2-20-135540/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2021, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-20-135540

Tsiviilasi

Osaühing Aktiva Finants hagi R. K. vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

537 eurot 97 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: osaühing Aktiva Finants; registrikood 10746479;

asukoht A. Weizenbergi 20, Tallinn, 10150, Harju maakond.

Hageja esindaja: A. Ž.

e-post XXX

Kostja: R. K. , isikukood XXX; tegelik elu- ja viibimiskoht

teadmata; e-post XXX

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt osaühing Aktiva Finants hagi R. K. vastu võla

väljamõistmiseks.

2. Mõista R. K. lt (K.) osaühing Aktiva Finants kasuks välja:

2.1. 324 eurot 30 senti (sealhulgas põhivõlg 250 eurot 82 senti, võla sissenõudmise kulud

25 eurot ja 10. veebruari 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 48 eurot

48 senti);

2.2. viivis põhivõla 250 euro 82 sendi jäägilt alates 11. veebruarist 2021 kuni põhivõla

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Jätta hagi rahuldamata osas, milles osaühing Aktiva Finants palub mõista R. K. lt osaühing

Aktiva Finants kasuks välja põhivõla suuremas summas kui 250 eurot 82 senti, võla

sissenõudmise kulu suuremas summas kui 25 eurot ning viivise suuremalt põhivõlalt kui

250 eurot 82 senti.

4. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

6. Jätta menetluskuludest 64% R. K. ja 36% osaühing Aktiva Finants kanda.

7. Mõista R. K. lt (K. ) osaühing Aktiva Finants kasuks välja menetluskulu 156 eurot 80 senti.

8. Mõista R. K. lt (K. ) osaühing Aktiva Finants kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule (aadress Kalevi 1, Tartu linn, Tartu linn, Tartumaa;

e-post tmktartu.menetlus@kohus.ee) tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei

võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates

30 päeva jooksul.

Kajalt tasutakse riigilõivu asemel kautsjon. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab

riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

Kohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel otsusest välja kirjeldava

osa.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus TsMS § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue saadeti kostja e-postile XXX. Kostja märkis 23.

märtsil 2021 samalt e-posti aadressilt, et ta sai kirja kätte, kuid ei saa dokumente avada. Kohus

saatis 26. märtsil 2021 hagimaterjalid ja vastuse nõude kostja e-posti aadressile XXX pdf-

formaadis. Kohus hoiatas, et kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas

kohtumenetluses kohtule enda või oma esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata

menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või

sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva

möödumisel saajale kättetoimetatuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati

kostjale TsMS § 3141 lg 2 alusel kätte seega 1. aprillil 2021. Kohus andis kostjale kirjaliku

vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei esitanud tähtaegselt vastust. Kohus hoiatas kostjat, et

kirjaliku vastuse kohtu poolt antud tähtajaks esitamata jätmise korral on kohtul hageja

nõusolekul või taotlusel õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses.

Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega

rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

Hageja põhinõue on ainult osaliselt õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt hõlmab

hageja põhinõue lisaks teenuse osutamise tasule ka käsitlustasusid kokku 150 eurot (dtl 27).

Teenuse osutamise tasu nõue on õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elisa

Eesti AS ja kostja 9. juulil 2017 liitumislepingu nr 6398277 ja osamaksetega vara müügilepingu

nr 6398280 ning 8. mail 2018 liitumislepingu nr 7190175 ja osamaksetega vara müügilepingu

nr 7190181. Kostja kohustus lepingute kohaselt tasuma osutatud teenuste eest kostjale esitatud

arvete alusel. Kostja ei tasunud ajavahemikul 1. juuni 2018 kuni 1. september 2018 esitatud

järgnevaid arveid: 2021609283 (maksetähtpäev 18.06.2018), 2021838022 (maksetähtpäev

18.07.2018), 2022081734 (maksetähtpäev 18.08.2018) ja 2022394814 (maksetähtpäev

18.09.2018). Elisa Eesti AS ütles kostjaga sõlmitud lepingu(d) võlgnevuse tõttu üles. Elisa Eesti

AS loovutas 22. jaanuaril 2020 nõuded hagejale. Hageja põhinõue on 250 euro 82 sendi osas

muutunud sissenõutavaks. Hagejal on lepingute ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel

õigus nõuda selle täitmist.

Käsitlustasu nõue 150 eurot ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt tuleneb

käsitlustasu maksmise kohustus osamaksetega vara müügilepingu tingimustest, mille kohaselt,

kui Elisa Eesti AS lõpetab kliendiga lepingu kliendi poolse rikkumise tõttu, siis on Elisa Eesti

AS-l õigus nõuda lepingu lõpetamisega seotud kulutuste katteks käsitlustasu ja antud hetkeks

vara eest tasumata kõigi osamaksete korraga tasumist (dtl 27).

Arvestades käsitlustasu nõudeõigust sätestava lepingusätte sõnastust, on käsitlustasu sisuliselt

leppetrahv võlgnikust tuleneva asjaolu tõttu lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest. Leppetrahv

on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud

lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi eesmärk on lihtsustada kohustuse

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning motiveerida võlgnikku kohustust korrektselt

täitma. Kuivõrd käsitlustasu tasumise kohustus tekib lepingu alusel juhul, kui leping lõpetatakse

kostja rikkumise tõttu, ning käsitlustasu alusel kuulub hüvitamisele lepingu lõpetamise tõttu

tekkinud kahju, on sellise kokkuleppe eesmärk lihtsustada kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist ning motiveerida võlgnikku olema Elisa klient, st tegemist on olemuslikult

leppetrahvi kokkuleppega.

Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus

omal algatusel kontrollima tehingu tühisuse aluseid, sh tüüptingimuste tühisust (vt Riigikohtu

30. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Kohtul on seega kohustus kontrollida

tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte,

sh tagaseljaotsuse tegemisel.

Hagi kohaselt tuleneb leppetrahvi maksmise kohustus osamaksetega vara müügilepingu

tingimustest. Hagiavaldusest ei nähtu, et tegemist oleks kostjaga eelnevalt läbiräägitud

lepingutingimusega ega ka seda, et kostjal oleks olnud võimalik mõjutada selle tingimuse sisu.

Tegemist on VÕS § 35 lg 1 tähenduses seega tüüptingimustega. Tüüptingimus on

VÕS § 42 lg 1 kohaselt tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte

huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult,

eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks

pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et

teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust. Tüüptingimustes ebamõistlikult kõrge leppetrahvi sätestamine toob VÕS § 42 lg 1 ja

lg 3 p 5 alusel seega kaasa vastavate tüüptingimuste tühisuse.

Leppetrahvi peamine eesmärk on lihtsustada kohustuse rikkumisest tekkinud kahju arvestamist

ja hüvitamist. Leppetrahvi teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi

nõuetekohaselt täitma. Leppetrahvi eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku

makseraskustelt. Tüüptingimustes sätestatud leppetrahvi nõue on ebamõistlikult kõrge ning

VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine seega juhul, kui tüüptingimuse kasutajale kohustuse

rikkumisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes leppetrahvi

nõudega, ning ka väiksem leppetrahv oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikku

kohustust korrektselt täitma.

Leppetrahvi nõue on kahe lepingu peale kokku 150 eurot. Leppetrahvi eesmärgina on hagis

välja toodud katta Elisa Eesti AS-le lepingu lõpetamise tõttu tekkinud kulu (dtl 27). Kuivõrd

praeguses asjas on hagiavalduse kohaselt leping üles öeldud, tuleb võrrelda lepingu alusel

tasumisele kuuluvat leppetrahvi lepingu lõpetamise kuluga. Elisa Eesti AS-i põhitegevusalaks

on telekommunikatsiooniteenuse osutamine, mille lahutamatu osana Elisa Eesti AS või tema

klient lõpetavad lepinguid. Tavapäraselt ei ole lepingu lõpetamine tasuline. Kohus järeldab

sellest, et lepingu lõpetamise tõttu tegelikult tekkiv kulu on minimaalne ja peab jääma

tunduvalt alla 150 euro kahe lepingu kohta. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest

nähtuks, milline kulu tal lepingu lõpetamisel tekib ja kui suur see on. Kohus leiab seega, et

Elisa Eesti AS-le lepingu lõpetamisega tekkinud kahju on, võrreldes hageja vastava leppetrahvi

nõude suurusega, ebaproportsionaalselt väike. Samuti tagaks kohtu hinnangul ka tunduvalt

väiksem leppetrahv võimaluse korral mõistliku kliendipoolse lepingu täitmise, arvestades mh

arvetest nähtuvat teenuse osutamise tasude suurust (keskmiselt 30 eurot kuus). Leppetrahvi

kokkulepe on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel seega tühine.

Viivise nõue on osaliselt õiguslikult põhjendatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on alates 1. juulist 2016 0% aastas.

Hageja võib VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel nõuda kostjalt viivist kokku 48 eurot 48 senti

alljärgnevalt:

 9 euro 62 sendi tasumisega viivitamise eest alates 19. juunist 2018 kuni

10. veebruarini 2021 summas 1 euro 98 senti;

 34 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest alates 19. juulist 2018 kuni

10. veebruarini 2021 summas 6 eurot 80 senti;

 27 euro 42 sendi tasumisega viivitamise eest alates 19. augustist 2018 kuni

10. veebruarini 2021 summas 5 eurot 26 senti;

 179 euro 57 sendi (329,57 – 150) tasumisega viivitamise eest alates 19. septembrist 2018

kuni 10. veebruarini 2021 summas 34 eurot 44 senti.

Võla sissenõudmise kulude nõue on osaliselt õiguslikult põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt

saatis hageja pärast lepingu ülesütlemist kostjale kolm tasulist maksemeeldetuletust. Hagejal

tekkis sellega seoses kulu 30 eurot.

Kuna hageja nõue on väiksem kui 500 eurot, saab hageja VÕS § 115 lg 1 ja § 1132 lg 2 p 1

alusel nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist kolme meeldetuletuskirja saatmise eest

üksnes 25 euro ulatuses. Hageja ei ole hagiavalduses märkinud, et ta oleks kandnud võla

sissenõudmiskulusid muul viisil kui kolme meeldetuletuskirja saatmise tõttu. Hageja võla

sissenõudmise kulude nõue on õiguslikult põhjendatud seega 25 euro ulatuses.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Kohus rahuldas hagi ligikaudu 64% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel 64% ulatuses kostja ja 36% ulatuses hageja kanda.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud riigilõiv hagiavalduse

esitamise eest 125 eurot ja esindajatasu 480 eurot (käibemaksuta), kokku 605 eurot.

Riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Maksekäsu kiirmenetluses kuuluvad TsMS §-st 4842 tulenevalt peale riigilõivu hüvitamisele

avaldaja

menetluskulud

summas

eurot.

Maksekäsu

kiirmenetluse

kulud

on

TsMS § 172 lõikest 9 tulenevalt põhjendatud hüvitada 20 euro ulatuses. Arvestades tsiviilasja

õiguslikku keerukust ja mahtu, on esindajakulu pärast maksekäsu kiirmenetluse lõppemist

tehtud toimingute osas vajalik ja põhjendatud 100 euro ulatuses.

Hageja menetluskulud on seega kokku 245 eurot (125 + 20 + 100).

Kostja ei teinud menetluses toiminguid. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjal võiks olla

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.

Kuna kohus jättis 64% menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

hageja menetluskulud 156 eurot 80 senti (245 * 0,64). Hageja ülejäänud menetluskulud jäävad

hageja kanda. Arvestades hageja taotlust, tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi lahendis märkida, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik