2-12-33819/108 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-12-33819

Kohtuasi

XX kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. aprilli 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX 15. aprilli 2020. a määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Kaili-Helina Kolts

Puudutatud isikud (võlausaldajad) Julianus Inkasso OÜ;

Bigbank AS; Swedbank AS; Aktsiaselts Lowell Eesti;

osaühing DOMINUS INKASSO; PLACET GROUP OÜ;

PharmaInvest OÜ; Eesti Energia Aktsiaselts; Aktsiaselts

Intrum Estonia

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 1. aprilli 2020. a määrus ja teha asjas uus määrus,

millega:

1.1. Rahuldada XX kohustustest vabastamise taotlus.

1.2. Vabastada XX 8. novembril 2012 väljakuulutatud pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest. Kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult

tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise

kohustused.

1.3. Vabastada XX usaldusisiku kohustustest.

1.4. Lõpetada XX kohustustest vabastamise menetlus.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

4. Avaldada teade XX kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

2-12-33819

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja menetluse käik

1. XX (võlgnik) esitas 28. augustil 2012 Harju Maakohtule avalduse, milles palus välja

kuulutada enda pankroti ja vabastada end pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Harju Maakohus kuulutas 8. novembri 2012. a määrusega välja võlgniku pankroti ning lõpetas

21. jaanuari 2014. a määrusega pankrotimenetluse selle raugemise tõttu, algatas võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse ja kohustas YY täitma usaldusisiku kohustusi. Harju

Maakohus vabastas 15. juuni 2015. a määrusega YY usaldusisiku kohustustest tema surma tõttu

ning kohustas võlgnikku täitma usaldusisiku ülesandeid.

2. Võlgnik esitas 1. aprillil 2019 taotluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamiseks.

Taotluse kohaselt on võlgadest vabastamise menetlus kestnud seitse aastat. Võlgnik tegeles

mõistlikult tulutoova tegevusega, tema töötasu oli keskmiselt 650 eurot kuus, kuid tema

püsikulud olid suuremad ning võlgnikul ei jätkunud raha, et võlausaldajatele väljamakseid teha.

Võlgnik on olnud kohtule alati kättesaadav ning jaganud kohtuga avameelselt tegevuste

aruannet.

3. Võlausaldajad PLACET GROUP OÜ, Eesti Energia Aktsiaselts, Bigbank AS ja Danske

Bank A/S Eesti filiaal vaidlesid taotlusele vastu.

3.1. PLACET GROUP OÜ vastuse kohaselt ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele ühtegi

väljamakset. Võlgniku 2018. a arvelduskonto väljavõttelt ei paista, et võlgnikul on

majanduslikult raske. Arvelduskonto järgi saab ta tasu kahelt tööandjalt. Järelikult on võlgnik

esitanud aruandes ka valeandmeid. 2018. a arvelduskonto väljavõtte kohaselt oli võlgniku

aastane sissetulek 9720 eurot 94 senti, mis teeb ühes kuus keskmiselt 810 eurot 7 senti. Võlgnik

käis perioodil 7.–10. mai 2018. a Ukrainas ja võttis seal kolme päeva jooksul arvelduskontolt

välja raha 815 eurot 80 senti. Võlgnik võttis 2018. a arvelduskontolt välja raha kokku

3565 eurot 80 senti.

3.2. Eesti Energia Aktsiaseltsi vastuse kohaselt ei ole võlgnik alates menetluse algatamisest

teinud ühtegi väljamakset, mistõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata.

3.3. Bigbank AS vastuse kohaselt ei ole võlgnik teinud ühtegi väljamakset. Võlgniku

vabastamine riivab oluliselt võlausaldajate õigusi. Võlgniku aruanne on puudulik ning ei ole

kooskõlas tema arvelduskonto väljavõttega. Võlgnik on aruandes märkinud, et ta teenis 2018.

aastal 650 eurot kuus, ning et tal ei olnud ühtegi teist sissetulekuallikat. Võlgniku arvelduskonto

väljavõtte kohaselt oli aga tema sissetulek 810 eurot kuus. Lisaks ei ole selge, millised on

võlgniku kulud ühes kuus. Aruande järgi maksab võlgnik üüri 475 eurot kuus ning

2-12-33819

kommunaalkulusid 200 eurot kuus. Arvelduskonto väljavõtte järgi on võlgniku üüritasu iga kuu

erinev ning jääb keskmiselt alla 411 euro, sealjuures ei nähtu, et võlgnik maksab

kommunaalkulusid. Võlgnikku aitab tema tütar, kuid on arusaamatu, millises ulatuses.

Arvestades seda, et võlgnik võtab järjepidevalt raha arvelduskontolt välja ning tema

arvelduskontolt nähtuvad kulud ei kattu tema aruandes väljatoodud kuludega, võib järeldada,

et võlgniku andmeid ei ole täpsed.

3.4. Danske Bank A/S Eesti filiaal vastuse kohaselt ei ole võlgnik enda kohustusi

nõuetekohaselt täitnud ning on jätnud võlausaldajatele väljamaksed olulises ulatuses tegemata.

Perioodil 2014. a kuni 2019. a on võlgnik jätnud endale vähemalt 5383 eurot 58 senti, mille

võlgnik oleks seaduse järgi pidanud maksma võlausaldajatele.

4. Kohus korraldas 11. juunil 2019 istungi. Võlgnik palus istungil pikendada menetlust kahe

aasta võrra, mille jooksul püüab võlgnik nõudeid täita.

5. Võlgnik esitas 18. juunil 2019 maakohtule täiendava seisukoha ning palus pikendada

menetlust ja määrata võlgnikule täiendav tähtaeg, pärast mille möödumist vaadatakse

kohustustest vabastamise taotlus uuesti läbi.

Taotluse kohaselt on võlgniku võlgadest vabastamise menetlus kestnud viis aastat. Võlgnik on

tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, tema ametlik töötasu on olnud keskmiselt 650 eurot

kuus. Võlgniku püsikulud on ületanud tema tulusid, mistõttu ei ole võlgnikul jätkunud raha

võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks. Võlgnik käis hambaravil Ukrainas ning tal kulus seal

4292 eurot. Võlgniku võlga aitas tasuda ka võlgniku tütar, kes maksis Swedbank AS-ile

300 eurot. Võlgnik tasus ise enda üüri ja kommunaalarved kokku 7117 eurot 21 senti. Mitte

keegi ei ole võlgnikule selgitanud, kuidas tuleb käituda pankrotimenetluse ajal. Võlausaldajad

ei ole võlgnikule selgitanud, mida ta peab tegema ja mida ta ei tohi teha. Mitte ükski

võlausaldaja ei ole esitanud kohtule taotlust kontrollida, kas võlgnik täidab oma kohustusi. Ka

pankrotihaldur ei ole võlgnikule selgitanud, kuidas tuleb pankrotimenetluse ajal tegutseda.

Võlgnik arvas valesti, et juhul, kui ta on pankrotis ja käib tööl ning saab tasu, millest ei jätku

enda võlgade tasumiseks, siis tal õnnestub ülejäänud võlgadest tulevikus vabaks saada.

Võlgniku käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele.

6. PLACET GROUP OÜ ja Swedbank AS palusid jätta võlgniku 18. juuni 2019. a taotluse

rahuldamata. Lisaks palus Swedbank AS lõpetada menetluse ja jätta võlgnik kohustustest

vabastamata. Swedbank AS-i seisukoha järgi ei ole võlgnik enda kohustusi nõuetekohaselt

täitnud. Võlgnik on aastate jooksul jätnud võlausaldajatele märkimisväärse summa välja

maksmata, vabandades seda teadmiste puudumisega. Mitteteadmine ei vabasta võlgnikku

kohustuste täitmisest. Võlgnikul on menetluse ajal olnud võimalus pöörduda küsimuste või

ebaselguse korral kohtu või ka võlausaldajate poole, võlgnik ei ole seda teinud. Võlgnik on

käitunud vähemalt raskelt hooletult.

7. Võlgnik esitas 26. märtsil 2020 Harju Maakohtule uuesti taotluse enda kohustustest

vabastamiseks.

Taotluse kohaselt on võlgnik esitanud kohtule igal aastal kõik nõutavad aruanded ja

dokumendid. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on tänaseks kestnud kuus aastat ja

kaks kuud. Võlgnik on tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik on pikaajaliselt

töötanud klienditeenindajana I OÜ-s ning mõned kuud G OÜ-s. Võlgnik on olnud töötu.

Võlgnik hakkas 9. detsembril 2019 tööle Aktsiaseltsis L. Tema töötasu on praeguse menetluse

vältel jäänud vahemikku 600–700 eurot kuus. Võlgniku ülalpidamisel on olnud kuni 29.

2-12-33819

augustini 2018 kaks alaealist last ning alates sellest kuupäevast üks alaealine laps. Võlgnik on

töötanud ametlikult, ei ole varjanud saadud tulusid ega oma isiklikku vara. Võlgnik on teinud

kõik enda sissetulekute suurendamiseks, kuid see ei ole õnnestunud põhjusel, et tema

konkurentsivõime tööturul on alla keskmise. Võlgniku tütar aitab võlgnikul kanda

elamiskulusid ning teisi ettenägematuid kulusid. Võlgnik maksab ise enda üüritud korteri eest

üüri ja kommunaalkulusid, samuti kannab elementaarseid eluks vajalikke kulusid söögile,

tervishoiule, transpordile, riietele jms.

Võlgnik ei ole süüliselt rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi ega kahjustanud

võlausaldajate huve.

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Harju Maakohus jättis 1. aprilli 2020. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamata ja

lõpetas kohustustest vabastamise menetluse.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt süüliselt

rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Kohus selgitas võlgnikule PankrS § 173 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi.

Kohus on tuvastanud ning võlgnik on kinnitanud, et võlgnik on kohustustest vabastamise

menetluse vältel tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik on pikaajaliselt töötanud

klienditeenindajana I OÜ-s ning mõned kuud G OÜ-s (kuni 1. juulini 2019), kuni ta töö kaotas.

Alates 9. detsembrist 2019 hakkas võlgnik tööle Aktsiaseltsis L. Võlgniku ülalpidamisel on

olnud kuni 29. augustini 2018 kaks alaealist last ning alates sellest kuupäevast üks alaealine

laps. Võlgnik kinnitab, et ta on ametlikult töötanud, ei ole varjanud saadud tulusid ega oma

isiklikku vara. Võlgnik on teinud kõik oma sissetulekute suurendamiseks, kuid see ei ole

õnnestunud põhjusel, et tema konkurentsivõime tööturul on alla keskmise.

Kohustus tegeleda tulutoova tegevusega ei tähenda mitte seda, et võlgnik teenib mõistlikku

sissetulekut enda ja oma pere jaoks, vaid et ta maksab võlausaldajatele nii palju, kui ta suudab.

Võlgnik ei ole võlausaldajatele ühtegi makset teinud, v.a 300 eurot Swedbank AS-ile, mille

maksis võlgniku tütar. Võlgnik on väitnud, et tal ei ole jätkunud raha võlausaldajatele maksete

tegemiseks. Samas nähtub võlgniku arvelduskonto väljavõtetest, et ta on perioodiliselt raha

palgapäevadel arvelduskontolt välja võtnud ning maksnud vähemalt 3897 eurot (võlgniku enda

arvutuste järgi 4292 eurot) hambaravi eest Ukrainas.

Võlgnik on jätnud võlausaldajatele välja maksmata vähemalt 5383 eurot 58 senti. Kuna võlgnik

täitis ise usaldusisiku kohustusi, siis iga kuu suurema summa enda tarbeks jätmine, kui talle

seaduse alusel oli ette nähtud, saab olla üksnes tahtlik ja süüline tegevus. Kuna võlgnik on

tekitanud võlausaldajatele rahalise kahju vähemalt 5383 euro 58 sendi ulatuses, siis on selge, et

võlausaldajate huve on suures ulatuses kahjustatud. Võlgnik arvas ekslikult, et kui tema suhtes

on pankrot välja kuulutatud ja ta käib tööl ning saab tasu, millest ei jätku võla tasumiseks, siis

tal õnnestub võlast tulevikus vabaks saada. Võlgnik arvab pahatahtlikult, et võlausaldajad või

pankrotihaldur oleksid pidanud talle teada andma, et ta peab oma kohustusi täitma.

Võlgnik ei ole põhistanud kohustuste rikkumise vabandatavust. Võlgnik ei ole kohustustest

vabastamise menetluse vältel andnud endast parimat, et rahuldada võlausaldajate nõudeid ning

on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata. Kohustustest vabastamise aluspõhimõtete kohaselt

tuleb võlgnikule anda võimalus oma varasemad ebaõnnestumised krediidisuhetes heastada,

2-12-33819

kuid sealjuures tuleb silmas pidada, et kohustustest vabastamise menetlus peab võlgniku suhtes

olema distsiplineeriv.

Määruskaebus

9. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue

määruse, millega rahuldada võlgniku taotlus.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole võlgnik süüliselt kohustusi rikkunud. Võlgniku töötasu

ei ole olnud piisavalt suur, et võlausaldajatele väljamakseid teha. Võlgniku töötasu on jäänud

vahemikku 650–700 eurot. Võlgnik on olnud töötu ja ta kasvatab alaealist last. Kuni

29. augustini 2018 pidas võlgnik ülal kahte alaealist last. Võlgnik selgitas kohtule, et hambaravi

eest maksis tema tütar. Võlgnik töötas ametlikult ning ei varjanud oma tulu. Võlgnik kõneleb

vene keelt ja tema võimalused tasuvama töö leidmiseks on piiratud. Võlgnik on kohtuga

pidevalt suhelnud.

Võlgnik esitas maakohtule kaks taotlust täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. Kohus ei

lahendanud esimest taotlust ning teise taotluse lahendamisel jättis võlgniku ära kuulamata.

Võlausaldajatele tehtava väljamakse suurust tuleks arvestada aastapõhiselt.

Menetlusosaliste seisukohad

10. Võlausaldajad PLACET GROUP OÜ, Aktsiaselts Intrum Estonia, Bigbank AS, Swedbank

AS ning Julianus Inkasso OÜ palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse

muutmata.

10.1. PLACET GROUP OÜ vastuse kohaselt nähtub võlgniku arvelduskonto väljavõttelt, et

võlgnik on raha järjepidevalt välja võtnud. Võlgnik ei ole võlausaldajatele teinud ühtegi

väljamakset. Hambaravi arve on välja antud 28. novembril 2018, kuid ka enne seda ei teinud

võlgnik ühtegi väljamakset. Võlgniku selgitus, et kui ta on pankrotis, siis ei pea ta väljamakseid

tegema, on arusaamatu. Samuti on otsitud põhjus, et võlgnik ei teadnud usaldusisiku kohustusi

ega osanud neid täita. Võlgnik on enda kohustustesse suhtunud kergemeelselt. Võlgnik ei ole

näidanud üles tahet teha väljamakseid.

10.2. Aktsiaselts Intrum Estonia vastuse kohaselt ei ole võlgnik täitnud enda kohustusi

nõuetekohaselt. Võlgnik on aastate jooksul jätnud märkimisväärse summa võlausaldajatele

maksmata. Kohus on võlgnikku juhendanud ning võlgnik ei ole küsimuste või ebaselguse korral

kohtu või võlausaldajate poole pöördunud, kuigi tal selline võimalus oli. Võlgnik on

järjepidevalt raha arvelduskontolt välja võtnud ning asjaolust, et võlgniku kulud erinevad

aruandes esitatust, annavad alust väita, et võlgniku esitatud andmed ei ole täpsed ning võlgnik

on esitanud asjas tähtsust omavate asjaolude osas valeinfot. Kuna võlgnik ei ole teinud

korrektselt väljamakseid, ei ole alust võlgnikku kohustustest vabastada. Võlgnik on käitunud

vähemalt raskelt hooletult.

10.3. Bigbank AS jäi enda varem esitatud seisukoha juurde.

10.4. Swedbank AS vastuse kohaselt ei ole võlgnik tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega.

Võlgnik ei ole enda kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Võlgnik on järjepidevalt raha välja

võtnud ning tema andmed ei ole täpsed. Kohus kuulas võlgniku ära, kohus ei pidanud võlgnikku

pärast teise taotluse esitamist uuesti ära kuulama. Asjaolust, et võlgnikul tuleb iga aasta esitada

2-12-33819

aruanne, ei saa järeldada, et väljamakseid tuleb arvestada aastapõhiselt. Väljamakseid võib teha

kord aastas, kuid väljamaksete suuruse arvutamisel tuleb lähtuda kuupõhisest arvestusest.

Menetluse edasine käik

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

12. Ringkonnakohus palus võlgnikul täpsustada määruskaebuses esitatud väidet, et võlgnik

pidas kuni 29. augustini 2018 ülal kahte alaealist last. Võlgnik selgitas 17. veebruaril 2021, et

võlgniku vanem laps (NN) jätkas keskhariduse omandamist H-s kuni 2018. a augustini.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 657

lg 1 p 2 alusel koosmõjus §-ga 659 tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue määruse,

millega rahuldab võlgniku võlgadest vabastamise taotluse.

14. Ringkonnakohus märgib esmalt, et võlgnik on esitanud kohtule oma kohustustest

vabastamise menetluse raames erinevaid taotlusi. Võlgnik taotles 1. aprillil 2019 enda

kohustustest vabastamist, 11. juuni 2019. a kohtuistungil kohustustest vabastamise menetluse

pikendamist kahe aasta võrra ning 26. märtsil 2020 taas enda kohustustest vabastamist.

Seejuures heidab võlgnik maakohtule ette seda, et maakohus ei ole teda viimase avalduse

lahendamiseks ära kuulanud. Kolleegium sellega ei nõustu.

Ringkonnakohus selgitab, et pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamisest, saab kohus võlgniku avalduse alusel võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse raames otsustada PankrS § 175 järgi nii võlgniku kohustusest

vabastamise või vabastamata jätmise, aga ka kohustustest vabastamise menetluse pikendamise

üle.

Praegusel juhul alustas maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetlust 21. jaanuaril

2014 ning võlgnik esitas 1. aprillil 2019, s.o pärast viie aasta möödumist kohustustest

vabastamise taotluse PankrS § 175 lg 1 tähenduses. Maakohus kuulas võlgniku 11. juunil 2019

ära. Asjaolu, et võlgnik pakkus kohtuistungil võimaliku lahendusena menetluse pikendamist, et

anda võlgnikule võimalus oma kohustusi täita, kuid jäi viimaks 26. märtsi 2020. a taotluses

selle juurde, et soovis võlgniku kohustustest vabastamist, ei anna alust järeldada, et maakohus

oleks pidanud 26. märtsi 2020. a taotluse saamisel võlgniku uuesti ära kuulama, sest sisuliselt

jäi võlgnik algselt esitatud taotluse juurde, mille raames oli maakohus võlgniku 11. juunil 2019

ära kuulanud. Samuti ei ole alust käsitada võlgniku taotlust uue iseseisva taotlusena, sest

samasisuline taotlus oli juba maakohtu menetluses lahendamisel. Seetõttu käsitab

ringkonnakohus võlgniku 26. märtsi 2020. a menetlusdokumenti taotluse täiendamisena ning

arvestab selles esitatud seisukohti asja lahendamisel.

15. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ekslikult, et võlgnik on PankrS § 175 lg 2 p 2

tähenduses süüliselt rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega

võlausaldajate huve.

Riigikohus on selgitanud, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise

võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemuses

võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks

2-12-33819

majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1

ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest

isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt Riigikohtu

kolleegiumi 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12; 4. mai 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Eelnevat arvestades tuleb kohtul hinnata seda, kas

võlgnik on raskelt süüliselt rikkunud enda PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi.

Kolleegiumi hinnangul on võlgnik küll praegusel juhul eksinud enda kohustuste täitmisel, kuid

võlgnikule ei saa siiski ette heita raskelt süülist käitumist.

16. Kolleegiumi hinnangul ei saa võlgnikule praegusel juhul ette heita PankrS § 173 lg-s 1

sätestatud kohustuse rikkumist. PankrS § 173 lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema

mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.

16.1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus kvalifitseeris ebaõigesti rikkumise aluseks oleva

kohustuse. Kui kohus tuvastab, et võlgnikul on olnud rohkem vara, kui ta seda välja on näidanud

ja deklareerinud, ning võlgnik on jätnud väljamaksed tegemata, saab võlgnikule ette heita vara

varjamist PankrS § 173 lg 2 tähenduses või seaduses sätestatud ulatuses väljamaksete tegemise

kohustuse rikkumist PankrS § 173 lg-te 3–6 tähenduses. Võlgnikule saab PankrS § 173 lg-s 1

sätestatud kohustuse rikkumist ette heita juhul, kui võlgnik ei tegele mõistlikult tulutoova

tegevusega või sellist tegevust otsinud, mh kui võlgnik on suuteline rohkem tulu teenima, kuid

ta põhjendamatult seda ei tee.

16.2. Edasi nähtub võlgniku esitatud aruannetest ning arvelduskonto väljavõtetest, et võlgnik

on tegelenud tulutoova tegevusega. Ta on töötanud I OÜ-s ja G OÜ-s ning teeninud tulu, mis

on reeglina ületanud, kuid mitte oluliselt, töötasu alammäära. Pärast töötuks jäämist suutis

võlgnik leida omale uue töö Aktsiaseltsis L. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et võlgnik on

põhjendamatult töötanud kohtadel, mis ei ole eriti kõrgelt tasustatud, ning et võlgnik oleks

võimeline leidma oluliselt tasuvamat tööd. Võlgnik on kohtule väitnud, et tema

konkurentsivõime on alla keskmise, sh põhjusel, et ta kõneleb vene keelt. Kohtu jaoks on

usutav, et eesti keele kirja- või kõnekeele oskamatus piirab võlgniku valikuid leida tasuvam

töö.

Ringkonnakohus möönab, et võlgnikul on menetluse ajal võimalik omandada või arendada

oskusi (sh keeleoskust), et suurendada konkurentsivõimet ja võimalusi leida tasuvam töö. Siiski

tuleks kohtul võlgnikule eelnevalt selgitada ja juhtida tema tähelepanu sellele, et tema tasu ei

ole piisav ning et tal tuleks nõuete rahuldamiseks leida tasuvam töö või välja uurida põhjused,

mis takistavad tal selle leidmist. Üksnes kohtu viide PankrS § 173 lg-le 1 ei ole piisav.

Füüsilisest isikust võlgnik ei pruugi selle kohustuse sisu piisavalt mõista ega hoomata, mida

täpselt tuleb tal võlgadest vabastamiseks teha. Maakohus ei ole praegusel juhul enne

lõpplahendi tegemist (k.a 11. juuni 2019. a istungil, vt II kd, tl 122) võlgnikule selgitanud, et

tal tuleks leida võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tulusam töö, ega välja selgitanud

põhjuseid, mis takistavad võlgnikul leida tasuvam töö. Seda arvestades ei ole põhjendatud heita

võlgadest vabastamise menetluse lõpus võlgnikule ette mõistlikult tulutoova tegevuse

kohustuse rikkumist ja jätta võlgnik seetõttu täitmata jäänud kohustustest vabastamata

olukorras, kus võlgnik on menetluse ajal töötanud ja oma sissetulekud avaldanud.

17. Kolleegiumi hinnangul on võlgnik küll rikkunud PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatut, kuid

mitte

viisil,

mis

annaks

alust

keelduda

võlgnikku

kohustustest

vabastamast

PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel.

2-12-33819

17.1. Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest

suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse PankrS § 173 lg 3 järgi

loovutatuks usaldusisikule ning usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud

isikutele teatama. Sellest tulust peab usaldusisik PankrS § 173 lg 4 järgi võlgnikule üldjuhul üle

andma 25 protsenti, kuid kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra.

Võlgnik ei pea PankrS § 173 lg 5 järgi usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest

tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sissetulek ja sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet

pöörata, on sätestatud täitemenetluse seadustiku (TMS) §-des 131 ja 132.

Kolleegiumi hinnangul võib kohus PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel iseenesest keelduda võlgnikku

kohustustest vabastamast mh siis, kui võlgnik, kes on määratud iseenda usaldusisikuks, ei ole

süüliselt teinud võlausaldajatele väljamakseid PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatu kohaselt.

Ringkonnakohus märgib, et pankrotiseadus eristab usaldusisiku kohustusi ja võlgniku

kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikub enda kohustusi, võib

kohus PankrS § 175 lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Kui

usaldusisik ei täida enda kohustusi kohaselt, võib kohus usaldusisiku vabastada ja asendada

teise usaldusisikuga (PankrS § 172 lg 5). Varem kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni

kohaselt nägi PankrS § 173 lg-t 3–5 võlgnikule ette kohustuse usaldusisikule tulu üle anda ja

teha enne tulu üleandmist sellest seaduses ettenähtud mahaarvamised. Alates 5. aprillist 2011

kehtiva PankrS § 173 lg 3 järgi loetakse tulu seaduse alusel usaldusisikule loovutatuks ning

usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Seega viitab kehtiva

seaduse redaktsiooni sõnastus sellele, et tulu peab laekuma usaldusisikule, kes teeb sellest

vajalikud maksed nii võlgnikule kui ka võlausaldajatele (PankrS § 173 lg 4 ja § 172 lg 2). Kui

võlausaldajatele ei ole väljamakseid tehtud seaduses sätestatud ulatuses, saab eelkõige ette heita

usaldusisiku kohustuste rikkumist.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus võlgnik on määratud iseenda usaldusisikuks, lasub

võlgnikul kohustus arvestada väljamaksmisele kuuluvat summat PankrS § 173 lg-te 3 ja 5 järgi

ning teha väljamaksed PankrS § 172 lg 2 alusel. Kui võlgnik jätab süüliselt väljamaksed

PankrS § 173 lg-te 3–5 kohaselt tegemata, võib kohus keelduda võlgnikku kohustustest

vabastamast PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel.

17.2. Praegusel juhul ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele PankrS § 173 lg-te 3–5 kohaseid

väljamakseid.

Võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaal (nõue loovutatud Aktsiaseltsile Intrum Estonia)

esitas 15. aprillil 2019 kohtule seisukoha ning arvestuse (II kd, tl 99–101), millises osas oleks

võlgnik pidanud võlausaldajatele väljamakseid tegema, arvestades võlgniku arvelduskonto

väljavõtetelt nähtuvaid makseid. Sellest tuleneb, et võlgnik on alates menetluse algusest kuni

8. jaanuari 2019. a jätnud võlausaldajatele maksmata 5383 eurot 58 senti. Selles ei ole aga

arvestatud sellega, et PankrS § 173 lg 5 ületavast osast tuleb PankrS § 173 lg 4 järgi jätta 25%

võlgnikule, samuti ei ole arvestatud sellega, et võlgnikul oli kuni 29. augustini 2016 kaks last,

keda võlgnikul tuli seaduse järgi ülal pidada.

Võlgnik viitas määruskaebuses, et tal oli kuni 29. augustini 2018 ülalpidamisel kaks alaealist

last. Ringkonnakohus palus võlgnikul seda asjaolu täpsustada, sest rahvastikuregistri andmetel

sai võlgniku tütar 29. augustil 2013 täisealiseks. Võlgnik selgitas 17. veebruaril 2021, et

võlgniku tütar jätkas keskhariduse omandamist H-s kuni 2018. a augustini. PankrS § 173 lg 5

alusel koosmõjus TMS § 132 lg-ga 2 tuleb ka seda asjaolu võlgnikule jääva tulu suuruse

arvutamisel arvestada.

2-12-33819

TMS § 132 lg 2 kohaselt kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle

elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga

alammäärast

kuus,

välja

arvatud

juhul,

kui

sundtäidetakse

lapse

elatisnõuet.

Perekonnaseaduse § 97 p 2 järgi on ülalpidamist saama õigustatud mh laps, kes täisealisena

omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui

21-aastaseks saamiseni. Rahvastikuregistri andmetel on võlgnikul kaks last (DD ja NN). Kuigi

võlgniku tütar sai 29. augustil 2013 täisealiseks, jätkas ta õpinguid, mistõttu oli tal kuni

29. augustini 2016 (21. aastaseks saamiseni) õigus saada ülalpidamist. Seega suurenes kuni

29. augustini 2016 mittearvestitav osa ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus kahe

ülalpeetava kohta, ning sellest kuupäevast edasi ühe ülalpeetava kohta.

Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 4–7) laekus võlgnikule 2014. a töö- või

teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: veebruaris 489 eurot 85 senti;

märtsis 487 eurot 17 senti; aprillis 603 eurot 22 senti; mais 568 eurot 74 senti; juunis

661 eurot 53 senti; juulis 441 eurot 31 senti; augustis 505 eurot 88 senti; septembris 592 eurot

9 senti; oktoobris 613 eurot 85 senti; novembris 649 eurot 89 senti; detsembris 454 eurot 9 senti.

Võlgniku mittearestitav tulu osa oli PankrS § 173 lg 5 ja TMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi 591 eurot

66 senti kuus. Seega ületas võlgniku sissetulek viidatud sätete järgi mittearestitava tulu summa

aprilli-, juuni-, septembri-, oktoobri- ja novembrikuus. Mittearestitavat tulu ületavast osast pidi

võlgnik PankrS § 173 lg-te 4 ja 5 järgi koosmõjus TMS § 132 lg-ga 3 võlausaldajatele üle

andma ⅔, millest omakorda 25% pidi jääma võlgnikule. Seega pidi võlgnik andma

võlausaldajatele üle TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud mittearestitavat sissetulekut ületavast

sissetulekust kokku ½. Seda arvestades pidi võlgnik tegema võlausaldajatele 2014. aastal kokku

väljamakseid 81 euro 14 sendi ulatuses.

Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 7–10) laekus võlgnikule 2015. a töö- või

teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 500 eurot 90 senti; veebruaris

633 eurot 24 senti; märtsis 576 eurot 95 senti; aprillis 526 eurot 39 senti; mais 454 eurot

47 senti; juunis 506 eurot 51 senti; juulis 564 eurot 22 senti; august 536 eurot 19 senti;

septembris 455 eurot 74 senti; oktoobris 530 eurot 95 senti; novembris 654 eurot 98 senti;

detsembris 597 eurot 98 senti. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli 650 eurot kuus. Seega tuli

võlgnikul teha väljamakse üksnes novembrikuu eest. Võlgnikul tuli 2015. a eest teha

võlausaldajatele väljamakseid 2 euro 49 sendi ulatuses.

Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 11, 19–21) laekus võlgnikule 2016. a töö-

või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 563 eurot 78 senti; veebruaris

746 eurot 67 senti; märtsis 478 eurot 93 senti; aprillis 770 eurot 78 senti; mais

878 eurot 28 senti; juunis 0 eurot; juulis 693 eurot 70 senti; augustis 748 eurot 39 senti;

septembris 1146 eurot 55 senti; oktoobris 596 eurot 60 senti; novembris 538 eurot 28 senti;

detsembris 607 eurot 59 senti. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli kuni 29. augustini 2016 (kui

võlgniku tütar sai 21. a aastaseks) 716 eurot 66 senti kuus, sealt edasi 573 eurot 33 senti kuus.

Seega tuli võlgnikul teha väljamakseid veebruari-, aprilli-, mai-, augusti-, septembri-, oktoobri-

ja detsembrikuu eest. Võlgnikul tuli 2016. a eest teha võlausaldajatele väljamakseid 454 euro

12 sendi ulatuses.

Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 38–40) laekus võlgnikule 2017. a töö- või

teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 919 eurot 30 senti; veebruaris

457 eurot 47 senti; märtsis 554 eurot 26 senti; aprillis 608 eurot 69 senti; mais 741 eurot

40 senti; juunis 579 eurot 48 senti; juulis 618 eurot 94 senti; augustis 1160 eurot 94 senti;

septembris 624 eurot 66 senti; oktoobris 619 eurot 97 senti; novembris 619 eurot 72 senti;

detsembris 691 eurot 33 senti. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli 2017. a 626 eurot 67 senti

2-12-33819

kuus. Seega tuli võlgnikul teha väljamakseid jaanuari-, mai-, augusti- ja detsembrikuu eest.

Võlgnikul tuli 2017. a eest teha võlausaldajatele väljamakseid 503 euro 15 sendi ulatuses.

Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 53–54) laekus võlgnikule 2018. a töö- või

teenistussuhtest

või

muust

sellesarnasest

suhtest:

jaanuaris

eurot;

veebruaris

882 eurot 65 senti; märtsis 647 eurot 53 senti; aprillis 1116 eurot 99 senti; mais

848 eurot 26 senti; juunis 772 eurot 46 senti; juuli 640 eurot 55 senti; augustis

629 eurot 12 senti; septembris 777 eurot 4 senti; oktoobris 949 eurot 39 senti; novembris

662 eurot 21 senti; detsembris 861 eurot 47 senti. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli 2018. a

666 eurot 67 senti kuus. Seega tuli võlgnikul teha väljamakseid veebruari-, aprilli-, mai-, juuni,

septembri-, oktoobri- ja detsembrikuu eest. Võlgnikul tuli 2018. a eest teha võlausaldajatele

väljamakseid 770 euro 79 sendi ulatuses.

Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 54, 158–161) laekus võlgnikule 2019. a

töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 738 eurot 86 senti;

veebruaris 0 eurot; märtsis 596 eurot 54 senti; aprillis 1356 eurot 76 senti; mais

1378 eurot 6 senti; juunis 1199 eurot 59 senti; juulis 133 eurot 73 senti. Alates augustist ei

laekunud võlgnikule töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest tulu. Võlgniku

mittearestitav tulu osa oli 2019. a 720 eurot. Võlgnikul tuli teha väljamakseid jaanuari-, aprilli-,

mai- ja juunikuu eest. Võlgnikul tuli 2019. a teha võlausaldajatele väljamakseid 896 euro

64 sendi ulatuses.

Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 161) laekus võlgnikule 2020. a töö- või

teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 427 eurot 14 senti ja veebruaris

666 eurot. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli 2020. a 778 eurot 67 senti. Võlgnikul ei tulnud

2020. a teha võlausaldajatele väljamakseid.

Eelnevat arvestades ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele PankrS § 173 lg-te 3–5 järgi kohaseid

väljamakseid ning on alates 6. veebruarist 2014. a kuni 7. veebruarini 2020. a jätnud

võlausaldajatele maksmata 2708 euro 33 sendi ulatuses.

17.3. Võlgnik leiab määruskaebuses ekslikult, et võlgnikule jääva tulu ja võlausaldajate kasuks

tehtavate väljamaksete suurust tuleb arvestada aastapõhiselt.

Võlgnik viitab sellele, et talle peaks aastas jääma keskmiselt iga kuu vähemalt

PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu summa, ning kui võlgnik teenib mõnel kuul alla piirmäära,

on tal õigus teistel kuudel, kui ta teenib üle piirmäära, suuremale tulule. Kolleegium hinnangul

viitavad PankrS § 173 lg-d 3–5 siiski sellele, et võlgnikule jääva tulu suurust tuleb arvestada

kuupõhiselt. Asjaolust, et usaldusisik teeb võlausaldajatele väljamakseid PankrS § 172 lg 2

järgi üks kord aastas, ei saa järeldada, et võlgniku tulu suurust tuleb arvestada aastapõhiselt.

PankrS § 173 lg 5 viitab TMS §-le 132. TMS § 132 lähtub kuupõhisest arvestusest, millest võib

järeldada, et tulu, mis peab võlgnikule PankrS § 173 lg 5 järgi jääma, tuleb samuti arvestada

kuupõhiselt. Kui arvestada võlgnikule jääva tulu suurust aastapõhiselt, võiks võlgnikul tekkida

usaldusisiku vastu nõue tulu üleandmiseks nende kuude eest, mil võlgnik teenis alla

PankrS § 173 lg 5 määra. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas TMS §-s 132 sätestatuga ega

motiveeriks võlgnikku tegelema püsivalt mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsima, kui

võlgnik peaks töö kaotama või kui ta tulu on mingil põhjusel langenud alla PankrS § 173 lg-s 5

sätestatud määra.

2-12-33819

17.4. Vaatamata sellele, et võlgnik ei teinud väljamakseid seaduses sätestatud korras, ei

rikkunud võlgnik kolleegiumi hinnangul oma kohustusi viisil, mis annaks alust keelduda tema

täitmata jäänud kohustustest vabastamast PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel.

Toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks selgitanud võlgnikule, kas ja millises ulatuses

tuleb võlgnikul väljamakseid teha. Maakohus kohustas 15. juuni 2015. a määrusega võlgnikku

täitma usaldusisiku kohustusi. PankrS §-st 84 ja § 172 lg-st 6 lasub kohtul kohustus kontrollida,

kas võlgnik täidab oma kohustusi. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline

isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Standardvormis

koostatud kohtumääruse sisu ei ole seejuures piisav. Kohus peaks füüsilisest isikust võlgnikule

juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka

kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (Riigikohtu kolleegiumi 30. oktoobri 2019. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 27).

Maakohus on praegusel juhul kogu menetluse vältel üksnes viidanud võlgniku üldistele

kohustustele (PankrS § 173 lg-le 1–2) või usaldusisiku aruande nõuetele, selgitamata täpselt,

mida võlgnikul teha tuleb ja millises ulatuses peab ta väljamakseid tegema (I kd, tl 137, 143,

160–161; II kd, tl 1, 17, 26, 41). Väljamakse suuruse arvutamine on võrdlemisi keeruline ning

juba esimese aruande esitamisel uuris võlgnik, kuidas ta peaks käituma, kui ta on ise

usaldusisikuks määratud, et oma kohustusi õigesti täita (I kd, tl 188). Kohus ei selgitanud seda

võlgnikule. Samuti ei ole kohus ühegi aruande esitamise järel juhtinud võlgniku tähelepanu

sellele, et võlgnik on kohustusi rikkunud, sest arvestades tema sissetulekuid oleks ta pidanud

tegema väljamakseid võlausaldajatele.

Seega, arvestades võlausaldajatele makstava täpse summa arvutamise keerukust, aga ka seda,

et maakohus on kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul aktsepteerinud esitatud

aruandeid, juhtimata tähelepanu võlgniku rikkumistele, võis võlgnik arvata, et ta täidab oma

kohustusi nii võlgniku kui usaldusisikuna nõuetekohaselt. Seetõttu ei saa kolleegium pidada

võlgniku käitumist, s.o võlausaldajatele seaduses sätestatud ulatuses raha üle kandmata jätmist

raskelt süüliseks ja pahatahtlikuks, mistõttu ei ole alust jätta võlgnikku väljamaksete tegemata

jätmise tõttu PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata.

18. Maakohus on võlgnikule sisuliselt ette heitnud ka tulu või vara varjamist sellega, et võlgnik

võttis palgapäevadel raha arvelduskontolt välja, ning et ta maksis Ukrainas hambaravi eest

3897 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul alust arvata, et võlgnik on tulu või

vara varjanud.

PankrS § 173 lg 2 sätestab võlgnikule keelu varjata oma tulu või vara. Asjaolust, et võlgnik

võtab sularaha arvelduskontolt välja, ei saa järeldada, et võlgnik oma tulu või vara varjab.

Võlgnik on esitanud kohtule enda arvelduskontode väljavõtted ning nende alusel saab kindlaks

teha, millises ulatuses on ta tulu teeninud. Arvelduskonto väljavõtetelt nähtub, et võlgnikule

laekus 2014. a keskmiselt 505 eurot kuus (II kd, tl 4–7), 2015. a 545 eurot kuus (II kd, tl 7–10),

2016. a 652 eurot kuus (II kd, tl 11, 19–21), 2017. a 701 eurot kuus (II kd, tl 38–40), 2018. a

749 eurot kuus (II kd, tl 53–54) ning 2019. a 496 eurot kuus (II kd, tl 54, 158–161). Võlgniku

keskmine tulu ei ole olnud sedavõrd suur, et arvestades võlgniku elamiskuludega ning kuludega

ülalpeetavale, on võlgnikul õnnestunud saadud tulu olulises ulatuses sularahas kõrvale panna,

et vältida võlausaldajate nõuete täitmist.

Võlgniku aruannete kohaselt ületavad võlgniku kulud tema tulusid. Ringkonnakohus möönab,

et võlgniku väljaminekute jälgitavust raskendab see, kui võlgnik arveldab sularahas. Asjas

2-12-33819

esitatud tõendid ei anna siiski alust järeldada, et võlgnik on aruannetes esitanud kohtule

eksitavaid andmeid oma kulude kohta. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et võlgniku tütar on

võlgnikku aidanud, k.a aidanud tal maksta hambaravi kulusid. Võlgniku tütar on

arvelduskontode väljavõtete kohaselt võlgnikule ka varem raha kandnud ning võlgnikul ei

saaks, arvestades tema madalat sissetulekut, olla eelduslikult sellist vaba raha, et sedavõrd suurt

hambaravi kulu iseseisvalt kanda. Seega ei ole praegu ringkonnakohtul alust järeldada, et

võlgnik on tulu või vara varjanud.

19. Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja teeb uue määruse,

millega rahuldab võlgniku taotluse.

20. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda.

Kuigi kohus rahuldab taotluse, ei ole põhjendatud jätta võlgniku kulusid võlausaldajate kanda.

Praegune menetlus toimub eelkõige võlgniku huvides, võlgnik ei ole menetluse vältel

võlausaldajatele väljamakseid teinud ning võlausaldajate nõuded jäävad rahuldamata.

Kolleegiumi hinnangul ei ole sellisel juhul põhjendatud jätta võlgniku menetluskulusid

võlausaldajate kanda.

21. Määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud, võivad PankrS § 175

lg 6 järgi koosmõjus TsMS § 696 lg-ga 3 esitada määruskaebuse võlausaldajad, kelle õigusi

nimetatud määrusega kitsendatakse. Seda arvestades toimetab ringkonnakohus määruse

TsMS § 479 lg 2 I lause alusel kätte võlausaldajatele, kes on menetlusse kaasatud puudutatud

isikutena, ning edastab selle avaldajale.

22. Kohus avaldab PankrS § 175 lg 7 järgi teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse

kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin