2-19-137332/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.04.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-137332

Kohtuasi

OÜ Aktiva Finants hagi X (X) vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.05.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1225.72 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) OÜ Aktiva Finants (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Marek Aunver

Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta täiendavate tõenditena vastu OÜ Aktiva Finants 08.04.2021 seisukohale

lisatud maksekorraldused laenumaksete ülekannete kohta.

2. Tühistada Harju Maakohtu 27.05.2020 otsus osas, millega kohus mõistis kostjalt

välja hageja kasuks menetluskulud maakohtus rohkem kui 600 eurot ning kohustas

kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud maakohtus 600

eurot (s.o riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 400 eurot). Ülejäänud osas jätta otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada.

3.2. Mõista kostjalt X hageja OÜ Aktiva Finants kasuks välja põhivõlgnevus 976.52

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 170.79 eurot ning viivis alates

12.02.2020 kuni põhinõude 976.52 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3.3. Jätta menetluskulud kostja kanda.

2-19-137332

3.4. Mõista kostjalt X hageja OÜ Aktiva Finants kasuks välja maakohtu

menetlusega seotud kulud summas 600 eurot (riigilõiv 200 eurot ja

õigusabikulud 400 eurot).

4. X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Apellatsioonimenetluse kulud jätta 90% ulatuses X ja 10% ulatuses OÜ Aktiva

Finants kanda.

6. Määrata OÜ Aktiva Finants apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude

rahaliseks suuruseks 364 eurot, millest 90%, s.o 327.60 eurot, mõista X-lt OÜ Aktiva

Finants kasuks välja.

7. Mõista OÜ-lt Aktiva Finants välja Eesti Vabariigi kasuks apellandi poolt

apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivust 20 eurot.

8. Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul

arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Makseinfo on kohtuotsusele lisatud.

9. Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamisel tuleb

tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

10. Vabastada X apellatsioonimenetluses tasumata riigilõivu 180 euro tasumisest

riigituludesse.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 09.12.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt

võlgnevuse saamisega. Seoses vastuväite esitamisega läks nõue üle hagimenetlusse. 11.02.2020

esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse

976.52 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 170.79 eurot ning viivise alates 12.02.2020

kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras.

2. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale raha tulenevalt Ferratum Bank p.l.c ja kostja

vahel 23.02.2017 sõlmitud krediidilepingust nr CL6757. Ferratum Bank p.l.c. ütles lepingu üles

08.12.2017. Ferratum Bank p.l.c. loovutas 03.01.2018 nõude hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

3. Vastusena kostja vastuväidetele leidis hageja, et nõue ei ole aegunud. Kuivõrd tegemist oli

krediidilimiidi lepinguga, märgiti lepingule laenusummaks „vastavalt arvele“, kuna lepinguga

2-19-137332

ei lepita kokku konkreetset laenusummat, vaid võimaldatakse krediidilimiidi raames

laenusaajal raha kasutada. Lepingu lõpetamise teatiselt nähtub selgelt, et kostjale on saadetud

23.11.2017 seisuga võlgnevuse jääk ning antud täiendav tähtaeg 14 päeva võlgnevuse

tasumiseks. Samuti teavitati, et täiendavaks tähtajaks kohustuse täitmata jätmisel öeldakse

leping üles. Laenuandja ei saa vastutada, kas laenusaaja saab temale saadetud teated kätte sellelt

aadressilt, mille ta laenuandjale on andnud. Laenuandja lähtub temale antud andmetest. Kostja

on lepingu sõlmimisel andnud enda elukohaks XXX. Lepinguga kokkulepitud krediidikulukuse

määr ei ületa seaduses lubatud maksimaalset määra. Kostja on lepingu sõlmimisel allkirjaga

kinnitanud, et omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks ning on

teadlik kõikidest lepingutingimustest. Kostja on kinnitanud, et kõik andmed on tõesed ja

vastavad tegelikkusele. Vastuses aga kinnitab kostja, et on tahtlikult andnud laenuandjale

ebaõigeid andmeid laenu saamiseks. Seega on kostja lepingut sõlmides tegutsenud hea usu

põhimõtte vastaselt, esitades krediidiandjale enda sissetulekute ja kohustuste suhtes valeinfot.

Poolte vahel sõlmitud leping ei ole tühine kostja viidatud sätete alusel. Võlausaldaja ei rikkunud

seadusest tulenevat kohustust. Kostja väidetud vääramatu jõu kohaldamine ei ole asjakohane.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda.

5. Kostja esitas aegumise vastuväite.

6. Hagi on tõendamata. Kostja ei eitanud krediidilepingu sõlmimist, kuid leidis, et hageja ei ole

esitanud ühtegi arvet, mille alusel saaks kindlaks teha kostjale antud krediidi suuruse. Hageja

esitatud krediidi kasutamise väljavõtte seotust kostjaga ei ole võimalik tuvastada.

7. Kostja ei ole saanud kätte hageja saadetud kirju lepingu lõpetamisest ja nõude loovutamisest.

Teatised ei ole saadetud lepingus märgitud kostja postiaadressile. Lepingu lõpetamise teatisel

puudub kuupäev. Kostja on saatnud juba 2017. aastast alates Julianus Inkassole e-kirju, milles

annab teada, et kuna on haigestunud ega saa tööl käia ja tema sissetulekud on muutunud

ebaregulaarseteks ja minimaalseteks, saab ta suhelda vaid e-posti teel, sest kostjal ei pruugi olla

maksejõuetuse tõttu enam püsivat elukohta, millelt saada kätte talle saadetud kirju.

8. Krediidilepingus on heade kommetega vastuolus intressi- ja krediidikulukuse määr ning

kõrge viivis kui ebamõistlikult kahjustavad lepingutingimused. Tegemist on kostja suhtes

äärmiselt ebasoodsa tehinguga. Laenulepingu lisa 1 punktis 3 sätestatud krediidikulukuse määra

ebakonkreetne formuleering „erineb sõltuvalt kasutusele võetud krediidi suurusest” on ebaselge

tüüptingimus ja kahjustab kostjat, olles vastuolus Euroopa Liidus tüüptingimustega seonduva

direktiiviga 93/13/EMÜ. Kostja palus kohtul juhul, kui kohus leiab, et leping kehtib, vähendada

intressi-, viivise- ja krediidikulukuse määrasid.

9. Kostja palus kohtul hinnata laenulepingu tühiseks tunnistamise võimalikkust, kuna sõlmis

lepingu sundolukorras, mis tulenes tema makseraskustest, mille tõttu ta ei saanud mõistlikku

laenu pangast, kus intressid oleksid olnud madalamad. Kostjal oli tuvastatud osaline töövõime

ning ta oli laenu võtmise ajal töötu.

10. Laenuandja on rikkunud kostjale laenu andmisel kohustust kontrollida krediidisoovija

tausta ja krediidivõimekust. Laenuandja on laenu väljastanud liigkasuvõtlike eesmärkide

saavutamiseks nähes juba eelnevalt, et taotlejal võib tulla raskusi laenu teenindamisega.

Laenuandja jättis kontrollimata laenu taotlemise ajal kostjal esinenud maksehäired

maksehäireregistris.

2-19-137332

11. Kostja palus kohtul hinnata rikkumise vabandatavust juhul, kui kohus tunnistab

laenulepingu kehtivaks. Ei saanud eeldada, et kostja lepingu sõlmimisel saaks arvestada sellega,

et ta tulevikus jääb töövõimetuks ja talle määratakse raske puue. Kostja palus kohtul arvestada

asjaoluga, et lisaks eeltoodule on 29.03.2020 seisuga lisandunud veel teinegi vääramatu jõud –

koroonaviiruse pandeemia, mis avaldab otsest kahjulikku mõju kostja vaimsele ja füüsilisele

tervisele, tema töövõimele ja töökoha olemasolule, vähenenud töötasule.

Maakohtu otsus ja põhjendused

12. Harju Maakohus rahuldas 27.05.2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja

põhivõlgnevuse 976.52 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 170.79 eurot ning viivise

alates 12.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hagejale välja

800 eurot (s.o riigilõiv 200 eurot ja õigusabikulud 600 eurot) ning kohustas kostjat tasuma

nimetatud summalt viivist.

13. Kohus peab asja õigeks lahendamiseks hindama, kas hageja nõue on aegunud, kas kostja

on rikkunud 23.02.2017 sõlmitud krediidilimiidilepingut, kas esinevad vastutust välistavad

asjaolud ning kas ja millise summa peab kostja hagejale tasuma.

14. Kostja väitel on hageja nõue aegunud. Kohus tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 146 lõikele 1 ja § 147 lõikele 1. Hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles

08.12.2017. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 09.12.2017 ning lõppeb kolme aasta

möödumisel sissenõutavaks muutumisest ehk 09.12.2020. Seega ei ole hageja nõue aegunud.

15. Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole kasutusele võetud krediiti täielikult tasunud, millest

tulenevalt on hagi esitamise seisuga kostja võlgnevus hageja ees põhiosas 976.52 eurot. Kohus

tugines VÕS § 396 lõigetele 1 ja 2. Kui pooled on kokku leppinud, et rahasumma võlgnetakse

laenuna, siis on neil õigus selle kohta vormistada leping, mida antud juhul ka tehti. Lisaks

nähtub kostja krediidi kasutamise väljavõttest, millistest summadest ja mis kuupäevadel

põhisumma kujunes. Kostja ei ole kasutusele võetud krediiti täielikult tasunud, millest

tulenevalt on hagi esitamise seisuga võlgnevus põhiosas 976.52 eurot.

16. Kostja väitis vastuses hagile, et hageja esitatud krediidi kasutamise väljavõte ei pruugi olla

tema kohta, kuid samas ei ole kostja ka tõendanud, et ta oleks saanud laenu muus summas.

Kohus leidis, et kostja vastuväited summa suurusele on paljasõnalised ja tuleb jätta

tähelepanuta.

17. Kostja väitis ka, et lepingu lõpetamise teatisel puudub kuupäev ja ta ei saanud hageja

saadetud teatiseid kätte, kuna tal puudub kindel elukoht. Samas on hageja tõendanud, et kostja

andis lepingu sõlmimisel enda elukoha aadressiks XXX, kuhu lepinguga seotud teated ka

saadeti. Lepingu üldtingimuste punkti 12.1 kohaselt oli kostja nõustunud sellega, et kõik postiga

saadetud teated loetakse kätte saaduks 5 kalendripäeva pärast nende saatmist. Õigete

kontaktandmete eest vastutab kostja. Asja materjalidest nähtub, et poolte vahel on toimunud

kirjavahetus. Seega on kostja kindlasti olnud teadlik võlgnevusest, kuid ei ole seda sellest

hoolimata tasunud. Viivise kogunemine ehk summa suurenemine on tingitud põhisumma

tasumata jätmisest, mitte hageja pahatahtlikkusest.

18. Kostja väited laenulepingu tühisusest põhjusel, et ta sõlmis lepingu sundolukorras ja hageja

ei kontrollinud kostja tausta ning krediidivõimekust, on paljasõnalised. Kohtu hinnangul nähtub

tõenditest, et kostja esitas laenuandjale valeandmeid, mille esitamist kostja oma vastuses hagile

2-19-137332

ka kinnitas. Olukorras, kus kostja on laenuandjale ise esitanud teadlikult valeinfot, kannab

sellest tulenevat riski tema ise.

19. Kostja leidis ka, et kui kohtu hinnangul on leping kehtiv, tuleks hinnata rikkumise

vabandatavust. Kostja esitas suure hulga väidetavalt olulisi tõendeid, kuid need seisnevad

põhiosas kostja ja tema abikaasa terviseandmetega seonduvas. Kohtu hinnangul ei vabanda

kostja ega tema pereliikmete tervislik seisund ega ka riigis väljakuulutatud eriolukord lepingu

rikkumist.

20. Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu põhivõlgnevuse 976.52 eurot ulatuses.

21. Kostja leidis mh, et hageja küsitud intress on liiga kõrge. Samas hagist ei nähtu, et hageja

üldse intressi nõuaks. Hoolimata sellest selgitas kohus, et poolte vahel sõlmitud lepingus toodud

krediidi kulukuse määr on mõistlik. Kohus viitas VÕS § 94 lõikele 1 ja § 4062 lõikele 1.

Praegusel juhul on pooled lepinguga kokku leppinud raha kasutamise eest intressis määraga

45,22% aastas. Poolte vahel on sõlmitud leping 23.02.2017 ning Eesti Panga andmete järgi

kohaldub sellele 30.11.2016 avaldatud minimaalne krediidikulukuse määr 18,95% aastas.

Seadusandja on ette näinud, et tarbimislaenude krediidi kulukuse määr ei tohi ületada

kolmekordselt Eesti Panga lehel avaldatud määra. Seega oli vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal

krediidikulukuse maksimaalne määr 56,85%. Kohus leidis, et lepinguga kokkulepitud

krediidikulukuse määr ei ületa seaduses lubatud maksimaalset määra ja seega ei ole

krediidilepingus heade kommetega vastuolus intressi- ja krediidikulukuse määr ja kõrge viivis

kui ebamõistlikult kahjustavad lepingutingimused.

22. Kohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 ja VÕS § 113 lõikele 1.

Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist 0,022% päevas ehk seadusjärgses määras sissenõutavaks

muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest alates laenusumma sissenõutavaks

muutumisest ehk siis alates 09.12.2017 võttes arvesse kostja tasutud summat ning arvestades

viivist kuni hagi esitamiseni. Selle perioodi eest on viivis 170.79 eurot. Kohtu hinnangul on

selline viivise nõue igati kohane ning proportsionaalne. Samuti rahuldas kohus TsMS § 367

alusel hageja edasiulatuva viivise nõude.

23. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda.

24. Hageja menetluskulude nimekirja järgi on esindaja ajakulu materjalidega tutvumisel ja

vastuse koostamisel 5 t, tunnihinnaga 120 eurot. Hageja ja tema lepinguline esindaja on

käibemaksukohustuslased, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust. Kostja palus

jätta menetluskulud poolte kanda, kuna kostja on esitanud kohtule dokumendid, mis tõestavad

tema maksejõuetust ja rasket tervislikku seisundit. Samuti leidis kostja, et hageja on oma

tegevusega vaidluse ja seega menetluskulud põhjustanud, kuna keeldus enne kohtumenetluse

algust toimunud e-kirjavahetuses kostja pakutud kompromissist tasuda võlgnevus kostja

majanduslikust ja tervislikust seisundist lähtudes kostja jaoks võimetekohase igakuise maksena.

Samuti leidis kostja, et hageja soovib kulude hulka arvestada käibemaksu.

25. Kohus leidis, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaks ei lisandu) on kohtu hinnangul

põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Samuti, arvestades kostja esitatud

dokumentide suurt mahtu, on põhjendatud hageja esindaja ajakulu 5 t. Kostja maksejõuetus

ning raske tervislik seisund ei ole põhjuseks, miks peaks vähendama hageja menetluskulusid.

Samuti ei saa hagejale ette heita seda, et ta kohtueelses menetluses ei nõustunud kompromissiga

kostja pakutud tingimustel. Käibemaks ei lisandu menetluskuludele, kuna nii hageja ise kui

2-19-137332

tema esindaja on käibemaksukohustuslased, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu

tagastust. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt hagejale välja menetluskulud 800 eurot

(5 t x 120 eurot + riigilõiv 200 eurot).

Apellatsioonkaebus

26. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada.

27. Kohus jättis kostja olulise vastuväite tähelepanuta. Kostja esitas 29.03.2020 seisukoha,

milles väitis, et hageja nõude suurus on tõendamata ning palus kohtul nõude suurust kontrollida

ja välja nõuda hagejalt nõude alusdokument, mis kinnitaks nõude suurust. Hageja esitatud lisa

4 „Krediidilimiidi kasutamine“ eeltoodut ei tõenda. Samuti ei ole hageja tõendanud, et esitatud

dokument on seotud kostjaga, dokumendil ei ole viidet sellele, et see oleks väljastatud hageja

süsteemist. Kostja palus jätta kõnealune dokument tõendina tähelepanuta. Otsuses ei ole

põhjendatud, millele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et kostja vastuväited summa suurusele

on paljasõnalised. Samuti ei ole selgitatud, miks võla jäägi tõendamiskoormus on kostjal ja

mitte hagejal nagu seadus sätestab. Kostjale ei saa ette heita ainult vastuväidete esitamist seni,

kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks.

28. Kostja ei saanud esitada tõendeid võla suurusest, sest tulenevalt raskest haigestumisest

2017. a, töövõimetusest ja raskest puudest ei olnud kostja võimeline pikalt tööl käima. Seoses

sellega pidi ta vahetama pidevalt üürikortereid ning võlgnevust tõendavad dokumendid olid

kolimiste käigus läinud kaduma. Seetõttu palus kostja kohtu abi algdokumentide saamiseks

hagejalt, millise taotluse jättis kohus rahuldamata. Kohtule oli teada, et kostjal puudub

juurdepääs kvalifitseeritud õigusabile ning juristi haridus. Õiglase menetluse huvides oleks

kohtul tulnud pooltele selgitada, milliseid asjaolusid nad tõendama peavad ning milliseid

tõendeid nad selleks esitama peavad. Samuti oli kohtul võimalus ise tõendeid koguda.

29. Kohus on rikkunud TsMS § 442 lõigetes 7 ja 8 sätestatud kohustusi ka menetluskulude osas

otsust tehes. Kuigi kohus on ise, tuginedes kostja tõenditele, tunnistanud kostja maksejõuetust

ja rasket tervislikku seisundit, ei ole otsuses selgitatud, miks maksejõuetus, töövõimetus ja

raske tervislik seisund ei ole piisavad alused kohtule kaalumaks jätta kohtukulud poolte kanda.

Kohus ei ole selgitanud, kuidas maksejõuetult isikult veel täiendavalt ligi 800 eurot

menetluskulude väljamõistmine ei ole kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kohus

jättis tähelepanuta väite ja tõendid, et kostja ei ole kunagi väitnud, et tervislik seisund on

õigustus lepingu rikkumisele, vaid et kostja tugines lepingu rikkumise vabandatavusele

pikaajalise töötuse, töövõimetuse ja raske tervisliku seisundi tõttu ning kohustusele ainsa

pereliikmena üleval pidada oma tütart ja puudega ning töövõimetut abikaasat. Kohus jättis

põhjendamata, miks kostja puhul ei ole kohaldatav vabandatavus vääramatu jõu tõttu.

Vastustaja seisukoht

30. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

31. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, sh täiendavalt kogutud tõenditega, leiab,

et Harju Maakohtu 27.05.2020 otsus tuleb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja

hageja menetluskulud maakohtus suuremas summas kui 600 eurot ning kohustas kostjat tasuma

2-19-137332

väljamõistetud menetluskuludelt viivist. Muus osas tuleb otsuse resolutsioon jätta vastavalt

TsMS § 657 lõike 1 punktile 21 muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi õiguslikku

põhjendust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus jaotab ja määrab

rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.

32. TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata menetluslikud

taotlused. Hageja esitas vastusena ringkonnakohtu 30.03.2021 selgitavale määrusele

08.04.2021 täiendavate tõenditena maksekorraldused laenumaksete ülekannete kohta. Kostja

vaidles 19.04.2021 seisukohas tõendite vastuvõtmisele vastu, leides mh, et hageja ei ole

põhjendanud, miks kõnealused tõendid esitati alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus

möönab, et hageja taotluses ei ole esitatud eeltoodu osas selget põhjendust. Samas leidis

ringkonnakohus 30.03.2021 määruses, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi, jättes

olukorras, kus kostja on esitanud vastuväited laenusumma suurusele, hagejale selgitamata tema

kohustuse tõendada kostjale väljastatud krediidi suurust (sh krediidi kasutamise väljavõtte

seotust kostjaga). TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme

kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui

asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul võib järeldada, et eelnevalt viidatud maakohtu menetluslik

rikkumine on põhjus, miks hageja esitas kõnealused tõendid alles apellatsioonimenetluses.

Seega võtab ringkonnakohus kõnealused maksekorraldused kui asjas tähtsust omava asjaolu

tõendamiseks esitatud tõendid TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 ja § 238 lõike 1 esimese lause alusel

vastu.

33. Asja materjalidest nähtuvalt tuvastas maakohus hagi aluseks olevate asjaoludena mh, et:

1) hageja õiguseelneja (Ferratum Bank p.l.c.) ja kostja vahel oli sõlmitud krediidilimiidileping

nr CL6757; 2) kostja ei ole kasutusele võetud krediiti täielikult tasunud; 3) hagi esitamise

seisuga on kostja võlgnevus hageja ees põhiosas 976.52 eurot. Võlasumma suuruse tuvastas

kohus hagi lisana 4 esitatud „Krediidi kasutamise väljavõte“ alusel. Apellatsioonkaebuses leiab

kostja, et kohus jättis tema olulise vastuväite tähelepanuta. Nimelt tõi kostja oma 29.03.2020

seisukohas esile, et hageja nõude suurus on tõendamata ning palus kohtul nõude suurust

kontrollida ja välja nõuda hagejalt nõude alusdokument, mis kinnitaks nõude suurust; et hageja

esitatud lisa 4 eeltoodut ei tõenda, mh ei ole seda dokumenti võimalik seostada kostjaga.

Maakohus jättis kostja vastuväited summa suurusele tähelepanuta, märkides, et kostja ei ole

tõendanud, et ta oleks saanud laenu mingis muus summas. Kostja leiab kaebuses, et kohus ei

ole selgitanud, miks võla tõendamiskoormus on kostjal ja mitte hagejal, nagu seadus sätestab.

Samuti, et kostjale ei saa ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud

tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks.

34. Kolleegium nõustub kostjaga, et selliselt pööras maakohus ebaõigesti ümber

tõendamiskoormuse, kohustades kostjat tõendama oma vastuväidet. Vastavalt TsMS § 230

lõikele 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt tuli hagejal tõendada,

et kostja on saanud laenuandjalt hagis nõutud ulatuses laenu, st kostjale väljastatud krediidi

suurust (sh asjaolu, et hagiavaldusele lisatud krediidi kasutamise väljavõte on seotud kostjaga).

Maakohus jättis TsMS § 392 lõiget 1 rikkudes eeltoodu hagejale selgitamata. Ringkonnakohus

kõrvaldas maakohtu rikkumise 30.03.2021 määruses, selgitades pooltele tõendamiskoormust ja

andes võimaluse selles osas seisukohti ja tõendeid esitada.

35. Kolleegium nõustub iseenesest kostjaga, et üksnes hagi lisana 4 esitatud krediidi kasutamise

väljavõte ei tõenda kostjale antud laenu suurust. Samas esitas hageja 08.04.2021 täiendavate

tõenditena maksekorraldused laenumaksete ülekannete kohta. Eelnevalt leidis ringkonnakohus,

2-19-137332

et tegemist on apellatsioonimenetluses lubatavate tõenditega TsMS § 652 lõike 3 punkti 2

mõistes ja otsustas need vastu võtta. Viidatud maksekorraldustest nähtuvad järgmised

ülekanded kostja pangakontole: 27.02.2017 343 eurot; 05.03.2017 50 eurot; 16.03.2017 150

eurot; 23.03.2017 50 eurot; 27.03.2017 30 eurot; 02.04.2017 100 eurot; 12.04.2017 300 eurot;

18.04.2017 250 eurot. Seega kokku 1273 eurot. Sellistel kuupäevadel ja sellistes summades

ülekanded kattuvad ka hagiavalduses ja krediidi kasutamise väljavõttel märgitud ülekannetega.

Kuigi ülekanded on tehtud BALTIC SKYWAYS OÜ pangakontolt, nähtub ülekannete

selgitustest, et need on tehtud lepingust nähtuva laenuandja (Ferratum Bank p.l.c.) kohustuse

täitmiseks kostja pangakontole. Seega leiab ringkonnakohus, et sõltumata krediidi kasutamise

väljavõtte umbmäärasusest on kõnealuste maksekorralduste kaudu võimalik hagetavat summat

seostada kostjaga. Lisaks eeltoodule tuleb arvesse võtta, et kostja ei ole maakohtu menetluses,

apellatsioonkaebuses ega täiendavalt 19.04.2021 seisukohas väitnud, et ta ei ole üldse

vaidlusalust laenu saanud või et ta oleks kõik saadu tagasi maksnud.

36. Eeltoodust tulenevalt on asjas tõendatud, et kostja sai laenuandjalt Ferratum Bank p.l.c.

laenu kokku 1273 eurot, millest hagi kohaselt on tagastatud 296.48 eurot (nähtub ka krediidi

kasutamise väljavõttelt). Seega oli hageja põhinõudena õigustatud kostjalt nõudma 976.52

eurot. Arvestades täiendavalt ka eeltoodud põhjendusi, nõustub kolleegium maakohtu

lõppjärelduse ja vastavate põhjendustega, et hageja põhinõue on põhjendatud ja kostjalt kuulub

väljamõistmisele 976.52 eurot. Kolleegium nõustub ka maakohtu poolt kostja vastuväidetele

vastuseks märgituga ega pea TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu vastavaid

seisukohti käesolevas lahendis korrata.

37. Hageja viivisenõude osas nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu põhjendustega ja

TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Viivisenõude rahuldamise osas ei ole

apellatsioonkaebuses ka (eraldiseisvaid) vastuväiteid esitatud.

38. Kaebuses vaidlustab hageja ka menetluskulude tema kanda jätmise. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et kostja maksejõuetus, raske tervislik seisund ning kohtueelses menetluses hageja

mittenõustumine kompromissiga ei saa olla hageja menetluskulude vähendamise aluseks.

Maakohus on neid asjaolusid aga ebaõigesti käsitlenud menetluskulude rahalisel

kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus märgib, et kostja esile toodud asjaolusid tulnuks kohtul

hinnata menetluskulude jaotuse otsustamisel, kaaludes TsMS § 162 lõike 4 või § 163 lõike 2

kohaldamist. Ringkonnakohus saab ise selle rikkumise kõrvaldada, täiendades ka selles osas

otsuse põhjendusi. Kolleegiumi hinnangul viidatud sätete kohaldamiseks alused puuduvad.

39. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab hagimenetluse kulud reeglina pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Samas on kohtul TsMS § 162 lõike 4 järgi võimalik erandina jätta kulud täielikult või

osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus

tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on mitmetes

lahendites selgitanud, et TsMS § 162 lõike 4 rakendamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või

ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab

olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks

otsus tehti. Seega eeldab selle sätte kohaldamine erandlike asjaolude olemasolu (vt nt

Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-142-10, punkt 10; 3-2-1-126-14, punkt 16). Eelnevast tuleneb, et

lõike 4 kohaldamist peab kohus alati põhjendama. Vastavad põhjendused saavad rajaneda

seaduses reeglina ettenähtud jaotuse ebaõigluse või ebamõistlikkuse tuvastamisel ning selle

äärmuslikkusele hinnangu andmisel. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude teiselt poolelt

väljamõistmist ei mõjuta iseenesest menetluskulusid hüvitama kohustatud menetlusosalise

majanduslik olukord. Kolleegium on seisukohal, et tervisliku seisundi tõttu sissetulekute

vähenemist ei saa antud juhul pidada asjaoluks, mille tõttu saaks pidada hageja menetluskulude

2-19-137332

väljamõistmist kostjalt viimase suhtes äärmiselt ebaõiglaseks. Kostja pidi laenu võttes ja seda

tagasi maksmata jättes möönma, et laenuandja võib asuda laenu sisse nõudma, mh

kohtumenetluses, millega eelduslikult kaasnevad kulud. Menetluses leidis tuvastamist, et

tegemist oli põhjendatud hagiga. Menetluskulude suurus sõltus mh kostja enda vastuväidetest.

Väljamõistetavad kulud oleks eelduslikult olnud väiksemad, kui kostja ei oleks esitanud

põhjendamatuid vastuväiteid (millele hageja pidi seadusest tulenevalt vastama) või oleks

võtnud hagi kohe õigeks. Seega mõjutas menetluskulude tekkimist osaliselt ka kostja enda

menetluslik käitumine. Kaebuse väited vabandatavusest vääramatu jõu tõttu ei ole

menetluskulude jaotuse otsustamisel asjakohased.

40. TsMS § 163 lõikest 2 tuleneb, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses,

nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud

tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Praegusel juhul

puudub alus ka viidatud sätet kohaldada, kuivõrd hagi on tervikuna rahuldatud.

41. Seoses kostja esile tooduga tema majandusliku seisundi kohta peab ringkonnakohus

vajalikuks märkida täiendavalt järgmist. Kolleegium mõistab, et kostja on sattunud mh

tervisliku seisundi tõttu majanduslikult raskesse olukorda, kuid (üksnes) see asjaolu ei anna

alust jätta käesolevas menetluses hageja nõue (mh menetluskulude hüvitamise nõue)

rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et makseraskustes olevatele füüsilistele isikutele on ette

nähtud võlgade ümberkujundamise menetlus, mille põhimõtted sätestatakse võlgade

ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses (VÕVS). VÕVS § 1 lõike 1 esimese lause järgi on

VÕVS-i

eesmärk

makseraskustes

füüsilisele

isikule

(võlgnikule)

tema

võlgade

ümberkujundamise võimaldamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. VÕVS

§ 2 lõike 1 järgi võimaldatakse võlgade ümberkujundamise menetluses võlgnikule rahaliste

kohustuste (isiklike võlgade) ümberkujundamist kohustuse täitmise tähtaja pikendamise,

osadena täitmise või kohustuse vähendamise teel. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui kostjal

ei ole võimalik iseseisvalt saavutada võlausaldaja(te)ga kokkulepet kohustuste jõukohasel viisil

tasumise tingimustes, on kostjal võimalik esitada võlgade ümberkujundamise avaldus vastavalt

VÕVS §-dele 9–13. Alternatiivselt on kostjal maksejõuetuse korral (st kui ta ei suuda rahuldada

võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt

ajutine) võimalik esitada pankrotiseaduse (PankrS) § 13 järgi avaldus pankroti

väljakuulutamiseks, mille raames on võimalik taotleda ka kohustustest vabastamise menetluse

algatamist (PankrS § 169 jj). Riigikohus on selgitanud, et võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus

vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena

väljavaade

uueks

majanduslikuks

alguseks

ning

normaalseks

sotsiaalseks

eluks.

(vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19-16, punkt 14; 3-2-1-46-13, punkt 11).

42. Sellest, et kostja vaidlustas menetluskulude tema kanda jätmise ja temalt väljamõistmise,

saab järeldada, et ta on vaidlustanud ka menetluskulude rahalise suuruse. Riigikohus on lahendi

nr 2-17-13363 punktis 19 leidnud, et menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega

TsMS § 178 lõike 2 mõttes on tegemist ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes

menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot

ületavas summas. Praegusel juhul nii on. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja

menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel rikkunud diskretsiooni piire, mõistes hageja

mitteadvokaadist lepingulise esindaja kulud välja tunnitasuga 120 eurot. Kolleegium märgib,

et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja

tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-13, punkt 25). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud

tunnitasuks on senises praktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks.

2-19-137332

Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades, et käesolev asi oli pigem

mittekeerukas ja keskmise mahukusega, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud

tunnitasumääraks 80 eurot. Kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem

põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma

kutsealasele

järelevalvele,

mis

mitteadvokaadist

esindajate

puhul

nii

ei

ole.

Õigusabitoimingutele kulunud aja hindamisel ei saa maakohtule diskretsiooni piiride rikkumist

ette heita. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et 5 t esindaja ajakulu on käesolevas

menetluses esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning menetluse käiku arvestades

mõistlik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingulise esindaja kulud

maakohtumenetluses põhjendatud 5 t eest tunnitasuga 80 eurot, s.o kokku 400 euro ulatuses.

Lisaks sellele mõistis maakohus põhjendatult kostjalt hagejale välja riigilõivu 200 eurot. Seega

kokku tuleb kostjal hagejale maakohtu menetluskulude katteks hüvitada 600 eurot.

43. Lisaks eeltoodule leiab kolleegium, et maakohus kohustas põhjendamatult kostjat tasuma

väljamõistetud menetluskuludelt viivist. TsMS § 177 lõike 4 kohaselt märgib kohus

menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Praegusel juhul ei ole toimiku materjalide kohaselt hageja menetluskuludelt viivise

väljamõistmist taotlenud. Seetõttu tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, millega kostjat

kohustati TsMS § 177 lõike 4 järgi tasuma menetluskuludelt hagejale viivist. Menetlusosalise

taotluseta menetluskuludelt viivise väljamõistmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine

TsMS § 656 lõike 1 punkti 5 tähenduses, mis on alus kohtulahendi tühistamisele selles osas

kaebusest olenemata (TsMS § 656 lõige 4) (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-18-9099, punkt 16).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

44. Arvestades,

et

apellatsioonkaebus

rahuldatakse

osaliselt,

peab

ringkonnakohus

põhjendatuks kohaldada menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lõiget 1 (koosmõjus § 639

lõikega 1). TsMS § 163 lõikest 1 tuleneb, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kaebuse rahuldamise ulatuse määramisel võtab kolleegium arvesse, et maakohus mõistis

kostjalt hagejale välja põhivõla 976.52 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 170.79 eurot ja

edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates 12.02.2020 (mille summa otsuse tegemise aja

seisuga oli 22.26 eurot), lisaks menetluskulud 800 eurot. Seega otsuse tegemise seisuga tulnuks

kostjal hagejale tasuda kokku 1969.57 eurot. Kostja apellatsioonkaebuse alusel vähendas

ringkonnakohus kostjalt väljamõistetavat summat menetluskulude osas 200 euro võrra.

Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldatuks 10% ulatuses

(1969.57 - 200 = 1769.57, mis on u 90% 1969.57-st, seega hagejale väljamõistetav kogusumma

vähenes u 10% võrra). Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud 10% ulatuses hageja ja 90%

ulatuses kostja kanda. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1

kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

45. Täiendavalt märgib kolleegium vastuseks kostjale, et nagu eelnevalt lahendis leitud, puudub

ka apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel alus kohaldada TsMS § 162 lõiget 4. Selleks ei

anna alust ka kostja 19.04.2021 seisukohas täiendavalt esile toodu, et apellatsioonimenetluse

kulud tuleks jätta hageja kanda, kuna tema põhjustas apellatsioonimenetluse vajaduse, jättes

maakohtule õigeaegselt esitamata dokumendid, mis tõendaksid kostjale väljastatud laenu

suurust. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus rikkus kõnealuste tõendite esitamise vajaduse

osas selgitamiskohustust, mistõttu ei saa tõendite esitamata jätmist maakohtus hagejale ette

2-19-137332

heita ega asuda seisukohale, et hageja põhjustas oma käitumisega apellatsioonimenetluse.

Tuleb arvestada, et kokkuvõttes oli tegemist täies ulatuses põhjendatud hagiga. Lisaks ei ole

kostja menetluses kordagi väitnud, et ta ei oleks vaidlusalust laenu saanud või et ta oleks kõik

saadu tagasi maksnud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt tunnistab ka kostja ise tegelikkuses

laenu saamist, tuues esile, et kuni osamakse suurenemiseni on ta varasemalt võlgnevust

korrapäraselt tasunud.

46. TsMS § 174 lõigete 1 ja 3 järgi tuleb ringkonnakohtul vastavalt jaotusele määrata kindlaks

hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Hageja 08.04.2021 nimekirja järgi on tema

menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 4,55 t õigusabi eest (s.o 0,5 t

apellatsioonkaebusega tutvumine; 3 t kaebusele vastuse koostamine; 0,3 t kohtumäärusega

tutvumine; 0,75 t seisukoha esitamine) tunnitasuga 120 eurot (käibemaksu ei lisandu), s.o

kokku 546 eurot. Hageja palub, et menetluskulud kantaks Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole

nr EE147700771000526428 viitenumbriga 709388667.

Kostja palus

jätta hageja

menetluskulud tema enda kanda, kuid konkreetseid vastuväiteid hageja menetluskulude suuruse

kohta ei esitanud.

47. TsMS § 175 lõikest 1 tuleneb, et kohus mõistab lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt

välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on hageja menetluskulude

nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg

(kokku 4,55 t), arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja kooskõlas asja

materjalidega. Hageja mitteadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot

(käibemaksuta) ei ole aga TsMS § 175 lõike 1 mõttes mõistlik ega põhjendatud. Kolleegium

jääb oma varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et käesolevas vaidluses on põhjendatud

tunnitasumääraks 80 eurot.

48. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud 4,55 x 80 = 364 euro ulatuses,

millest vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 90% s.o

327.60 eurot (364 x 0,9).

49. Hageja on palunud ka määrata, et menetluskulud kantaks Julianus Inkasso OÜ

pangakontole viitenumbriga 709388667. Kolleegium leiab, et sellesisuline lahendi täitmise

korra kindlaksmääramise taotlus ei ole põhjendatud (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-20-4817,

punkt 20 viimane lõik).

50. Kostja osales menetluses iseseisvalt, seega tal puuduvad lepingulise esindaja kulud. Kostja

menetluskuluks on üksnes riigilõiv 200 eurot, mille tasumisest on ta vabastatud ringkonnakohtu

17.08.2020 määruse alusel. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb hagejal tasuda

TsMS § 639 lõike 1 ja § 190 lõigete 2, 3 koosmõjus riigituludesse osa riigilõivust võrdeliselt

kaebuse rahuldatud osaga (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-13, punkt 62). Seega tuleb

hagejal tasuda 10% 200-st, s.o 20 eurot.

51. Kolleegium selgitab, et TsMS § 179 lõike 5 alusel tuleb Eesti Vabariigi kasuks

väljamõistetud riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest.

Makseinfo on kohtuotsusele lisatud. TsMS § 179 lõike 9 alusel tuleb Eesti Vabariigi kasuks

väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamisel kohustatud isikul tasuda viivist VÕS § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase

täitmiseni.

52. TsMS § 639 lõike 1 ning § 190 lõike 2 ja lõike 4 esimese lause koosmõjust tulenevalt

kuuluks kaebuse rahuldamata jäämisega võrdeline osa riigilõivust, s.o 90% 200-st, milleks on

2-19-137332

180 eurot, kostjalt sissenõudmisele riigituludesse. Samas ei ole kolleegiumil andmeid, et kostja

majanduslik olukord oleks paranenud, võrreldes 17.08.2020 määruse tegemise aja seisuga.

Nimetatud määruse tegemise aja seisuga andis kostja majanduslik olukord aluse vabastada ta

riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Seega vabastab kolleegium kostja TsMS

§ 190 lõike 7 alusel kohustusest tasuda riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv

180 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/