1-20-1510/47 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja

koht

19. aprill 2021, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-20-1510

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Urmas Reinola ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

Christian Lumiste süüdistuses KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 2

ja § 263 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 16. veebruari 2021. a kohtuotsus

Apellant

Kaitsja

Prokurör

Gardi Anderson

Süüdistatav

CHRISTIAN

LUMISTE

(isikukood:

38207074216)

isikuandmed maakohtu otsuses

Kaitsja

Margo Põbo

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 16. veebruari 2021 otsus Christian Lumiste süüdistusasjas

muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Sempes OÜ makstava riigi õigusabi tasu ja kulu

kogusuuruseks apellatsioonimenetluses Christian Lumistele osutatud riigi õigusabi eest

388.80 eurot (sh käibemaks 64.80 eurot).

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Christian Lumistelt välja 388.80

eurot Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Pärnu Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 16.02.2021, tunnistades Christian Lumiste süüdi KarS

§ 120 lg 1 järgi ja mõistes karistuseks 4 kuud vangistust, KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja mõistes

karistuseks 2 aastat vangistust ning KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja mõistes karistuseks 1 aasta

vangistust. Kohus mõistis KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust ning

jättis KarS § 73 alusel jätta mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui Christian

Lumiste ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus tegi

otsustused ka menetluskulude ja salvestiste osas. Otsuse terviktekst tehti teatavaks 19.02.2021.

2. Süüdistus, mille alusel kohus süüdistatava süüdi mõistis, oli järgmine:

Christian Lumistet süüdistati selles, et tema kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata

kuupäeval, kuid ajavahemikul 02.-03.05.2019 õhtusel ajal, s.o kella 17-18 ajal, XXX eramus lõi

oma 10-aastast poega XX neljal-viiel korral puuoksaga tuharate ja jalgade tagaosa piirkonda,

põhjustades XX-le füüsilist valu ja tervisekahjustused tuharate ja jalgade tagaosa piirkonnas.

Seega Christian Lumiste, teise inimese tervisekahjustamisega, samuti valu tekitava kehalise

väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes, pani tahtlikult toime KarS § 121 lg 2 p 2

järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistati Christian Lumistet selles, et tema 04.05.2019 kella 15.32 ajal Pärnu linnas XXX

X kolmandal korrusel asuvas Z kaupluses, milline on avalik koht, ähvardas kaupluse töötajat YY

kaela kahekorra keeramisega, öeldes: „Tead mees, kuis sa veel lubad mu lapsel siin olla, siis ma

keeran su kaela kahekorra“. Selline ähvardus tekitas YY-le reaalse hirmutunde enda tervise pärast,

kuna süüdistatava käitumine oli kannatanu suhtes ähvardavalt meelestatud ja kehakeel ründav

ning süüdistatav oli väga närvis, olles juba eelnevalt kannatanuga suhelnud sõimaval kõneviisil.

Seega Christian Lumiste, teise inimese tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisega, pani

tahtlikult toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistati Christian Lumistet selles, et tema 04.05.2019 kella 15.34 ajal Pärnu linnas XXX

X kolmandal korrusel asuvas X OÜ Z kaupluses, milline on avalik koht, lõi ühel korral lahtise

labakäega X OÜ juhatuse liiget BB paremale poole oimupiirkonda. Oma tahtliku tegevusega

põhjustas Christian Lumiste BB-le füüsilist valu ning rikkus KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikus

kohas käitumise üldnõudeid, häirides kõrvaliste ja asjasse mittepuutuvate isikute (Xe kaupluse

müüja ja kliendid) rahu ning ohustades turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste,

üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku

korda. Seega, Christian Lumiste, avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega, pani

tahtlikult toime KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Apellatsioon

3. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kaitsja, vaidlustades otsuse täies ulatuses seoses kohtuliku

uurimise

ühekülgsuse

ja

puudulikkuse,

materiaalõiguse

ebaõige

kohaldamise

ja

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (KrMS § 338 p-d 1, 2 ja 3). Apellant palub tühistada

Pärnu Maakohtu 28. septembri 2020. a otsus nr 1-20-1510 täies ulatuses ning teha uus otsus,

millega mõista õigeks Christian Lumiste talle esitatud süüdistustes KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p

2 järgi ja kvalifitseerida Christian Lumiste süüdistus Kars § 263 lg 1 p 1 ümber KarS § 121 lg 1

järgi. Samuti palub ta jätta menetluskulud riigi kanda.

4. Apellatsiooni esitaja on seisukohal, et kohus on hinnanud selles kriminaalasjas kogutud tõendeid

ekslikult ning seeläbi kujundanud ebaõige seisukoha Christian Lumiste poolt süütegude

toimepanemise kohta. Christian Lumistet süüdi tunnistades rikkus kohus tõendite hindamise ja

kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning põhiseaduse §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat in dubio pro

reo põhimõtet. Need puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS

§ 339 lg 2 mõttes. Kohtuotsuse põhjendamine kohustus on rikutud määral, mis ei ole käsitatav

KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud põhjenduse puudumisena, kuid millega siiski kaasnes

ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus (vt nt RKKKo 3-1-1- 14-14, p-d 600 ja 700). Maakohus

rikkus kriminaalmenetlusõigust, kuna tugines kohtuotsuse tegemisel oletustele, mis on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (RKKKo 3-1-1-65-15, p 11).

5. Süüdimõistmise osas KarS § 121 lg 2 p 2 järgi heidab apellant ette seda, et kasutati ütlusi, mis

on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata kannatanult. Samuti on kohus iseseisvate

tõenditena tuginenud vahendlike tunnistajate ütlustele. Lisaks on kohus ise võtnud eksperdi rolli

ning määratlenud kannatanul olnud vigasuste vanust. Kogu süüdmõistmine tugineb oletustele ning

oletustele süüdimõistvat ostust langetada ei ole lubatud.

6. Kannatanut alaealist XX, keda oli politsei poolt ülekuulatud, kohtulikul arutamisel üle ei

kuulatud, vaatamata sellele, et ülekuulamist taotles oma kaitseaktis kaitsja ning ka sellele, et

kannatanu oli esimesel kohtuistungil kohal ning soovis istungil osaleda, kuid prokuröri tungival

soovil keelas kohus kannatanul endaga seotud asja arutamisel viibida. Kui kannatanu ütlused ei

haakunud teiste tõenditega, siis leidis kohus, et erinevused kannatanu jutus võisid tulla sellest, et

kannatanu ei saanud küsimusest õigesti aru või sellest, et ta ei tegelikult ei rääkinudki teistega

niipõhjalikult kui uurijaga (ilmselgelt tegemist kohtuniku oletusega). Kannatanu ütlused on võetud

ja saadud menetlusnorme rikkudes ja need tuleb jätta kõrvale. KrMS § 38 lg 1 kohaselt on

kannatanul õigus ütlustest keelduda (p 3), esitada tõendeid ja taotlusi (p 4 ja 5), tutvuda

toimikumaterjalidega (p 7), võtta osa kohtulikust arutamisest (p 8) taotleda, et tema ülekuulamist

viiks läbi temaga samast soost isik, kui tegemist on seksuaalvägivalla, soolise vägivalla või

lähisuhtes toime pandud kuriteoga (p 11). Kõiki nimetatud õigusi on selle menetluse käigus rikutud

kannatanu suhtes rikutud. Alaealisele kannatanule ei võimaldatud nende ütluste andmise juurde ei

advokaadi juuresolekut, ei lapsevanema juuresolekut, ei lastekaitse spetsialisti ega psühholoogi

juuresolekut. Lapsele ei selgitatud üheselt, et tal on õigus isa vastu ütluste andmisest keelduda.

7. Lapsele ei selgitatud seda, et kui tema suhtes on toime pandud lähisuhtevägivald, on tal õigus

taotleda endaga samast soost isiku poolset ülekuulamist. Meessoost alaealist kannatanut pildistati

ja küsitleti eranditult ainult naissoost isikute juuresolekul. KrMS § 38 lg 1 p 11 õigust kannatanule

ei tutvustatud. Kohus on kohtuotsuses teinud kummalise märkuse, et „Kohtule jääb arusaamatukse,

millele tuginedes kaitsja väidab, et kannatanule selliseid õigusi ei tutvustatud.“ Kaitsja tugineb oma

väiteid esitades menetluses uuritud tõenditele ja eelkõige kannatanu ülekuulamise protokollile ja

videomaterjalile, millest ei nähtu kannatanule tema õiguste tutvustamist. Kaitsja sai tugineda vaid

menetlusdokumendile, millest siis on võimalik tuvastada, milliseid õigusi kannatanule tutvustati ja

milliseid mitte. Riigikohus on leidnud, et ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt

rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda

KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina,

sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud

kohtuotsus on ebaseaduslik. Praegusel juhul on asjakohane KrMS § 71 lg 1 p 1, mille kohaselt on

süüdistatava alanejal sugulasel õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Kuna kannatanu on

süüdistatava poeg ehk alaneja sugulane, oli tal õigus keelduda ütluste andmisest oma isa vastu.

Sellest õigusest ei teavitatud kannatanut arusaadaval viisil. Uurija selgitas kannatanule, et tal on

õigus ütluste andmisest keelduda, kuid selles, kas kannatanu sellest aru sai, menetleja ei veendunud.

8. Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures peaks

viibima kannatanu lähedane, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise

ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20. Ühtegi lähedast isegi ei teavitatud lapse

politseisse viimisest ja tema ülekuulamisest. Lapse ema teavitati rohkem kui ööpäev hiljem.

Advokaat määrati kannatanule pärast seda, kui temaga olid kõik menetlustoimingud tehtud ning

sel hetkel enam vajadust täiendavate menetlustoimingute jaoks ei eksisteerinud. Ei eksisteerinud

ka mitte ühtegi alaealisele kannatanule esindaja määramise alust. Esindaja määramise alused

tulenevad KrMS § 41 lg 31 p 1, mille kohaselt pidi menetleja alaealisele määrama advokaadi (ja

seda juba enne menetlustoimingut), kuna võis eeldada, et kannatanu seadusliku esindaja huvid

võisid olla vastuolus kannatanu huvidega. Advokaat määrati aga pärast seda, kui kõik

menetlustoimingud olid tehtud. Ühtegi alust kannatanule esindaja määramiseks enam ei olnud.

Kannatanul on olnud 2 advokaadist esindajat. Kumbki neist ei ole kannatanuga ühtegi sõna

rääkinud ega kannatanuga kohtunud. Lisaks ei ole kannatanule tutvustatud toimikut, keegi ei ole

kannatanu käest küsinud, kas tunnistajad räägivad õigust või valetavad. Kannatanult on võetud

igasugune võimalus oma arvamust avaldada. Ei piisa sellest, et kannatanule määratud advokaat

tutvub toimikuga, temale määratud advokaat peab tutvuma ka temaga ning tutvustama ka talle

toimikut. Kannatanu tuli kohtuistungile, kuid ka siin keelas kohus tal viibida. Kaitsja on seisukohal,

et on lubamatu kasutada süüstava tõendina kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis olid

saadud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib

omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle

ei kuulatud, ei ole ka võimalik neid rikkumisi kõrvaldada. Maakohtu otsus tugineb määravas osas

alaealise kannatanu ütlustele, mistõttu selle tõendi lubamatuks tunnistamine tingib

möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes ning juba ainuüksi

seetõttu tuleb Christian Lumiste süüdistuses Kars § 121 lg 2 p 2 õigeks mõista.

9. Kohus ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas käsitlenud politsei poole

pöördumisele (laps ise politseisse ei olegi pöördunud) eelnenud sündmuste käiku, s.o küsimust

selle kohta, kas kannatanu mälupildile sündmusest võisid avaldada mõju sündmusest möödunud

aeg ja erinevad küsitlused ühel ja samal teemal, 3-4 päeva jooksul, kus kõik temaga tegelenud

ametnikud (õpetajatest meditsiinitöötajate ja politseiametnikeni välja) mõjutasid teda ütlema, et isa

on teda löönud. Eriti lapseealise kannatanu puhul tuleb pöörata tähelepanu kannatanu ütlustes

kasutatud asjaoludele, mis võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt, ning vajadusel

vastavad kahtlused üheselt ümber lükata. Kohus seda veenvalt teinud ei ole. Alaealise kannatanu

poolt antud ütlused on vastuolus vahendlike tunnistajate ütlustega, ehk siis kas on eksinud

kannatanu või valetavad tunnistajad. Kannatanu on oma ütlustes öelnud, et ta ei ole sellest

juhtumist kellegiga rääkinud (salvestus 15:28 – 15:39). Ometi väidavad kõik tunnistajad, et laps

rääkis neile, et isa on need vorbid temale teinud. Samuti kinnitab laps, et ta ei ole neid vigastusi

kellelegi näidanud (salvestus 14:38 – 15:19), ometi on neid näinud päris mitmed inimesed ja

väidetavalt neid ka pildistanud (pilti, mille kohta saab tõsikindlalt väita, et tegemist on

kannatanuga, menetluses esitatud ei ole). Laps proovib määratleda, millal isa teda lõi, samuti

põhjendada miks. Laps põhjendab, et isa lõi teda sellepärast, et ta varastas kodust raha. (salvestus

07:45). Kannatanu ema on kinnitanud, et laps ei ole kunagi varastanud ei kodust ega ka mujalt.

10. Ajana määratleb laps esmalt 2 või 3 mai, kui hakkab täpsustama ja toob välja, et oli puhkepäev

esimene mai ning pärast seda oli kaks või kolm päeva (salvestus 8:43 – 8:50), mitte teine või

kolmas. Juhin siinkohal tähelepanu, et 1 mai 2019 oli kolmapäev, pärast seda 2-3 päeva. Laps ütleb

ka, et oli koolipäev ja ta käis trennis ning kõik juhtus pärast trenni, sai vitsa ja siis hakkas õppima.

On tõenäoline, et kannatanu oli erinevate solgutamiste pärast juba nii hirmul ja segaduses, et rääkis

kõike seda, mida temalt kuulda taheti. Isegi kui kannatanu jutt vastaks tõele, siis viitavad kõik

märgid pigem sellele, et tegemist võis olla esmaspäeva so 06.05.2019.a. Eelmine päev oli vaba,

päeval oli koolis, õhtul käis trennis ja pärast trenni hakkas õppima. Analüüsides lapse ütlusi, siis

on selge, et ta on olnud neid andes täielikus segaduses ja on olnud sunnitud mõtlema välja lugu,

mida on juba rohkem kui 7 täiskasvanud temalt teada tahtnud. Teda on kuulatud koolis üle

erinevate inimeste poolt (õpetaja, psühholoog, medõde, lastekaitse ja politsei), siis on ta võetud

koolist kaasa ja viidud politseimajja, kus oli taaskord üle kuulatud. Ilmselgelt kuulati ta korra juba

üle ka enne salvestuse tegemist, salvestuse alguses (00:30-00:35) viitab uurija kannatanule, et siin

ongi kaamera, millest me enne rääkisime ehk siis on selge, et uurija rääkis lapsega ja usutles ning

mõjutas teda juba enne salvestuse tegemist. Lapse ütlused kokku võttes, tuleb asuda seisukohale,

et tegemist ei ole usaldusväärsete ütlustega ning need on vastuolulised ning ei haaku teiste asjas

uuritud tõenditega. Kaitsja hinnangul, ei ole asjas uuritud ühtegi seaduslikult saadud tõendit, mis

viitaksid sellel, et Christian Lumiste oleks oma last süüdistusaktis viidatud ajal löönud või talle

mingil viisil valu põhjustanud. Sellistele tõenditele rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.

11. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Christian Lumistet ajavahemikul 02.-03.05.2019 õhtusel

ajal, s.o kella 17-18 ajal, Pärnu maakonnas XXX eramus lõi oma 10-aastast poega XX neljal-viiel

korral puuoksaga tuharate ja jalgade tagaosa piirkonda. Need on need ajalised piirid, millest me

väljuda ei saa. Kohus ei ole vaidlustatavas otsuses näidanud, millega on tõendatud, et vitsaga

löömine toimus just süüdistusaktis toodud ajavahemikul. Süüdistusaktist nii kuupäevaliselt, kui ka

kellaajaliselt ajavahemik ja koht, millal ja kus Christian Lumiste temale etteheidetava teo

väidetavalt toime pani. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 kohaselt on tõendamiseseme

asjaoludeks muu hulgas kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud.

Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist

konkreetset tegu talle ette heidetakse ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Kaitsja hinnangul

on käesolevas asjas tõendamist leidnud, et süüdistusaktis kirjeldatud viisil, ajal ja kohas ei ole

Christian Lumiste mitte kedagi vitsaga löönud ega valu põhjustanud. Kuriteo toimepanemise aja ja

koha määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt

süüdistatava õigust kaitsele.

12. 08.05.2019 nägi tunnistaja CC veekeskuses lapse kehal vasakul reiel peopesa suurust

verevalumit ja 2 vorpi, 2 selget joont üle jalgade. Nendest rääkis ta QQ-le. Tunnistaja QQ ei ole

ise verevalumeid näinud ja tugines vaid CC ütlustele. QQ nägi vigastusi pildi pealt, kellest oli

tehtud see pilt ja millist pilti ta nägi, seda meil teada ei ole. Tunnistaja väitel näitas talle pilti KK.

Kelle pilti talle näidati, seda ta ei tea. Tunnistaja nägi vorpe pildil üle mõlema jala ja pildil puudus

peopesa suurune verevalum. Lisaks ei saa nende tunnistajate ütlusi kasutada iseseisva tõendina

selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel või kuulnud teistelt

isikutelt. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei

ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKoasjas nr 3-1-1-73-

15, p 11). Pildi tegi KK, kes vaatas ühtlasi ka lapse üle, pildi tegemine toimus 13.05.2019 so 5

päeva pärast seda, kui õpetaja oli verevalumeid märganud. KK märkas kannatanul ühel reiel 5

vorpi. Teisel jalal ka mõned vorbid taga reiel. Ka tema ei märganud lapse jalgadel peopesasuurust

verevalumit. Tunnistaja SS ei näinud lapse vigastusi vaid vaatas samuti fotot. Kes oli fotol, ta ei

tea, vaid seda ütles talle tervishoiutöötaja. Ta ei mäletanud, kas ka lapse nägu oli fotol tuvastatav.

Tema nägi fotol päris laiasid vorpe tuharate ja reie peal. Viimasena uuris kannatanut EKEI

kohtuarst TP. Tema tuvastas kokku rohkem kui 8 vorbijälge. Tunnistajate ütluste kohaselt oli nende

poolt nähtud kannatanul 2 vorpi kuni 8 vorpi, tunnistajate ütlustes esinevad kardinaalsed

erinevused. Kohus seda erinevust ja vastuolu ei ole käsitlenud.

13. Kohtutoimikus on foto, mille on edastanud uurijale Kesklinna tervisekeskus OÜ 19.06.2019.a.

kirjaga. Keda sellel pildil on kujutatud ning kes ja millal on selle pildi teinud, seda ei ole olnud

võimalik tuvastada. Pildil on näha lapse alakeha (kas tüdruku või poisi oma, ei ole võimalik

tuvastada) tagant poolt. Paljastatud on reie tagaosad (tuharad ei ole paljastatud). Vasakul reiel on

näha pisike haav (hüübinud verega) ja 3 vorpi. Ühtegi muud vigastust või verevalumit sellel pildil

ei ole. Sellel pildil ei ole 5-8 vorpi, mida väidavad näinud olevat tunnistajad. Tegemist ei saa ka

olla pildiga, mille tegi KK, kuna SS nägi tema tehtud pildil vigastusi, mis asusid tuharate peal.

Esitatud pildil on tuharad kaetud pükstega, seega ei saanud tunnistaja seda pilti vaadates näha

vigastusi, mis asusid tuharate peal. Selle asjaolule ei ole kohus üldse tähelepanu pööranud. KK

esitas enda poolt tehtud pildi oma ütluste kohaselt teda üle kuulanud uurija HH-le ise e-maili teel.

KK kinnitas, et tervisekaardi juurde ta fotot kindlasti ei pannud ja seal seda olla ei saanud. Ka

sellele asjaolule ei ole kohus tähelepanu pööranud. Seega ei ole kohus suutnud tuvastada, kelle

pildi on Kesklinna tervisekeskus OÜ uurijale saatnud ja kuhu on kadunud pilt kannatanust, mille

tegi KK. Jääb arusaamatuks, miks ei ole seda pilti kohtule edastatud. See on kõrvaldamata kahtlus

ning kaitsja hinnangul ei ole võimalik seda ka kõrvalda. Kohtuniku arvamus, et fotodelt on näha,

et fotol olnud isikul on samasugused vigastused nagu XX-l, kui temast tehti fotod isiku

läbivaatusel, ei kõrvalda kahtlusi. Seda enam, et isiku läbivaatusel tehtud fotol ja lapse alakeha

fotol on vigastuste hulk erinev.

14. Menetluse käigus on olnud vajalik ka tuvastada teo toimepanemise aeg, seega on ka ülioluline,

määratleda vigastuste tekke aeg ehk vigastuste vanus. Võimalik verevalumite tekkimise aja kohta

on meil olemas üks arvamus isikult, kellel on meditsiinialased teadmised ning kelle hinnangut

selles osas võib käsitelda ka eriteadmistega isiku hinnanguna. Tunnistaja KK, on õppinud Tartu

Tervishoiu kõrgkoolis ja omandanud meditsiiniõe eriala. Tema vaatas kannatanu vigastused üle

13.05.2019 ning hindas nende vanuseks mõned päevad (ei olnud päris värsked) ja mõned võisid

olla isegi nädal aega vanad. Ainsa ülekuulatud eriteadmistega isiku ütluste kohaselt oli tema poolt

nähtud vigasuste vanuseks 2 päeva kuni nädal. Seda, et nädala pikkuseks on 7 päeva, võib lugeda

üldteada asjaoluks. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et vigastused, mida KK vaatles, on tekkinud või

tekitatud kannatanu kehale ajavahemikus 06.05.2019 kuni 11.05.2019. 35. Kohus on asunud seda

ajavahemiku meelevaldselt suurendama ning sisuliselt asunud prokurörile appi sündmust

mahutama süüdistusaktis toodud ajavahemikku. Kohus märkis, et tunnistaja KK´i ütlustest nähtub,

et ta hindas vorpide vanust umbkaudselt, mis ei välista, et vorbid ei võinud olla mõni päev vanemad

kui nädal ehk 7 päeva. KK ütlused siiski välistavad selle, et vigastused oleksid vanemad, kui 7

päeva ning KK (tegemist meditsiiniteadmistega isikuga) ütluste järgi olid vorbid erineva vanusega.

Meditsiiniliste eriteadmistega isiku ütlused välistavad, et vorbid olid tekkinud rohkem kui 7 päeva

enne pildistamist, kuid nad ei välista seda, et need (vähemalt osa neist) olid tekkinud vähem kui 7

päeva enne pildistamist. Süüdistusaktis kirjeldatud vägivallateo toimepanemise aeg oli 10-11 päeva

enne kui meditsiiniteadmistega isik kannatanu üle vaatas. Tegemist on juba oluliselt pikema

tähtajaga kui 7 päeva ning see tõendab üheselt, et süüdistuses näidatud ajal ei ole saanud kannatanul

vigastused tekkida.

15. On tõusetunud kahtlused, mida ei ole kuidagi olnud võimalik menetluse käigus kõrvaldada ning

sellised kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud

võistlevasse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti

nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-

1-1- 139-05). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise

kohtuotsuses. Siinkohal ei saa olla abi sellest, et kohus ise tõlgendab meelevaldselt tunnistaja

(eriteadmistega isiku ütlusi) selleks, et need mahuksid süüdistuses etteantud vahemiku. Selline

kohtuotsuse põhistamine on lubamatu. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda

süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda

siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need

kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused

ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb langetada otsus

süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste

või puudulike tõendite alusel.

16. Kaitsja hinnangul ei ole alust käsitleda iseseisvate tõenditena tunnistajate ütlusi selle kohta,

millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel, kuna ei esine KrMS § 66 lg 2 1

p-s 1 nimetatud asjaolu, s.t olukorda, kus alaealise kannatanu ütlusi ei oleks võimalik uurida

kohtuliku arutamise käigus. Praegusel juhul ei kuulatud küll kannatanut kui vahetut tõendiallikat

kohtumenetluses üle, kuid avaldati ja arvestati tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS §

2901 alusel. Kuna kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust

tugineda sama teabe osas vahendlike tunnistajate ütlustele. Tunnistajate ütlused puudutavad

peamiselt lapse vigastusi (mida enamus neist ei näinud) ja kannatanu poolt väidetavalt isa

süüdistamist (mida kannatanu oma ütlustes ise eitab), kuid nendest ütlustest ei nähtu, et kannatanu

kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid (kohtumised kannatanu ja tunnistajate vahel

esinesid nädal kuni kaks nädalat pärast väidetavat vägivallategu) ja oli tajutu mõju all (KrMS § 66

lg 2 1 p 2). On välistatud, et kannatanule said tekkida vigastused, mida on vahendlikud tunnistajad

presenteerinud, oleksid tekitatud süüdistusaktis toodud ajal ehk siis 02. või 03.05.2019.a.

Vigastused said tekkida mitte varem kui 06.05.2019.a. Kuna see kuupäev väljub süüdistusakti 8

piiridest, tuleb asuda seisukohale, et süüdistuses toodud vahejuhtumi esinemist ei ole kohtuliku

menetluse käigus tõendamist leidnud ning Christian Lumiste tuleb õigeks mõista.

17. Süüdistustes KarS § 120 lg 1 järgi ja § 263 lg 1 p 1 järgi on üks apellatsiooni vastuväiteid see,

et kui müüja sõlmib lapsega kirjaliku lepingu, võtab lapselt raha ja annab talle mängimiseks mängu,

mille kasutada andmiseks mistahes õigused puuduvad ning mille tasuline rentimine on keelatud,

siis lapsega sõlmitakse leping, milles on muuhulgas ka hüvitise nõuded kuni 400 euro ulatuses.

Lisaks lepingu sõlmimisele (mis on rikkumine) ei ole kauplusel tootja luba mänge raha eest

mängida lubada. Tegemist on pettusega, mis pannakse toime alaealiste suhtes, kummaline, et kohus

ja prokuratuur seda ei näe ja/või näha ei taha.

18. KarS § 120 lg 1 osas tugineb apellatsioon sellele, et Christian Lumiste ja tema alaealine poeg

suundusid poodi, et pildistada selle mängu karpi, mida laps eelnevalt seal poes mängis (mäng oli

vägivaldne ja vanusepiiranguga 18+). Tegevusse sekkus poemüüja YY, kellele ei meeldinud, et

poes pildistatakse. Süüdistatav selgitas müüjale, kuidas tema hinnangul käib poes laste petmine ja

andis ka teada, et teavitab sellest vajalike asutusi (või organisatsioone, nagu väitis oma tunnistuses

YY). Selle peale andis YY teada, et teda see ei huvita ja nemad teevad kõik õigesti ja nendel on

selleks load olemas (mis muidugi oli sulaselge vale). Selle jutu peale kummardus süüdistatav üle

laua ja ütles rahuliku häälega (seda kinnitavad ka tunnistajate ütlused), et saate veel näha, kuidas

ma teile probleeme tekitan. Muud ta ei öelnud ja väljus poest. Mingisugust ähvardust kellegi tervise

kallale kippuda süüdistatav ei öelnud. Süüdistatav on juba kohtueelses menetluses öelnud, et ta ei

ole seda, mis YY väidab, kunagi öelnud.

19. Christian Lumistele etteheidetava teo YY ähvardamine objektiivne koosseis näeb ette vägivalla

olemasolu. Võimalikku vägivallategu on kirjeldanud ainult kannatanu oma ütlustes. Vägivalla

kasutamist ei kinnita mitte ükski lähedal viibinud tunnistaja ega videosalvestis. Tegemist on sõna-

sõna vastu olukorraga. Ähvardused Christian Lumiste poolt ei olnud ilmselgelt vajalikud ning ei

ole ka eluliselt usutavad. Nn sõna - sõna vastu olukordades peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo

kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav.

20. RR, kes väidetavalt näeb ja kuuleb oma poodi ära, mis teises poes (rohkem kui 10 - 15 m

kaugusel ja klaasi taga) toimub, ei kuulnud seda, mida süüdistatav YY-le ütles, seda, mida öeldi

YY-le, ei kuulnud ka GG, kes oli sündmuskohalt vaevalt 3 meetri kaugusel ja poe sissepääsu ukse

kõrval. BB ja GG väitsid, et neile rääkis oma ähvardamisest vahetult pärast ähvardamist YY, kes

oli täiesti endast väljas, šokiseisundis ja värises, samas kui Y-ga rääkis OO, siis oli Y täiest

adekvaatne ja ütles, et ta ei pannud tähelegi, et keegi teda filmis, ähvardamisest ei olnud siinkohal

juttugi. Kahe etteheidetava sündmuse vahele jäi aega oluliselt vähem kui 1 minut. Ei ole eluliselt

usutav, et poe omanike jaoks oli YY šokis ja endast väljas ning rääkis ähvardamisest ja samal ajal

poes viibinud OO-ga rääkides oli YY täiesti adekvaatne ning ei märkinud, et teda just ähvardati.

Ähvardamisest ei rääkinud ta ka kohapeale tulnud turvameestele, unustas selle mainimata

kohapeale tulnud politseile. Alles 10 päeva (päev pärast seda, kui nad saavad teada, et Lumiste on

nende peale kaebuse esitanud) hiljem, kui teda on tunnistajana kutsustud politseisse, meenub talle

järsku ähvardamine ja hirm. See ei ole eluliselt usutav.

21. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust tuleb

seostada eelkõige ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse

ja elulise usutavusega. Kannatanu ütlused ei ole eluliselt usutavad ning ei riimu teiste asjas uuritud

tõenditega. Kannatanul esinesid alused vihamotiiviks. Ta soovis Christian Lumistele kätte maksta

ja kohta kätte näidata. Vihamotiiviks oli piisavalt aluseid, eelkõige viha Christian Lumiste vastu,

kes lubas esitada ja ka esitas konsoolipoe kohta kaebuse autorikaitseühingule. Kui YY

esmakordselt politseile ähvardamisest rääkis (so 14.05.2019) oli poes juba teada, et Christian

Lumiste on teavitanud autorikaitseühingut (vestlused kaupluse juhataja ja MM vahel toimusid päev

varem). Kuna tegemist on nö sõna – sõna vastu olukorraga, peab kohtuotsuse põhistus olema eriti

põhjalik ja veenev. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada sedagi, kui ta hindab

kannatanu ütlused usaldusväärsemaks kui nt süüdistatava enda süüd eitavad ütlused. Tõendades

kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata

küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest, mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas

uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud, samuti on teatud juhtudel

kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta.

22. KarS § 120 lg 1 puhul peetakse ähvardamise all silmas tervisekahjustuse tekitamisega

ähvardamist. Süüdistatav ei ole midagi sellist korda saatnud. Kohtu ette ei ole toodud ka seda, kas

üldse ja miks ning kuidas nägi väidetav kannatanu ette väidetava ähvarduse täideviimist – milles

see siis seisnenuks? Isegi juhul kui süüdistatav kasutas väljendeid, mida on YY esitanud, siis on

tegemist väidetava kannatanu provotseeritud pingelises olukorras oma lapse huvide kaitseks vaid

folkloorset väljendit ilma igasuguse ettekujutuseta või plaanita seda reaalset ellu viia ja selleks

puudus ka igasugune tahe. Sellise väljendi kasutamine ei ole ka eluliselt usutav, kuna seda

tavapäraselt kõnes ei kasutata, vaid väljend on kasutusel folklooris. Kuivõrd KarS § 120

objektiivsete tunnuste täitmine eeldab mitte lihtsalt valu, vaid just tervisekahjustuse tekitamisega

ähvardamist, võib piiripealsete situatsioonide hindamisel osutuda süüdlase karistusõigusliku

vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas

ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla

tervisekahjustuse tekkimine.

23. Süüdistatav väidetavalt ütles kannatanule, et juhul kui veel laps seal mängimas lubatakse, siis

murtakse kannatanu kael kahekorra; sellisel viisil ei ole ka teoreetiliselt isegi võimalik mingisugust

tervisekahju tekitada, veel vähem valu põhjustada, aga KarS § 120 kirjeldatud süüteoga peab

toimuma rünnak teise inimese vaimset tervist kasutades ja psüühilise vägivallaga. Tegemist oli ka

tingimusliku nn nõudega, mille tagajärg saaks saabuda ainult juhul, kui lapsel lubatakse sinna

veelkord mängima minna. Psüühilise vägivalla sisuks saab olla ähvardus, millega kustutakse

kannatus esile arusaam, et süüdlane võibki selle ähvarduse täide viia. Praegusel juhul midagi sellist

ei ole olnud. Igasugune ähvardus, mis tehakse peab olema tõsiseltvõetav. Ähvardus, et kellelgi

keeratakse kahel kahekorra, pole tõendamist leidnud ja seda väidab nö ainult kannatanu ise. Sellist

ähvardust ei ole võimalik mitte kuidagimoodi täide viia. Alus karta sellise ähvarduse täideviimist

peab paistma ähvardusena ka mõistlikule kõrvalseisjale ja igasugune valjuhäälne ärritunud ja

solvava kõneviisi põhjal tehtud lausejupike ei saa olla automaatselt kuritegu KarS § 120 mõttes.

Ähvardamine peab olema reaalse hirmutunde tekitamiseks konkreetne, ütlus, „keeran kaela

kahekorra“, on selleks liiga abstraktne ja pärineb pigem folkloorist ning ei saa olla käsitletav

konkreetse ähvardusena ja saaks kellelegi konkreetset hirmu tekitada.

24. Süüdistuses KarS § 263 järgi on kaitse vastuväited järgmised. Süüdistatav lahkus pärast

juhtumit YY-ga poest, aga kuna talle meenus, et ta ei tea firma kontakte, läks ta uuesti poodi ja

ütles, et võtab visiitkaardi. Visiitkaardi ta sealt ka võttis ja hakkas poest väljuma. Poes laua juures

oli sel hetkel juba kolm inimest, laua tagant tõusis väga ähvardavalt püsti BB ning suundus ukse

poole ning ütles, et tule siia ja klaarime asjad parem koha peal ära. Poes viibinud naine GG üritas

teda tagasi hoida (kaupluse turvavideotelt selgelt tuvastatav), sest ta oli üsna agressiivne.

Süüdistatav oli mõnevõrra ärritunud ja oli valmis asja siis kohapeal arutama ning selgitas, kui

valesti nad tegutsevad ja selline laste petmine lubatud ei ole ja ta esitab selle kohta kaebuse. Selle

peale ütles BB, et neil on õigus lastelt raha võtta ja see, et minu laps nendega lepinguid sõlmib on

süüdistatava enda probleem. Süüdistatav nö „kees seepeale üle“ ja lõi lahtise vasaku käega

kannatanule vastu pead. BB irvitas selle peale ainult ülbelt näkku ja andis mõista, et nüüd leidsid

ise endale probleemi.

25. Kogu selle vahejuhtumi toimumise ajal viibis poes üks külastaja (poe turvavideotelt selgelt

tuvastatav), kes ei lasknud sellest vahejuhtumist ennast mitte kuidagi segada. Tegi oma toimingud

ära ja lahkus poest, kordagi isegi sinna laua poole vaatamata. Aja jooksul, pärast löögi toimumist

kuni turvameeste ja politsei saabumiseni, ei käinud seal poes kedagi (ei käinud seal ka vastaspoe

müüja OO). Poes sees mängis raadio ning ka koridoris mängis siseraadio (seda on kinnitanud

tunnistaja GG). Uuritud videomaterjali põhjal on võimalik näha, et pärast Christian Lumiste

esimest poest lahkumist ja enne visiitkaardi võtmiseks tagasi tulemist, käis poes tunnistaja OO, kes

vestles põgusalt poes viibinud isikutega ja lahkus.

26. Süüdistus põhineb kättemaksus, mida kannatanud asusid sepitsema, et näidata süüdistatavat

võimalikult halvas valguses ning välistada selle läbi nende endi tegude eest vastutamist. Politseile

esitleti valed ähvardamise kohta, ähvardamist ei olnud. Kuna ilmselt ka see ei tundunud piisavalt

tõsise süüdistusena, siis helistati ka lastekaitse üldtelefonile 07.05.2020 ning valetati ka sinna lugu

kokku ning anti teada, justkui oleks 06.05 käinud nende poes süüdistav, kes peksab kodus oma

lapsi. BB on andnud teadvalt valeütlusi ja kohtule otsesõnu valetanud. Tema valesid on kinnitanud

nii YY kui ka GG. BB ütles kohtus, et „Meil on SONY-lt luba. SONY Playstation Eestiga on meil

räägitud ja selles mõttes meil on kõik load olemas. Jah meil on Autorikaitse ühinguga räägitud ja

meil on nendega kõik korras. Autorikaitseühing on andnud loa nende mängude laenutamiseks“

Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni tegevjuhi MM ütluste kohaselt ei ole nende mängude

tootja poolt antud sellist võimalust ja õigust nende väljarentimiseks ette nähtud. Mängud on

eranditult mõeldud lõppkasutajale ehk eraisikule oma kodus mängimiseks. Selline tegu on Eesti

seaduste kohaselt karistatav ja tegemist ongi süüteoga. Lisaks märkis MM ka seda, et Christian

Lumiste esitas temale kaebuse, mille peale ta pöördus poe juhataja BB poole kirjalikult ja andis

teada, et selline tegevus ei ole lubatud. BB vastas talle, et nad ei teadnud, et see on keelatud ja

lõpetavad selle tegevuse koheselt. Kuna poel ei ole neid lubasid, siis oleks tegemist teadliku

õigusrikkumisega. Tänaseks on kaitsjale teadaolevalt alustatud selle poe vastu süüteomenetlust

ning Christian Lumiste on käinud tunnistajana selles asjas ka ütlusi andmas. Seega valetas BB

kohtus kõigile. Lisaks väitis BB kohtueelses menetluses, et poes oli 10 külastajat, kuid 10 tegelikult

videoid vaadates selgus, et poes viibis vaid üks inimene. Inimesed, kes sealt pärast löömise episoodi

edasi tagasi mööda käisid, ei viibinud kordagi poes. Sellele, miks ta annab kohtus varasemast

erinevaid ütlus, ta veenvalt põhjendada ei osanud. Mingisugust põhjust BB-l nende asjaolude kohta

valetada ei olnud. See muudab tema ütlused ebausaldusväärseteks ning tema ütlused tuleb jätta

täies ulatuses kõrvale.

27. GG on BB elukaaslane, kes andis ütlusi, mis kinnitaksid BB poolt antud ebaõigeid ütlusi. Lisaks

ei haaku tunnistaja ütlused asjas uuritud videopildiga, millest on selgelt tuvastatav, et BB tuleb

agressiivselt laua tagant välja ja GG hoiab teda tagasi, et ta ei liiguks liiga agressiivselt süüdistatava

poole. Seda asjaolu ei ole kohus vaidlustatavas otsuses üldse käsitlenud. Terve selle vahejuhtumi

aja seisab GG kannatanu ja süüdistatava vahel, näoga kannatanu poole ja hoiab kannatanut tagasi.

Kaitsja hinnangul on ütlused ebausaldusväärsed ning tuleb jätta tõendikogumist kõrvale.

Tunnistaja OO ütlused on ilmselt samuti tõukunud soovist oma tööandjat ja sõpru aidata. Ta võis

tõepoolest näha, kui Christian Lumiste filmis kauplust ja YY, kuid pea võimatu oli tal kuulda ja

näha seda episoodi, kui Christian Lumiste poodi tagasi tuli. Ta ei tundnud ta süüdistatavat ära ja

väitis, et seda meest ta varem näinud ei ole. Ta ei saanudki teda ära tunda, kuna ta nägi teda ainult

selja tagant ning rääkimas ei olnud ta üldse kuulnud. Kui Christian Lumiste tuli poodi tagasi, et

võtta visiitkaarti, viibis OO vastaspoes, mis on rohkem kui 10 meetri kaugusel, kaupluse laud asub

kaupluses sees veel 3 meetrit ja külgseinas, klaasseina taga (kaitsja poolt esitatud fotodelt on laua

asukoht näha, asjaolu, et poe ukse kohal on SWING kohtumenetluse ajaks vahetunud SPIRIT

vastu, ei muuda selle kaupluse asukohta). Tema nägemisulatust segasid nii tema enda kaupluse

uksepost, kui ka kahe kaupluse vahel asuv post (tuvastatav fotodelt). Tunnistajal polnud võimalik

näha pealt löömist ega sellest ennast häirituna tunda.

28. Turvakaamerate videotest on tuvastatav, et sündmuse toimumise ajal seisid BB, GG ja Christian

Lumiste selliselt, et poe ukse juurest ei olnud võimalik neid näha. Christian Lumiste seisis seljaga

(mitte küljega) ukse poole, tema ees oli GG, samuti seljaga ukse poole ning alles siis BB. Sisuliselt

seisid kõik ühel joonel ning nende ja OO vahele jäi veel post (nähtav pildilt). Löök vastu pead

toimus vasaku käega, st poe seina poolt, mida samuti ei saanud teisest poest näha. Siit ka põhjus,

miks tunnistaja ei teadnud, mismoodi ja millise käega löömine toimus – tunnistaja ei näinud seda.

Kuna tegemist oli tema heade sõpradega (tema enda sõnade kohaselt tundis peamiselt hirmu just,

et GG ei saaks viga) ja hilisema tööandjaga, siis ta oli valmis neid aitama ja ütlema, et ta nägi ja

kuulis kõike. OO ütlused ei ole usaldusväärsed ning need tuleb jätta tõendikogumist välja.

29. Eristamaks avaliku korra rasket rikkumist üksnes individuaalseid õigushüvesid kaitsvatest

süüteokoosseisudest KarS § 121 mõttes, on vajalik kindlaks teha mõni täiendav tegu iseloomustav

tunnus, mis annaks aluse kõneleda just avaliku korra kahjustamisest. Ainuüksi teo toimepanek

avalikus kohas selline täiendav tunnus ei ole, kuivõrd sellega iseenesest ei pruugi veel kaasneda

avaliku korra kahjustamist. Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda

asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku

õigusrahu. Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt

nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt.

Käesoleval juhul ei ole kriminaalasjas kogutud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaupluses toimunu

rikkus intensiivselt seal viibinud isikute õigusrahu.

30. Riigikohus on selgitanud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise

isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning

rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei

moodusta eraldi süüteo koosseisu. Praegusel juhul ei ole prokurör süüdistusaktis ega ka kohtuliku

uurimise käigus personifitseeritud füüsilist isikut või isikuid ära näidanud. Prokurör on üksnes ja

abstraktselt nentinud „häirides kõrvaliste ja asjasse mittepuutuvate isikute (X kaupluse müüja ja

kliendid) rahu ning ohustades turvatunnet.“ Sellises olukorras ei saa rääkida teiste isikute rahu

rikkumisest KarS § 263 mõttes. Omakorda seetõttu ei saa rääkida rahu või avaliku korra

rikkumisest süüdistusaktis nimetatud kvalifitseerivatest koosseisulistest asjaoludest, s.t KarS § 263

lg-st 1. Kohus leidis, et kaitsja eelviidatud kriitika süüdistuse kohta on asjakohatu. Viidates

riigikohtu lahendile nr 3-1-1-15-17 leidis kohus, et võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt

on selle isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust

nimeliselt tuvastada. Kaitsja on seisukohal, et kohus ei ole otsuses ära näidanud, kuidas see üks

löök lahtise käega pea piirkonda häiris isikute ringi nii ilmsena, et neid pole vajagi tuvastada.

Turvakaamera salvestustelt on võimalik sekundi täpsusega, nelja erineva nurga alt, tuvastada, kas

poes oli kõrvalisi isikuid, keda see hetk häiris. Poes viibis üks inimene, kes ei tundnud ennast

häirituna ning poe uste juures ega vaatamisulatuses ei ole kaamerates nähe mitte ühtegi inimest.

31. Käsitletava süüdistuse juures ei saa kohus lugeda asjasse mittepuutuva(te)ks – ja ühtlasi ka

personifitseeritud füüsilis(t)eks – isiku(te)ks seda isikut või neid isikuid, keda süüdistusaktis pole

märgitud. Vastasel korral väljuks kohus süüdistuse piiridest, mis ei oleks kooskõlas KrMS § 268

lg-ga 1. Kõrvaliste asjasse mittepuutuvate isikutena ei ole kuidagi võimalik käsitleda kannatanuid

BB, YY ega ka tunnistajaid GG ja OO (tema seda vahejuhtumit pealt ei näinud). Tegemist oli ühe

ja sama seltskonna inimestega, kelle käsitlemine pealtnägevate kõrvaliste isikutena ei ole võimalik.

Tegemist on sõpradega ning töökaaslastega, mitte asjasse puutumatute kõrvaliste isikutega. Ainus

kõrvaline pealtnägija oli kaupluses viibinud külastaja, kuid turvavideotest nähtu põhjal oli selge, et

teda see vahejuhtum üldse ei häiri. Seega ei ole Christian Lumistele esitatud süüdistus KarS § 263

järgi põhjendatud.

32. Riigikohtu praktikas omaks võetud seisukoha järgi paneb KrMS § 268 lg 6 kohtule aktiivse

rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Juhul, kui kohus loeb kohtuliku arutamise

tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud

karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab

mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida

(RKKKo 3-1-1-55-09, p 22). Kaitsja ei saa välistada, et käsitletava süüdistuse aluseks olev tegu

võib vastata karistusseadustiku § 121 lg 1 sätestatud normile, mille järgi oleks võimalik see ümber

kvalifitseerida. KarS § 121 näeb ette karistusõigusliku vastutuse teise inimese tervise kahjustamise,

samuti valu tekitanud kehalise väärkohtlemise eest. Objektiivsest koosseisust moodustab käsitletav

süütegu kahest võimalikust alternatiivsest teost, tervise kahjustamine ja valu tekitanud kehaline

väärkohtlemine. Raske on eitada ühe löögi esinemist. Kas see kahjustas tervist või põhjustas valu,

sellele vastaks eitavalt. Võimalik tervise kahjustamine ja valu põhjustamine ei ole tuvastatud ning

samuti on vähetõenäoline, et üks löök vasaku lahtise käega võisid tekitada kannatanule valu, mis

vajaks karistusõigusliku sekkumist. Kannatanu on öelnud, et ei tundnud väga valu, vaid pigem

hirmu. Samas ajas see löök teda naerma. Kas Christian Lumiste tegutses selles intsidendis

tahtlusega tekitada kellelgi tervisekahjustust või tekitada valu, pigem mitte.

33. Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha

vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises),

kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Antud juhul on

heidetud Christian Lumistele ette, et ta lõi lahtise käega pea piirkonda. Väidetav kannatanu on

öelnud, et ta tundis nõrka valu, samas on videopildilt näha, kuidas ainus reaktsioon sellele

puudutusele on naer ning provokatiivse käitumise jätkumine. Kaitsja on seisukohal, et asjaolu, et

kannatanule oleks ka tegelikkuses põhjustatud valu, on täielikult tõendamata. Kannatanul ei ole

tuvastatud ühtegi vigastust. Lahtise labakäega löömine (sh nõrgema käega, kuna Christian Lumiste

on paremakäeline), kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja

seisukohast hinnatav teo tüüpilise tagajärjena. Seega tuleb tagajärje objektiivset omistamist eitada.

34. KarS § 121 subjektiivse koosseisutunnuse ei täida pelgalt kahtlustatava eesmärk kannatanu

enda juurest eemale tõrjuda. Niisugusest eesmärgist ei saa tuletada kannatanule tervise

kahjustamise või valu põhjustamise tahtlust. Teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on

subjektiivsete tunnustena tahtlusest eristatud (KarS § 12 lg 3 teine lause). Tahtluse tuvastamiseks

tuleb eelkõige hinnata, kas kahtlustatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg)

koosseisupäraste asjaolude esinemist. Toimepanija tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu

realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule

tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et

Christian Lumiste ei täitnud oma käitumisega KarS § 263 lg 1 objektiivset koosseisu ega ka

subjektiivset koosseisu. Subjektiivsest küljest eeldab süütegu vähemalt kaudset tahtlust (KarS § 16

lg 2) kõikide objektiivsete tunnuste saavutamiseks. On oluline, et tahtlus eeldab kuriteoasjaoludest

teadmist ja nende asjaolude saavutamise tahtmist. Selle episoodi lõpetuseks tuleb asuda

seisukohale, et Christian Lumiste tuleb süüdistuses KarS § 263 alusel õigeks mõista ning juhul kui

tema tegu vastab KarS § 121 lg 1 sätestatud koosseisule siis kvalifitseerida tegu sellele ümber.

35. Kaitsja leiab, et maakohus on vaidlustatavas otsuses hinnanud tõendeid ühekülgselt ja

valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on

tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata seisukohtadele. Kohus ei ole andnud hinnangut

kaitsja oluliste väidete kohta. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt

põhistamata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Viidatud vead on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2

tähenduses ning on seetõttu aluseks maakohtu otsuse tühistamisele.

36. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.

30.03.2021 edastas süüdistatav Christian Lumiste ringkonnakohtule dokumendi „kirjalik

lühikokkuvõte 29.01.21a. I kohtuastme lõppsõnast.“ Muid vastuseid apellatsioonile ei edastatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

37. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioon põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Maakohus on põhistanud otsust asjakohaselt ja kõiki olulisi asjaolusid hinnates ning selle

muutmiseks pole põhjust.

38. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1-

16-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-18-

1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina

maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes

süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise

otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleks siis lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ja miks tuleb

apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (nt RKKKo-d nr 1-

20-1301/35, p 14, ja 1-19-10157, p 7). Praeguses asjas ei tuvastanud ringkonnakohus vigu, mis

annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (teha samadele

tõenditele tuginedes õigeksmõistev otsus vastukaaluks maakohtu süüdimõistvale otsusele).

39. KrMS § 342 lg 3 p 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse

muutmata, võib ta jätta oma otsuses esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja

vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Ka Riigikohus on leidnud, et kui ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist

põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Riigikohus on

möönnud, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud

sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, kuid esimese astme kohtu otsust muutmata

jättes peab ringkonnakohus analüüsima üksnes selliseid apellatsiooni argumente, mida esimese

astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31; nr 3-1-1-109-15, p

108). Ringkonnakohus ei korda seetõttu allpool maakohtu poolt juba käsitletud põhjendusi täies

mahus, sest suur osa apellatsioonist seisneb kordustes ja vastavate maakohtu põhjendite eiramises.

40. Kohtukolleegium esitab oma seisukohad ja nende põhjendused järgmises järjekorras: I.

süüdistus KarS § 121 alusel, II. süüdistus KarS § 120 alusel, III. süüdistus KarS § 263 alusel ja

IV. kokkuvõte.

III. Süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

41. Süüdimõistmise osas KarS § 121 lg 2 p 2 järgi heidab apellant ette kokkuvõttes järgmist:

maakohus tugines ekslikult nõuetekohaselt rakendamata ja ebausaldusväärse kannatanu ütlustele;

kohus on iseseisvate tõenditena tuginenud vahendlike tunnistajate ütlustele; kohus on võtnud ise

eksperdi rolli ning määratlenud kannatanul olnud vigastuste vanust; kuigi esinevad KrMS § 7 lg-s

3 nimetatud kõrvaldamata kahtlused (sh kuriteo toimepanemise aja osas), ei ole neid süüdistatava

kasuks tõlgendatud.

42. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsiooni p-des 8-40 esitatud argumentidele on vastatud

õigesti maakohtu otsuse lehtedel 13-18 ning ringkonnakohus ei korda tulenevalt KrMS § 342 lg 3

p-st 1 tulenevalt esimese kohtuastme otsust üle. Ringkonnakohus märgib omalt poolt järgmist.

43. Pole kahtlust, et kõnealuses kuriteoepisoodis, kus süüdistatavat süüdistatakse KarS § 121 lg 2

p 2 alusel oma alaealisele pojale vitsa andmises, tugineb süüdistus valdavas osas alaealise

kannatanu XX ütlustele, keda ei kuulatud kohtuistungil üle. Samas ei ole apellant väitnud, et

tegemist oleks KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud olukorraga ja nähtuvalt asjaoludest sellega ka tõesti

tegu ei ole: süüdistatavale ja kaitsjale anti võimalus kannatanu küsitlemiseks (I kd tl 184), aga nad

ei teinud seda. Seega on süüdimõistva otsuse toetamine valdavalt kannatanu ütlustele õigustatud,

eeldusel, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Apellatsioonis ei ole märgitud, et antud juhul

oleks rikutud KrMS § 2901 lg 1 ps 2 ettenähtut, mis lubab jätta kohtul kohtumenetluse poole

taotlusel alaealise kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada alaealise poolt kohtueelses

menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ning kaitsjal on olnud võimalus esitada

tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta, kui tunnistaja on

noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivallaga. Praeguses asjas esinevad

kõik nõutavad eeldused selle sätte kohaldamiseks ja apellatsioonis pole seda kahtluse alla seatud.

44. Esmalt tuleb rõhutada, et kuna süüdistatav pole selles episoodis üldse sisulisi ütlusi anda

soovinud, siis ongi XX ütlused ainsad otsesed tõendid, moodustades kogumi ülejäänud kaudsete

tõenditega. Olles tutvunud kannatanu videosalvestatud ütlustega (I kd, tl 134), leiab

ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kannatanu ei valeta ning räägib kõigest selgelt ja

arusaadavalt nii, et see tekitab veendumuse süüdistuse paikapidavuses. Ütlused ja asjas kogutud

muud tõendid kogumis ei jäta kahtlust, et süüdistuses nimetatud tegu, mis vastab kannatanu ütlustes

kirjeldatule, leidis aset. Maakohus on kannatanu ütluste sisu ja usaldusväärsust käsitlenud

põhjalikult otsuse lehtedel 13-16 ja ringkonnakohus ei korda seda üle.

45. Maakohus käsitles põhjalikult apellandi etteheiteid XX ülekuulamiseks rakendamise teemal.

Ka ringkonnakohus tutvus ülekuulamise videosalvestuse ja sh selle alguses sisalduva rakendusliku

osaga. Ülekuulamise salvestuse alguses on näha, et ülekuulaja selgitab lapseealisele kannatanule,

et ta ei pea enda ega oma lähedaste vastu midagi halba rääkima ja isegi laiendab seda õigust

kannatanule soodsas suunas, märkides, et ta ei pea üldse midagi nende kohta rääkima, kui ei soovi.

Ülekuulaja kontrollib eraldi üle, et laps saaks aru, et ka isa käib lähedaste hulka. Ringkonnakohus

ei nõustu apellandi väitega, et menetleja ei veendunud, et kannatanu oma õigusest aru saaks –

vastupidi, pärast rahulikku vestlemist sel ja tõerääkimise teemal ootas ülekuulaja ära kannatanu

noogutuse (salvestusel ajatähis 3:26), et ta saab eelnenust aru, ja alles siis jätkas sisulise

ülekuulamisega. Apellant on teinud etteheite, et kannatanult ei küsitud otsesõnu, kas ta tahab oma

isa vastu ütlusi anda. Seadus ei näe ette, et sellist küsimust peab ülekuulamisel küsima: on

menetleja taktikaline valik, kuidas ta küsimused sõnastab. Praegusel juhul on KrMS § 71 nõuded

täidetud kannatanule vastava õiguse selgitamisega ja sellega, et veenduti, et ta sai sellest õigusest

aru. Samuti kulgeb ülekuulamine rahulikult, XX ei ilmuta mingeid märke, et ta kõhkleks või

närvitseks, ta annab ütlusi viisil, mis ei tekita kahtlust selles, et ta on aus poiss, kes tajub olukorda

adekvaatselt ning räägib rahulikult ja asjalikult. Salvestusel pole märke apellandi kirjeldatud

„segadusest“. Ülekuulaja ei kiirusta poissi tagant ega survesta.

45. Kaitsja on heitnud ette, et alaealisele kannatanule ei võimaldatud advokaadi, lapsevanema,

lastekaitse spetsialisti ega psühholoogi juuresolekut. KrMS § 70 lg 2 nõuab, et sarnasel juhul nagu

praegu, tulnuks juhul, kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub, kaasata ülekuulamisse

lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoog. Nagu maakohus on ammendavalt otsuse

lk-l 15 põhjendanud, oli vastav väljaõpe olemas ülekuulamist läbi viinud politseiametnikul (I kd,

tl 130-133), mistõttu lastekaitsespetsialisti ega psühholoogi täiendav osavõtt polnud vajalik.

Arvestades, et ülekuulamise olukord peaks olema võimalikult pingevaba, ei saa ka pidada

põhjendatuks (ei uurimise ega kannatanu huvide seisukohalt), et ülekuulamisse tuleks „igaks

juhuks“ kaasata hädavajaduseta veel täiendavaid isikuid. KrMS § 41 lg 31 näeb teatud juhtudel

alaealisele kannatanule ette riigi õigusabi korras esindaja määramise. Käesoleva kriminaalasja

hilisemas faasis selline esindaja ka määrati. Selle toimingu tegemine eeldab teatavat asjaolude

selgust lapse ja vanemate huvide vastuolulisuse osas, mistõttu on mõistetav, et menetluse

algusfaasis veel sellist esindajat kaasatud ei olnud. Ei saa apellandiga nõustuda, et pärast „kõigi

menetlustoimingute tegemist“ (apellatsioonist ei ole aru saada, mida selle all silmas peetakse)

polnud enam põhjust advokaadist esindajat määrata. Kõik menetlustoimingud ei olnud esindaja

määramise ajaks kindlasti tehtud, sest kohtumenetlus oli alles ees. Kannatanule määratakse KrMS

§ 41 lg 31 p 1 alusel riigi õigusabi korras esindaja siis, kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et

kannatanu seadusliku esindaja huvid on vastuolus kannatanu huvidega. Ringkonnakohus möönab,

et vahest poleks ülekuulamise ajaks nimetatud esindaja määramine olnud põhjendamatu, kuid pole

ka andmeid, et see oleks olnud vältimatu. Tuleb arvestada, et süüdimõistmise korral tuleb esindaja

kulud kanda süüdistataval, mis perevägivalla puhul tähendab kannatanu enda pere kuludega

koormamist; samuti ei ole välistatud, et lapsevastases kuriteos kahtlustatav lapsevanem võtab süü

kohe omaks ja/või on teine lapsevanem, kes ei võta kahtlustatavaga sama hoiakut, vaid asub last

toetavale positsioonile. Neid asjaolusid arvesse võttes, ei pruugi KrMS § 41 lg 31 p 1 kohaldamine

olla iga peresisese lapsevastase kuriteo puhul vajalik, sest huvide vastuolu pole alati ühemõtteline.

Nagu nähtub apellatsioonist endast, kaasati advokaadist esindaja siis, kui menetlusse sekkus lapse

ema, millest saab järeldada, et ema aktiivsus selle konkreetses vormis tekitas menetlejas just selles

menetlusetapis kahtluse, et lapse ja vanemate huvid on vastuolus. Aga isegi kui möönda, et esindaja

oleks siiski võinud kaasata juba ülekuulamise ajaks, ei pea kohtukolleegium esindaja puudumist

selles faasis asjaoluks, mis takistaks kannatanu ütlustele tuginemist (vt ka p 48-50).

46. Apellatsiooni p-s 16 osundatakse, et EL direktiivi 2011/93/EL art 20 kohaselt on lapskannatanul

õigus, et ülekuulamise juures viibiks tema lähedane. Selle direktiivi art 20 lg 3 p f kohaselt on

liikmesriikidel tõesti kohustus võtta vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–7 osutatud

süütegude kriminaaluurimises võib lapsohvriga kaasas olla tema esindaja või vajaduse korral tema

valitud täiskasvanu, kui kõnealuse isiku suhtes ei ole tehtud vastupidist põhjendatud otsust. Ilmselt

seda on apellant silmas pidanud. Jättes praegu kõrvale asjaolu, et direktiiv ei ole otsekohalduv,

juhib ringkonnakohus siiski tähelepanu, et selles sättes viidatud artiklites 3-7 nimetatud süüteod on

seksuaalkuriteod, kuna just nendega tegelebki viidatud direktiiv ehk „Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv 2011/93/EL, 13. detsember 2011 , mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise

ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust“. Praeguses kriminaalasjas ei ole tegu

seksuaalkuritegudega, mistõttu ringkonnakohus ei pea viidet seksuaalkuritegude puhul kehtivatele

nõuetele asjakohaseks.

47. Ringkonnakohus tõdeb sarnaselt apellandiga, et asjast ei nähtu üheselt, kas kannatanule

tutvustati KrMS § 38 lg 1 p-s 11 nimetatud õigust taotleda, et tema ülekuulamist viiks läbi temaga

samast soost isik, kui tegemist on seksuaalvägivalla, soolise vägivalla või lähisuhetes toime pandud

kuriteoga. Ülekuulamise viis läbi naissoost politseiametnik. Sellise õiguse tutvustamist ei ole

ülekuulamise

videosalvestusel,

mis

algab

õiguste

tutvustamisega;

see

on

trükitud

ülekuulamisprotokolli (I kd, tl 132-133), kus on kirjas, et neid õigusi on kannatanule selgitatud,

kuigi selle kohta puudub kannatanu kinnitus nii protokollil kui ka salvestusel. See on

kahetsusväärne menetluslik ebakõla, mille selgitamiseks oleks olnud võimalik ülekuulamist läbi

viinud politseiametnikku küsitleda KrMS § 66 lg 2 ls 2 alusel. Apellatsioonist ega kohtuistungi

protokollist ei nähtu, et seda küsimust oleks kohtuliku uurimise käigus tõstatatud, sh süüdistatava

poolt. Seetõttu saab nõustuda maakohtuga, et pole välistatud, et seda õigust siiski tutvustati.

48. Ringkonnakohus leiab samas, et sellest, kas antud juhul kannatanut selle konkreetse õigusega

tutvustati või ei, ei sõltu kannatanu ülekuulamise kui tõendi seaduslikkus ja lubatavus. Tuleb tõesti

tõdeda, et Riigikohus on korduvalt (3-1-1-72-07, p 8; 3-1-1-73-15, p 17-20) leidnud, et „ütlus, mis

on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende

õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–

73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.“ Tuleb aga

rõhutada, et kõigil neil juhtudel on olnud tegu spetsiifiliste rikkumisega – tutvustamata on jäetud

KrMS § 71-73 õigused ja tõerääkimise kohustus, milliseid rikkumisi antud juhul kohus ei tutvusta.

Sarnaselt Riigikohtuga pole ringkonnakohtul kahtlust, et need rikkumised mõjutavad tõepoolest

märkimisväärselt ütluste võimalikku tõesust ja seaduslikkust. Kui isik ei tea, et ta peab rääkima

tõtt, võib ta valetada; kui isik ei tea, et ta võib keelduda oma vanema vastu ütlusi andmast, võib ta

anda põhjendamatult ütlus, mida ta ei taha ega pea andma.

49. Mis puudutab aga õigust taotleda samast soost ülekuulajat, siis selle õiguse tagamise või

tagamatuse mõju ütlustele pole sugugi nii ilmne. Ka ei ole siin tegemist isiku põhiõigusega, nagu

seda on enese ja lähedase mittesüüstamise privileeg. Tuleb tähele panna, et KrMS § 38 lg 1 p-st 11

tekstist nähtuvalt on see õigus mõeldud seksuaalse ja soolise värvinguga juhtumiteks, kus

menetleja sool võib olla määrav tähtsus: vastassoost ülekuulajat võidakse kuriteo enda tehiolude

tõttu karta või tema survele kergemini alluda, vastassoost menetleja võib isegi ülekuulatavat

tahtmatult traumeerida vms. Iseäranis võib olla uurija sugu probleemiks siis, kui ülekuulaja on

samast soost kui arvatav kurjategija. Praegusel juhul see nii ei olnud. Praegu ei olnud tegu ka

seksuaalse iseloomuga juhtumiga. Ülekuulatav oli igati tubli ja videolt nähtavalt tasakaalukas ja

eakohaselt küps 10-aastane poiss, kes vastas selgelt, järjekindlalt ja läbimõeldult. Miski

ülekuulamise salvestusel ei viita, et justnimelt naissoost uurija tõttu oleks ütlused olnud ühel või

teisel moel teistsugused või vähem usaldusväärsed. Samuti ei ole apellant ise viidanud sellele, mil

viisil sai ülekuulaja sugu avaldada ülekuulamisele ja selle tulemi usaldusväärsusele negatiivset

mõju. Antud juhul ei ole faktilisi ega oletuslikke viiteid sellele, et XX tegelikke huve oleks rikutud

sellega, et teda ei kuulanud üle meessoost politseiametnik. Seega on ringkonnakohus seisukohal,

et ülalviidatud Riigikohtu lahendites 3-1-1-72-07 ja 3-1-1-73-15 öeldut tuleb mõista nende

asjakohases kontekstis, laiendamata neis märgitut tingimata antud kaasusele.

50. Ringkonnakohus on seisukohal, et võimalikule KrMS § 38 lg 1 p 11 (aga ka nt KrMS § 38 lg

5 p 3) rikkumisele tuleb läheneda juhindudes üldreeglist: kriminaalmenetluses loetakse tõend

üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg

1). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi

eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt 1-17-

2359/122, p 48). Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on

kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu), menetlustoimingust

puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud

isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-

77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed

eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel

menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15). Tõendi

lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on

tuvastatavad

menetlusõiguslikud

eksimused,

missugune

on

nende

eksimuste

mõju

menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave

kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2). Nagu kohus ülal märkis, ei ole apellant esitanud minged

andmeid, mis viitaks sellele, et just meessoost politseiametniku eelistamine või mingite täiendavate

isikute kaasamine (advokaat, muu isik) oleks antud juhul muutnud uurimistoimingu tulemust või

aidanud ka kaasa kannatanu

huvide tagamisele.

Samuti näiteks,

kuigi

kannatanu

ülekuulamisprotokolli pole kantud KrMS § 74 lg 1 p 3 kohaselt tema ütlusi (seadus ei tee siin

alaealise videosalvestatud ülekuulamise protokollile erandeid), siis arvestades, et kohtule esitati ka

ülekuulamise videosalvestus, ei ole see puudujääk süüdistatavat häirinud ega nähtavasti seega tema

õigusi kahjustanud. Seda puudust nimetab ringkonnakohus apellatsiooniväliselt, kuna apellant pole

seda veaks pidanud. Nii ei näe ringkonnakohus kannatanu ülekuulamise puhul minetusi, mida saaks

pidada KrMS § 339 lg 2 tähenduses olulisteks rikkumiseks. Tegemist saaks olla vaid formaalsete

rikkumistega, millel ei ole antud juhul toimingule ega süüdistatava kaitseõigusele reaalset mõju.

51. XX ütlused ei ole antud juhul ka Riigikohtu otsuste nr 3-1-1-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p

10 tähenduses üksainus tõend, millele tuginedes süüdistatav süüdi mõistetakse. Tõendite kogum

on avaram. Ringkonnakohus jaatab vajadust olla hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel,

aga see ei tähenda, et formaalseid rikkumisi peaks üle tähtsustama. Olukorras, kus alaealise

kannatanu ütlused on oma järjekindluse, selguse ja sisu poolest sellised, et ei tekita oma tõesuses

mingit kahtlust ega too seega sisu poolest kaasa ebaõige otsuse ohtu, tuleks arvestada, et kannatanu

ütluste kõrvaleheitmine pelga formaalsuse tõttu võib süvendada kannatanu teisese ohvristamise

ohtu. Kuigi pealiskaudsus vormistamisel on taunitav, peaks olukorras, kus pole objektiivselt alust

kahelda julge ja ausa lapse ütlustes, vältima seda, et kannatanut „karistatakse“ menetleja ebatäpsuse

eest. Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus kannatanu ülekuulamisel selliseid vorminõuete

rikkumisi, mis saaks olla määravad tõendi lubatavuse seisukohalt.

52. Riigikohtu praktikas on järjekindlalt rõhutatud, et kui ühel tõendil on süüdimõistva otsuse

tegemisel nii suur kaal, nagu praegu kannatanu ütlustel, peab kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse

põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse

lugejale eriti selgesti jälgitav. Kohus peab igakülgselt ning erapooletult vaagima kõiki selle

süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus seda ka teinud.

53. Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed

põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad

vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid

ütlusi (RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Selliseid ebaühtlusi kannatanu ütlustes pole ilmnenud.

Vastupidi, kannatanu järjekindlus on silmatorkav – nii rõhutab ta mitmel järjestikusel hetkel, et

enne vitsasaamist ta õppis, pärast seda pani ema vitsasaamis-kohale külma peale, siis ta õppis edasi

ja lõpuks läks magama. See õppimisega seonduv detailsus on kohtu hinnangul oluline elulist

usutavust lisav detail. Ütlustes ei ole vasturääkivusi. Apellant peab vasturääkivuseks seda, et

kannatanu vastab ülekuulaja küsimusele, et ta pole juhtunust kellelegi rääkinud ja vorpe kellelegi

näidanud, ometi on ta neid menetluse käigus ju näidanud ja juhtunust ka rääkinud. Kohtu hinnangul

on see vastus loogiliselt selgitatav sellega, et väga tõenäoliselt pidas laps küsimusele vastates

silmas, kas ta on kellelegi juhtunust ise rääkinud, st omal algatusel. Omal algatusel ei ole kannatanu

vitsa saamisest teadaolevalt kellelegi rääkinud ega ka vorpe näidanud, sest kõik, kellega ta sel

teemal vestles, olid teda ise selle kohta küsitlenud (kuivõrd täiskasvanud märkasid vorpe).

Kannatanu ei rääkinud neile nö ise, vaid vastas küsimustele.

54. Usaldusväärsust saab hinnata ka selle alusel, kas ja mida on ütluste andja rääkinud või

kirjutanud samade sündmus kohta kriminaalmenetluse väliselt. Riigikohus on selgitanud, et kui

tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu

vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva

tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alustest. Kui selline alus ei

ole kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad kaudse tõendina, mille abil on

võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (RKKKo nr 1-15-10967/38, p

7). Sellises tähenduses on käesolevas asjas tunnistajate klassijuhataja CC (I kd, tl 141-144),

koolipsühholoogi QQ (tl 145-148) ja kooli tervishoiutöötaja KK ütlused (tl 189-193), mis langevad

kokku kannatanu ütlustega samadest sündmustest, mida maakohus on ka käsitlenud. Seejuures,

sarnaselt ülekuulamisele, selgitas kannatanu CC-le ja QQ-le, et sai nö asja eest. See langeb kokku

ka kannatanu selgete ütlustega, et seekord sai ta vitsa kodust varastamise eest ja varem on saanud

vitsa lasteaias liiva näkku viskamise eest. Ringkonnakohus ei sedasta, et maakohus oleks irdunud

tunnistajate vahendlike ütluste hindamisel mainitud reeglitest, mis on sõnastatud RKKKo-s 1-15-

10967/38 ja võimaldavad neid ütlusi kasutada tunnistaja (antud juhul XX) ütluste kontrolliks.

Ringkonnakohus leiab, et kasutades samal viisil kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks

ka lastekaitsespetsialisti ja kannatanu vestlusel osalenud noorsoopolitseiniku, tunnistaja SS ütlusi,

ei eksinud maakohus seaduse vastu (I kd, tl 138-141), kuigi need ei lisanud selles osas midagi

täiendavat juba ülalmainitud ütlustele.

55. Samuti tuleb isikulise tõendiallika korral hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke

motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (vt ka RKKKo nr 3-1-1-100-

15, p 16). Siinkohal kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust (nagu maakohus ka esile tõi)

mitmed detailid – see, mille eest poiss karistada sai; see, et ta õppis enne ja pärast vitsa saamist;

tema kirjeldus sellest, millise vitsaga talle vitsa anti ja see, kuidas isa tal hommikumantli selja peale

tõstis, et vitsa anda (viimast illustreeris ta videol ka spontaanse liigutusega). Koolitöötajad, kes

temaga sellel teemal rääkisid ja kohtus ütlusi andsid, kirjeldasid kannatanut nii juhtumist rääkides

kui ka üldse positiivselt. Klassijuhataja tunnistaja L näiteks vastas küsimusele, kas kannatanu

käitumine pärast juhtumi väljatulekut muutus: „ X oli edasi rõõmsameelne, hooliv viisakas ja

ettevõtlik ja selline, nagu ta on.“ ((I kd, tl 142). Tunnistaja koolipsühholoog O iseloomustas

kannatanut: „Tean teda juba tegelikult juba õige mitme aasta jooksul koolis ja ta on silma jäänud

sellise rahuliku ja sõbraliku poisina ja küsisin, et kas sinuga ei oleks saanud rääkida siis sõnadega

ja selgitada, et milles asi oli, et koolis saab sinuga kõik asjad läbi rääkida ja arutada ja sa saad nagu

kõigest aru.“ (I kd tl 145). Nimetatud tunnistaja vastas kaitsja küsimusele, kas kannatanu võis

valetada, kategooriliselt eitavalt, seda kinnitasid kannatanu kehakeel ja edasine vestlus. Need

asjaolud viitavad taas, et pole põhjust arvata, et kannatanu valetas.

56. Isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust

potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud

sündmuste käiku ja seda iseäranis juhul, kui tegu on alaealise tõendiallikaga (RKKKo asjas nr 3-

1-1-73-15, p 21). Tunnistajate K, L ja O ütlustest ilmneb, et löögijäljed tulid välja veekeskuses,

mistõttu koolitöötajad pöörasid neile tähelepanu; tunnistaja K fikseeris need 13.03.2019.a ka

õpilase tervisekaardil (I kd, tl 108-109). Kannatanu vastas täiskasvanute küsimustele löögijälgede

päritolu kohta, et isa tegi seda karistuseks, samas nähtub eelmainitud koolitöötajate ütlustest, et ei

tahtnud pikalt ja palju sellest rääkida, samuti toonitas kannatanu nagu ülekuulamiselgi, et sai

karistada põhjusega, st õigustas isa. Needki asjaolud viitavad sellele, et pole mingit põhjust oletada,

et kannatanu peaks olema motiveeritud isa vastu valetama. Seda pole esile toonud ka apellant.

Ülekuulamise algul kirjeldab kannatanu oma isa ülipositiivselt ja on näha, et tal on isa suhtes suur

respekt. Jääb silma, et isa kohta leidis ta märkimisväärselt enam kiidusõnu kui ema kohta. See kõik

viitab sellele, et kannatanul pole põhjust ega soovi isa kahjustada. Samuti teeb ütlused

usaldusväärsemaks see, et kannatanu rääkis ennastkahjustavatest asjaoludest, selgitades, et ta sai

karistada kodust varastamise eest, et osta kommi ja mängida. Väite usaldusväärsust, et poiss

varastas, põhjendas maakohus asjakohaselt otsuse lk 16 keskmises lõigus.

57. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu

veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik

kriminaalmenetluses ka taasesitada. Ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostatakse

näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise

usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused

süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest

teadlik. Kannatanu isikuomadusi, ütluste detailsust ja ennast süüstavust kohus ülal juba käsitles.

Oluline on seegi, et ülekuulamine viidi läbi 15.05.2019 ja tegu ise toimus vähem kui kaks nädalat

enne seda. Seega pole põhjus arvata, et kannatanu mälu võinuks teda petta – ülekuulamise

videosalvestusel miski sellele ei viidanud. Kannatanu ütlused on ka eluliselt usutavad. Saab tõdeda,

et teod, mille eest XX on tema sõnul kehaliselt karistatud, viitavad ebaõigesti valitud

karistusmeetodist hoolimata sellele, et isa on soovinud juhtida lapse tähelepanu tõesti lubamatutele

käitumisviisidele – varastamine ja teistele põhjuseta liiga tegemine. Nagu XX ütlustest ja

tunnistajate ütlustest saab järeldada, on ta tubli ja nö hästi kasvatatud poiss, kes tunnistab oma vigu

ja teeb vahet õigel ja valel. Paradoksaalne on see, et kannatanu ütlused isa karistuspraktika kohta

kinnitavad veelgi enam, et ülima tõenäosusega räägib ta tõtt, sest teda on kasvatatud ausaks, olgugi,

et nagu asjast nähtub, kohati liiga karmide meetoditega.

58. XX ütluste usutavust – ja nimelt, et C. Lumiste võis tõepoolest oma last karistamise eesmärgil

füüsiliselt rünnata, arvates endal selleks õiguse olevat - kinnitab ka käesolevas asjas BB löömisega

seonduv. Pole olnud vaidlust ja apellatsioonis võetakse ka omaks, et süüdistatav läks 04.05.2019

kauplusesse sisuliselt „õigust jalule seadma“, kuna ta leidis, et seal rikutakse seadust, aga –

kasutades apellandi väljendit – „kees üle“ ja lõi seal tema arvates seadust rikkuvat inimest näkku.

See löök on videosalvestatud ja seda süüdistatav ei eita. Toimunu haakub kannatanu XX ütlustega,

et „isa on kuri, kui midagi halba juhtub“ (salvestusel aeg 5:36). Neist asjaoludest saab järeldada, et

süüdistatav reageerib tajutavale ebaõiglusele ja (teiste inimeste) valele käitumisele üliteravalt ja

lausa nii, et ei suuda enam agressiivseid impulsse kontrollida ja peab õigeks väljendada oma ärritust

füüsiliselt. Käitumismustrit, mille kohaselt C. Lumiste kipub reageerima üli-intensiivselt ja isegi

agressiivselt teda ärritavatele stiimulitele ja olukorra üle kontrolli kaotamisele (nt kui tema laps,

kelle kasvatamise eest ta vastutab ja kellele ta reegleid seab, neid reegleid rikub), kinnitavad ka

muud kohtule esitatud tõendid. Nii nähtub Tori Vallavalitsuse vastuskirjast Pärnu

Politseijaoskonnale, et 20.05.2019 lastekaitsespetsialisti kodukülastuse kohta ei saa politseile

kodukülastusakti edastada, kuna Christian Lumiste „rebis selle tükkideks ja viskas ära“ (I kd, tl

102). Tunnistaja SS ütlustest (I kd tl 139), kes käis seoses vitsa-juhtumiga noorsoopolitseinikuna

13.05.2019 koolis, ilmneb, et C. Lumiste helistas talle sellega seoses ühel päeval nii mitu korda, et

tunnistaja lõpuks enam telefoni vastu ei võtnudki; süüdistatava rahulolematus puudutas seda, miks

nad sinna kooli üldse läksid ja tema lapsi häirivad. Kõik need asjaolud viitavad sellele, et

süüdistatav reageerib ärritajatele sageli ebatavaliselt jõuliselt.

59. Apellant on leidnud ka, et kannatanu ütlusi on negatiivselt mõjutanud tema korduvad

varasemad „solgutamised“ ja ülekuulamised ning laps andis ütlusi, mida temalt sooviti ja vastavalt

mõjutamisele; samuti leiab ta, et kannatanu kuulati üle ka enne salvestust. Ringkonnakohus ei

nõustu nende väidetega. Puuduvad mistahes andmed, et kannatanut oleks enne videosalvestatud

ülekuulamist üle kuulatud. Videolt on näha, et ülekuulaja osutab kaamerale ja meenutab, et ta enne

ütles poisile, et seal on kaamera. Ülekuulamisruumi tutvustamist ei saa samastada ülekuulamisega.

Samuti, kuigi koolis küsiti XX-lt vorpide päritolu kohta, ei olnud need ülekuulamised, sest

kuulatakse üle politseiametniku poolt uurimise käigus. Ka puuduvad andmed, et koolis oleks teda

enne intensiivselt küsitletud. Vastupidi, sellele, et kannatanu esitas info löömise kohta ilma

intensiivse küsitlemiseta, viitavad näiteks tunnistaja Luki ütlused, kelle väitel oli lausa üllatav, kui

avameelne XX oli: „psühholoog arvas, et ta ei ütle, kust ta sai need vorbid, aga ta ütles kohe“ (I

kd, tl 193). Samasugune vahetu siirus ilmneb ka ülekuulamise videosalvestuselt. Väide, et

ülekuulamisel andis kannatanu ütlusi, mis vastasid kellegi mõjutustele ja „soovile“, on ainetu.

Apellant ei ole selgitanud, kellel soovidele vastavaid ütlusi kannatanu andis, miks oleks pidanud

keegi neid ütlusi kannatanule „sisendama“ ja millele tuginedes ta seda väidab. Pole mingit põhjust

eeldada, et koolitöötajad oleksid soovinud C. Lumistet inkrimineerida mingis kuriteos, mida ta

sooritanud pole. Puuduvad mistahes andmed, miks tunnistajad, kes on kinnitanud, et XX rääkis

neile, et isa andis talle vitsa, peaksid olema sellise vale välja mõelnud, kui see on apellandi arvates

vale. Ülekuulamise videosalvestuselt ei ilmne midagi, mis viitaks sellele, et kannatanu oleks

segaduses või räägiks midagi, mida keegi on talle „õpetanud“. Ringkonnakohus ei sedasta midagi

segast ka selles, kuidas kannatanu on määratlenud kuriteo toimepanemise aja. Ka neil asjaoludel

pole põhjust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses.

60. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega.

(Vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-12, p 14 jj; nr 3-1-1-131-13, p 13; 3-1-1-100-15, p 16). Ringkonnakohus

on maakohtuga sarnasel veendumusel, et kannatanu ütlused riimuvad kõigi tõenditega, välja

arvatud ema DD ütlused selles osas, et poiss pole kunagi midagi kodust varastanud ja et sai

vigastused, kui jooksis metsarajal, komistas ja kukkus. Maakohus on põhjendanud DD ütluste

usaldusväärseks mittelugemist selles osas ammendavalt otsuse lk 17 viimases lõigus. Seejuures

nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtuga selles, et pole eluliselt usutav, et sellised vigastused

nagu fotodel (I kd, tl 98-99) saadaks lihtsalt kukkudes. Küll aga tõdeb ringkonnakohus, et sarnased

jäljed nagu fotodel reitel ja tuharatel saavad tekkida vitsahoopide jälgedena juhul, kui last

karistatakse sellise nö traditsionaalse karistusmeetme abil nagu vitsa andmine. Tegemist on

tüüpiliste „triibulistega“, nagu neid nimetatakse Eduard Vilde klassikalises novellis „Minu

esimesed „triibulised““. On üldteada, et sellist laste karistamise meetodit kasutati veel põlvkond-

paar tagasi üsna laialt, kuigi praegu vastab see üldjuhul KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustele ja ei ole

enam sotsiaalselt aktsepteeritav. Seetõttu on ka eluliselt usutav, et XX sai isalt vitsa, nagu ta seda

on öelnud.

61. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et DD on asunud selles osas ebausaldusväärseid

ütlusi andes abikaasa kaitsele. See, et naine võib soovida anda ütlusi, mis vabastaks ta abikaasa

kriminaalkaristusest, säästaks perekonda kaasnevast stigmast ja hoiaks peresisesed asjad nö pere

sees, on usutav. Seejuures süvendavad mitmed asjaolud veendumust, et DD võib olla oma

domineeriva abikaasa mõju all. Viimast kinnitavad kannatanu endise klassiõpetaja, tunnistaja L

vastused süüdistatava küsimustele arenguvestluse kohta: „Kui oli arenguvestlusel küsimus X-le,

siis te hakkasite rääkima X eest. /…/ Mulle meenub see emotsioon, mille ma sain sellest, kui ma

nägin laua taga kurba X ja vaikivat ja noruspäi ema.“ (I kd, tl 144). Teise kuriteoepisoodi kannatanu

Y andis tunnistaja L-st sõltumatult peresisese dünaamika kohta samasuguseid ütlusi: „ Ta oli selline

kamandav ja naise suhtes ka kamandav. Mingi hetk ta ütles naisele, et vii autosse ära.“(I kd, tl 94).

62. Kokkuvõttes on ringkonnakohus veendumusel, et kannatanu XX räägib tõtt ega valeta ning

tema ütlused on seaduslik tõend. Seejuures väärib märkimist, et ka apellatsioonis pole kordagi

väidetud, et XX valetaks. Ringkonnakohus järeldab sellest, et tegelikult teab ka süüdistatav, et

kannatanu ütlused on tõde, ning süüdistatav ja tema abikaasa üritavad rünnata oma poja

usaldusväärsust eesmärgiga päästa Christian Lumiste tehtud teo eest kriminaalvastutusest.

63. Lisaks kannatanu XX ütlustele on maakohus võtnud õigesti arvesse ka kannatanu 15.05.2021

läbivaatuse protokolli koos piltidega CD-plaadil (I kd tl 98-99; otsuse lk 17). Apellatsiooni p-des

29 – 33 on tõstatatud küsimus väidetavatest vastuoludest nende fotode ja toimikus tl 112-113 (I kd)

olevatel fotode vahel isikusamasuse ja vorpide osas. Kohus nõustub maakohtuga, et fotodel on

sama isik, kuna vorbid on samadel kohtadel ja kokku langeb ka korbaga vorbi asukoht. Samas ei

näe ringkonnakohus neil fotodel ja nende tekkega seotud küsimustel, millele apellatsioonis

tähelepanu juhitakse, asjas määravat tähendust, kuna ülejäänud tõendikogum (eeskätt kannatanu

ütlused koos nende usaldusväärsust kinnitavate tunnistajate ütlustega ning läbivaatuse protokoll)

kinnitavad süüdistust piisavalt igakülgselt. Ka maakohus ei ole omistanud neile fotodele süü

seisukohalt määravat tähtsust.

64. Ringkonnakohtu hinnangul ei tekita vorpide asukohad ja nähtavus fotodel ning tunnistajate

sellekohased ütlused kõrvaldamata kahtlusi selles, kui palju vorpe ja kui palju lööke oli. Kannatanu

sõnul oli lööke 4-5, nii nagu seda süüdistuses ka ette heidetakse. Isiku läbivaatusel on kirjeldatud

apellandi sõnul kaheksat vorpi. Pole olnud kordagi kahtlust, et 15.05.2021 vaatlus tehti XX suhtes.

Asjaolu, et kohtueekspert on läbivaatusel lugenud vorpe justkui rohkem, on põhjendatav ilmselge

loogikaga – nagu näha ka läbivaatuse juurde kuuluvatelt fotodelt, on mitmed vorbid nii pikad, et

ületavad kas mõlemat reit või siis reit ja tuharat, millest võib jääda mulje, et neid on loetud mitu

korda. Ringkonnakohus taunib seejuures, et alaealise kannatanu läbivaatusel on rikutud KrMS §

64 lg-s 2 sätestatut, mis nõuab, et kui isiku läbivaatusel on vaja paljastada tema keha, peavad

uurimisasutuse ametnik ja menetlustoimingus osaleja, välja arvatud tervishoiutöötaja või kohtuarst,

olema temaga samast soost. Antud juhul oli uurimisasutuse ametnik naissoost. Samas ei ole

apellant selle sätte rikkumisele viidanud ning ringkonnakohus ei sedasta siin ka kellegi au ja

väärikuse riivamist KrMS § 64 lg 1 tähenduses. Seega ei tuvasta ringkonnakohus olulist

menetlusnormi rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt ka ülal p 50).

65. Tõendiks on ka tunnistajate KK ja CC ütlused, kellest KK nägi vorpe 13.05.2019 ja CC

09.05.2019. Tuleb rõhutada, et selles osas kogesid tunnistajad asjaolusid vahetult ja on ka ise

vahetuks tõendiallikaks. Ringkonnakohus ei näe vorpide hulga osas mingit kõrvaldamata vastuolu.

CC märkas klassiga Tervise Paradiisis käies, et tema ees kõndival X-l on kaks selget vorpi üle

mõlema reie, vasakpoolsel verevalum, ja need polnud enam esimeses värskuses. KK sõnul oli „ühel

reiel äkki 5 vorpi, sellised peenikesed pikad“, teisel ka mõned vorbid; oli ka kergelt paranenud

haav. Nagu kohus saab ka politseis tehtud fotodelt sedastada, on vorbid erineva tugevusega,

mistõttu on arusaadav, kui K.L, kes nägi enda ees liikuvat poissi liikumises, märkas esmalt

silmatorkavamaid vorpe, aga KK, kes meditsiinitöötajana pidi asja juba üle vaatama rahulikumates

oludes, oli tähelepanelikum.

66. Apellant on leidnud, et kuriteo toimepanemise aeg on ebakonkreetne ja tuvastamata.

Ringkonnakohus ei ole sellega nõus.

67. Esiteks on alusetu väide süüdistuse ebakonkreetsusest. Ajavahemik on määratletud kannatanu

ütluste järgi kahepäevasena, leides, et tegu toimus kas 2. või 3. mai õhtul kella 17-18 ajal. See, kas

kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline

võib olla selle ajavahemiku pikkus, sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo

tehioludest (RKKKo-d 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Teatud olukordades võib kahtlus teo täpse

toimepanemise aja osas tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest

välistada isiku süüditunnistamise, kuid seda eeskätt juhul, kui on võimalus, et isik pani teo toime

sedavõrd kauges minevikus, et tema süüditunnistamine oleks võimatu KarS §-s 81 sätestatud

aegumisregulatsiooni tõttu (vt RKKKo-d nr 3-1-1-130-13, p 8; 3-1-1-55-14, p 169). Praeguses

asjas pole aegumise küsimus aktuaalne. Kuriteo toimepanemise aja määratlemine paari tunni piires

kahe õhtu lõikes on piisavalt konkreetne. Kui süüdistataval oli alibi emmaks-kummaks õhtuks või

ka mõlemaks, oli tal võimalik see esitada, kuid ta pole seda teinud. Apellant pole põhjendanud,

kuidas ja miks just selliselt määratletud teo aeg on takistanud süüdistusest arusaamist ja kaitse

teostamist. Kui on otsustatud aktiivse kaitse kasuks, siis tuleb esitada süüdistusele ka kontrollitavad

vastuargumendid. Praegused vastuargumendid jäävad selles osas liiga üldsõnaliseks.

68. Kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja seetõttu pole alust kahelda kannatanu öeldus, et

vigastused tekitati 02.-03.05.2019, nagu on süüdistusse kannatanu ütluste kohaselt ka märgitud.

Apellant ei ole esitanud ühtegi sisulist vastuväidet, miks see ei saaks nii olla. Apellatsiooni kohaselt

oleks justkui tunnistaja KK ütlused selle ajamääratlusega vastuolus, kuid see pole nii. KK, kes

vaatas lapse üle 13.05.2019, vastas küsimusele vigastuste värskuse kohta: „ Pigem olid nad sellised

mõned päevad juba vanad. Päris värsked nad ei olnud.“ Ta märkis, et oli ka üks kergelt paranenud

väike haav ja vastas täpsustavale küsimusele, et haavad paranevad inimestel erinevalt, aga temal

„võisid need olla sellised võib-olla isegi nädal aega vanad“ (I kd tl 190-192). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et tunnistaja ütlused ei seo asjaolusid mingi kindla ajaraamiga ja need on

ongi sõnastatud teadlikult ettevaatlikult. Pole mingite loogika- ega keelereeglitega vastuolus, kui

mõista „mõne päeva“ või „võib-olla nädal“ all antud kontekstis ka kümmekonda päeva. Tunnistaja

rõhutas, et haavad paranevad inimestel erinevalt, mööndes sellega, et kindlat arvamust ta ei saaks

anda. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse lk 17 ülevalt 3. lõigus leituga.

69. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohtu järeldused on selle süüdistuse osas õiged.

Maakohtule tehtud etteheited süüdistuse raamest väljumise ja kõrvaldamata kahtluste süüdistatava

kahjuks tõlgendamise osas on alusetud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kõik kahtlused

süüdistatava süüdiolekus kõrvaldatud. Tuleb rõhutada, et süüdistuse kõrvale ei ole esitatud ühtegi

ligilähedaselt eluliselt usutavat versiooni XX vigastuste tekke kohta. Teo koosseisupärasust ja

karistust ei ole vaidlustatud, mistõttu ringkonnakohus neid küsimusi ei käsitle.

70. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks toonitada, et nõustub apellandiga selles, et kannatanule

riigi õigusabi korras määratud esindaja peab tegema oma tööd sisuliselt. On kahetsusväärne, kui

advokaadi suhtlus lapsest kliendiga piirdub formaalsustega. Poisist kannatanu puhul tuleb

arvestada tema sooga ja tagada ühemõtteliselt tema seaduses nimetatud õigused (KrMS 64 lg 2, 38

lg 1 p 11). Samas, isegi kui neis küsimustes on menetluses eksitud, ei pruugi need mõjutada

süüküsimuse otsustamist. Need minetused ei

anna

automaatselt põhjust kannatanu

usaldusväärsuses kahtlemiseks. On tõsi, et kannatanule tuleks menetluses anda võimalus oma

arvamust avaldada, aga olukorras, kus seda on tehtud puudulikult, ei tähenda see iseenesest, et

kohus ei saaks süüküsimust otsustada. Mis puudutab apellatsiooni märkust, et keegi ei ole

kannatanu käest küsinud, kas tunnistajad räägivad õigust või valetavad, siis siin on apellant

eksiteel: hinnangu sellele, kas tunnistajad räägivad õigust või valetavad, annab kohus.

II. Süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi

71. KarS § 120 lg 1 alusel süüdimõistmise osas tugineb apellatsioon kokkuvõttes järgmistele

argumentidele: C. Lumiste ei ole YY ähvardanud, YY sellekohased ütlused ei ole eluliselt usutavad

ega riimu asjas olevate tõenditega ning väidetav ähvardus polnud tõsiseltvõetav. Apellatsioonist

võib järeldada, et apellandi arvates andis kannatanu ütlusi kättemaksust.

72. Ringkonnakohus on veendumusel, et maakohus on otsuse lehtedel 3-8 käsitlenud kõiki

apellatsiooni p-des 41-48 ja 54-63 seda kuriteoepisoodi puudutavaid argumente. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga ja tulenevalt KrMS § 342 lg 2 p-st 1 ei korda juba maakohtu poolt sõnastatut

veelkord üle.

73. Maakohus kajastas ammendavalt kannatanu ütlusi kuriteo, sh konkreetselt kuuldud ähvarduse

osas otsuse lehel 4. Maakohus tugineb siin kannatanu põhjalikule ristküsitlusele (I kd, tl 82-87).

Nii kohtuotsuse põhjendused kui ka kannatanu ütlused ei tekita usutavat kahtlust selles, et

süüdistatav tõesti ütles kannatanule kui klienditeenindajale poes, mille tegevuse peale ta oli

ärritunud, et kui kannatanu laseb ta lapsel veel sinna tulla, keerab ta tal kaela kahekorra. Nii

kannatanu kui ka maakohus on veenvalt põhjendanud, miks see ähvardus oli kannatanule hirmutav.

74. Asjaolu, et keegi neid sõnu otseselt peale süüdistatava ja kannatanu ei kuulnud, ei kahjusta

kuidagi kannatanu väidete usaldusväärsust. Maakohus on kannatanu ütlusi teiste tõenditega

kõrvutades üksikasjalikult põhjendanud (otsuse lk 4-7), kuidas muud tõendid kinnitavad nii

kannatanu ütlusi ähvarduse toimumise kui ka selle hirmutava mõju kohta. Samuti on maakohus

ammendavalt ja usutavalt käsitlenud apellandi tõstatatud küsimust sellest, miks rääkis YY

ähvardamisest just neil hetkedel ja neile inimestele, nagu ilmneb, et ta rääkis. Ringkonnakohus ei

tuvasta siin midagi meelevaldset ega sellist, mis viitaks YY ebausaldusväärsusele.

75. Apellant rõhutab nii selle kui ka järgmise kuriteoepisoodi puhul seda, et süüdistatav läks X OÜ

kauplusesse, et pildistada alaealistele keelatud mängu karpi, ning andis poes teada, et seal petetakse

lapsi ja ta annab sellest vajalikele asutustele teada. Ka oma ütlustes (I kd, tl 182-182) keskendub ta

süüd eitades sellele, et nimetatud poes petetakse lapsi ja seostab sellega ka oma jutuajamise YY-

ga. Ka YY esitatud ja asitõendina vaadeldud salvestuselt (I kd, tl 54-56), kus C. Lumiste räägib

vahetult intsidendi järel, põhjendab ta oma visiiti kauplusesse sellega, et ta tuli reageerima kaupluse

tegevusele: „Ma tulin seda asja lahendama“ (aeg 2:25) ja „Tulin spetsiaalselt, et see asi vahele

tõmmata“ (aeg 3:27). Asjaolu, et X OÜ-l võib olla selline ebaõige ärimudel, nagu leiab oma ütlustes

süüdistatav, ja isegi see, et selles poes võidakse rikkuda seadust, ei tähenda siiski seda, et YY

ütlused C. Lumiste väljendatud ähvarduste kohta ei pruugi olla tõesed. Apellant pole toonud esile

ühtki sisulist argumenti, mis peaks kahandama C. Lumiste ütluste usaldusväärsust. Maakohus on

kummutanud väite, et YY ütlused oleks kättemaksust ja vihast ajendatud vale, veenvalt ja

ammendavalt (otsuse 5. lk viimane lõik). Ringkonnakohus märgib seejuures, et on täiesti mõistetav

ja eluliselt usutav, et kuna olukord poes eskaleerus YY ähvardamisest juba BB füüsiliseks

ründamiseks, mistõttu vajutati paanikanuppu ja kutsuti politsei, siis taanduski ähvardus kui

tavatähenduses ohutum rünne teisejärguliseks ja sellest ei peetud vajalikuks tollel hetkel kõigile

rääkida. Apellant ei ole samas osundanud sellele, et kannatanu Lips oleks andnud kunagi sisuliselt

vastuolulisi ütlusi. Ta pole väitnud, et YY oleks jätnud mingil ülekuulamisel ähvardamise

mainimata.

76. Apellatsiooni p-s 42 on märgitud, et süüdistatav kummardus üle laua ja ütles „rahuliku häälega,

mida kinnitavad ka tunnistajate ütlused, et saate veel näha, kuidas ma teile probleeme tekitan“. Jääb

täiesti arusaamatuks, millele tuginedes apellant seda väidab. Süüdistatav ise ega keegi teine ei ole

selliseid ütlusi andnud. Süüdistatav keeldus kohtuistungil ütluste andmisest ja tema avaldatud

varasemates ütlustes midagi sellist ei sisaldunud. Juhul, kui kaitsja vahendab apellatsioonis oma

kliendi väiteid, tuleb tõdeda, et ütluste andmise aeg on ammendunud. Tuleb ka märkida, et

niisugused väited ei riimu ütlustega, mida C. Lumiste ise on kriminaalasjas andnud (I kd, tl 183).

Seejuures jääb arusaamatuks seegi, millistele tunnistajatele apellant siin viitab. Tunnistaja GG (I

kd, tl 69) andis ütlusi: „Järsku märkasin üle leti kummarduvat pikka kasvu agressiivse kehakeelega

meest, kes karjus midagi Y-le, vehkis sõrmega tema näo suunas. /…/ Vehkis ja kummardus hästi

lähedale Y-le ja sõrmega näo ees vehkis niimoodi ja Y kössitas oma tooli peal ja ei julgenud midagi

vastu öelda.“ Ta lisas (tl 72): „Y-le karjus ta alguses tunduvalt vaiksemalt näkku ja hiljem karjus

kõvasti üle kõige.“ Tunnistaja ütlustest saab järeldada samas, et ta tuletas karjumist isiku

kehakeelest, kuna heli ta ei kuulnud. Ühegi tunnistaja ütlusi, milles oleks kirjeldatud süüdistatava

häält sel hetkel rahulikuna, asjas pole ja neile pole viidanud ka apellant.

77. Apellandi rõhuasetus, et kõnealuses kaupluses käituti ebaõigesti ja C. Lumiste läks sinna

rikkumistele tähelepanu juhtima (mida saab järeldada apellatsioonist ja tema ütlustest), ei kahanda

kannatanu ütluste usaldusväärsust, vaid tegelikult suurendab seda. Nimelt, nagu ringkonnakohus

ülal otsuse p-s 58 märkis, saab pidada pigem usutavaks, et kui Christian Lumiste reageerib tema

hinnangul valele käitumisele“, siis ta ärritub ja muutub üleliia agressiivseks. Seega pole midagi

eluliselt ebausutavat selles, et ta lubas müüja „kaela kahekorra käänata“, seda enam, kui mõni minut

hiljem oli ta piisavalt ärritunud, et olukorra jätkustseenis BB-le lausa näkku lüüa. Ka salvestuse kui

asitõendi vaatlusprotokoll ja lisatud turvakaamera salvestus (I kd, tl 54-56, salvestus

1_01_R_190504152700) kinnitavad C. Lumiste agressiivset hoiakut YY-ga suheldes – sellelt on

näha, et kell esmalt kell 15:32:23 kõnetab ta istuvat YY, vehkides tema suunad käega, seejäärel

15:32:34-45 astub ta istuva YY ette, kummardub üle laua näoga YY näo lähedale, toetudes kahe

käega lauale, ning räägib midagi intensiivselt YY-le otsa vaadates.

78. Apellatsiooni punktis 19 tuuakse esile, et „Christian Lumistele etteheidetava teo YY

ähvardamine objektiivne koosseis näeb ette vägivalla olemasolu“ ja „Vägivalla kasutamist ei

kinnita mitte ükski lähedal viibinud tunnistaja ega videosalvestis.“ Ähvardamisega (KarS § 120)

rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Ringkonnakohus selgitab,

et kõnealusel juhul ongi vägivallaks vägivallaga ähvardamine, mis nähtub YY ütlustest. YY ütlused

ei ole selles osas ühegi muu tõendiga vastuolus peale süüdistatava ütluste, mille maakohus on

lugenud õigesti teiste tõenditega ümber lükatuks.

79. Tegemist on „sõna-sõna vastu“ olukorraga, kus tuleb tõesti kõrvutada nii C. Lumiste kui YY

ütlusi ja mõlemat põhjalikult hinnata. Seda tehes tuleb aga tõdeda, et C. Lumiste ütlused selle

kuriteoepisoodi kohta (I kd, tl 183-184) on nii napid, et praktiliselt ei sisalda kontrollimiskõlbulikku

infot. Kahtlustatav ütles, et ta ei ähvardanud, kuid ei räägi detailselt, mis tegelikult toimus.

Erinevalt temast allutati YY kohtuistungil ristküsitlusele ja tema põhjalikul ülekuulamisel ei

ilmnenud mingeid vastuolusid. Apellatsiooni väide, et YY ütlused ei riimu teiste tõenditega, on

ainetu, sest need riimuvad kõigi tõenditega peale C. Lumiste üldsõnalise väite, et tema pole selliselt

ähvardanud. Üks täiendavaid vastuväiteid, mida apellant on esile toonud, seisneb selles, et

kõnealune ähvardus olnuks C. Lumiste poolt ebavajalik. Sellega saab nõustuda, kuid asjaolu, et

miski on ebavajalik, ei tähenda, et inimene seda kindlasti ei tee. Nagu kohus on juba eelmise

süüdistuspunkti juures ja otsuse p-s 58 käsitlenud, ilmneb, et ebavajalikud agressiivsed

käitumisaktid kuuluvad C. Lumiste käitumismustrisse olukordades, kui ta on ärritunud. Samavõrra

ebavajalik oli ka asjas oleval videosalvestusel kajastatud löök BB näkku, aga ometi süüdistatav

seda tegi. Istungil vaadeldud salvestiselt, mille esitas YY (I kd, tl 54-56, fail VIDEO0006), nähtub,

et vahetult sündmuse järel poetöötajatega vesteldes kasutas süüdistatav kaubanduskeskuse

koridoris selle avatuse ajal suurel hulgal roppusi, mida ei saa ka pidada vajalikuks. Kokkuvõttes ei

saa pidada seda, et C. Lumiste teeb midagi mittevajalikku, eluliselt ebausutavaks.

80. Apellant on viidanud arvukale Riigikohtu praktikale, mis nõuab „sõna-sõna vastu“ olukorras

süüdistava tõendi põhjalikku kontrollimist. Maakohus on vajalikud nõuded täitnud ja ülalolevates

punktides veendus ka ringkonnakohus, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses pole antud juhul

kahtlust. Muuhulgas on maakohus arvestanud õigesti tunnistaja S ütlusi vahetult pärast YY

ähvardamist, mille kohaselt YY oli šokis, värises ja ütles, kuidas teda ähvardati (I kd, tl 70).

Apellatsiooni p-s 47 viidatakse, justkui oleks tunnistaja RR ütlused vastuolus tunnistaja S ütlustega

selles, milline oli YY pärast väidetavat ähvardust. Tutvunud isikute ütlustega, ei leia

ringkonnakohus neist apellandi vihjatud vastuolusid. See, et YY ei pannud tähele, et süüdistatav

teda filmis, ei tähenda, et ta ei võinud olla hirmunud. Kui apellatsioonis on seatud kahtluse alla,

kas tunnistajad K ja S said YY-ga kahe intsidendi (ähvardamise ja löömise) rääkida, siis see, et

kannatanu vestleb esmalt S-ga ja seejärel ka K ga, ilmneb turvakaamera videosalvestuselt (I kd, tl

54-56), täpsemalt selle minutil 15:33 (intensiivne vestlus YY-ga toimus kell 15:32 ning BB

löömine kell 15:34, mille vahel C. Lumiste käis kauplusest ära).

81. Apelant on toonud fookusesse ähvarduses kasutatud sõnavaliku ja trivialiseerinud seda

korduvalt, nimetades ähvardust „folkloorseks väljendiks.“ Apellant leiab, et selliselt sõnastatud

ähvardus ei saa olla tõsiseltvõetav ning sellise väljendi kasutamine pole eluliselt usutav. Maakohus

on asjakohaselt ja õigesti selgitanud (otsuse lk 6-7), miks tuleb pidada „kaela kahekorra keeramise“

ähvardust konkreetseks ja tõsiseltvõetavaks vägivallaähvarduseks. Ringkonnakohus ei näe põhjust,

miks ei peaks olema võimalik või eluliselt usutav teise isiku ähvardamine kujundlikku väljendit

kasutades. Mida mõtleb apellant selle all, et tegu on „folkloori“ kuuluva väljendiga, jääb

kohtukolleegiumile arusaamatuks. Tegemist on tavapärase eestikeelse fraseologismiga, mis on

kasutusel ka 2018.a õigekeelsussõnaraamatus (http://www.eki.ee/dict/qs/qs.html) ning seejuures

märgistuseta, et see oleks vananenud või kuuluks nt folkloori. Metafoorsed ja kujundlikud

väljendid on osa elavast keelest, neid kasutatakse igapäevaselt ja see on suhtluse igapäevane ja

loomulik osa, seda enam inimeste puhul, kes räägivad keelt emakeelena. Kohtul pole alust kahelda,

et YY ja C. Lumiste räägivad eesti keelt emakeelena. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras,

kus ähvardajaks on ärritunud ja emotsionaalne indiviid, nagu see oli antud juhul, on eluliselt

oluliselt usutavam, et ta kasutab ähvardamiseks mingit kõnekeelset väljendit (nagu käesoleval

juhul, aga ka nt „annan molli“, „peksan vaeseomaks“, „ panen üle tahi“ jms), selle asemel, et

väljenduda tehniliselt korrektselt, lubades tekitada mingid meditsiiniliselt korrektselt sõnastatud

kehavigastused. Seda, et kasutatud väljend sobitub C. Lumiste isikliku kõnepruugiga, kinnitab mh

ka maakohtu kohtuotsuse lk 9 käsitletud salvestus, millel C. Lumiste kasutab BB löömise kohta

väljendit: „vastu tatti panema.“ Täpsemalt ütleb C. Lumiste salvestusel (sekundil 1:14): „Ma panin

sellele kuradi omanikule laksu vastu tatti … vasta pead. Ta hakkas rääkima, et tal on mingid

õigused ja asjad. Ma ei taha üldse kuulata, nad on siuksed phunnikud.“. Antud juhul ilmestab

see sõnakasutus edukalt, kuidas kujundlik väljend on vägivallaakti kirjeldamisel igapäevases

kasutuses. Seda, kuidas süüdistatav ühendab õiguse eest seismise ja kujundlikud väljendid,

ilmestab ka tema lause salvestuse 30. sekundil: „Oi ma teen sulle siukse seaduse, türanina.“ Nii

nagu C. Lumiste pidas „vastu tatti panemise“ all silmas konkreetset löömist, saab eeldada, et ta

pidas reaalseks, et ähvardatu mõistab ka „kaela kahekorra keeramise“ all konkreetset vägivalda.

Kokkuvõttes pole selles, et C. Lumiste kasutas sellist väljendit ähvardamiseks, midagi eluliselt

ebausutavat.

82. Kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb

eraldi tuvastada. Kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja

alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud

sündmused. Ähvardus peab reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule

kõrvalseisjale. Süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega

elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka

objektiivsele kõrvalseisjale (vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p 9.2). Käesoleval juhul on need

tingimused täidetud.

83. Erinevalt apellatsioonis väidetust on kannatanu ütlustes selgelt vahendatud, kuidas nägi

kannatanu selle tervisekahjustusele suunatud ähvarduse täideviimist: „Kaela kahe korra keeramine,

et tavaliselt viitab sellele et murtakse kael ära. Ta oli mulle nii lähedal, et ma tundsin, et ta võiks

ükskõik kuidas mulle kallale tulla või mind rünnata.“ Kannatanu kirjeldas ka, et süüdistatav pani

ähvardust väljendades käed leti peale ja tuli talle ebamugavalt lähedale ja vaatas otse silma. See

vastab turvavideolt sedastatavale. Kannatanu andis kohtus ka ütlusi, et ta siiamaani kardab, et kui

ta on tööl, et see mees võib teda ründama tulla (seda hirmu süvendab ka see, et ta nägi süüdistatava

agressiivset käitumist). Tunnistaja S ütlused riimuvad eelöelduga, sest ähvarduste lausumise ajal

sedastas ta, kuidas süüdistatav, kes torkas silma oma pika kasvuga ja agressiivse kehakeelega,

kummardus üle leti. See kirjeldus on usutav, kuna langeb kokku ka C. Lumiste kehakeele ja

käitumisega, kui ta suhtles BB-ga ja teda lõi – videosalvestuselt on näha, kuidas süüdistatav kui

selgelt pikk mees, kooldub kannatanu poole ja viibutab vasakut sõrme ligi 10-20 cm kaugusel tema

näost. Kui süüdistatav sirutub ähvardatava näo, demonstreerides sedasi valmidust asuda füüsilisse

kokkupuutesse, mõjub see kohtu hinnangul ka objektiivse kõrvalseisja seisukohalt ähvardavana,

kui see on kombineeritud kaelapiirkonnale suunatud vägivalla-ähvardusega.

84. Olukorras, kus agressiivne isik lubab verbaalselt „kaela kahekorra keerata“ ja läheneb samal

ajal tavatult intiimsesse tsooni, on kõigiti usutav, et ähvardatav tajub hirmu, et talle võidakse kallale

tungida, ning see hirm saab olla vähemalt alateadlikult tingitud sellest, et ta tajub, et teda võidakse

kaelast haarata. Kaela kahekorra keeramisele või käänamisele vastab füüsilistest tegudest kõige

täpsemalt kägistamine (tavapruugis kasutatakse seda fraasi ka lindude või kassipoegade

kägistamisega

hukkamise

kohta

–

vt

ka

eesti

keele

seletav

sõnaraamat

https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kael – „murdis kanal kaela kahekorra“). Hirmu

tundmine sellises olukorras on loomulik. Ringkonnakohtus jagab seisukohta, et sellistel asjaoludel

tekiks ka objektiivses kõrvalseisjas hirm füüsilise rünnaku ees, mis võib tekitada kehavigastusi.

Praegu etteheidetava kuriteo puhul ei saa eeldada seda, et kannatanu pidi hirmu tekke momendil

määratlema enda peas selgelt, millist konkreetset liiki kehavigastusi ta tol hetkel just tõenäoliseks

pidas. Piisab, et ta pidas reaalseks, et süüdistatava agressiivsus võib võtta sellise vormi, et ta tekitab

talle mistahes tervisekahjustus, milleks võivad olla ka verevalumid.

85. Kohtukolleegiumi hinnangul ei muuda ähvarduse konkreetsust ja tõsiseltvõetavust asjaolu, et

ähvardus oli tingimuslik ehk seotud sellega, kas YY laseb süüdistatava pojal veel poodi tulla. Nagu

YY ütlustest nähtub, lasti poe mängunurgas lastel mängida ja seal käis mängimas ka poiss, kes

hiljem selgus, on süüdistatava poeg. Seetõttu oli tõenäoline, et ta satub sinna ka tulevikus.

86. Apellant on viidanud ka paarile argumendile, millel võib olla tähendus subjektiivsete tunnuste

ja/või õigusvastasuse seisukohalt. Ta väidab, et kui süüdistatav ka ähvardas, siis tegutses ta

kannatanu provokatsiooni tingimustes ega mõelnud „folkloorset“ väljendit kasutades seda kuidagi

täide viia. Ringkonnakohus toonitab siinkohal, et süüdistatav loobus kohtuistungil oma õigusest

ütlusi anda ja temalt pärinevad vaid ülinapid kahtlustatavana antud ütlused (I kd, tl 183-184). Neis

ütlustes ei ole kirjeldatud seda, et YY oleks süüdistatavat kuidagi selliselt provotseerinud, et see

oleks omakorda tinginud süüdistatava ähvarduse. Asjaoludele, mida ei ole tõendatud, ei saa kohus

tugineda. Maakohus järeldas otsuses õigesti, et C. Lumiste teostas ähvarduse kavatsetusega:

eesmärgiga, et YY kardaks teda ega lubaks ta pojal enam poes mängida. Tema soov oli, et ähvardus

oleks mõjus. See, kas C. Lumiste kavatses ähvardust ka reaalselt ellu viia, ei oma KarS § 120 lg

koosseisu täidetuse seisukohalt tähtsust – oluline on see, et ta vähemalt möönis, et selline

ähvardamine võib YY reaalselt hirmutada. Ähvardamise toimepanemiseks piisab sellest, et

süüdlane peaks võimalikuks, et kannatanu võtaks ähvardusi reaalsena, kusjuures süüteo

toimepanijal ei pea olema kindlat kavatsust lubatud ähvardusi täide viia. Seda, et C. Lumiste tahtis,

et temas nähtaks ka tulevikus ohtu, kinnitavad mh tema sõnad salvestusel, adresseerituna kas YY-

le või BB-le (I kd, tl 54-56, fail VIDEO0006, aeg 1:29): „Ma otsin su niimoodi ülesse!“

87. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega selles, et Christian Lumiste pani

YY suhtes toime KarS § 120 lg 1 tunnustele vastava teo. Kuigi apellant osutab, justkui oleks C.

Lumiste reageerinud oma lapse ohustamisele, ei ole esitatud mingeid andmeid, et hetkel, kui C.

Lumiste YY ähvardas, oleks ta seda teinud mingil moel parasjagu vahetus ohus oleva lapse

kaitseks, seda enam, et ähvardus oli suunatud kaugemasse tulevikku. Seega pole alust ka arutleda

õigusvastasust välistavate asjaolude üle. Hädaseisundi või hädakaitseseisundi olemasolu ei ole ka

apellatsioonis põhistatud. Maakohtu otsus on selle süüdistuse osas veatu.

II. Süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

88. Süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on apellandi vastuväited kokkuvõttes järgmised:

kannatanu ja tunnistajad valetavad kättemaksuks, ka on BB ütlused vastuolulised ja tuleb seetõttu

kõrvale jätta; ükski kõrvaline isik löömisest ei häirunud ja seega ei saa olla tegu avaliku korra raske

rikkumisega; BB vaid naeris löömise peale ega tundud valu, lahtise labakäega löömisel (sh

nõrgema käega, kuna C. Lumiste on paremakäeline) pole valu või tervisekahjustuse tekkimine

objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena ja seega tuleb

teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Lisaks ei täida KarS § 121 subjektiivset

koosseisutunnust pelgalt kahtlustatava eesmärk kannatanu enda juurest eemale tõrjuda.

89. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendanud veatult seda, miks ta peab kannatanu

BB ütlusi kuriteosündmuse kohta usaldusväärseks ega jäta neid tõendikogumist välja (otsuse lk 8-

9). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kannatanu selgitas adekvaatselt, miks ta kohtueelsel

ülekuulamisel rääkis kümnest kaupluse külastajast, keda intsident häirida võis. Kuna konkreetne

pood paikneb kaubanduskeskuses ja on kaubanduskeskuse avaosale avatud (mis on sedastatav

turvavideost), on mõistetav, miks võis kannatanu käsitleda kaupluse külastajatena neid

kaubanduskeskuse külastajad, kes liikusid konkreetse poe sissekäikude lähistel; samuti rääkis

kannatanu „intsidendist“ laiemalt ja selle hulka võib pidada ka löömisele järgnenud pikka

sõnavahetust, mis on osaliselt ka helisalvestatud. Salvestuse (I kd, tl 54-56; fail VIDEO0006)

ajahetkel 1:48 süüdistatav näiteks karjub valjuhäälselt. Apellant on leidnud, et kuna süüdistatava

ütlused on poe tegevuse lubadekohasuse osas vastuolus tunnistaja MM ütlustega, siis on ta andnud

kohtule valeütlusi ja seetõttu tuleb jätta ta ütlused tõendikogumist välja. Ringkonnakohus nõustub

siin maakohtuga, aga märgib lisaks, et kui isiku ütlused osutuvad mingis osas ebausaldusväärseks,

tuleb see, missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, lahendada igas kohtuasjas eraldi

(RKKKo nr 3-1-1-131-13, p 13). Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt

ebausaldusväärseks tunnistamine ei tähenda veel, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist

automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad.

90. Praegusel juhul puuduks põhjus jätta BB ütlused tervikuna kõrvale, arvestades, et apellandi

osundatud vastuolu puudutab sisuliselt menetlusväliseid üksikasju ehk täpsemalt seda, kas

kannatanu BB on korraldanud kõnealuses kaupluses, mille juhataja ta on, OÜ Sony Playstation

mängudega seonduva autoriõiguste kaitse, mille kohta andis ütlusi tunnistaja M Eesti Autoriõiguste

Kaitse Organisatsioonist. Kannatanu sõnul on neil Sony Playstation Eestiga „räägitud“ ja nad

lasevad lastel mängunurgas konsoolimänge mängida legaalselt (I kd, tl 91), MM teada ei ole aga

Sony konsoolimängude selline rentimine lubatud ja see vastab KarS § 2241 tunnustele. On

väljaspool vaidlust, et käesolevas kriminaalasjas ei arutata KarS § 2241 süüteo toimepanemist

kannatanu juhitava äriühingu poolt ning kohtule pole esitatud ka kõiki asjaolusid, mis võimaldaksid

jõuda ühesele arusaamale, kas BB on andnud kohtule valeütlusi küsimuses, kas ta võib olla

rikkunud autoriõigust. Samuti tuleb arvestada, et BB ei pea andma ennast süüstavaid ütlusi, sh

ütlusi, mis süüstaks teda autoriõiguste-alases süüteos.

91. Jättes kaupluse tegevuse normikohasuse kõrvale, jääb selgusetuks, millises osas täpselt leiab

apellant, et kannatanu B ütlused ei ole usaldusväärsed. Pole vaidlust, et C. Lumiste lõi BB

kõnealuses poes näkku – selle üle ei saa olla vaidlust, kuna see on videosalvestatud. Selline

konkreetne küsimus, mille puhul on kannatanu ütlustel määrav tähtsus, on küsimus valu

tekitamisest. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtu väga põhjalike põhistustega (otsuse lk 11),

et pole põhjust kahelda kannatanu väites, et ta tundis valu. Maakohus on seejuures juhtinud kaitsja

tähelepanu (otsuse lk 11 lõpposa) väga õigesti sellele, mida täheldab ka ringkonnakohus ja mida

apellant järjepidevalt ignoreerib: kaitsja tugineb asjaoludele, mis ei tulene tõenditest (nt et

süüdistatav lõi nõrgema käega või üritas kannatanut endast eemale tõrjuda). Kui kaitsja juhindub

siin oma kaitsealuste väidetest, siis sellisel kujul ei saa seda teha. Kui süüdistatav keeldus

kohtuistungil ütlusi andmast ja andis neid eeluurimisel ülinapilt, siis ei saa ta täita seda tühikut

hiljem suvaliste faktiväidete pikkimisega menetlusdokumentidesse. Kui süüdistatav oleks tahtnud

tugineda faktilistele asjaoludele, mida ta oleks soovinud oma ütlustega tõendada, oleks tal tulnud

anda oma ütlusi. Kohtukõne või apellatsioon ei asenda ülekuulamisel antud ütlusi. Mis puudutab

kannatanu näoilmeid ja tunnistajate K ja S ütluste usaldusväärsust, siis neis küsimustes on

maakohus juba ammendavalt otsuses seisukohad andnud (otsuse lk 8-10). Apellant paistab neid

lihtsalt ignoreerivat.

92. Ringkonnakohus, olles tutvunud lööki kajastavate turvakaamera videotega, sedastab, et löök

oli piisavalt tugev, et – nagu nähtub „Cam 03 videopildilt“ - paisata kannatanu pea järsult ja

silmnähtavalt vasakusse suunda. Samuti on selgelt sedastatav, et süüdistatav kasutab kätt, millega

ta kannatanut näkku lõi, väga aktiivselt – nimelt viibutab ta seda enne löömist energiliselt

kannatanu ees, osutades viimasele ähvardavat sõrmega näkku. Isegi kui süüdistatav on

paremakäeline, on ta harjunud oma vasakut kätt kasutama. Mis puudutab väidet, et süüdistatav

üritas kannatanut endast eemale tõrjuda, siis see ei tugine millelegi ja on ka vastuolus

videosalvestuselt nähtuvaga. Videotelt on näha, kuidas just teistest (B-st ja S-st) pikem süüdistatav

on ettepoole kooldunult ründavas positsioonis, surkides kannatanule sõrmega näkku, tunnistaja S

on selgelt mureliku näoga nende kahe vahel ja üritab C. Lumistet eemal hoida. Seda, et BB tungiks

süüdistatavale ligi, ei nähtu. Tuginedes juba maakohtu otsuses esitatud tõendute analüüsile, saab

tõdeda, et löök oli piisavalt tugev, et valu oli selle loomulik tagajärg. Sellele, et süüdistatav

teadvustas ka ise, kui kõvasti ta lõi (st et ta lihtsalt ei „patsutanud“), viitab ka süüdistatava sõnavalik

vahetult pärast kuritegu – „pani omanikule laksu vastu tatti.“ ( I kd, tl 54-56, aeg 01:14-19).

Käesolevas asjas ei ole põhjust seada kahtluse alla seda, kas valu kui tagajärg on objektiivselt

omistatav. Järsk löök näkku ei ole selline teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamine,

millega ei kaasne tüüpiliselt valuaistingut. Vastupidi, iga tavaline inimene teab, et lahtise käega

löök näkku (litakas, nagu seda sõnastas kannatanu, või laks, nagu süüdistatav) on tüüpiliselt valus.

Sama leidsid ka tunnistajad S ja K . Seda pidi vähemalt möönma ka C. Lumiste. Kohus järeldab

viimast ennekõike objektiivsest teopildist (tema agressiivsetest liigutustest, äkilisest näkku sihitud

löögist ja üldisest agressiivsest käitumisest, mille käigus ta püüdis end kogu kehaga BB üle

kehtestada). Sisulisi ütlusi, mis võimaldaks vastupidist väita, pole C. Lumiste andnud.

93. Viimaks on apellant tõstatanud olulise küsimusena selle, kas süüteoga rikuti mõne kõrvalise

isiku rahu. Sisulist vaidlust ei ole olnud selles, et C. Lumiste oli süüdistuses nimetatud teo väidetava

toimumise ajal avalikus kohas. Ta oli kaubanduskeskuses (X) oleva kaupluse müügisaalis ajal, kui

see oli avatud. KorS §-s 54 tähenduses on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks

antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti

ühissõiduk. Seda, et kaupluse müügisaal on avalik koht, on leidnud ka Riigikohus (3-1-1-88-14, p

6.2). Kvalifitseerimaks isiku tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks igal konkreetsel juhul

tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Süüdistuses on viidatud KorS § 55 lg 1 p-le

1, mis keelab avalikus kohas vägivaldse käitumise teist isikut häirival viisil. Süüdistusest nähtuvalt

häiris ta „kõrvaliste ja asjasse mittepuutuvate isikute (X kaupluse müüja ja kliendid) rahu ja

ohustades turvatunnet.“

94. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vägivaldse käitumisega BB suhtes avalikus kohas

rikkus C. Lumiste vähemalt ühe kolmanda asjassepuutumatu isiku rahu ja häiris teda KorS § 55 lg

1 mõttes. See - juhusliku, asjasse mittepuutuva isiku rahu häirimine - on nõutav kriteerium KarS

§ 263 koosseisu jaatamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-15-17, p 22-26). Asjasse mittepuutuvate isikute

rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu. Mitte iga vahetult

konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu

rikutakse KarS § 263 mõttes. Tuleb põhjendada, miks loetakse nt kannatanutega samas seltskonnas

viibinud isikud kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks (Vt nt 3-1-1-15-07, p 14).

95. Käesolevas asjas on selleks kõrvaliseks isikuks, keda häiriti, tunnistaja RR –

kaubanduskeskuses asunud teise poe müüja, nii nagu on määratletud ka süüdistuses („X kaupluse

müüja“). Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks kohus nii leiab ja vastanud kõigile samadele

vastuargumentidele, mida on esitatud ka apellatsioonis, sh apellandi seisukohale, et RR ei saanud

toimunut näha (otsuse lk 10 ja 12-13). Ringkonnakohus ei näe põhjust maakohtu põhjendusi üle

korrata. Maakohus on asjakohaselt selgitanud, miks kaitsja poolt esitatud pildid (I kd, 186-188) ei

tõenda, et tunnistaja RR ei saanud toimunut näha. Apellatsioonis esitatud argument – „asjaolu, et

poe ukse kohal on SWING kohtumenetluse ajaks vahetunud SPIRIT vastu, ei muuda selle kaupluse

asukohta“ – ei tugine taas mingitele tõenditele ega kohtu poolt kontrollimist võimaldavatele

asjaoludele (iseäranis oluline on see apellatsioonimenetluses, kus enam uusi tõendeid reeglina

esitada ei saagi). Kokkuvõttes puuduvad asjas mistahes tõendid, mis kummutaks RR väite, et ta

nägi, kuidas B löödi. Miski ei kummuta ka tunnistaja kinnitust, et juhtum häiris teda väga ja ta

kartis, et midagi võib juhtuda S-ga (tunnistaja S-ga, kes töötas vastavas poes ja oli seal situatsioonis

vahetult juures). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et kuigi tunnistaja kui samas

kaubanduskeskuse töötav inimene tundis kannatanut, ei saa teda siiski lugeda nö samas seltskonnas

viibijaks. Tol päeval tegi tema tööd omal töökohal ja toimikust ei ilmne vähimatki põhjus, miks

peaks RR saama osa ja negatiivselt mõjutatud C. Lumiste isiklikest pingetest, mis ei olnud seotud

RR-ga, vaid hoopis tema rahulolematusega Z poes toimuvaga. See, et RR juhtus C. Lumiste löömist

pealt nägema, tulenes täiesti juhuslikult sellest, et ta oli sel päeval ja ajal nimetatud avalikus kohas

tööl. Tema asemel oleks võinud tööl olla ka mõni teine müüja või osutuda häirituks samal kohal

olev kaupluse klient.

96. Kohtu hinnangul on arusaadav, et C. Lumiste löök näkku häiris RR, kuna selline käitumine

avalikus kohas keset päiset päeva on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra,

tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. See, et ei

õnnestunud tuvastada ühtegi teist nimeliselt määratletavat isikut, kes oleks toimunust samaväärselt

häiritud, ei kummuta seda, et RR võis olla häiritud. Süüdistuses on ette heidetud ühte kiiret lööki

näkku – selleks, et sellest häiritud olla, pidi inimene juhtuma just parajal hetkel õiges suunas

vaatama. RR ja BB sõnul häiris toimuv ka keskuse külastajaid, kuid ütlusest ei selgu, mis täpselt

külastajaid häiris. Tuleb arvesse võtta, et tõenditest nähtuvalt jätkus lärmakas vaidlus seal veel

mõnda aega ja kui külastajaid häiris just lärmav vestlus, siis ei ole see häiring samastatav BB-le

näkku löömisega. Just BB-le näkku löömine on süüdistuse kohaselt selleks objektiivseks teoks,

millele KarS § 263 etteheide tugineb. See aga, et täiendavaid isikuid, keda oleks konkreetselt näkku

löömine häirinud, pole õnnestunud selgelt eristada, ei oma antud juhul teo kvalifitseerimise

seisukohalt tähtsust. Nii KorS § 55 lg 1 p-st 1 kui ka Riigikohtu praktikast (vt nt RKKKo nr 3-1-1-

15-17, p 30, 1-16-10326, p 31) ilmneb, et piisab ainsast asjasse mittepuutuvast isikust, keda

tegevusega – antud juhul vägivaldse käitumisega - häiriti, et pidada seda avaliku korra rikkumiseks.

See, et lisaks RR-le ei juhtunud lööki nägema parasjagu kaupluses liikuvad muud isikud, ei muuda

avaliku korra rikkumist olematuks.

97. Kokkuvõttes on KarS § 263 lg 1 p 1 kuriteo objektiivsed tunnused täies ulatuses tõenditega

kinnitust leidnud. KarS § 263 subjektiivsete tunnuste täitmiseks tuleb kindlaks teha, et süüdlane

pidas vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema käitumine võib rikkuda oluliselt teiste

inimeste õigusrahu KarS 16. peatüki tähenduses, ning valis ikkagi konflikti lahendamiseks koha ja

viisi, mis võis kaasata ning kaasaski tahtevastaselt konflikti kõrvalisi isikuid. Avaliku korra

rikkumine ei pea olema KarS § 263 koosseisu täitmiseks eesmärk omaette. KarS § 16 lg 4 järgi

paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu

saabumist ja möönab seda.

98. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et C. Lumiste teadis, et tegemist on kaupluse müügisaaliga

kaupluse ja kaubanduskeskuse avamisajal, kus on eelduslikult võõraid inimesi, kes ei puutu tema

probleemidesse. Ometi läks ta just siis asju klaarima ja tegi seda teist inimest näkku lüües. Sellega,

et just nii toimides võiks tema käitumine mõnd müügisaalis või kaubanduskeskuses olevat inimest

häirida, pidi C. Lumiste ka arvestama, sest näkku löömine ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav

suhtlusviis. Nagu nähtub turvakaamera salvestustelt, olid kauplusel, kus ta BB lõi, mitmes suunas

klaasseinad-uksed, kust ka kaubanduskeskuses olevad inimesed said toimuvat jälgida.

99. Eelnevaga on tõendatud, et Christian Lumiste pani KarS § 263 lg 1 p-s 1 nimetatud teo toime

vähemalt kaudse tahtlusega, nii nagu leidis ka maakohus.

100. Viimaks toonitab ringkonnakohus, et kuigi suur osa apellatsioonist keskendub X OÜ

võimalikele seaduserikkumistele lastele X rentimisel, ei oma see C. Lumiste kuritegude arutamise

seisukohalt tähtsust. Seda mitte põhjusel, et kohus ei hooliks seaduserikkumistest, vaid seetõttu, et

konkreetselt käesolevas kriminaalasjas nr 1-20-1510 on arutuse all C. Lumistele esitatud

kuriteosüüdistused, mitte aga kellegi teisele esitatud süüdistused. X OÜ võimalikud või

kujuteldavad süüteod ei mõjuta C. Lumiste tegude koosseisupärasust ega õigusvastasust, nagu ka

maakohus on otsuse lehel 11 märkinud. Pole esitatud mingeid andmeid, mis võimaldaks käsitleda

C. Lumiste rahulolematust X OÜ tegevusega õigusvastasust välistavate asjaolude võtmes.

Sellistele alustele ei viita ka apellant.

IV. Kokkuvõte

101. Kaitsja on heitnud maakohtule (arvukate üldsõnaliste Riigikohtu lahendiviidete saatel) ette, et

maakohus on toetanud otsuse oletustele ega ole andnud hinnangut kaitsja oluliste väidete kohta.

Viimane väide tekitab segadust, sest kaitsja pole märkinud, millistele olulistele väidetele pole

maakohus hinnangut andnud. Pigem nähtub apellatsioonist, et selles on korratud arvukalt

maakohtule juba varem esitatud argumente, mida maakohus ka otsuses põhjalikult käsitles, kuid

maakohtu otsust on lihtsalt ignoreeritud ja esitatud samad argumendid uuesti ringkonnakohtule.

Selline üldsõnaline ja pealiskaudne kriitika ei saa anda põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks.

102. Kuna apellatsioonis karistusi ega menetluskulusid ei vaidlustatud, siis ringkonnakohus neil

osadel ei peatu.

103. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ei esine selliseid menetlusõiguse rikkumisi ega

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Pole

jäänud kõrvaldamata ühtki kahtlust, mis oleks saanud tingida ebaõige otsuse. Kaitsja on heitnud

otsusele ette muuhulgas KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 312 p 1 rikkumist (kuigi siin on apellatsioonis

vastuolu: p-s 7 väidetakse, et KrMS 339 lg 1 p 7 rikkumist pole, kuid p-s 81, et on).

Kohtukolleegium siin apellandiga ei nõustu ning juhib tähelepanu, et kohtuotsuses põhjenduse

puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa

tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Praegusel juhul ei sellist

olukorda ei ole. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

104. C. Lumiste kaitsja vandeadvokaat Margo Põbo on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest

tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude

suuruseks kokku 388.80 eurot (sisaldab käibemaksu). Taotluse kohaselt oli maakohtu otsusega

tutvumise ajakulu 1 tund (54 eurot) ning apellatsioonkaebuse koostamine ja esitamine 5 tundi (st

300 minutit – 270 eurot), millele lisandub käibemaks 64 eurot 80 senti. Ringkonnakohus peab

esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks

menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada. Kuna ringkonnakohus apellatsiooni ei rahulda, jääb

apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 Christian Lumiste kanda.

Allkirjastatud digitaalselt