2-20-10647/62 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

16. aprill 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-10647

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2020/4926

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 25. novembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

425 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Marko Jaani

Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja CC

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil (menetluskonverents) 29. märtsil 2021,

millel osalesid poolte esindajad ja hageja

RESOLUTSIOON

1. Muuta tsiviilasja hinda ning määrata selleks maakohtus 1750 eurot ja ringkonna-

kohtus 425 eurot.

2. Harju Maakohtu 25. novembri 2020 otsuse resolutsioon jätta muutmata, arvestades

lisaks käesoleva otsuse põhjendava osa punkti 8.3 alapunktide põhjendusega.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda ja ringkonnakohtus hageja

kanda.

5. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (5)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja, isa) esitas 23. juulil 2020 Harju Maakohtule hagi YY (kostja, laps) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2020/4926.

Täitedokument on jõustunud Harju Maakohtu 17. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-

494, millega kinnitati poolte kompromiss elatise tasumise kohta. Kompromissi järgi pidi hageja

maksma kostja ülalpidamiseks CC (ema) pangakontole igakuiselt 10. kuupäevaks

miinimumelatise summa, v.a juulikuus.

Täitmisavalduse järgi nõutakse hagejalt võlga ajavahemiku eest 1. jaanuar 2019 –

17. juuni 2020 summas 1750 eurot. Nõudesumma kujunes järgmiselt:

-

kompromissi järgi arvutatud elatis kõnealuse 1,5 aasta eest on 4722 eurot (= 11 × 270

+ 6 × 292) ja hageja maksis elatisena 2600 eurot;

-

laps elas 1. mai 2020 – 15. juuni 2020 hageja juures, mistõttu hagejal pole elatise

maksmise kohustust maikuu eest tervikuna (292 eurot) ja juuni eest osaliselt (80 eurot);

-

sundtäita soovitakse määrust summas 1750 eurot (= 4722 – 2600 – 292 – 80).

Hageja leiab, et ta on tegelikult elatise maksmise kohustuse täitnud:

-

esiteks elas laps osa aega tema juures ja selle eest pole elatise maksmise kohustust

emale, sest isa täitis vahetult lapse ülalpidamise kohustust. Selline aeg oli 2019. aastal

vähemalt 2,5 kuud ja 2020. aastal lisaks eespool märgitud 1,5 kuule veel ka sellele

eelnenud 2 kuud. Täitmisavalduses on 2020. aasta juuni eest ekslikult arvestatud maha

ainult 80 eurot, tegelikult tuleb lugeda vahetult täidetuks vahetu ülalpidamise andmine

poole kuu eest ehk pool miinimumelatise summast;

-

teiseks tegi hageja 2019. aasta kevadel ja suvel viis ülekannet kokku summas

800 eurot, mille selgituses on küll viide treeninglaagrile, aga mis olid mõeldud

elatiseks. Sellega nõustus ka ema, sest enne kohtutäituri poole pöördumist saadetud

e-kirjas luges ema need maksed elatise kohustuse täitmiseks.

2. Kostja vaidles ema vahendusel hagile vastu. Laps elab jätkuvalt ema juures. Mõni päev isa

juures olemist ei tähenda seal elamist ega ülalpidamiskohustuse vahetut täitmist. Viis ülekannet

kogusummas 800 eurot tehti selgitusega „trennilaager“, aga elatise kandis hageja üle

kompromissis kokku lepitud selgitusega „elatusraha“. Vanematel oli eraldi kokkulepe laagri

kulu kohta. Lisaks märkis kostja, et hageja ei ole elatist tasunud korrapäraselt ega tähtaegselt.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 25. novembri 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja

tunnistas sundtäitmise lubamatuks summas 1325 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte

endi kanda, mistõttu polnud neid vaja rahaliselt kindlaks määrata. Ühtlasi otsustas maakohus,

et sama kuupäeva määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kehtib kuni otsuse jõustumiseni.

3.1. Maakohus tuvastas elatise maksmise kompromissi kinnitava kohtumääruse kui

täitedokumendi ja kontrollis, et selle järgi tulnuks täitmisavalduses märgitud ajavahemikul

tasuda elatist 4722 eurot. Pooled ei vaidle, et 2600 eurot on elatist ka makstud, st tasumata on

nende summade vahe 2122 eurot.

3.2. Vaidlustamata asjaoludel elas laps isa juures 2020. aasta mai ja pool juunit. Erinevalt

täitmisavaldusest on põhjendatud lugeda selle aja eest elatise maksmise kohustus tervikuna

täidetuks, st juunis 80 euro asemel summas 146 eurot (= 292 : 2).

3 (5)

3.3. Lisaks tuvastas maakohus, et laps elas isa juures ka 2019. aasta 2,5 kuud, st elatise võlast

tuleb arvestada maha 675 eurot (= 2,5 × 270), samuti 2020. aasta märtsi ja aprilli, mistõttu

võlast tuleb täiendavalt arvestada maha 584 eurot (= 2 × 292). Järelikult on täitmata kohustus

425 eurot (= 2122 – 292 – 146 – 675 – 584).

3.4. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et 800 eurot on makstud elatisena. Elatise maksmise

kohustust ei saa lugeda täidetuks vanemate omavaheliste arvelduste raames, kui pole üheselt

selge, et arveldused toimusid just elatise maksmise eesmärgil. Elatise maksmiseks kohustatud

vanem peab perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg-te 1 ja 4 järgi üldjuhul täitma ülalpidamise

kohustuse igakuiste maksetena. Muul viisil ülalpidamise andmine on erandlik. Kirjeldatud

piirangu eesmärk on lastele regulaarse ja stabiilse ülalpidamise tagamine. Hageja ei saa elatise

maksmise kohustuse täitmisel arvestada rahaga, mis kulub huvitegevusele või taskurahaks.

Seda ei muuda hageja väide, et vanemate kokkuleppel tulnuks tenniselaagri eest tasumine

arvesse võtta elatises. Kostja eitab sellist kokkulepet ja väite kohta puuduvad muud tõendid

peale hageja seletuse. Täitmisdokumendis kajastatud kompromissis on üheselt kokku lepitud,

et elatis tuleb kanda ema pangakontole selgitusega „YY elatis“. Ka seetõttu ei pea kohus

võimalikuks hageja elatise maksmise kohustuse täitmisel arvesse võtta makseid selgitusega

„YY treeninglaager“ ja „YY treeninglaageri ja taskuraha“.

3.5. Kokkuvõtvalt rahuldas maaohus hagi osaliselt, st tunnistas sundtäitmise lubatuks

425 eurot ületavas osas ehk summas 1325 eurot (= 1750 – 425). Maakohus selgitas, et see ei

mõjuta sama täitedokumendi alusel elatise maksmise kohustust muu aja eest kui täitmis-

avalduses märgitud ajavahemik.

3.6. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel.

Ta võttis arvesse hagi osalist rahuldamist ja asjaolu, et kostja on alaealine laps. Sisuline vaidlus

oli vanemate vahel, kellel oleks mõistlik ja lapse huve arvestav lahendada asi kokkuleppel.

3.7. Maakohus märkis otsuses, et tsiviilasja hind on 3500 eurot.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

jäi rahuldamata, ja hagi tervikuna rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

esiteks jättis maakohus ekslikult 800 eurot arvestamata elatise makseteks. Vanematel

oli kokkulepe, et see summa on osa elatisest ja see on tõendatud hageja vande alla antud

seletusega. Ema käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, sest algselt ta möönis

sellist kokkulepet ega märkinud 21. mai 2020 e-kirjas, et selles summas on elatise võlg,

-

teiseks tulnuks menetluskulud igal juhul jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise

ulatusega, st vähemalt 76% neist pidi jääma kostja kanda.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab TsMS § 657

lg 1 p 2¹ alusel selle põhjendusi ja muudab TsMS § 137 lg 1¹ alusel asja hinda maakohtus.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitas asinult hageja. Seega on vaidlustatud

otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, millega sundtäitmine 1325 euro

saamiseks tunnistati lubamatuks. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS

§ 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda

maakohtu tuvastatud asjaoludest täitedokumendi ja täitmisavalduse ulatuse kohta.

4 (5)

8. Poolte sisuline vaidlus ringkonnakohtus on piiratud küsimusega, kas viiest ülekandest

kogusummas 800 eurot vähemalt 425 eurot saab lugeda elatise maksmise kohustuse täitmiseks.

8.1. Pooled ei vaidle, et hageja tegi emale järgmised ülekanded:

-

22. aprillil 2019 summas 300 eurot selgitusega „YY treeninglaager“;

-

3. mail 2019 summas 100 eurot selgitusega „YY treeninglaager“;

-

13. mail 2019 summas 150 eurot selgitusega „YY treeninglaager“;

-

25. juunil 2019 summas 150 eurot selgitusega „YY treeninglaager“;

-

1. juulil 2019 summas 100 eurot selgitusega „YY treeninglaager ja ta sku raha“.

8.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelmises alapunktis 8.1 loetletud ülekannetega

ei täitnud hageja elatise maksmise kohustust, mis tulenes täitedokumendist. Maakohus

põhjendas õigesti, et PKS § 100 lg-te 1 ja 4 järgi saab eeldada ülalpidamise kohustuse täitmist

igakuiste maksetena, mis vastab ka täitedokumendis kajastatud kompromissi sisule. See on

kooskõlas kohtus elatise väljamõistmise eesmärkidega: lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt nt Riigikohtu

16. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 17 esimene lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Kompromissimääruse täitmisel tuleb lähtuda samadest eesmärkidest.

8.3. Ühtlasi lähtus maakohus õigesti sellest, et kompromissis leppisid pooled mh kokku,

milline selgitust tuleb märkida kokkuleppe täitmiseks tehtavatele maksetele. Seetõttu saab

üksnes elatisele viitavate selgitustega maksete puhul eeldada sooristust kõnealuse kohustuse

katteks. Vastuseks kaebuse väidetele ja maakohtu põhjenduste täienduseks märgib

ringkonnakohus järgmist.

8.3.1. Lapse ülalpidamiseks temaga koos elavale vanemale igakuise elatise ülekandmise ja

muude ülalpidamiskohustuste täitmise hindamisel kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) § 1

lg 1 kaudu sama seaduse § 88 sätteid. VÕS § 88 lg 1 järgi on võlgnikul üldjuhul võimalik

esimesena määrata, millise kohustuse ta täidab. Käesoleval juhul tuleb ülekannete selgitusi

käsitleda hageja tahteavaldustena ja tõlgendada neid vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 75 lg-le 1.

8.3.2. TsÜS § 75 lg 1 esimese lause kohaldamiseks pidi hageja tooma esile ja vaidluse korral

tõendama, kas kostja või vähemalt ema teadis või pidi teadma hageja tahet täita just

kompromissimäärusest tulenevat kohustust. Seda hageja esile ei toonud ega vande all ka ei

seletanud (dtl 220–221).

8.3.3. Kuna vastav teadmine ei ole esile toodud või tõendatud, siis kohaldub TsÜS § 75 lg 1

teine lause, mille järgi tuleb lähtuda sellest, kuidas tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik

avaldust samadel asjaoludel mõistma pidi. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlusaluste

ülekannete selgitusest üheselt mõistetav, et need olid sihtotstarbelised maksed treeninglaagriks

ja taskurahaks.

8.3.4. Eelnevat kinnitab maksete tegemise aeg ja nende summade erinevus kompromissis

kokku lepitud igakuise elatise summast. Maakohus tuvastas hageja esile toodud asjaolu, et laps

elas 2019. aasta aprilli, mai ja pool juunit hageja juures. Seda hageja ei vaidlustanud. Eluliselt

pole usutav, et hageja tasus samal ajal elatist, märkides just sel ajal maksekorralduse selgituse

tavalisest erineva.

8.3.5. Eelnevast erinevat järeldust ei võimalda teha ema 21. mai 2020 e-kiri hageja

lepingulisele esindajale (dtl 48). Viidatud kirjast ei nähtu tahe avaldada, millised 2019. aasta

maksed loetakse kompromissimäärusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Ema märkis, et ta

vaatas väljavõtet kiiruga. Samas ei käsitlenud kiri üldse maksete jagunemist erinevate

kohustuste vahel, vaid kirjeldas peamiselt isa käitumisprobleeme.

5 (5)

8.4. Võttes arvesse eespool p-s 8.2 nimetatud perioodiliste elatismaksete eesmärke, ei kata

treeninglaagri kulu ega lapse taskuraha neid kulutusi, mida lapsega koos elav vanem peab kogu

aeg tegema. Elatise maksmise kohustuse kohase täitmise üks tunnus on see, et kohustus

täidetakse last kasvatava vanema poolt heaks kiidetud viisil ja tingimustel (vrd Riigikohtu

16. jaanuari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12, p 11 teine lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Käesoleval juhul pole tõendatud, et ema oleks nõustunud eespool p-s 8.1 loetletud

maksete arvelt lugema täidetuks kompromissimääruses kirjeldatud kohustuse. Kostja ega ema

erinev arusaam isa maksetest ja nende otstarbest ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, vaid

lähtub lapse huvidest.

8.5. Kokkuvõttes jäi sundtäitmine 425 euro ulatuses õigesti lubamatuks tunnistamata, sest

eespool p-s 8.1 loetletud maksetega ei täitnud hageja täitedokumendis kajastatud ja sundkorras

täidetavat kohustust. Kaebuse esimene väide pole põhjendatud.

9. Samuti pole põhjendatud kaebuse teine väide menetluskulude jaotuse kohta. Selles osas

nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega.

9.1. TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel teeb kohus kaalutlusotsuse, millesse kõrgema astme kohus

sekkub vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu 4. detsembri 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18; 7. oktoobri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359, p 14).

9.2. Maakohus põhjendas piisavalt ja kohaselt, miks tuleb käesolevas asjas jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Siinjuures võttis ta õigesti arvesse, et kostja on laps, kelle

ülalpidamise üle vaidlevad tegelikult tema vanemad. Sellises vaidluses oleks teise

menetlusosalise kulude lapse kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane.

9.3. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS

§ 173 lg 1 teise lause järgi märgib kohus resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

9.4. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja, mistõttu pole vaja ringkonnakohtu

menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

10. Tsiviilasja hind maakohtus ja apellatsioonkaebuse esitamisel on määratud ekslikult ning

seda tuleb muuta.

10.1. TsMS § 132 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks. TsMS § 132 lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise

nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot, aga § 132 lg 2 võimaldab sellest kõrvale kalduda,

arvestades kõiki asjaolusid, mh asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja

sissetulekut. TsMS § 132 lg 5 teise lause järgi ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi hinna määramisel TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb võtta arvesse hageja

rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks

tunnistamist taotletakse (Riigikohtu 17. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362, p 17.1).

10.2. Hageja palus hagiavalduses tunnistada lubamatuks sundtäitmise summas 1750 eurot.

Seega oli hagi hind eelmises p-s 10.1 märgitud kaalutlustel 1750 eurot. TsMS § 137 lg 1¹ alusel

muudab ringkonnakohus asja hinda maakohtus.

10.3. TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis

esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas,

millega hagi jäi 425 euro osas rahuldamata. Järelikult on asja hind ringkonnakohtus 425 eurot.

10.4. Ringkonnakohus selgitas istungil hagejale õigust esitada taotlus enamtasutud riigilõivu

tagastamiseks. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, mil

riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)