2-20-110475/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-20-110475

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2021, Tallinn

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Kohtuasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi XX vastu

võlgnevuse, intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.09.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

91,85 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(apellant):

Osaühing

Aktiva

Finants

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Alla

Žulinskaja

Kostja

(vastustaja):

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14.09.2020 otsus 22,98 eurot ületava viivise välja

mõistmata jätmise ja menetluskulude poolte endi kanda jätmise osas ning teha uus

otsus, millega rahuldada hagi täielikult, mõista kostjalt hageja kasuks välja

täiendavalt viivis 91,85 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 533,22 eurot, intressi 83,27 eurot ja viivise 22,98 eurot.

3. Lugeda Harju Maakohtu 14.09.2020 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgnevalt:

3.1. Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants hagi XX vastu.

3.2. Mõista XX-lt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja põhivõlgnevus 533,22

eurot, intress 83,27 eurot ja 26.05.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

114,83 eurot.

2-20-110475

3.3. Mõista XX-lt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja viivis võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 533,22 eurot alates

27.05.2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

3.4. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud XX kanda.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Aktiva Finants esitas 26.05.2020 hagi XX vastu. Hageja palub mõista kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 533,22 eurot, intressi 83,27 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 114,83 eurot ning viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates 27.05.2020 kuni põhinõude summas 533,22 eurot tasumiseni.

2. Kostja sõlmis Placet Grupp OÜ-ga 19.10.2017 krediidikonto lepingu nr KK3197093, mille

alusel sai kostja laenu summas 1000 eurot. Kostja võttis endale lepingu sõlmimisega kohustuse

tasuda laen koos intressiga Placet Grupp OÜ-le. Placet Group OÜ ütles kostjaga sõlmitud

lepingu üles 25.05.2018, kuivõrd kostja ei tasunud enda võlgnevust ka talle antud täiendava

tähtaja jooksul. Kostjal on tasutud maksegraafiku esimesed 4 osamakset maksetähtpäevaga

10.11.2017 - 10.02.2018 täielikult. Kostjal on 5. osamakse 10.03.2018 tasutud osaliselt summas

28,16 eurot, mille hageja arvestab 10.03.2018 osamakse põhiosa katteks. Lepingu ülesütlemise

seisuga on kostja võlgnevus laenu põhiosas 848,22 eurot (10.03.2018 põhiosa jääk 876,38 –

tasutud summa 28,16). Peale lepingu lõppemist inkassomenetluse käigus on kostja teostanud

võetud laenu katteks tagasimakseid summas 315 eurot järgnevalt: 04.06.2018 summas 155

eurot, 28.03.2019 summas 100 eurot, 07.10.2019 summas 30 eurot ja 11.11.2019 summas 30

eurot. Hageja arvestab kostja poolt tasutud summad võlgnevuse põhiosa katteks, millest

tulenevalt on hagiavalduse esitamise seisuga kostjal põhivõlgnevus summas 533,22 eurot

(=848,22-315,00).

3. Laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress

aastamääraga 39,98%. Pooled on lepingus intressi summaks kokku leppinud 461,12 eurot, mis

lepingu põhitingimuste kohaselt jagatakse osamaksete vahel proportsionaalselt vastavalt

perioodi pikkusele. Kostjal on intressi võlgnevus alates 5-ndast osamaksest, millest tulenevalt

on hageja arvestanud intressi vastavalt maksegraafikule esimesest tasumata osamaksest

10.03.2018 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni 10.05.2018 summas 83,27 eurot

järgnevalt: 10.03.2018 täielikult tasumata intress summas 27,25 eurot; 10.04.2018 täielikult

2-20-110475

tasumata intress summas 29,01 eurot; 10.05.2018 täielikult tasumata intress summas 27,01

eurot.

4. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.1, kui kostja ei tasu makseid nõuetekohaselt

tähtpäevaks, kohustub kostja tasuma viivist tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud

kalendripäeva eest intressiga võrdses määras. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud

viivise vastavalt lepingujärgsele intressimäärale alates viimasele tasumisele 11.11.2019

järgnevast kalendripäevast 12.11.2019 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 26.05.2020

valemi abil: põhivõlgnevus (533,22) x viivitatud päevade arv (197) x lepingujärgne

intressimäär (39,98%) tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue

summas 114,83 eurot.

5. Placet Group OÜ loovutas oma nõude kostja vastu 29.05.2018 hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid. Hageja on edastanud kostjale kirja, millelt nähtub, et Julianus Inkasso OÜ ja

hageja vahel sõlmitud lepingu alusel on hageja volitanud Julianus Inkasso OÜ-d esindama

ennast varalise nõude sissenõudmisel. Seega on väär kostja seisukoht, et nõude omanik on

Julianus Inkasso OÜ.

Kostja vastuväited

6. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et nõude

omandas Julianus Inkasso OÜ, mitte hageja. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on asjaga

seotud hageja, sest maksed on tehtud Julianus Inkasso OÜ kontole ja ka maksegraafik on

Julianuse Inkasso oma. Kostjale ei ole edastatud ühtegi kirja selle kohta, et nõudega tegeleb

hageja.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 533,22 eurot, intressi 83,27 eurot ja

26.05.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 22,98 eurot ning viivise VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 533,22 eurot alates 27.05.2020 kuni kohustuse kohase

täitmiseni.

8. Pooled ei vaidle, et kostja sõlmis Placet Grupp OÜ-ga 19.10.2017 krediidikonto lepingu nr

KK3197093, mille alusel sai kostja laenu summas 1000 eurot. Samuti ei vaidle pooled selle üle,

et Placet Group OÜ ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 25.05.2018 seisuga.

9. Hageja on arvestanud kostja poolt tasutud summadega ning kostjal on tasumata

põhivõlgnevus summas 533,22 eurot. Samuti on põhjendatud hageja poolt nõutav intress.

10. Hageja poolt nõutava viivise määr 39,98% aastas on ebamõistlikult suur ning see tuleb

VÕS § 6 alusel lähtuvalt hea usu põhimõttest kohaldamata jätta. Lähtudes Riigikohtu

seisukohast asjas nr 3-2-1-25-16 on antud juhul on hagejal õigus kostjalt nõuda viivist

kolmekordses seadusjärgses viivisemääras. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus kostjalt

nõuda perioodil 12.11.2019-26.05.2020 (197 päeva) viivist põhivõlgnevuselt 533,22

viivisemääraga 24% (3x8) aastas, mis on 22,98 eurot.

11. Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, kuna hageja on teadlikult esitanud

viivisenõude määras, mis on tühine, ning seega on hageja eelduslikult pidanud arvestama

võimalusega, et hagi jääb osaliselt rahuldamata ning hageja menetluskulud hüvitamata. Kohus

2-20-110475

võttis arvesse, et hagejale kui inkassofirmale ning sagedasele kohtusse pöördujale on

kahtlemata teada Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-118-16 sisu, milles tühise viivisemäära küsimust

on käsitletud.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus osaliselt hagi rahuldamata jättis ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise

väiksemas ulatuses ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palub teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav viivis hagis nõutud ulatuseni ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

13. Asudes seisukohale, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele, on kohus oluliselt

rikkunud menetlusõiguse normi, jättes hageja poolt esitatud osade väidete osas üldse seisukoha

võtmata. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja on nõudnud viivist ebamõistlikus

ulatuses. Hageja on hagiavalduses nõudnud viivist seaduses sätestatud määras. Hageja on

õigustatud viivist nõudma VÕS § 113 lg1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära

alusel, nagu oli laenulepingus kokku lepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku

lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks

lepinguline intressimäär. Sellist seisukohta on väljendanud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-

08. 14. Käesolevas asjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2016

kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määruses väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks

mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Nimetatud asjas oli

tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud

intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras.

15. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu VÕS 113 lg 1 ja VÕS

§ 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on

krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär.

Vastupidisel juhul on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral

soodsam intressimäär.

16. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi ongi sõnaselgelt lubatud selline viivisemäär, mis on

kõrgem kui seadusjärgne viivis. Seejuures ei ole seadusandja pidanud vajalikuks viivisemäära

n-ö mõistlikkuse tagamiseks ühegi täiendava kriteeriumi sätestamist peale lepingus

kokkulepitud intressimääraga võrdlemise.

17. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-52-11 märkinud, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul

õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel. Viivise vähendamise aluseks peab tulenevalt

VÕS-i regulatsiooni loogikast olema võlgniku vastav taotlus, mitte kohtu etteulatuv hinnang.

Puudub vaidlus, et antud juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise

summa vähendamist.

18. Maakohus rikkus oluliselt tagaseljaotsuse tegemist reguleerivaid norme, kui piiras viivise

suurust ja jättes menetluskulud poolte endi kanda. Kohus võib hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses.

2-20-110475

19. Maakohus

on

rikkunud

kohtuotsuse

tegemisel

menetlusõiguse

norme,

jättes

menetluskulud poolte endi kanda. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hageja on õiguslikult ja põhjendatult nõudnud kostjalt võlga sh viivist.

Vastustaja seisukoht

20. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistada 22,98 eurot ületava viivise välja mõistmata jätmise osas ja teha

uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult, mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt

viivis 91,85 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus

sõnastuses.

22. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldas. Seega on maakohtu

otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 533,22 eurot, intressi 83,27 eurot ja viivise 22,98 eurot.

23. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse norme, kui leidis, et viivise määr 39,98% aastas on ebamõistlikult

suur ning see tuleb VÕS § 6 alusel lähtuvalt hea usu põhimõttest jätta kohaldamata.

Viivisenõude lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Kui pooled on kokku

leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut. Kostja on

laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 39,98% aastas.

Laenulepingu üldtingimuste punkti 7.1 kohaselt arvestatakse viivist VÕS § 113 lõike 1

kolmandas lauses nimetatud intressimäärast lähtuvalt ja/või kui muutuvad muud viivisemäära

reguleerivad seaduse sätted, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist seaduses

lubatud maksimaalses määras. Tarbijakrediidilepingute puhul on VÕS-is ette nähtud tarbija

kaitseks erinorm viivisemäära osas. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt

võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise

määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on

sätestatud VÕS § 113 lõikes 1. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause viide VÕS § 113 lõikele 1

hõlmab ka VÕS § 113 lõike 1 kolmandat lauset (vt ka Riigikohtu 14.01.2009 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-08, p 12 ja 15.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16), mis sätestab, et

kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse

viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega võib tarbijakrediidilepingu puhul

nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et praegusel juhul ei kohaldu Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 märgitud

seisukohad, kuivõrd viidatud asjas ei olnud tegemist krediidilepinguga ning puudus kokkulepe

intressimäära kohta.

24. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks

tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult

olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui

2-20-110475

kuus korda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-186-13, punkt 22). Arvestades, et nimetatud määr oli

lepingu sõlmimise ajal 18,81% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273) ning kostja

sõlmitud lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr 49% aastas (hagiavalduse lisa 1), ei ole alust

pidada krediidilepingut tühiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 1 alusel.

Seega on tegemist kehtiva kokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda.

VÕS § 415 lõike 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka

lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis,

kui oleks lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda

lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam viivise määr (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 27.10.2020 otsust tsiviilasjas nr 2-20-112190, p 15).

25. Ringkonnakohus nõustub samuti hagejaga, et olukorras, kus hageja nõuab viivist kehtiva

intressimäära järgi, on kohtul VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel on õigus viivist vähendada

üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu 20.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19).

Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud.

26. Asjakohatud on hageja apellatsioonkaebuse väited seoses tagaseljaotsusega, kuna

käesolevas asjas tehtud maakohtu otsus ei ole tagaseljaotsus.

27. Põhjusel, et ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas ise

uue otsuse, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust.

Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud jätta hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

28. Praegusel juhul ei ole maakohus hageja menetluskulusid kindlaks määranud. Seega ei

määra, lähtudes Riigikohtu poolt 20. aprilli 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 p-s 21

TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 osas antud tõlgendusest, hageja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka

ringkonnakohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

29. Ringkonnakohus märgib, et hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu nõutavast

suuremas ulatuses. Vastavalt apellatsioonkaebuse hinnale on nõutavaks riigilõivu suuruseks 75

eurot, kuid hageja tasus 125 eurot. Seega on 50 eurot liigselt tasutud ja hagejal on õigus TsMS

§ 150 lg 1 p 1 alusel esitada ringkonnakohtule taotlus selle tagastamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav