. Pärast kliendi esitatud taotlusi ning selgitusi nõustus Swedbank pikendama

kontode sulgemise tähtaega veel lisaks ühe kuu võrra. Seega oli sarnases situatsioonis

kliendil uue teenusepakkuja juures kontode avamiseks ning äriühingu tegevuse ja

arvelduste ümberkorraldamiseks aega kokku kolm kuud. Hageja on seisukohal, et kolm

kuud saab tänaseks turul kujunenud olukorras pidada mõistlikuks ajaks. Selline periood

võimaldab vältida olulisi ja põhjendamatuid tagasilööke äriühingu igapäevatöö

korraldamisel ja klientide teenindamisel.

Saksamaa pankade üldtingimustes peetakse mõistlikuks ajaks lepingu ülesütlemisel

minimaalselt kaht kuud.

18.Mõistlikkuse põhimõtte eesmärk on realiseerida õiglus võlasuhtes. Kostja ei ole

aktsepteerinud hageja põhjendatud taotlusi kontode sulgemise tähtaja pikendamiseks.

Kostja on toiminud oma õiguste teostamisel ebamõistlikult. Selline käitumine on hea usu

vastane. Praegusel juhul toob kostja poolt makseteenuse lepingute tingimuste p-s 74

kehtestatud tingimuse ebamõistlikkus kaasa selle tühisuse, sest tegemist on

tüüptingimusega.

19.Kui makseteenuse lepingu tingimuste p 74 on tühine tüüptingimus, siis puudub lepingust

säte, mis annaks kostjale õiguse hagejaga sõlmitud leping korraliselt üles öelda.

Makseteenuse lepingu tingimuste p 74 asemel tuleb kohaldada seaduses seda liiki lepingu

kohta sätestatud (VÕS § 41 ls 2). Kostjal on õigus leping üles öelda vaid erakorraliselt.

Vastavalt VÕS § 196 lg-le 3 võib ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda

üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest

teada sai. Seega on lepingu ülesütlemine võimalik igal juhul vaid mõistliku aja jooksul.

Hageja on põhistanud, et mõistlikuks etteteatamisajaks makseteenuse lepingu lõpetamisel

ja pangakontode sulgemisel saab lugeda minimaalselt 3 kuud. Kostja ütles lepingu üles

ühekuise ülesütlemise tähtajaga, kuid jättis pühade ja üldise puhkuste aja tõttu hagejale

sisuliselt vaid ühe nädala aega tegeleda uue konto avamisega teises pangas.

20.Krediidiasutusele KAS § 89 lg-ga 9 antud piiramatu õigus kliendisuhtest keelduda on

põhiseadusvastane. Hageja palub kohtul algatada krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lg 9

põhiseaduslikkuse kontrolli.

KAS § 89 lg-st 9 ei tulene krediidiasutuse õigust oma suva järgi, st ilma mõjuva põhjuseta,

lõpetada juba sõlmitud lepinguid, vaid ainult õigus otsustada, kas leping sõlmida või mitte.

Kord juba sõlmitud lepingust ei saa KAS § 89 lg 9 alusel väljuda, sest sõlmitud lepingu

täitmine on pooltele kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). KAS § 89 lg 9 peegeldab vaid

2-20-578

lepinguvabaduse põhimõtet, st sellega on seadusandja pidanud vajalikuks märkida ära, et

krediidiasutusel on siiski õigus valida, kellega lepingut sõlmida. Samas tuleneb VÕS § 8

lg st 2 lepingu kohustuslikkuse põhimõte (pacta sunt servanda), mida KAS § 89 lg 9 ei

väära. KAS § 89 lg 9 on selles osas deklaratiivse tähendusega ega anna krediidiasutusele

õiguse selle alusel öelda juba sõlmitud leping üles (krediidiasutus saab vaid KAS § 89 lg-

le 9 tuginedes keelduda lepingu sõlmimisest). Praegusel juhul oli poolte vahel juba leping

sõlmitud, mistõttu KAS § 89 lg-le 9 tuginedes ei ole võimalik põhjendada ühekuulise

etteteatamise tähtajaga ülesütlemise tingimuse mõistlikkust.

Samas, kui kostja ja kohus leiavad, et pangal kui krediidiasutusel on KAS § 89 lg 9 alusel

õigus juba sõlmitud leping ilma mõjuva põhjuseta üles öelda, on Kas § 89 lg 9 selles osas

põhiseadusega vastuolus.

21.Ettevõtlusvabadus on PS §-ga 31 kaitstud põhivabadus. Lisaks kaitsevad

ettevõtlusvabadust Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art 1 ning

siseturu nelja vabaduse raames Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) art-d 34, 35,

49, 56 ja 63. Ettevõtlusvabaduse sätestab põhiõigusena Euroopa Liidu põhiõiguste harta

art 16: „Ettevõtlusvabadust tunnustatakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja

tavade kohaselt.“ Kuna EL õigus on riigisisese õiguse suhtes esimuslik, tuleb PS §-ga 31

tagatud ettevõtlusvabaduse kui põhivabaduse kaitsmisel arvestada ka Euroopa Liidu

õigusest tulenevaid kohustusi. Samuti tuleb arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikaga, kuivõrd Eesti on EIÕK-i osapool. Riigisisese õiguse vastuolu korral

rahvusvahelise lepinguga kohaldatakse viimast (PS § 123 lg 2).

Eraõiguslik juriidiline isik saab olemuslikult olla ettevõtlusvabaduse kui põhiõiguse

kandjaks. Hageja on Eesti Vabariigis asutatud eraõiguslik juriidiline isik. Seega on tal PS

§-st 31 tulenev ettevõtlusvabadus. Tema põhiõigusi saab piirata ainult kooskõlas PS ga

ning riive peab olema proportsionaalne (PS § 11). Eraisiku ettevõtlusvabaduse kaitseala on

Riigikohtu praktika kohaselt lai. Ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab kõiki

tegevusalasid, kus isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid. KAS § 89 lg 9 piirab

ettevõtlusvabadust ega taga kõigile eraõiguslikele juriidilistele isikutele võimalust

takistamatult tegelda ettevõtlusega, sest loob võimaluse olukorraks, kus eraõigusliku

juriidilise isiku makseteenuse leping on võimalik ilma põhjuseta sulgeda. Seega riivab

KAS § 89 lg 9 ebaproportsionaalselt hageja ettevõtlusvabadust. Vastavalt PS §-le 11 võib

põhiõigusi piirata ainult kooskõlas PS-ga. Piirangud peavad olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Riigikohtu järjekindel praktika PS § 11 kohaldamisel näeb ette, et põhiõiguste riivel peab

olema PS-ga kooskõlas olev eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks

proportsionaalne. See tähendab, et PS §-st 11 tulenevalt ei tohi põhiõigusi riivata

suuremas ulatuses, kui on riivet sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. KAS

§ 89 lg 9 legitiimne eesmärk on ebaselge, sest norm ei sätesta eeldusi, mille esinemisel

võib krediidiasutus keelduda isikut teenindamast. Isegi legitiimse eesmärgi olemasolu

korral peaks põhiõiguse piiramiseks rakendatav abinõu olema proportsionaalne, st

eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Legitiimse eesmärgi puudumisel ei

ole proportsionaalsuse kontrolli võimalik teostada. Sellele vaatamata on selge, et KAS §

89 lg-ga 9 loodud ettevõtlusvabaduse piirang ei vasta PS § 11 nõuetele, sest moonutab

ettevõtlusvabaduse kui põhiõiguse olemust. Ülaltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et

KAS § 89 lg 9 on põhiseadusega vastuolus, sest riivab vähemalt osade eraõiguslike

juriidiliste isikute PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust, ilma et selline riive oleks

kooskõlas PS §-ga 11. Juhul, kui kohus leiab, et KAS § 89 lg 9 on selles vaidluses

2-20-578

kohaldatav, palub hageja algatada vastava sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse.

22.Hageja palub: tuvastada AS-i W W (registrikood xxx) ja Q Q OÜ vahel sõlmitud ja

arvelduskontodega: XXX, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx,

xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx,

xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx,

xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xx, xx, xxx, xxx,

xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx,

xxx, xx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx,

xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx seotud

arvelduskontolepingu kehtivus, tuvastada arvelduskontolepingu tingimuste punkti 74

(kehtis kuni 31.12.1019) tühisus ning kohustada AS W W nimetatud arvelduslepingut

täitma, sh osutama internetipanga teenuseid.

23.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. KAS § 89 lg 9 puudutava seaduse

seletuskirja osas märgitakse: „Lõige 9 sätestab krediidiasutusele õiguse otsustada, keda

teenindamisele võtta või mitte võtta. Sisuliselt on tegu lepinguvabaduse põhimõtte

rakendamisega, mis on vaba ettevõtluse aluseks.“ KAS § 89 lg 9 ei anna krediidiasutusele

täiendavaid aluseid lepingu ülesütlemiseks, sest lepinguvabadus hõlmab ainult isiku õigust

valida lepingupoolt ja lepingu sisu, kuid ei anna isikule õigust lepingut lõpetada.

Lepinguvabaduse põhimõttele vastandub lepingutruuduse põhimõte: kord juba sõlmitud

lepingud on pooltele siduvad ja pooled on kohustatud neid täitma. VÕS § 8 lg-s 2

sisalduva pacta sunt servanda põhimõtte kohaselt võivad pooled olenemata omavahelisest

kokkuleppest lepingu täitmisest keelduda või lepingust vabaneda ainult seaduses sätestatud

juhtudel. Näiteks võib lepingupool VÕS § 97 alusel lepingu lõpetada siis, kui lepinguliste

kohustuste vahekord oluliselt muutub, kuid selleks peavad olema täidetud kõik VÕS § 97

kohaldamise sisulised eeldused. Need eeldused ei ole praegusel juhul täidetud, sest kostja

pidi hagejaga seonduvaid riske hindama juba siis, kui ta otsustas hagejaga lepingu

sõlmida. Hagejaga seonduvad riskid ei ole kliendisuhte kestel muutunud ning hageja ei ole

keeldunud kostjale esitamast mistahes vajalikku lisainformatsiooni oma tegevuse kohta.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

24.Kostja märgib, et hagi on alusetu. Kostja palub: jätta hagi läbi vaatamata; hagi läbi

vaatamise korral jätta hagi rahuldamata; jätta läbi vaatamata hageja taotlus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks KAS § 89 lg 9 osas; alternatiivselt,

jätta taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks KAS § 89 lg 9 osas

rahuldamata.

25.Tähtajatu kestvuslepingu korraline ülesütlemine ei ole ega saa olla põhimõtteliselt

välistatud ühegi kehtiva õigusakti kohaselt. Seda enam olukorras, kus korraline

ülesütlemine toimus poolte vahel kokkulepitud tähtaega järgides. Kostja viitab hageja

käsitlust arvestades (vt hagi, p 19) muu hulgas makseteenuse lepingu korralise

ülesütlemise regulatsioonile, mille VÕS § 73314 lg 6 võimaldab leppida juriidilisest isikust

kliendiga seaduses sätestatud erinevates etteteatamistähtaegades, mida kostja on

käesoleval juhul ka teinud.

26.Kostjal on eraõigusliku juriidilise isikuna nii privaatautonoomiast kui krediidiasutuste

seaduse (KAS) § 89 lg-st 9 tulenev õigus valida lepingupartnereid.

2-20-578

27.Hageja tegevus ja taust ei ole kooskõlas kostja riskiisuga, kuivõrd hageja on juriidiline

keha, mida kasutatakse kõrge rahapesuriskiga tegevuseks, hageja ei täida

finantseerimisasutusena nõuetekohaselt RahaPTS-ist tulenevaid nõudeid ja hageja vara

päritolu tausta ei ole võimalik kontrollida. Hageja tausta kontrollimisele ei aita kaasa ka

asjaolu, et hageja sisuliselt keeldub kostjale nõutavaid dokumente esitamast.

28.Hageja käive on ettevõttes kõrge, ent sellest on Eestiga seotud vaid väike osa. Hageja

väide, justkui kasutaks ta Eesti arvelduskontosid valdavalt Eesti tarbimislaenude

väljastamiseks ja investeerimiseks kinnisvarasse, ei vasta tõele. Viidatud osa käibest

hageja arvelduskontodel on marginaalne ega ulatu kõigi tehingute pealt kokku isegi 10%-

ni.

29.Hageja raha päritolu tausta ei ole võimalik kontrollida. Hageja investorite ringi kuuluvad

valdavalt jaapani päritolu investorid, kes on valdavalt identifitseerimata. Kokku on taolisi

investoreid ligi 25 000. Kuivõrd kõik investorid on pärit Jaapanist ning raha liikumine ei

ole suures osas seotud Eestiga, on kostjal võimatu täita hoolsuskohustust ja kontrollida

mitmekümne tuhande investori tausta ja raha päritolu ning väljaantavate laenude saajaid

üle maailma.

30.Hagejal on variühingu tunnused. Hagejal puuduvad töötajad ja juhtimisstruktuur Eestis.

Ainsal Eestis oleval juhatuse liikmel puudub kontroll äriühingu tegevuse ja andmete üle

Hageja registreerimise aadress on xxx (xxx). Hagejal puudub kontor ja sisuline tegevus

Eestis. Hageja juhatusse kuulub isik, kelle vastutuse ulatus ja sisu ei ole kostjale lõpuni

läbipaistev ning kes vahendas kostjaga suhtlemisel infot ega omanud täit teavet hageja

majandustegevuse sisu kohta. Kogu kommunikatsioon käis valdavalt hageja jaapani

päritolu juhatuse liikmega. Hageja äritegevusel ja faktilisel juhatusel puudub tugev seos

Eestiga. Sealhulgas on valdavalt tehtud hageja pangakontolt ülekandeid mitte Eestist, vaid

Jaapanist sealsete isikute poolt, kellel puudub hagejaga teadaolev töö- või teenistussuhe

ning kelle tegevuse üle puudub Eestis formaalselt registreeritud juhatuse liikmel kontroll.

31.Hagejale seni väidetavalt kaasnenud kahju tekkis vaid hagejast endast tulenevatel

asjaoludel. Hagi lisast 12 nähtub, et hageja pöördus Y W AS-i arvelduskonto avamiseks

alles 10.12.2019, st alles 6 päeva pärast arvelduskontolepingu ülesütlemise avalduse

kättesaamist. Seejuures jättis hageja oma taotlusele lisamata mis tahes kliendi

identifitseerimist võimaldavad dokumendid. Kui hagejal oleks tõepoolest olnud

arvelduskonto avamisega kiire, oleks ta esitanud kogu hageja tegevust puudutava

dokumentatsiooni (sh tegelikud kasusaajad ja äritegevust iseloomustavad andmed) koos

10.12.2019 taotlusega, vältides sellega arvelduskonto avamise viibimist.

32.Hageja väited, justkui oleks tal vältimatult vajalik omada Eestis arvelduskontot, on vale.

Maksete tegemine ja vastuvõtmine üle Euroopa Liidu liikmesriigi piiride ei ole keelatud,

vai tuleb viia kooskõlla kehtivate rahapesu tõkestamise normatiivide ja praktikaga. Väide,

et Euroopas asuv isik ei saa teha pangaülekannet xxx asuvasse Wa, on vale. Selleks on

olemas rahvusvahelised maksed.

33.Hageja on RahaPTS-ist tulenevate nõuete rikkumist ise möönnud. Hageja tunnistas, et ta

kasutab hoolsusmeetmete kohaldamiseks lepingu alusel emaettevõtet xxx (vt lähemalt

kostja 28.01.2020 taotlus, p 29.). Hageja väide tähendab sisuliselt omaksvõttu, et hageja ei

ole ise kohapeal täitnud elementaarseid rahapesu tõkestamise kohustatud subjekti

kohustusi, vaid on kogu valdkonna tegevustes tuginenud Jaapanis asuva grupi teise

2-20-578

äriühingu tegevusele, kes tegutseb Jaapanis sealsete seaduse alusel. Selline käitumine ei

ole kooskõlas RahaPTS § 24 lõikega 1.

Kostja on nõudnud hagejalt täiendavate dokumentide esitamist, ent hageja ei ole neid

esitanud. Lisaks kostja seisukohtades juba avaldatule, esitab kostja täiendava selgituse

seoses hagejalt andmete nõudmisega. 10.09.2019 toimus hageja ja kostja esindajate vahel

Skype konverents. Kostja selgitas kõnes, et kostja on karmistanud oma riskiisu

puudutavaid sisemisi protseduurireegleid ning nõudis seetõttu hagejalt täiendavate

dokumentide esitamist. Kostja palus muu hulgas esitada rahaliste vahendite päritolu

tõendavaid dokumente, andmeid hageja investorite kohta (sealhulgas investorite arv ja

keskmine investeeringu summa investori kohta) ja rahapesu tõkestamiseks hagejas ette

nähtud protseduurireeglid (kuivõrd hageja poolt varasemalt esitatud reeglistik oli hageja

enda sõnul aegunud). Vaatamata kostja meeldetuletustele, ei ole hageja lubatud dokumente

ega andmeid kostjale kunagi esitanud. Rahapesu tõkestamise nõuete täitmiseks on oluline

tuvastada, kust pärineb tegelikult kasutatav raha. Kui on teada, et äris kasutatav raha ei

pärine tegelikult kasusaajalt, vaid teistelt isikutelt, keda pole võimalik tuvastada, seab see

asjaolu kahtluse alla nii raha päritolu kui ka tegeliku kasusaajana deklareeritud isiku, kuna

ta võib tegutseda variisikuna kellegi huvides.

Hageja jätkas, vaatamata kostja selgitustele, arvelduskontode kasutamist kostja riskiisu

vastaselt. Hageja tegeleb oma emaettevõttelt (Jaxxxapani firma xxx finantsinspektsiooni

poolt litsenseeritud finantsasutus) kaasatud investeeringute edasilaenamisega.

Edasilaenamine toimub muu hulgas sellistesse riskigruppi kuuluvatesse riikidesse, nagu

xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xx jne. Kostja on hagejale korduvalt viidanud, et ülekanded

viidatud riikidesse ei ole kostja sisereeglitega kooskõlas. Hageja ignoreeris kostja selgitusi

ja hoiatusi. Tulenevalt uuest riskiisu puudutavast poliitikast, selgitas kostja hagejale, et

kostja ei soovi hageja arvelduskontode kasutamist maksete tegemisel Eestiga mitteseotud

äritegevuseks. Seetõttu palus kostja lõpetada kostja sisepoliitikale mittevastavad maksed

ühe kuu jooksul. Hageja palus oma ärimudeli ümberkorraldamiseks tähtaja pikendust 2

kuni 3 kuud. Ehkki taoline pikendus ei ole kostja sisereeglitega kooskõlas, võimaldas

kostja hagejale erandkorras tähtaja pikendust. Eeltoodule vaatamata jätkas hageja maksete

tegemist Eestiga mitteseotud äritegevuseks. Kostjal ei jäänud sellises olukorras üle muud,

kui lõpetada hagejaga igasugused ärisuhted.

Kostja peab arvestama RahaPTS-is sätestatud sanktsioonide riskiga. Hageja tegevus või

tegevusetus võib kaasa tuua kostja karistamise, kui hageja suunab läbi pangakonto

kahtlaseid rahavooge. RahaPTS-i sätete kohaselt võidakse kostjat karistada kuni 400 000

euro suuruse trahviga, seejuures on Riigikogu menetluses seaduse eelnõu, millega

vastavaid sanktsioone suurendatakse 5 miljoni euroni. Seega ei ole mõistlikult võimalik

sundida kostjat võtma selliseid riske, et hageja saaks jätkuvalt suunata läbi Eestis asuvate

pangakontode kontrollimatuid rahavooge, mis ei ole üldse Eestiga seotud ning mille suhtes

ka hageja ise kui finantseerimisasutus tegelikult ei vii läbi seaduses nõutavaid rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise ja rahvusvaheliste finantssanktsioonide puudumise

veendumiseks vajalikke protseduure.

34.Eeltoodut arvestades puudub hagil edulootus, kuivõrd tähtajatu kestvuslepingu korraline

ülesütlemine ei ole ega saagi olla ühegi õigusaktiga välistatud. Selline seisukoht oleks

vastuolus üldise lepinguvabaduse põhimõtte ning KAS § 89 lõikega 9. Arvelduskonto

avamine hagejale ei ole põhimõtteliselt võimalik ka seetõttu, et hageja keeldub viimast

oma ärimudelit kooskõlla kostja riskiisu puudutavate reeglitega ja RahaPTS-ist tuleneva

2-20-578

regulatsiooniga. Krediidiasutuse sundimine arvelduskonto avamiseks, kohustades

krediidiasutust seeläbi seadust rikkuma, ei saa olla põhimõtteliselt võimalik. Hagil puudub

edulootus, mistõttu palub kostja jätta hagi läbi vaatamata.

35.Kostja põhjendab alljärgnevalt, et tal oli tähtajatute lepingute korraliseks ülesütlemiseks

õigus. Lepingute ülesütlemiseks olid täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused.

Ehkki kostjal puudub kohustus ülesütlemist põhjendada, oli kostjal lepingute

ülesütlemiseks mõjuv põhjus. Arvelduskontolepingu tingimuste punkt 74 ei ole tühine.

Seega on kõik lepingud üles öeldud kehtivalt ning lepingute kehtivuse tuvastamiseks, veel

vähem nende täitmise nõudmiseks, puudub alus.

36.VÕS § 195 koosmõjus kostja arvelduskontolepingu tingimuste punktiga 74 (kehtis kuni

31.12.2019) näeb tähtajatu kestvuslepingu korraliseks ülesütlemiseks järgmised eeldused:

a) lepingupool teeb lepingu ülesütlemisavalduse teisele lepingupoolele (VÕS § 195 lg 1);

b) leping on üles öeldud sõltumata põhjusest mõistliku tähtajaga, kui seadusest või

lepingust ei tulene teisiti (VÕS § 195 lg 3). Kostja arvelduskontolepingu tingimuste punkt

74 näeb mõistliku ülesütlemistähtajana ette ühe kuu (vt hagi lisa 9, p 74).

37.VÕS § 195 lg 1 ei näe ette ülesütlemisavalduse vorminõudeid. Küll aga tuleneb

makseteenuse lepingu ülesütlemise vorminõue VÕS § 711 lõikest 2, mille kohaselt tuleb

ülesütlemisavaldus esitada makseteenuse pakkuja kliendile paberkandjal või muul püsival

andmekandjal selgelt ja arusaadavalt ning eesti keeles või muul poolte vahel kokku lepitud

keeles. 04.12.2019 edastas kostja hagejale ingliskeelse arvelduskontolepingute ja

internetipanga teenuse osutamise lepingu ülesütlemise teate. Kostja viitas ülesütlemise

alusena arvelduskontolepingu tingimuste punktile 74, mille kohaselt võib W (kostja)

lepingu sõltumata põhjusest korraliselt üles öelda, teatades ärikliendile ette üks kuu.

Järelikult on kostja lepingute korralise ülesütlemise vormilised eeldused korrektselt

täitnud.

38.VÕS § 195 lg 3 kui ka kostja arvelduskontolepingu tingimuste punkt 74 võimaldab öelda

kostjal tähtajatult sõlmitud kestvuslepingu üles sõltumata põhjusest. Hageja ja kostja vahel

olid sõlmitud kestvuslepingud. Riigikohus on selgitanud, et kestvusleping on püsiva

perioodilise kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping, mida

täidetakse pikema aja jooksul (3-2-1-60-06, p 11; 3-2-1-102-06, p 12). Hagejaga sõlmitud

arvelduskontolepingud oli suunatud püsiva makseteenuse osutamisele. Kostja osutas

hagejale teenust alates 16.04.2015, s.o pikema aja jooksul. Seega oli tegemist

kestvuslepingutega. Hageja ja kostja vahel olid sõlmitud tähtajatud lepingud. Riigikohus

on selgitanud, et kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti, võib VÕS § 195 lg 3 järgi

kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda püsiva kohustuse täitmisele

suunatud lepingu, mis on sõlmitud tähtajatult. Seega sõltub lepingu ülesütlemise alus

sellest, kas tegemist on tähtajalise või tähtajatu kestvuslepinguga (3-2-1-143-09, p 11).

Arvelduskontolepingu nr XXX (esimesena avatud arvelduskonto) juurde käivate

tingimuste punkt 9.1 nägi ette, et leping on sõlmitud tähtajatult (vt hagi lisa 1, p 9.1).

Samasugune tingimus sisaldus ka kõigis edaspidi sõlmitud 117 arvelduskontolepingus.

39.Kostja ütles lepingud üles mõistliku, hagejaga eelnevalt kokku lepitud, etteteatamisajaga.

Kostja arvelduskontolepingu tingimuste punkt 74 näeb lepingu ülesütlemiseks ette

ühekuulise etteteatamistähtaja. Viidatud tähtaeg on mõistlik ning hagejale anti viidatud

tähtajast enne iga arvelduskontolepingu sõlmimist teada. Nimelt sisaldas juba esimene

hagejaga sõlmitud arvelduskontoleping punkti 9.4, mis andis kostjale õiguse öelda

2-20-578

arvelduskontoleping üles ühekuulise etteteatamistähtajaga (vt hagi lisa 1, p 9.4). Hageja on

nimetatud arvelduskontolepingu, nagu ka kõik järgnevad 117 arvelduskontolepingut

allkirjastanud. Tingimuste ebamõistlikuks pidamisel oleks hagejal õigus keelduda juba

esimese arvelduskontolepingu sõlmimisest. Selle asemel sõlmis hageja kostjaga

täiendavalt veel 117 arvelduskontolepingut ning allkirjastas iga lepingu sõlmimisel, et on

tutvunud muu hulgas arvelduskontolepingu tingimustega.

40.Hageja on küll viidanud internetipanga teenuse osutamise lepingu jätkamise nõudele oma

hagi resolutsioonis (vt hagi resolutsiooni punkt 3), kuid ei ole selgitanud selle

ülesütlemisse puudutavat hagi põhjendavas osas. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et

hagejaga sõlmitud internetipanga teenuse leping ei ole üles öeldud arvelduskontolepingu

tingimuste alusel, vaid ärikliendi internetipanga kasutustingimuste alusel, mis kehtisid

kuni 31.12.2019.

41.Internetiteenuse osutamise lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Kostja

esitas hagejale internetiteenuse osutamise lepingu ülesütlemise avalduse 04.12.2019 ühes

arvelduskontolepingu ülesütlemise avaldusega. Seadus ei näe ette vorminõudeid

internetiteenuse osutamise lepingu ülesütlemise avaldusele, mistõttu on kostja teavitus

lepingu ülesütlemisest kehtivaks ülesütlemiseks piisav.

42.Internetiteenuse osutamise lepingu ülesütlemiseks olid täidetud nii ärikliendi

internetipanga kasutustingimuste punkti 54 kui ka punkti 57 eeldused:

a.

Ärikliendi internetipanga kasutustingimuste punkt 54 annab kostjale õiguse öelda

leping korraliselt üles ühekuulise etteteatamisajaga. Kostja andis hagejale

internetiteenuse lepingu ülesütlemisest teada 04.12.2019 ning lepingu ülesütlemise

kuupäevaks oli 06.01.2020. Järelikult olid internetipanga kasutustingimuste punkti

54 eeldused täidetud.

b. Ärikliendi internetipanga kasutustingimuste punkt 57 sätestab, et leping lõpeb juhul,

kui ärikliendi internetipangaga ei ole seotud ühtegi panga ja pangaga samasse gruppi

kuuluva ettevõtte toodet või lepingut. Kuivõrd kostja ütles kehtivalt üles kõik

hagejaga sõlmitud arvelduskontolepingud, ei saanud internetiteenuse leping olla

enam seotud ühegi arvelduskontoga. Järelikult on kostja hagejaga 16.04.2015

sõlmitud internetiteenuse osutamise lepingu kehtivalt üles öelnud.

43.Kostjal oli lepingute ülesütlemiseks mõjuv põhjus. Ülesütlemine oli tingitud sellest, et

hageja ärimudel ei vastanud kostja riskiisule. Vastavalt RahaPTS §-ile 10 on

krediidiasutus kohustatud määrama riskide tasemed ja riskide tüübid, mida ta on valmis

oma tegevuse käigus võtma oma majandustegevuse ja strateegiliste eesmärkide elluviimise

nimel. Kostja on oma sisemiste protseduurireeglite ja riskiisuga määratlenud, milliste

kriteeriumite järgi kostja krediidiasutusena kliendisuhteid loob ja hoiab. Kostja on

sisereeglitega sätestanud, et kliendisuhte loomisel ja hoidmisel on eelduseks, et kliendil on

tugev seos Eestiga (juriidilise isiku omanikud on Eesti residendid, tema äritegevus on

seotud Eestiga, investeeringud asuvad Eestis), kliendi tegevus on kostja jaoks läbipaistev

ja kliendi pangatehingutes kasutatava vara päritolu on selge ja kostja jaoks lihtsalt

tuvastatav.

44.Kostja on oma riskiisus määratlenud, et:



finantsteenuste osutajate puhul, kus ärimudelist tulenevalt on panga kontol liikuva vara

päritolu ja vara omanike tausta tuvastamine panga jaoks keerukas protsess, piirdub

2-20-578

riskiisu ainult klientidega, kellel on tugev seos Eestiga ja kelle taust, investorid ja vara

päritolu on panga jaoks läbipaistvad.



äriühingutega, kus tegelikke juhte esindavad selleks palgatud töötajad/ettevõtted, kes

reaalselt igapäevase äriühingu juhtimisega kokku ei puutu, puudub pangal kliendisuhte

loomiseks riskiisu, kuna pangal puudub teadmine äriühingu tegelikest juhtidest, klienti

esindavate isikute vastutuse sisust ja ulatusest ning piisav kindlustunne esindajate

kaudu pangani jõudva informatsiooni kvaliteedist ja usaldusväärsusest.



W on riskiisus seadnud limiidid riskiriikidega tehtavate maksete osas. Riskiriikidega

arveldavate klientide ja nende omanike taust ja vara päritolu peab olema panga jaoks

läbipaistev ja lihtsalt tuvastatav.

45.Hageja ei ole kostja riskiisule vastav klient. Hageja ei ole tegelikult Eestis faktiliselt

tegutsev ettevõte, kelle taust ja investorid oleksid kostja jaoks läbipaistvad. Hageja on

sisuliselt ilma töötajateta ning faktiliste juhatuse liikmeteta juriidiline keha Euroopa

Liidus, mis lihtsustab xxx ettevõtte äritegevust. On ilmne, et arvukad arvelduskontod

Euroopa Liidus on hagejale vajalikud eelkõige rahaliste vahendite ülekandmiseks

kolmandatest riikidest. Ehkki kostja on korduvalt küsinud hagejalt suuremate investorite

andmeid, on hageja andmete esitamisest keeldunud. Järelikult ei ole hageja isikuks, kellel

oleks tugev seos Eestiga ning kelle taust, investorid ja vara päritolu oleksid kostja jaoks

läbipaistvad.

46.Arvelduskontolepingu tingimuste punkt 74 ei ole tühine ning on kooskõlas seadusega.

VÕS § 720 lg 2 näeb ette, et makseteenuse pakkuja võib makseteenuse lepingu üles öelda

juhul, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud.

Ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg ei tohi olla lühem kui kaks kuud. Eeldusel, et

makseteenuse pakkuja ei ole tarbija (mida hageja ei ole), lubab VÕS § 73314 lg 6

makseteenuse pakkujal jätta VÕS § 720 lg 2 täiesti kohaldamata või leppida VÕS § 720

lõikes 2 sätestatust erinevalt. Viidatud erandist lähtudes on kostja kasutanud oma õigust

korraliselt ülesöeldavate lepingute tähtaegu muuta ning sätestanud etteteatamistähtajaks

ühe kuu.

47.Makseteenuse lepingute regulatsiooni eesmärk on eelkõige kaitsta tarbijat. VÕS § 720 ja

VÕS § 73314 lg 6 on võetud Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu direktiiviga nr 2007/64/EÜ

makseteenuste kohta siseturul, mis on nüüdseks asendunud Euroopa Liidu direktiiviga nr

2015/2366 („direktiiv“). Direktiivi artikkel 55 lõige 3 sedastab sarnaselt VÕS § 720 lõikes

2 sätestatule, et juhul kui pooled on nii kokku leppinud, võib makseteenuse pakkuja

tähtajatu lepingu kahekuulise etteteatamisajaga lõpetada, kuid sarnaselt VÕS § 73314

lõikele 6 sätestab artikkel 38 kõige 1 sellest olulise erandi. Erandi kohaselt võivad pooled

kokku leppida, et jaotist (millesse kuulub muu hulgas artikkel 55) ei kohaldata tervikuna

või osaliselt, kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija: „[K]una tarbijad ja ettevõtjad ei ole

samas olukorras, ei vaja nad ka samal tasemel kaitset. Kuigi on oluline tagada tarbijate

õigused sätetega, millest ei ole võimalik lepinguga kõrvale kalduda, on asjakohane

võimaldada ettevõtjatel ja organisatsioonidel ka teisiti kokku leppida juhtudel, kui

tegemist ei ole tarbijaga.“ Hageja ei ole tarbija, mistõttu on erandi kohaldamine

põhjendatud ega kahjusta hageja huve majandus- ja kutsetegevuses tegutseva juriidilise

isikuna.

48.Arvelduskontolepingu punkt 74 ei riku lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu

ebamõistlikult hageja kahjuks. Kõnealuse punkti näol on tegemist tavapärase lepingu

korralise ülesütlemise alusega juhuks, kui pooled on sõlminud tähtajatu lepingu. Selline

2-20-578

punkt ei riku ega saagi rikkuda ebamõistlikult hageja õigusi. Arvelduskontolepingu

tingimuste punkt 72 näeb ette lepingu korralise ülesütlemise õiguse ka hagejale, kusjuures

hagejal on õigus leping korraliselt üles öelda igal ajal ning ilma kostjat sellest ette

teavitamata. Järelikult ei ole arvelduskontolepingu punktiga 74 rikutud lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu ebamõistlikult ühe või teise poole kahjuks.

Arvelduskontolepingu tingimuste kohaselt on hagejale loodud lepingu lõpetamiseks

oluliselt leebemad tingimused, kui kostjale.

49.Asjakohased ei ole hageja viited teiste pankade praktikale, mille kohaselt on mõistlik

tähtaeg vähemalt kolm kuud. Nii siseriiklik regulatsioon kui ka Euroopa Liidu õigus näeb

ette, et etteteatamistähtajaks on kaks kuud, mis on eeskätt mõeldud kaitsmaks tarbija kui

nõrgema poole õigusi ning millest VÕS § 73314 lg 6 lubab veelgi lühema tähtaja

sätestamist majandus- ja kutsetegevuses osalevale lepingupoolele. Kostja on eeltoodut

arvestades leppinud hagejaga lepingute korralisel ülesütlemisel kokku ühekuulise

etteteatamisaja. Hageja poolt väidetav kolmekuuline tähtaeg ei tulene ühestki õigusaktist

ega teiste krediidiasutuste praktikast. Vastupidi, Eesti suurimate pankade tingimused

näevad kliendile ülesütlemisest etteteatamiseks samuti vaid ühekuulise tähtaja. AS-i xxx

arvelduskonto lepingu tingimuste punkt 13.3, AS-i Y W makseteenuse lepingu tingimuste

punkt 14.5 koosmõjus üldtingimuste punktiga 14.1 ning xxx W AS-i arvelduslepingu

tüüptingimuste punkt 10.3.3 võimaldavad pangal igal ajal lepingu ühepoolselt üles öelda,

teatades sellest juriidilisest isikust kliendile vähemalt 1 (ühe) kuu ette. Järelikult, võttes

teiste pankade praktikat arvesse, peetakse Eesti krediidiasutuste seas ühekuist

etteteatamistähtaega mõistlikuks.

50.Asjakohased ei ole hageja viited makseteenusele kui elutähtsale teenusele (vt hagi, p 28).

Makseteenuse kui elutähtsa teenuse näeb hädaolukorra seadus ette eelkõige hädaolukorras,

mis tähendab seda, et hädaolukorras peab krediidiasutus tagama makseteenuse toimimise

järjepidevuse ja katkematu osutamise. Hädaolukorraseaduses sätestatud regulatsioon ei

tähenda aga seda, et krediidiasutus kohustub valimatult teenindama kõiki soovijaid ega ka

seda, et krediidiasutusel on keelatud kliendisuhteid lõpetada. Veel vähem tähendab

hädaolukorraseaduse regulatsioon seda, et kostjat oleks võimalik sundida teenindama

valimatult kliente hädaolukorravälisel ajal. Makseteenus on küll elutähtis teenus, ent

kostjale ei tulene sellest kohustust sundkorras teenindada kõiki kliente, jättes täielikult

tähelepanuta kostja riskiisu ja hageja ärimudeli problemaatilisuse.

51.Väär on hageja väide, justkui saaks tüüptingimuste tühisuse korral öelda lepinguid üles

üksnes erakorraliselt (vt hagi, p 35). Hageja väitel kohaldub tüüptingimuse tühisuse korral

hageja ja kostja vahelistele lepingutele VÕS § 41 teine lause, mille kohaselt kohaldatakse

tühise tingimuse asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Viidatud sättest teeb

hageja põhjendamatu järelduse, justkui oleks kostjal seadusest tulenevalt õigus öelda

makseteenuse lepingud hagejaga üles vaid erakorraliselt (vt hagi, p 35). VÕS § 720 näeb

makseteenuse pakkujale õiguse öelda makseteenuse lepingu üles ka korraliselt, kui leping

on tähtajatu ja pooled on ülesütlemises kokku leppinud. Isegi, kui arvelduskontlepingu

tingimuste punkt 74 olekski tühine (kostja seda ei mööna), saaks see olla tühine üksnes

ärikliendile ülesütlemistähtaja pikkust sätestavas osas. Osas, mis näeb kostjale ette õiguse

arvelduskontolepingud klientidega korraliselt üles öelda, ei ole ega saagi olla

arvelduskonto tingimuste punkt 74 tühine. Järelikult on kostjal õigus öelda

makseteenuselepingut üles korraliselt ka seadusest tuleneval alusel.

2-20-578

52.Asjakohatu on arvelduskontolepingu ülesütlemise võrdlus ärikeeluga (vt hagi, p 30).

Ärikeeld, mis välistab igasuguse äritegevuse, ja arvelduskontolepingu lõpetamine hagejast

endast tulenevatel asjaoludel, ei ole võrreldavad institutsioonid.

53.KAS § 89 lg 9 on Põhiseadusega kooskõlas. Normi kohtus põhiseadusevastaseks

tunnistamine ja kohaldamata jätmine ning sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamise eelduseks on vaidlusaluse normi asjassepuutuvus. Riigikohtu praktika kohaselt

on asjassepuutuvaks norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille

põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti, kui selle põhiseaduspärasuse

korral (3-2-1-140-12, p 18). Seega peab normi asjassepuutuvuseks olema täidetud kaks

tingimust: 1) normi tuleb asja lahendamisel kohaldada ja 2) norm on asja lahendamise

seisukohalt otsustava tähendusega.

54.KAS § 89 lg 9 ei ole primaarseks normiks, mida tuleb käesolevas asjas kohaldada.

Käesolevas vaidluses lahendatakse küsimust lepingute ülesütlemise õiguspärasusest.

Selleks tuleb kõigepealt hinnata arvelduskontolepingu tingimusi ja makseteenuse lepingu

ülesütlemist reguleerivaid seadusesätteid, mitte aga kostja ja hageja vahel üldiselt

kehtivaid lepinguvabaduse põhimõtteid. Järelikult ei tule KAS § 89 lg-t 9 kohaldada asja

sisuliseks lahendamiseks. KAS § 89 lg 9 küll puudutab vaidluse valdkonda, ent selle sätte

kohaldamisest ei sõltu käesoleva vaidluse lahendus. Riigikohus on taolisel juhul leidnud,

et säte võib põhimõtteliselt puudutada vaidlusalust valdkonda, kuid konkreetses asjas seda

siiski kohaldada ei tule. Sellise sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks

puudub alus (3-3-1-41-12, p 14).

KAS § 89 lg 9 ei ole asja lahendamisel otsustava tähtsusega. Asjassepuutuvuse peamiseks

kriteeriumiks on vaidlusaluse normi otsustavus asja lahenduskäigu määramisel. Otsustava

tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral

otsustama teisiti, kui põhiseadusele vastavuse korral (3-4-1-5-02, p 15). Otsustus sisaldub

lahendi resolutsioonis. Seetõttu peab säte mõjutama resolutsiooni sisu. Käesolevas asjas on

ilmne, et kui põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab, et KAS § 89 lg 1 ei ole

mingis osas põhiseadusega kooskõlas, ei pruugi vastav järeldus mõjutada käesoleva

vaidluse sisu, kuivõrd korralise ülesütlemise eeldused võivad olla täidetud ka ilma KAS §

89 lg-t 9 kohaldamata.

55.Kui kohus leiab siiski, et KAS § 89 lg 9 on käesoleva vaidluse lahendamise eelduseks

(mida kostja ei mööna), palub kostja jätta hageja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks rahuldamata. KAS § 89 lg 9 on põhiseaduslikkuse järelevalve juba

läbinud ning on seetõttu krediidiasutuste ja nende klientide lepingu- ja ettevõtlusvabaduse

tagamiseks sobiv, vajalik ning proportsionaalne.

KAS § 89 lg 9 alusel krediidiasutustele sätestatud lepinguvabadus ei ole piiramatu, nagu

hageja seda väidab (vt hagi, p II). KAS § 89 lõike 9 kitsendused järelduvad juba ainuüksi

sätte sõnastusest, millest nähtub, et krediidiasutus võib küll vabalt otsustada, keda

teenindada või keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Üks taoline erinorm ehk

kitsendus krediidiasutuse õigusele valida ise oma kliente on kehtestatud näiteks

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (MERAS) §-is 638, mille eesmärk on tagada

makseasutustele võimalus osutada teenust mittediskrimineerivatel ja objektiivsetel alustel.

Ka Euroopa Parlamendi esitatud raportis on selgitatud, et põhimaksekonto avamisel tuleb

lähtuda üksnes objektiivsetest põhjustest, mis puudutavad näiteks rahapesu rahastamist

käsitlevate õigusaktide mittetäitmist, pettust, usalduse kuritarvitamist jms. Praeguses asjas

2-20-578

diskrimineerimisele viitavaid asjaolusid ei esine, mistõttu sai kostja arvestada

vaidlusaluste lepingute ülesütlemisel muu hulgas KAS § 89 lg-ga 9, mis võimaldab

krediidiasutusel teenindada vaid tema riskiisule vastavaid kliente. Seega ei ole

krediidiasutustele sätestatud lepinguvabadus absoluutne ning seda on võimalik seadusega

piirata. Hageja ei ole sellist piirangut välja toonud ning kostja hinnangul taolist piirangut ei

esine ega saagi esineda.

KAS § 89 lg 9 ei piira alusetult krediidiasutuste klientide ettevõtlusvabadust. Seadusandja

on KAS § 89 lg 9 kohta käivas seletuskirjas märkinud, et sisuliselt on tegemist

lepinguvabaduse põhimõtte rakendamisega, mis on vaba ettevõtluse aluseks. Samas on

märgitud, et põhimakseteenuste osutamise lepingu sõlmimisel peab krediidiasutus lähtuma

RahaPTS-st ning ärisuhte loomisel hindama kliendi juures kõiki olulisi aspekte, sealhulgas

rakendama RahaPTS § 13 kohaseid hoolsusmeetmeid. Kliendi teenindamine

krediidiasutuste poolt on igati põhjendatud, kui klient esitab krediidiasutusele kõik

RahaPTS-ist tulenevate meetmete täitmiseks ette nähtud dokumendid ja andmed. Seega ei

saa pidada krediidiasutuste ettevõtlusvabadust piiratuks olukorras, kus klient

krediidiasutuste päringutele täiendavate dokumentide ja/või andmete osas ei vasta või

täidab need korduvatele nõudmistele vaatamata mittenõuetekohaselt. KAS § 89 lg 9

eesmärk on tagada, et krediidiasutused teenindaksid vaid neid kliente, kelle

dokumentatsioon on korras ning vastab rahapesu tõkestamist reguleerivatele nõuetele.

KAS § 89 lõikega 9 on seadusandja tasakaalustanud ranged krediidiasutustele RahaPTSist

tulenevad piirangud. Juhul, kui krediidiasutustele antud ulatuslikust diskretsioonist valida

lepingupartnereid vaadatakse mööda, sattuvad krediidiasutused põhjendamatult olukorda,

kus arvelduskontode avamine rikub RahaPTS-ist tulenevaid nõudeid. Järelikult jättes

krediidiasutusi sedavõrd ulatuslikust lepinguvabadusest ilma, kohustaks kohus

krediidiasutusi sundkorras avama arvelduskontosid kõigile soovijatele, hoolimata sellest,

kas klient esitab krediidiasutusele kõik andmed RahaPTS-ist tulenevate hoolsusmeetmete

täitmiseks või mitte. Selline olukord on lubamatu ning just sellist olukorda on RahaPTS

mõeldud vältima.

56.Hageja viide lepingutruuduse põhimõttele ei ole asjakohane. Hageja väitel laieneb KAS §

89 lg 9 justkui üksnes lepingu sõlmimisele, mitte aga lepingu lõpetamisele (vt hagi, p 39).

Hageja seisukoht ei ole seadusega kooskõlas. KAS § 89 lg 9 on ette nähtud

tasakaalustamaks krediidiasutustele RahaPTS-iga sätestatud piiranguid. RahaPTS § 42 lg 1

kohaselt on krediidiasutusel muu hulgas keelatud luua ärisuhet või seda lõpule viia, kui

krediidiasutus ei suuda täita rahapesu tõkestamiseks ette nähtud hoolsusmeetmeid. Samuti

kohustab RahaPTS § 23 teostama kliendi ja krediidiasutuse vahelise ärisuhte seiret.

Kuivõrd RahaPTS-is sätestatud piirangud laienevad nii ärisuhte loomisele, ärisuhte

elluviimisele kui ka ärisuhte lõpetamisele, ei ole põhjendatud hageja seisukoht, justkui

KAS § 89 lg 9 laieneb vaid kitsalt lepingulise suhte loomisele ega hõlma lepingulise suhte

täitmist ja lõpetamist. Seega on krediidiasutuse riskiisu mõeldud eelkõige ennetamaks

RahaPTS § 43 lg 2 punkti 2 alusel tekkida võivaid olukordi. Kui krediidiasutus leiab, et tal

puuduvad ressursid kõrgema riskiga klientide teenindamiseks, on krediidiasutusel

iseenesestmõistetavalt õigus teenindada üksnes neid kliente, kelle teenindamiseks saab

krediidiasutus rakendada kõiki seadusest tulenevaid meetmeid. Hageja puhul ei olnud

seadusest tulenevate meetmete rakendamine võimalik ning hageja taoliste meetmete

rakendamisele ei aidanud ka kaasa, mistõttu ei jäänud kostjal üle muud, kui lepingulised

suhted hagejaga lõpetada.

2-20-578

57.KAS § 89 lg 9 proportsionaalsuse hindamisel ei saa jätta tähelepanuta krediidiasutuse

huve. Hageja väitel ei ole KAS § 89 lg 9 proportsionaalne, kuivõrd säte moonutab

ettevõtlusvabaduse kui põhiõiguse olemust krediidiasutuste klientide suhtes (vt hagi,

punktid 45–46). Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et ka kostja on eraõiguslik ettevõte.

Seega tuleb KAS § 89 lg 9 sisu hindamisel kaaluda nii kostja (krediidiasutuse) kui ka

hageja (krediidiasutuse kliendi) ettevõtlusvabadusele seatud piiranguid. Hagejal on antud

juhul võimalik teostada ettevõtlusvabadust seeläbi, et ta avab arvelduskonto mõnes muus

Eesti või Euroopa Liidu krediidiasutuses. Kostjal analoogne valikuvabadus puudub,

kuivõrd juhul, kui järelevalveasutused tuvastavad kostja kliendiportfellis puudujääke (nt

rahapesu tõkestamise meetmetele mittevastavust mõne kliendi tegevuses), ei ole kostjal

võimalik üleastumist tagantjärele parandada. Seetõttu on kostja kohustatud ennetama

tagajärgi, mille võib kostjale kaasa tuua RahaPTS-is sätestatud meetmete rikkumine,

lõpetades lepinguid klientidega, kelle tegevuses esineb vastav kahtlus. Krediidiasutuste

klientidele (sealhulgas hagejale) on omakorda antud võimalus tegutseda Eesti Vabariigi

majandusruumis seadusega sätestatud meetmeid järgides, mistõttu piisava

dokumentatsiooni olemasolu korral ei ole klientide ettevõtlusvabadus piiratud. Järelikult,

KAS § 89 lg 9 ei piira krediidiasutuste klientide ettevõtlusvabadust. Isegi, kui see nii

oleks, siis hinnates hagejale ja kostjale seadusega ette nähtud piiranguid, on KAS § 89

lõikes 9 sätestatud piirangud krediidiasutuste klientidele proportsionaalsed, vajalikud ja

sobivad, tõkestamaks majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks

ning tagamaks ettevõtluskeskkonna läbipaistvuse ja usaldusväärsuse.

58.Hagejal puudub õiguslik tuvastushuvi. Hageja on esitanud hagis 118 arvelduskontolepingu

kehtivuse tuvastamise ja arvelduskontolepingu tingimuste punkti 74 (kehtis kuni

31.12.2019) tühisuse tuvastamise nõuded. Hageja ei ole üheski dokumendis toonud esile

oma õiguslikku tuvastushuvi. Veelgi enam, hageja tõdes oma 20.04.2020

menetlusdokumendis, et vaidlus on kaotanud tema jaoks majandusliku sisu, kuivõrd

hagejal õnnestus avada endale arvelduskonto teises pangas. Hageja lisas samas

dokumendis, et vaidluse majanduslik põhjendus on ära langenud. Järelikult on ära

langenud ka hageja õiguslik tuvastushuvi.

Riigikohus on selgitanud, et õigusliku huvi puudumise korral peab kohus jätma

hagiavalduse kooskõlas TsMS § 371 lg 2 punktis 2 sätestatuga menetlusse võtmata või

kooskõlas TsMS § 423 lg 2 punktis 2 sätestatuga läbi vaatamata. Riigikohus on selgitatud,

et õigusliku huvi tuleb kontrollida igas menetluse etapis. Erialakirjanduses on sedastatud,

et kui tuvastushuvi menetluse kestel ära langeb, ei ole asja menetlemise eeldused enam

täidetud ja hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole õigusliku

tuvastushuvi puudumisel kohtul hagi läbi vaatamata jätmise osas kaalutlusõigust, kuivõrd

see on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Kostja palub jätta hagi õigusliku

tuvastushuvi puudumise tõttu läbi vaatamata.

59.Hageja nõuete läbi vaatamata jätmist toetab viimase aja kohtupraktika (tsiviilasjas nr 2-20-

745 tehtud Harju Maakohtu 16.12.2020 määrus). Kohus jättis hagi viidatud asjas läbi

vaatamata perspektiivituse tõttu TsMS § 423 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel. Lahend on

tänaseks jõustunud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

60.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et

hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1

järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

2-20-578

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise,

mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised.

TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab,

mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

61.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude osas:



16.04.2015 sõlmisid pooled esimese arvelduskonto lepingu (I kd, tlk 7-11), kokku on

kostja avanud 118 arvelduskontot, neist viimane 03.12.2019 (I kd, tlk 171-172);



16.11.2017 väljastas Politsei- ja Piirivalveamet otsusega nr xxx hagejale tähtajatu

tegevusloa nr XXX finantseerimisasutusena tegutsemiseks (I kd, tlk 12);



04.12.2019 teatas kostja, tuginedes arvelduskontolepingu tingimuste punktile 74, et

sulgeb kõik hageja kontod W-s, loetledes edastatud kirjas 118 sulgemisele kuuluvat

pangakontot, ja lõpetab kõik nende kontodega seotud teenuslepingud alates

06.01.2020 (I kd, tlk 26-27);



05.12.2019 vastas hageja kostja teavitusele, et plaanib esitada põhjendatud taotluse

kontode sulgemise tähtaja pikendamiseks, sest W-i antud ühekuuline tähtaeg langeb

suures osas pühade ja puhkuste perioodile (I kd, tlk 36);



10.12.2019 esitas hageja kostjale kirjaliku taotluse pikendada kontode sulgemise

tähtaega ühe kuu võrra, s.o. kuni 06.02.2020 (I kd, tlk 37-38);



17.12.2019 vastas kostja kontode sulgemise pikendamise taotlusele eitavalt (I kd, tlk

40);



18.12.2019 esitas hageja kostjale palve täiendavalt arutada võimalusi ja leida ajutine

lahendus, et kontode sulgemise tähtaega pikendada (I kd, tlk 41);



20.12.2019 vastas kostja taotlusele eitavalt (I kd, tlk 42);



02.01.2020 esitas hageja kostjale veel kord taotluse siiski pikendada kontode

sulgemise tähtaega 45 kalendripäeva, sest pühade perioodi tõttu ei ole uute kontode

avamine õnnestunud ja W kontode sulgemine sisuliselt seiskaks äriühingu

majandustegevuse (I kd, tlk 43);



06.01.2020 teatas kostja, et tal õigus sõltumata põhjusest leping korraliselt üles öelda,

teatades ärikliendile ette üks kuu.

62.Hageja palub: tuvastada poolte vahel sõlmitud arvelduskontolepingu kehtivus, tuvastada

arvelduskontolepingu tingimuste punkti 74 (kehtis kuni 31.12.1019) tühisus ning

kohustada AS W W nimetatud arvelduslepingut täitma, sh osutama internetipanga

teenuseid.

63.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märgib, et: (i) hagejal puudub tuvastushuvi; (ii)

pooltevaheline arvelduskontoleping on kehtivalt korraliselt üles öeldud; (iii) vaatamata

sellele, et kostja ei pea korralist ülesütlemist põhjendama, esines arvelduskontolepingu

ülesütlemiseks mõjuv põhjus (hageja tegevus ei vastanud kostja riskiisu reeglitele ning

RahaPTS-s sätestatud reeglitele); (iv) arvelduskontolepingu tingimuste punktis 74

sätestatud 1 kuuline lepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg on mõistlik, mistõttu ei

ole see tüüptingimus tühine (mh ei ole hageja puhul tegemist tarbijaga, mistõttu on VÕS §

VÕS § 73314 lg 6 alusel põhjendatud kohaldada VÕS § 720 lg-s 2 sätestatud tähtajast

lühemat tähtaega, mida praktiseerivad ka teised kostjaga sarnased suuremad makseteenuse

2-20-578

pakkujad); (vi) internetipanga teenuse osutamise leping on samuti kehtivalt üles öeldud;

(vii) KAS § 89 lg 9 on põhiseadusega kooskõlas ega ole käesoleva asja lahendamisel

primaarse tähtsusega.

64.Esmalt käsitleb kohus tuvastushuviga seonduvat. Riigikohus on lahendi nr 2-17-18531/37

p-is 19 märkinud järgmist: „TsMS § 371 lg 2 p-s 2 ja § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alustel

võib kohus vastavalt jätta hagiavalduse menetlusse võtmata või jätta hagi läbi vaatamata.

Kolleegium nõustub hagejaga, et viidatud sätetest tuleneb kohtule võimalus, mitte aga

kohustus selliselt toimida (Riigikohtu 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

72-14, p 14).“ Eeltoodust nähtub, et hagi läbivaatamata jätmine on kohtu õigus, mitte

kohustus. Tuvastushuvi puudumise vastuväide esitati menetlusse selle lõppstaadiumist,

mistõttu leiab kohus, et sellises olukorras puudub põhjus hagi läbivaatamata jätmiseks

ning hagi tuleb lahendada sisuliselt (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II,

kommenteeritud väljaanne, Tallinn , lk 406, p 3.1.3.1.b).

Kohus nõustub käesoleval juhul kostjaga, et hagejal puudub hagi esemeks oleva nõude osa

tuvastushuvi. Õiguskirjanduses on tuvastushuvi ajalist kriteeriumit sisustades märgitud, et

aktuaalne oht hageja õiguslikule positsioonile ja sellest tulenev vajadus saavutada

õigusselgus peab olemas olema tuvastushagi esitamise ajal ja kuni asja sisulise arutamise

lõpuni (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, kommenteeritud väljaanne, Tallinn , lk

407, p 3.1.3.4.a). Kui algselt oli hageja tuvastushuviks kontode avamine ning arveldamise

jätkamine ja seda eelkõige põhjusel, et lepingu lõpetamine jäi aastavahetuse ja pühade

perioodi ning uue arvelduskonto avamine on ajakulukas ettevõtmine, siis menetluse kestel

on hageja teatanud, et tal on õnnestunud sõlmida uus arvelduskontoleping ning korraldada

oma tegevus ümber, mistõttu puudub tal käesoleva vaidluse osas „majanduslik huvi“.

Hageja ei ole selgitanud, milles seisneb tema aktuaalne ja kestev tuvastushuvi pärast

„majandusliku huvi“ äralangemist. Kohtu hinnangul tuleb sellest järeldada, et hagejal

puudub käesoleval ajal kestev ja aktuaalne tuvastushuvi, mistõttu esineb juba ainuüksi

seetõttu alus hagi rahuldamata jätmiseks.

65.Järgnevalt analüüsib kohus, kas tegemist on korralise või erakorralise ülesütlemisega ning,

milline on õiguspärane ja mõistlik etteteatamisaeg.

Arvelduskontolepingu tingimuste p 70 sätestab, et leping jõustub selle allkirjastamisest ja

on sõlmitud määramata tähtajaks – tegemist on tähtajatu lepinguga. Olemuselt on tegemist

lepinguga, mis on suunatud korduvate kohustuste täitmisele – pangakontol paikneva

kliendi rahaga maksete tegemine panga poolt kliendi korraldusel, jmt toimingud. VÕS §

195 lg 3 sätestab taolise lepingu legaaldefinitsiooni - püsiva kohustuse või korduvate

kohustuste täitmisele suunatud lepingu näol on tegemist kestvuslepinguga. Sama säte näeb

ette, et kui nimetatud leping on sõlmitud tähtajatult (mida see käesoleval juhul on), võib

kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga selle korraliselt üles öelda.

Vaidlusaluse ülesütlemisavalduse esemeks olevate lepingute puhul on seega tegemist

tähtajatute kestvuslepingutega, mille suhtes on kohaldatav mh korraline ülesütlemine. Ka

arvelduskontolepingu tingimuste p 74 sätestab, et kostja võib lepingu sõltumata põhjusest

korraliselt üles öelda, teatades hagejale kui ärikliendile sellest ette 1 kuu. Nimetatud sättele

on kostja lepingu ülesütlemisel ka tuginenud.

Riigikohus on lahendi nr 2-17-9268 p-is 18.1 selgitanud, et kuna lepingu ülesütlemise

õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on õigussuhet lõpetava

kujundusõigusega, piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest (VÕS § 1 lg 1, § 195

lg-d 1 ja 2).

2-20-578

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud kostja seisukoht, et kostja

04.12.2019 ülesütlemisavaldus, mille alusena on kostja märkinud arvelduskontolepingu

tingimuste p 74, on korraline ülesütlemisavaldus. Ülesütlemisavalduse sisu ning kostja

poolt välja toodud õiguslik alus ei anna ruumi teistsugusteks tõlgendusteks. Kostja ei ole

avalduses hagejale ette heitnud mistahes rikkumisi või põhjendusi lepingu lõpetamiseks,

vaid üksnes viidanud lepingutingimusele, mis annab aluse ilma põhjendamata lepingu

korraliselt üles öelda.

Arvestades, et tegemist oli korralise ülesütlemisega, oli mõistlik etteteatamistähtaeg

arvelduskontolepingu ülesütlemiseks 2 kuud VÕS § 720 lg 2 sätestatud üldreegli kohaselt,

millest lühema tähtaja võib VÕS § 73314 lg 6 alusel kokku leppida üksnes tarbijaks

mitteoleva isikuga. Puudub vaidlus, et hageja ei ole tarbija, vaid majandustegevuses

tegutsev juriidiline isik. Käesoleval juhul on pooled sätestanud etteteatamistähtajaks 1 kuu

ning nimetatud tingimus on eeltoodust tulenevalt kooskõlas seadusega.

Kuivõrd kohtu hinnangul on tegemist korralise ülesütlemisega, siis ei analüüsi kohus

poolte väiteid, mis seonduvad erakorralise ülesütlemise eelduseks oleva mõjuva põhjuse

olemasoluga, mh et hageja tegevus ei vastanud väidetavalt kostja riskiisu reeglitele ning

RahaPTS-s sätestatud reeglitele.

66.Korralise ülesütlemise tähendus seisneb selles, et pooled seovad end sõlmitud lepinguga

vaid senikauaks, kuni mõlemad pooled on selle jätkumisest huvitatud. Riigikohus on

lahendi nr 3-2-1-79-3 p-is 28 selgitanud et kui ühel poolel ei ole enam huvi jätkata

lepingut, võib ta üldjuhul selle lepingulise suhte lõpetada. Privaatautonoomia hõlmab ka

ühe lepingupoole huvi astuda olemasolevast lepingulisest suhtest välja, kui selle jätkamine

ei ole enam võimalik (PS § 19 lg 1). Ei saa mõistlikuks ja loogiliseks pidada olukorda, kus

kostja on kohustatud sisuliselt igavesti hagejaga lepingulises suhtes olema. Seega

põhimõtteliselt võib tähtajatu kestvuslepingu puhul kumbki lepingupool lepingu korraliselt

üles öelda ka ilma mingi konkreetse põhjuseta, juhul kui on kinni peetud mõistlikust

etteteatamistähtajast. Käesoleval juhul on kostja kokkulepitud tähtajast kinni pidanud,

teatades korralisest ülesütlemisest ette 1 kuu. Selle perioodi jooksul pidi hagejal olema

võimalik leida omale uued võimalused teiste krediidiasututega lepingute sõlmimiseks, oma

kliente sellest informeerida ja oma ärisuhted teiste pankade kaudu korraldada. Kostja ei

kanna riski, mis seisneb uute kontode avamise ajakulus. Konto avamise ajakulukus on

suuresti hagejast endast sõltuv (see on eelkõige mõjutatud hageja tegevuse iseloomust,

tema finantseerimise ja ärikorraldusest).

67.Seega saabus kostja 04.12.2019 ülesütlemisavalduse alusel hagejaga sõlmitud

arvelduskontolepingu korralise ülesütlemise tähtaeg 06.01.2020.

68.Järgnevalt analüüsib kohus internetipanga lepingu ülesütlemisega seonduvat. Hageja palub

kohustada kostjat osutama internetipanga teenuseid. Hageja on küll viidanud

internetipanga teenuse osutamise lepingu jätkamise nõudele oma hagi resolutsioonis (vt

hagi resolutsiooni punkt 3), kuid kostja on õigesti märkinud, et hageja ei ole põhjendanud,

miks nimetatud lepingu ülesütlemine on õigusvastane. Ainuüksi see annab aluse nõude

rahuldamata jätmiseks. Siiski märgib kohus järgmist.

69.Nimetatud teenuse osutamise aluseks olnud internetipanga leping äriühingule nr xxx (I kd,

tlk 60 pöördel) sõlmiti poolte vahel 16.04.2015. Ka see leping oli 04.12.2019

ülesütlemisavalduse esemeks. Lepingu tingimuste p 7.1 kohaselt kehtib see lepingus

2-20-578

määratud tähtajani. Samasuguse tingimuse nägi ette ka ülesütlemise hetkel kehtinud

ärikliendi internetipanga kasutustingimuste (I kd, tlk 178-180) p 49. Lepingust nähtub, et

selle lõpukuupäev on 01.01.2099. a. Kuivõrd selle kehtivusaeg on ca 84 aastat, siis tuleb

leping lugeda sisuliselt tähtajatuks. Leping on suunatud korduvate kohustuste täitmisele –

sisuliselt oli kostjal kohustus hageja rahaliste vahenditega toiminguid teha hageja käsundi

alusel kostjale kuuluva internetipanga vahendusel. Kuivõrd ka nimetatud lepingu puhul on

tegemist tähtajatu kestvuslepinguga, siis võis selle korraliselt üles öelda. Lepingu

tingimuste p 54 sellise kokkuleppe ka sätestas, kusjuures etteteatamistähtajaks oli 1 kuu.

Kostja ei ole ülesütlemisavalduses viidanud, mistõttu ja mis alusel nimetatud leping üles

öeldakse. Seadus ei näe ette vorminõudeid internetiteenuse osutamise lepingu ülesütlemise

avaldusele, mistõttu on kostja teavitus lepingu ülesütlemisest kehtivaks ülesütlemiseks

piisav. Samuti ei näe seadus ega leping ette sisunõudeid, mistõttu on selle sisu kohtu

hinnangul piisav.

Kohus nõustub kostjaga, et internetiteenuse osutamise lepingu ülesütlemiseks olid täidetud

nii ärikliendi internetipanga kasutustingimuste punkti 54 kui ka punkti 57 eeldused.

Kasutustingimuste punkt 54 annab kostjale õiguse öelda leping korraliselt üles ühekuulise

etteteatamisajaga. Kostja andis hagejale internetiteenuse lepingu ülesütlemisest teada

04.12.2019 ning lepingu ülesütlemise kuupäevaks oli 06.01.2020. Järelikult olid

kasutustingimuste punkti 54 eeldused täidetud. Kasutustingimuste punkt 57 sätestab, et

leping lõpeb juhul, kui ärikliendi internetipangaga ei ole seotud ühtegi panga ja pangaga

samasse gruppi kuuluva ettevõtte toodet või lepingut. Kuivõrd kostja ütles kehtivalt üles

kõik hagejaga sõlmitud arvelduskontolepingu, ei saanud internetiteenuse leping olla enam

seotud ühegi arvelduskontoga. Järelikult on kostja hagejaga 16.04.2015 sõlmitud

internetiteenuse osutamise lepingu kehtivalt üles öelnud.

70.Seega olid lähtudes lepingute korralisest ülesülemisest hiljemalt 06.01.2020 kõik hagejaga

sõlmitud pangateenuste lepingud korraliselt üle öeldud ja lõppenud.

Isegi, kui asuda seisukohale, et mõistlik etteteatamisaeg on seadusest tulenev 2 kuud, siis

igal juhul olid hiljemalt 04.02.2020 kõik pooltevahelised vaidlusalused lepingud 2 kuulise

etteteatamisaja möödumisel korraliselt lõppenud. Eeltoodust tulenevalt ei oma asjas

tähtsust ka küsimus, kas kostja arvelduskontolepingu tingimuste p 76 (mis sätestab

korralise ülesütlemise tähtajana 1 kuu) on tüüptingimusena (VÕS § 42 lg 1) tühine või

mitte, mistõttu kohus selles suhtes seisukohta ei võta.

71.Hageja leiab, et KAS § 89 lg 9 on põhiseadusega vastuolus. Kostja leiab, et see nii ei ole,

täiendavalt leiab, et ei ole säte käesoleva asja lahendamisel primaarse tähtsusega.

72.PS § 15 lõike 1 teises lauses antud igaühele põhiõigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel

mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks

tunnistamist. PSJKS § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja

lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või

välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise

astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti. PSJKS § 14 lg 2

sätestab, et asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel võib Riigikohus tunnistada

kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, välislepingu või selle

sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis on kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuv. Seejuures ei lahenda Riigikohus õigusvaidlust, mis kuulub lahendamisele

haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate

2-20-578

kohtumenetluse sätete järgi. Asjassepuutuvuse hindamisel peab kohus lähtuma sellest, kas

õigusnormi tuleb kohtuasjas kohaldada (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 2. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-11-02, p 13). Riigikohtu praktika

kohaselt on asjassepuutuvaks norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille

põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse

korral (vt nt RKÜK 26. märtsi 2013. aasta otsus asjas nr 3-2-1-140-12, punkt 18). Taotlus

jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusevastaseks ei ole

protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne

(Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 46).

Kohtu hinnangul ei ole kostja tegevuse hindamisel KAS § 89 lg 9 määrav, vaid lähtuda

tuleb eelkõige VÕS lepingu ülesütlemist reguleerivatest sätetest (VÕS § 195 jj). Seega ei

ole KAS § 89 lg 9 käesolevas asja kohaldatav ning sellest johtuvalt on täitmata normi

asjassepuutuvuse kriteerium. Vaatamata eeltoodule märgib kohus, et KAS § 89 lg 9, mis

sätestab krediidiasutuse õiguse otsustada keda teenindamisele võtta või mitte võtta, ei ole

mõeldud reguleerima äriühingute vahelisi suhteid, vaid eelkõige makseteenuse osutaja ja

tarbija vahelisi suhteid (vt seletuskirja võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde www.riigikogu.ee) ning seda tuleks

tõlgendada nii, et krediidiasutusel on küll valikuõigus, aga see ei tohi põhineda tarbija

kodakondsusel või elukohal st olla diskrimineeriv. Seetõttu tuleb hageja vastav taotlus

jätta läbi vaatamata.

73.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

74.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse

kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on kohus jätnud hagi

rahuldamata, mistõttu leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine

75.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses,

kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja

lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul,

kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel

leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud,

mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab

kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast

tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus

2-20-578

menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes

2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik