3-20-1990/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.04.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1990

Haldusasi

Betooni põik 2C OÜ kaebus Keskkonnainspektsiooni

03.08.2020 ettekirjutuse nr 574 tühistamiseks või tühisuse

tuvastamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja: Betooni põik 2C OÜ, esindaja vandeadvokaat Paul

Keres

Vastustaja:

Keskkonnaamet

(enne

01.01.2021

Keskkonnainspektsioon), esindaja Rutt Grünberg

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 31.05.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsioon (KKI) koostas 26.06.2018 ettekirjutuse nr 574 N&B

Sorteerimiskeskus OÜ-le ja Betooni põik 2c (katastritunnus 78403:314:0056) maaomanikule

Pranas Mickeviciusele (dtl 82-85). Ettekirjutuse resolutsiooni kohaselt pidi P. Mickevicius

likvideerima Betooni põik 2C, Tallinn jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud

jäätmed, andes jäätmed üle vastavaid keskkonnalube omavatele teistele jäätmekäitlejatele. KKI

teavitas täiendavalt maaomanikku P. Mickeviciust 02.04.2019 ettekirjutuse täitmise nõudest.

Ettekirjutuse täitmise kontrollimine toimus 02.08.2019 (OKP nr 1090055), 14.10.2019 (OKP

nr 1091775), 14.11.2019 (OKP nr 1092631), 23.01.2020 (OKP nr 1093866), 26.03.2020 (OKP

2(19)

nr 1095245), 01.05.2020 (OKP nr 1096407). Kontrollimistel on tuvastatud, et ettekirjutust ei

ole täidetud.

2. Advokaadibüroo Paas & Partnerid saatis 17.05.2020 KKI-le teate nr 6-1/20/1229-6 (dtl 65),

mille kohaselt on Betooni põik 2c asuva kinnistu omanikuks Betooni põik 2c OÜ (registrikood

14965095). KKI-le selgus, et kinnistusraamatusse on alates 04.05.2020 Tallinna Betooni põik

2c kinnistu omanikuna kantud Betooni põik 2C OÜ. Äriregistri teabesüsteemi andmetel on

Betooni põik 2c OÜ omanikuks ja juhatuse liikmeks P. Mickevicius ehk isik, kellele KKI

koostas 26.06.2018 ettekirjutuse nr 574.

3. KKI teavitas 15.07.2020 kirjaga nr 6-1/20/4615 Betooni põik 2C OÜ-d, et uuendab seoses

Betooni põik 2c kinnistu omaniku muutumisega haldusmenetluse ning kavatseb uuendatud

menetluse raames vormistada Betooni põik 2C OÜ-le ettekirjutuse, mille sisuks on likvideerida

Betooni põik 2c, Tallinn, jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud jäätmed, andes

jäätmed üle vastavaid keskkonnalube omavatele teistele jäätmekäitlejatele. KKI teatas, et ei

korda uuendatud menetluses kõiki menetlustoiminguid, kuna tegu on isikulise seosega, st uus

omanik on teadlik varasemast ettekirjutusest ning teab kõiki asjaolusid. KKI andis Betooni põik

2C OÜ-le võimaluse esitada arvamusi ja vastuväiteid kavandatava ettekirjutusele, sh

ettekirjutuse täitmise tähtaja ja haldusmenetluse eesmärgi täitmisele suunatud võimalike

lahenduste ning võimaliku tegevuskava pakkumiseks (dtl 87-88).

4. KKI tunnistas 03.08.2020 otsusega kehtetuks 26.06.2018 ettekirjutuse nr 574 Betooni põik

2c kinnistu endise omaniku P. Mickevicius suhtes (dtl 19).

KKI edastas 03.08.2020 kirjaga nr 6-1/20/4954 Betooni põik 2C OÜ-le 03.08.2020 koostatud

ettekirjutuse nr 574 (uuendamine), millega kohustas Betooni põik 2C OÜ-d likvideerima

Betooni põik 2c, Tallinn jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud jäätmed, andes

jäätmed üle vastavaid keskkonnalube omavatele jäätmekäitlejatele. Ettekirjutuse täitmise

tähtaeg on 03.11.2020 (punkt 1) ning KKI-le tuleb edastada jäätmete üleandmise aktid jäätmete

üleandmise kohta vastavatele keskkonnalube omavatele jäätmekäitlejatele. Jäätmete

üleandmise aktid esitada nädala jooksul peale jäätmete üleandmist (punkt 2). (dtl 43-45)

KKI hoiatas ettekirjutuses Betooni põik 2C OÜ-d, et kui ta ei täida ettekirjutuse resolutsiooni

punktis 1 märgitud kohustust tähtajaks (03.11.2020), siis kavandab KKI korrakaitseseaduse

(KorS) § 28 lg 2, jäätmeseaduse (JäätS) § 119 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse

(ATSS) § 11 lg 1 alusel asendustäitmise ja sunniraha seaduse alusel asendustäitmise läbiviimist.

Asendustäitmise kulude eeldatav suurus on 1 800 000 (üks miljon ja kaheksasada tuhat) eurot

+ km. Samuti juhul, kui Betooni põik 2C OÜ täidab ettekirjutuse resolutsiooni punkt 1, aga ei

täida ettekirjutuse resolutsiooni punktis 2 märgitud kohustust nõutud ajaks, siis rakendab KKI

sunniraha summas 500 (viissada) eurot.

5. Betooni põik 2C OÜ esitas 02.09.2020 KKI-le vaide 03.08.2020 ettekirjutuse nr 574

kehtetuks tunnistamiseks, mille KKI jättis 11.09.2020 vaideotsusega rahuldamata (dtl 57-64).

6. Betooni põik 2C OÜ esitas 12.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse KKI 03.08.2020

ettekirjutuse nr 574 tühistamiseks, mille kohus võttis 21.10.2020 määrusega menetlusse. Kohus

võttis 29.03.2021 määrusega menetlusse vaidlustatud ettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõude.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja palub tühistada KKI 03.08.2020 ettekirjutuse nr 574 või alternatiivselt tuvastada

selle tühisuse (täiendavad seisukohad 16.04.2021) ning mõista kaebaja menetluskulud välja

vastustajalt.

3(19)

1) Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise

taotlusel haldusmenetluse. HMS § 44 lg 3 kohaselt saab vastava taotluse esitada ühe kuu jooksul

menetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. KKI ei ole viidanud ega esitanud

Betooni põik 2C OÜ-le asjakohast menetlusosalise taotlust, mistõttu puudus õiguslik alus

menetluse uuendamiseks. 03.08.2020 seisuga oli OÜ Betooni põik 2C omanikuna

kinnistusraamatusse märkimisest ja KKI-le selle teatavaks tegemisest (25.05.2020 vastus

kohtunõudele) üle kuu aja möödunud. Kõnealust taotlust ei saa KKI enda taotlusega asendada,

kuna pole HMS § 11 lg 1 tähenduses menetlusosaline ning pole tehtud ühegi menetlusosalise

taotlust, millest lähtuvalt KKI saaks enda initsiatiivil haldusmenetlust uuendada.

2) KKI-i ei saanud võtta aluseks P. Mickeviciuse esindaja 17.05.2020 e-kirja. Kaebaja pole

sama isik kui P. Mickevicius, st kaebaja ei ole teinud KKI-le ühtki sellist avaldust, milles

sisalduvast teabest KKI saaks kaebaja suhtes menetlust uuendada. Vastustaja viidatud

Riigikohtu lahendi 3-16-781 p-s 17.1 käsitletakse sellise isiku suhtes menetluse uuendamist,

kes on taotlenud eelnevalt haldusakti kehtetuks tunnistamist ja andnud haldusorganile teavet,

mis osutub aluseks selle isiku suhtes menetluse uuendamiseks. Sel puhul aga ei lange mis tahes

avaldusi teinud isik kokku kaebajaga, mistõttu ei saa menetlust kaebaja kui eelnenud menetluse

suhtes kõrvalise isiku suhtes ka uuendada. KKI seisukoht, et haldusorgan võib ühelt

menetlusosaliselt teabe laekumisel oma suva järgi uuendada eelnevalt menetlusest mitte osa

võtnud isiku suhtes sama menetlust, läheb vastuollu õigusselguse, õiguspärase ootuse, hea

halduse ja numerus clausus printsiipidega ning rikub adressaadi õigust ärakuulamisele igas

menetlusstaadiumis.

P. Mickeviciuse tahe seisnes ainuüksi selles sisalduva teate edastamises. Isegi kui 17.05.2020

e-kirja saaks pidada taotluseks, ei sisaldaks see taotlust menetlust kaebaja suhtes uuendada.

Otsus menetlus kaebaja suhtes uuendada tehti talle teatavaks alles 03.08.2020, st 78 päeva peale

17.05.2020 e-kirja saamist, mis pole HMS-is ega muus seaduses sätestatud tähtaeg adressaadi

teavitamiseks ega pole ka mõistlik tähtaeg enda kavatsustest teatamiseks, mis oleks kooskõlas

hea halduse tavaga.

3) Vaideotsus sisaldab vastuolu selles osas, millisele taotlusele KKI toetus menetluse

uuendamiseks. Haldusorgan ei saa üheaegselt iseenda initsiatiivil ja menetlusosalise taotlusel

menetlust uuendada. KKI ei saa menetluse uuendamist seletada alternatiivsete alustega. KKI

palub kohtul lugeda menetluse uuendamine õiguspäraseks haldusmenetluse eesmärgist

lähtuvalt, kui kohus peaks leidma, et 17.05.2020 kiri ei olnud menetluse uuendamise taotlus.

See annab tunnistust sellest, et KKI pole kindel, millisel alusel menetlus kaebaja suhtes

uuendati ning et menetlust uuendav haldusakt ei ole selge ja üheselt mõistetav HMS § 55 lg 1

tähenduses. Haldusorgan ei saa enda taotletud eesmärkidega õigustada kehtestatud õiguskorra

välist tegutsemist. KKI-l puudub volitusnorm kaebaja suhtes ettekirjutuse nr 574 uuendamise

ettekirjutuse andmiseks ja sellist volitust ei anna talle ka haldusmenetlusega taotletav eesmärk.

KKI viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-80-10 on asjakohatu, sest käsitleb sama haldusakti

adressaadi suhtes juba tehtud haldusakti õigusliku ja faktilise aluse esinemist, mitte ei võimalda

haldusorganil sisuliselt teha uut haldusakti teise isiku suhtes ilma talle menetluslike tagatiste

võimaldamiseta selleks menetluse uuendamist kuritarvitades.

4) Seisukohta, et ettekirjutus nr 574 on tehtud Betooni põik 2c igakordsele omanikule, pole KKI

enne esitanud. Esitades sellise argumendi alles kohtumenetluses, on KKI jätnud kaebajale

tagamata tema õiguse olla ära kuulatud. Kui peaks vastama tõele, et ettekirjutus nr 574 tehti

kinnistu igakordsele omanikule, oli P. Mickevicius 17.05.2020 seisuga menetlusväline isik,

kuna ei olnud alates 04.05.2020 enam kinnistu omanik – seega ei saanuks ta 17.05.2020 taotleda

menetluse uuendamist kaebaja suhtes. KKI-l puudub seaduslik alus teha ettekirjutusega nr 574

4(19)

sarnane ettekirjutus Betooni põik 2c igakordsele omanikule – JäätS § 128 lg 4 sellist volitust

KKI-le ei anna. KKI on teinud tagantjärele katse enda volituse piiridest väljuda.

5) Kaebaja ei nõustu KKI-ga, et kuna kaebajale edastati 15.07.2020 e-kiri, millele kaebajale ei

vastanud, oli kaebajale ärakuulamisõigus tagatud. Haldusakti adressaadil ei ole

haldusmenetluses vaid õigus olla teadlik haldusmenetlusest, vaid ka õigus enda õigusi

puudutavas menetluses olla ära kuulatud vastavalt HMS § 40 lg-le 1. Selleks peab selle isiku

ka menetlusse menetlusosalisena kaasama. KKI ei ole kaebajat ettekirjutuse 574 menetluse

vältel ära kuulanud ega ka selleks vastavaid ettepanekuid teinud. Samuti ei ole kaebajat ära

kuulatud ettekirjutuse 574 menetlemise vältel antud haldusaktide, näiteks Betooni põik 2C

OKP-de, osas. OKP-dega on KKI õiguslikult siduvalt tuvastanud need faktilised asjaolud, mille

alusel ta ettekirjutuse tegi. Kaebaja ja P. Mickeviciuse isik ei lange kokku.

6) Ettekirjutuse tegemise eeldused ei ole täidetud. KKI pole põhistanud, millistel õiguslikel ja

faktilistel alustel KKI leiab, et Betooni põik 2C asuvate jäätmete likvideerimisega ei saa

viivitada JäätS § 128 lg 4 tähenduses. KKI väide, et Betooni põik 2C asuvad jäätmed on

keskkonnaoht, on alusetu. KKI ei ole menetluse vältel võtnud seisukohta, et kõnealustest

jäätmetest tulenev keskkonnamõju ületaks keskkonnataluvust, põhjustaks keskkonnas

pöördumatuid muutusi või seaks ohtu kultuuripärandit KeHJS § 22 tähenduses. Paljasõnaline

on KKI seisukoht, et kinnistul asuvad jäätmed on keskkonnaoht nende tuleohtlikkusest tingitult,

st need võivad ohtu seada inimese tervise, heaolu või vara. Kaebaja ei ole tutvunud

droonifotodega ja kaebajale ei ole võimaldatud nende kohta selgitusi anda. Pole nt selge, kuidas

KKI droonifotode alusel selgitas, et kinnistul asuvad sõidukid on romusõidukid või kuidas

hinnati muud kinnistul asuvad jäätmed tuleohtlikeks. Ei ole mõeldav, et pelgalt droonifotode

visuaalse vaatluse tulemusena pannakse kaebaja kanda ca 2 miljoni euro suurune kohustus.

KKI ei teavitanud P. Mickeviciust (ega ka kaebajat), et on viinud 01.05.2020 läbi objekti

kontrolli. Arvestades, et 01.05.2020 seisuga kuulus kinnistu P. Mickeviciusele, vastab KKI

tegevus eraviisilise jälitustegevuse koosseisule. KKI-l puudus õigus ilma P. Mickeviciust

teavitamata teostada droonilend tema valduses oleva kinnistu kohal ja selle käigus fotosid teha.

Õiguskord ei saa KKI-l lubada õigusvastaselt koguda andmeid ja neid kasutada enda

menetluslike huvide edendamiseks. Sellest tulenevalt palub kaebaja kohtul keelduda KKI

esitatud 05.05.2020 OKP-d ja sellega kaasnevaid droonifotosid tõenditena vastu võtmast. Kuna

KKI-l puuduvad õiguspärased tõendid enda väite, et Betooni põik 2c kinnistul asub tule- ja

keskkonnaohtlikke jäätmeid, tõendamiseks, tuleb ka sellekohased väited jätta tähelepanuta.

7) Iga keskkonnahäiring, mis liigituks keskkonnaohuks, ei ole selline, mille likvideerimisega ei

saaks

viivitada.

Keskkonnaseadustiku

üldosa

seadus

(KeÜS)

§-s

sätestatud

vältimispõhimõtte kohaldub situatsioonidele, milles on võimalik vältida keskkonnaohte ja

sätestab mh millistel puhkudel tuleb eesseisvat keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut

taluda, mitte ei kohaldu situatsioonidele, milles väidetav keskkonnaoht juba eksisteerib.

Käesoleval juhul pole tegemist välditava tegevusega – jäätmed juba asuvad Betooni põik 2C

kinnistul.

Isegi kui KeÜS § 10 käesoleval juhul kohalduks, oleks Betooni põik 2c kinnistul asuvate

jäätmete talumiskohustuse eeldused täidetud, sest sellele puudub mõistlik alternatiiv ja selle

vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. Kõnealuste jäätmete likvideerimine maksab

hinnanguliselt 2 160 000 eurot ehk ilmselt rohkem, kui kinnistu ise väärt on ka ilma jäätmeteta

– ainuüksi seetõttu on nende talumine mõistlikum, kui kohene ja täielik likvideerimine. Samuti

on jäätmetest tuleneva häiringu vähendamiseks võetud kasutusele vajalikud meetmed –

10.07.2019 teavitas P. Mickevicius KKI-d, et tuleohtlik materjal on Betooni põik 2c kinnistult

ära viidud. KKI ei ole hilisemalt tuvastanud, et kinnistul jätkuvalt asuks tuleohtlikke jäätmeid.

5(19)

Isegi kui kohus peaks leidma, et Betooni põik 2c kinnistul asuvate jäätmete suhtes ei kohaldu

talumiskohustus, ei järeldu sellest, et nende likvideerimisega ei saa viivitada. Tallinna

Halduskohus pidas asjas 3-20-785 võimalikuks jäätmete likvideerimisega viivitamist.

8) Vaideotsuses toodud viide KorS § 5 lg-le 3 on kohatu, kuna kaebaja ei ole JäätS § 28 lg 1

sätestatud kohustust rikkunud, st pole aset leidnud korrarikkumine KorS § 5 lg 1 tähenduses.

KKI pole seletanud, millist kohustust kaebaja rikkus. Ühtlasi ei käitle kaebaja mis tahes

jäätmeid – JäätS § 13 kohaselt on jäätmekäitlus jäätmete kogumine, vedamine, taaskasutamine

ja kõrvaldamine, sh vahendaja või edasimüüja tegevus. Kõnealused jäätmed asuvad küll

kaebaja valduses oleval kinnistul, aga kaebaja ei ole neid sinna kogunud, vedanud, neid

taaskasutanud ega kõrvaldanud, ega tee nimetatud toiminguid ka kaebuse esitamise hetkel.

Seega, kuna kaebaja ei käitle jäätmeid, ei saa talle ka ette heita jäätmete käitlemist vastuolus

kehtestatud normidega. Vaidlusalused jäätmed toodi Betooni põik 2c kinnistule N&B

Sorteerimiskeskuse OÜ poolt, st mis tahes toimingud jäätmetega tegi ka N&B

Sorteerimiskeskus OÜ, mitte kaebaja. Kaebaja ei ole vaidlusaluseid jäätmeid kinnistule

ladustanud ega ladestanud ning tal pole kavatsust viia nende suhtes läbi kõrvaldamistoiminguid

ega taaskasutamistoiminguid. Kui jäätmete valdamine oleks samastatav nende ladustamisega

või ladestamisega, kaoks vajadus nende terminoloogilisele eristamisele. Kaebajal ei ole

kõnealuste jäätmete suhtes JäätS § 28 lg 1 kohustusi ja tema suhtes ei kohaldu KorS § 5 lg 3.

9) JäätS § 221 lg-st 1 ei saa juhinduda hindamaks, milleks KKI saab kaebajat kohustada ning

viide JäätS § 221 lg-le 1 pole asjakohane. KKI seisukoht, et Betooni põik 2C asuvate jäätmete

puhul on nende pikaaegsama kinnistul viibimise tulemusel suurem tõenäosus, et neid ei saa

enam korduv- ega taaskasutada, alusetu. KKI pole oma väites piiritlenud, milliste jäätmete

puhul eelnev väide tõele vastab ega pole tõendanud, et säärased jäätmed kinnistul asuvad.

Et 26.06.2018 ei olnud jäätmete likvideerimiseks viivitamatut vajadust, näitab asjaolu, et KKI

pole menetluse vältel lähtunud kõnealuste jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatusest.

03.08.2020 antud ettekirjutuse punkti III esimese lõike kohaselt ei saanud enam, st alles alates

03.08.2020 ja 751 päeva peale ettekirjutuse nr 574 andmist, viivitada jäätmete likvideerimisega.

KKI ei ole eelnenud menetluse vältel pidanud Betooni põik 2c asuvatest jäätmetest tingitud

keskkonnahäiringut selliseks, mille likvideerimisega ei saa viivitada ja viide sellele käesolevas

menetlusstaadiumis on tagantjärele otsitud õigustus, millega üritatakse seletada ettekirjutuse nr

574 õiguspärasust.

10) KKI ei võtnud kasutusele asendustäitmist meetmena enne seda, kui P. Mickeviciusele

edasine sunnirahade määramine muutus õiguslikult võimatuks, st ca 2 aastat peale esmase

ettekirjutuse andmist ja üle pooleteise aasta peale sunnirahade ebatõhususe ilmnemist. KKI-l

oli terve kõnealuse kahe aasta vältel võimalus käivitada asendustäitmine. Kui peaks vastama

tõele, et kõnealuste jäätmete likvideerimine oli ettekirjutuse nr 574 tegemise ajal nii pakiline,

poleks KKI tohtinud võtta kasutusele ebakindlaid ja ettekirjutuse adressaatide koostööst

sõltuvaid meetmeid (st sunniraha), vaid koheselt rakendama asendustäitmist.

11) Kui KKI peab ettekirjutuse andmisel lähtuma jäätmete likvideerimisega viivitamise

võimatusest, siis peab ta paratamatult andma hinnangu jäätmete likvideerimise ajalisele

ulatusele ja seletama, milline talumatu tagajärg vahetult saabub, kui jäätmete likvideerimisega

viivitatakse. Selleks peab KKI ka tuvastama, millal nimetatud tagajärg saabub. JäätS § 128

lg-s 4 silmas peetavate keskkonnahäiringute puhul peab olemas olema vahetult eesseisev ja

prognoositav olukord, mis on keskkonnakaitseliselt talumatu, vastasel juhul kaotab

viivitamatus kui JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldus tähenduse.

6(19)

12) Kaebaja ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2020 otsuses nr 3-19-1582 toodud

seisukohtadega ja leiab, et neid ei saa käesolevas vaidluses asjakohasteks pidada. Kuna KKI

lõpetas 03.08.2020 P. Mickeviciuse suhtes menetluse, kadus tal huvi asjas nr 3-19-1582 vaidlust

jätkata ja täiendavaid menetluskulusid kanda. Kui P. Mickeviciusel oleks vastav vajadus

säilinud, oleks ta ka kõnealuse otsuse osas kassatsioonkaebuse esitanud. Tallinna

Ringkonnakohtu otsuses nr 3-19-1582 võetud seisukohti ei saa pidada käesolevas vaidluses

siduvaks. Tallinna Ringkonnakohus on asja lahendamisel materiaalõigust valesti kohaldanud.

Kaebaja hinnangul ei saanud KKI ega kohus panna P. Mickeviciusele kohustust, mille täitmine

ei sõltunud ainuüksi P. Mickeviciuse tegevusest. Ettekirjutus, mis heidab adressaadile ette

õigusvastast käitumist, kuigi adressaat pole ise midagi õigusvastast teinud ega saa ka

õigusvastast olukorda kaotada ilma kolmanda isiku koostööta, kelle üle adressaadil võimu ei

ole, on absurdne. Otsuse p-s 13 on ringkonnakohus pannud P. Mickeviciusele kohustuse

tõendada, et kinnistul olnud jäätmed olid N&B Sorteerimiskeskus OÜ omandis, kuigi ei olnud

vaidlust, et need olid N&B Sorteerimiskeskus OÜ valduses ja eeldatakse vallasasja valdaja

omandit vallasasja üle kuni ei ole tõendatud vastupidist. Tallinna Ringkonnakohus on teinud

mitmeid vigu.

13) KKI-l puudus pädevus ettekirjutuse andmiseks. Kuna ettekirjutuse tagajärg oleks de facto

Betooni põik 2c kinnistu Eesti Vabariigi kasuks võõrandamine, on see sellisel kujul vastuolus

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 32. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla KKI pädevust

teha ettekirjutusi, kuid vaidlustatud ettekirjutus väljub KKI pädevusest vaides (p-d 22-27)

toodud põhjustel, mistõttu on see ka õigusvastane. Betooni põik 2c on ärimaa, mille selle

omanik omandas tulu teenimise eesmärgil. Kui jaatada ettekirjutuse asendustäitmise

teostatavust, kaasneb Betooni 2c omanikule koos kinnistuga 2 160 000 euro suurune kohustus,

mis kahandab vastavas ulatuses Betooni 2c kinnistu väärtust. Seda arvesse võttes muutub

kinnistu väärtus kõnealuse kohustusega korrigeerides negatiivseks, kuna kohustuse täitmise

maksumus ületab ilmselt kinnistu koguväärtust. Ettekirjutuse kehtivuse ja asendustäitmise

lubamise korral on kinnistu omanikule majanduslikult kõige otstarbekam kinnistust riigi kasuks

loobumine. Kohustus eemaldada kinnistult jäätmed, mille hinnanguline maksumus on 2 160

000 eurot, tähendaks sisuliselt kinnistu omandiõigusest tulenevate hüvede kaotamist, ja toob

seetõttu endaga kaasa tagajärje, mille esilekutsumiseks KKI-l pädevus puudub. Ettekirjutuse

asendustäitmisega Eesti Vabariik de facto võõrandab Betooni põik 2c kinnistu.

Betooni põik 2c naabruses on müügis kaks ilma sarnase jäätmeprobleemita kinnistut, mille

hinnad jäävad kordades alla jäätmete likvideerimisele KKI poolt prognoositud maksumusele.

KKI väide, et kaebaja saaks vältida asendustäitmist jäätmed ise likvideerides, on asjakohatu,

kuna see ei muuda jäätmete likvideerimise kulukust ja jätaks kaebaja siiski olukorda, milles ta

oleks sunnitud kinnistust riigi kasuks loobuma.

Eelnevast tulenevalt on haldusakti nr 574 menetlust uuendav haldusakt tühine HMS § 63 lg 2

p 3 tähenduses, mistõttu palub kaebaja kohtul alternatiivselt selle tühistamisele ka tuvastada

selle tühisus kooskõlas HKMS § 37 lg 2 p-ga 6 ja HKMS § 37 lg-ga 4.

14) Ettekirjutuse nr 574 asendustäitmine pole proportsionaalne meede, kuna see ei ole

mõõdukas ega saavuta seatud eesmärki. Sellist vajadust, mis Betooni põik 2C kinnistul asuvate

jäätmete likvideerimise eest näeks ette 2 160 000 euro suuruse kulutuse tegemist, ei esine.

Kõnealustest jäätmetest tulenev keskkonnahäiring pole nii kaalukas, et õigustaks sellise kuluga

meetme kasutuselevõttu. Betooni põik 2c-d ümbritseb eranditult kas äri-, tootmis- või

transpordimaa. Kinnistu asub tööstusrajoonis ja selle lähiümbruses ei ela inimesi, kelle tervisele

vms huvidele kinnistul olevad jäätmed saaksid ohtu kujutada. Vastuses seletab KKI, et kaebaja

saaks anda vaidlusalused jäätmed üle jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale, samas täielikult

ignoreerides selle meetme maksumust kaebajale. Asjakohatu on KKI väide, et kuna kaebaja

7(19)

pidi Betooni põik 2C omandamisel olema teadlik kinnistul asuvate jäätmete likvideerimise

kohustusest, on tema huvi kõnealuste jäätmete kohese likvideerimise eest tasumise suhtes

sellevõrra väiksem. P. Mickeviciusele pandud kohustus Betooni põik 2c asuvad jäätmed

likvideerida oli juba ettekirjutuse nr 574 andmise hetkel õigusvastane, st tulnuks kehtetuks

tunnistada. P. Mickeviciusele tehtud ettekirjutus ei laiene kaebajale.

Ettekirjutuse nr 574 tegemise hetkel ei saanuks see seatud eesmärki saavutada, kuna selle

täitmine oli selle toonasele adressaadile võimatu. Ettekirjutuse nr 574 tegemise hetkel valdas

kinnistut N&B Sorteerimiskeskus OÜ ainuisikuliselt, st P. Mickeviciusel ei olnud ettekirjutuse

tegemise hetkel Betooni põik 2c kinnistule ligipääsu. See tegi ettekirjutuse täitmise adressaadile

võimatuks. Sellest tulenevalt on ettekirjutus nr 574 ka käesoleva kaebuse esitamise seisuga

õigusvastane ja sellele toetudes ei saa rakendada sunnimeetmeid. Ettekirjutuse nr 574 andmise

hetkel ei saanuks P. Mickevicius mis tahes endapoolse panusega kindlustada, et kinnistul olevad

jäätmed likvideeritaks. Haldusakti adressaadilt ei saa nõuda seda, mis pole tema võimuses, vaid

oleneb kolmandatest isikutest.

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

1) KKI-l oli menetluse uuendamiseks õiguslik alus. Vaideotsuse p-dest 13 ja 14 ja ka

ettekirjutuse ptk-st I tuleneb üheselt, et KKI luges taotluseks haldusmenetluse nr 574 raames

26.06.2018 tehtud ettekirjutuse adressaadi P. Mickeviciuse esindaja 17.05.2020 e-kirja ja

tugines sellele ka menetluse uuendamisel. Vaideotsuse p-s 13 viidatakse sõnaselgelt, et

haldusmenetlust uuendati, kuna P. Mickeviciuse suhtes oli ära langenud 26.06.2018

ettekirjutuse andmise aluseks olnud asjaolu, st tegemist on HMS § 44 lg 1 p-s 1 sätestatud

menetluse uuendamise alusega. Samas punktis on viidatud Riigikohtu lahendile, millest

tulenevalt haldusorganil on isiku taotluse alusel kohustus haldusmenetlus uuendada, kui esineb

seaduses sätestatud menetluse uuendamise alus. Seega ei saa olla kahtlust, et menetlust uuendati

taotluse alusel.

2) 26.06.2018 ettekirjutus oli tehtud Betooni põik 2c kinnistule ladustatud jäätmete

likvideerimiseks, kuna jäätmete kinnistul ladustamine kujutab endast keskkonnaohtu ja

korrarikkumist. Seega lähtub keskkonnaoht ja korrarikkumine konkreetsest kinnistust mitte

isikust. Ka 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadile P. Mickeviciusele pandud kohustus kinnistult

jäätmete likvideerimiseks tuleneb tema kui kinnistu omaniku õiguslikust võimust kinnistu üle.

Kohustuse tekkimise aluseks on JäätS § 128 lg-s 4 sätestatud kinnistu omaniku vastutus

jäätmete käitlemise korraldamise eest ning KorS § 15 lg 4, mille kohaselt on asjast lähtuva ohu

korral korrakaitse selle asja omaniku ülesanne. KorS § 15 lg 7 kohaselt on korrakaitse ülesanne

ka kohustatud isiku õigusjärglasel, kui tegemist ei ole isikuga lahutamatult seotud kohustusega.

Kuivõrd jäätmete kinnistult likvideerimise kohustus ei ole lahutamatult seotud konkreetse

isikuga, vaid tuleneb isiku õiguslikust seisundist (kinnistu omanikuks olemine), siis on

käesoleval juhul tegemist n-ö seisundivastutusega, mille puhul saab sisuliselt määratleda

ettekirjutuse adressaadina kinnistu igakordse omaniku.

3) Kuna 17.05.2020 e-kirjas sisalduv info muutis 26.06.2018 ettekirjutuse õigusvastaseks, oli

KKI-l kohustus taastada õiguspärane olukord. KKI-il oli selleks kaks võimalust. Esiteks

tunnistada 26.06.2018 ettekirjutus P. Mickeviciuse suhtes kehtetuks, lõpetada menetlus ja

alustada kaebaja suhtes uut menetlust. Või teiseks, uuendada menetlust ning muuta ettekirjutust,

tunnistades see P. Mickeviciuse suhtes kehtetuks ja panna sellest tulenev kohustus kaebajale.

KKI hinnangul oli käesoleval juhul põhjendatud viimasena nimetatud võimalus.

Käesoleval juhul teavitas P. Mickeviciuse esindaja 17.05.2020 e-kirjaga KKI-d, et Betooni põik

2c asuva kinnistu omanikuks on Betooni põik 2C OÜ, st P. Mickevicius ei ole enam kinnistu

8(19)

omanikuks. Kuna P. Mickevicius oli 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadiks põhjusel, et ta oli

kinnistu omanik, oli 17.05.2020 e-kirja eesmärgiks vabastada P. Mickevicius talle

ettekirjutusega nr 574 pandud kohustusest. Seega on 17.05.2020 e-kirja näol sisuliselt tegemist

taotlusega tunnistada ettekirjutus nr 574 P. Mickeviciuse suhtes kehtetuks. Kuna

kinnistusraamatu andmete kontrollimisel selgus, et P. Mickevicius ei ole alates 04.05.2020

enam kinnistu omanik, oli tema suhtes ära langenud 26.06.2018 ettekirjutuse andmise aluseks

olnud asjaolu ning seega esines HMS § 44 lg 1 p-st 1 tulenev alus haldusmenetluse

uuendamiseks.

Kuna asjaõiguse (AÕS) §-st 641 tulenevalt tekib kinnisomand vastava kande tegemisega

kinnistusraamatusse, siis pidi P. Mickevicius saama haldusmenetluse uuendamise asjaoludest,

s.o kinnistu omaniku muutumisest, teada kõige varem kinnistusraamatusse kande tegemise

päeval.

Kuna

kinnistusraamatust

nähtuvalt

kanti

kaebaja

kinnistu

omanikuna

kinnistusraamatusse sisse 04.05.2020, siis on 17.05.2020 taotlus esitatud HMS § 44 lg-s 3

sätestatud tähtaega järgides.

4) Kuivõrd 17.05.2020 e-kirja esitas 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise ajal kinnistu omanikuks

olnud P. Mickevicius, siis oli KKI-l õigus menetluse uuendamiseks kinnistu omaniku suhtes.

Tuginedes äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-le 1, millest tulenevalt on juhatus osaühingu juhtorgan,

mis esindab osaühingut, ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 123 lg-le 1, millest

tulenevalt lähtutakse esindatava teadmise hindamisel esindaja isikust, saab osaühingu juhatuse

liikme teadmise omistada osaühingule. Kuna kinnistu uue omaniku, s.o kaebaja, ainuosanikuks

ja ainsaks juhatuse liikmeks on 26.06.2018 ettekirjutuse adressaat P. Mickevicius, siis saab

kaebajale omistada P. Mickeviciuse teadmised 26.06.2018 ettekirjutusest ja selle aluseks

olevatest asjaoludest ning menetluse senisest käigust. Kuivõrd ettekirjutuse aluseks olevad

faktilised ega õiguslikud asjaolud, v.a kinnistu omaniku isik, ei olnud võrreldes ettekirjutuse

tegemise ajaga muutunud ning kaebaja juhatuse liige oli teadlik 26.06.2018 ettekirjutusest ja

selle aluseks olevatest asjaoludest ning menetluse senisest käigust, ei olnud haldusmenetluse

efektiivse läbiviimise vajadust arvestades põhjendatud kaebaja suhtes uue haldusmenetluse

alustamine.

Kaebaja õiguste tagamiseks menetluse uuendamisel anti kaebajale KKI 15.07.2020 e-kirjaga

võimalus esitada kavandatava ettekirjutuse, sh ettekirjutuse täitmise tähtaja, suhtes kirjalikke

selgitusi, arvamusi, vastuväited, sh haldusmenetluse eesmärgi täitmisele suunatud võimalikke

lahendusi ning võimalik tegevuskava.

5) KKI möönab, et kuna P. Mickevicius ei väljendanud otseselt, millist õiguslikku tagajärge ta

soovib 17.05.2020 e-kirja saatmisega saavutada, ei teadnud KKI P. Mickeviciuse tahet. Kuna

aga P. Mickevicius oli 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadiks põhjusel, et ta oli kinnistu omanik

ning 17.05.2020 e-kirjas teavitas ta KKI-d, et ei ole enam kinnistu omanik, siis pidi KKI

ametnikuga sarnane mõistlik isik mõistma, et e-kirja saatmisega soovib P. Mickevicius, et ta

vabastataks talle ettekirjutusega pandud kohustusest. Seega võis KKI ametnik käsitleda

17.05.2020 e-kirja kui taotlust menetluse uuendamiseks ja 26.06.2018 ettekirjutuse kehtetuks

tunnistamist selle senise adressaadi suhtes.

Otsus menetluse uuendamise kohta tehti kaebajale teatavaks 15.07.2020 teatega, st 59 päeva

peale e-kirja saamist. KKI möönab, et menetluse uuendamise otsuse tegemine viibis, kuid mitte

ebamõistlikult pikalt, et kaebajal võinuks tekkida õigustatud ootus, et menetlust ei uuendata.

Viivitus oli esiteks tingitud asjaolust, et KKI ei olnud varem sellises olukorras olnud ning kaalus

erinevaid õiguslikke võimalusi jäätmete kinnistult likvideerimise tagamiseks uute asjaolude

valguses. Teiseks langes otsuse tegemine puhkuste ajale, mistõttu oli takistatud olukorra

arutamine ja kooskõlastamine erinevate asjaosalistega.

9(19)

6) Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et 17.05.2020 e-kirja ei saa käsitleda menetluse

uuendamise taotlusena, palub KKI lugeda menetluse uuendamise õiguspäraseks tulenevalt

haldusmenetluse eesmärgist. Nimelt on korrakaitselise haldusmenetluse eesmärgiks KorS § 2

lg-st 4 tulenevalt riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu,

selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Käesoleval juhul teostas KKI

jäätmeseadusest tulenevate nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet JäätS § 119 alusel ja seega

tulenes selle raames algatatud haldusmenetluse eesmärk KorS-st. Seega ei nõustu KKI kaebaja

väitega, et KKI on võtnud endale volituse teha kaebajale ettekirjutus lähtuvalt iseenda

tuvastatud menetluse eesmärgist.

26.06.2018 ettekirjutuse eesmärgiks oli keskkonnaohu tõrjumine ja korrarikkumise

kõrvaldamine. Nimetatud eesmärkide täitmiseks peab olema seaduspärane võimalus nõuda

ettekirjutuse adressaadilt ettekirjutuse täitmist, mis mh eeldab, et 26.06.2018 ettekirjutuse

tegemise ajal esinenud õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud. Ka Riigikohus on

rõhutanud, et järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt tehtud ettekirjutuse

õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või

tühistamiseks. /…/ Haldusorgani selline kohustus ei sõltu sellest, kas ettekirjutuse adressaat on

esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte (vt 21.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 25).

Kuna 26.06.2018 ettekirjutuse adressaat P. Mickevicius ei olnud alates 04.05.2020 enam

kinnistu omanik, siis oli 26.06.2018 ettekirjutuse õiguslik alus tema suhtes ära langenud ning

seega puudus seaduspärane võimalus nõuda temalt ettekirjutuse täitmist. Seega, ülalviidatud

Riigikohtu lahendist ning HMS § 64 lg 1 lausest 2 ja § 64 lg-st 2 tulenevalt tuli KKI-l otsustada

ettekirjutuse muutmise või kehtetuks tunnistamise üle kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei

keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama.

Käesoleval juhul ettekirjutuse muutmise või kehtetuks tunnistamise kohustust või keeldu

seadusest ei tulene. Võttes arvesse, et ettekirjutusega pandud kohustus tulenes

seisundivastutusest ning pidades silmas HMS § 5 lg-st 2 tulenevat menetlusökonoomia

põhimõtet, oli põhjendatud ettekirjutuse adressaadi muutmine ja ettekirjutuse jõusse jätmine.

7) KKI 15.07.2020 e-kirjas esitati kaebajale kavandatava ettekirjutuse resolutsioon ja peamised

põhjendused. Lisaks viidati kaebaja isikulisele seosele 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadiga

ning sellest tulenevale informeeritusele haldusasjaga seotud asjaoludest ning ettekirjutuse

põhjendustest. Samuti anti 15.07.2020 e-kirjaga kaebajale võimalus esitada kavandatava

ettekirjutuse, sh ettekirjutuse täitmise tähtaja suhtes kirjalikke selgitusi, arvamusi, vastuväited,

sh haldusmenetluse eesmärgi täitmisele suunatud võimalikke lahendusi ning võimalik

tegevuskava. Seega oli tagatud ka kaebaja õigus olla ära kuulatud. Kaebaja ei kasutanud oma

võimalust vastuväidete esitamiseks ega vastanud KKI 15.07.2020 kirjale. Kuivõrd kaebaja oli

isikulise seose tõttu teadlik kõigist menetluse asjaoludest ja menetluse senisest käigust, sh

menetluses tehtud haldusaktidest, siis oli tal võimalik esitada vastuväiteid ja arvamusi kõigi

menetluses antud haldusaktide ja tehtud toimingute, sh ka objekti kontrollimise protokollide

(OKP), osas. Seega oli kaebaja õigus ärakuulamisele tagatud kogu haldusmenetluses tehtud

toimingute ja haldusaktide ulatuses.

8) Ettekirjutuse tegemise eeldused on täidetud. Ettekirjutuse ptk-st 3 nähtuvalt kujutavad

kinnistule ladustatud jäätmed endast keskkonnaohtu, kuna on tuleohtlikud ning võivad

põlemisel põhjustada välisõhu saastumist ja kahjustada inimese tervist. Jäätmete

keskkonnaohtlikkus on põhjuseks, miks jäätmete likvideerimisega kinnistult ei ole võimalik

viivitada. Samale järeldusele on jõudnud 06.11.2020 otsuses ka Tallinna Ringkonnakohus asjas

nr 3-20-785, milles oli arutamisel P. Mickeviciuse kaebus KKI 26.06.2018 ettekirjutuse

tühisuse ning sunniraha määramise teadete õigusvastasuse tuvastamiseks ning sunniraha

rakendamise keelamiseks.

10(19)

OKP-dest nähtub, et kinnistule ladustatud jäätmete seas on tuleohtlikke jäätmeid (puit, plast,

kummi), sh võivad osad neist (nt töödeldud puit, (vaht)plast) eraldada põlemisel välisõhku

keskkonnale ja inimestele kahjulikke ühendeid. Samuti nähtub OKP-dest, et vähemalt ühel

korral on nimetatud tuleoht ka realiseerunud. Kuna enamik jäätmeid on kinnistul ladustatud

läbisegi, siis puudub selge ülevaade kinnistul olevatest jäätmeliikidest. Seega võivad

jäätmekuhjad sisaldada ka muid tuleohtlikke jäätmeid või jäätmeid, millest aja või

ilmastikumõjude toimel võib keskkonda sattuda ohtlikke aineid, mis saastavad pinnast ning

õhku. Lähtuvalt KeÜS § 11 lg-st 1 tuleb teadmatuse korral jäätmete tule- ja

keskkonnaohtlikkusega pigem arvestada. Kuna jäätmed asuvad kinnistu piirdeaiata

välisterritooriumil, ei ole välistatud kolmandate isikute juurdepääs neile (seega ka süütamine),

samuti võivad jäätmed tuulega naaberkinnistutele laiali kanduda ning on lisaks soodsaks

elupaigaks närilistele ja putukatele. Kuna kinnistu asub suure elanike tihedusega piirkonnas, on

piisavalt tõenäoline, et jäätmetest tulenev tuleoht ja muud keskkonnahäiringud võivad

põhjustada välisõhu saastumist ja ohtu inimese tervisele ja varale ning heaolule. Seega

kujutavad kinnistule ladustatud jäätmed endast keskkonnaohtu. Seda seisukohta toetab ka

asjaolu, et jäätmete ladustamiseks kinnistul puudub nõutav jäätmeluba.

KKI möönab, et ei teavitanud P. Mickeviciust 01.05.2020 objekti kontrollimisest ega edastanud

OKP-d P. Mickeviciusele, kuid tegemist ei ole siiski sellise puudusega, mis muudaks faktilisi

asjaolusid ja haldusmenetluse lõpptulemust. Nimelt ei sõltu jäätmete tule- või keskkonnaoht

sellest, kas 01.05.2020 objekti kontrollimisel tehtud droonifotosid on 26.06.2018 ettekirjutuse

adressaadile P. Mickeviciusele tutvustatud või mitte. Kaebajal on alates 15.07.2020 menetluse

uuendamise teate saamisest olnud täielik juurdepääs kõigile haldusmenetluse materjalidele.

Samuti pidi kaebaja kinnistu omanikuna ja JäätS § 9 kohase jäätmevaldajana olema kinnistul

olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust, jäätmekäitluse seisukohalt olulistest omadustest

ning jäätmetest tulenevast ohust tervisele, keskkonnale või varale.

9) Käesoleval juhul puuduvad KeÜS § 10 lg 1 lause 2 kohased eeldused, millest lähtuvalt tuleks

kinnistul asuvatest jäätmetest tulenevat keskkonnaohtu taluda. KorS § 5 lg-st 3 kohaselt

loetakse oht isiku tervisele või keskkonnale oluliseks ohuks. Ka on käesoleval juhul tegemist

vahetu ohuga KorS § 5 lg 5 tähenduses, kuna korrarikkumine leiab JäätS § 28 lg-s 1 sätestatud

kohustuse rikkumise näol juba aset. Seega on kinnistul asuvatest jäätmetest tulenev

keskkonnaoht oluline ja vahetu oht, mida ei saa taluda ning mis tuleb seetõttu viivitamata

kõrvaldada. Jäätmete ladestamisele kinnistul on olemas mõistlik alternatiiv nende taaskasutusse

või kõrvaldamisse suunamise näol. Asjaolu, et viimane on kaebaja jaoks kulukas, ei muuda

seda ebamõistlikuks KeÜS § 10 tähenduses. Samuti ei tulene P. Mickeviciuse 10.07.2019

e-kirjast, milles teavitatakse 720 m3 puitmaterjali kinnistult äraviimisest, et keskkonnaohu

vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. 01.05.2020 OKP-st nähtuvalt on kinnistul

jätkuvalt rohkelt tuleohtlikke jäätmeid, lisaks ei ole kolmandate isikute juurdepääs neile kuidagi

takistatud.

10) Õige ei ole ka kaebaja väide, et viide KorS § 5 lg-le 3 on kohatu, kuna käesoleval juhul ei

ole kaebaja JäätS § 28 lg-s 1 sätestatud kohustust rikkunud, kuivõrd ta ei käitle jäätmeid. JäätS

§ 13 kohaselt on jäätmekäitlus mh jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine. Vabariigi

Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute

nimistud“ (määrus nr 148) § 2 p 13 kohaselt on jäätmete taaskasutamistoiming mh jäätmete

ladustamine mistahes taaskasutamistoiminguks, v.a eelladustamine jäätmete tekkekohas.

Määruse nr 148 § 4 p-de 1 ja 15 kohaselt on jäätmete kõrvaldamistoiming mh jäätmete

maapealne ladestamine ja ladustamine mistahes kõrvaldamistoiminguks, v.a eelladustamine

jäätmete tekkekohas. Kuna käesoleval juhul võttis N&B Sorteerimiskeskus OÜ jäätmeid vastu

kolmandatelt isikutelt ning ladustas need kinnistule, ei ole tegemist jäätmete eelladustamisega

nende tekkekohas. Seega on jäätmete ladustamine kinnistul käsitletav jäätmete taaskasutamise

11(19)

või kõrvaldamisena, milleks on JäätS § 73 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt vajalik jäätmeluba. Kuivõrd

kinnistul jäätmete ladustamiseks nõutav jäätmeluba puudub ning kaebaja ei ole jäätmeid üle

andnud vastavat õigust omavale jäätmekäitlejale, rikub kaebaja JäätS § 28 lg-st 1 tulenevat

kohustust.

11) KKI ei ole viidanud vaideotsuses JäätS § 221 lg-le 1 kui kaebaja kohustuse otsesele alusele,

vaid oma seisukohta, et jäätmete likvideerimisega ei ole võimalik viivitada, toetavale

argumendile. JäätS § 221 lg 1 kohaselt on jäätmete kõrvaldamine kõige vähem eelistatud

jäätmehooldusmeede ning sellele tuleks eelistada jäätmete kordus- või taaskasutamist. Mida

kauem jäätmed kinnistul seisavad, seda suurem on tõenäosus, et nende omadused muutuvad

ilmastikuolude, aja vms faktorite mõjul määral, mis ei võimalda neid enam korduv- ega

taaskasutada. Kuivõrd JäätS-ga kehtestatud kohustuste üheks eesmärgiks on JäätS § 1 lg-st 1

tulenevalt mh tagada loodusvarada kasutamise tõhususe suurendamine, siis on võimalik JäätS

§ 221 tulenevat põhimõtet kasutada ka JäätS § 128 lg 4 kohase kohustuse sisustamisel.

12) Õige ei ole kaebaja seisukoht, nagu ei oleks KKI menetluse vältel lähtunud kinnistule

ladustatud jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatusest ning tegemist on tagantjärele

otsitud õigustusega. Menetluses 26.06.2018 tehtud ettekirjutusest nähtub, et ettekirjutusega

kinnistu omanikule pandud jäätmete likvideerimise kohustuse aluseks on samuti JäätS § 128

lg 4, mille kohaldamise üheks eelduseks on jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatus.

Samuti on 26.06.2018 ettekirjutuses toodud faktiliste asjaoludena välja samad asjaolud nagu

vaidlustatud ettekirjutuses, s.o jäätmete tuleoht ja keskkonnaohtlikkus. Seega ei saa olla

kahtlust, et KKI on pidanud jäätmete likvideerimisega viivitamist võimatuks ka 26.06.2018

ettekirjutuse tegemise ajal. Keskkonnaohu realiseerumata jäämine mingi perioodi jooksul

(käesoleval juhul 2 aastat) ei tähenda, et keskkonnaoht ei realiseerugi ning jäätmete viivitamata

kõrvaldamine ei ole vajalik.

Eelneva põhjal on alusetu ka kaebaja väide, et kui KKI oleks pidanud jäätmete kinnistult

viivitamatut likvideerimist vajalikuks, siis oleks ta kohe peale sunniraha ebatõhususe

avaldumist käivitanud asendustäitmise protsessi. Esiteks ei olnud sunnirahade ebatõhusus

üheselt selge. Ka kohus on 03.03.2020 otsuse p-s 32 haldusasjas nr 3-19-1582 asunud

seisukohale, et on põhjendatud vastustajapoolne sunniraha rakendamine kaebaja ettekirjutuse

täitmisele kallutamiseks, kuna ettekirjutuse võimalikult kiire ja täielik täitmine on endiselt

keskkonnaohutuse tagamiseks vajalik. Teiseks lähtus KKI KeÜS § 12 lg-st 1 ja JäätS § 128

lg-st 4, mille koosmõjust tulenevalt on keskkonnaohu vältimise ja vähendamisega seotud

kulude kandmise kohustus esmalt keskkonnaohu põhjustajal, seejärel maa omanikul ning alles

siis kui kumbki eelmainitutest oma kohustust ei täida, tuleb kaaluda asendustäitmist.

13) KKI pädevus ettekirjutuse tegemiseks tuleneb JäätS § 119 lg-st 1, mille kohaselt teostab

riiklikku järelevalvet jäätmeseadusest tulenevate nõuete täitmise üle KKI. Käesoleval juhul on

tuvastatud, et kaebaja rikub JäätS § 28 lg-st 1 tulenevat kohustust. Kuna jäätmeseadusest

tulenevate nõuete järgimine kuulub KorS § 4 lg-st 1 tulenevalt avaliku korra hulka, on JäätS

§ 28 lg 1 rikkumise näol tegemist korrarikkumisega KorS § 5 lg 1 tähenduses. Kaebaja kui

kinnistu omanik on käesoleval juhul KorS § 15 lg 4 alusel avaliku korra eest vastutav isik.

Seega oli KKI-l korrakaitseorganina pädevus teha kaebajale ettekirjutus korrarikkumise

lõpetamiseks ja kinnistul asuvatest jäätmetest tuleneva ohu kõrvaldamiseks. Samuti on KKI-l

eelnevast tulenevalt pädevus rakendada kohustuse täitmiseks asendustäitmist ja sunniraha.

Ettekirjutuse näol ei ole tegemist omandiõiguse piiramisega, vaid korraldusega keskkonnaoht

tõrjuda ja korrarikkumine lõpetada. Omandiõiguse piirang tuleneb JäätS § 28 lg-st 1, mille

kohaselt on kaebaja kohustatud tema valduses olevaid jäätmeid käitlema vastavalt kehtestatud

nõuetele. Ettekirjutusest ei tulene sundi kinnistu võõrandamiseks. Asendustäitmise kui

12(19)

sunnivahendi eesmärk on sundida kaebajat korrarikkumist lõpetama ja keskkonnaohtu

kõrvaldama jäätmete üleandmisega vastavat jäätmeluba omavatele jäätmekäitlejatele. Ka ei ole

kaebaja tõendanud, et asendustäitmisega kaasneks paratamatult sundvõõrandamine ega seda, et

kinnistu väärtus oleks väiksem oletatavast asendustäitmise kulust. Lisaks on kaebajal võimalik

vältida asendustäitmist jäätmed kinnistult ise likvideerides.

14) Ettekirjutus on proportsionaalne. Kaebaja väide, et asendustäitmine on ebaproportsionaalne

meede, põhineb eeldusel, et asendustäitmise paratamatu tagajärg on kinnistust Eesti Vabariigi

kasuks loobumine, mis ei ole mõõdukas ega saavuta seatud eesmärki. Kaebaja väite aluseks

olev eeldus on tõendamata. Isegi kui kaebaja nimetatud eeldust tõendaks, ei nõustu KKI

kaebajaga. Esiteks on asendustäitmise meetmeks kaebaja asemel jäätmete üleandmine vastavat

jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale. Sel viisil on võimalik jäätmed kinnistult likvideerida ning

ühtlasi saavutada eesmärk lõpetada korrarikkumine ning kõrvaldada jäätmetest tulenev oht

kinnistul. Seda on KKI ka vaideotsuses selgitanud. Teiseks on asendustäitmine mõõdukas

meede, kuna avalik huvi jäätmetest tuleneva keskkonnaohu likvideerimiseks kaalub üles

kaebaja huvi likvideerimise kulude mitte kandmiseks. Kinnistu asub suure elanike tihedusega

piirkonnas ning jäätmetest tulenev tuleoht ja muud keskkonnahäiringud võivad põhjustada

välisõhu saastumist ja ohtu inimese tervisele ning kujutavad endast keskkonnaohtu, mida ei saa

taluda. Kaebaja huvi kaalukust keskkonnaohu kõrvaldamise kulude mittekandmiseks vähendab

käesoleval juhul nt asjaolu, et kuna kaebaja oli kinnistu omandamise ajal teadlik kinnistu

omanikul lasuvast jäätmete likvideerimise kohustusest, siis pidi kaebaja kinnistut omandades

jäätmete likvideerimise kulude kandmisega sisuliselt arvestama ja nõustuma. Lisaks on alust

eeldada, et jäätmete likvideerimise kulude kandmise kohustus pidi olema kinnistu ostuhinna

määramisel juba arvesse võetud.

KKI hinnangul ei ole asjakohatu arvestada huvide kaalumisel asjaolu, et kaebaja pidi kinnistu

omandamisel arvestama ettekirjutusest tuleneva kohustusega. Kuivõrd kaebaja väidab, et

omandas kinnistu tulu teenimise eesmärgil, st kutse- või majandustegevuseks ja oli seejuures

teadlik kinnistu omanikule ettekirjutusega pandud kohustusest, siis võttis kaebaja endale

teadlikult äritegevusega seotud riski. Äritegevusega seotud riskide realiseerumise eest

kaitsmine ei ole avalik-õiguslike normide kaitse eesmärgiks.

Õige ei ole kaebaja väide, et 26.06.2018 ettekirjutuse täitmine oli selle tegemise ajal selle

toonasele adressaadile P. Mickeviciusele võimatu. Samuti ei ole õige kaebaja väide, et KKI ei

ole seda asjaolu vaideotsuses adresseerinud. KKI on vaideotsuse p-s 36 selgitanud, et kuna

03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal oli kinnistu vaide esitaja omandis ja ainuvalduses, siis

on vaide esitajal võimalik ettekirjutust täita. Asjaolu, et P. Mickeviciusel ei olnud 26.06.2018

ettekirjutuse tegemise ajal kinnistule ligipääsu, ei oma 03.08.2020 ettekirjutuse tegemisel

tähtsust ning on ka tõendamata. Ka Tallinna Ringkonnakohus on jõudnud järeldusele, et kuigi

26.06.2018 ettekirjutus tehti P. Mickeviciusele ajal, kui kinnistu oli üürilepinguga koormatud,

oli P. Mickeviciusel võimalik ettekirjutust täita ka sel ajal (06.11.2020 otsus nr 3-20-785, p 12).

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

10. Kaebaja vaidlustab KKI 03.08.2020 ettekirjutust, millega KKI uuendas haldusmenetluse

seoses Betooni põik 2c kinnistu omaniku vahetumisega ja kohustas Betooni põik 2C OÜ-d

likvideerima Betooni põik 2c jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud jäätmed, andes

jäätmed üle vastavaid keskkonnalube omavatele jäätmekäitlejatele.

11. Asjas ei ole vaidlust, et KKI on varasemalt kohustanud 26.06.2018 ettekirjutusega nr 574

N&B Sorteerimiskeskus OÜ-d ja tollast Betooni põik 2c kinnistu omanikku P. Mickeviciust

13(19)

likvideerima Betooni põik 2c, Tallinn jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud

jäätmed, andes jäätmed üle vastavaid keskkonnalube omavatele teistele jäätmekäitlejatele.

Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 14.09.2018. Vaidlus puudub ka, et viidatud ettekirjutus on

täitmata (peale P. Mickeviciuse poolt 19.06.2019 kinnistult 720 m3 puitmaterjali äraviimise ei

ole kinnistult ülejäänud osas jäätmeid likvideeritud).

Vaidlust ei ole, et KKI tunnistas 03.08.2020 otsusega kehtetuks 26.06.2018 ettekirjutuse nr 574

P. Mickevicius suhtes, kuna ta ei olnud enam Betooni põik 2c kinnistu omanik. Samuti puudub

vaidlus, et alates 04.05.2020 on Betooni põik 2c kinnistu omanik Betooni põik 2C OÜ, mille

ainsaks juhatuse liikmeks on P. Mickevicius ega selles, et Betooni põik 2c OÜ-l puudus

vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal jäätmete käitlemiseks õigust andev jäätmeluba.

Asjas on vaidlus, kas KKI-l oli õigus seoses kinnistu omaniku vahetumisega haldusmenetlus

uuendada ja teha kaebajale ettekirjutus Betooni põik 2c kinnistul ladustatud jäätmete

likvideerimiseks. Kaebaja leiab, et KKI-l puudus menetluse uuendamiseks õiguslik alus,

kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust, täidetud ei olnud JäätS § 128 lg-s 4 toodud eeldused

ettekirjutuse tegemiseks, KKI-l puudus pädevus ettekirjutuse tegemiseks ning ettekirjutus on

ebaproportsionaalne.

12. KKI 26.06.2018 ettekirjutusest nähtuvalt kohustati P. Mickeviciust Betooni põik 2c

kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimiseks JäätS § 128 lg 4 alusel, mis võimaldab

ettekirjutuse kinnisasja omanikule teha, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole

võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada. Seega oli P. Mickeviciusele

26.06.2018 ettekirjutuse tegemine tingitud sellest, et jäätmete ladestamine tema omandis oleval

kinnisasjal kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Vastustaja on põhjendatult selgitanud,

et keskkonnaoht lähtub konkreetsest kinnistust, mitte isikust. Seega, kui kinnistu omanik müüb

kinnistu koos sellel ladustatud keskkonnaohtlike jäätmetega, saab pädev haldusorgan nõuda

JäätS § 128 lg 4 alusel kinnistult jäätmete likvideerimist edaspidi uuelt omanikult.

Asja materjalidest nähtuvalt saatis P. Mickeviciuse esindaja 17.05.2020 KKI-le e-kirja, milles

andis enda esindatava nimel teada, et kinnistusraamatusse on kantud Betooni põik 2c kinnistu

omanikuna Betooni põik 2C OÜ. Vaidlust ei ole, et vastustaja käsitas eelviidatud e-kirja

taotlusena menetluse uuendamiseks ja 26.06.2018 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks P.

Mickeviciuse suhtes. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul aga määravat tähtsust sellel, kas

kõnealust e-kirja saab lugeda menetluse uuendamise taotluseks ja kas see oli sel juhul esitatud

tähtaegselt või mitte. Kui haldusorganile selgub, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik

ja/või faktiline alus on ära langenud, tuleb tal seda muuta või see kehtetuks tunnistada,

sõltumata sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või

mitte (vt Riigikohtu 21.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 25). Haldusorganil ei ole keelatud uute

oluliste asjaolude ilmnemisel uuendada menetlust ka omal initsiatiivil. HMS § 44 eesmärk on

reguleerida olukordi, kus haldusorganil on menetluse uuendamise kohustus, kuid muudel HMS

§ 44 lg-s 1 nimetamata alustel saab haldusorgan menetluse uuendamise üle otsustada

diskretsiooni kasutades (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2014 otsus nr 3-12-340, p 25).

Kinnistusraamatu andmete kontrollimisel selgus KKI-le, et alates 04.05.2020 on Betooni põik

2c kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud Betooni põik 2c OÜ. Kuna 26.06.2018

ettekirjutus oli tehtud P. Mickeviciusele kui ettekirjutuse tegemise aegsele maaomanikule

(JäätS § 128 lg 4) ja vastustajale selgus, et P. Mickevicius ei ole enam Betooni põik 2c kinnistu

omanikuks ehk kinnistul ladustatud jäätmete valdajaks JäätS § 9 tähenduses, oli tema suhtes

ära langenud 26.06.2018 ettekirjutuse andmise õiguslik alus. Seega ei olnud vastustajal enam

alust nõuda P. Mickeviciuselt 26.06.2018 ettekirjutuse täitmist ja esines alus tema suhtes

ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks/haldusmenetluse lõpetamiseks. Seejuures oli vastustajal

14(19)

õigus sõltumata P. Mickeviciuse esindaja 17.05.2020 e-kirjast teha JäätS § 128 lg-s 4 sätestatud

eelduste jätkuva esinemise korral samasisuline ettekirjutus kinnistu uuele omanikule, s.o

kaebajale. Vastustaja pidas praegusel juhul menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt

põhjendatuks kaebaja suhtes uue haldusmenetluse alustamise asemel uuendada menetlust

kinnistu omanikku puudutavas osas ning teha uuendatud menetluse raames kaebajale

ettekirjutuse kinnistult jäätmete likvideerimiseks. Vastustaja on asjakohaselt põhjendanud,

miks valiti menetluse uuendamine (isikute seotuse tõttu). Võib eeldada, et P. Mickeviciuse

eesmärgiks oli kohustustest vabanemine ja tal puudus igasugune soov, et temaga seotud

äriühing peaks kohustusi täitma. Viimatine soov ei saanud aga takistada haldusorgani

initsiatiivil menetlust uuendamast ning võtta haldusorganilt kohustust täita oma ülesandeid.

Isegi kui menetlus uuendati valel alusel (taotlust laiendavalt tõlgendades) ei saaks see kaasa

tuua vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist, kui sellega ei kaasnenud kaebaja menetluslike

õiguste rikkumist ning ettekirjutus on ka sisuliselt õiguspärane. HMS § 58 kohaselt ei too iga

menetlusviga kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist.

13. Kohus leiab, et kaebaja menetluslikke õigusi ei ole rikutud ainuüksi seeläbi, et KKI ei

korranud 03.08.2020 ettekirjutuse tegemisel kõiki menetlustoiminguid.

13.1 Vaidlust ei ole, et Betooni põik 2C OÜ ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks on P.

Mickevicius ehk Betooni põik 2c kinnistu eelmine omanik ja KKI 26.06.2018 ettekirjutuse

adressaat. Vastustaja on kaebajale edastatud 15.07.2020 kirjas ja vaidlustatud ettekirjutuses

põhjendanud, et ei pea vajalikuks kõiki menetlustoiminguid korrata, kuna kinnistu uus omanik

on teadlik varasemast ettekirjutusest ning teab kõiki faktilisi asjaolusid. Kaebaja ei ole

eeltoodule vastu vaielnud ega väitnud ka, et 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise seisuga oleks

kinnistul faktiline olukord muutunud, mis eeldaks menetlustoimingute kordamist.

Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja ainsaks juhatuse liikmeks on isik, kellele

KKI koostas 26.06.2018 ettekirjutuse ning ettekirjutuse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud

asjaolud (peale kinnistu omaniku isiku) ei olnud kaebajale 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise

ajaks muutunud, pidi kaebaja olema teadlik ettekirjutuse aluseks olevatest asjaoludest ja

menetluse senisest käigust. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et osaühingu juhatuse liikme

teadmise saab omistada osaühingule. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja juhatuse liige ei ole teadlik

endale varasemalt koostatud ettekirjutuse aluseks olevatest asjaoludest ehk füüsilise isiku mälu

talletab informatsiooni selliselt, et tegutsedes juhatuse liikmena ei ole see teave enam

kättesaadav.

HMS § 5 lg-s 2 sätestatud kohustust arvestades tuleb vastustajal vältida tarbetuid või korduvaid

menetlustoiminguid – kuna asjas tähtsust omavad asjaolud olid juba välja selgitatud ja faktiline

olukord kinnistul ei olnud vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajaks muutunud ning kaebaja pidi

olema kursis haldusmenetluse käiguga, puudus vastustajal põhjendatud vajadus kogu

haldusmenetluse uuesti läbiviimiseks pelgalt seetõttu, et P. Mickeviciuse asemel on kinnistu

uue omanikuna ettekirjutuse adressaadiks sama isiku poolt juhitav äriühing.

13.2 Vaidlust ei ole, et KKI on andnud kaebajale 15.07.2020 kirjaga võimaluse esitada

kavandatava ettekirjutuse suhtes kirjalikke arvamusi ja vastuväited, sh haldusmenetluse

eesmärgi täitmisele suunatud võimalikke lahendusi ning võimaliku tegevuskava. Kuivõrd

kaebaja pidi olema isikulise seose tõttu teadlik haldusmenetluse senisest käigust, siis oli tal

võimalik esitada vastuväiteid ja arvamusi kõigi menetluse vältel antud haldusaktide ja tehtud

toimingute osas. Vastustaja on kinnitanud, et kaebajal on alates 15.07.2020 menetluse

uuendamise teate saamisest olnud täielik juurdepääs kõigile haldusmenetluse materjalidele, sh

OKP-dele. Seega ei ole põhjendatud ega viita ärakuulamisõiguse rikkumisele kaebuses väidetu,

et kaebajat ei ole eraldi ära kuulatud menetluse vältel antud haldusaktide või teostatud

15(19)

menetlustoimingute, nt OKP-de osas. Ärakuulamisõiguse tagamine ei eelda,

et

menetlusosalisele antakse iga haldusmenetluses koostatud haldusakti või teostatud toimingu

suhtes eraldi tähtaeg oma arvamuse avaldamiseks. Kaebajal oli tulenevalt KKI 15.07.2020

kirjast võimalik esitada oma arvamus ja vastuväited vastustajale nii kavandatud ettekirjutuse

kui sellele eelnenud haldusmenetluses tuvastatud asjaolude, sh võimalike haldusaktide ja

teostatud toimingute, kohta. Kui kaebajale jäi selgusetuks, mille kohta ta saab oma arvamust

avaldada, oli tal võimalik selgituste saamiseks pöörduda vastustaja poole (HMS § 36). Kaebaja

ei ole vastustajale määratud tähtajaks oma arvamust või ettepanekuid esitanud ega ka mingite

asjaolude kohta lisaselgitusi küsinud.

13.3 Ettekirjutuse õigusvastasust ei tingi praegusel juhul ka ainuüksi see, et kaebaja väitel ei

saanud ta tutvuda 01.05.2020 tehtud droonifotodega – tegemist ei ole ainsate 03.08.2020

ettekirjutuse tegemise aluseks olevate tõenditega, mis kaebaja kinnistul keskkonnaohtlike

jäätmete ladustamist tõendavad. Jäätmete ladustamine (ja sellest tingitud keskkonnaoht)

kinnistul on enne seda veel tuvastatud 02.08.2019, 14.10.2019, 14.11.2019, 23.01.2020 ja

26.03.2020 teostatud objekti kontrollimiste ja nende kohta koostatud OKP-dega. Kaebaja ei ole

väitnud, et ettekirjutuse tegemise ajal oli kinnistul faktiline olukord võrreldes OKP-des

tuvastatuga muutunud (nt oleks astutud olulisi samme jäätmete kõrvaldamiseks). Seega sai

kaebajale teha ettekirjutuse ka ilma 01.05.2020 droonifotodele tuginemiseta ning alusetud on

kaebaja väited, justkui oleks pelgalt nende alusel pandud temale jäätmete likvideerimise

kohustus.

Eelnevast tulenevalt puudub vajadus käsitleda kaebaja väiteid tõendi lubatavusest, mis võiksid

olla kohased pigem kriminaalmenetluses.

13.4 Eeltoodut arvestades ei too vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasust kaasa see, et vastustaja

ei alustanud kaebaja suhtes uut haldusmenetlust.

Kohus kontrollib alljärgnevalt vaidlustatud ettekirjutuse sisulist õiguspärasust.

14. Vaidlustatud ettekirjutusest nähtuvalt nõutakse kaebajalt kinnistult jäätmete likvideerimist

tulenevalt JäätS § 28 lg-st 1 ja § 128 lg-st 4.

14.1 Kaebaja leiab ekslikult, et ta ei ole JäätS § 28 lg-s 1 sätestatud kohustust rikkunud, kuna ta

ei käitle jäätmeid (st ta ei ole jäätmekäitleja). Praegusel juhul seisnebki JäätS § 28 lg-s 1

sätestatud kohustuse rikkumine selles, et kaebaja ei käitle jäätmevaldajana tema valduses

olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele ega ole andnud neid käitlemiseks üle ka selleks

õigust omavale isikule. JäätS kohaselt peab iga jäätmevaldaja hoolitsema selle eest, et tema

valduses olevad jäätmed jõuaksid vajalikku jäätmeluba omava jäätmekäitlejani. Vaidlus

puudub, et kaebajal jäätmete käitlemiseks luba puudub, seega tal tuleb need üle anda vastavat

õigust omavale isikule. Senikaua kui kaebaja seda teinud ei ole, rikub ta jäätmevaldajana JäätS

§ 28 lg-s 1 sätestatud kohustust. Eeltoodut ei väära asjaolu, et vaidlusalused jäätmed toodi

Betooni põik 2c kinnistule N&B Sorteerimiskeskuse OÜ poolt, kuna nimetatud isik polnud

kaevatava ettekirjutuse tegemise ajal enam jäätmevaldaja.

Ka sõltumata eeltoodust on vastustajal õigus nõuda kaebajalt tema kinnistul ladustatud jäätmete

likvideerimist ettekirjutuses viidatud JäätS § 128 lg 4 alusel, kui keskkonnakaitselistest

kaalutlustest tulenevalt ei ole võimalik jäätmete ja saastuse likvideerimisega viivitada.

14.2 Kohus ei nõustu kaebajaga, et JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

Ettekirjutuse tegemiseks viidatud alusel piisab juba ainuüksi sellest, et ohustava tegevusega

võib piisava tõenäosusega kaasneda oluline oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale

(vt ka KeÜS § 5). Ettekirjutuse tegemine ei eelda, et nimetatud oht peab eelnevalt olema

16(19)

realiseerunud. Ka ei lähtu kehtivast õigusest kaebaja arusaam, et JäätS § 128 lg 4 kohaldamine

eeldab tuvastamist, millal ohustava tegevuse tagajärjel konkreetne kahjulik tagajärg saabub.

Kuna eluliselt võimatu on ajaliselt kindlaks määrata, millal jäätmete ladustamisest tingitud oht

realiseerub ehk kardetud kahjulik tagajärg saabub (nt pole võimalik ette näha, millal võib mõni

kõrvaline isik kinnistul ladustatud jäätmed süüdata, tuul jäätmed naaberkinnistule lennutada

vms), muutuks kaebaja käsitlusega nõustudes JäätS § 128 lg 4 kohaldamine ja seeläbi

keskkonnaohtu kujutavate ebaseaduslike prügimägede kõrvaldamiseks kohaste meetmete

rakendamine võimatuks. Maaomanikule ettekirjutuse tegemiseks esineb alus, kui asjaolusid

arvestades võib ohu realiseerumist mõistlikult prognoosida ehk kahjulike tagajärgede saabumist

võib pidada piisavalt tõenäoliseks.

Vaidlustatud ettekirjutuses on piisavalt selgitatud, et kinnistul jäätmete ladustamise näol on

tegemist keskkonnaohu ja –häiringu tekkimise võimalusega. Vastustaja on ettekirjutuses välja

toonud, et territoorium asub suure elanike tihedusega piirkonnas ja tegemist on objektiga, mis

võib tuleohutuse tõttu põhjustada välisõhu saastumist ja ohtu inimese tervisele. Muu hulgas on

viidatud, et kinnistul toimus 07.06.2018 ladustatud jäätmete süttimisel tulekahju (OKP

nr 1081034). Ettekirjutuse kohaselt on KKI-le laekunud teateid naaberkinnistutelt ja

Tallinna Linnavalitsusest, kes tunnevad muret jäätmetest põhjustatud keskkonnahäiringutest

ning ohust ümbruskonnale. Vastustaja on kaebusele vastates selgitanud, et kinnistule on

ladustatud ehituslammutusprahi jäätmeid, mis sisaldavad rohkelt erinevat kilet ja plasti,

töödeldud ja töötlemata puitu, kive ja pinnast, telliseid, tekstiili, juhtmeid, kummist voolikuid,

torujuppe, plekki ja muud metalli, rehve, madratseid, vahtplasti, kipsplaate, saepuruplaate,

isolatsioonimaterjali, suurjäätmeid (mööblijäätmeid), mootorsõidukite sisu (istmed jms),

reklaamplakateid, plastist anumaid, metallist anumaid, asfalditükke jm segajäätmeid.

Vastustaja on märkinud, et jäätmed asuvad kinnistu piirdeaiata välisterritooriumil, mistõttu ei

ole välistatud ka kolmandate isikute juurdepääs neile (seega ka süütamine), samuti võivad

jäätmed tuulega naaberkinnistutele laiali kanduda ning on soodsaks elupaigaks närilistele ja

putukatele. Arvestades, et kinnistul on jäätmed ladustatud läbisegi (st puudub täpne ülevaade

kõigist kinnistul olevatest jäätmeliikidest), ei saa välistada vastustaja poolt välja toodut, et

jäätmekuhjad võivad sisaldada jäätmeid, millest aja või ilmastikumõjude toimel võib

keskkonda sattuda ohtlikke aineid, mis saastavad pinnast ning õhku. Eelpool viidatud

tagajärgede saabumise tõenäosust ei välista asjaolu, et kinnistu asub tööstuspiirkonnas. Lisaks,

jäätmeseadust rikkuv tegevus pole lubatud ka tööstuspiirkonnas.

14.3 Juba kaebaja juhatuse liikmele (P. Mickeviciusele) 26.06.2018 tehtud ettekirjutuses oli

selgitatud, et jäätmete ladestamine Betooni põik 2c kinnistul välistingimustes sellises mahus

kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-19-1582

asunud seisukohale, et JäätS § 128 lg 4 alusel P. Mickeviciusele 26.06.2018 ettekirjutuse

tegemise eeldused olid täidetud (vt 06.11.2020 otsus, p 14). Kuna kaebajale 03.08.2020

ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud faktilised asjaolud muutunud, ei ole alust asuda seisukohale,

et ca 2 aastat hiljem kinnistul jäätmete ladustamine enam kõrgendatud keskkonnaohtu ei kujuta

ning nende likvideerimisega pole vaja kiirustada või veelgi enam, neid ei olekski tarvis

likvideerida. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu viidatud ringkonnakohtu otsusega ja P. Mickevicius

väidetavalt ei vaidlustanud kõnealust otsust üksnes põhjusel, et KKI oli tema suhtes

haldusmenetluse lõpetanud, ei tähenda, et viidatud lahendile ei saaks käesolevas asjas tugineda

või et selles toodud seisukohad oleks ekslikud. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega, kus on

muu hulgas leitud, et KKI-l oli õigus nõuda hetkel kaebajale kuuluval kinnistul ladustatud

jäätmete likvideerimist maaomanikult JäätS § 128 lg 4 alusel.

Küll aga on asjakohatu kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.05.2020 määrusele nr 3-20-785.

Viidatud määrusega halduskohus lahendas P. Mickeviciuse esialgse õiguskaitse taotlust

17(19)

sunniraha rakendamise keelamiseks. See, et halduskohus pidas põhjendatuks kuni 22.06.2020

keelata P. Mickeviciuse suhtes sunniraha rakendamise ja pidas kinnistult jäätmete

likvideerimisega viivitamist esialgse õiguskaitse lõppemiseni võimalikuks, ei tähenda, et kohus

võttis põhimõttelise seisukoha JäätS § 128 lg 4 kohaldamise võimalikkuse suhtes. Igal juhul ei

tule kohtul käesolevas asjas vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel eelviidatud

halduskohtu määrusest lähtuda. Pealegi ei ole vaidlust, et halduskohus on samas asjas

22.06.2020 tehtud määrusega tühistanud 05.05.2020 määruses rakendatud esialgse õiguskaitse

abinõu. Ühtlasi on Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2020 otsuses asunud selgele seisukohale, et

JäätS § 128 lg 4 alusel Betooni põik 2c kinnistu omanikule ettekirjutuse tegemise eeldused olid

täidetud ja seda sõltumata asjaolust, et P. Mickevicius oli 10.07.2019 teavitanud vastustajat

tuleohtliku materjali kinnistult äraviimisest.

14.4 Keskkonda puudutavates küsimustes tuleb lähtuda KeÜS § 10 sätestatud

vältimispõhimõttest, mille kohaselt tuleb keskkonnaohtu (st piisavalt tõenäolist olulist

keskkonnahäiringut) vältida. Taluda tuleb vaid sellist keskkonnaohtu, mida põhjustav tegevus

on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, millel puudub mõistlik alternatiiv ning mille puhul võetakse

ohu ja häiringu vähendamiseks vajalikud meetmed. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga,

kus keskkonnaohtu või -häiringut tuleks taluda, kuna puudub avalik huvi jäätmete

ladustamiseks kaebaja kinnistul ja sellele on olemas mõistlik alternatiiv nende taaskasutusse

või kõrvaldamisse suunamise näol. Ka ei saa talumiskohustust tuletada üksnes asjaolust, et P.

Mickevicius on 2019. a astunud samme tuleohtliku materjali kinnistult äraviimiseks.

Ettekirjutuse tegemist ei ole põhjendatud üksnes läbi tuleohu ning teatud osas puitmaterjali

äravedu ei tähenda, et kaebaja kinnistul välistingimustes sedavõrd suures mahus jäätmete

ladestamine ei kujutaks endast jätkuvalt ohtu inimeste tervisele, varale või keskkonnale.

Arvestades pikaajalist jäätmete ladustamise aega ning vastustaja poolt välja toodud kaalutlusi,

ei ole põhjendatud asuda seisukohale, justkui kinnistul ladustatud jäätmed võikski jätta

likvideerimata. Vastustajal oli kohustus negatiivse keskkonnamõju ärahoidmiseks ja inimeste

tervise kaitseks rakendada kohaseid meetmeid ning kohustada maaomanikku tema kinnistul

asuvate jäätmete likvideerimiseks. Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et vastustajal oli võimalus

korraldada asendustäitmine, kui ilmnes P. Mickeviciuse suhtes rakendatud sunnirahade

ebatõhusus – eeltoodu ei viita kuidagi jäätmete ladustamisest tingitud keskkonnaohu

puudumisele ega tähenda, et kaebajalt ei saaks nõuda jäätmete likvideerimist JäätS § 128 lg 4

alusel.

15. Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega ettekirjutuse ebaproportsionaalsusest.

15.1 Vaidlustatud ettekirjutuse eesmärk on Betooni põik 2c kinnistul jäätmete jätkuva

ladustamisega kaasneda võiva negatiivse keskkonnamõju ning ohu inimeste tervisele

ärahoidmine. Selle eesmärgi saavutamiseks on kohane nõuda maaomanikult kinnistul ladustatud

jäätmete likvideerimist (jäätmete üleandmist keskkonnaluba omavatele jäätmekäitlejatele) ning

vastustaja on seda vaidlustatud ettekirjutusega ka teinud. Ettekirjutust ei muuda

ebaproportsionaalseks pelgalt asjaolu, et selle täitmine maksaks kaebaja hinnangul rohkem, kui

kinnistu ise väärt on. Vastustaja on võimaldanud kaebajal esitada haldusmenetluse eesmärgi

täitmisele suunatud võimalikke lahendusi ning võimaliku tegevuskava, samuti sai kaebaja esitada

arvamust ettekirjutuse täitmise tähtaja osas. Kui kaebaja leiab, et tal ei ole reaalselt võimalik

ettekirjutusega pandud kohustust määratud tähtaja jooksul täita, saab ta pöörduda omapoolsete

ettepanekutega (tegevuskavaga) vastustaja poole. Kaebaja juhatuse liikmel oli sisuliselt võimalik

kinnistult jäätmete järkjärgulist likvideerimist korraldada juba alates 26.06.2018 ettekirjutuse

saamisest. Selle asemel on valitud vaidlemine eesmärgiga kohustusest vabaneda või lükata seda

võimalikult kaugele.

18(19)

Pole alust väita, et ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjel kohaldatav asendustäitmine ei oleks

mõõdukas ega eesmärgipärane. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et asendustäitmise

meetmeks on kaebaja asemel jäätmete üleandmine vastavat jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale.

Kuna sel viisil on võimalik jäätmed kinnistult likvideerida ning seeläbi lõpetada korrarikkumine

ja kõrvaldada jäätmetest tulenev oht kinnistul, on tegemist eesmärgipärase abinõuga. Samuti

nõustub kohus vastustajaga, et asendustäitmine on mõõdukas meede, kuna avalik huvi jäätmetest

tuleneva keskkonnaohu likvideerimiseks on kaalukas. Jäätmete likvideerimise kulukus ei saa

vabastada kaebajat oma kohustuse täitmisest. Kaebajale pidi olema kinnistut omandades

ettenähtav, et tal tekib kohustus kinnistult jäätmete likvideerimiseks või asendustäitmise kulude

kandmiseks. Kaebaja oli teadlik, et kinnistu omandamise hetkel ei olnud 26.06.2018 ettekirjutust

täidetud ning kaebaja võttis kinnistut omandades teadliku riski kinnistul ladustatud jäätmete

likvideerimise kulude kandmisega seoses.

15.2 Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et ettekirjutuse nr 574 tegemise hetkel ei saanuks see

seatud eesmärki saavutada, kuna 26.06.2018 valdas Betooni põik 2c kinnistut N&B

Sorteerimiskeskus OÜ ja seetõttu oli P. Mickeviciusel ettekirjutust võimatu täita. Tallinna

Ringkonnakohus on 06.11.2020 otsuses nr 3-19-1582 selgitanud, et P. Mickeviciusel oli võimalik

ettekirjutust täita ka ajal, kui kinnistu oli üürilepinguga koormatud (vt otsuse punktid 12 ja 13).

Teisalt ei oma küsimus P. Mickeviciuse poolt 26.08.2018 ettekirjutuse täitmise võimalikkusest

tähtsust käesoleva asja lahendamisel. Nii nagu on vastustaja kaebajale ka vaideotsuses

selgitanud, oli Betooni põik 2c kinnistu 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal kaebaja omandis

ja ainuvalduses.

15.3 See, kuidas kaebaja kohustuse täidab (müüb kinnistu vm vara) on tema enda valik.

Ettevõtlusega ei pea tegelema, kui sellega seotud avalikust õigusest tulenevad kohustused

(maksukohustus, keskkonnakahju hüvitamine, jäätmevaldaja kohustused jm) ei ole

vastuvõetavad ning ettevõtjat ei vabasta kohustustest seaduse ebapiisav tundmine.

16. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vastustajal puudub pädevus ettekirjutuse tegemiseks

ning seetõttu on ettekirjutus tühine.

Vastustaja on õigesti selgitanud, et ettekirjutuse näol on tegemist korraldusega keskkonnaoht

tõrjuda ja korrarikkumine lõpetada. KKI-le tulenes pädevus vaidlustatud ettekirjutuse tegemiseks

kuni 31.12.2020 kehtinud JäätS § 119 lg-st 1, mis sätestas, et riiklikku järelevalvet JäätS-st

tulenevate nõuete täitmise üle teostavad KKI ja kohaliku omavalitsuse üksus või asutus.

Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldati kaebaja suhtes ühte riikliku järelevalve üldmeetmest,

milleks on KorS § 28 lg 1 kohane ettekirjutus ja sunnivahendi kohaldamine. Pädeval

korrakaitseorganil on ohu või korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale

isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada

teda haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud

tähtaja jooksul. Praegusel juhul oli KKI-l korrakaitseorganina pädevus teha kaebajale ettekirjutus

korrarikkumise lõpetamiseks ja tema kinnistul asuvatest jäätmetest tuleneva ohu kõrvaldamiseks,

st jäätmete likvideerimiseks ja nende üleandmiseks vastavat jäätmeluba omavatele

jäätmekäitlejatele. Samuti on KKI-l pädevus rakendada kohustuse täitmiseks asendustäitmist ja

sunniraha.

Ettekirjutuse esemeks ei ole sundvõõrandamine de jure ega tagajärjeks sundvõõrandamine de

facto. (vt eelmine p 15.3)

Ettekirjutuses on selgelt märgitud, millisel õiguslikul alusel KKI on kaebajale ettekirjutuse teinud

ja milles seisneb ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus. See, milliseid tagajärgi kaebaja näeb

19(19)

endale ettekirjutuse (asendus)täitmise tagajärjel kaasnevat, ei oma KKI pädevuse hindamisel

tähtsust.

17. KKI 03.08.2020 ettekirjutus on õiguspärane ning selle tühistamiseks või tühisuse

tuvastamiseks puudub alus.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega tema menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole

kohtult menetluskulude hüvitamist taotlenud, seetõttu jäävad tema menetluskulud tema enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)