2-19-118119/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-118119

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav

Kohtuasi

Krediidikaitse Grupp OÜ hagi Sliiv OÜ ja X vastu

solidaarselt võla 4000 euro, intressi 240 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08. oktoobri 2020 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse

liik

Sliiv OÜ ja X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

8000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja:

Krediidikaitse

Grupp

OÜ

(registrikood

11693223), lepinguline esindaja advokaat Tenno Parmas

Kostja I: Sliiv OÜ (registrikood 11909937)

Kostja II: X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 08. oktoobri 2020 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt kostjate Sliiv OÜ ja X kanda.

4. Välja mõista Sliiv OÜ-lt ja X-lt solidaarselt menetluskulude hüvitis 588 eurot

Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Sliiv OÜ-l ja X-l tasuda

solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ-le kohtuotsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Krediidikaitse Grupp OÜ esitas 02.07.2019 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Sliiv OÜ-lt ja X-lt solidaarselt 5128 euro väljamõistmiseks.

Kostjate vastuväite tõttu anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 07.08.2019 hagiavalduse, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla

4000 eurot, intressi 240 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1176 eurot ja edasiulatuvalt

viivise määraga 0,2% päevas põhinõudelt alates 08.08.2019 kuni põhinõude täitmiseni, kuid

mitte rohkem kui 2584 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit Invest OÜ (laenuandja) ja kostja I 13.02.2019

laenulepingu nr Ci201714687 laenu 4000 euro saamiseks ning kostja I kohustus tasuma

laenusumma kasutamise eest intressi 6% (st 240 eurot) kuus. Lepingu p-de 3.9 ja 7.1 kohaselt

on viivisemäär tähtaegselt tasumata kohustuste täitmata jätmise eest 0,2% päevas. Laenuandja

kandis laenusumma kostja I arvelduskontole 13.02.2019, arvestades laenulepingu p-de 3.7 ja

4.9 järgi laenust maha lepingutasu 100 eurot.

3. Laenuandja ja kostja II sõlmisid 13.02.2019 kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK2017146872, mille kohaselt vastutab kostja II kostja

I poolt tagastamata laenusumma, tasumata intressi ning kohustuse rikkumisest tulenevate

nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud

kulutuste ning kahju hüvitamise eest kuni 8000 euro suuruses summas.

4. Laenulepingu järgi kohustus kostja I laenu koos intressiga tagastama vastavalt

maksegraafikule hiljemalt 13.03.2019. Kostja I ei ole teinud laenulepingust tulenevate

kohustuste katteks ühtegi makset. 20.05.2019 loovutas laenuandja kõik laenu- ja

käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale.

5. Hagiavalduse esitamise seisuga on põhivõlg 4000 eurot, intressivõlg 240 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 1176 eurot, kokku 5416 eurot, millele lisandub viivis 0,2%

päevas kuni põhivõla täieliku täitmiseni.

Kostjate vastuväited

6. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt

palusid kostjad rahuldada hagi põhivõla 3900 euro osas ja jätta hagi rahuldamata kõrvalnõuete

(lepingutasu, intress ja viivis) osas või vähendada kõrvalnõudeid mõistliku suuruseni.

Alternatiivnõuete rahuldamise korral palusid kostjad jätta menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

7. Hagiavalduses nimetatud lepingud (laenuleping ja käendusleping) on allkirjastatud kasutades

kostjale II kuulvat ID-kaarti, kuid kostja neid ei sõlminud. Kostja II kaotas oma ID-kaardi

hiljemalt detsembris 2019, seega ei saanud ta lepinguid allkirjastada. Seda on teinud keegi teine.

Kostjale II ei ole lepingu sõlmimise asjaolud teada.

8. Kostja II ID-kaardi ebaseadusliku kasutamise ja kostjate nimel lepingute sõlmimise kohta on

algatatud kriminaalmenetlus, mistõttu on põhjendatud käesoleva menetluse peatamine kuni

oluliste asjaolude väljaselgitamiseni kriminaalmenetluses. Juhul, kui kohus ei peata menetlust,

tuleb hagi jätta rahuldamata, sest see on esitatud valede kostjate vastu, alternatiivselt välja

mõista kostja I arvelduskontole kantud summa 3900 eurot, jättes kõrvalnõuded rahuldamata või

vähendada neid mõistliku suuruseni, sest nõue tuleneb hageja enda hoolsuskohustuse

rikkumisest, kes ei tuvastanud lepinguid sõlminud isiku ja ID-kaardi omaniku samasust.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Maakohus rahuldas, jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis neilt hageja

kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 2921,20 eurot viivise tasumise kohustusega.

10. Tõendatud on järgmised asjaolud:

-

laenuandja ja kostja I sõlmisid 13.02.2019 laenulepingu nr Ci201714687;

-

laenulepingu kohaselt andis laenuandja kostjale I laenu 4000 eurot ja kostja I kohustus

tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% (st 240 eurot) kuus;

-

laenuandja kandis laenusumma kostja I arvelduskontole 13.02.2019, arvestades lepingu

p-de 3.7 ja 4.9 kohaselt makstavast laenust maha lepingutasu 100 eurot;

-

laenulepingu kohaselt kohustus kostja I laenu koos intressiga tagastama vastavalt

maksegraafikule hiljemalt 13.03.2019.

-

laenuandja ja kostja II sõlmisid 13.02.2019 kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK2017146872;

-

käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II kostja I poolt tagastamata laenusumma,

tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi,

viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju

hüvitamise eest, summas kuni 8000 eurot.

11. Vaidlus puudub selle üle, et kostja I ega kostja II ei ole laenu koos intressiga laenuandjale

tagastanud.

12. Kostjad ei ole tõendanud oma väiteid, mille kohaselt ei ole kostja II sõlminud kostja I

juhatuse liikmena laenulepingut ja ise füüsilise isikuna käenduslepingut, vaid need on sõlminud

keegi kolmas isik kostja II ID-kaarti kasutades. Nimetatud asjaolu tõendamise koormus lasub

kostjatel, mida kinnitab ka Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22, mille

kohaselt, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb

eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist

tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et

tema tahteavaldust ei andnud.

13. Kohtu hinnangul ei tõenda asjaolu, et lepinguid ei allkirjastanud kostja II ka Politsei- ja

Piirivalveameti nooremuurija teade, mille kohaselt pöördus kostja II 17.04.2019 politsei poole

avaldusega, mille alusel algatati kriminaalasi karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 1 alusel ja kus

uuritakse erinevaid kostja II ja tema ettevõtte nimele võetud laene, millest kostja II väidetavalt

teadlik ei olnud. Ei ole eluliselt usutav, et kostja II pöördus politsei poole alles 17.04.2019

seoses oma väidetava ID-kaardi kadumisega, kui nimetatu kadus tal ära juba 2018.a novembris

või detsembris, nagu ta ise kohtule väidab.

14. Samuti kinnitab kohtule esitatud kostja I arvelduskonto väljavõte, et pärast laenusumma

kostja I pangakontole laekumist 13.02.2019 on kostja I kandnud samal päeval laenusummast

3890 eurot üle Y-le selgitusega „arvuti ost“, millest saab järeldada, et kostja I ostis laenuandjalt

saadud laenu eest Y-lt arvuti. Lisaks eeltoodule on 2019.a veebruaris ja sellele järgnevatel

kuudel kasutanud kostja I pangakontol olevat raha tavapäraste tehingute tegemiseks, sh

kindlustuse teenuste, ostetud kaupade jne eest tasumiseks. Kui kostja II ID-kaart ja PIN-koodid

oleks olnud varastatud tema poolt väidetud ajal ehk 2018.a novembris või detsembris, ei oleks

ta nimetatud tehinguid 2019.a teha saanud. Kostja II oli äriregistri infosüsteemi kohaselt ainuke

kostja I juhatuse liige.

15. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud järeldada, et laenu- ja käendusleping on sõlmitud ja

allkirjastatud kostja II poolt ning kostjad kui laenuvõtja ja käendaja vastutavad laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmise eest hageja ees, kellele nõue on loovutatud. Hagi on põhjendatud

ja kuulub rahuldamisele hageja taotletud suuruses

Apellatsioonkaebus

16. Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks ja jätta

menetluskulud hageja kanda.

17. Maakohus järeldas ebaõigesti, et eluliselt usutav ei ole kostjate väide, et kostja II pöördus

politsei poole viivitamatult, kui avastas enda ID-kaardi kadumise või varguse. Kostja II selgitas,

et ta ei kasutanud ID-kaardi igapäevaselt ja pöördus politsei poole ID-kaardi kadumisest

teadasaamisel.

18. Maakohus tugines ebaõigesti Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 2-16-124450. Selles

asjas oli isik ise andnud enda ID-kaardi kolmanda isiku valdusesse, kuid kostja II seda ei teinud.

Maakohus nõudis ebaõigesti kostjatelt negatiivse asjaolu tõendamist, mis objektiivsetel

põhjustel ei ole võimalik. Sel põhjusel taotleski kostja II menetluse peatamist seoses

kriminaalmenetlusega. Menetluse peatamata jätmisega on võetud kostjatelt võimalus oma

väidete tõendamiseks kriminaalmenetluse tõenditega.

19. Maakohtu järeldused selle kohta, et arvelduskontolt nähtuvad pärast väidetava laenulepingu

sõlmimist tehtud tehingud võimaldavad järeldada, et tehingud on teinud kostja II oma

ID-kaardiga, on ebaõiged. Pangatehingute tegemiseks on ka muid võimalusi, kui ID-kaart, nt

PIN-kalkulaator, Mobiil-ID ja Smart-ID.

Vastustaja seisukoht

20. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda.

21. Kostjate vastuväited kohtu järeldustele teiste maksete tegemise kohta teiste

maksevõimaluste kui ID-kaardi vahendusel tuleb jätta tähelepanuta, sest tegemist on uue

väitega, mille esitamine apellatsioonimenetluses on lubamatu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

23. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks.

24. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse

põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

25. Maakohus jagas asjas tõendamiskoormise õigesti. Kostjatel oli kohustus tõendada oma

väidet, et vaidlusalused lepingud (laenu- ja käendusleping) allkirjastas keegi kolmas isik,

kasutades selleks kostja II ID-kaarti ja PIN-koode. Kohus viitas õigesti ka asjakohasele

Riigikohtu lahendile nr 2-16-124450, mille p-s 22 märgitud seisukoha järgi tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb

tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema

seda ei andnud. Nimetatud eeldus ja tõendamiskoormis kehtib sõltumata sellest, millistel

asjaoludel on isiku ID-kaarti ja PIN-koode kasutatud, st ka siis, kui isiku väitel on ID-kaart ja

PIN-koodid temalt varastatud. Maakohus ei pannud kostjatele kohustust tõendada negatiivset

asjaolu, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiavad. Asjaolu, et lepingud on allkirjastanud

kolmas isik, ei ole negatiivne asjaolu.

26. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, et kostjatel ei olnud võimalik

enne kriminaalasjas uurimise lõpetamist tõendada oma väiteid selle kohta, et lepingud

allkirjastas kostja II asemel kolmas isik. Kostjatel oli TsMS § 236 lg 2 järgi võimalik taotleda

maakohtult tõendite, mh ka kriminaalasjas olevate tõendite kogumist, kui nad ei saanud neid

ise esitada. Kostjad seda võimalust ei kasutanud. Kostjate taotlused käesoleva tsiviilasja

menetluse peatamiseks kuni kriminaalasjas oluliste asjaolude väljaselgitamiseni jättis

maakohus 26.03.2020 määrusega põhjendatult rahuldamata TsMS § 356 lg-s 1 sätestatud aluste

puudumise tõttu, viidates ka asjakohasele kohtupraktikale.

27. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et eluliselt ei ole usutavad kostjate väited selle

kohta, et kostja II pöördus politsei poole viivitamatult pärast seda, kui avastas oma ID-kaardi

kadumise või varguse. Kostjate väidete kohaselt läks kostja II ID-kaart kaduma 2018.a

novembris või detsembris, kuid politsei poole pöördus ta kaardi kadumise küsimuses alles

17.04.2019. Kostja II väitel ei kasutanud ta oma ID-kaarti igapäevaselt, kuid eluliselt ei ole

usutav, et ta ei märganud selle kadumist ligi pool aastat. Kostjate väited on ebausutavad ka

seetõttu, et kostja II kui kostja I ainus juhatuse liige oleks pidanud märkama, et laenuandja

Credit Invest OÜ kandis 13.02.2019 kostja I kontole 3900 eurot, millest samal päeval kanti Y-

le üle 3890 eurot selgitusega „arvuti ost“. Maakohus arvestas kostjate väidete usutavuse

hindamisel õigesti ka asjaolu, et nii 2019.a veebruaris kui ka järgnevatel kuudel on kasutatud

kostja I pangakontol olevat raha tavapäraste tehingute eest tasumiseks. Apellatsioonkaebuses

esitatud väite, et pangatehingute tegemiseks on erinevaid digitaalseid autentimislahendusi: ID-

kaart, PIN-kalkulaator, MobiilID ja Smart-ID jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel

tähelepanuta, sest kostjad ei tuginenud maakohtus sellele, et kostja II tegi kostja I

pangatehinguid muul viisil kui ID-kaarti ja PIN-koode kasutades. Uue asjaolu (mis pealegi on

hüpoteetiline) esitamise lubatavust ei ole kostjad apellatsioonkaebuses põhjendanud.

28. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtuotsuse tühistamiseks, jääb kaebus

rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

29. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kuluna

õigusabikulud suurusega 588 eurot. Hageja esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumisele

ja vastuse koostamisele 3 tundi 35 minutit, mille maksumus on 516 eurot koos käibemaksuga

ning kohtunõude täitmisele ja menetluskulude nimekirja koostamine 30 minutit, mille

maksumus on 72 eurot. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot (millele lisandub

käibemaks).

30. Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses märgitud toimingud ja nende tegemisele kulunud

aeg hageja õiguste efektiivseks kaitsmiseks mõistlikud ja vajalikud. Esindaja tunnihind 120

eurot (käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Seega tuleb kostjatel solidaarselt hüvitada

hagejale apellatsioonimenetluse õigusabikulu taotletud suuruses.

31. Hageja taotlusel tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda hagejale kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav