2-19-13450/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-13450

Kohtuasi

ECD Kiinteistöt OY hagi XX vastu pankrotimenetluse

raugemise

vältimiseks

ja

pankrotimenetluse

jätkamiseks

deposiiti

tasutud

rahasumma

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.12.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3780 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) ECD Kiinteistöt

OY

(Soome

registrikood

2526353-6),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Raul Talts

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Martin Pärn

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 29.12.2020 otsus muutmata.

2. XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta XX kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-19-13450

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. ECD Kiinteistöt OY (hageja) esitas 02.09.2019 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu

Est Building Partner OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ja

pankrotimenetluse jätkamiseks deposiiti tasutud rahasumma 3500 eurot hüvitamiseks ja viivise

väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduses esiletoodu kohaselt esitas hageja 28.11.2018 võlausaldajana kohtule

pankrotiavalduse Est Building Partner OÜ (pankrotis) pankroti välja kuulutamiseks. Harju

Maakohtu 05.02.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-18018 nimetati võlgniku ajutiseks

pankrotihalduriks Eve Selberg. Ajutine pankrotihaldur koostas ja esitas maakohtule 20.02.2019

kirjaliku aruande. Harju Maakohtu 14.03.2019 määrusega määrati võlgniku pankrotimenetluse

raugemise vältimiseks ning pankrotimenetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 3500

eurot. Hageja tasus 19.03.2019 kohtu deposiiti 3500 eurot. Harju Maakohtu 20.03.2019

määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati võlgniku pankrotihalduriks Eve Selberg.

3. Pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgniku puhul on isikul,

kes on kohtumääruse alusel võlgniku pankroti raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude

katteks tasunud deposiiti rahasumma, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist

isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata.

4. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnevused hankijatele tekkinud põhiliselt suvel 2018,

viimati maksti töötajatele palka augustis 2018, kusjuures tööjõu maksud jäeti riigile maksmata.

Halduri hinnangul puudusid igal juhul võlgnikul rahalised vahendid alates septembrist 2018

ning võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga.

5. Hageja märkis, et võlgniku kohustused ületasid tema vara juba hiljemalt 01.08.2018, sest

pankrotimenetluses esitatud nõuded on kokku 1 434 400,18 eurot ning laekumised võlgniku

arvelduskontodele alates 01.08.2018 kuni 14.09.2018 olid 94 928,34 eurot ehk alla 10%

võlgniku kohustustest. Laekumised võlgniku arvelduskontole olid Veskioja arendus OÜ-lt

selgitusega „laen“, mistõttu neid summasid ei saa võlgniku varaks lugeda. Lisaks olid kõikide

võlgniku arvelduskontode jäägid 01.09.2019 seisuga nullis või negatiivsed.

6. Kostja oli võlgniku juhatuse liige kuni 24.09.2018. Kostja ei esitanud võlgniku juhatuse

liikmena pankrotiavaldust viivitamata maksejõuetuse ilmnemisest ega ka ÄS § 180 lg 51

sätestatud 20 päeva jooksul. Seega rikkus kostja oma juhatuse liikme kohustusi, kui jättis

pankrotiavalduse esitamata. Kuivõrd hageja tasus pankrotimenetluse vältimiseks ja

pankrotimenetluse jätkamiseks 3500 eurot kohtu deposiiti, on hagejal õigus PankrS § 30 lg 3

alusel nõuda kostjalt 3500 euro hüvitamist ja viivist TsMS § 367 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 alusel kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi kuni põhinõude täieliku

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 3500 eurot.

2-19-13450

Kostja vastuväited

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Kostja ei vaidle selle üle, et ta oli võlgniku juhatuse liige kuni 24.09.2018, kuid ei nõustu

hagejaga, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 01.08.2018. Hageja ei ole seda

tõendanud.

9. Hageja väite ümberlükkamiseks esitas kostja tõendina Eesti Töötukassa 18.06.2019 otsuse

nr 319000101, millest nähtuvalt oli võlgnikul kostja juhatusest lahkumise ajal sõlmitud 22

kehtivat töölepingut (seejuures 8 töösuhet kehtisid kuni 31.12.2018 ja 10 töösuhet kehtisid kuni

2019 jaanuar-veebruar). Seega oli kostja lahkumise ajal võlgnikul märkimisväärne hulk

töötajaid, kes jätkasid töötamist ka mitu kuud hiljem peale kostja lahkumist võlgniku juhatusest.

Ei ole eluliselt usutav, et mitukümmend töötajat jätkavad töötamist püsivalt maksejõuetu isiku

jaoks mitmete kuude jooksul.

10. Kostja esitas tõendina hageja ja võlgniku vahel 04.05.2018 sõlmitud töövõtulepingu, mille

maksumus oli 6 100 000 eurot ja mis lõpetati hageja poolt alles 27.09.2018, s.o pärast kostja

võlgniku juhatusest lahkumist. Seega oli võlgnikul sõlmitud vähemalt üks olulise maksumuse

ja tähtsusega kehtiv leping ajal, mil kostja lahkus võlgniku juhatusest.

11. Kostja andis uuele juhatuse liikmele üle töötava ettevõtte, mis ei olnud püsivalt maksejõuetu

(ajutisi makseraskusi esines, aga see on tavapärane). Kostja leiab, et püsiv maksejõuetus sai

saabuda ikkagi alles uue juhatuse liikme tegutsemise ajal.

12. Hageja teatab, et võlgniku suhtes esitatud nõuetega seotud toimuvates nõuete tunnustamise

vaidlustes ei ole senini jõustunud ühtegi kohtulahendit, millega oleks jäänud mõni esitatud nõue

tunnustamata. Iseenesest on tegemist õige väitega, aga kostja soovib märkida, et vähemalt ühel

juhul on Harju Maakohus praeguseks oma otsusega ka võlgniku suhtes esitatud märkimisväärse

suurusega nõude tunnustamise hagi rahuldamata jätnud (tsiviilasi nr 2-19-14226).

13. Kostja on tõendanud, et ta ei ole pankrotiavaldust õigeaegselt esitamata jätnud, s.t ta ei ole

rikkunud ÄS § 180 lg 51 sätestatud kohustust, sest tõendatud ei ole, et võlgnik oleks muutunud

enne 24.09.2018 püsivalt maksejõuetuks ja seega puudub alus hagi rahuldamiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

14. Maakohus rahuldas 29.12.2020 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3500

eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 02.11.2019 kuni 29.12.2020 eest 324,50 eurot

ja viivise põhinõudelt alates 30.12.2020 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte enam kui 3500

eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

15. Maakohtu hinnangul tuli hagi üle otsustamiseks tuvastada, millal muutus võlgnik

(maakohtu otsuses ekslikult märgitud kostja) püsivalt maksejõuetuks, sest sellest sõltub, millal

tuli kostjal täita kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. PankrS § 30 lg 3 teise lause järgi

peab isik, kelle vastu nõue esitatakse, vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse

õigeaegse esitamata jätmise tõttu oma kohustusi rikkunud.

16. Arvestades ajutise pankrotihalduri arvamuses toodut, möönis maakohus, et tegutseval

äriettevõttel võivad olla ajutised makseraskused, kuid kostja ei tõendanud, et suvel 2018

tekkinud võlgniku maksjõetus oli ajutine. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, et makseraskused

2-19-13450

2018 suvel möödusid, et need olid pigem ajutise iseloomuga ja äriettevõtte majanduslik olukord

ühel hetkel muutus positiivses suunas.

17. Hinnates kostja esitatud Eesti Töötukassa 18.06.2019 otsust nr 319000101, märkis

maakohus, et asjaolu, et võlgnikul oli 22 kehtivat töölepingut, ei tõenda võlgniku

maksejõulisust või ajutist maksevõimetust. Pankrotihalduri hinnangul maksti töötajatele

viimati töötasu augustis 2018 ja tööjõumaksud jäeti riigile üldse tasumata. Tööandjad muutuvad

püsivalt maksejõuetuks ka töölepingu kehtivuse ajal, ja juhul, kui nad jäävad töötajatele

töötasud

võlgu,

muutuvad

töötajad

tööandja

pankrotimenetluses

kõrvuti

teistega

võlausaldajateks. Seega ei tõenda kehtivad töölepingud, et võlgnik oli püsivalt maksejõuline

töölepingute kehtivuse ajal.

18. Maakohus nõustus ajutise pankrotihalduri järeldusega, et rahalised vahendid korrapäraseks

majandustegevuseks puudusid võlgnikul alates 2018 suvest, kuna võlgniku pangakontodelt

nähtub, et viimane laekumine pangakontole oli 14.09.2018 ja võlgnevused hankijatele olid

tekkinud põhiliselt suvel 2018. Pankrotihaldur märkis aruandes, et võlgnikul on suured

kohustused ja vara kohustuste katteks puudub, ajutise pankrotihalduri hinnangul oli võlgniku

majandustegevus lõppenud. Kostja ei esitanud selle väite ümberlükkamiseks ühtegi tõendit.

Nõuetekohase raamatupidamise korraldamise korral ja kõigi raamatupidamise dokumentide

ajutisele haldurile üleandmise korral ei oleks kostjal raskust dokumentaalsete tõenditega ümber

lükata hageja esitatud tõendit. Kostja ega võlgnik seda ei teinud.

19. Hageja märkis hagiavalduses, et võlgniku kohustused ületasid tema vara juba hiljemalt

01.08.2018, sest pankrotimenetluses on esitatud nõudeid mahus 1 434 400,18 eurot ning

laekumised võlgniku arvelduskontodele alates 01.08.2018 kuni 14.09.2018 olid üksnes summas

94 928,38 eurot ehk alla 10% võlgniku kohustustest. Lisaks oli kõikide võlgniku

arvelduskontode jääk 01.09.2018 seisuga nullis või negatiivne. Kostja ei esitanud tõendeid

hageja väidete ümberlükkamiseks ega tõendeid võlgniku maksejõuetuse ajutisuse kohta või

maksejõuetuse puudumise kohta. Võlgniku maksejõuetuse iseloomu, sh püsiva maksejõuetuse

puudumist (ehk ajutist maksejõuetust või maksejõulisust), ei tõenda hageja ja võlgniku vahel

04.05.2018 töövõtulepingu sõlmimine, mille maksumus oli lepingu p 13 kohaselt 6 100 000

eurot ja mis lõpetati hageja poolt alles 27.09.2018 ehk pärast kostja võlgniku juhatusest

lahkumist. Lepinguvabadusest tulenevalt hageja ja võlgnik võisid sõlmida lepinguid ja neid

lõpetada igal ajal, sh ka püsiva maksejõuetuse ajal, kuid see ei välista ega lükka ümber püsiva

maksejõuetuse olukorra esinemist äriettevõttes. Maksujõulisust näitab kohtu arvates eelkõige

võlgniku poolne lepingu täitmise võime. Selle kohta tõendit esitatud ei ole. Lepingu lõpetamine

ei tõenda maksejõulisust. Lepingu lõpetamisel võivad olla mitmesugused põhjused.

20. Kostja esitatud selgitused nõuete tunnustamise menetluste kohta ei lükka ümber ega muuda

oluliselt võlgniku kohustuste ja arvelduskontole laekumiste seisu. Laenu Veskioja arendus OÜ-

lt ei saa raamatupidamises käsitleda võlgniku varana, mis muutis võlgniku maksejõuliseks,

kuna kohustuste ja vara tasakaal on olulisel määral tasakaalust väljas. Ükski kostja esitatud

väide ega tõend ei lükka ümber hageja seisukohta võlgniku püsiva maksejõuetuse olukorra

olemasolust suvest.

21. Kohus järeldas esitatud asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates, et võlgniku maksjõuetus

tekkis vähemalt 01.09.2018, kui võlgniku kõigi arvelduskontode jääk oli nullis või negatiivne

ning võlgnikul olid samal ajal märkimisväärses summas kohustusi, võlgnik omas eelnevalt

tekkinud maksuvõlgasid alates augustist 2018. Kostja ei esitanud kohtule mistahes tõendeid

võlgniku maksujõulisuse tekkimise või taastamise kohta pärast augustit 2018.

2-19-13450

22. Vaidlus puudus, et kostja oli võlgniku juhatuse liige perioodil 10.03.2011 kuni 24.09.2018.

Kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse mittekohase täitmise üle otsustamiseks tuli kohtul

hinnata ka seda, kas kostjal oli võimalik oma kohustust täita. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi

tõendit, et tal puudusid võimalused vähemalt 20 päeva enne 24.09.2018 (perioodil 01.09.2018–

24.09.2018), mil lõppesid tema juhatuse liikme kohutused, täita ÄS § 180 lg 51 tulenevat

juhatuse liikme kohustust esitada pankrotiavaldus viivitamata maksejõuetuse ilmnemisest

(vähemalt 01.09.2018) ega ka sellele järgneva 20 päeva jooksul maksejõuetuse olukorra

tekkimisest. Kuna kostja pankrotiavaldust võlgniku püsiva maksejõuetuse hetkest 01.09.2018

ega sellele järgneva 20 päeva jooksul ei esitanud, rikkus kostja juhatuse liikme kohustust esitada

õigeaegselt pankrotiavaldus.

23. Vaidlus puudus, et hageja tasus võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ja

pankrotimenetluse jätkamiseks 3500 eurot kohtu deposiiti. Seega on hagejal PankrS § 30 lg 3

alusel õigus nõuda kostjalt 3500 euro hüvitamist.

24. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega hageja poolt kohtu deposiiti tasutud summa tagastamise

kohta ainult PankrS § 146 lg 1 kaudu. Arvestades PankrS § 30 sisu ja eesmärki ning selle normi

asukohta pankrotiseaduses, saab teha järelduse, et sellise hagi saab esitada igal ajal ära ootamata

jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast. Väljamaksed võlgniku pankrotivarast PankrS

§ 146 alusel toimuvad pankrotihalduri kontrolli all seega on deposiiti tasutud summa korduvat

(teistkordset) hüvitamist võimalik vältida.

25. Põhjendatud oli ka hageja viivisenõue. Maakohus mõistis kostjalt välja perioodi eest

02.11.2019 kuni 29.12.2020 sissenõutavaks muutunud viivise 324,50 eurot ja viivise

põhinõudelt alates 30.12.2020 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 3500 eurot.

Apellatsioonkaebus

26. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

27. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja hindas tõendeid ebaõigesti. Maakohus

leidis ajutise pankrotihalduri 20.02.2019 aruandele tuginedes põhjendamatult, et võlgnik

muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 01.09.2018. Ajutise halduri aruanne seda ei tõenda,

sest ajutisel halduril ei olnud piisavalt andmeid vastava põhjendatud järelduse tegemiseks.

Viidatud aruandes esitatud seisukohad olid valdavas ulatuses spekulatiivsed. Ajutise

pankrotihalduri hinnangutest ei nähtu usaldusväärselt võlgniku püsivalt maksejõuetuks

muutumise aeg. 2018 suvi ja september on suhtelised mõisted, sest selle alla käiks ka nt

30.09.2018, mil kostja enam võlgniku juhatuse liige ei olnud. Selleks, et kostjalt 3500 eurot

välja mõista, pidanuks maksejõuetuse tekkimise aeg olema tuvastatud konkreetsemalt ja

varasemal ajal.

28. See, et hageja märkis, et võlgniku kohustused ületasid väidetavalt tema vara juba hiljemalt

01.08.2018, sest pankrotimenetluses esitatud nõudeid on mahus 1 434 400,18 eurot ning

laekumised võlgniku arvelduskontodele alates 01.08.2018 kuni 14.09.2018 olid alla 10%

võlgniku kohustustest, ei tõenda tegelikult võlgniku püsivalt maksejõuetuks muutumise aega.

Samuti ei tõenda seda asjaolu, et kõikide võlgniku arvelduskontode jääk oli 01.09.2019 seisuga

nullis või negatiivne.

2-19-13450

29. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kohaseks tõendiks maksejõuetuse tekkimise aja

tuvastamiseks oleks olnud ekspertarvamus. Ekspertiisi oleks pidanud taotlema hageja kui

tõendama kohustatud pool.

30. Kostja tõendas, et võlgnikul oli kostja juhatusest lahkumise ajal sõlmitud kokku 22 kehtivat

töölepingut ja paljud töötajad jätkasid töötamist ka mitu kuud hiljem peale kostja lahkumist

võlgniku juhatusest. Ei ole eluliselt usutav, et mitukümmend töötajat jätkavad töötamist

püsivalt maksejõuetu isiku jaoks mitmete kuude jooksul.

31. Kostja tõendas, et hageja ja võlgniku vahel sõlmiti 04.05.2018 töövõtuleping, mille

maksumus oli 6 100 000 eurot ja mis lõpetati hageja poolt alles 27.09.2018, s.o pärast kostja

võlgniku juhatusest lahkumist. Seega oli võlgnikul sõlmitud vähemalt üks olulise maksumuse

ja tähtsusega kehtiv leping ajal, mil kostja lahkus võlgniku juhatusest.

32. Maakohus oleks pidanud eeltoodud tõendeid hinnates jõudma järeldusele, et ajutise halduri

aruandes esitatud seisukohad ja see tõend ise ei ole tõenäoliselt piisav tõsikindalt järeldamaks,

et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 01.09.2018.

Vastustaja seisukoht

33. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

34. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

35. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks. TsMS § 654 lg 6 järgi ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei korda.

36. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude PankrS § 30

lg 3 järgi. PankrS § 30 lg 1 sätestab, et kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude

katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks

deposiidina selleks ettenähtud kontole makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja.

Vastavalt kuni 01.02.2021 kehtinud PankrS § 30 lg-le 3 on juriidilisest isikust võlgniku puhul

isikul, kes on teinud PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud

summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt

esitamata. Isik, kelle vastu nõue esitatakse, peab vaidluse korral tõendama, et ta ei ole

pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Seega on PankrS §

30 lg-s 3 sätestatud nõude eeldusteks hageja poolt pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi

tasumine ning juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikme poolt oma kohustusi rikkudes

pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine. ÄS § § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on

maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab

juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest,

esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.

2-19-13450

37. Vaidlus puudub, et hageja on tasunud võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks

pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kokku 3500 eurot ja kostja oli võlgniku

juhatuse liige kuni 24.09.2018, kuid pooled vaidlesid selle üle, millal muutus võlgnik püsivalt

maksejõuetuks.

38. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukohtadest püsiva maksejõuetuse kohta tuleneb, et

püsivaks maksejõuetuseks on olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ja/või

ta ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid (Riigikohtu 25.02.2013 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-188-12, p-d 14–15). Maakohus on eeltoodut arvestades oma arvamuse kujundanud.

Ebaõige on kostja seisukoht, et maksejõuetuse aja tuvastamiseks on ainuvõimalik tõend

eksperdi arvamus. Kohtu jaoks ei ole TsMS § 232 lg 2 järgi ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud

jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega sai võlgniku maksejõuetuks muutumise

aja kohus tuvastada kõiki kohtule esitatud tõendeid hinnates.

39. Maakohus tuvastas, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 01.09.2018, millise

järelduse on kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus

põhjendatult arvestanud püsiva maksejõuetuse tuvastamisel ajutise halduri aruandes esitatud

fakte ja neist tehtud järeldusi. Kuna võlgnik ei ole esitanud 2017.a majandusaasta aruannet ja

kõiki raamatupidamisdokumente haldurile, siis sai haldur lähtuda oma järelduse kujundamisel

muudest tema käsutuses olevatest dokumentidest, sh pangakonto väljavõtetest ja võlgniku poolt

esitatud seletustest. Halduri arvamuse järgi maksti võlgniku töötajatele viimast korda palka ja

lähetustasusid augustis 2018 ja võlgnik jättis riigile tööjõumaksud tasumata. Võlgnevused

tarnijatele on tekkinud peamiselt suvel 2018 ja sellest ajast ei jätkunud enam võlgnikul

vahendeid, et majandustegevust jätkata. Võlgnik on haldurile ise kinnitanud, et tarnijatele on

tasumata 589 430,16 eurot ja kokku on kohustusi 1 016 661,77 eurot, milline summa on halduri

arvates tegelikust võlgnevusest väiksem, kuna võlgnik ei arvestanud kolme nõuet kokku

summas üle 100 000 euro. Täitemenetluse registri järgi on võlgniku suhtes alustatud 3

täitemenetlust, neist esimene 10.09.2018 (tl 8 – 12). Ringkonnakohus ei nõustu kostja

apellatsioonkaebuse väidetega ajutise halduri aruande ebatäpsuse ja spekulatiivsuse kohta.

Ajutise halduri arvamuse täpsus sõltub paljuski võlgniku raamatupidamise täpsusest. Võlgnik

ei ole haldurile esitanud olulisi aruandeid ja raamatupidamisdokumente. Kostja juhatuse liikme

volitused lõppesid 24.09.2018 ja tuvastatud asjaolude kohaselt oli võlgnik lõplikult

maksejõuetu 01.09.2018. Ringkonnakohus leiab, et halduri arvamusele etteheidetud

puudujäägid on tekkinud võlgniku ja ka kostja enda tegevusest. Selle asemel, et pärast võlgniku

maksejõuetuks

muutumist

esitada

pankrotiavaldus

ja

vormistada

korralikult

raamatupidamisdokumendid, on kostja 18.09.2018 võõrandanud võlgniku osa ja lahkunud

juhatuse liikme kohalt.

40. Võlgniku poolt haldurile esitatud hankijatele tasumata arvete koondi järgi jäi 2017 tasumata

89 641,09 eurot, jaanuaris – juunis 2018 kokku 339 513,48 eurot, juulis 2018 48 387,03 eurot

ning augustis 81 286,30 eurot (tl 78 – 91). Samas võlgniku pangaarvetel seisuga 01.08.2018

vahendid puudusid. Perioodil 01.08.2018 - 14.09.2018 on hageja andmetel võlgnikule laekunud

94 928,38 eurot, mille osas ringkonnakohus nõustub hagejaga ja maakohtuga, et see summa ei

olnud piisav võlgade tasumiseks ja osa sellest summast oli saadud ka laenuna. Eeltoodu viitab

maksejõuetusele, mis oli ilmselt välja kujunenud suvel 2018 ja kindlalt saab järeldada, et

augustiks 2018 ei suutnud võlgnik enam oma majandustegevust vahendite puudumise tõttu

korraldada. Eeltoodut arvestades on maakohtu järeldus õige, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu

hiljemalt 01.09.2018.

41. Asjaolu, et ka septembris 2018 oli võlgnikul 22 kehtivat töölepingut, ei anna alust

järelduseks, et võlgnik oli ka pärast 01.09.2018 maksejõuline. Kostja ei ole väitnud ega kohtule

2-19-13450

tõendanud, et töötajatele oleks pärast augustit 2018 palka makstud ja võlgnik oleks tasunud

riigile tööjõumakseid. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid selle kohta, milliseid töid töötajad

septembrist 2018 kuni töölepingute lõpuni tegid ja kuidas neile palka maksti.

42. Samuti ei tõenda võlgniku maksejõulisust hageja ja võlgniku vahel sõlmitud 04.05.2018

sõlmitud töövõtuleping. Hageja on töövõtulepingu 27.09.2018 üles öelnud seoses võlgniku

lepingurikkumisega ja maksehäiretega. Ülesütlemisavaldusest nähtub, et hoiatus lepingu

lõpetamise kohta oli eelviidatud põhjustel tehtud võlgnikule juba 07.08.2018 ja hageja on

tasunud võlgniku eest tema alltöövõtjatele (tl 70 – 71). Seega nähtub ülesütlemise avaldusest

pigem see, et võlgnikul on olnud vähemalt augustiks 2018 hagejaga sõlmitud lepingu täitmisega

raskused ja alltöötvõtjatele tasumisel makseraskused.

43. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole

pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise tõttu oma kohustusi rikkunud (PankrS § 30 lg 3

teine lause). Kuna võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 01.09.2018, siis sellest hiljemalt

20 päeva jooksul pidi kostja esitama kohtule pankrotiavalduse. Kostja seda ei teinud, vaid

võõrandas võlgniku osa ja lahkus juhatusest.

44. Hagi rahuldamise eeldusena tuleb hinnata ka seda, kas kostja oli süüdi ÄS § 180 lg-st 51

tuleneva kohustuse rikkumises. Kuna asjaoludest ei saa järeldada, et kostja oleks rikkunud

eelnimetatud kohustust tahtlikult, tuleb kostja hooletust eeldada VÕS § 1050 lg 1 järgi. Kostja

hooletuse hindamiseks tuleb ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse järgimise osas lähtuda

osaühingute juhatuse liikmete keskmisest hoolsuse standardist. Kostja oli ainuke võlgniku

juhatuse liige, kes omas ülevaadet võlgniku finantsvahenditest ja teadis, et juba augustis 2018

puudusid võlgnikul vahendid, et rahuldada võlausaldajate nõuded ja finantseerida

majandustegevust, mistõttu pidi ta olema maksejõuetusest teadlik ja esitama pankrotiavalduse.

45. Seoses hagi rahuldamisega on maakohus õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1

järgi kostja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu samuti kostja kanda. Menetluskulude rahalise

suuruse määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)