3-20-651/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

22. aprill 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-651

Haldusasi

X kaebus Tartu Vangla 5. veebruari 2020. a käskkirja nr

6-2/110 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu halduskohtu 30. oktoobri 2020. a

otsus muutmata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendava tõendi kogumiseks.

3. Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

24. mai 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetava Xe kambrist avastati läbiotsimise käigus viis nimetust esemeid,

mida ei olnud vanglateenistuse poolt kambrisse lubatud või, mis on kinnipeetavale vanglas

õigusaktidega keelatud (sh televiisor, mikromälukaart ja pornograafilise sisuga fotod). Juhtumi

kohta algatati distsiplinaarmenetlus.

Tartu Vangla 5. veebruari 2020. a käskkirja nr 6-2/110 (tl 23–25) resolutsiooni punktiga 1

lõpetati kaebaja suhtes menetlus Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2. rikkumise süüdistuses;

resolutsiooni punktiga 2 tunnistati kaebaja süüdi vangla sisekorraeeskirja § 641 p 15 rikkumises,

karistust ei määratud ja piirduti vestlusega; resolutsiooni punktiga 3 tunnistati kaebaja süüdi

Tartu Vangla kodukorra p 7.1.32 rikkumises ning määrati karistuseks noomitus.

2. Päras edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla

käskkirja nr 6-2/110 õigusvastaseks tunnistamiseks ja määratud karistuse kehtetuks

tunnistamiseks.

Kaebuse kohaselt sai kaebaja fotod kirjaga. Kirju jagav valvur lubas need kambrisse, järelikult

pidas valvur fotosid lubatuks. Distsiplinaarmenetluses valvuri nime välja ei selgitatud ning

kambrikaaslaselt seletusi ei võetud. Äravõetud mälukaardi osas ei selgitatud välja, kes

mälukaardi kaebajale müüs ja mis otstarbel kaebaja seda kasutas. Seega jäeti välja selgitamata

süüd pehmendavad ja vastutust välistavad asjaolud. Noomituse määramisel ei arvestatud

teistele kinnipeetavatele samalaadsete rikkumiste eest määratud karistustega, mistõttu on

karistus diskrimineeriv ja ebaõiglane. Kaebajat on seoses ühe ja sama läbiotsimisega kaks korda

karistatud. Jääb selgusetuks, milles seisneb Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2. rikkumine.

3. Vastuses kaebuses vaidles Tartu vangla kaebusele vastu ja palus jätta see osaliselt läbi

vaatamata ja osaliselt rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus jättis 30. oktoobri 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Kuna vastustaja möönis teatud kaheldavusi vanglateenistuse menetluslikes otsustustes, siis

kontrollis kohus kaebaja väiteid sisuliselt terve käskkirja osas ja lahendas vaidluse tervikuna

sisuliselt.

Otsuse põhjenduste kohaselt Tartu Vangla 5. veebruari 2020. a käskkirjaga nr 6-2/110 on

kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus lõpetatud seoses televiisoriga (Tartu Vangla kodukorra

p 8.2.2. rikkumine), sest televiisori omanikuna tuvastati menetluses kaebaja; seoses

pornograafilise sisuga piltide hoidmisega piirduti menetluses selgitatud asjaoludel vestlusega

(Vangla sisekorraeeskirja § 641 p 15 rikkumine); andmekandja hoidmise eest (Tartu Vangla

kodukorra p 7.1.32 rikkumine) karistati kaebajat noomitusega.

Kaebaja on kohtule esitatud menetlusdokumendis tunnistanud andmekandja hoidmist. Vaidlust

ei ole, et tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega (VangS § 67 p 1, Tartu Vangla kodukorra

p 7.1.32). Võttes arvesse, et kaebajale määrati kõige kergem seadusekohane karistus – noomitus

(VangS § 63 lg 1 p 1), siis ei anna kaebaja väited alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks.

Tõendikogum ei tõenda, et vastustaja oleks kaebaja süüdimõistmisel pannud toime

menetlusnormide eiramisi, mis saaksid olla aluseks käskkirja tühistamisele. Muude esemete

omamise eest ei ole kaebajat käskkirjaga distsiplinaarkorras karistatud, mistõttu ei saa käskkiri

selles osas rikkuda kaebaja õigusi. Samuti ei nähtu, et kaebajat oleks ühe rikkumise eest kaks

korda karistatud või koheldud ebavõrdelt võrreldes teiste sarnase rikkumise toime pannud

kinnipeetavatega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja leiab, et temalt televiisori äravõtmine oli õigusvastane, kuna televiisor kuulus

kaebajale ja selle turvakleebis ei olnud rikutud. Temalt äravõetud fotod olid sisult erootilised.

Seepärast valvur andiski kirjaga saabunud fotod kaebajale kätte. See, et hiljem teine ametnik

fotosid erinevalt hindas ei saa olla aluseks kaebaja süüdi tunnistamisele.

Asja materjalidest nähtub, et vangla ei kontrollinud kaebaja väiteid ja rikkus menetlusnorme.

Pärast läbiotsimist ei tutvustatud kaebajale, milles teda süüdistatakse ega võetud selgitusi, vaid

paigutati ümber teise sektsiooni, kus kinnipeetavad järgivad subkultuuri ja sektsioon on avatud

üksnes 4 tundi päevas. Halduskohtule olid esitatud materjalid, millest nähtub, et vangla karistas

kaebajat alusetult, vähendades tema vaba aega peaaegu nullini.

6. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis tingiksid kaebuse rahuldamise.

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtu

põhjendustega,

järgib

neid

ning

vastavalt

halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 201 lg-le 4 halduskohtu otsuse põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vaidlustatud käskkiri tervikuna rikub tema

õigusi, käskkiri on õigusvastane juba distsiplinaarmenetluse läbiviimisel toimunud

menetlusrikkumiste tõttu, samuti et kaebaja paigutamine teise elusektorisse pärast kambri

läbiotsimisel esemete äravõtmist oli lubamatu.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

9. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja viis kaebaja suhtes läbi distsiplinaarmenetluse seoses

kaebaja kambrist läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud viie esemega. Need esemed olid:

käterätt, hoiukarp, USB-pordi kaudu ühendatav mäluseade, televiisor ja 2 fotot. Kaevatava

käskkirjaga lõpetati distsiplinaarmenetlus käterätti, hoiukarpi ja televiisorit puudutavas osas

(käskkirja resolutsiooni punkt 1), tuvastati, et fotode hoidmine kambris oli õigusvastane, kuid

rikkumise asjaolude tõttu määrati kaebajaga vestelda ja karistust ei määratud (käskkirja

resolutsiooni punkt 2), ja tunnistati kaebaja süüdi mälukaardi kui keelatud eseme omamises ja

määrati karistuseks noomitus (käskkirja resolutsiooni punkt 3).

10. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaevatava käskkirja resolutsiooni

punkt 1 on kaebajat soodustav. Sellega lõpetati distsiplinaarmenetlus, seega ei tuvastatud, et

kaebaja oleks televiisori, rätiku ja hoiukarbi kambris omamisega käitunud õigusvastaselt.

Vastavalt ei saa käskkiri selles osas kaebaja õigusi rikkuda.

Seda järeldust ei lükka ümber kaebaja rahulolematus, et televiisor üldse ära võeti. Televiisori

äravõtmine läbiotsimisel ei olnud toiming distsiplinaarmenetluse raames. Televiisori

äravõtmisest ei sõltunud distsiplinaarmenetluse alustamine ega distsiplinaarmenetluse tulemus.

Sarnaselt ei ole ka distsiplinaarmenetlusel ega selle tulemusel tähendust televiisori äravõtmisel.

Sel põhjusel ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väited televiisori äravõtmise

õigusvastasuse kohta. Televiisori äravõtmist ei otsustatud distsiplinaarkaristuse määramise

käskkirjaga ning kaebaja ei ole vaidlustanud televiisori äravõtmist ka eraldi nõudega käesolevas

asjas. Televiisori omamise kohta distsiplinaarmenetluse käskkirjas menetlust lõpetava

otsustuse tegemine iseenesest ei muuda televiisori äravõtmist õiguspäraseks ega võta kaebajalt

võimalust soovi korral seoses intsidendiga oma õigusi kaitsta.

11. Vaidlust ei ole ka selles, et äravõetud fotod sai kaebaja kirjaga ning vastustaja ametnik andis

need kaebajale kätte, vähemalt mööndes, et kaebaja hoiab neid kambris. Distsiplinaarmenetluse

käigus hindas vastustaja fotod pornograafiliseks ja vastavalt keelatud esemeks Vangla

sisekorraeeskirja § 641 p 15 järgi. Fotode saamise asjaolusid arvestades leidis vangla, et kaebaja

on fotode omamisega küll toime pannud õigusvastase teo, kuid karistamine selle teo eest ei ole

vajalik ega põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käskkirjas antud vastustaja hinnang, et fotod olid keelatud

esemed, kaebaja õigusi rikkuda. Kaebajale ei järgnenud kahjulikku tagajärge seoses fotode

omamisega ning intsidenti ei saa distsiplinaarkaristusena arvestada kaebaja avavanglasse

paigutamisel,

ennetähtaegse

vabastamise

otsustamisel

ega

võimalikes

tulevastes

distsiplinaarmenetlustes. Seetõttu ei ole asjas määrava tähendusega, et kaebaja hinnangul ei

olnud fotod sisult pornograafilised, vaid erootilised. Samuti ei võta käskkirjas antud hinnang

kaebajalt võimalust soovi korral seoses intsidendiga oma õigusi kaitsta.

12. Kaebaja ei sea kahtluse alla sedagi, et läbiotsimise käigus leitud mäluseade oli tema

valduses ning et tegemist on keelatud esemega vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 7.1.32.

Siiski leiab kaebaja, et tema karistamine ei ole põhjendatud, sest ta soetas mälukaardi teiste

samas elusektoris kinnipeetavate isikute õigusvastase käitumise tuvastamise ja tõendamise

eesmärgil ning igal juhul on määratud karistus ebaproportsionaalne.

Samas vaatab kaebaja mööda asjaolust, et olukorras, kus ta teadis, et mäluseade on keelatud ese

Tartu Vanglas ning tal puudus vanglateenistuse luba selle omamiseks, ta siiski soetas

mäluseadme. Kaebaja on distsiplinaarmenetluses antud seletuses ja kaebuses halduskohtule

kinnitanud seadme omandamist, mööndes sellega, et rikkus seadme omandamise keeldu

tahtlikult. Kaebaja käitumist ei muuda õiguspäraseks see, et ta seejuures oli seadnud endale

eesmärgiks soetatud mäluseadme abil hankida andmeid kaaskinnipeetavate õigusrikkumiste

kohta. Kaebaja isegi ei väida, et vanglateenistus oleks tema käitumise sanktsioneerinud või

kaasanud ta näiteks distsipliirikkumise matkimisse teiste kinnipeetavate rikkumiste

avastamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt puudub vanglal ka õigus kinnipeetavale sellise tegevuse

lubamiseks või kohustamiseks. Seega pani kaebaja mäluseadme omamisega toime VangS § 63

lg-s 1 nimetatud teo, s.o VangS § 15 lg 2 ja Tartu Vangla kodukorras p 7.1.32 süülise rikkumise.

Kaebaja tegu ei muuda õiguspäraseks seegi, et ta enda kinnitusel juba varem soovis

mäluseadme vanglateenistusele üle anda. Vaatama väidetavale kavatsusele kaebaja siiski hoidis

mäluseadet peidetuna oma elukambris ega olnud seda läbiotsimise ajaks vastustaja ametnikele

üle andnud. Kaebaja selgitustest võib aru saada, et ta soovis anda mäluseadme

julgeolekuosakonna ametnikule, kuid ei pääsenud tema vastuvõtule. Samas ei ole kaebaja

selgitanud, miks ta ei saanud mäluseadet anda inspektor-kontaktisikule või mõnele teisele

vastustaja ametnikule ega sedagi, miks ta mäluseadet peitis. Asjaolu, et julgeolekuosakonna

ametnik oli valmis võtma kaebajalt vastu infot võimalike õigusrikkumiste kohta sektoris ei

andnud kaebajale alust eeldada, et julgeolekuosakonna ametnik oleks õigustatud kiitma heaks

keelatud eseme omandamise ja kambris hoidmise või reageerima keelatud eseme üleandmisele

muul moel, kui seda teinuks vastustaja teised ametnikud.

13. Selle teo eest võib VangS § 63 lg 1 järgi karistada kinnipeetavat noomituse; isikliku raadio,

televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamisega kuni 45 päevaks; ühe lühi-

või pikaajalise kokkusaamise keelamisega; töölt eemaldamisega kuni üheks kuuks; või

kartserisse paigutamisega kuni 45 ööpäevaks.

Kuigi vastustaja võib vastavalt rikkumise asjaoludele otsustada distsiplinaarrikkumise eest ka

karistust mitte määrata, siis ringkonnakohtu hinnangul ei saa keelatud eseme tahtliku

omandamise

ja

hoidmise

eest

lubatutest

leebeima

karistuse

määramist

pidada

ebaproportsionaalseks. Isegi, kui kaebaja tõepoolest lähtus mäluseadet soetades ja hoides

ettekujutusest, et ta sellega aitab vangla julgeolekuosakonnal saada andmeid teiste

kinnipeetavate õigusvastase tegevuse kohta, ei muuda see fakti, et kaebaja pidas lubatavaks

käituda vastuolus selge keelunormiga. Väljaspool kahtlust on, et kaebaja oli oma teo keelatusest

teadlik. Kuna ta siiski otsustas keelatud eseme soetada viitab see, et kaebaja hinnangul võis ta

sõltuvalt asjaoludest (nn hea eesmärgi nimel) otsustada kehtivaid reegleid mitte järgida. Sellist

õigust aga kaebajal ei ole. Seetõttu ei näe ringkonnakohus võimalust pidada kaebajale

etteheidetavat tegu sedavõrd väheoluliseks rikkumiseks, et eeldada distsiplinaarkaristuse

asemel muu mõjutusvahendi kasutamist ning vastavalt kaevatavas käskkirjas eraldi põhjendusi

selle kohta, miks otsustati siiski karistuse määramise kasuks. Seda järeldust ei muuda ka

kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest. Distsiplinaarkaristuse määramisel peab vangla

arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid. Lisaks ei nähtu kaebusele lisatud materjalidest (dtl

45-54), et vangla praktika järgi keelatud esemete hoidmise eest distsiplinaarkaristust ei

määrataks.

14. Ringkonnakohus

ei

jaga

kaebaja

arusaama

selleski,

nagu

oleks

vastustaja

distsiplinaarmenetluse läbiviimisel sedavõrd oluliselt rikkunud menetlusreegleid, et see

iseenesest tingib kaevatava käskkirja tühistamise.

Vastavalt VangS § 64 lg-le 2 informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles

teda süüdistatakse ning tal on õigus anda selgitusi. Kaebaja on andnud selgituse kõigi kambri

läbiotsimise järel äravõetud esemete kohta 20. jaanuaril 2020 (dtl 18). Sellest ilmneb, et

kaebajale oli teada, milles teda süüdistatakse, s.h ka see, millised esemed keelatutena ära võeti,

ning ta sai esitada asja kohta selgituse ja vastuväited. Kaebajale tutvustati ka

distsiplinaarmenetluse protokolli (dtl 23), misjärel ta esitas oma seiskohad (dtl 24-29). Seega

oli kaebajale tagatud tegelik võimalus osaleda menetluses. Ta sai esitada oma väited,

põhjendused ja taotlused. Asjaolu, et vastustaja ei pidanud vajalikuks koguda osa kaebaja

viidatud tõenditest ega omistanud kaebaja väidetele sellist kaalu nagu kaebaja õigeks peab, ei

muuda distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat ei ole menetluses ilma jäetud õigustest,

mis seaduse järgi on distsiplinaarrikkumises süüdistataval kinnipeetaval. Ringkonnakohus

kontrollis vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ega näe, et kaebaja soovitud tõendite kogumine

oleks võinud viia asjas erineva lahenduseni, kuna kaebaja väidetud asjaolud ei muuda hinnangut

tema teole.

15. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused kaebaja

vanglasisese ümberpaigutamise ja sellega kaasnenud režiimi muutumise kohta. Kuigi kaebaja

võimalus elusektoris vabalt liikuda võis ümberpaigutamise tulemusena väheneda, ei ole see

praeguses asjas oluline. Kaebaja on vaide esitamisega vanglale ja kaebuse esitamisega

halduskohtule vaidlustanud talle Tartu Vangla 5. veebruari 2020. a käskkirjaga nr 6-2/110

distsiplinaarkaristuse määramise. Selle käskkirjaga aga vangla ei otsustanud kaebaja

ümberpaigutamist ega vanglasisese liikumisvabaduse piiramist. Seega ei saa kohus käesolevas

asja läbivaatamisel anda hinnangut ümberpaigutamise õiguspärasusele.

Ühtlasi jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja I üksuse

töökord, kuna see ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohane tõend.

16. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

17. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu

Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja menetluskulud (riigilõiv) jäävad tema enda kanda.

18. Tulenevalt kaebaja taotlusest tuleb avaldatavas kohtulahendis asendada kaebaja nimi

tähemärgiga vastavalt HKMS § 175 lg-le 3.

/allkirjastatud digitaalselt/