3-21-389/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Määruse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-389

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Istungil osalenud isikud

Taotleja- Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katri

Bergmann

Isik, kelle suhtes taotletakse loa andmist – X, esindaja v.adv

Aleksei Ratnikov

Asja läbivaatamine

Lihtmenetluses; kohtuistungil 20.04.2021

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus osaliselt.

2. Pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.06.2021 (kaasa arvatud).

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 204 lg 1, § 265 lg 5).

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 19.04.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse loa

saamiseks X kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks kuni neljaks kuuks

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes esineb

VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise

alused.

2. PPA selgitab varasemate asjaolude kohta järgnevat:

X on Iraani kodanik, kellel on pass kehtivusega kuni 02.06.2021. Isikul on Eestis eksabikaasa ja

kolm alaealist last. Laste ainuhooldusõigus on antud kohtumääruse alusel emale. Varasemalt on

Xl olnud alates 26.07.2012 viis järjestikust tähtajalist elamisluba. PPA 03.10.2019 otsusega

keelduti Xle tähtajalise elamisloa andmisest, sest isik kujutab endast ohtu avalikule korrale.

Harju Maakohtu 17.07.2019 kohtumäärusega vahistati X kahtlustatavana karistusseadustiku

(KarS) § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Harju Maakohtu 04.11.2019 kohtuotsusega

kriminaalasjas nr xxxxxxxx mõisteti X KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises süüdi ja teda karistati liitkaristusena vangistusega

2(6)

4 kuud ja 15 päeva. Lisaks kohaldati isikule lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos

10-aastase sissesõidukeeluga.

PPA ametnikud võtsid 21.11.2019 Tallinna Vanglas X vastu vormikohase rahvusvahelise kaitse

taotluse. Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS-esse) tehtud päringu vastusest nähtus,

et X on Saksamaal korduvalt süüdi mõistetud nii kerge kui raske tervisekahjustuse, moonutava

vigastuse või alalise puude tekitamise eest. Saksamaal toimepandud kuritegude eest on isikule

varasemalt määratud ka reaalne vangistus. X vabanes 05.12.2019 Tallinna Vanglast ja vahetult

peale vanglast vabanemist pidas PPA ta välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) alusel kinni.

PPA esitas 05.12.2019 Tallinna Halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS alusel. Tallinna Halduskohus 06.12.2019

määrusega haldusasjas nr 3-19-2291 rahuldas PPA taotluse ning andis loa isiku kinnipidamiseks

ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

06.02.2020 (kaasa arvatud). Tallinna Halduskohtu 05.02.2020 määrusega haldusasjas 3-19-2291

pikendati

X

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamistähtaega

kuni

kinnipidamise

aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.06.2020 (k.a).

PPA 14.05.2020 otsusega nr 7001910273-1 lõpetati X rahvusvahelise kaitse menetlus

tagasilükkava otsusega. 22.05.2020 esitas X Tallinna Halduskohtusse kaebuse PPA 14.05.2020

otsuse nr 7001910273-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise

kaitse taotlus uuesti läbi. Tallinna Halduskohus jättis 14.09.2020 otsusega haldusasjas nr 3-20-

975 tema kaebuse rahuldamata.

PPA

esitas

14.09.2020

Tallinna

Halduskohtule

taotluse

X

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS alusel. Tallinna Halduskohus 16.09.2020

määrusega haldusasjas nr 3-20-1727 rahuldas PPA taotluse ning andis loa isiku kinnipidamiseks

ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

16.11.2020 (kaasa arvatud).

Tallinna Ringkonnakohus keelas 27.10.2020 määrusega haldusasjas nr 3-20-975 X Eesti

Vabariigist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-20-975.

Riigikohus jättis 23.02.2021 määrusega menetlusse võtmata X kassatsioonkaebuse haldusasjas

3-20-975. Seoses eeltooduga peeti isikut VRKS alusel kinni alates 28.10.2020 (haldusasi nr 3-

20-2103).

PPA

taotles

23.02.2021

Tallinna

Halduskohtult

luba

X

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS alusel. Tallinna Halduskohus 25.02.2021

määrusega haldusasjas nr 3-21-389 rahuldas PPA taotluse ning andis loa isiku kinnipidamiseks

ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

25.04.2021 (kaasa arvatud).

X keeldus 26.03.2021 COVID testist, mille tõttu planeeritav väljasaatmine 28.03.2021 jäi

teostamata. X väljasaatmine ei õnnestunud 17.04.2021, sest tema reisidokument kaotab

kehtivuse varem kui 6 kuud, mida nõuab transiitriik Türgi.

3. PPA põhjendab kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamise taotlust

järgnevalt:

PPA on seisukohal, et esineb põgenemise oht. X tunnistati Harju maakohtu 04.11.2019

kohtuotsusega süüdi KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ning talle mõisteti vanglakaristus.

PPA-le teadaolevalt on isikule mõistetud vägivaldse kuriteo toimepanemise eest vangistus ka

Saksamaal. PPA rõhutab, et PPA ei lähtu põgenemisohu sisustamisel ainuüksi isiku karistatuse

faktist, vaid lähtub põgenemisohu hindamise prognoosimisel kõikidest isikuga seotud

asjaoludest. Asjaolu, et isik on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud

reaalne vangistus näitab PPA hinnangul isiku suhtumist kehtivasse õiguskorda ning annab aluse

3(6)

arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le vajalikes menetlustoiminguteks

kättesaadav. PPA järeldab isiku hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.

Kinnipidamiskeskuses 10.12.2019 läbi viidud küsitlemise käigus on X öelnud, et ta Iraani tagasi

minna ei taha, kuna ta ei kujuta ette, mis teda seal ees ootab kuna kunagi põgenes sealt ja venna

probleemide tõttu võivad ka tal probleemid tekkida. Lisaks nähtub X suhtes läbi viidud

individuaalsest hindamisest, et isik soovib jätkata elu Eestis. Seega võib isik hakata ennast suure

tõenäosusega varjama PPA eest, vältimaks enda võimalikku väljasaatmist.

PPA 14.05.2020 vastu võetud rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamise otsuses analüüsitud

asjaolud näitavad kogumina, et taotleja soov saada rahvusvahelist kaitset Eestis on kujunenud

välja järkjärguliselt tekkinud isiklikest probleemidest. Taotlejapoolsest käitumisest Euroopas

nähtub, et niipea kui isikule saab selgeks, et teda ähvardab riigist väljasaatmine, on isik liikunud

teise liikmesriiki, kus aga tekivad uued konfliktid. Isiku vabastamisel kinnipidamiskeskusest ei

ole välistatud, et isik lahkub Eestist koos eksabikaasa ja lastega, vältimaks Eesti riigist

väljasaatmist. Seda on isik varem teinud Norras, lahkudes sealt koos eksabikaasa ja lastega, kui

talle sai ilmseks, et Norra ta edasi jääda ei tohi ning teda võidakse tagasi saata

kodakondsusjärgsesse riiki Iraani.

PPA on seisukohal, et VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku

suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei

tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA

kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku

varasem käitumine.

Läbivalt on individuaalses hindamises välja toodud, et X näol on tegemist impulsiivse ja

manipuleeriva isikuga. Uute agressiivsus- ja vägivallailmingute toimumist usub PPA eelkõige

selle tõttu, et kuigi X tunnistab osaliselt oma eksabikaasa kallal toimepandud vägivalda, leiab ta

sellele alati õigustusi. Kui X kinnipidamiskeskusest vabastatakse, kujutab ta reaalset ohtu oma

endisele abikaasale Y, sest tulenevalt impulsiivsest käitumisest ja PTSD-st pingelistes lähisuhte

olukordades võib ta reageerida vaimse ja füüsilise vägivallaga. Seda kinnitavad piiri- ja

migratsioonijärelevalvetalituse politseikapteni E. Põld hinnang ja kinnipidamiskeskuse

õigusnõustaja E. Kouru ja huvijuht K. Aasamäe selgitused selle kohta, kuidas isik oma

eksabikaasast aeg-ajalt räägib.

Isiku usalduse küsimuses on ilmekaks näiteks ka tema tegutsemine talle määratud

psühhotroopsete ainete käitlemisel. Isikule olid arsti poolt määratud ravimid, mida isik pidi

süsteemselt võtma. Ravikuurist kinnipidamise asemel isik kogus tablette enda tuppa. Raviskeemi

mittejälgimise tunnistas X üles 15.05.2020 toimunud arstivisiidil ning pärast kohtumist tagastas

arstile suure osa, aga mitte kõik, tablettidest. Kinnipidamiskeskuse arestimaja politseinik M.

Raudsepp kontrollis X tuba ning leidis sealt veel 5 punast tabletti, mis samuti arstile tagastati.

Selline tegevus annab aluse kahtluseks, kas isik on tõsiseltvõetav oma lubadustes parandada oma

käitumist.

PPA hinnangul ei täida X kaasaaitamiskohustust ja tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid. Väljasaadetav on kohustatud andma väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele

suulisi ja kirjalikke andmeid ja seletusi ning aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide

muretsemisele. Tänases olukorras on üks väljasaatmise tingimus negatiivne Covid test. Isik

takistas 26.03.2021 enda väljasaatmist testile minemisest keeldumisega ning 28.03.2021

planeeritav väljasaatmine jäi teostamata. Samuti on isikule korduvalt selgitatud, et ta peab enda

passi uuendamisega tegelema, kuid isik on väitnud, et ei kavatse oma passi uuendada.

Arvestades isiku eelnevat käitumist on PPA seisukohal, et isik on valmis kasutama kõiki

abinõusid väljasaatmise vältimiseks. Isiku erinevaid väiteid võib selgitada isiku primaarne soov

saada vabadusse ning ta on valmis andma selleks mistahes lubadusi. Isiku käitumisest ilmneb, et

tegelik tahe eeskujuliku käitumise saavutamiseks on nõrk. Samuti on PPA seisukohal, et X

4(6)

iseendal suurt süüd ei näe, kuivõrd igas asjas leiab ta endale õigustuse, kuidas hoopis talle on

liiga tehtud, mida kinnitab kinnipidamiskeskuse psühholoogi hinnang.

4. Tallinna Halduskohtus 20.04.2021 toimunud kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse

juurde. X väitis, et ta on nõus vabatahtlikult Eestist lahkuma ja järelevalvemeetmete kohaldamise

ajaks on tal Tallinnas elukoht olemas. Lisaks on kinnipidamine X arvates ebaproportsionaalne,

kui see kestab üle 18 kuu. Sellisel juhul peab kinnipidamise vajadust täiendavalt põhjendama.

PPA on olnud passi aegumisest teadlik.

KOHTU SEISUKOHT

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega

sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt

esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos põhjendusega ning

seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.

6. Käesolevaks ajaks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud alates 05.12.2019 vaheldumisi

VRKS ja VSS alusel. PPA väitel esinevad isiku suhtes VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja

VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused, et kinnipidamist nelja kuu võrra

pikendada.

7. VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel,

kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine

peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal

üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast

kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse

täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2)

välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

8. VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks

kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. VSS § 25 lg 2 sätestab, et kui väljasaadetav

ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide

hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, pikendab halduskohus pärast käesoleva

paragrahvi

lõikes

sätestatud

tähtaja

möödumist

PPA

taotlusel

väljasaadetava

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid mitte kauemaks kui 18

kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates.

9. Esmalt märgib kohus, et VSS §-st 25 tulenevalt on kinnipidamise tähtaja pikendamise

pädevus kohtul. Seega ei pea kohus PPA taotluse lahendamisel valima taotluse täieliku

rahuldamise ja täielikult rahuldamata jätmise vahel, vaid saab vajadusel rahuldada taotluse ka

osaliselt ja pikendada kinnipidamistähtaega vähem kui neljaks kuuks. Seega ei too asjaolu, kui

kohus leiab, et kinnipidamine ei ole põhjendatud PPA taotluses toodud maksimaalse aja võrra

veel kaasa taotluse rahuldamata jätmist.

10. Puudutatud isik tõstatas istungil küsimuse tema kinnipidamise aja proportsionaalsusest.

Puudutatud isikul on kinnipidamiskeskuses viibinud alates 05.12.2019, mis tähendab, et PPA

taotluse rahuldamisel täituks 18 kuud järjestikust kinnipidamist. Puudutatud isikut on aga kinni

peetud vaheldumisi VRKS ja VSS alusel. VRKS ja VSS alusel toimunud kinnipidamisi

omavahel summeerida ei saa. Riigikohus on 16.06.2017 määruses nr 3-3-1-24-17 selgitanud, et

kuigi VRKS ja VSS alusel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida, võib korduvate

kinnipidamiste pikk kestus kinnipidamise muuta ebaproportsionaalseks (p 14). Kinnipidamise

proportsionaalsus sõltub konkreetsest olukorrast. Viidatud Riigikohtu lahendi puhul oli tegemist

olukorraga, kus põgenemise oht ei olnud puudutatud isiku kinnipidamiseks piisavalt suur. Kohus

leiab, et praegu ei ole võrreldava olukorraga tegemist.

5(6)

11. VSS § 68 punkti 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on

korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle

mõistetud vangistus. Isikust tuleneva põgenemisohu hindamisel on tegemist prognoosotsusega,

mis ei tugine ainult isiku poolt toime pandud kuritegudele, vaid arvestab kõiki isikuga

seonduvaid asjaolusid kogumis. Nagu PPA on oma taotluses märkinud, mõisteti X Harju

Maakohtu 04.11.2019 kohtuotsusega kriminaalasjas nr xxxxxxx KarS § 120 lg 1 (ähvardamine)

ja § 121 lg 2 p 2 ja 3 (korduvalt lähi- või sõltuvussuhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine)

järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises süüdi ja teda karistati vangistusega. Lisaks

on PPA viidanud asjaolule, et Xle on mõistetud vägivaldse kuriteo toimepanemise eest vangistus

ka Saksamaal. Kuna X on korduvalt toime pannud vägivallakuritegusid, mille eest teda on

karistatud vangistusega, on alust eeldada, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le

kättesaadav.

12. VSS § 68 punkti 6 kohaselt esineb põgenemise oht ka siis, kui välismaalane on PPA-le

või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest,

et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. X on PPA taotluse kohaselt avaldanud, et ta ei taha Iraani

tagasi minna. PPA taotluse lisana esitatud E. Kouru ettekandest nähtub, et 07.04.2021 väitis X

kinnipidamiskeskuse õigusnõustajale, et ei kavatse uut Iraani passi taotleda ning rebis paberi

Iraani saatkonna kontaktandmetega puruks. X väitis istungil, et on valmis Eestist vabatahtlikult

lahkuma, kuid kuna ta on eelnevalt pika aja jooksul näidanud lahkumiskohustuse täitmise suhtes

üles suurt vastumeelsust, ei pea kohus praeguse seisuga usutavaks, et isikul on soov

lahkumiskohustust vabatahtlikult täita. X ei väitnud, et ta on avaldanud soovi uue passi

saamiseks. PPA selgitas, et passi peab isik ise taotlema, kuid isik ei ole seda teinud.

13. Eelneva põhjal leiab, kohus et VSS § 68 punktides 4 ja 6 nimetatud aluste esinemine

viitab suurele põgenemisohule, mis annab alust isiku kinnipidamise pikendamiseks.

14. PPA on välja toonud, et X ei täida kaasaaitamiskohustust. VSS § 264 lg 1 p 3 sätestab, et

väljasaadetav on kohustatud kaasa aitama vajalike dokumentide muretsemisele. Seega esineb

VSS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud alus kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Üks vajalik dokument

on uus Iraani kodaniku pass, mille hankimisele ta ei ole seni kaasa aidanud. Teine vajalik

dokument on negatiivne Covid test. X keeldus 26.03.2021 Covid testile minemast, mis nähtub

PPA taotluse lisana esitatud E. Peldi 26.03.2021 ettekandest. Enne 17.04.2021 ebaõnnestunud

väljasaatmist oli X Covid testil ära käinud, kuid kuna selleks ajaks oli ilmselge, et ilma passi

uuendamata väljasaamine ei õnnestu, ei saa kohtu hinnangul pidada Covid testiga nõustumist

märgiks, et Xl oli tahe täita kaasaaitamiskohustust.

15. Vaidlus puudub selles, et X Iraani kodaniku pass kehtib kuni 02.06.2021 ja tema pass

peaks kehtima vähemalt 6 kuud pärast transiitriiki (Türki) sisenemist. Seega ei ole Iraani

väljasaatmist võimalik läbi viia seni, kuni X pole saanud uut Iraani kodaniku passi. Riigikohus

on 16.06.2017 kohtumääruses nr 3-3-1-24-17 leidnud, et VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada

kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut

võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või

takistab neid. Seega on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele

tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (Riigikohtu

16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Kohus leiab, et praegusel juhul saab sellele alusele

tugineda, sest isik on avaldanud, et ta ei kavatse Iraani passi uuendamiseks midagi teha. Seda ei

väitnud isik ka istungil. Samas võtab kohus arvesse seda, et X passi kehtivuse lõpp oli PPA-le

pikalt ette teada. PPA-l oli võimalus juba vahetult pärast rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasilükkamise üle toimuva kohtumenetluse lõppemist (23.02.2021) hakata isikule selgitama

passi uuendamise vajadust. Asja materjalidest nähtub, et 07.04.2021 informeeris õigusnõustaja

X, et tal hakkab lähiajal pass aeguma ja on aeg hakata mõtlema passi uuendamisele (E. Kouru

19.04.2021 ettekanne). Varasemad kirjalikud tõendid passi uuendamist ette valmistavate

toimingute tegemise kohta puuduvad. Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et kuigi väljasaadetav

peab tegelema reisidokumendi hankimisega, ei tähenda see, et samal ajal ei peaks PPA astuma

6(6)

lahkumiskohustuse sundtäitmiseks vajalikke samme, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetava

pikaajaliseks kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 15). Praegusel

juhul ei ole kohus veendunud, et PPA hakkas esimesel võimalusel tegelema X passi uuendamise

küsimusega.

16. Kohus leiab, et põgenemise ohu tõttu ei saaks tõhusalt kohaldada VSS § 10 lg-s 2

sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Isikul puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks ning

temale on Harju Maakohtu 04.11.2019 kohtuotsusega kriminaalasjas nr xxxxxxx mõistetud

lisakaristusena Eestist väljasaatmine. PPA-l puudub põhjendatult isiku vastu piisav usaldus, sest

ta on korduvalt toime pannud vägivallakuritegusid ja tema käitumine on kinnipidamiskeskuses

aja möödudes probleemsemaks muutunud, mida kinnitavad mitmed kinnipidamiskeskuse

ametnike ettekanded. PPA taotluses sisalduva info põhjal ei saa välistada ka seda, et X

kinnipidamiskeskusest vabastamisel kujutab ta reaalset ohtu oma endisele abikaasale. Eeltoodust

tulenevalt ei pea kohus isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist põhjendatuks.

17. X puhul esinevad VSS § 15 lg 2 p-s 1, 2 ja 3 sätestatud alused, kuid kuna PPA-l oli

võimalik juba enne aprilli teha toiminguid passi uuendamise tagamiseks, ei pea kohus

põhjendatuks pikendada kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Kohus leiab kõiki asjaolusid

arvesse võttes, et isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine kinnipidamiskeskuses on

proportsionaalne, kui seda teha kahe kuu võrra. Kaks kuud on kohtu hinnangul piisav aeg, et

uuendada X pass ja teha vahetult enne tagasisaatmist Covid test.

18. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus PPA taotluse osaliselt ja pikendab X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 22.06.2021 (kaasa arvatud).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm