2-20-16896/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-16896

Tsiviilasi

XX

(X)

kaebus

kohtutäitur

Elin

Vilippuse

6. novembri

2020. a

otsusele

täiteasjas

nr 022/2020/7132

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. veebruari 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja XX (endine X, isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Aleksei Forstiman

Puudutud isik (kohtutäitur) kohtutäitur Elin Vilippus

(registrikood 12016207)

Puudutatud

isik

(sissenõudja)

YY

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. veebruari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-16896

ning teha uus määrus, millega rahuldada XX kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse

6. novembri 2020. a otsuse peale täiteasjas nr 022/2020/7132.

2. Tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse 9. oktoobri 2020. a sunniraha määramise otsus

ja 6. novembri 2020. a otsus kaebuse kohta täiteasjas nr 022/2020/7132.

3. Rahuldada XX määruskaebus.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda,

v.a riigilõiv, mis jääb kohtutäitur Elin Vilippuse kanda.

5. Määrata kindlaks XX-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

kohtutäitur Elin Vilippuselt välja XX kasuks maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud (riigilõiv) 30 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

2 (7)

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (avaldaja, ema) esitas 16. novembril 2020 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus

tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse (kohtutäitur) 9. oktoobri 2020. a ja 6. novembri 2020. a

otsused täiteasjas nr 022/2020/7132 (täiteasi), kohustada kohtutäiturit avaldaja 19. oktoobri

2020. a kaebust uuesti läbi vaatama ja selle kohta otsust tegema ning jätta menetluskulud

kohtutäituri kanda.

Avalduse kohaselt algatas kohtutäitur YY (sissenõudja, isa) täitmisavalduse alusel avaldaja

suhtes täitemenetluse. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 2. juuli 2020. a määrus (määrus,

täitedokument) tsiviilasjas nr 2-20-9193, millega reguleeriti esialgse õiguskaitse korras lapse ja

isa suhtluskorda. 29. septembril 2020 teatas avaldaja kohtutäiturile, et laps ei soovi kohtuda

isaga ja lapse ettevalmistamiseks kulub 2 nädalat, mistõttu palus kohtutäituril sunniraha

rakendamine edasi lükata. Kohtutäitur jättis taotluse rahuldamata. Selle vaidlustamiseks on

avaldaja esitanud kohtule kaebuse tsiviilasjas nr 2-20-16788.

14. septembril 2020 toimetas kohtutäitur avaldajale kätte 8. septembril 2020 koostatud

sunniraha määramise hoiatuse ning seejärel tegi regulaarselt sunniraha määramise hoiatusi, sh

hoiatas 6. oktoobril 2020. 9. oktoobri 2020. a otsusega määras kohtutäitur avaldajale sunniraha

384 eurot seoses määruse mitte täitmisega 7. ja 8. oktoobril 2020. 19. oktoobril 2020 esitas

avaldaja kohtutäiturile kaebuse 9. oktoobri 2020. a otsuse peale. 6. novembri 2020. a otsusega

jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata.

Avaldaja leiab, et sunniraha ei saanud rakendada, sest määruse resolutsioon ei ole selge. Määrus

ei kohusta avaldajat ega ole tuvastatav, mis koht on lasteaed või selle asukoht. Samuti jättis

kohtutäitur sisuliselt hindamata avaldaja 29. septembri 2020. a taotluse, milles avaldaja

teavitas, et laps ei soovi isaga kohtuda. Seda arvestades ei saa lugeda määruse rikkumiseks

asjaolu, et 7. ja 8. oktoobril 2020 viibis laps välismaal. Lisaks ei ole 6. oktoobri 2020. a hoiatust

avaldajale kätte toimetatud ning 8. septembri 2020. a hoiatuses ei ole määratud kindlaks

kuupäeva, milleni on aega määrust vabatahtlikult täita. 7. oktoobriks 2020 ei olnud möödunud

ka vabatahtliku täitmise tähtaeg, mis ei või olla lühem kui 30 päeva.

Ringkonnakohus jättis ekslikult avaldaja kaebuse tsiviilasjas nr 2-20-16788 rahuldamata. Laps

avaldas 30. oktoobril 2020 kohtutäiturile ja 5. novembril 2020 kohaliku omavalitsuse

sotsiaaltöötajale, et ei soovi isaga kohtuda, mistõttu muutis ka maakohus 3. detsembri 2020. a

määrusega tsiviilasjas nr 2-20-8383 määrusega määratud suhtluskorda.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda.

Kohtutäitur jäi 6. novembri 2020. a otsuses märgitu juurde, et määruse sissejuhatuses on

puudutatud isikuks mh märgitud avaldaja ning kohus on määruses reguleerinud isa ja lapse

suhtluskorda, mistõttu on selge, et nõue on suunatud lapsega kooselava vanema, s.o avaldaja

vastu. Samuti on viide lasteaiale piisav. Detailsem määratlus võiks tekitada vaidlusi. Lisaks

märkis kohtutäitur, et ta ei saa hinnata, kas kohtu määratud suhtluskord on lapse huve arvestav.

Sellega on nõustunud ka maakohus 4. detsembri 2020. a määruses tsiviilasjas nr 2-20-16788.

Vaidlus puudub, et 7. ja 8. oktoobril 2020 viibisid avaldaja ja laps reisil ning isal ei õnnestunud

täitedokumendis määratud ajal lapsega kohtuda. Arvestades, et isa ei andnud nõusolekut

reisimiseks ja Harju Maakohus ei andnud 5. oktoobri 2020. a määruses avaldajale

ainuotsustusõigust lapse viibimiskoha määramiseks, siis oli sunniraha määramine põhjendatud.

3 (7)

Kohtutäitur on 8. septembri 2020. a hoiatuses märkinud hoiatuse täitmise tähtajaks vastavalt

määruse resolutsioonis märgitule. Kuivõrd määruses on reguleeritud suhtluskorra toimumise

aeg üheselt, siis oli avaldajale täpse kuupäevata selge, mis hetkest rakendub sunniraha.

Kohtutäiturile esitatud kaebuse piiridest väljub avaldaja väide vabatahtliku täitmise tähtaja

mitte möödumise kohta. Kui kohus seda siiski käsitleb, siis on oluline märkida, et kohtutäitur

saab asjaoludest ja täitedokumendi resolutsioonist sõltuvalt määrata ka seaduses sätestatust

lühema vabatahtliku täitmise tähtaja.

3. Sissenõudja oma seisukohta ei esitanud.

Esimese astme kohtu määrus

4. Harju Maakohus jättis 19. veebruari 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja

kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust maakohus kindlaks ei määranud.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei kuulu vabatahtliku täitmise tähtaja küsimuse osas

kaebus läbivaatamisele, kuna avaldaja ei ole sellele oma algses kohtutäiturile esitatud kaebuses

tuginenud ning täitmata on kohustusliku kohtueelse menetluse nõue. Määruses on puudutatud

isikuna mh märgitud avaldaja (ema) ning see reguleerib isa ja lapse suhtluskorda, mistõttu on

ilmselge, et määruse täitmata jätmisel on nõue suunatud lapsega kooselava vanema, st avaldaja

vastu. Lasteaed on ka piisava määratlusega. Resolutsiooni liigse detailsuse korral esineb oht

täiendavate vaidluste tekkeks või tekib vajadus resolutsiooni muutmiseks.

Avaldaja on kinnitanud, et kohtutäitur on talle 14. septembril 2020 kätte toimetanud

8. septembril 2020 koostatud sunniraha määramise hoiatuse ja määranud hoiatuse täitmise

tähtajaks vastavalt määruse resolutsioonis märgitule. Olukorras, kus sundtäitmisel on

korduvatele, regulaarsetele ja samasisulistele kohustustele suunatud kohtulahend, ei ole

põhjendatud igakordse kohustuse saabumisel võlgniku täiendav hoiatamine. Samuti puudub

vaidlus, et laps ei kohtunud 7. ja 8. oktoobril 2020 isaga, laps oli sel ajal koos emaga reisil ja

isa ei andnud välisriiki reisimiseks nõusolekut. Avaldaja ei ole tõendanud, et esines alus

sunniraha määramise edasilükkamiseks, sest laps ei olnud valmis 7. ja 8. oktoobril 2020 isaga

kohtuma.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.

Määruskaebuses kordas avaldaja suures osas maakohtus väljatoodut. Määruskaebuse kohaselt

ei näe määruse resolutsioon ette avaldaja rolli lapse isaga suhtlemisel ja ebaselgelt on määratud

lasteaed. Samuti teavitas avaldaja 29. septembri 2020. a taotluses, et laps ei soovi isaga suhelda.

Kuivõrd kohtutäitur määras sunniraha lapse ja avaldaja ära kuulamiseta, siis on kohtutäituri

tegevus õigusvastane.

9. oktoobri 2020. a sunniraha määramise otsuses viitab kohtutäitur 6. oktoobri 2020. a

hoiatusele, mis ei olnud avaldajale kätte toimetatud. 9. oktoobri 2020. a otsusele esitatud

kaebuse lahendamisel ja kohtumenetluse käigus asus kohtutäitur seisukohale, et arvestades

14. septembri 2020. a hoiatuse kätte toimetamist ei oma tähtust 6. oktoobri 2020. a hoiatuse

kätte toimetamata jätmine. Kuna kohtutäitur muutis põhjendusi, siis pidi maakohus kaebuse

lahendamisel hindama ka avaldaja vastuväidet, et vabatahtliku täitmise tähtaeg ei olnud

möödunud, ning seda, kas kohtutäitur saab pärast sunniraha määramist muuta sunniraha

määramise eelduseid.

6. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata. Kohtutäitur jäi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Täiendavalt märkis

kohtutäitur, et võttis sunniraha määramisel arvesse ka kohtutäiturile 6. oktoobril 2020 edastatud

4 (7)

Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna seisukohta, milles kinnitati, et

määrus on kehtiv ega toetatud 29. septembri 2020. a taotluses esitatut, ning Harju Maakohtu

5. oktoobri 2020. a määrust tsiviilasjas nr 2-20-8383, millega jäeti rahuldamata taotlus

suhtluskorra muutmiseks.

7. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus

TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega rahuldab

avaldaja kaebuse kohtutäituri 6. novembri 2020. a otsuse peale, tühistab selle ja sunniraha

määramise otsuse.

9. Ringkonnakohtus vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas kohtutäituril oli

9. oktoobri 2020. a otsusega õigus määrata avaldajale sunniraha täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 26¹ järgi põhjusel, et avaldaja ei taganud täitedokumendiks olnud esialgse õiguskaitse

määruse alusel lapse kohtumist isaga 7. ja 8. oktoobril 2020. Maakohus leidis, et kohtutäituri

sunniraha määramise otsus ja selle peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsus on

õiguspärased. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu.

10. Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu avaldaja seisukohaga, et määruse alusel ei tohtinud

sundtäitmist läbi viia, sest määrusest ei tulene avaldajale kohustust ja lasteaed ei ole piisavalt

määratletud. Täitedokumendiks oleva määruse resolutsioonist (tl 3) on võimalik välja lugeda

menetluse pooled ning piisavalt selge on ka täitmise sisu.

10.1. Kolleegium selgitab, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend on eripärane,

kuna selle täitmist võivad nõuda mõlemad vanemad ja kumbki vanem võib seetõttu olla

täitemenetluses nii sissenõudja kui ka kohustatud isik (Riigikohtu 17. detsembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 61). Lapsega suhtlemise õigust reguleeriva perekonnaseaduse § 143

järgi saab asuda seisukohale, et suhtluskorra sundtäitmise asjades on sissenõudjaks vanem, kes

soovib lapsega suhelda, ning võlgnikuks teine vanem. Seega vaatamata sellele, et avaldajat ei

olnud sõnaselgelt määruses kohustatud isikuna märgitud, puudus kohtutäituril alus arvata, et

võlgnik on keegi muu kui teine vanem.

10.2. Kolleegiumi hinnangul on määruse resolutsioon piisavalt selge ka lapse üleandmise koha

osas. Määruse sisu on arusaadav ja selle täitmist on võimalik kontrollida. Kolleegium nõustub

siinjuures ka maakohtuga, et olukorras, kus analoogsetes asjades on kohtulahendi resolutsioon

sõnastatud liiga detailselt, esineb oht täiendavate vaidluste tekkeks või tekib vajadus lahendi

resolutsiooni muutmiseks. Kolleegium märgib, et lahendi detailsus peab jääma mõistlikkuse

piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi

resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid (Riigikohtu 13. oktoobri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-10, p 14).

11. Samuti ei ole põhjendatud avaldaja seisukoht, et kohtutäituri 9. oktoobri 2020. a sunniraha

määramise otsus ei ole õiguspärane ainuüksi põhjusel, et avaldaja teavitas 29. septembri 2020. a

taotluses kohtutäiturit, et laps ei soovi suhelda isaga.

11.1. TMS § 261 lg 8 kohaselt võib kohtutäitur põhjendatud taotluse alusel sunniraha

rakendamise edasi lükata ja teha uue hoiatuse, milles määrab otsuse täitmiseks uue tähtaja.

Tsiviilasjas nr 2-20-16788 on jõustunud kohtumäärus, milles leiti, et kohtutäitur jättis

lõppastmes õiguspäraselt rahuldamata avaldaja 29. septembri 2020. a taotluse tähtaja

edasilükkamiseks (tl 37–39). Samuti on kohtutäitur tuginenud sellele, et ta võttis 9. oktoobri

2020. a sunniraha määramise otsuse tegemisel arvesse nii kohaliku omavalitsuse 6. oktoobri

2020. a seisukohta, milles kinnitati, et täitedokument on kehtiv kui ka maakohtu 5. oktoobri

5 (7)

2020. a määrust, millega jäeti rahuldamata avaldaja taotlus suhtluskorra muutmiseks.

Kolleegium möönab, et kohtutäitur ei ole neid kaalutlusi otsuses fikseerinud. Samas tuleb nende

põhjendustega kolleegiumi hinnangul siiski arvestada, sest sellest järeldub, et ka kaebuse uueks

läbivaatamiseks saatmisel ei tingiks kõnealune avaldaja vastuväide kaebuse rahuldamist.

Kohtutäitur peab ka vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites lähtuma

formaliseerituse põhimõttest ega saa täitemenetluses asuda hindama kohtulahendi põhjendatust.

11.2. Avaldaja on esile toonud, et laps avaldas 30. oktoobril 2020 kohtutäiturile ja 5. novembril

2020 kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale, et ta ei soovi isaga kohtuda, mistõttu muutis ka

maakohus 3. detsembri 2020. a määrusega täitedokumendiks olnud määrusega rakendatud

suhtluskorda (tl 42–46). Samas leiab kolleegium, et maakohus on õigesti tuginenud sellele, et

avaldaja ei ole tõendanud, et laps ei olnud valmis isaga kohtuma 7. ja 8. oktoobril 2020.

Kolleegium märgib, et sunniraha määramisel on otsustava tähendusega asjaolu, et lahus elava

vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse

tõttu, st kohtutäitur peab tuvastama, et vanem takistab lahus elaval vanemal lapsega suhelda

(Riigikohtu 17. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 69). Kuigi kohtutäitur ei

ole sunniraha määramise otsuses fikseerinud, et vanem on suhtluskorra täitmist takistanud,

mistõttu on otsus nõuetekohaselt põhjendamata, siis on kohtutäitur otsuses kaebuse kohta esile

toonud ja maakohus tuvastanud, et puudub vaidlus selles, et laps ei kohtunud 7. ja 8. oktoobril

2020 isaga, laps oli sel ajal koos emaga reisil ja isa ei andnud välisriiki reisimiseks nõusolekut.

Seega on kindlaks tehtud, et avaldaja takistas nimetatud kuupäevadel lapse ja teise vanema

suhtlemist.

12. TMS § 179 lg-st 2 tuleneb, et kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib kohtutäitur

tema suhtes kohaldada TMS §‑i 183. TMS § 183 viitab omakorda TMS §-le 261, mis reguleerib

sunniraha määramist. TMS § 26¹ lg 7 esimese lause kohaselt on sunniraha lubatud rakendada,

kui adressaadile on tehtud teatavaks otsus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud

tähtaja jooksul täidetud. Sealjuures tuleb teise lause järgi otsus ja hoiatus kohustatud isikule

kätte toimetada. Kolleegium märgib, et kuivõrd kohtutäitur ei ole tõendanud 6. oktoobri 2020. a

hoiatuse (tl 7–9) avaldajale kätte toimetamist, siis ei olnud sellele hoiatusele tuginedes

sunniraha määramine põhjendatud. Samas on kohtutäitur pärast sunniraha määramise otsust

tuginenud sellele, et arvestades 8. septembri 2020. a hoiatuse (tl 5–6) kätte toimetamist ei oma

tähtust 6. oktoobri 2020. a hoiatuse kätte toimetamata jätmine.

Avaldaja on kinnitanud, et ta on 8. septembri 2020. a hoiatuse 14. septembril 2020 kätte saanud.

Samas heitis avaldaja ette, et maakohus ei hinnanud, kas kohtutäitur saab pärast sunniraha

määramist muuta sunniraha määramise eelduseid. Kolleegium märgib, et hilisem põhjenduste

esitamine ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga.

Samas, kui keelata kohtutäituril täielikult kaebemenetluses täiendavate põhjenduste esitamine,

muutuks kohustuslik kohtueelne kaebemenetlus sisutuks, mistõttu tuleb hinnata ka argumente,

mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades otsusele lisab (Riigikohtu 16. detsembri 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 26).

13. Kolleegium nõustub iseenesest maakohtuga, et kui sundtäitmisel on korduvatele,

regulaarsetele ja samasisulistele kohustustele suunatud kohtulahend, ei pruugi olla mõistlik

tõlgendus, et võlgnikku tuleb igakordse kohustuse saabumisel täiendavalt hoiatada. Samas ei

vasta kohtutäituri 8. septembri 2020. a sunniraha määramise hoiatus (tl 5–6) seaduses sätestatud

eeldustele, mistõttu ei olnud ka sunniraha rakendamine 9. oktoobri 2020. a otsusega (tl 10–11)

TMS § 26¹ lg 7 esimesest lause kohaselt praegusel juhul lubatav.

13.1. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et avaldaja vabatahtliku täitmise

tähtaja kohta esitatud väidete osas ei kuulu kaebus läbivaatamisele, kuna avaldaja ei ole sellele

oma algses kohtutäiturile esitatud kaebuses tuginenud. Riigikohus on selgitanud, et kaebus

kohtutäituri otsuse peale lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 15 kohaselt hagita menetluses,

6 (7)

mistõttu on kohtul TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi kohustus kontrollida kohtutäituri

tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel ka näiteks seda, kas esinevad TMS §-s 55

sätestatud arestimise tühisuse alused mh ka juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt

tuginenud (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28, p 17 ja seal

viidatud kohtupraktika). Kuivõrd kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kui hagita asja

lahendamisel kehtib uurimisprintsiip, siis tuleb kolleegiumi hinnangul praeguses asjas ka

kontrollida, kas sunniraha rakendamise kohustuslikuks eelduseks olev vabatahtliku täitmise

tähtaeg oli määratud ja kas see oli sunniraha määramise otsuse tegemise hetkeks möödunud.

13.2. Kolleegium märgib, et kohtutäituril tuleb sunniraha määramise otsuses TMS § 261 lg 2

p 3 järgi määrata kuupäev, milleni on aega otsus vabatahtlikult täita. TMS § 26¹ lg 3 kohaselt

peab hoiatusega otsuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg võimaldama adressaadil

kohustust täita. Seega peab hoiatusest tulenema ning võlgniku jaoks üheselt selge olema, mis

hetkest rakendub temale sunniraha, kui võlgnik täitedokumenti vabatahtlikult ei täida.

Kohtutäituri 8. septembri 2020. a sunniraha määramise hoiatus sellele imperatiivsele nõudele

ei vasta.

Kolleegium ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, et piisav oli sunniraha määramise hoiatuses

viitamine määruse resolutsioonile, sest määruses on reguleeritud suhtluskorra toimumise aeg.

Kohtutäituril tuli TMS § 26¹ lg 2 p 3, lg 3 ja lg 7 koosmõjust tulenevalt igal juhul määrata

kuupäev täitedokumendiks olnud määruse vabatahtlikuks täitmiseks, arvestusega, et määratud

tähtaeg võimaldab ka kohustust täita ning seda vaatamata asjaolule, et täitedokumendiks olev

määrus oli selle resolutsiooni kohaselt viivitamata täidetav (tl 3 pöördel). Praegusel juhul

nähtub 8. septembri 2020. a sunniraha määramise hoiatusest, et kohtutäitur on küll teinud

avaldajale ettepaneku määruse vabatahtlikuks täitmiseks (tl 5), kuid ei ole määranud TMS § 26¹

lg 2 p 3 kohast kuupäeva ning arusaadav ei ole, millisest tähtajast alates võib avaldajale määrata

sunniraha juhul, kui täitedokumendiks olev määrus jääb tema poolt vabatahtlikult täitmata.

13.3. Kuivõrd kohtutäitur jättis avaldajale esitatud sunniraha määramise hoiatuses märkimata

kuupäeva, milleni oli avaldajal aega täitedokumenti täita, siis on asjakohatu kohtutäituri viide

sellele, et kohtutäitur saab määrata ka TMS § 25 lg-s 1 sätestatust lühema vabatahtliku täitmise

tähtaja.

14. Avaldaja on tsiviilasjas esitatud kaebusega vaidlustanud talle sunniraha määramise otsuse

ning kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse sunniraha

määramise otsuse tühistamiseks. Riigikohus on leidnud, et võlgnikul on õigus kohtus

vaidlustada nii kohtutäituri algne tasuotsus kui ka tasuotsuse vaidlustamisel tehtud kohtutäituri

otsus ning jäänud selle seisukoha juurde ka sunniraha määramise vaidluse korral (Riigikohtu 6.

juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8643/28, p 16). Eeltoodut arvestades tühistab

ringkonnakohus kohtutäituri poolt täiteasjas nr 022/2020/7132 avaldaja suhtes nii 6. novembril

2020 tehtud otsuse kui ka 9. oktoobri 2020. a sunniraha määramise otsuse.

Kuigi avaldaja on palunud kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatamata ja selle kohta

otsust tegema, siis puudub kolleegiumi hinnangul vajadus kohustada kohtutäiturit avaldaja

kaebust uuesti lahendama.

15. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu määrust, siis võib määruse peale esitada

määruskaebuse Riigikohtule TMS § 218 lg 3 alusel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Määruskaebuse rahuldamine tingib ka menetluskulude jaotuse muutmise TsMS § 173 lg 3

alusel. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud, v.a riigilõiv, tuleb TsMS § 172 lg 1

teise lause alusel jätta menetlusosaliste endi kanda ning riigilõiv TsMS § 172 lg 10 alusel jätta

kohtutäituri kanda.

7 (7)

16.1. Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita

menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 teine lause

annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud

juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et

hagita menetluses osaleb mitu isikut. TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamisel teeb kohus

diskretsiooniotsuse. TsMS § 172 lg 10 järgi kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse

kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti.

Käesolevas asjas rahuldas ringkonnakohus avaldaja määruskaebuse ja tühistas kohtutäituri

9. oktoobri 2020. a sunniraha määramise otsuse ja 6. novembri 2020. a otsuse kaebuse kohta.

Arvestades üksikjuhtumi asjaolusid, siis ei ole selles asjas õiglane jätta avaldaja lepingulise

esindaja kulusid kohtutäituri kanda. Asjas on tuvastamist leidnud, et avaldaja takistas lahus

elaval vanemal lapsega suhelda, mis omakorda tingis täitemenetluse alustamise ja sunniraha

määramise. Sunniraha määramise otsus kuulub tühistamisele üksnes seetõttu, et sunniraha

rakendamise hoiatus ei vastanud seaduses sätestatud eeldustele. Muud avaldaja väited ei olnud

määruskaebuse rahuldamise aluseks. Kolleegium leiab, et maakohtu tuvastatud asjaolusid

arvestades on õiglane jätta avaldaja lepingulise esindaja kulud maa- ja ringkonnakohtus

TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt avaldaja kanda.

16.2. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel kindlaks avaldaja maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Selline tõlgendus on kolleegiumi hinnangul kooskõlas

TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja

võimalikult väikeste kuludega. Avaldaja on tasunud riigilõivu avalduse esitamisel 15 eurot ja

määruskaebuse esitamisel 15 eurot. Need kulud, s.o 30 eurot, kuuluvad kohtutäiturilt avaldaja

kasuks väljamõistmisele.

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)